28. märts 2017

Lihtsalt kevad ja tuul, mis õues ei lakka...

Üle nädala on kalendri järgi olnud KEVAD. Isegi päikest on sel nädalal veidi antud. Siiski on need päevad olnud pigem külmad ja tuulised. Ja maapind on ikka veel külmunud. Nii ma ei tahagi kaua õues olla. Pigem meeldib olla päikest täis toas - saab rahulikult kududa ja tikkida. 

Silmale nähtavaid kevade märke on ju ka - hommikused rändlinnud ja lõputu linnulaul, sarapuude suured tolmlevad urvad, üksikud märtsikellukesed mu aias ja inetud lehehunnikud õunapuude all (mis jäid lume ootamatu tuleku tõttu sügisel kokku riisumata). Ka mõni üksik nurmenukuleht on julgenud juba piiluma hakata. 






Need fotod tegin kevade esimesel päeval, 20. märtsil - imekaunil päeval. Hommikul kell 9 (siis oli veel talv) läksin kodust välja ning veidi enne keskpäeva jõudsin tagasi. Seepärast ongi varasemad pildid lumehärmas ja hilisemad niisked, kevadpisarates...





Ühe käega koon ja teisega tikin :) 
Kohe-kohe saab valmis üks tumehall kampsun. Veidi on veel varrukat kududa ja siis tuleb tükid ära pesta, need omavahel kokku õmmelda, lõngaotsad peita, nööbid ette panna, viimistleda... 



24. märts 2017

Vesiroosi rätik ajakirjas.

Värskes ajakirja "Käsitöö" kevadnumbris on juhend minu pitsilise vesiroosimustriga rätiku kudumiseks. Selle tumeroosa linase rätiku kudusin juba 2013. aastal ja blogist käis see ka tookord läbi.



Rätik on lihtsa ülesehitusega - kudumist alustatakse alumisest nurgast ja lõpetatakse ülemisesest pikast äärest. Nuppe ei ole. Kõige keerulisem on vist kolmest kokkukootud silmusest seitsme uue silmuse väljakudumine. Minu rätik on kootud peenikesest linasest lõngast, aga kindlasti sobib seda kududa ka meriinovillasest või mõnest muust sallilõngast.



Ajakirjas on veel mitmeid mõnusaid juhendeid. Mulle jäi silma imekaunis Ruta kootud kleit - seesama, mis on kaanepildil (kuid minu pildile see ei jäänud, sest meie kass lihtsalt suvatses pildistamise ajaks ajakirjale istuda, nii et ma pidin ta koos kleidiga hiljem pildilt välja lõikama...). Aga vaadake seda kaunitari pigem Ruta FB-i lehelt.


Siin ta passib...

21. märts 2017

Summ-summ, kuldne kevadine mesimumm...

Laupäeval käisin kuldtikandi kursusel. Tikkisime väikese triibulise töömesilase, millest minul vormus õhtuks pisike elegantne pross. 


Tikandis kasutasime erinevaid kuldseid ja musti kantille (peenike spiraalne traat), siidniiti, ning kuldset õmblusniiti. Põhjaks oli siidkangas. Prossi ääristuse tegin hiljem kodus kuldse mulineega.



Üks toredamaid asju selle koolituse juures oli see, et sinna sai minna täiesti tühjade kätega - ei olnud vaja midagi (peale vaimu) ette valmistada, otsida, osta ega kaasa võtta. Jäi puhas tikkimise rõõm...

Kursuse juhendaja oli Lilian Bristol (Meistrilt Meistrile).





Muide, huvilised saavad kuldtikandist ülevaate viimasest (kevadisest) ajakirjast Käsitöö. Aga tegelikult soovitan siiski kursusele minna, sest (esiteks) Lilian on tore õpetaja, (teiseks) on meistri käe all õppida kindlam ja kiirem ning (kolmandaks) kantille kohalikust kaubandusvõrgus vist ei leiagi (neid saab juhendajalt).

Ilusat kevadet!



16. märts 2017

Topeltkraega kampsun.

Teele tellis oma kaasale sooja kampsuni. See kampsun on tehtud ühe ärakantud poekampsuni järgi, mis Teele kaasale väga meeldis, kuid millega sarnast nad enam poest ei leidnud. Vana kampsuni koostis ja värv on küll teine, aga lõige (eelkõige topeltkrae ja - nööbiliist) on üldjoontes sarnane. Lihtsa parempidise koe asemele valisime laiad soonikud ja ette leidsime veidi vallatud marmor-kirjud nööbid (poest Kangas ja Nööp).


Kampsun on kootud traditsiooniliselt alt üles. Kogu kehaosa tegin siiski ühes tükis (st küljeõmbluseid ei ole) ning varrukad õmblesin hiljem külge. 
Eriline oli vaid see, et kohe alguses tuli nööbiliistule arvestada topeltarv silmuseid ja hiljem osa pahemale poole ära keerata. Krae jaoks (viienda nööbi paiku) hakkasin nööbiliistule silmuseid juurde kasvatama ja nii kuni õlajooneni. 




Krae tagumise jupi kudusin eraldi - selle oleks saanud seljatükile ka kohe külge kududa, aga kuna õmblus teeb kaeluse tugevamaks (ehk toetab paremini ja kampsun ei veni siis nii kergesti välja), olen hakanud viimasel ajal nii õlgadel kui kaelaavades pigem õmblusi kasutama (eriti paksemate ja raskemate kudumite puhul).





Lõng: Drops Nepal, värv 0500 (65% villa, 35% alpakat; 50g/75m), mida kulus kampsunile ja mütsile kokku 21 tokki ehk 1050 grammi.

Vardad kõikjal nr 4. Kuna sellel kampsunil ei ole toetavaid/tugevdavaid palmikuid, tuli kasutada kahe numbri võrra peenemaid vardaid kui näiteks mu õe kampsuni puhul (mida kudusin ju nr 6 varrastega). 



Pildid tegin kodutänavas. Modelliks tuli mu noorim poeg, kellele kampsun on veidike lai. Aga ta arvas, et võiksin tallegi sellise teha...

10. märts 2017

Pisut targutades ja parandades.

Mu kätte sattusid ühed täisvillased värvilised sukad või põlvikud - ilusa klassikalise mustriga, mõnusalt sääremarja järgi kootud, täpselt minule sobiva kõrgusega, aga... hirmhõredalt kootud ning seetõttu jalas nad kahjuks eriti kaua vastu ei pidanud. Tallad muutusid nädalaga sõelapõhjaks ja parandada oli neid võimatu, sest paranduslõngasid ei olnud kuhugi kinnitada - nii hõre oli kogu kude. 


Mulle tundub, et sukad on kootud 8/2 lõngaga. Vist on kasutatud vardaid number 3,5 või koguni 4. Säärtel on see isegi talutav - muster paistab ilusti välja (allpool on üks pilt) ja ka venivust on piisavalt - aga päkaosa jaoks jääb selline hõre kude küll nõrgaks. Seetõttu lõikasin päkad ja kanna maha ning kudusin uued. Kasutasin sama mustrit, pisut teist tooni sokilõngasid (Novita Nalle ja 7 Veljestä, kahjuks täpselt õigeid värve mul kodus polnud) ning vardaid nr 2,5. 


Et veidike uut ja vana osa kokku "sulatada", siis silmasin sääreosale uute lõngadega mõned sälgud peale. 


Üks hea nipp on neil põlvikutel: ülemise ääre soonik on keeratud topelt ning sooniku sisse on aetud kitsas pesukumm. Kumm ei ole väga tugev, kuid täpselt piisav, et sääred ilusti üleval püsiksid. 

Talv ei taha kuidagi taanduda - pidin terassitrepil leppima väikese kuivema laiguga. Kohe kõrval laiutab veel lumi.






Ega ma palju targutada tahtnudki... aga kurb on näha sarnaseid hõredaid sokke laatadel või (veelgi hullem) annetuskastides-kogumispunktides. 

Mina valiksin tavalise 8/2 lõnga puhul vardad vahemikus 1,5-2,5 (päkaosas pigem ikka peenemad). Jämedama varda puhul jääb hilisem kandmisrõõm üürikeseks ja see asendub pideva parandusrõõmuga :) Või mida arvad sina?

6. märts 2017

Piparpunased palmikud kampsunil.

Suures kudumistuhinas on jäänud siin blogis näitamata säravpunane kardigan, mis sai Kaidile üle antud juba enne jõule. Lõnga ja värvi valis Kaidi ise, palju palmikuid ja mõnus sallkrae oli samuti just tema soov. 


Lõng: Drops, Cotton Merino (50% villa, 50% puuvilla; 50g/110m), mida kulus 15 tokki ehk 750 grammi. 
Vardad nr 3,5 (soonikutes nr 3).

Mustri valimisel oli inspiratsiooniks raamatus "Kudumise meistriklass" leiduv Amanda Crawfordi Sedgemoori lühikeste varrukatega kampsun/jakk. Minu kootud kampsunile tulid küll hoopis pikad palmikutega varrukad, lai nööbiliist ja lühendatud ridadega soonikuline krae, kuid muster on sarnane (ka tegelikult väikeste muudatustega). Ka vältisin ma rohkeid 1+1 palmikuid, mis tundusid mu peenikese lõngaga liiga pehmed jääma. Nii kasutasin ma külgedel ja varrukatel hoopis topelt pärlkude, mis jäi ühtlane ning parajalt tugev ja toetav.

Kampsuni kudusin klassikalisel moel ehk kõik tükid eraldi alt üles. Pärast õmblesin tükid omavahel kokku ning siis kudusin alles alumise sooniku ja krae(+nööbiliistu). 




No on ju pärlkude selle lõngaga ilus! Palmikutest rääkimata...

Seevastu soonikuid villa-puuvilla segune lõng eriti ei armasta (vähemasti minu käte läbi). Sedasama tajusin, kui kudusin Bergereine, Bergere de France sama koostisega lõnga. Soonik ei jää nii ühtlane nagu ma sooviksin...

Lõng on üsna raske olemisega, mistõttu väga suuri kudumeid ma sellest teha ei soovita. Mul on endal eelmainitud Bergereinet just ühe kardigani jagu ning plaanisin sellest teha pigem pikema kardigani, aga nüüd mõtisklen siin, et vist piirdun ikka niisama pikaga... Sest palmikud peavad sellele kindlasti tulema - need jäävad sellega ju imelised...




Üks kiire (pimedal talvepäeval enne jõule, kui isegi lund veel maas ei olnud) pilt on mul ka, kus kampsun on minu seljas. No mulle on see ilmselgelt liiga kitsas, aga õnneks on Kaidi minust paari numbri võrra väiksem :)