Häid jõule!

 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Saunapadi! Lõpuks ometi.

Kolisime siia majja 16 aastat tagasi, täpselt vabariigi aastapäeval. Soklikorruse saunaruumid olid sel hetkel veel välja ehitamata. Kõik tuli teha nullist - seinad nihutada ja vooderdada, põrandad plaatida, lava ja kamin ehitada jne jne. Ehitajad möllasid, mina aga olin 2-kuise  ja 1,7-aastase pojaga kodune ja muretsesin, et kas lapsed ikka saavad magada ka... Ma ise küll ei saanud. Jaanipäevaks sauna veel soojaks ei saanud, aga paar nädalat hiljem küll. Leiliruum tuli just nii suur, et kaks inimest saavad pikali olla. Mõnus! Mõtlesin siis veel, et kas ja kui kaua me viitsime niimoodi igal nädalavahetusel sauna teha, kaminat kütta ja pärast sauna koos perega kauminaruumis istuda. Oleme viitsinud küll, mõnuga! Vahest jääb mõni saunaõhtu vahele haiguse või reisi pärast, aga laiskusest küll mitte. 

Saunapatja oli mul juba ammu-ammu vaja. Ma ei tea, mis imelik puu- või kivipea mul on, aga ma ei suuda lamada nendel puupatjadel, mida müüakse saunapoodides. Puidust patju on meil saunas kahte tüüpi (üks madalam on lihtsa sirge kaldega, teine pea- ja kaelakuju jälgiva kumerusega), aga kumbki ei ole piisavalt mugav. Niisiis vajasin paku peale patja. 

Mitmeid aastaid lisasin selle soovi oma to-do listi ehk aastaplaanide nimekirja, aga kohe kuidagi ei saanud ma patja valmis. Esimesed aastad jäi teostus kinni ideepuuduse taha - ma ei kujutanud ette, kuidas teha patja, mida saab võtta kuuma sauna kaasa... Kui olin juba otsustanud, et otsin mõnest taaskasutuspoest villase meestekampsuni, mille vanutan ja padjaks lõikan-õmblen, siis muidugi ei leidnud ma sobivat tooni (sinist) kudumit. Olin juba lootuse kaotanud, sest lisaks valele värvile olid müüdavad kampsunid hoopis puuvillased või suure sünteetikasisaldusega. Lõpuks õnnestus mul leida üks helesinine ja üks hall naistekampsun (väikesed numbrid, mis läksid vanutades muidugi veelgi pisemaks), mille kõrvale sobitasin sinakashalli soonikkoelise kudumi. Neid kolme kokku kombineerides sain välja lõigata tükikesed oma uue padja tarvis. 

Ühe kamsuni nööbiliistu kasutasin oma padja servas. Nii saan padja täidist (milleks on paar vana saunalina) hõlpsalt vahetada ja pesta. Puidust nööbid tundusid mõistlik valik...

Et ühenduskohad ei jääks liiga paksud, panin servad üksteise peale ja lasin sik-sak pistega üle.  

Kui pealmise poole tükid olid omavahel ühendatud, siis tegin padjale puu - nõelvilditud õnnepuu.  Ma tahtsin ju sinist patja ja kuidagi tuli see sinisem mulje ju luua. 

Padi on umbes saunalava laiune (alumiselt pildilt on näha).

Lastel olid saunas oma mängud. Näiteks poistele meeldis paari-kolme-nelja-aastastena üht klaasseina "pesta". Küll võistlesid nad selles, kes saab nuustikuga kõrgemalt tõmmata, siis jälle proovisid seina võimalikult seebiseks teha... 

Kui ma Anni ootasin, siis käisin leili võtmas igal nädalavahetusel kuni raseduse lõpuni. Ja kui ta lõpuks sündis, siis juba nädalasena tuli ta meiega kuuma sauna. "Suuremana" oli Annil saunas karbitäis kivikesi ja teokarpe, mida ta ritta seadis (vahest isegi koos vennaga), rongi või ussi mängis, lilli ja puid "joonistas"... Ann ütleb ikka, et pühapäev on nii mõnus, sest siis saab pannkooki ja sauna. Nüüd tahab ta endale ka sellist patja - no ma oleksin pidanud seda aimama...

Kolm kuuli.

Jõulupühad möödusid meil üsna tavaliselt - pere oli koos ja õnneks keegi riidu ei läinud (stereotüüp jõulufilmidest, kus alati käib mingi tüli või vanade haavade lahtirebimine...). Mõnikord on neid filme ka valus vaadata, sest eks neis on ju omajagu tõtt... 

Eriline oli hoopis see, et tütrel oli jõuludele eelneval neljal nädalal vasak käsi kipsis ja kuna pikk spiraalne mõra oli kämblaluus, siis olid kinni kaetud ka näpud. Seega ei saanud me koos ei meisterdada ega piparkooke vormida/kaunistada. Millalgi tegime ikkagi koos paberist lumehelbeid. Häda pärast saab ju ühe käega lõigata ja voltida - kipskäsi tuli siin appi, et paberit vastu maad vajutada :) Algul oli see ikka paras pusimine - no proovige ühe käega paberit lõigata... ja siis proovige samamoodi mitmekordselt kokkuvolditud paberit lõigata :) Raske! Aga Ann sai lõpuks ikkagi hakkama... 

Paar päeva enne jõule saime kipsist lõplikult lahti ja siis küpsetasime ka piparkooke. Kahe käega töötamine oli lapsele ikkagi nii harjumatu, et tavaliselt võttis ta kasutusse vaid ühe käe :)

Nalja sai muidugi ka. 

Enne jõule oli meil postkastis peaministri jõulutervitus - igav hall Jüri Ratase portree-kaart. Tütar arvas, et võiks selle talle tagasi saata. No et oleks ta siis vähemalt Liis Lemsalu pildiga kaadi saatnud. Päris hea mõte - arvan ma... Sellist lauljaga kaarti juba keegi najalt ära ei viskaks (ega tagasi saadaks). Olgu seal taga siis peaministri jõulutervitus või uue aasta kalender. (Siinkohal tervitused Liisile - Ann on täna õhtul kontserdil kohal!)

Kui jõululauda katsin, märkasin viimasel hetkel, et olin või külmkappi unustanud. Kuna see oli määrimiseks liiga kõva, panin ta hetkeks sooja ahju soojenema. No ja see HETK venis paraku nii pikaks, et ma jõudsin vahepeal keldris seenepurgi järel käia :) Tagasi jõudes sain ahjust vaid sulavõid. Kah hea!

Mina tegin sel aastal erinevaid jõulukuule. Esimesena heegeldasin ühe plastkuuli ümber jämedast  lõngast (Drops Andes) lihtsa mustriga pitsi. Kaunistuseks lisasin kreemika lipsu ja pika helmerea, mis on pärit ühelt vanalt katkiselt kaelakeelt.

Et lõngapitsi alt valge plastkuul välja ei paistaks, õmblesin nende vahele mürkrohelise kangatüki.

Seejärel katsetasin plastkuuli katmist kanga ja paelaga nii, nagu näitleja Kersti Heinloo õpetab selles Terevisiooni saates. Kuna tahtsin kasutada venivat pitskangast, tuli valge plastkuul eelnevalt ära värvida. Selleks kasutasin kuldset spreivärvi, mille kandsin kuulile juba päev varem - nii jõuab värv enne kangaga katmist ilusti ära kuivada. Kõik muu oli väga lihtne ja kiire - tasub katsetamist! Plaanin järgmine aasta just niimoodi mõned kuulid endale veel teha.

Lõpuks viltisin ja tikkisin. Nõelvilditud pallile soovisin tikkida veidi temperamentsemate värvidega motiive. Minu meelest tuli suurem motiiv liiga suur ja tikkimine võttis ka kaua aega, aga eks seegi on hea kogemus - üle ei tasu pingutada. 

Sama kuuli teisele poolele tegin väiksema motiivi, mis meeldib mulle hoopis rohkem. Sarnase motiiviga tikkisin ühe kuuli ka kingituseks - seda võib näha instagrammist. 

Jõululaupäeva õhtul, kui Ann juba magas ja poisid sukeldusid telefonidesse ja majas oli vaikus, tegin endale piparmünditeed ning mõtlesin, et nüüd on päeva parim hetk, sest kõik on ju hästi ja ma tajun seda... Just praegu. Päev oli sujunud. 

Head vana-aasta lõppu!

Kingitusest võlutud...

Paar vildikuuli.

Lõpuks tuli talv. Ja selle aasta esimene lumi...

Värskeid pilte mul hetkel pakkuda ei ole, sest ma ei olegi täna veel õue jõudnud. Ja mõeldes eilsele tuisule, siis sellise ilmaga vist ei olegi võimalik pildistada - lumi tuiskab näkku ja objektiivi, krae vahele ja ninna. Vastu tuult kohe eriti valusalt... Aga vaade õues on nii lahe, lumeudune ja hõrkvalge; natuke nukker, aga samas muinasjutuline ja lootustandev.

Need hetked on hoopis detsembrist. 

Enne jõule toksisin paar villaehet. Seadsin kuulid üksteise otsa, sidusin alla pika tuti. Ühe kaunistasin helmestega, teise hõbedase niidiga. Kujult said need lihtsad ja klassikalised, aga ikkagi minu moodi. 

Ühe neist võtsin lumeniidule jalutama.

Hiljem kodus otsustasin, et hõbedane lips on neil liiast. Vähem sära meeldib mulle rohkem, kuigi jõulude puhul võiks ju teisiti mõelda..

Sain endale jõuluks aktiivsusmonitori (nagu sammulugeja). See näitab, et mu päevased kodused toimetused "võtavad" umbes 3000 sammu. Sama palju lisab igahommikune jalutuskäik koeraga. Eriti hea on aga seis siis, kui ma ka õhtul käin koeraga jalutamas (no seda juhtub vaid paar korda nädalas). Arvatavasti läheb muude koduväliste sebimiste peale veel 1-2 tuhat sammu, aga seda ma kindlalt väita ei saa, sest on koolivaheaeg ja ma võtan praegu asju laisalt. Seega 10 tuhandest jääb tavaliselt mingi ports puudu...

Avastasin veel, et kui tahta sammulugejat üle kavaldada, siis tuleks päev läbi hoopis heegeldada:) Kudumine aga samme ei lisa. Mõistatan siin, et miks elektroonika arvab, et heegeldamine on kiirkõnd. Küllap vehin ma heegelnõelaga piisavalt aktiivselt või kulub lõnga nii palju, et ma pean seda kerast kogu aeg juurde sikutama. Mul on värviline töö ja värvide sättimine on põnev - see kiirendab kindlasti pulssi:). Üks õhtu heegeldasin 2000 sammu!

Nõelviltimine lisab muidugi ka samme, aga see ongi üsna intensiivne tegevus. Sammud tulevad teenitult, kuigi istudes.

  

Kui on vaja tagasihoidlikke kõrvarõngaid...

...siis võib need ka ise teha. Kuigi on kevad ja mul on väga kiire. Ja tundub, et täna tuleb ilus ilm. Seega rohkem ma ei kirjutagi...

Tähelepanelik vaataja ehk märkas, et väike kiiks sellel ehtepaaril siiski oli... Üks pallike on konksu otsas ühtpidi, teine teistpidi... ühele tikkisin lillekese üles, teisele alla. Just nii ma tegingi: algul tegin kõrvarõngad ja alles siis tikkisin. Tulemus on ju veidi lustakam!

Tegelikult harrastan ma nõelviltimist siiski harva...

Helged jõulud.

Kui päris lund ei ole, siis tuleb kastidest välja otsida kõik eelmistel aastatel heegeldatud lumehelbed, nõelvilditud lumivalged pitsilised südamed ja vanaema kapist leitud vanaaegsed klaasist nääriehted ning riputada need 3,5-meetrisele kuusele. Särtsu saamiseks saab lisada aastatega kogunenud eriti helkivaid poekaunistusi: hõbevalgeid kuulikesi ja käbisid, klaasist jääpurikad ja kuldseid jäälilli. Seega, meie kuusk on seekord kuldse-hõbedase-valge kirju, tipitud veidikese punasega - eriliselt särav, pitsiline ja habras.

Ja kui iga päev sirab akendest sisse ere päike (mõnikord isegi paduvihma-pilvede vahelt), õhtuti aga süütame vähemalt kümme küünalt ning kodus on kõik mu neli toredat last, siis meil ongi siin helged jõulud.

Seekord juhtus nii, et kõik jõuluehted, mis valmisid enne jõule, läksid mõnda kingipakki ja ühtki pilti ma neist teha ei jõudnud. Aga ühe valgete lokkidega jõulumehe ja ruuge kuulikese toksisin valmis alles esimesel jõulupühal - väärt mälestused kiirest 2015.-st...

 

VEEL häid uudiseid: Nüüd on minu tegemisi võimalik jälgida ka Näoraamatus: FB-lehel Kudugurmee! Kohtumiseni!

Vildipallidest kee.

Viimased 5 aastat olen ma kindlasti iga kord Mardilaadal käinud. Varem juhtus seda harvemini, no nii üle aasta ehk. Aga nüüd üritan alati paar-kolm tundi aega võtta, et kogu ala läbi käia. Tegelikult jääb ka kolmest tunnist väheks ja nii arvestasin seekord, et veedan seal pea kogu päeva. Ostan üht-teist jõulukingitusteks, varun head-paremat talutoitu ning kui aega jääb, siis lähen mõnda õpituppa. 

No laadasaia olen ma pidanud alati ostma. Nimelt juhtus nii, et mõni aasta tagasi, kui Ann oli veel 2-aastane, käisime temaga kahekesi laadal. No ega väikse lapsega seal eriti mugav sebida ei olnud - ikka otsustas tema, kuhu sammud seame ja kui palju kuskil aega veedame. Ja kui kõht tühjaks sai, ei jaksanud me kohvikusabas seista, vaid ostsime ühest letist laadasaia - värske ja mahlane kardemonilõhnaline kakuke. Sõime kahepeale pool kakku ära ja see maitses niii hea! Sealt alates palub Ann iga kord, et ostaksin laadasaia, kui kuuleb, et ma mõnele laadale lähen. 
Alltekstina pean mainima, et viimane kord enam nii hea ei maitsenud - oli hoopis kuiv ja liiga kardemonine... Ei tea, kas ta edaspidi mult laadasaia küsibki...

Jõudsingi tänavusel laadal veidi meisterdada ka. Villapallidest kaelakeed sai teha Jaanioja mamsli Janika juures (vaadake, milliseid vahvaid lapivammuseid ja lillemantleid Janika teeb). 

Värvid valisin tol päeval seljas olnud kirju kleidi järgi.

Kapist leidsin veel ühe tuunika, millega see kee võiks hästi klappida...

Kusjuures, ma olen varem ka ise ühe villapallidest kee teinud, aga siis pidin ma villapallid ise nõelaga valmis toksima (mis on üsna aeganõudev). Nüüd olid pallikesed juba olemas - masinas vanutatud kudumijupid on küll ovaalsed või suisa lopergused, kuid seda erilisema kee ma sain. 

Ilusat jõuluootust!

Helged.

Viimase aja postitustest võib tunduda, nagu oleksin sattunud mingisse ehtetegemise kapslisse. Tegelikult ei ole asi nii hull - mul lihtsalt ei ole mahti, et suurematest asjadest pilte teha. 

Üle pika aja tegelesin veidike nõeviltimisega.

Nende kõrvarõngaste tegemiseks sain inspiratsiooni Hiiu naiste rahvarõivastest, eriti rõhtudest (ilusad vasksed puusaehted).

Viltimiseks kasutasin meriinovillast villaloori. Kaunistuseks litrid ja klaashelmed.
Lapiku rõnga läbimõõt 4,7cm.
Kõrvarõnga pikkus koos konksuga 6,5cm.

Jaapani enelad on just kevadel kõige ilusamad.

Pikk fuksiaroosa kee.

Kee jaoks nõelviltisin 13 väikest (läbimõõduga u 13 mm) villapalli ning ajasin need koos klaashelmestega nöörile. 

Aga muidu ma teen ikka käsitööd ja pilte teen ma ka, aga postitada ei jõua. 

Ja vahepeal käisin Saaremaal ja Muhumaal. Sellest siis edaspidi...

Vilditud lillepross.

Head ja usinat uut käsitööaastat.

Minu aasta on alanud pigem küpsetamise kui kudumise lainel.
1. Lastega koos küpsetasin ja glasuurisin veel piparkooke - sellest saab pilte ehk hiljem.
2. Tegin eile mooni-martsipani kringli. Kuna aastavahetuseks küpsetatud stritsel sai kiiresti otsa, siis küpsetasin sama retsepti järgi topeltportsu. Soovitan proovida!

Lõpetuseks üks nõelvilditud lilleke, mis valmis juba eelmisel aastal.