Jooksublogi. 2,5 kuud.

 

Olen jooksnud 2,5 kuud. Alustasin aprilli keskel (panen siia oma jooksublogi esimese postituse lingi) ja nüüd on juunikuu kohe-kohe lõppemas. Õunapuud annavad juba aimu, kust ja kui palju võiks tänavu õuna saada.

Viimaste nädalate põhiteema on uued tossud ja paistes pahkluu.

 

Soetasin purunenud tossude asemele kiiresti uued tossud. Seekord ostsin muidugi spetsiaalsed jooksutossud, Reeboki omad. Nike tossud on tavaliselt minu jalale pisut laiad, Reebokid tundusid poes rohkem ümber. Mõtlesin, et äkki toetavad siis päkka rohkem...

Paraku sain uute tossudega joosta vaid paar korda, kui tundsin paremas jalas (pahkluus) valu. Ei mäleta, et joostes oleks jalg vääratanud vms, aga õhtuks läks jalg üsna paiste ja punetas. Tegin külma kompressi. Algul arvasin, et mis see väike paistetus ikka ole - et puhkan paar päeva ja lähen jälle jooksma, aga siis alles hakkas jama pihta. "Puhkus" kujunes esiti nelja päeva pikkuseks. Pärast seda võtsin ette väiksema jooksuringi, umbes 20 minutise. Paraku hakkas aga haige jalg poole jooksu pealt uuesti tunda andma - valus ei olnud, aga tekkis imelik pinge- või kuumatunne. Mässisin jala sidemesse... Ja nii mööduski järgmised 1,5 nädalat: ootasin, et valu ja/või paistetus ära läheks, et siis järgmine päev jooksma minna ning ikka ja jälle läks pahkluu pärast jooksu paiste. Kusjuures kõndides-liikudes mingit valu ei olnud ning jooksu ajal polnud ka midagi tunda. 

Lootsin väga, et viga pole uutes tossudes. Katsetasin vahepeal isegi mingite vanade tossudega, et vaadata, kuidas need mõjuvad, aga tulemus oli ikka sama. 

Panin ka arstile aja, aga kuna sinna sai alles 1,5 nädala pärast, siis selleks ajaks oli suurem probleem ise üle läinud. 

Õnneks olen pärast jala paistetust saanud nädalajagu päevi joosta ka ilma suuremate muredega. Olen isegi saanud veidike koormust tõsta, st mõned korrad olen jooksnud 27-30 minutit ja umbes 4-4,5 km. Keskmiselt oli pulss 150-157. Maksimum 161-167.  Minutiga rahuneb 125-130-ni ja 3 minutiga 100-ni.

Jätkuvalt tundub, et mulle meeldib joosta pigem päeval või õhtul. See hommikune jooks on miskipärast hoopis raskem (õhk on niiske), kuigi näidud seda ei kajasta (st hommikul ei lähe pulss üldse nii kõrgele kui muul ajal). Probleem on ka mu ainevahetuses, mis praegu töötab veel mingis oma vales rütmis. Küllap võtab hommikune jooksmine harjumist. 

On lisandunud üks väike suvine probleem - putukad näos. Tundub, et mõistlik on vaid nina kaudu sisse hingata, sest muidu tikuvad putukad jooksu ajal suhu.

11 nädalase jooksu järel olen kaotanud umbes 1,8 kilo. Kaal näitas hommikul 65 kg. 

Juunis lõpetas mu kolmas, kõige noorem poeg gümnaasiumi. Kuldmedaliga!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Lõngajääkidest topp uuesti.

Eelmine aasta sai lubatud, et teen selle napi lõngajääkidest särgikese pikemaks. Kuna nagunii tuli harutada, siis tõmbasin üles kogu alumise osa ehk kolmnurkadest allapoole jääva tüki. Uues versioonis heegeldasin selle (kõhu ümber jääva osa) veidike laiemaks ja muidugi ka pikemaks. Mulle tundus tsipake laiem särgike mugavam ning lisaks sobib see nüüd hästi ka näiteks nende lühikeste roheliste pükstega (kuigi rohelisi toone pole ma topis üldse kasutanud), aga ka mõne ühevärvilise seelikuga. Ja muidugi saab toppi kanda mu pika lõngajääkidest seelikuga. Igal juhul ei jää naba enam paljaks :)

Topi heegeldamiseks kulus kokku 280 grammi puuvillast lõnga (sh osaliselt kasutasin ka kahekordselt võetud pärlniiti).

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

Fotod tegime Klooga rannas. 

Sel aastal on kurdlehisel kibuvitsal väga palju ilusaid suuri marju. Kunagi olen kibuvitsamarjadest teinud moosi, aga see jäi üsna läila. On teil veel soovitusi, mida nendest teha? Siirupit? Tšillit?

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. Kui joostud on ligi 2 kuud.

On juunikuu ja olen käinud regulaarselt jooksmas juba ligi 2 kuud.

Nii, mitu korda ma jooksmas olen käinud? Täpselt pole lugenud, aga vahemikus 25-28 korda (arvestades, et iga nädal olen teinud 3-4 jooksupäeva). Ütleme siis nii, et 28.ndal jooksupäeval lendasid mu vanad tossud keset jooksu ribadeks. Olin jõudmas oma teekonnaga pea-aegu poole peale ehk läbitud oli umbes 1,6 km, kui talla all hakkas midagi lopendama. Paarsada meetrit edasi oligi enamus tallast tossust eraldunud, nii et rebisin kogu selle osa jala alt ära. Hetkeks mõtlesin, et jooks ongi tänaseks läbi. Aga no mis siis teha... telefoni mul ju kaasas polnud - nii ei saa kedagi järgi kutsuda. Vaatasin talla alla ja kuna sealt siiski päris varbad (ega sokid) vastu ei paistnud, sain järelejäänud tossuga oma teekonda jätkata. 

Mis te arvate, kas ma jooksin kiiremini kui tavaliselt või aeglasemalt? No ikka kiiremini, sest kartsin, et varsti ongi kogu tald puru ja palja jalaga pole ju eriti mõnus joosta. Lisaks hakkas ka vihma sadama - õnneks üsna kergelt. Igal juhul on mu "jooksutossud" nüüd omadega ühel pool. Kodus avastasin, et ka teise tossu tald tuleb kohe-kohe ära. Ei usu, et neid on mõtet parandada. 

Tuleb vaid tõdeda, et tossud pole nagu vein, mis seistes paremaks läheksid. Nagu kunagi kirjutasin, soetasin need tossud enam kui 20 aastat tagasi ning suurema osa vahepealsest ajast on need kasutuseta kapis seisnud. Küllap seistes on kõik liimid kokku kuivanud või ära hävinud. 

Igal juhul, see jutt, et jooksmine on odav tervisport, vist ikka ei päde. Minu näitel: püksid läksid katki juba 2. nädalal, tossud 8. nädalal. 

Pean uued tossud ostma. Soovitusi?

Jooksen ikka 25-26 minutit ja umbes 3,5 km. Olen nüüd pulssi ka rohkem jälginud. Keskmiselt on pulss 158. Maksimum 172. See on natuke palju - minu vanuses võiks pulss jääda alla 170, aga pole ka kõige hullem. 

Panen siia ühe lingi südamearst professor Margus Viigimaalt, kus ta räägib pulsisagedusest: https://tervise.geenius.ee/rubriik/tervisesport/sudamearst-juhendab-millise-intensiivsusega-treenimine-on-oige-kui-alustada-paris-nullist/

Õnneks joosta on üsna kerge, kuigi õhk on hommikuti sageli niiske. Üks, mis on jäänud: pärast jooksu taastub mu pulss üsna kiiresti ja ma tunnen end väga hästi. Pole sellist tunnet, et viskaks pikali ja puhkaks - vastupidi, kehas ja meeles on palju energiat. Ainult süüa ei suuda vahetult pärast jooksu - mul läheb peaaegu tund enne, kui tahan midagi toekamat suhu pista (vett joon muidugi varem). Pole siis imestada, et jooksjad on saledad - enne jooksu ei tohi palju süüa ja pärast jooksu ei suuda :)

8 nädalase jooksu järel olen kaalus kaotanud umbes 1,5 kilo. 

See pilt on tehtud juba viis aastat tagasi. Ka juunikuus.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Neli tundi Vormsil

Ööbimisega on meie väikesaartel nagu on, st kui tuleb spontaanne mõte kuskile sõita, siis vaba ööbimiskohta on raske leida. Tuleb guugeldada, praamiaegu vaadata (ega neid ka järgmiseks päevaks alati pole) helistada, ikka aegu klapitada, jälle helistada jne, sest väikesaartel ju hotelle (oma vingete broneerimissüsteemidega) pole. Ei, see ei ole etteheide saartele. Pigem minu probleem (mul on päris tugev helistamise tõrge). Õnneks avastasin praamiaegu vaadates, et Vormsil on võimalik käia (loe: sõita) ka ilma ööbimata. Lõunase praamiga saab sõita saarele ja õhtusega juba tagasi seilata. Kuna ilm tundus selliseks sõiduks just sobiv (polnud nii palav nagu meie viimaste aastate Eesti-sisestel matkadel, kus 30-kraadised päevad on pigem norm kui erand), siis käsimegi eelmise nädala teisipäeval Vormsil ära. Kaasas oli mul abikaasa, tütar ja auto :)

Siit esimene soovitus: broneeri aegsasti autole praamipiletid!

Meie alustasime oma reisi Vormsi saare paremalt poolt. Külastasime Norrby alumist tuletorni (kõrgus 22 meetrit, valmis 1935. aastal, ülemisel pildil). Seda tuleb natuke otsida, aga mööda veidi porist metsateed jõudsime ikka kohale (sääski oli palju, sisalikku ja liblikaid kohtasime ka).

Kokku on Vormsi saarel kolm tuletorni. Neist ühte saab ka sisse - Saxby majakas on külastajatele avatud 31. maist kuni 31. augustini, kolmapäevast pühapäevani kella 10–16.

Teest veidi kõrvale jääb Diby poolsaar, kus tegelikult midagi erilist ei olegi. Aga vaikus ja rahu, merekohin, põldmarjad loovad just vajaliku muretu olemise. Tütar tegi minust pilti.

Mu heegeldatud kleit on aja jooksul pisut pikemaks veninud. Eile just mõtlesin, et ei tea, kas peaksin alt mõne sentimeetri vähemaks harutama. Aga vist ikka ei hakka... Igal juhul on see mõnus sooja ilma reisikleit - voodrit pole alla vaja, mugav autos istuda, vajadusel saab retuusid kleidile alla tõmmata või kampsuni peale võtta - kõik tundub sobivat.

Selliseid rannamaju on ikka siia-sinna üle Eesti alles jäänud. Nõuka-aja pärand, eks.

Suuremad teed moodustavad Vormisil number 8. Kui mööda neid teid sõidad, satud Rälby külasse igal juhul.

Rälby külas asub pukktuulik, kus suvekuudel on iseteenindusega käsitööpood ehk saad osta, mida välja on pandud ning raha jätad laekasse. Tuulik on suvel avatud kõigil päevadel 10-19.

Seega, võta kaasa sularaha! 

Vasakpoolsematele teedele sõites saab külastada Püha Olavi kirikut. Päikesekell asub kiriku aias. See päikesekell taastati eestirootslaste annetuste abil 2014. aastal. Vana päikesekell pärineb 1741. aastast ja hävis Nõukogude okupatsiooni ajal.

Sealsamas kiriku kõrval on ka kalmistu vanade päikeseristidega. Vormsi saare koduleht ütleb, et siin asub maailma suurim päikeseristide kogu. Päikeseriste hakati Vormsil kasutama 17. sajandil. Säilinud on üle 330 rõngasristi. 

Mõni rõngasrist oli üsna väike. Suure kohvitopsi panin võrdluseks.

Saxby. Siin on vaatetorn ja majakas. Lisaks ilus, vahelduva meeleoluga rannik. Mõnes kohas oli värvilist vetikat, aga palju sai kõndida mitte liival ega kruusal, vaid justkui betoonmaastikul ehk mingil kõval lubjakivipinnasel (alumisel pildil). Õnneks on sellel päris hea käia.

Kivitorne oli ka palju.

Kohalikud lapsed krõmpsutasid möödaminnes merikapsast. Ma korjasin mõne lehe kaasa. 

Tegelikult Vormsil nälga ei jää. Hullo külas on pood.

Meie sõime lõunat aga Krog No. 14, kus sai väga korralikku praadi (kalakotletti näiteks). Seal toimub sageli ka üritusi, nii et tutvu nende FB lehega. 

Aga süüa saab Vormsil üsna mitmes kohas, vaata infot Vormsi saare kodulehelt. 

Üsna Sviby sadama lähedal asub Vormsi Talumuuseum, kus saab tutvuda saare ajalooga ja rannarootslaste kultuuriga. Meie proovisime vilja jahvatada. 

Muuseumis korraldatakse ka erinevaid õpitubasid. 

Mina istusin esimest korda elus vanade maatelgede taha ning kudusin pooliku vaiba sisse kaks rida. Vist läks õigesti, kuigi kisa oli kõvasti :)

Lõpetuseks võib öelda, et neljast tunniks jääb pigem väheks, et saarele korralik tiir peale teha, lisaks ka näiteks ujuda, matkaradadel ja vaatetornides käia. Pillel on hea ülevaade, mida veel võiks Vormsil teha.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Linased satsiga püksid.

 

Linasest sinakashallist kangajupist pidid saama suvised mugavad kodupüksid. Korralike küljetaskutega ei viitsinud ma mässama hakata ja tegelikult poleks selleks ka kangast jagunud. Mõtlesin, et teen küljele ühe lihtsa nelinurkse tasku, kuhu tikin peale portsu lavendliõisi (et ikka huvitavam oleks). No neidsamu lavendleid kasvab mu koduaias palju, eks siit siis inspiratsioon tuligi.

Hiljem selgus, et kangajupp oli ikkagi nii lühike, et püksid oleksid ulatunud napilt põlveni või isegi veel vähem ning selline pikkus jääb pigem häirima (proovisin ära - sellepärast on säärtel vana õmbluse jälg veidike näha). Nüüd otsisin kodust tumedamat hallikat linast kangast ja õmblesin püksisäärtele satsid. Väga palju krookida polnud vaja, sest muidu oleks tulemus jäänud üsna veider. 

Kahjuks meil siin Saue linnas ei ole ilusaid suuri lavendiväljasid, kuid see-eest on mitmed sobivas värvitoonis naistenõgese peenrad, mille taustal saime need pildid lõpuks tehtud :)

Nagu eespool mainisin, siis koduaias on mul lavendleid küllaga, aga puudub piisav avarus ning õhtuks jäävad kõik lavendipõõsad pigem varju, nii et pildistamiseks oli liiga pime. 

Lavendlid mu aiavärava taga.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 1,5 kuud.

 

On mai lõpp ja ma olen jooksnud 7 nädalat.

Maikuu on jooksmiseks ja jalutamiseks enamasti ideaalne. Kõik ümberringi tärkab. Kostub lakkamatu linnulaul. Toomingate lõhn asendub tasapisi sirelite lummusega. See annab nii palju elujõudu, värskust ja tahtmist. Vean pilgu mööda aasasid, et leida kollaseid nurmenukuõisi - ehk saab neid hiljem tee jaoks korjata. Aga tänavu nurmenukku miskipärast napib.

Jooksen tavaliselt 3,4-3,8 kilomeetrit või umbes 25 minutit (u 8 km/h) ning ikka 3-4 korda nädalas.

Mu vana pulsikella rihm on katki, nii et hetkel saan kontrollida pulssi vaid jooksu järel. Vahetult pärast jooksu on see umbes 160 ning paar minutit hiljem 130. See peaks olema täitsa hea tulemus. 

Üle 20-kraadiste ilmadega on tunduvalt raskem joosta. Minu jaoks tundub ideaalne 16 soojakraadi. Kui temperatuur on üle 16 kraadi, paistab päike ja tuult ka pole, on joosta märgavalt raskem. Jalad isegi jaksavad, aga võhm kaob kiiremini. Seega pidin soojemate ilmadega hakkama jooksma varahommikul või õhtul. 

Tegelikult see hommikune (tühja kõhuga) jooks mulle eriti ei meeldi. Joon enne jooksu piimaga kohvi ja siis umbes 30 minutit hiljem lähen jooksma. Aga tundub, et päris valmis keha selleks siiski pole, sest miskipärast on raskem joosta kui päevasel või õhtusel ajal.

Leidsin hommikuse vs õhtuse treeningu kohta ka ühe uuringu. Selles väidetakse, et hommikupoolikul tehtud treening tõi rakkudesse rohkem hapnikku ja sellel oli kehale noorendav mõju. Ka on hommikul treenimisel ainevahetusele kasulikum mõju kui õhtul tehtud trennil. Vot siis nii! Tuleb ikka hommikul joosta!

Teismeeast alates on mind kiusanud seljaprobleemid (lisaks skolioosile pidavat mu selgrool olema kerge vint peal), mistõttu väsib selg üsna kiirest näiteks seismisel või pingil istumisel. Mu alaseljas olid sageli valud. Neli sünnitust ei ole seda probleemi soosinud. Seetõttu olen rohkem kui 10 aastat teinud igapäevaselt selja tugevdamise harjutusi: umbes 10 minutit hommikul ja 10 minutit päeva peale. 

Tänu pidevale võimlemisele on seljavalud viimastel aastatel harvad - tekivad peamiselt siis, kui olen külmetanud või stressis. Aga rüht on ikkagi kehvaks jäänud ja vahest on mul tunne nagu mul oleks kaks vasakut jalga (ma kõnnin nii, et ülakeha on paremal pool ja jalad vasakul). No seda on raske ette kujutada, kui ise ei koge. 

Miks ma seda siin kirjutan? Sest olen üllatunud, et jooksmine ei ole mu selga traumeerinud. Sest üks põhjus, mis ma pole varem jooksnud või muud intensiivset trenni teinud, ongi see, et olen kartnud, et mu seljaprobleemid tulevad tagasi. Aga küllap on ikkagi võimlemisest abi olnud.

6,5 nädalase jooksu järel olen kaotanud umbes 1 kilo. Kaal näitas hommikul 65,7 kg. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee