Kanarbikused triibupõlvikud.

 

Mul oli vaja uusi pikki põlvikuid, aga kanarbikuõite toonides sokilõnga oli liiga vähe. Poole sääremarjani oleks ehk jagunud, aga ma tahtsin ikkagi pikemaid - et ulatuks ilusti põlve alla. Sobitasin juurde sama jämedusega musta sokilõnga. Üks võimalus oleks teha must soonik ja kand ja vajadusel isegi varbaots. Teine variant on triibuline põlvik. Mulle triibikud meeldivad - ilus vaadata, tore kududa (värvimäng mustade triipude vahel muudab muidu üksluise kudumise vaheldusrikkamaks, jah nii vähe on mõnikord õnneks vaja). Lisaks on triibusoki või -põlviku puhul ridade lugemine lihtne, mis teeb selle mõnusaks auto- ja rongisõidukudumiks.   

Tagumine triip (see, mis tuleb ülevalt alla) on hiljem peale heegeldatud. No ma ei tea, miks ma enda elu raskemaks pidin tegema - tuleb ju nüüd iga kord kontrollida, et sukatriip ikka otse oleks :) :)

Lõngad: 

Värviline lõng oli Drops Fabel, värv roosipuu ehk 655pl (75% vill, 25% polüamiid; 50g/205m), mida kulus pea-aegu 2 tokki. Mainin igaks juhuks, et minu lõngad on ostetud üsna mitu aastat tagasi. Olen märganud, et sama koodiga uued lõngad on hulga lahjema tooniga.

Must lõng oli Novita TicoTico (75% vill, 25% polüamiid; 100g/400m), mida kulus 20-30 grammi.

Kokku kaaluvad põlvikud 114 grammi.

Vardad olid numbriga 1,75 mm (muide, lõngatootja soovitab sellele lõngale nr 3 vardaid).

Veidi veel numbreid: päkas oli 60 silmust ringil ning sääre kitsamas kohas (pärast kanda) 64 silmust ja kõige laiemas kohas 84 silmust ringil.

Nende põlvikute kudumist alustasin varbast. Kannad kudusin kõige viimasena, ringselt. Säärel kasvatasin silmuseid vastavalt jala kujule nii sise- kui ka välisküljel.

Eelmise nädala pakasega tegin naaberkülas mõned pildid. Selle foto tegemise käigus märkasin, et kaugel-kaugel on mõned kitsekesed. Hiljem kodus suurendasin fotot ja lugesin üle - kitsekesi oli vähemalt 17. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Valged roositud.

Need sõrmikud on kootud taimede ja seentega värvitud lõngadega. Mu eelmised sõrmikud on üsna kulunud ja kasutan neid nüüd eelkõige aluskinnasteks käpikute all - tänavusel külmal talvel kuluvad ju marjaks ära. Jõudsin vanadega käia tervelt 7 talve.

Uued kindad kudusin vanade Viljandimaa sõrmikute ainetel (ERM HM E 52). Ega neil vanadel vist polegi loodusvärvid, aga siiski parajalt mahedad, et kõik värvid asendada mu varudes leiduvate taimedega värvitud lõngadega. Näiteks sinine on indigoga värvitud, rohelised toonid aga porgandivarte ja kortslehega. Punane on tegelikult muidugi seentega (vöödikutega) värvitud lõng. 

Nagu näha, siis käeselja muster on mul hulga väiksem. No ei olnud siiski vardal nii palju silmuseid kui originaalil, mistõttu pidingi mustrit veidi kahandama. Võtsin ju vardad number 1,5 mm ja tavapärase 8/2 lõnga. 

Randmes on sakke küll sama palju kui originaalil, aga needki tegin väikese sohiga ehk igas sakis on vähem silmuseid kui peaks.

Randmes on silmuseid 80, käelabas 72 (võrdluseks: originaalil on üle 100 silmuse ringil).

Sõrmedel sain kasutada täpselt õigeid mustreid. 

Huvitav, miks kaks sõrme valgeks jäid?

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Poolikutega uude aastasse.

Head uut aastat! 

Loodetavasti tuleb meil tegus aasta. Ma ise teen käsitööd küll harvemini kui eelmistel aastatel ning postitan veel harvemini (kui terve 2012. aasta jooksul tegin ma blogisse 93 postitust, siis eelmine aasta vaid 32!!). Detsembris ei alustanud ma ühtegi uut projekti (va üks õmblustöö). Üritasin hoopis poolikuid lõpetada. Osad õnnestusidki, aga mõni jäi ikkagi uude aastasse. 

Nii ootab oma järge üks punane Haapsalu rätt. Pool rätist peaks vast valmis olema... 

Inspiratsiooni on see saanud ühest Siiri Reimanni rätist, aga sealse porte asemele kavandasin südametega mustri. 

Poolikuks jäi ka mu Saaremaa kampsun, aga seda ei plaaninudki ma eelmisel aastal lõpetada. Tasapisi olen kampsunit kudunud - nüüd on valmis varrukad ja 1,6 hõlma. 

Ja nüüd mu lilleline Muhu tekk. 

Seda ma eelmisel aastal pea-aegu ei tikkinudki (vaata ka mu eelmist poolikute aruannet). Seetõttu ei hakanud ma uusi fotosid tegema, kasutan vanu.

Meie tikkimisõpetaja Anu Kaburi mälestuseks tikin oma teki sel aastal kindlasti lõpuni. Uskumatu, et meie päikeselist Anut enam ei ole. Nii kurb, nii vale! 

Seda tekki alustasin just Anu juhendatud tikkimislaagris 2016. aastal. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Olge terved! Nautige talve!