17. jaanuar 2017

Kitsa heegelpitsiga laudlina.


Me tulime Sauele elama 14 aastat tagasi, just Eesti Vabariigi aastapäeval. Äsja oli sündinud mu kolmas poeg. Ja poeg number 2 oli siis veel alla kahe aastane. Elu oli pidevast magamatusest ja allkorrusel toimuvast remondist pehmelt öeldes pöörane :). See selleks...

Igal juhul oli meil esimest korda lisaks köögile ka eraldi söögituba. Muidugi paigutasime sinna suure söögilaua, kuhu toona 5-liikmeline pere päris vabalt ära mahtus. Ja juba tookord otsisin ma poodidest just selle laua katmiseks sobivat laudlina, mida vaid pidulikematel päevadel kasutada. Paraku selgus, et kõik õige suurusega linad olid kas polüestrist või kummist (huvitav, kas nüüd on olukord teine?). Nii ei jäänud mul muud üle, kui osta 1,5 meetrit imeilusat kuldse läikega koorevalget linast kangast (tundus muidugi hullumeelselt kallis ost) ja loota, et mul jääb poiste kõrvalt üle niipalju vaba aega, et selle äärde väike pitsikene heegeldada ning äkki veel mingi tikand peale võluda... 

Alguses mõtlesin ja fantaseerisin. Kangas seisis sahtlis, ootas. Aastad läksid. Poisid said suuremaks, mina läksin tööle. Sündis Ann. Kangas oli ammu meelest läinud. Aastad läksid. 

Möödunud suvel tegime kodus remonti. Muuhulgas vahetasime välja söögitoa tapeedi. Aga kui tahtsin jõulude eel linikut lauale panna, siis selgus, et mitte üksi varasem hädavariant ei sobinud. Tuuseldasin nõutult oma kangavarudes, aga ühtegi head ja samas kiiret pääseteed ma ei leidnud. Kuni ühel ööl tuli mulle just seesama linane kangajupp meelde. Ja üks teine tükike... kitsas heegeldatud pitsiriba, mille olin paar aastat tagasi leidnud Sõbralt Sõbrale Keila poest. Olin selle 1,3-meetrise heegelpitsi toonud koju ilma kindla plaanita. Aga no kuidas olekski saanud jätta poodi ilusat, puhast ja kasutamata heegelpitsi? Keegi hea inimene oli juba suure töö ära teinud ja mina pidin nüüd lihtsalt välja mõtlema, kuidas need kaks tükki kokku panna...

Lõikasin oma linase kangatüki kolmeks ribaks. Ühest sai kohe üks pikk ja kitsas heegeldatud keskosaga laudlina, teised jäid veel häid ideid ootama. Õnneks sobib uus lina hästi nii suurele heledale söögilauale kui ka tumedale diivanilauale elutoas (piltidel)


See pisuke lainetus tuleb sellest, et lina oli kasutuses kogu jõulude ja aastavahetuse ja hiljemgi veel, aga pildid tegin pärast kõiki neid sündmusi. Vot ei õnnestunudki veel ära määrida:)






14. jaanuar 2017

Muhumustrilised sõrmikud Ritale.

Rita soovis endale rõõmsaid värvilisi sõrmikuid. Need pidid tulema üsna sarnased mu enda kinnastega, aga tumesinise põhjaga ja veidi laiemad. Kudumise käigus selgus, et tumesinine lõng on veidi peenem kui mu enda kinnaste lillakassinine, mistõttu mahtus uutesse sõrmikutesse rohkem silmuseid ja muidugi ka rohkem mustrit. Nii õnnestus mul kahe suurema mustri vahele lisada üks kitsam mustritriip - sobitasin sinna valgete "mammudega" kirja, mis on üsna levinud nii Muhu sukkadel kui ka kinnastel. Roosad täpikesed silmasin neile hiljem peale.




Lõngad on 100% villased. Tumesinine, roosa ja kollane on mu enda värvitud. Oranž ja roheline on juba poest värvilisena soetatud.
Vardad nr 1,5 mm.
Silmuseid randmes 84, hiljem 80.



Kodust mitte väga kaugel leidsin ilusa talvise kadakase karjamaa.


10. jaanuar 2017

Punases kleidis.

Pärnus oli kleit mul kaasas (sest käsime teatris) ja nii sai teha mõned pildid. 

 

 


Kõik fotod on tehtud Villa Ammendes. Need pildid, kus mina olen peal, tegi abikaasa. Ülejäänud klõpsisin ise. 

Vahvad kipslillede kimbud rippusid käsipuu äärelt alla.





Pildistamine on vahest kasulik ka, eriti selja tagant -  alles sellel ülemisel pildil märkasin, et pärlnööbi kohal ei jää kaeluseäär sugugi ühele kõrgusele, vaid kipub nihkesse vajuma. See viga on nüüdseks juba parandatud: uue nööbiaasa tegin lihtsalt veidike allapoole.



Tegin endast mitmeid koopiaid :) No ühe pildi pidin ju endast ise ka tegema, sest villa vannitoaseinad olid peegleid täis. 


7. jaanuar 2017

Uue Kunsti Muuseum Pärnus.

Kui oled Pärnus näiteks SPA-puhkusel, siis võiksid külastada ka Uue Kunsti Muuseumi. Ühelt poolt asub see küll kummalises kohas - oleks justkui ilus eramajade ja villade rajoon, kust ei oskaks üht endist EKP-maja oodatagi, teisalt on see pea igast SPAst just paraja jalutuskäigu kaugusel, nii et sööd hommikul kõhu buffet-lauas pilgeni täis ja enne ujumist või hoolitsusprotseduure teed ühe toreda kultuurse jalutuskäigu. No nii ma mõtlesin...

