23. veebruar 2024

Tegin tööl näituse.

Kindlasti olete kuulnud, et Facebookis on fanaatikud Kudujate Koopiaklubist teinud üleskutse kanda Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril, ehedaid Eesti kindaid. 

Pean mainima, et ma ise olen vähemalt viimased 15 aastat kandnud kauneid Eestimaa kirjadega sõrmikuid, peamiselt on need olnud Muhu ja Viljandimaa mõjutustega. Sel talvel olen avastanud enda jaoks ka labakindad - need on mul kodukoha lähedalt, Keila kihelkonnast. Need labakud kudusin omal ajal hoopis pojale. Ta oli siis teismeline, käsi alles kasvas. Kui labakindad jäid poisile väikeseks, panin need kappi ootama ja kudusin talle hoopis sõrmikud. Nüüd need vanad kindad uuesti üles leidsingi ning avastasin, et need on mulle ju parajad ning ka labakutega saab väga edukalt autoga sõita. Lisaks on neid sõrmikutest lihtsam kätte tõmmata (pole ju seda sõrmede jaotamist :))

Tegelikult tahtsin aga rääkida sellest, et möödunud kolmapäeval korjasin kõik oma kodus leiduvad kindad ja sukad kokku (ka need, mis kantud ja mitu korda paigatud) ning viisin tööle, Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonda. Tegin neist oma kolleegidele näituse, et tutvustada ehedaid Eesti kindaid-sukkasid, rääkida mustritest, lõngadest, värvidest, pisikestest silmustest ning näidata peenikesi kudumisvardaid. Huvi oli üllatavalt suur. Nii sain vastu palju toredaid lugusid ja kogemusi ning suure energialaksu.
Suur kast sai kudumitest täitsa täis.
Meie koosolekulauale mahtusid kõik täpselt ära.
Kudusin enne näitust ka ühed Muhu valesukad (selliseid jämeda lõnga ja jämeda vardaga sukkasid tegelikult ju Muhu saarel vanasti ei kootud). Tahtsin näidata, milline on erinevus, kui sukka kududa peenikese lõngaga ja vardaga nr 1,25 mm või hoopis jämedamate vahenditega. Minu valesukk (rohelisekirju) on kootud 2 mm vardaga ja 6/2 või 8/3 lõngaga. Valgete jäneste kohal on roosakirju muster, mis esineb ka õigetel sukkadel (lindude kohal). 
Aga need valesukad on ikkagi ilusad. Neis on olemas erk Muhu roosa (kiperoosa) ja ilus Muhu kollane, linnud-lilled niisamuti. Need, ütleme siis "põlvikud", on muidugi hulga paksemad (kitsama tantsukinga sisse need ei mahuks) ja vähema mustriga. Selliseid sukkasid ei peaks vast pidupäeva rahvarõivastega kokku sättima, aga niisama kandmiseks sobivad hästi. 

Lõpetuseks lisan ühe mu varasema töö - tikitud Muhu sukad. Kui valesukkade kudumine võtab aega umbes 20 tundi, siis ehedate sukkadega läheb aega vähemalt 100 tundi.
Palju õnne Eesti!

Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva teile kõigile!

6. veebruar 2024

Põrandapadi. Ikka kampsunitest.

Kui mingi asjaga ühest otsast pihta hakata, siis hakkab ka uusi mõtteid juurde tulema. 

Nii juhtus ka pärast seda, kui oma eelmiste kampsuni-patjadega valmis olin saanud. Nimelt hävisid pandeemia ajal meil kodus kaks valget põrandapatja. No üks kulus ära ja teisele valas laps midagi punast peale, nii et puhtaks ma seda enam ei saanudki. Otsustasin, et viskan mõlemad ära ning teen ühe uue, aga seekord mitte valge, vaid kirju põrandapadja (ehk istepadja). 

Sorteerisin jälle vanades vanutatud kampsunitükkides ning valisin välja heleda türkiissinise ja pruunid-beežid toonid. Vana hea "hull lapitehnika" läks ka seekord loosi (oi kuidas mulle kampsunite puhul meeldib seda kasutada).

Uue padja sisuks kasutasin muidugi vanade patjade sisu, nii et ikka igati kokkuhoidlik ja keskkonda säästev projekt!

Kuna istepadi võiks olla tehtud pigem paksemast ja vastupidavamast materjalist, kasutasin siin ära ka mitme kampsuni soonikud (nii alumise ääre kui ka kaeluse soonikud). Nimelt lähevad soonikud vanutades tugevamaks kui kampsuni parempidises koes osad. 


Loomulikult omastas esialgu padja meie kass, kes magas seal 2-3 nädalat. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee