Lapiline teksaseelik.

Meil siin Põhja-Eestis oli soe ja pikk suvi ning see kestab veel praegugi. Vihma oli mõõdukalt ja seegi sadas alla peamiselt öösel. Päevad olid päikeselised, kohati isegi liiga soojad ja niisked. Kuna ka toad olid palavad, siis sellistes oludes ei suutnud mina kududa ega tikkida - suuri villaseid asju ei saa süles hoida. Kasutasin neid päevi pigem õmblemiseks (lisaks tegime tütre toas remonti).

Teksaseeliku õmblesin juba maikuus. Mul oli sahtlis ootel üks vana A-lõikeline seelik, mille ülemine ots oli õmmeldud õhemast teksariidest ning alumine ots erinevatest kangatükikestest (samet ja velvet jms). Paraku oli see alumine pool juba ammu ära kulunud ning kevadise kapikoristuse käigus, kui hakkasin seelikut ära viskama, märkasin, et ülemine pool on ju korralik: lukk toimib ja õmblused püsivad. Jätsin selle alles ning õmblesin seelikule uue alumise osa - teksapükstest lõigatud tükikestest.

Vanast seelikust jäi alles diagonaalina kulgev suurem tükike (pildil vasakul pool).

Vanal seelikul ei jooksnud alumine äär viltuselt nagu minu "uuel" seelikul - see mõte tekkis jooksvalt. Kui seeliku jaoks lapikesi sättisin, selgus, et õhemaid teksaseid ei olnudki mu varudes väga palju ja olemasolevad paistsid kõik ühte tooni. Aga ma tahtsin, et tükikesed oleksid erinevad: mõned tumedad, mõned heledad sinised. Seepärast jätkasin esitükil olevat diagonaali ja sättisin tükikesed selle järgi viltuselt jooksma. Saigi omamoodi seelik.

Selja taha jäi vanast seelikust üsna vähe alles, sest istmiku all oli teksa ikkagi üsna õhukeseks kulunud.

Piltidel on mul seljas valge kudum, mille kudusin Bulgaaria reisil. See on peenikesest, aga veidi ebaühtlasest siidilõngast (Zitron, Traumseide, 100g/800m). Seda kallist kraami kulus pluusikesse vaid 100 grammi. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Põrandapadi. Ikka kampsunitest.

Kui mingi asjaga ühest otsast pihta hakata, siis hakkab ka uusi mõtteid juurde tulema. 

Nii juhtus ka pärast seda, kui oma eelmiste kampsuni-patjadega valmis olin saanud. Nimelt hävisid pandeemia ajal meil kodus kaks valget põrandapatja. No üks kulus ära ja teisele valas laps midagi punast peale, nii et puhtaks ma seda enam ei saanudki. Otsustasin, et viskan mõlemad ära ning teen ühe uue, aga seekord mitte valge, vaid kirju põrandapadja (ehk istepadja). 

Sorteerisin jälle vanades vanutatud kampsunitükkides ning valisin välja heleda türkiissinise ja pruunid-beežid toonid. Vana hea "hull lapitehnika" läks ka seekord loosi (oi kuidas mulle kampsunite puhul meeldib seda kasutada).

Uue padja sisuks kasutasin muidugi vanade patjade sisu, nii et ikka igati kokkuhoidlik ja keskkonda säästev projekt!

Kuna istepadi võiks olla tehtud pigem paksemast ja vastupidavamast materjalist, kasutasin siin ära ka mitme kampsuni soonikud (nii alumise ääre kui ka kaeluse soonikud). Nimelt lähevad soonikud vanutades tugevamaks kui kampsuni parempidises koes osad. 

Loomulikult omastas esialgu padja meie kass, kes magas seal 2-3 nädalat. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Paar patja vanadest kampsunitest.

 

Kuna kleidist jäi üsna palju tükikesi üle, otsustasin neist paar patja õmmelda. Õnneks oli mõnest varasemast projektist kappi jäänud ports sobivat tooni, aga veidi paksemaid kampsunitükke, millele sain ka nüüd uue elu anda. Kui kleidi puhul oli oluline, et kasutatavad kampsunid oleksid enam-vähem sama paksusega, siis padjakatte puhul ei mängi see erilist rolli.

Kasutasin vana head "hullu" lapitöö tehnikat, ehk alustasin keskelt ja lisasin erikujulisi lapikesi muudkui juurde. Seekord õmblesin ilma õmblusvaruta - siinkohal tähendab see seda, et uue lapikese õmblesin eelmise peale siksak pistega. Õmbluse tegin töö pealtpoolt - nii jäävad kõik pisted töö paremal pool näha, seega tuleb olla üsna kindla käega.

Suurema padja viisin tööle (uued kontoritoolid on üsna jäiga põhjaga, tahtsin neile mõnusat pehmendust). Väiksema padjakese panin oma autosse. 

See oli tore suvine õmblemine. Soovitan!

