15. juuni 2018

Heegeldatud kleidi uuenduskuur.

Mäletate seda heegeldatud kleiti, mille tegin paar aastat tagasi. Heegeldasin selle ümber. Mind häiris vana versiooni puhul päris mitu asja. Esiteks oli sellel liiga sügav dekoltee (see venis paari kandmise järel pikemaks, kui fotod annavad aimata). Teiseks tundsin ma puudust varrukatest (eelmine suvi oli ju jahe), mistõttu tuli kleidile alati midagi peale panna (jakk vms) ja see varjas pool kleiti ära. No ja lõpuks see selg... sinna tekkis alati voldike, mida pidin pidevalt kohendama. Ma ei teagi, kas oli mu kleidi ülakehaosa liiga pikk või oli see puusadest liiga ümber, aga kleit ei hoidnud seljal piisavalt hästi, ei langenud ja mulle see kohe üldse ei meeldinud. 

Niisiis hankisin veel ühe toki virsikuroosat heegelniiti ja lõin kleidile käärid sisse. Lõikasin ülemise osa maha ja heegeldasin uue asemele. Vöökohale (või siiski sellest veidi ülespoole) tegin mitu rida kinnissilmuseid. Väiksem dekoltee ja pisikesed varrukad on sel kevadel ennast korduvalt õigustanud.






Aga ega vana kleidi ülemine osa ka raisku läinud - sellest sai ka "uus" kleit - palava ilma kodukleit. Heegeldasin sellele pikenduseks väikese riba ning õmblesin alla ema kaltsukotist leitud kirju viskoosseeliku. Ka see kleit on mai-juuni soojade ilmadega pidevalt käigus olnud.


Ilusat nädalavahetust!


6. juuni 2018

Ristikunutid ja muu värvikirev tikand.


Selle sviitri ostsin sügisel Barcelonast. Poeg nr 3 mainis veel, et "mis ma sellest ostan, et ma saan sellise kudumisega ju ise ka hakkama...". No ikka saaksin - lihtne sirge ühevärviline kudum ju. Aga kõike pole ju alati tarvis ise teha. Pealegi meeldis mulle selle sviitri puhul nii lõige kui ka seljal asuv pikk metall-lukk. Ja muidugi see värv - veinipunane on läbi aastate üks mu lemmikuid olnud (türkiisi ja briljantrohelise kõrval). Pealegi ei maksnud see sviiter just eriti palju - mingi 10-15 eurot (soodusperiood). Ja lõpuks sattus Barcelonas just sel õhtul olema tavalisest külmem, mistõttu sai tütreke selle kampuni endale rongi oodates selga tõmmata. Muidugi oli see talle (maani) kleidi mõõtu, aga abiks ikka :)


Mõte, et sviitrile midagi peale tikkida, tekkis hoopis hiljem. Mind kummitas oranži-tumepunase-lilla kombinatsioon, mida olin kunagi kasutanud ühe vesti tikkimisel. Tookord tegin suhteliselt väikeseid õisi, seekord tahtsin teha suuremaid, pisut meeletuid ja karvasemaid. Kuna sviitri koostis (82% viskoosi, 16% polüamiidi) annab aimata, et see ei pea eriti kaua vastu ja läheb kiiresti topiliseks, ei tahtnud ma ette võtta midagi eriti töömahukat. Paar suurt lille, lillakaid ristikuõisi ja veidi litreid-helmeid peaksid piisavad olema. 

Kui fantaasialend läks ristikuõite ja lapsepõlve peale (ristikuõitest imesime suviti sageli nektarit välja), meenus mulle, et ema õpetas mulle kunagi rüiu-tikandit. Tänapäeval on see võte pigem küll unarusse jäänud, aga seda põnevam oli oma oskusi värskendada. Pealegi tundus, et karvaseid ristikuõisi peaks olema täitsa võimalik rüiu-tehnikas tikkida. Iseasi, et tavaliselt tikitakse rüiu-pistet jute-kangale või mõnele muule küllaltki jäigale materjale. Mina aga tahtsin tikkida väga venivale ja libedale kudumile... Aga mulle ju meeldib katsetada...

Muide, leidsin YouTube´st rüiu-tikandi kohta ka videoõpetuse. Toredaid vaipu näeb seal ka.



Tikkimiseks kasutasin suvalisi lõngajääke. Käiku läksid nii jämedamad meriinovillased lõngad, siidisegused pitsilõngad kui ka lihtsad lambavillased lõngad.

Seda värvide mängu oli ka vahva pildistada :)







Tjahh! Päris ehtsate ristikuõitega ma ikkagi ei konkureeri - nii peened ja detailirohked on need.


Paar pilti seljas ka.




Seekord siis seesugune värvilaks! 
Ilusat juunikuud!