Lapiline teksaseelik.

Meil siin Põhja-Eestis oli soe ja pikk suvi ning see kestab veel praegugi. Vihma oli mõõdukalt ja seegi sadas alla peamiselt öösel. Päevad olid päikeselised, kohati isegi liiga soojad ja niisked. Kuna ka toad olid palavad, siis sellistes oludes ei suutnud mina kududa ega tikkida - suuri villaseid asju ei saa süles hoida. Kasutasin neid päevi pigem õmblemiseks (lisaks tegime tütre toas remonti).

Teksaseeliku õmblesin juba maikuus. Mul oli sahtlis ootel üks vana A-lõikeline seelik, mille ülemine ots oli õmmeldud õhemast teksariidest ning alumine ots erinevatest kangatükikestest (samet ja velvet jms). Paraku oli see alumine pool juba ammu ära kulunud ning kevadise kapikoristuse käigus, kui hakkasin seelikut ära viskama, märkasin, et ülemine pool on ju korralik: lukk toimib ja õmblused püsivad. Jätsin selle alles ning õmblesin seelikule uue alumise osa - teksapükstest lõigatud tükikestest.

Vanast seelikust jäi alles diagonaalina kulgev suurem tükike (pildil vasakul pool).

Vanal seelikul ei jooksnud alumine äär viltuselt nagu minu "uuel" seelikul - see mõte tekkis jooksvalt. Kui seeliku jaoks lapikesi sättisin, selgus, et õhemaid teksaseid ei olnudki mu varudes väga palju ja olemasolevad paistsid kõik ühte tooni. Aga ma tahtsin, et tükikesed oleksid erinevad: mõned tumedad, mõned heledad sinised. Seepärast jätkasin esitükil olevat diagonaali ja sättisin tükikesed selle järgi viltuselt jooksma. Saigi omamoodi seelik.

Selja taha jäi vanast seelikust üsna vähe alles, sest istmiku all oli teksa ikkagi üsna õhukeseks kulunud.

Piltidel on mul seljas valge kudum, mille kudusin Bulgaaria reisil. See on peenikesest, aga veidi ebaühtlasest siidilõngast (Zitron, Traumseide, 100g/800m). Seda kallist kraami kulus pluusikesse vaid 100 grammi. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Väike teksakott.

Mu teksakleiti kulus küll suur hulk teksapükse, aga väikeseid jupikesi, taskuid ja isegi pikki sääri jäi ikka veel järele. Kui tütrel oli juba mitmes kord mure, et kodust välja minnes pole paraja suurusega õlakotti, kuhu mahuksid rahakott, telefon ja mask, siis otsustasingi need jäägid üle vaadata. 

Ühest püksisääre alumisest osast lõikasin välja koti esi- ja tagaosa tükid. Esiküljele sättisin üksteise peale kaks taskut - alumine tuli tumedamate teksade püksisääre alt ja teine heledamate Levise teksade tagataskust. Kotile annab mahtu lai õlarihm, mis ulatub ka koti külgede vahele. 

Tundub, et selline kotike on väga praktiline, sobides nii igapäevase retuusid-T-särk-kampsun stiiliga kui ka pisut korralikuma rõivaga, näiteks kleidikesega.

Piltide tegemiseks tõmbas tütar selga suure venna täisvillase kampsuni.

Koti sulgeb toekas valge lukk (hea suure kelguga).

    

Eelmisel nädalavahetusel, st vahetult enne 1.adventi käisime abikaasaga metsas seenel. Saime paari pannitäie jagu lehterkukeseeni ja mõne suure hariliku kukeseene. Muid toredaid seeni oli ka palju... Eriti ämmatossu. Kuuldavasti leiti Läänemaalt söögiseeni ka möödunud nädalavahetusel :) 

Aga aiast korjasin eile värskeid roose. Ilusat advendiaega!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Teksakleit.

Olen eriolukorra ajal pea-aegu iga päev veidike õmmelnud - tavaliselt 1-2 tundi, vahest harva ka kauem. Selle ajaga on mul õnnestunud valmis õmmelda 2 paari pajalappe, 8 poekotti, 1 väike üleõlakott, 2 lapiseelikut, 1 lapikleit, 1 "vanast uus" teksakleit ning kohendada või parandada päris mitu riideeset. Isegi oma kootud pitskleidile õmblesin lõpuks voodri (küll on tore, et mul voodririie oli juba enam kui aasta riiulis ootamas). Järge ootavad veel ühed punased pidžaamapüksid ja üks kirju kleit...

Tänastel piltidel on teksakleit, mis on valminud ühest tuunikast, mis oli mulle puusadest kitsaks jäänud, ja peamiselt kolmest paarist teksapükstest. 

Tahtsin kleidi õmblemisel kasutada just suuri tükke ja voltida neid nii, et kleit läheb alt järk-järgult laiemaks. Kõik õmblused viimistlesin sik-sakiga ja kangad asetasin kokku nii, et üks serv jääb töö paremale poole ja teine allapoole, seda lootuses, et aja jooksul muutuvadki kangaääred pisut rohkem narmendavamaks. No eks näeme...

Värvivaliku mõtlesin enne läbi. Veidike õhemate ja pehmemate teksapükste seast valisin välja võimalikult tumeda sinise, mille panin külgedelt alla jooksma. Üsna kulunud keskmise tooniga sinine läks ette-taha. Alla külgedele panin kõige heledama sinise, mille leidsin. Päris allaäärde läksid jäägiribad. 

Taskud on muidugi pärit mu vanadelt teksadelt. Kleidil võiksid olla küll suuremad taskud, nii et telefongi ära mahuks, aga üritan hakkama saada... Tegelikult katsetasin suurte taskutega ka, aga need ei sobinud visuaalselt  - hakkisid hoopis küljetükid ära. Kõige parem oleks vist teha küljetaskud, mis oleksid küljeõmbluste sees 😐

Käisin kleidiga kuskil Väätsa kandis matkamas. Oli täitsa mugav - jahedamaks suveks ideaalne "telk" igapäevaseks trööpamiseks 😎

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Lapid ja lõngakerad.

Periooditi meeldib mulle kolada taaskasutuspoodides. Viimastel aastatel ostan sealt küll harva, aga umbes aasta eest soetasin siiski ühe pikema teksajaki. Jakk oli suuruse poolest täpselt paras ning igati korralik, ei plekke ega auke - võib arvata, et vähekasutatud. 

Esiti mõtlesin, et las jääda nii - ongi lihtne ja tagasihoidlik ja klassikaline. Aga mind jäi painama see lihtsus ja puhtus. Pole vist minu moodi. Seega pidin oma jakki veidike rikkuma... Panin siia-sinna lapid peale ja tikkisin eelpistes lõngakerakesi.

Esihõlmale sättisin paeltikandi kursusel tehtud lillekimbu.

Ka kraeotsale sai üks pisike lõngakera... See meeldib mulle kõige rohkem!

Tütar tegi eile telefoniga paar klõpsu.

     

Leib ja jutt.

Eile küpsetasin jälle leiba. Küll on hea kui kogu me elamine täitub värske hapuka leivalõhnaga. Mmmm ja pärast see mõnus soe leib! 

Ei mäletagi täpselt, millal ma oma esimese leiva tegin... Küllap see oli umbes viis või kuus aastat tagasi. Igal juhul ei küpsetanud ma alguses üldsegi mitte juuretise-leiba, vaid hoopis soodaga kergitatud keeksisarnast leiba, kus rukkijahu oli pooleks nisujahuga. Enamasti sisaldas see veel ohtrasti rosinaid ja kuivatatud ploome-aprikoose ning erinevaid pähkleid-seemneid. Meile abikaasa ja vanima pojaga meeldisid sellised hästi, aga väiksemad niisugust leiba ei tahtnud. Tegelikult ei söönud väiksemad poisid eriti ka poeleiba - pigem eelistati saia (kui sedagi, sest meie pere ei ole üldse eriline võileiva-sõber). 

Siis aga sattusime me perega Viimsi Vabaõhumuuseumi Leivapäevadele. Seal pakuti muidugi värsket rukkileiba ja see meeldis ka mu väiksematele lastele. No ja siis see pihta hakkaski... Kodune leivategu. Iga 2-3 nädala tagant. 3-4 leiba korraga.

Kas teadsite, et vormileib kerkib kõige paremini just savivormis? 
Mina ei teadnud. Vanasti küpsetasin leiba ikka kas klaas- või metallvormis. No viimane oli eriti nõme - metallvorm kipub ju ikka roostetama ning määrisin või nühkisin ma seda enne leivategu, kuidas aga suutsin, aga ikka jäi tunne, et leival on metallimekk küljes. 

Aga kui ma suvel ostsin endale savist vormi (Mõisakeraamika), siis esimestel leivategudel ei saanud ma aru, mis toimub... Leib kerkis seal alati üle äärte ja seda kohe tugevalt. Pika peale taipasin, et pean tainast harjumuspärasest hulga vähem panema - vaid umbes poole vormi ulatuses. Küllap mängib siin rolli savinõu poorsus... Nüüd ongi nii, et klaasvormi täidan umbes 2/3 ulatuses (ja sealt tuleb alati tihkem leib) ning savivormi täidan poolenisti (ja sealt tuleb õhuline leib). 
Arvan, et lähiajal ostan endale veel ühe suurema savist leivavormi...

Ah ja siis veel see, kuidas leib vormi seest kätte saada... Minu praktika ütleb, et kui vorm on ilusti taluvõiga määritud, siis tuleb leib lupsti vormist välja. 

Kunagi proovisin ka küpsetuspaberi ja fooliumiga, aga no neid oli hiljem küpsenud leiva küljest nii vaevaline eemaldada (ning lõpuks jäi mõni tükike ikka kuskile leivaviilu külge), et sellest valust loobusin ma õige kiiresti.

Seega on mõnus värske koduküpsetatud rukkileib meie pere laual paar korda kuus. 

Nagu öeldud, küpsetan tavaliselt kolm-neli leiba korraga:
- Üks leib on õhuke nö koorikleib - selle küpsetan pitsaplaadil ja lõikan pärast kuivikuteks. Kõik lapsed armastavad seda - jagub vaid paariks päevaks.
- Teine leib on lihtne vormileib, ilma lisanditeta (see fotodel). Mõeldud eelkõige nendele poistele, kes rosinaid ei armasta.
- Ülejäänud on seemnete, pähklite ja rosinatega leivad. Meie suur pere sööb neist ühe juba esimesel päeval, soojalt. 
Teised leivad "hävivad" umbes nädalaga.

Kuuma-aluse heegeldasin teksaribadest. Sellist alust on hea kokku rullida - mahub paremini mu kitsasse sahtlisse.

Ribad lõikasin umbes 1,7-2 cm laiused. Heegeldamisel keerasin ribad topelt, st voltisin keskjoont mööda kokku (pahemad pooled vastakuti) - nii jäävad kuuma-aluse mõlemad pooled sarnased.

Eile leiba viilutades lõikasin sisse oma vasaku käe nimetissõrme. Haav tekkis täpselt sellesse kohta, kus lõng kududes üle jookseb. Nüüd ei saa hästi kududa. 

Mobiilikott Denim+.

Vahest harva juhtub, et kantud ja väikeseks jäänud teksapükste sääreotsad on veel üsna korralikud. Ühe sirgelõikelise püksisääre otsast tegin Nutikale koti.

Kaunistuseks lõikasin teksa- ja sitsikangast ringid. Need jätsin üsna narmendavad - eks näis, kuidas niidiotsad "arenevad".

Algul plaanisin kotisuule panna magnetkinnise, aga praegu tundub, et polegi vaja - ilma on mugavam.

Vintage-stiilis teksapross.

Kui ma alles alustasin oma blogi kirjutamisega, mõtlesin tõsimeeli, et iga postitusega peab kaasnema ka muster, juhend, õpetus või muu mistahes viide sellele, kuidas ma midagi teinud olen. Mulle tundus, et ilma selleta on blogipidaamine sisutu „edevuse laat“... 

Valus tõdeda, aga enamikel mu isetegemistel siiski õpetus puudub. Jah, alati kui ma kasutan kellegi teise ideed või juhendit, siis ma muidugi viitan sellele. Aga endatehtud üllitiste tegevusjuhised jäävad üldjuhul kirja panemata. Sest muidu jääksid ka paljud pildid postitamata...

Miks ma siis ikkagi neid juhendeid ei kirjuta... Sest mulle tundub, et mul pole selleks aega. Ja mulle tundub, et on nii palju meistreid, kes minust paremini teevad ja ka kirja panevad. Ja ma pole kindel, et neid juhendeid üldse vaja on (ma ise olen suuteline paljud asjad ilma igasuguse juhendita tegema).

Aga täna on erand. Sest kui seda prossi tegin, oli fotoaparaat just käepärast ning palju ei pea ju kirjutama ka. Ehk on see juhend mõnele isetegijale siiski abiks....

Vajalik materjal:
- teksakangas (võivad olla erineva tooniga jupid),
- puuvillane vm kangas, mis ei oleks väga narmendav või pits/tüll,
- vildileht (jämedusega 3-4 mm),
- prossitoorik (mina kasutasin 2,5 cm läbimõõduga toorikut),
- nööp (sobib nii kannaga kui ka aukudega nööp),
- tõhusat liimi (Loctite Super Attak),
- nööpnõelu, niiti ja nõela.

1. Lõika teksakangast välja 2-3 ringi (nt 9; 6 ja 3 cm läbimõõduga). NB! Kõige suurem ring määrab prossi lõpliku läbimõõdu.
Lõika puuvillasest kangast 2 ringi, millest üks oleks suurem kui suurim teksaring ning teine suurem kui kõige väiksem teksaring (nt 10,5 ja 5 cm läbimõõduga).

2. Voldi suur puuvillasest kangast ring keskelt kokku, keeruta niit ümber otsa (u 2 cm kauguselt keskkohast) ning kinnita mõne pistega, et „rosett“ lahti ei tuleks. Mina otsa ära ei lõika, sest see lisab prossile mõnusalt mahtu.

3. Tee „rosett“ lamedamaks ning aseta see suurima teksaringi peale. Kinnita 2 kangast keskelt mõne pistega üksteise külge, samal ajal „rosetti“ veidi sättides-kohendades.

4. Aseta ülejäänud tükid prossile ning kinnita need esialgu nööpnõeltega.

5. Nüüd aseta ka nööp prossi keskele ning nõelu see sinna nii, et kõik tükid saaksid omavahel ühendatud. Eemalda nööpnõelad.

6. Ja tulebki lisada veel prossitoorik. Selleks lõika vilditükist umbes 4,5 cm läbimõõduga ring ning kinnita selle külge prossitoorik. Nüüd liimi vilditükk teksaprossi tagapoolele, lase liimil korralikult kuivada. Kui kahtled, et ühendus ei jäänud piisavalt tugev, kinnita ka vilditüki ääred peitepistega.

(Prossitooriku võib ka otse prossi külge panna, aga seda on üsna tülikas teha ning tulemus ei pruugi jääda ilus.)

Valmis!