21. juuni 2017

Tütreke.

Lappasin veel fotosid, mis me Lennundusmuuseumis tegime, ning silma jäi paar toredat võtet Annist, kes sel kevadpäeval kandis minu heegeldatud jakikest, kübarat ja kotti. 

Kotist on mõned pildid siin postituses.
Jakikesest aga siin.
Kleit oli algselt pärit H&M-st, kuid ka selle tegin ise kantavaks.


Mitmesse lennukisse sai sisse ka. Küll oli laes palju nuppe!


Ann tegi minust ka ühe foto :)


Ilusat suve!

19. juuni 2017

Vest, mis iial valmis ei saa.


Selle vesti soetasin juba 2012. aastal kuskilt teise-ringi-poest. 60% shetlandi villa teeb vesti mõnusalt soojaks ning ülejäänu (akrüül ja nailon) peaks tagama vastupidavuse. Kokkuvõttes on vest üsna villase olemisega, aga õnneks mitte kare. Igal juhul nägi see välja nagu uus, aga minusugune (tikkija) vaatab ühevärvilist eset ikka kui potentsiaalset tikkimispinda - sest üks igav hall kudum tuleb ju tingimata millegagi täita. 

Seekord alustasin aga hoopis sellest, et pistsin vesti alumise ääre sinisesse värvipotti. Kuna kudum ise on üsna suure silmusega (seega mitte väga tihe), ei saanud sellele kavandada eriti peent tikandit ega pisikesi detailirohkeid motiive. Tihedalt täidetud suured motiivid (nt nagu Muhu tekil) oleksid mõjunud aga liiga raskepäraselt. Valisin hoopis äärmiselt lihtsa sämppistes sõõrimotiivi, mida tikkisin erinevate siniste ja hallide lõngadega. Et sellised "kontuurid" ei jääks liiga kontrastsed, vaid hajuksid mõnusalt taustaga, ongi kaval tikitavat pinda veidi toonida.

2013. aasta aprillis nägi mu vest välja selline.  

Osa värvitud pinda oli juba tikandi all.

2013. aasta oktoobriks oli kogu värvitud pind tikandiga kaetud ning osad sõõrid ulatusid ka kõrgemale, hallile taustale. Kuid sobivate lõngajääkide varud said otsa ning vest jäi ootama uusi kudumeid ja nendest tekkivaid uusi jääke. 

Pildil tundub, nagu oleksin võinud kõik ka niisamuti jätta, aga seljas jättis tikand laia vöö mulje, mis mind puusadest jämedaks tegi ja häiris.


Kui soetasin endale tooniüleminekutega villase lõnga (millest hiljem said Märdi sõrmikud), siis sain jälle pisut juurde tikkida. Muidugi ei takistanud miski vesti vahepeal kanda (aastal 2015).


Nagu näha, panin vahepeal taskutele mustrilise satiinkangast kandi. Samasuguse kangatüki lisasin ka voodriks vesti turjale - nii igaks juhuks, et ennetada kaela kratsimist...



Kui eelmisel nädalavahetusel Tartus käisime, siis külastasime muuhulgas ka Eesti Lennundusmuuseumi. Eriti soovitan poistega peredele :) 
Ats tegi seal mõned fotod (vestist muidugi).




Nagu näha, on vestil väga avarad varrukaaugud. Algul see häiris mind, aga selgus, et talvel oli see just hea, sest siis sain vesti tõmmata mõne laiema või paksema kampsuni peale.



Mõned sinised ja hallid lõngajäägid on siin nüüd jälle kogunenud. Äkki teen sõõride ja täpikeste vahele mõned väiksemad sõõrid... Mõtlen veel... Ega sellega ju kiire pole.



Seal, kus ma hommikuti koeraga jalutamas käin, kasvab tee ääres kõrge rohu sees meeletus koguses imeilusaid siniseid ja lillasid kurekellasid. Avastasin, et õuevaasis püsivad need paar nädalat ilusad. 

12. juuni 2017

Vaata värve muuseumis!

Häid värvikombinatsioone leiab ikka loodusest, aga kui ilmad on kehvapoolsed või tuleb nädalavahetus mingil muul põhjusel veeta linnas, saab värvi- ja mustriinspiratsiooni ammutada hoopis muuseumist. Me käisime perega Tartu Ülikooli Loodusmuuseumis ja tuleb tõdeda, et positiivse elamuse sai nii seitsme kui ka 16-aastane laps. Eriti lummas meid sealne kivimite väljapanek. 

Panin siiagi mõned pildid. Äkki nakatan kedagi julgemalt värve kasutama. Fotod on küll üsna kehvad, sest kõik need on tehtud läbi klaasi, aga mingi ülevaate vast ikka saab...







Aga miks mitte ka putukate pealt malli võtta?




Muidugi võib Tartus minna hoopiski botaanikaaeda, kus praegu õitsevad rododendronid  ja kuldkingad ning õige pea lummab oma lõhnaga suur pojengiala.


Emajões veel ujuda ei saanud, aga jalgupidi kaldal pisut sulistada ikka võib.


8. juuni 2017

Valge vest.


Siis, kui mu hommikuse jalutuskäigu teid ääristavad lopsakad kollaseõielised lillepuhmad, mis päikeselisel päeval lõhnavad nii mesiselt ja tugevalt, domineerivad aias hoopiski valged puud-põõsad-peenrad. Kirsid, õunapuud, pihlakas ja enelas, tulbid, margareetad, püvililled ja maasikad - kõik õitsevad nüüd korraga. 

Ja üle pika aja kudusin ma valget lõnga. Põimisin palmikuid soojaks valgeks vestiks. 


Jah, mu valged tulbid õitsevad ikka veel. Nad on kangekaelsaelt kannatanud välja kõik tugevad tuuled ja hoovihmad, pallimängud ja veesõjad :)

Vest läks Tiinale. Külgedel asuvad palmikud, ümmargune kaelus, pikendatud õlg ja kehast vabalt langev vest oli tellija soov. Mina joonistasin disaini ja mõtlesin välja palmikupõimingu. 


Lõng: Drops Lima (65% villa, 35% alpakat; 50g/100m), mida kulus veidi üle 7 toki. See lõng on justkui palmikuteks loodud - neid on mugav kududa ja tulemus on korrektne.

Vardad olid (nii soonikus kui ka palmikutes) numbriga 4.


Vest on kootud ringselt alt üles. Soonikud (ka alumise) kudusin hiljem külge - nii sain vesti lõplikku pikkust ning sooniku tugevust reguleerida alles lõpus. Kergelt pikendatud õla jaoks kahandasin kaenla all küll kümmekond silmust, kuid see on siiski vähem kui tavaliselt, ning hiljem kasvatasin paar silmust (sentimeetri jagu) juurde.

Ripsilise koega lai soonik kipub viimasel ajal pea igasse mu kudumisse tulema :)



Öise hoovihma järel on see tuhkurenelas väga nukralt longu vajunud ning kõik õied on ka nüüd närtsinud. Aga värdenela esimesed kiiremad õied on juba avanenud, nii et valgetest puhmastest meil puudu ei tule.

26. mai 2017

Kevad on aias.

Mulle meeldib see aeg kevadest, kus kõik ei ole veel nii lokkavalt roheline. Metsaalused on kaunid, kuid mitte tihedad ega läbipääsmatud. Maanteel sõites võib näha neid maju, mis lopsaka suve varjus nähtamatuks jäävad ning aias saab rõõmustada iga uue tärganud õie või puhma pärast. Õhk liigub paremini ja sääski ka veel ei ole. Ja toomingalõhn...


Pärast hommikust jalutuskäiku teen ma alati tiiru aias ning sobiva ilma korral askeldan seal tunnikese. Mulle meeldib teha iga päev natuke, mitte terve päeva küürutada ja järgmisel päeval luu- või lihasvalude käes vaevelda. No tegelikult on meil nii väike aed, et ega siin tööd nüüd nii palju pole ka...




Kunagi kirjutasin oma aia tulpidest ja miks need Anni lapitekile said. Vot siin on meie tulbid...







Tegin päeval aias mõned pildid ning hiljem sattusin vaatama fotosid eelmise aasta juulikuisest aiast. Ja ikka üllatun, kuidas vaevu pooleteise kuuga muutub kõik - valgete tulpide asemel leegitsevad punased roosid, punaste tulpide kohal on hoopis rohetav vaarikahekk (magusate marjadega muidugi) ning seal lumivalge enelapuhma kõrval domineerib hoopis purpurpunane põisenelas, mis praegu on veel üsna hõre ja madal. Ja maja ees, kiviktaimla-laadsel peenral, kus praegu õitsevad meelespead ja karukellad ning laiutab erkkollane kikkapuu, õitsevad juulis hoopis graatsilised tulipunased pinnakatteroosid ja pune. Vahepeal jõuab seal õide puhkeda ka üks mu lemmikuid, lauk.


Roomaval kikkapuul on ruumi vähe - juba tikub ta mööda majaseina terrassile.


Esmaspäeva hommikul korjasin toomingaoksi. Õied olid neil veel tugevalt pungas, aga päikesega läksid nad ka terrassivaasis lahti. Ilu ja lõhna jagubki niimoodi kauemaks.



Lõunapaus. Mulle meeldib maasikaid ja banaani süüa kodujuustu või skyriga. Magusaineid polegi vaja, vahest lisan mandlilaaste või küpsist. 


Veidi käsitööst ka. Muhu sukkadega olen just nii kaugel nagu allolev pilt näitab... FB-s juba kirjutasin, et ega ma tea, kuidas vanasti Muhu naised oma lillemustrid sukkadele said, aga mina teen seda järk-järgult. Ehk teen nii, et koon ühe värvibloki valmis ja veidike järgmisestki ning siis tikin ühe osa valmis. Silmused tõstsin tikkimise ajaks kahele vardale, kuid mõlema külje pealt umbes 10 silmust panin hoopis haaknõelale - nii tekkis tikkimiseks hea stabiilne pind.