7. jaanuar 2022

Valged roositud.


Need sõrmikud on kootud taimede ja seentega värvitud lõngadega. Mu eelmised sõrmikud on üsna kulunud ja kasutan neid nüüd eelkõige aluskinnasteks käpikute all - tänavusel külmal talvel kuluvad ju marjaks ära. Jõudsin vanadega käia tervelt 7 talve.


Uued kindad kudusin vanade Viljandimaa sõrmikute ainetel (ERM HM E 52). Ega neil vanadel vist polegi loodusvärvid, aga siiski parajalt mahedad, et kõik värvid asendada mu varudes leiduvate taimedega värvitud lõngadega. Näiteks sinine on indigoga värvitud, rohelised toonid aga porgandivarte ja kortslehega. Punane on tegelikult muidugi seentega (vöödikutega) värvitud lõng. 


Nagu näha, siis käeselja muster on mul hulga väiksem. No ei olnud siiski vardal nii palju silmuseid kui originaalil, mistõttu pidingi mustrit veidi kahandama. Võtsin ju vardad number 1,5 mm ja tavapärase 8/2 lõnga. 

Randmes on sakke küll sama palju kui originaalil, aga needki tegin väikese sohiga ehk igas sakis on vähem silmuseid kui peaks.

Randmes on silmuseid 80, käelabas 72 (võrdluseks: originaalil on üle 100 silmuse ringil).


Sõrmedel sain kasutada täpselt õigeid mustreid. 


Huvitav, miks kaks sõrme valgeks jäid?


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee


3. jaanuar 2022

Poolikutega uude aastasse.

Head uut aastat! 

Loodetavasti tuleb meil tegus aasta. Ma ise teen käsitööd küll harvemini kui eelmistel aastatel ning postitan veel harvemini (kui terve 2012. aasta jooksul tegin ma blogisse 93 postitust, siis eelmine aasta vaid 32!!). Detsembris ei alustanud ma ühtegi uut projekti (va üks õmblustöö). Üritasin hoopis poolikuid lõpetada. Osad õnnestusidki, aga mõni jäi ikkagi uude aastasse. 

Nii ootab oma järge üks punane Haapsalu rätt. Pool rätist peaks vast valmis olema... 


Inspiratsiooni on see saanud ühest Siiri Reimanni rätist, aga sealse porte asemele kavandasin südametega mustri. 


Poolikuks jäi ka mu Saaremaa kampsun, aga seda ei plaaninudki ma eelmisel aastal lõpetada. Tasapisi olen kampsunit kudunud - nüüd on valmis varrukad ja 1,6 hõlma. 

Ja nüüd mu lilleline Muhu tekk. 

Seda ma eelmisel aastal pea-aegu ei tikkinudki (vaata ka mu eelmist poolikute aruannet). Seetõttu ei hakanud ma uusi fotosid tegema, kasutan vanu.

Meie tikkimisõpetaja Anu Kaburi mälestuseks tikin oma teki sel aastal kindlasti lõpuni. Uskumatu, et meie päikeselist Anut enam ei ole. Nii kurb, nii vale! 

Seda tekki alustasin just Anu juhendatud tikkimislaagris 2016. aastal. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee


Olge terved! Nautige talve!

21. detsember 2021

Täpiline müts.

Minu pikast mantlist jäi järgi ports jämedat lõnga, erinevas koguses mitut värvi. Kudusin neist ühe sakilise kaeluse (pole veel blogisse jõudnud) ning paar täpilist mütsi.

Seekord sai müts ka juhendi, vaata lingi alla, siia.

Kuna lõng on üsna jäme, jõuad selle mütsi kindlasti ühe õhtuga valmis! Nii et jõuaks ka kingikotti...


Lõng oli Drops Andes (100g/90m; 65% vill, 35% alpaka), mida kulus selle mütsi jaoks kokku umbes 90 grammi (see arvestus on ilma tulita). Taustalõngaks läks umbes 70 grammi, aga kui spetsiaalselt osta, siis tasub varuda 1 tokk. Lisaks vajad 1-2 värvi täppide jaoks. 

Vardad olid numbriga 5 mm.




Täna sajab lund ja tuiskab. 
See ülemine foto on aga aastast 2017.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

10. detsember 2021

Põlved sooja.


Sellist muret, et põlved külmetavad, tundsin eelmisel talvel küll esimest korda elus. Muidu mul toas külmetavad pigem varbad või sõrmed, aga no nüüd oli nii (äkki see sõltub vanusest või hoopist mu hirmmadalast hemoglobiininäidust...). 

Seega kudusin möödunud kevadel endale ühe paari mõnusaid koeravillaseid põlvesoojendajaid. Tegin need 3+1 soonikkoega. Kasutasin kolme erinevat koeravillasegust lõnga. Kusjuures, kui soojendajaid niisama palja silmaga vaadata, siis ei märka üldse niiväga, et neis on kolm erinevat tooni lõnga, aga piltidelt tuleb see nii hästi välja.

Lõnga kulus kokku umbes 60 grammi.

Alustasin ja lõpetasin 54 silmusega, suuremas osas oli 56 silmust.

Vardad olid numbriga 3 mm. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

26. november 2021

Kuldne kollane.

Umbes 14-15 aastat tagasi soetasin endale ühest suurest kaubamajast naturaalvalge palmikutega kudumi, mis oli midagi sviitri ja pontšo vahepealset. Tal olid laiad ja poole pikkusega varrukad, ka kudumi enda pikkus oli pigem napipoolne, aga see-eest oli see ümbermõõdult väga lai. Nii sobis kudumit kanda nii teksadega, kleidiga kui ka dressidega. 

Aga mõni aasta tagasi sai see kudum rinnaesisele mingid pisikesed toidupritsmed, mis kerges pesus välja ei tulnud. Panin kampsiku pisut pikemaks ajaks vette ligunema ja see oli viga! Kudumi kaelaaval oli paar puidust nööpi ja nööbiaasade kaunistuseks/tugevduseks oli kasutatud värvitud (kunst)nahka, mis vees ligunedes hakkas värvi andma ning rikkus ära kogu kampsuni. Suured pruunid plärakad jäid nii rinnaesisele kui ka siia-sinna üle kampsuni. Lasin kudumi pesumasina villapesuprogrammist läbi, aga plekid ei kadunud. Katsetasin valgendamist, aga edutult. Püüdsin asja päästa sellega, et värvisin kogu kudumi pruuniks, aga see poekudum oli liiga suure sünteetikasisaldusega, nii et värv jäi ebarahuldavalt peale - no kodus käia veel kõlbas, aga väljas pigem mitte. Lisaks muutis see mitmekordne töötlemine mu ilusa kudumi üsna liruks ja vormituks. 

Nii otsustasingi, et koon endale sarnase laia palmikulise, aga mitte valge vaid oranži või sinepikarva. Oma kudumile kombineerisin meelepärase mustri ise. Lisaks kavandasin selle ilma nööpideta - piisab lihtsast kolmnurksest kaelaaugust. Tegelikult sai minu kudum veidi kitsam nii varrukatest kui ka kehaosast. Vanast kudumist võtsin lõpuks vaid ülesehituse ehk sirged laiad varrukad lähevad ees ja taga omavahel kokku.


Palmik jookseb varrukalt edasi kuni kaelani. Esiosas on varrukas lõpetatud sirgelt (ehk kõik silmused on korraga maha kootud) ja soonikuga, mis moodustab ilusa kolmnurkse kaelaava. Nii lihtne!

Seljal on varrukad lõpetatud järk-järgult (lühendatud read). Siin tuli päris palju katsetada, et kalle jääks parajalt sujuv. Varrukad on seljal omavahel kokku silmatud ning tugevduseks ka üle heegeldatud. 

Kehaosa kudusin ringselt alt-üles ja õmblesin varrukatele külge. 

Lõng: Drops Lima (50g/100m; 65% villa, 35% alpakat; imekaunis värv koodiga 2923), mida kulus kokku õige pisut üle 500 grammi. See lõng sobib nii hästi palmikute kudumiseks. 

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).


Nüüd otsin poodidest lihtsat (naturaalse koostisega) alt laienevat pikka tumehalli või musta kleiti, mida saaks sellise kudumiga kokku sobitada. Ahjaa, pikad varrukad peavad ka olema. Tundub, et juba on mul liiga palju nõudmisi...

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee
NB!
Ärge pange kudumitele värvitud (kunst)nahatükke! 
Ärge leotage nahatükkidega rõivaid! 



Pildid tegime oktoobrikuus.

12. november 2021

Rattaga padi.

 

See padi sai alguse mulluselt tikkimiskoolituselt. Koolitust viisin läbi ma ise ja see toimus pea-aegu aasta tagasi siinsamas, Saue linnas. 

Õpetasin tikkimist algajatele täiskasvanutele, fookus oli arhailisel tikandil. Katsetasime varspistet, aedpistet, linnusilmapistet, ahelpistet, sämppistet, erinevaid täitepisteid jne. Tikkisime motiive, aga proovisime ka kanga ääristamise erinevaid võimalusi ja mitmel eri moel tikandi raamistamist. 

Meil oli kaks proovitööd: ühel katsetasimegi erinevaid pisteid; teisel, suuremal helebeežil kangal tikkisime motiive ning tegime tööle kauni raamistuse. Igaüks kujundas oma tööproovi muidugi just sellise nagu ta soovis ning valis sinna ise omale meelepäraseid motiive ja värve.


Kuna ratas on arhailises tikandis üsna levinud motiiv, arendasin seda ideed veidi edasi ja kombineerisin oma tööproovile ühe vana-aegse jalgratta.

Et beežist tööproovist üksi oleks saanud üsna väikese padja (või koti vms), siis õmblesin sellele hiljem ümber sinakasrohelise raami. Raamile tikkisin omakorda pisikesi rattakesi. Nii sai padja lõplikuks mõõduks 42 x 42 cm.

Tikandid on tehtud villasele kangale. Tikitud on villaste lõngadega (jämedus nr 8/2 ja 10/2). 

Kuigi padjakate oli juba ammu valmis tikitud, siis õmblemine võttis nagu alati liiga palju aega. Ma ei suutnud pikalt otsustada, mis kanga panen tagumisele poolele. Vahepeal olin juba ühe vana meeste triiksärgi välja valinud, aga see polnud päris see (tundus liiga õhuke). Lõpuks leidsin sobiva kangatüki vanade kangaste hunnikust, mis mulle talvel "sokutati". Aitäh, Ilse!


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee