25. märts 2022

Säravsinine tuunika.

See on vist kolmas kudum, mille puhul olen inspiratsiooni saanud oma garderoobist. Ja nagu eelmistel kordadel, nii ka seekord, olen teinud uue eseme kudumisel päris palju muudatusi, aga põhilõige või -idee on siiski vanalt esemelt.

Tänase kudumi tegin ühe halli Lindexi tuunika (või minikleidi) järgi. Selle ostsin juba mingi 18 aastat tagasi, kui ma ei osanud kudumi koosseisule erilist tähelepanu pöörata. No see ese osutus 100% sünteetikaks, mistõttu läks kleit kiiresti topiliseks ja ajas kergesti higistama. Ma käisin sellega esialgu siiski üsna palju ning hiljem jäi ta mu kappi seisma just selle mõttega, et kunagi selle järgi ise midagi kududa. Hea konstruktsioon ju!



Lõngaga oli ka jant. Esialgu tahtsin selle kududa ühest villa- ja alpakasisaldusega lõngast. Olin juba ülemise osa kuni kaenlaalusteni valmis kudunud, kui sain selga proovides aru, et see lõng ei ole hea - torgib, on ebamugav ja lisaks tundus värv ka vale (midagi hallika virsiku kanti). Viskasin selle lõnga kõrvale, sest tean, et ebamugavat tuunikat ma selga ei pane.

Kaalusin ja silitasin kodus erinevaid lõngasid ning valisin välja ilusa sinise villa- ja puuvillasegu tviidlõnga. Mul on varuks sama lõnga erinevaid värve, kuid sinist oli kõige rohkem. Lootsin, et äkki olemasolevast kogusest jagub, aga mingi hetk sain aru, et tuleb teha kas väga lühike kleidike või lõnga juurde hankida. No poodides on see ilus sinine ammu läbi müüdud ja tootmisestki maha võetud. Nii et hakkasin juba mõtlema, et alumine 20 cm tuleb teha mõne teise värviga, aga siis võtsin appi vana hea näoraamatu (facebooki) ja sain vajalikud kaks lõngatokki: ühe Tartust ja teise Harjumaalt. Aitäh, Anne ja Krissu!





Võtsin vanalt kleidilt mõtte, et üleval kaeluses on ümmargune, peenikeste palmikutega passe, mis mingi hetk läheb üle raglaaniks. Kehaosasse ja varrukatesse kavandasin hulga erinevaid palmikuid ja parempidi-pahempidi koekirja, mida vanal esemel polnud. 


Külgedel on mõned kasvatused-kahandused ka.


Kitsaste varrukate kudumine on üsna tüütu tegemine. Valisin siia vahelduseks palmiku, mida ma vist polegi varem kudunud.


Lõng: Sublime Luxurious Tweed dk (60% villa, 40% puuvilla; 50g/135m), mida kulus 11 tokki. See on mõnus, nahasõbralik lõng. Ainus viga oli, et lõnga sees oli vääääga palju prahti -  nokkisin sealt välja hulgaliselt teravaid heinatükikesi.

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Natuke kardan, et äkki kudum venib liialt ja mitte pikkusesse (sest sellest poleks hullu), aga just istmiku ja küünarnukkide juurest. Aga eks me näe, sest teistest värvidest on mul plaan teha seeliku ja sviitri komplekt, aga kui ikka väga välja venib, siis pole ju seelikut mõtet tehagi...


Pildid tegime Kadrinas. Pildil on Kadri kleit.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

12. märts 2022

Mustjala sukad ja seelik

17.märtsil 2011. aastal alustasin ma käsitöö keskkonnas Isetegija.net oma käsitööblogi pidamist. Hiljem kolisin kõik postitused siia üle. Aga kui ei oleks olnud Isetegijat, siis poleks arvatavasti tulnud ka www.katariina.eu blogi. Seega saab mu blogil varsti 11 aastat täis. Juhuuu!


Tänastel fotodel ei olegi päris uued esemed. Mustjala sukad kudusin juba 2013. aastal ja mõned pisikesed pildid sai tookord ka tehtud, aga no tõesti - need on nii väikesed ja kehvakesed. 

Lisaks sain eelmisel aastal endale ühe vana Mustjala seeliku. See oli kootud pisut vale pikkusega: pärast sini-valget ruudustikku oleks pidanud seelik lõppema rullikeeratud äärega, aga sellele seelikule oli alla jäänud veel 20 cm tumepunast lisapikkust. Seega tuli kogu alumine äär lahti võtta, ebavajalik osa maha lõigata ning siis äär uuesti rullida ja katta paelaga. 
Kui kogu see töö oli tehtud, selgus, et seelik ei hoia üldse hästi - Mustjala seeliku rullikeeratud ääre sisse pannakse tugev nöör, nii et seelik peaks hoidma ilusti laiali ja oleks kange. Minu seelik hoidis aga nii uhkesti nagu mõni ballikleit, samas kohati lainetas alläär sissepoole, vastu jalgu. Oli üsna ebameeldiv. 
Lappasin läbi umbes kümne Mustjala seeliku muuseumiandmed, mille põhjal tegin järelduse, et vanade seelikute alumise ääre läbimõõt jäi vahemikku 90-140 cm. Aga minu seelik oli 180 cm lai. Liiga lai!!!
Tuli jälle harutada: värvel lahti, üks kangatükk välja (nüüd on mu seelikul 3 paneeli, mitte 4, ehk 3x90 cm), uued kurrud, uus värvel (mis sai minu taljele täpselt õige laiusega, vana olekski veidi lai olnud), osaliselt uus allumine äär... Seeliku uus laius on 135 cm.



See seelik ja sukad sobivad nii hästi kokku, eks!


Jah, ma pean endale veel Mustjala kindad kuduma. 
Ja kuduma leekräti, tikkima tanu, õmblema põlle...


Niisuguse pikkusega sai mu kirikuub (sääremari peab olema kaetud). 
Hoiab ka päris hästi.


Need pildid tegime Saue linna laululaval 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval. Oli imeline ja hirmus päev. Nüüd on sellest möödas rohkem kui 2 nädalat ja ma enamasti suudan end eemal hoida neist kohutavatest uudistest. Aga kas pole imelik, et mina tunnen ennast süüdi selles, et kirjutan siin rahulikult ühte postitust, aga kuskil käib sõda. Ning kuskil on mingid nõmedad mehed, kes ennast üldse süüdi ei tunnista ja raiuvad, et polegi sõda, kõik on farss ja väljamõeldis. Ja lahendust polegi näha, sest hullunud pulli ju jutu ja lauluga maha ei rahusta...

Ma siiski soovitan, et nautige kultuuri, minge teatrisse või näitusele. Me käisime eelmisel nädalavahetusel Rakvere Teatris, kus vaatasime "Kõike head, vana toriseja". Mõnus oli, viis mõtted eemale ja haaras kaasa. Paar head mõtteteragi saab kaasa võtta. 12-aastane plika kõkutas ka naerda. Loe näiteks siit

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee