16. märts 2019

Pea-aegu must.


Olen siin vist korduvalt maininud, et must ei ole minu värv - ma ei tunne ennast musta rõiva sees mugavalt. Aga eelmise aasta lõpus oli mul miskipärast tunne, et pean endale kuduma just musta kampsuni. Lõige oli juba silme ees olemas - tahtsin avarat, hästilangevat ja kerget kimono-lõikelist sviitrit. Jäi vaid hankida õige lõng. Ja kui ma nägin müügil Langi siidi- ja villasegu lõnga, mis ei olegi päris must, vaid halli- ja mustakirju sisu ümbritseb õrn must uduloor, siis tundsin, et see on täpselt see....


Lang Angelina (60% siidi, 40% villa; 50g/150m) on ühtaegu tugev (sikutades ei lähe katki) kui ka pehme ja kerge, õrn ja samas robustne. Lõnga ümbritsev kerge udune loor erineb oluliselt mohäärlõnga pikast karvast, sest see ei pudene. Samas muudab uduloor koepinna põnevamaks ja ühtlasemaks ning lubab kududa veidi jämedamate varrastega. Lõnga oli tõeliselt mugav kududa – vardaots ei lähe lõngakiudude vahele ja silmused jooksevad vardal mõnusalt edasi.

Minu L-suuruses avarale kampsunile kulus 6 tokki lõnga. Kasutasin vardaid nr 4,5. 



Tegin mõned proovitööd ja nägin, et koepind jääb üsna säbruline, mistõttu ei ole mõtet kasutada keerulisi mustreid. Parem-ja pahempidiste silmustega koekirjad kaoksid aga hoopiski lõnga sisse ära. Nii kudusin oma sviitri peamiselt parempidise koepinnaga, ainult rinnaesisele ja varrukaotstele lisasin lihtsa pitsikirja.


Sviiter on kootud alt üles. Kaeluse ja varrukaotsad lõpetasin lihtsa mahakudumisega - ei olnud vaja soonikut ega ripskude, sest serv hoiab ilma nendetagi väga hästi. 


Sviitri pikad õlajooned ulatuvad pea-aegu küünarnukkideni. Varrukad kudusin kohe otsa.


Valminud kudum langeb hästi, see on kerge, õhuke ja väga pehme - tundub nagu oleks tegu flanellist esemega. Selle sviitri võin panna julgesti ka palja ihu peale. 

Arvestama peab, et kudum venib esimese pesuga – minu sviiter venis pikkusesse juurde u 8 cm. Kudumi viimistlemisega tabas mind ka väike ehmatus – märg sviiter haises hirmsasti. Õnneks kadus hais kudumi kuivades täielikult.


Mulle tundub, et see lõng sobib eelkõige lihtsalõikeliste esemete kudumiseks – sirge lõikega (pikk) kardigan, avar sviiter, robustne (üleni parempidises koes) lodumüts ning õrn õhuke beebikampsun on need esemed, mida võiks Lang Angelinast kududa. Usun, et sellest lõngast tuleks ka mõnus kerge pleed või pontšo. 
Ise hoian end tagasi, et teha sarnane sviiter mõnest Angelina heledamast lõngast, nt toon 74 tundub imeline...


Pildid tegime paar nädalat tagasi Londonis, loodusmuuseumi ees. Käisime seal vaatamas 2018.aasta maailma parimaid loodusfotosid. Fotonäitusel ei tohtinud pildistada, küll aga võis pilte teha mujal loodusmuuseumis (soovitan külastada - seda enam, et muuseumi püsinäituseid saab näha tasuta, ainult erinäitused on piletiga). 



Õhtune Londoni Loodusmuuseumi (inglise keeles Natural History Museum) sein. Fassaadikivide erinevad värvid tulevad nüüd hästi välja.

8. märts 2019

Paks sall jämedast lõngast.

Reisiga läks kõik plaanipäraselt. Sain kududa ja heegeldada just nii, nagu olin plaaninud, aga kõndida, metrooga sõita ja huvitavaid kohti külastada jõudsin muidugi veelgi rohkem :) 


Täna näitan aga salli ja mütsi, mille kudusin juba enam kui aasta eest. Jäme meriinolõng oli jäänud üle Roberta Einerile kootud kampsunist (vt siit). Et lõnga oli päris mitu tokki ja tokid olid üsna suured, siis mingil hetkel hakkasid need mulle liiga sageli ette jääma. Otsustasin neist siis kududa triibulise ripskoes salli - nii suure kui vähegi võimalik. 

Kuna lõngaotsi tekkis palju, aga neid peita oleks olnud väga tülikas (ja küllap ka ebaefektiivne), siis jätsin just meelega pikemad lõngaotsad, mis siis sõlmisin väikesteks vallatuteks lipsudeks. 



Ühtlasi saan ehk ka kogemuse, kui hästi see ühekordne lõng ikkagi vastu peab. Kunagi kudusin sellest paar mütsi (vt näiteks siia) ning need on küll enam-vähem ok seisukorras. No veidike topiliseks on läinud. 

Salli kandes sain kohe teada, et mu fuksiaroosale mantlile jätab see ikka päris palju karva :(. 
Aga muidu on ju äge - pea-aegu pleedimõõtu sall, pehme ja soe pealekauba :) Arvatavati sobib hästi ka suveõhtul õlgade katmiseks...

Seekordsed sallikandmise fotod tegi mu noorim poeg Ats.








Spetsiaalselt selle salli kandmiseks soetasin endale luust nõela. Algselt juuksenõelaks vormitud kaunitar sobib oma suuruse poolest sallile paremini kui klassikaline sallinõel. Pildistamise ajaks unustasin nõela küll autosse, aga siin on sellest eraldi pilt. 

Nõel on pärit Hiiumaalt, vaata facebook´ist Galder.



Lõng: Wool and the Gang, Crazy Sexy Wool (100% Peruu vill; 80 m/200 g). Minul kulus 840 grammi lõnga, millest sain salli suurusega 44 x 140 cm.

Vardad olid numbriga 10 mm (soovituslik vardasuurus sellel lõngal on 10-25 mm). 



28. veebruar 2019

Poolikud.


Kui teie seda postitust loete, olen ma loodetavasti hoopis väikesel reisil. Aga mul tuli tahtmine kirja panna need toredad poolikud, mis mul kaasas on ja mis koju maha jäid.

Kõige kergem (pagasi kaalu mõttes) on reisile muidugi üks pitssall kaasa võtta. Lisaks on hea, et seda ei pea jooksvalt selga proovima. Sall on algusjärgus - kootud on vaid paarkümmend rida. Muster ei ole väga keeruline, aga seekord lähenen sellele päris peenikeste varrastega (nr 2,5) ning koon üsna tugevalt, nii et tuleb tiheda koega Haapsalu pits. Nuppe on ka :) 

Loodetavasti saan salli lennukis kududa...


Teine kaasavõetav töö on kleidi heegeldamine. Varasemast on mul kogemus, et heegeldada saab igal pool ja kasvõi mõni minut. Ei pea rida lõpuni tegema (nagu kudumisel tihti tahaks), hargnemist ei ole karta, silmad maha ei jookse - mugav tegemine järjekorras passimise ajal, rongis või kohvikus. Ainult heegelnõelal peab silma peal hoidma...

Lõng on puuvilla ja viskoosi segu, mis on üllatavalt mõnus just heegeldamiseks. 
Õige värv on ikka hulga ergem ja rohekam kui pilt näitab.


Kolmas töö reisib minuga kaasa vaid osa ajast. Nimelt sõidame esialgu autoga Riiga ja alles sealt istume lennukile. Mõtlesin, et koon autos oma pluusi edasi. Esialgu oli mul plaan see kleidi asemel lennule kaasa võtta, aga pluus arenes kodus ülearu kiiresti. Lisaks võtab ta palju ruumi ja pagasikaalu. Aga autos on sellega mugav, sest vardad on ikkagi jämedamad kui pitssalli puhul...

Lõng on puuvilla ja villa segu. Värvide vahetus oli muffini-pütile sisse "programmeeritud". Lõpp läheb päris kollaseks... Ma ei ole veel otsustanud, kui pikakas see pluus kasvab. Vaatan jooksvalt. 



Koju jäid ootama Muhu sukad. Kududa on jäänud veel ühe suka oranž mustriblokk (seal 33 on silmust vardal) ning siis hakkab valge osa (või helehall?). Muidugi tuleb mõlemale sukale enne kanda teha kitsas must borde. 

Tegelikult on oranž osa ka teisel sukal juba edenenud, sest jõudsin seda Eesti pidupäeval edasi kududa.


Minu pitskleit ootab tikandit. Tumesinine pitskleit on ammu valmis kootud, aga ülemisse ossa kavandasin lõnga ja helmestega tikandi. Tasapisi olen seda ka tegema hakanud - ei ole midagi keerulist. 

Kleit on siidi ja alpakasegu lõngast, mida kulus pea 200 grammi. Päris maani see kleit ei ole.



Kampsun angooralõngadest. 5 erinevat värvi. Päris suur, karvane, pehme ja pikk kampsun. Katsetasin erinevaid mustreid. Lisaks palju ripsi.
Ongi pea-aegu valmis.


Lõpetuseks näitan torti, mille mu 16-aastane poeg meile Eesti Iseseisvuspäevaks valmistas. See on tehtud rukkileiva, kodujuustu ja vaarikatega. Väga omapärane ja maitseküllane tort. Retsepti autor on Kaare Sova ja selle leiab Nami-Namist.


22. veebruar 2019

Triibud ja täpid veidikese indigoga.


Nädalavahetusel käisime Saula Siniallikatel (see on Tartu maantee ääres, Viikingiküla lähedal). Tundus popp koht olevat, sest rahvast liikus sealkandis palju. Siniallika trahterist kulgeb allikateni matkarada, mis viib üle Pirita jõe ja metallsilla. Panin abikaasa sillale istuma ning tegime mõned sokifotod. 


Kiire sokivahetus ongi tehtud.






See paksust lõngast sokipaar valmis tegelikult esimesena (enne neid triibikuid). 

Sinised lõngad on indigoga värvitud (kunagi käisin indigoga värvimise koolitusel ning lõng ongi sellest ajast pärit), muud triibud-täpid mu enda korjatud ja kodustes püttides-pottides leotatud taimedega värvitud lõngadest. Kõik lõngad on 100% lambavillased.

Vardad olid ikka numbriga 2,5 mm.

Sokid on jalale, mille suurus on 43. Kes soovib endale, see kirjutab anneli.tender@gmail.com. Hind võrdub suurusnumbriga :)


Sokkidel on kolmnurkne kand ja spiraalne otsakahandus.



15. veebruar 2019

Sokivärvid loodusest.


Juba enne jõule andsin pojale ära oma viimased villased meestesokid. Seega tuli sokivarusid veidi täiendada - seda enam, et mul oli kogunenud nii palju taimedega värvitud lõngasid, et need ei tahtnud enam sahtlisse ära mahtuda. Otsisin nende seast välja just kõige jämedamad ning kudusin jõulude ja aastavahetuse paiku järjest neli sokipaari. Need, mida näitan täna, olid järjekorras teised. Esimesest paarist veel pilti polegi.




Lõngad olid 100% villased. Need lõngad olen juba aastaid tagasi taimedega värvinud. Muidugi olid ka taimed (siin angervaks, naistepuna, porgandivarred, kortslehed, pihlakalehed) minu kätega korjatud. 
Vardad olid numbriga 2,5 mm.

Sokid on suurusele nr 40. Kes soovib endale, see kirjutab!
NB! Sokid on üsna paksud.



Pildid tegime mõni nädal tagasi Tabasalu matkarajal (seal on ka talvel ilus, soovitan jalutama minna!). Õues oli enam kui 10 kraadi külma, nii et ma ei suutnud saapaid jalast võtta ning sokkidega pilt jäigi tegemata.


8. veebruar 2019

Muhuhõnguline padi.


Eelmisel suvel tikkisime Saara Suvekoolis Anu Kaburi juhendamisel "geomeetrilist laadi vanemat madalpistes Muhu tikandit", mille tulemusel pidi osalejatel valmima padjale sobilik tikand. 

Mul oli tikkimiseks kaasas üks kaltsukast soetatud villane kangas, mis põhitoonilt oli külm rohekashallikassinine :). Kanga sisse oli aga pikitud pisikesi värvilisi träpsukesi - peamiselt kollaseid ja veinipunased, veidi ka sinepit ja rohurohelist. Algul mõtlesin, et valin tikkimiseks needsamad kanga seest leitud värvitoonid, aga tikkides ja töö edenedes nägin, et asi kisub kiiva. Kohe üldse ei sobinud need värvid omavahel kokku, sest sinised ja roosad toonid olid nii-nii külmad ning oranžid-kollased-punased ju hoopis soojad (allpool on koolitusel telefoniga tehtud pilt, kust vastuolu on eriti hästi näha). Elementaarne ju, et nii ei sobi! Eriti kui kõike kokku on nii palju. 


Kodus mõtlesin paar päeva, kummad siis ikkagi valida, kas soojad või külmad toonid. Lõpuks harutasin üles keskmise motiivi osad kroonlehed. Otsustavaks sai mu kodune interjöör ehk koht, kuhu padi peaks sobituma. Meil on seinas halli-helesinisega tapeet ja toas petrooleumsinised diivanid, lisaks türkiissinist ja pruunikaspunast... 

Seega valisin padjale külmemad toonid - lisaks roosale ja rohekassinistele toonidele jäi tumepunane (pole küll üldse külm toon, aga siia tundus siiski sobivat) ja erinevad hallid. Erkkollase välistasin täielikult, aga ühe oranži kroonlehe jätsin nö mälestuseks, et mulle meelde jääks, et terve mõistus peab ka koolitusel kaasas olema :) Tegelikult jäi oranži ja kollast veidike ka mujale - tumepunaste mammude otstes ja nende hallide sakiliste kellukeste all on pisikesed värvilised täpid, kuhu mõned "sobimatud" värvid panin, aga niimoodi väikeses koguses on need täitsa ok. 









Kui värvid olid valitud, siis läks tikkimine juba kiiresti - madalpiste on ju iseenesest lihtne (Anu õpetas nippe ka), samas on geomeetriliste kujundite puhul pigem oluline, et ääred jääksid kohe võimalikult korrektsed. No ma tegelikult väga täpne ei olnud, isegi keskmise motiivi ring on lopergune. Natuke võiks ju kuskilt aru saada, et tegemist on käsitööga, eks :)

Kuigi paari-kolme õhtuga sai ka ülejäänud tikand valmis, jäi padjakate nüüd nädalateks õmblustööd ootama. Hiljem leidsin kapist tagumise poole jaoks tugevamat linast kangast, mis tooni poolest üsna hästi sobis. Luku panin seekord padja keskele, liistu alla.



Kuigi koolitusel olid meil eeskujuks just tikitud Muhu tekid (silme ees raamatu "Meite Muhu mustrid" esikaas), siis minu padi tundub oma külmade toonidega täitsa teisest ooperist. Motiivid on küll kõik nendelt tekkidelt, aga lõppmulje on täitsa teine. Seepärast mõtlesin, et hea oleks teinekord proovida samale kangale ka soojade toonide varianti... plaanid, plaanid - neid mul jagub!

Aga valminud padi sobib elutuppa väga hästi.


Kass on meil padjavalvur :)






Head kollase maasea aastat!