Lõpetuseks lisan ka ühe talvisema pildi. Head talve jätku!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Lapiline talvekleit.

Selle kleidi ajalugu ulatub ligi 15 aasta taha. Nimelt hakkasin juba siis koguma vanu villaseid kampsuneid. Ostsin neid peamiselt taaskasutuspoodidest, mõned oma pere "jäägidki" hoidsin alles. Viltisin (tegelikult pesin pesumasinas 40-60 kraadiga) kõik kergelt üle ning jätsin ootele. Soetamise ajal plaanisin neist teha ühe lustaka koduseeliku või pika kleidi, mille lapikesed tahtsin omakorda täita tikanditega vms.

Kampsuneid muudkui kogunes ja kogunes. Kaks riiulivahet oli neid juba täis, aga no ei tulnud neist kleiti ega seelikut. Kusjuures, ma ei unustanud oma ideed ära. Ikka aeg-ajalt mõtlesin oma tuleviku-soojale-kleidile, sorteerisin ja isegi sobitasin kampsuneid nii värvi kui paksuse järgi. Paar taaskasutuspoe kampsunit võtsin aga hoopis kasutusse just sellisena nagu nad olid.

Ja siis tuli hakata kuduma Saaremaa kampsunit. Selle jaoks oli vaja teha lõige ning õmmelda proovikampsun. Viimase jaoks vajasin portsu VANU KAMPSUNEID, mida lõhki lõigata. No ja see andiski põhjust oma kampsunivaru jälle läbi sorteerida, teha proovikampsun ning hiljem, et proovikampsuni tükid ei läheks raisku, nendest midagi toredat teha. 

Kleidis kasutasin viite kampsunit. Tükid ühendasin õmblusmasinaga õmmeldes. Kasutasin tavalist õmbluspistet (mitte sikksakki ega overlokki). Õmblusvarusid mingil moel üle ei teinudki, sest nagu eelnevalt mainisin, olid kõik kampsunid kergelt vilditud ega hargne. Kuna kleidi tegemiseks valisin keskmise paksusega kampsunid, siis ei jäänud õmblused paksud. 

Alumiseks ääreks sättisin erinevate kampsunite soonikuga tükid, nii et seda ei pidanud kuidagi rohkem viimistlema.

Head uut aastat!

Naudime talve!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Lips läbi!

Kui abikaasa mulle kevadel mainis, et tahab oma uude autosse pisikest patja, siis algul arvasin, et ta teeb nalja - lapipadjad tundusid ikka täiega retroteema. Aga tuli välja, et päris nali see polnudki ja nii tuligi "üllatusele" mingi lahendus leida. Pole ju eriti minu moodi, teha tavaline padi lihtsast neljakandilisest kangatükist. Ikka tuleb õmmelda midagi erilist. Nii meenusidki mulle pikad lipsud, mis juba aastaid sahtlis kasutult vedelevad. Tundus hea mõte neist sobivad toonid kokku panna, et neist siidine padjake õmmelda. 

Et lipsudest tekiks rohkem materjali, harutasin pikad lipsud tagumisest õmblusest lahti (see oli õnneks üsna lihtne tegevus, sest kallimatel siidilipsudel on see pikk õmblus tehtud lausa käsitsi), triikisin, sättisin üksteise peale ja teppisin üle. Ülejäänud kitsamatest juppidest õmblesin padja tagumise poole. 

Tagantjärgi võiksin mainida, et järgmine kord prooviksin sama teha lahtiharutamata lipsudest, sest harutatuna käitusid lipsud väga erinevalt. Mõni muutus liikuvaks-ebastabiilseks, teine hargnes kergesti, kolmas oli hirmus õhuke, neljas püsis 5+ vormis. Nii oli neid üsna keeruline lõigata-sättida. Teine võimalus on harutatud lipsud stabiliseerida liimikangaga.

Padja mõõdud 35x35 cm

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist augustikuud! 🌻🌻

Padi kollase ringiga.

Kui juhendasin Sauel tikkimisringi, siis viimases tunnis alustasime üheskoos pärlniidiga puuvillasele kangale tikkimist. Mind on ammu kimbutanud mõte tikkida padi, mis sobiks üsna minimalistlikku, valgesse või hallides toonides elamisse. Kuna puuvillase padjakatte eelis on see, et puuvillast materjali (erinevalt villasest) võib muretumalt pesumasinasse panna, siis julgesin seekord tikkida valgele põhjale. 

Lisaks otsustasin valida pigem vähem värve (nagunii on enamasti mu tikandites ju värvide pillerkaar). Jah, siin on vaid 4 värvitooni - must, hall, oranž, kollane - ja padi särab ikka nagu päike, eks!

Tikand ise on tugevalt arhailiste sugemetega - elupuude, ristide ja sõõride tikkimine ei vaja erilisi oskusi.

Siin tikandis olen kasutanud varspistet, sämppistet ja ahelpistet. Pinnad täitsin peamiselt madalpistes. 

