Kas sobib pükstega?

Kuidagi on nii, et mu kampsunite (aga ka kootud-heegeldatud kleitide) puhul on kõige suurem küsimus see, kui pikad nad teha. Kui kampsuni pikkus sättida kleidi järgi (st, et neid sobiks kanda kleidi -seeliku peal), siis ei sobi sama kudum mitte kuidagi pükstega ning vastupidi - pükstega sobiv kampsuni jääb seelikuga kandmiseks tavaliselt liiga pikaks. 

Kahjuks on nii ka seekord: hakkasin oma uut unistuste jakikest erinevate pükstega sobitama ja ei leidnudki ühtegi meelepärast kombinatsiooni. Ma ei teagi, kas mu kehakuju on nii vale (no ma tean küll, et taljet mul eriti polegi ja ülakeha on liiga lühike) või on kõigil naistel sarnane mure...

Igatahes, lõpuks leidsin ma teksapükstega kandmiseks sellise lahenduse, et klapitan jaki alla pikema kitsa särgi. Võimalik, et triiksärk sobiks ka... pole veel katsetanud. Muidugi, see pole mingi minu leiutis - eks ikka see ammuunustatud vana :)

Andmed lõnga jms kohta leiad eelmisest postitusest.

Piltidega oli nii, et kodus vaatasin, et tuleb ilus päikeseline õhtu - teeks kähku ühed kampsuni-pükste fotod, aga ma ei viitsinud make up´i teha. Mõtlesin, et panen oma suured päikeseprillid ette ja küll saame kuidagi hakkama. Kui aga metsatukas pildistamiseks läks, siis polnud mu prille enam kuskil - koju olid jäänud. Nii ma siis olen just niisugune nagu olen :) Tere õhtust!

Lõpetuseks mõned fotod Lätis asuvast vesiveskist. Ķoņi veski asub vaid 5 km kaugusel Läti-Eesti piirist. Veski on u 210 aastat vana. Seal peetakse erinevaid üritusi, nt pulmi, aga ka käsitöö töötubasid. 

Veskis töötavad vanad villatöö-masinad ja eritellimusel tehakse lõnga. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Mul oli helesinine unistus.

Jah, sellisest jakist hakkasin ma unistama enam kui kaks aastat tagasi. Ostsin lõngadki tookord ära. Aga aega polnud ja natuke hirm oli ka... no et, kas ma saan lõpuks just sellise kudumi nagu olen mõelnud. 

Mõte oli siis järgmine: 

• Koon toekama jaki (või kardigani), mida saab kanda kleidiga nii jahedatel suvepäevadel kui ka talvel mantli all. Seega peab jakk olema pigem lühike - ulatuma vaevu puusanukini. 
• Kasutan mitmeid erineva tekstuuri ja koostisega lõngasid. Korraga jookseb varrastel 2-3 lõnga, sh üks neist on puuvillasegune, teine villane. 
• Lõngad on sinise, türkiisi, valge ja beeži tooniga ning need vahelduvad üle kudumi tumedamast heledamani jne. Võimalusel hajutan toone üksteise sisse.
• Jakk on raglaanlõikeline, kusjuures õlad ja kehaosa on kootud erineva lõngaga - tahtsin proovida, kas üleüldse on võimalik (ja jääb ilus) kui kehaosa ja varrukad ei ole kootud eraldi, vaid kohe ühes tükis, kuigi lõngasid tuleb kõigi raglaanjoonte peal vahetada.
• Ees on klassikaline nööbiliist ja nööbid.

Maikuus sai kudum lõpuks siiski vardale. Oma osa oli sellel kindlasti mu lapikleidi valmimisel, sest jakk tundus selle peale hästi sobivat. 

Ega ma kindel ei ole, aga pakun, et kudumisse läks umbes 10 erinevat lõnga. Osad lõngad leidsin oma lõngajäägi kapist ning, nagu eespool mainitud, olin osad ostnud juba kaks aastat tagasi. Aga ühe, ergu türkiissinise puuvillasegu lõnga, leidsin vahepeal hoopis Uuskasutuskeskusest.  

Helesinine kergelt karvane lõng (ülemisel fotol jämedam) on Katia, Concept Cotton-Merino (70% puuvilla, 30% meriinovilla; 50g/105m). See on katsudes imepehme ja armas lõng. Kududa on lõnga ka hea, aga kahjuks läheb selline kudum üsna kergesti topiliseks. Loodan, et kududes teiste lõngadega koos on tulemus kestvam... Kasutasin kaht eri tooni - helesinist ja teksasinist.

Peenike helebeež lõng, mis mitmete lõngadega koos vardale jookseb on Katia, Concept Polynesia (56% puuvilla, 22% lina, 22% viskoosi; 50g/165m). See on ebaühtlane, kuid mõnus lõng - mugav kududa ja kvaliteetse olemisega (jääb kindlasti mu tulevikuplaanidesse ka iseseisva lõngana ootele). Ka seda läks kudumisse kaks tooni - heledam ja tumedam beež.

Tumesinine soonikulõng on Lana Gatto Soft (58% puuvilla, 30% alpakat, 12% polüamiidi; 50g/ 95m). See on sile, kuid pisut puine lõng, mida on kehv kududa, sest lõng on väga nõrga keeruga ja koosneb paljudest niitidest. 

Peenike üleminekuga lõng (ülemisel fotol peenem) on Lang, Merino 400 (100% meriinolõng; 50g/375m). Väga pehme lõng - heegeldasin sellest kunagi salli, aga paar pallikest jäi üle.

Lisaks kudusin jaki sisse hulk tundmatut valget meriinolõnga, kaht erinevat beeži puuvillalõnga, ergu türkiissinise efektlõnga ning halli beebimeriino.

Vardad olid numbriga 5 mm.

Tulemus on klassikaline ja üsna tagasihoidlik.

Nööbid leidsin oma nööbikarbist. Saan aru küll, et tegelikult sobiksid jakile pruunikad nööbid paremini, aga need helesinised klapivad ju ka. Igal juhul nööbi suurus on ideaalne.

Kehaosa kudusin alt üles. Jõudes kaenla alla, lõin abilõngale uued silmused varrukate jaoks  ja kudusin raglaaniosa. Alles pärast seda kudusin ülevalt alla varrukad kohe kehaosale otsa (abilõnga harutasin muidugi enne ära). Väga mugav variant. Kusjuures varruka ülemise osa laiusest saab ka kohe parema ülevaate. Selle nipi sain Inga blogist.

Raglaani kudumine oli paras katsumus - kuna õlapealsed on kehaosaga võrreldes erinevat värvi (st teiste lõngadega), siis tuli pidevalt lõngu vahetada. Vardal oli 5 komplekti lõngu ja iga komplekt koosnes omakorda kahest lõngast. Tuli olla tähelepanelik, et silmusest läheksid läbi alati just õiged lõngad. Aga raglaani kahandusjooned ise jäid lõpuks väga kenad.

Varrukas on sirge lõikega - ilma kahanduste-kasvatusteta ja mitte väga käe ümber.

Kleidi ja seelikuga tundub sobivat, aga pükstega on kahtlane... aga sellest järgmises jutus.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Ruuduline-lapiline maksikleit.

See kleit võiks ju olla jätkuks mu üle-eelmisele kaltsuvaiba-postitusele, kust on näha, et meie pere mehed on kandnud rohkelt siniseid ja eriti türkiissiniseid t-särke, aga... 

Kui mul jäi oma sinisest lapiseelikust üle paras ports lapikesi ning mõtlesin need sobitada kapist leitud suureruudulise casual-triiksärgiga (mille omanikuks ei tunnistanud ennast ükski meie pere mees, nii et arvatavasti olen ma mõne võõra mehe riideid oma kapis hoidnud või on üks võõras seal kapis hoopistükis kokku kuivanud ja temast vaid särk mälestuseks alles jäänud...), millest suure sättimise ja külgedelt kokkuvõtmise tulemusena pidi saama lendlev maksikleit, siis selgus vastupidine. Valitud ruudusärgi juurde leidsin ma rohkelt erineva tumedusastmega siniseid särke, aga vaid kaks türkiissinist särki - üks imeõhuke oli abikaasa oma ning teine sitsikangast naisterahva pluusike (pärit ämma kapist). 

Kuidagi tuli selle värvivalikuga hakkama saada... 



Triiksärgil eemaldasin varrukad, kantisin käeaugud ning lisasin sinna väikesed pitsilised tiivad. Uute, taljet järgivate küljeõmblustega vähendasin särgi ümbermõõtu umbes 10 cm võrra. Alumise ääre lõikasin sirgeks. 

Lappe (mõõdud koos õmblusvaruga 25 x 25 cm) kulus seelikuosale kokku 36, sh ülemisel real on 8, keskmisel real 12 ja alumisel real 16 lappi. 

Pildid tegime Viinistu sadamas (see on sadam, kust saab kaatriga Mohni saarele). Meie saarele ei sõitnud, küll aga käisime juulis Viinistu Kunstimuuseumi taasavamisel (sealse kunstikogu omanikuks on Jaan Manitski), vaata ka https://viinistu.ee/.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Kaunist augustikuud!