28. juuli 2017

Tikandid Vikil, Saaremaal...


Saaaremal, Kuressaarest Kihelkonna poole sõites jääb teele Mihkli talumuuseum, kus on välja pandud Linda Pikkani käsitöö. Näituseks seatud tekid, padjad, sallid, jakid ja muud rõivad on kaunistatud uhkete värvikirevate tikanditega. Nii palju ilu ja fantaasiat ning mulle meelepäraseid uhkeid suuri lilli... 








Ühe täiusliku lilla õie saab viie tooniga. Niisamuti on ühe rohelise lehe sees 5 erinevat tooni. Kollased tolmukad panevad õie lõplikult särama.


Minu lemmik ongi see türkiissiniste lillekeste ja suurte maasikatega tekk. Ei mingit ahistavat sümmeetriat. Tundub, et pean ise ka just niimoodi tegema, siis ei jõua samade kombinatsioonide tikkimisest ära tüdineda.


Vanad talud on lummavad. Vikil asuv Mihkli talumuuseum on eriline selle poolest, et selle rajamiseks ei tulnud teha kogumistööd. Kohapeal oli täiuslik hoonetekompleks, kus oli säilinud rikkalik tarbeesemete kogu. Sealsed esemed ja tööriistad on valdavalt valmistatud või kasutamist leidnud selle talu elanike poolt. 




Senikaua kui mina tekke pildistasin, said lapsed taluhoovis kiikuda (pärast mahutasime muidugi kogu pere kiigele - mmmm!, õudne, aga mõnus).



Linda Pikkani tööde näitus on Vikil avatud 15.septembrini. 

25. juuli 2017

Laisa Liisu lapikleit.

Esiteks, ei saanud ma ju olla kehvem kui tütreke, seega tahtsin ma omale ka üht uut kodust varrukatega suvekleiti. Teiseks, ei tahtnud ma oma kleidiga eriti palju vaeva näha - niisiis, lisaks sellele, et ma õmblesin seelikuosa olemasolevale pluusile otsa, tegin ma talle hästi pikad lapid (nii pikad kui kangajupid võimaldasid või parajasti sobiv tundus). Kolmandaks, ma olen aru saanud, et igapäevarõivaste puhul on parem, kui seelik/kleit ei ole liiga pikk - põlvepikkus on paras, et tugitoolis jalad mõnusalt seeliku alla tõmmata. Niisamuti ei tolgenda lühem seelikusaba treppidel liikudes ees ega jalge vahel :))) - meil on kodus palju treppe. Pika seelikuga olen ikka vahel täitsa hädas, kui vaja mõlema käega kandikut vms õue viia...

Ega mul muud polnudki mõttes. Tuli lihtsalt leida pluus ja sellega sobivad kangad.


Sobiva pluusi võtsin oma kapist. See KappaAhl õhuke puuvillane pluus oli nii armsa roosilise mustriga, aga no ikka jube suur. Ega ma seda eriti kandnud ka. 
Ma ei saa vahest neist suurusnumbritest üldse aru... Suurusele S mõeldud pluusike oli minu (kes ma tavaliselt kannan M või L suurust) ikka üleliia avar. Siit seelikupostitusest on veidi näha ka... Seega alustasin sellest, et tegin särgi veidi kitsamaks ja lühemaks. 

Muuhulgas läks "kangastest" käiku abikaasa roosa triiksärk ja paar teiseringi-poest soetatud lillelist lina vms mõnusalt pehmeks pestud toodet. Vaid heleroosa broderiikangas oli uhiuus - selle soetasin kauplusest "Kangas ja Nööp" ühe teise projekti jaoks, kuhu ta lõpuks ikkagi ei sobinud. Allääres oleva broderiipitsi ning roosa lillepitsi ostsin kohalikust käsitöötarvete poest. Ja kuigi see lillepits tundub nüüd juba ilmne liialdus, ei viitsi ma seda enam vist eemaldada ka. Laisa Liisu värk...





Kodus on mõnus, kui kleit on avar ja midagi ei ahista. Välja minnes saab vöö peale tõmmata - jätab veidi vintage-mulje.



Eelnevad pildid tegime Anija Mõisa hoovis. Käisime seal kohvikutepäeval ja kojusõidul märkasime võrratut moonipõldu. Ei, me ei läinud põllule. Aga mul oli pea-aegu kahju, et mul punasekirju kleiti ei olnud (üks sobiv ootab pildistamist). 



Naudi suve!

18. juuli 2017

Kui pole midagi selga panna (sellise suvega)...

Paar nädalat tagasi ütles Ann, et tal pole ühtegi kleiti, mida saaks SELLISTE ilmadega kodus kanda. No et kõik ta suvekleidid on kas õlapaeltega või varrukateta või siis kodus kandmiseks liiga ilusad.  Aga vahest tahaks ikka kodus kleidiga ka olla... Isegi jahedamate suveilmadega...

Vaatasime kohe kapid-sahtlid-nagid üle. Sobivat kleiti tõesti ei leidnud. Küll aga jäi näppu üks teksapluus, mida tütar üldse kandnud ei ole. Mõtlesime koos, et teeme sellest kleidi. 



Ann valis ühe meelepärase lillelise kanga ning mina sobitasin sinna juurde tükikesi issi vanast oranžist triiksärgist, vanaemalt saadud punasest satiinkangast ning ühest armsast särgikesest, mille olin Annile juba ammu-ammu õmmelnud-tikkinud. Viimasest lõikasin välja 3 toredat liblika- ja lillemotiivi.

Alumise bloki jaoks jäi üks lapike puudu. Sinna leidis koha pitsiriba, mille lõikasin ühest vanast puuvillasest kardinast.




Ma tean küll, et visuaalselt oleks parem, kui kõik lapiread oleksid sama laiusega. Ja üldse võiksid kõik lapikesed olla ühesuguse suurusega. Aga kui kangatükid ja pitsijupid ja tikitud motiivid mulle mõõdud ette dikteerivad, siis saab tulemus just nii, nagu tahab :) Ja ongi tore, sest laps on väga rahul.







14. juuli 2017

Värviline poekott.

Ühe koti õmblesin veel. Suvise moega poekoti. Seekord kasutasin ära tekstiilitrüki koolitusel tehtud vahva värvilise tööproovi. See oli parajalt suur katmaks koti esikülge nii, et sisetasku õmblused jääks varju. 
Punase ja triibulise puuvillase kanga soetasin kuskilt teiseringi poest.




Kott sobib meie majaga hästi :)



Hommikul oli päris tugev tuul. Kraadiklaas näitas jälle vaid 16. Mõtlesin, et käin koeraga ruttu jalutamas - no et väga kaugele ei lähe. Aga üle raudtee olev lagendik oli juba kuiv ja soe. Suured kellukesed õitsesid sinetavate lainetena. Imeilusad! Vaasis püsivad need vähemalt nädalajagu... Otsustasin korjata väikese pundi, aga sattusin hoopis punasele alale. Metsmaasikaväljale. Ega neid kuhugi mul korjata polnud, vaid suhu ja suuremad said kõrre otsa. Nagu vanasti lapsena maal, Mustjalas. 



10. juuli 2017

Mu uus suur üliäge folgikott.




Täna on imeilus ilm. Ja eile oli ka... Aga üldiselt ei saa sel aastal suveõhtute peale eriti kindel olla. Kodust välja minnes tuleb igaks juhuks kaasa võtta nii jope, soe sall kui ka termos kuuma teega. Eriti kui on soov külastada mõnda vabaõhukontserti või -etendust. Mulle tundus, et mu heegeldatud kott jääb selle kõige jaoks pisut väikeseks. Nii otsustasingi õmmelda uue koti. 


Mõni aeg tagasi ostsime osta.ee-st vana Läänemaa teki. Tekk oli määrdunud, pleekinud ja katkine. Keskel laiutas suur paigatud auk - arvatavasti oli keegi juba eelmise sajandi esimesel poolel kuuma triikraua tekile unustanud. Paiga alt oli näha ilusaid erkroosasid ja -rohelisi toone. Mujalt oli tekk aga ühtlaselt pehmetes toonides. 

Enne õmblemist viskasin teki pesumasinasse. 40-kraadine pesu andis talle veidi sära juurde. Küllap läks ka mõni plekike välja. Kangas muutus ühtlasemaks ja pehmemaks. Õnneks ükski motiiv värvi ei andnud.

Koti jaoks lõikasin tekist pika ristküliku (55x85cm) - nii suure kui auk võimaldas. Küljed õmblesin suure õmblusvaruga kokku ja hargnevad ääred lasin paar korda laia siksak-pistega üle. Et tekiks veidi ümaram põhi, murdsin alumised nurgad sisse ja õmblesin läbi. 


Voodriks ja paariks sisetaskuks leidsin äia neerumustrilise salli. 


Suur kott vajab õlale sangapehmendust. Selleks lõikasin jupikese teki kõige närusemast otsast.


Üks ilus roosa lillemotiiv sattus koti nurgale.



Sinna kotti mahub kõik vajalik - suur piknikutekk, pehme villane tviidsall, müts ja kätised, termos ja pirukad, poolik kudumistöö ning muu hädavajalik. 

Ja veel paar olulist nüanssi, mille olen avastanud - kott sobib igas olukorras ja iga riietusega ning ma ei pea pelgama seda ka pisut märja või mullase maa peale panna. 



Ilusaid suveõhtuid teilegi!

4. juuli 2017

Sinine tikand ajakirjas.

Kehvapoolsetel suveilmadel on mõnus end diivanil kerra tõmmata ja kaunistada tikandiga mõni igav ühevärviline kleit või seelik. 

Suvisesse ajakirja "Käsitöö" joonistasin oma seeliku siniste lilleväätidega mustri. Võrktikandis lilled sobivad hästi mõne linase või puuvillase rõivatüki äärde ning uskuge mind - tikkimine on imelihtne! Kui ei pea ka värve vahetama, läheb tikkimine eriti kiiresti.



Kõrvallehel on Liisa Oksa koostatud juhend sokkide heegeldamiseks. Vallatuid heegeldisi on ajakirjas teisigi...

Muide, "Käsitöö" suvenumbris on ka rahvarõiva (Vändra) särkide valmistamise juhendid. Seega, kellel pärast laulu- ja tantsupidu tekkis soov teha endale, abikaasale või lapsele sobiv peo- või argirõivas, siis saab ajakirjast nii lõiked kui ka põhjaliku õpetuse. 

Mind lummas aga üsna ajakirja lõpus olev  imekaunis ja õrna pilutikandiga öösärk, mis on kui unistus kastemärjast maakodust ja mälestus lapsepõlvest vanaema juures...