Kaunist märtsi! Varsti ongi kevad...

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Punasinivalge pluus

Jälle oli mu kangariiulisse sattunud (teadmata päritoluga) kangajupp, mis oli mõnusalt nostalgilise ruudumustriga, samas kerge ja langev (tundub olevat viskoosi ja puuvillase segu), aga seda oli nii vähe, et kleidiks ei jaguks. Kuna olen sageli tundnud puudust pisut avaramast pluusist, mida kanda teksadega, siis sättisin lõike kangale ja katsetasin nii ja naa, et lõpuks ikka paraja pluusi kangatükist kätte saada. Ehk oleksin tahtnud, et varrukad oleksid õige natuke pikemad, aga praegune poolpikk varrukas näeb tegelikult väga kena välja. Äkki olekski pikem satsivarrukas segama hakanud...

Nüüd on mul sama lõike järgi (Maaja Kalle tuunika lõige ajakirjas "Käsitöö" 2019. a veebruar-märts) tehtud juba kolm eset: 2 kleiti (siin ja siin) ja 1 pluus. Kõik täiesti erineva väljanägemisega. Võimalik, et tuleb midagi veel, aga enam ette näitama ei hakka :)

Seekord tegin nii ette kui ka taha kaelusekolmnurkade alla vastandvoldid. See annab veidike juurde liikumisruumi ja vabadust, mis tundus särgi puhul oluline.

Pildid on tehtud Oslo kesklinnas. Seal on selline pikk, sirge ja oluline tänav nagu Karl Johans Gate, mis viib kuningalossi juurde. Selle tänava ääres asub muuhulgas paar parki: Studenterlunden Park ja Pride Park. Viimases tegime ka oma pildid (pargipingi värvitriibud annavad ju vihje), sest park oli pühapäeva hommikupoolikul inimtühi. Tegelikult tundusid mõlemad pargid ka õhtuti pigem tühjad - võimalik, et selle põhjuseks olid purskkaevud, mis kokkuhoiu pärast praegu ei tööta ja valgustuski oli minimaalne. 

No ja minu uus pluus oli väga sobivalt Norra lipuvärvides. Ausõna, see ei olnud üldse nii planeeritud.

Isegi pargis asuvad WC-d on lipuvärvides. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Lilleline kleit.

Suve kõige palavamad päevad olen veetnud jälle õmmeldes. Paljuski möödusid need mingeid esemeid parandades-kohendades või näiteks uusi köögirätikuid palistades, aga mõne kleidi ja püksi-topikomplekti olen ka kokku vuristanud. 

Selle ümmarguse kaelaauguga raglaanlõikega kleidi konstrueerisin ise. Teadsin, milline kleidi ülemine osa tulema peab, aga ma ei leidnud sobivat lõiget kuskilt. Proovitööks traageldasin enne kokku ühe viskooskangast pluusikese - see seisab nüüd ja ootab, millal ta õmblusmasina alla pääseb (soojad ilmad said ju otsa ning september on mul tavaliselt nii kiire, et õmblemiseks küll aega ei jätku). 

Uus kleit sai aga peaaegu selline nagu ette kujutasin. Ainult küljeõmblustesse paigutatud taskud oleksid pidanud mõne sentimeetri võrra kõrgemal paiknema. Aga pole hullu - käsi ulatub õnneks ikka tasku põhjani :)

Rinna alla õmblesin 4 rida kumminiiti, aga tundub, et seda jääb ikka väheks. Õigem on ikka õmmelda tihedamalt 10 rida, nii nagu kuskil õpetuses märkasin. Kumminiidiga õmblemine polnudki väga keeruline, aga kas keegi oskab öelda, kuidas sellise õmbluse algus ja lõpp niimoodi ära kinnitada, et niidid ilusti püsima jääksid? Pean vist otsima, äkki on selle kohta mõni video...

Kust selline ilus lilleline kangas mu kappi tuli, ma enam ei mäletagi. Mõnusalt pehme ja kerge läikega (mitte kõva ja hirmus kortsuv nagu 80ndatel siinmail toodeti) puuvillane kangas oli vaid 80 cm lai, mis annab arvata, et kangas on toodetud vähemalt 45 aastat tagasi. 

Igal juhul on mul seda ühe kleidi jagu veel. Või äkki tuleks hoopis lillelised püksid õmmelda? Ma vist ikka lasen sellel kangajupil nii kaua seista, kuni tütar sellest midagi tahab...  

Seekord tahtsin kleidile mõnusaid lehvivaid varrukaid. Aga järgmine kord võib sama lõike puhul kasutada traditsioonilisemat lahendust, st teha puhvvarrukad ehk panna varrukaotstesse kumm või krookida ja lisada kant. 

Pildid tegime augusti keskel Klooga rannas. Õhtuse päikeseloojangu ajal oli merevesi väga soe. Õhk tundus jahedam.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee