28. mai 2014

Helged.

Viimase aja postitustest võib tunduda, nagu oleksin sattunud mingisse ehtetegemise kapslisse. Tegelikult ei ole asi nii hull - mul lihtsalt ei ole mahti, et suurematest asjadest pilte teha. 

Üle pika aja tegelesin veidike nõeviltimisega.



Nende kõrvarõngaste tegemiseks sain inspiratsiooni Hiiu naiste rahvarõivastest, eriti rõhtudest (ilusad vasksed puusaehted).

Viltimiseks kasutasin meriinovillast villaloori. Kaunistuseks litrid ja klaashelmed.
Lapiku rõnga läbimõõt 4,7cm.
Kõrvarõnga pikkus koos konksuga 6,5cm.


Jaapani enelad on just kevadel kõige ilusamad.

26. mai 2014

Jälle teksadest ja kaela.

Eks nii ju on, et kus juba on, sinna tuleb juurde. Kas siis ideid või raha või seeni...


Seekord jäi ripatsi sisse tervelt kaks õmblust. Mõtlesin küll, et äkki peaks ikka korralikult heegeldama - õmblusvarud pahemale poole ära peitma ja kõik küljed ühesuguseks lihvima. Aga ei, teksadega tundub mingi teatud lohvakus just sobivat ...

Et teksaribade narmendavad niidid ei jääks lahtiseks, vaid püsiksid ilusasti ripatsi küljes, tugevdasin selle PVA liimiga ja lakkisin.



Erinevalt teksadest, mis tunduvad justkui igikestvad olema, on tänavune kevad küll selline, et vaevu jõuad mõnest õitsvast taimest foto teha kui see oma kroonlehed juba maha viskab...

20. mai 2014

Traadipainutamine.

Arvatavasti olin mingis meeltesegaduses, kui ma eelmisel suvel ostsin hõbedast käsitöötraati. Peenes ehtemaailmas tunnen ma end suht võhikuna ning ega mul ei ole ka erilist huvi nende ehtedetailide üksikasjadesse laskuda. Seega nikerdasin omaloominguliselt - painutasin ja väänasin traati ning toppisin seda klaashelmestest läbi. Tulemuseks sain seesuguse kaelaehte:


Traat: Rayher Silberdraht 0,8 mm, ostetud Kunsti & Hobi Galeriist, Rocca al Mare Kaubanduskeskusest (6 meetrit=1,67 eurot).
Sellise jämedusega traati oli päris mõnus painutada ja lõigata - erilisi töövahendeid tarvis ei läinud.



Aga kiviktaimlas üllatasid mind meelespead - kust nad siia tulid, ma ei tea: seemneid ma ei külvanud, istikuid ei toonud... Igatahes on neid palju ja nad on ilusad! Las siis olla!

15. mai 2014

Linane sall "Kuldsed kurvid".

Selles sallis said kokku mu kaks lemmikut: linane materjal ja see imeline Haapsalu pitsi muster. Jah, tegelikult ju värv ka - üsna sügisene, imeline kuldne.

Ma olen ka varem ühe linase salli kudunud (eelmise suve lõpus) ja juba siis tundsin, et suvel meeldib mulle linast pitsi kanda hulga rohkem kui ükskõik kui pehmet meriinot või puuvillast. Üks eelis on selles, et linane pits hoiab imehästi, aga hoopis teine teema (minu kiiks ehk), et linase rätiku mässin ma vajadusel südamerahuga endale kaela ümber - uhke villase pitsiga ei suuda ma seda kuidagi...



Raamatus "Haapsalu rätt" leiab selle mustri Lehekirjaga räti nime alt. Seal ei paista see muster just eriti atraktiivne, aga mulle jäid need mõnusad kumerused silma hoopis Dofiluse blogist. Juba siis vaatasin, et just pikaks salliks sobiks see muster hästi.


Eks kahtlusi oli ka...
Näiteks nuppude osas - et kas linane veab siin välja. Või tuleb nupud ära jätta. Või asendada need helmestega.

Õnneks ei olnud mul kodus sobivas toonis helmeid. Ja täiesti ilma nuputa tundus see muster täiesti sisutu...
Nii jäid tavapärased nupud.

Muide, linasest lõngast on veidi ebamugavam nuppu kududa kui villasest, sest lina on varda all jäik ja puine. Tuleb olla ettevaatlik, et puitvarras katki ei läheks!



Veel muretsesin, et kuidas linane jääb pika sallina hoidma. Sest see, mis end õigustab kolmnurksena, ei pruugi sobida ristkülikuks...
Kartsin, et sellise kõverjoonelise mustriga muutub sall pikaks lörtsiks soolikaks. Aga ei, läks vastupidi - linane toetab kurve imehästi.



Lõng: Linas, Midara (100% lina, 50g/300m). Toon 832. NB! Andis värvi ka käsipesus, kuigi lõngavööl on lubatud kuni 60-kraadist pesu.
Lõngakulu: 100 grammi.

Vardad: 2,75
Silmuseid: alguses ja lõpus 67, keskel 79.

Mõõdud: 42x175 cm.

10. mai 2014

Veel teksaribadest. Casual ripats.



Kõik vägagi lihtlabane. Teksaribade lõikamiseks on vaja häid kääre. Ja ripatsi tugevdamiseks liimi (nt PVAd).
Muud polegi mul lisada...



Et kõik võimalikult ehe oleks, siis õmblused jäid ribadele sisse ja heegeldades jätsin need ilusti paistma.


6. mai 2014

Muidugi, Mustjalad ju!

Kui Triin mulle veebruari alguses oma soovist kirjutas, siis olin kohe nõus. Nimelt tahtis Triin minna suvisele Laulupeaole just Mustjala sukkades. Ja minule on selline soov vaid rõõm, sest Mustjala sukad on mulle väga hingelähedased. Pealegi on muuseumides hoiul mitmete erinevate mustritega Mustjala sukkasid ja minul on nendest varem läbi kootud ju vaid ühed


Nagu esimeste, nii asuvad ka nende sukasäärte originaalid Vabaõhumuuseumis (ERVM E130:89.). Need vanad sukasääred olid pärit Olbri talust, Võhma külast.

Ma ei tea, kas nende konkreetsete sukkade otsad olid algupäraselt valged või hallid, aga Triinu soovil kudusin need tumedad, nii nagu paljudel teistel Mustjaladel ju oligi. Muide, otsad tehti tumedamaks väikese kaldega - nii jääb sukapealne pikemalt valge kui tallaalune ning kinga seest ei jää tumedamat osa eriti palju näha.



Mustri kirjutasin maha muuseumisukkade pealt. Tegelikult on see muster avaldatud ka raamatus "Eesti kindakirjad ja sokikirjad" (E.Lutsepp, I.Tammis), kuid sealsesse ei tasu 100%-liselt uskuda - kahjuks on vead nii värvides (suurem osa sinisest peaks olema mustjaspruun) kui ka mustris (viimane kirjaosa on täiesti teistsugune).


Kasutasin Raasiku 3-kordsed lõngasid. Selle üsna pika ja laia sukapaari jaoks kulus lõnga 270 grammi.
Vardad nr 2.



Ilusaid elamusi Laulupeol, Triin!