Tegelikult on see muuseum muidugi üks paras üllatuste maja. Võõralt monstrumina mõjuvasse nõuka-aegsesse ehitisse sisse astudes sattusime justkui hubasesse käsitööruumi, kus telgedel on poolik vaip ja nurga taga armas väike käsitööpood. Muud ruumid olid küll valdavalt tavalised valged (hea valgustusega) suured saalid, kust paraku ka laest langevat krohvi  krae vahele võis sadada :) 


Näitused moodustasid paraja kompoti "vanadest headest aegadest" ja tänapäevast. Näha sai kirevat Kihnu ja Tõstamaa käsitööd, tikitud saanitekke, erinevate kontinentide käsitöötehnikaid (seda vööde, tekkide, piltide jne näol), mänguasju Jaapani multikategelastest, vanu jalgrattaid, prügi taaskasutust, Põhja-Korea maalikunsti näited, vanu fotosid ja kokaraamatuid jne jne.



Kihnu nukkudega samas saalis oli veel kaunis Silvia Soide fotomälestuste kogu, mida saab näha kuni 12. veebruarini.


Nierika lõngamaal. Lõng ja mesilasvaha puidul. Lääne-Mehhiko. 


See lapitehnikas tekk nimega "Abielusõrmus" on käsitsi õmmeldud, sh ka kogu tiheteping on tehtud käsitsi, mitte masinaga. USA.

 
Puuvillane lauakate. Peeglitega tikand. India. 


Saanitekk Riina Pulli kogust. Tori. 


Annile meeldisid tänavalt leitud prügist tehtud skulptuurid. Nende autoriks on Heiki Kong.

  
Ja muidugi meeldisid mu tütrele mänguasjad. Need Jaapani multifilmide kangelased on kokku kogunud Pärnu neiu Kristiina Saare.


Kurbusega pidin tõdema, et mu teismelisi ei huvitanud eriti miski. Võib-olla veidike need jalgrattad... 


Mulle avaldasid muljet Indrek Aija fotokollaažid. Uskumatu, et need on "lihtsalt" vanadest fotodest kokku pandud. 





Kihnust ja Tõstamaalt pärit kindad on pärit Epp Maria Kokamägi kollektsioonist. Mulle pakkus huvi keskmine, roosakirju vingulise varrega sõrmik, aga Ann tahaks endale kõige parempoolsemat valget roositud sõrmikut.

Kusjuures, muuseum on lahti iga päev kella 9-19. 

5. jaanuar 2017

Paar vildikuuli.

Lõpuks tuli talv. Ja selle aasta esimene lumi...


Värskeid pilte mul hetkel pakkuda ei ole, sest ma ei olegi täna veel õue jõudnud. Ja mõeldes eilsele tuisule, siis sellise ilmaga vist ei olegi võimalik pildistada - lumi tuiskab näkku ja objektiivi, krae vahele ja ninna. Vastu tuult kohe eriti valusalt... Aga vaade õues on nii lahe, lumeudune ja hõrkvalge; natuke nukker, aga samas muinasjutuline ja lootustandev.

Need hetked on hoopis detsembrist. 




Enne jõule toksisin paar villaehet. Seadsin kuulid üksteise otsa, sidusin alla pika tuti. Ühe kaunistasin helmestega, teise hõbedase niidiga. Kujult said need lihtsad ja klassikalised, aga ikkagi minu moodi. 

Ühe neist võtsin lumeniidule jalutama.


Hiljem kodus otsustasin, et hõbedane lips on neil liiast. Vähem sära meeldib mulle rohkem, kuigi jõulude puhul võiks ju teisiti mõelda..



Sain endale jõuluks aktiivsusmonitori (nagu sammulugeja). See näitab, et mu päevased kodused toimetused "võtavad" umbes 3000 sammu. Sama palju lisab igahommikune jalutuskäik koeraga. Eriti hea on aga seis siis, kui ma ka õhtul käin koeraga jalutamas (no seda juhtub vaid paar korda nädalas). Arvatavasti läheb muude koduväliste sebimiste peale veel 1-2 tuhat sammu, aga seda ma kindlalt väita ei saa, sest on koolivaheaeg ja ma võtan praegu asju laisalt. Seega 10 tuhandest jääb tavaliselt mingi ports puudu...

Avastasin veel, et kui tahta sammulugejat üle kavaldada, siis tuleks päev läbi hoopis heegeldada:) Kudumine aga samme ei lisa. Mõistatan siin, et miks elektroonika arvab, et heegeldamine on kiirkõnd. Küllap vehin ma heegelnõelaga piisavalt aktiivselt või kulub lõnga nii palju, et ma pean seda kerast kogu aeg juurde sikutama. Mul on värviline töö ja värvide sättimine on põnev - see kiirendab kindlasti pulssi:). Üks õhtu heegeldasin 2000 sammu!

Nõelviltimine lisab muidugi ka samme, aga see ongi üsna intensiivne tegevus. Sammud tulevad teenitult, kuigi istudes.
  

3. jaanuar 2017

Head uut aastat!

Mõned klõpsud minu kodust.

 




Sealsamas sinisel sohval ma tavaliselt oma käsitööd teengi. Poolik sõrmik ootab käetoel - muide, 15 minutit enne aasta lõppu sain sellel viimased lõngaotsad peidetud. Uude aastasse jäi vaid kinnaste lõplik viimistlus.


Lastega on mul ikka vedanud. Poeg nr 2 küpsetas aastavahetuseks paar karaskit. Poeg nr 3 aga valmistas uhke šokolaadi- ja mustsõstratordi. Nämma!
Retsept pärineb  Nami-Namist.


Tegusat uut käsitöö-aastat!