16. veebruar 2018

Kollane koer.

Eelmisel aastal tikkisin oma kampsunile punasekirju ristpistes kuke. Nüüd kujundasin ühe kollase koerakese. 

Inspiratsiooniks oli seekord minu lapsepõlves populaarsed must ja valge koer (toredad tegelased samanimelisest multikast). Võiks ta ju meenutada pika kehaga taksikoera, aga pole mina näinud püstiste kõrvadega taksi... Nojah, samas kui üks taks ringi tuiskab, siis võivad ta kõrvad ikka üsna püsti tõusta küll :)


Kui kampsunit pildistama asusin, hakkas mu oma koer mind mööda maja otsima. Tema pole küll mingi kollane koer, aga panin ta ikkagi paarile pildile :) Püsib siis vähemalt paigal.


Kes soovib enda kampsuni hõlmale või taskule samuti koerakest või käpajälge tikkida, see leiab mustrid veebruarikuisest ajakirjast "Käsitöö". 


Ilusat kollase maakoera aastat!

8. veebruar 2018

Värviline kleit.


See kleit sai alguse ühest kootud pluusist :). Ma ei mäleta, kas see kudum oli juba ostetuna  nii napp või jäi see lühikeseks pärast esimest pesu, igal juhul ei saanud ma sellega enam käia. No ei meeldi mulle kampsunid ega pluusikesed, mis vöökohta ei kata. Kuna aga tegemist oli vastupandamatu sinakaslilla tooniga ning imepehme angooralõngaga, mis ka palja ihu vastas tundus meeldiv ja kerge, ei raatsinud ma seda niisama ära visata. Mõtlesin, et teen sellest hoopis ühe lihtsa koduse tuunika :) :).

Plaanisin pluusi alumise ääre külge heegeldada mõned täiesti tavalised sik-sakilised värvilised read. Just nii palju, et tagumik oleks kaetud... :) No kindlasti mingi hetk see riba oligi nii pikk - igatahes mina õiget hetke ära ei tabanud. Kui sikid-sakid esimest korda pluusi külge prooviks kinnitasin, oli "tuunika" juba poolel teel põlvepikkuseni. No mis seal ikka, kaalutlesin... äkki ongi parem, sest ka villane kleit kulub mõneks külmemaks talviseks ürituseks ära. Niisiis heegeldasin edasi, naudinguga, sest nii tore on ju värve ritta seada. 

Eelnev toimus juba 1-2 aastat tagasi. Nimelt heegeldasin ma seelikuosa teiste tegemiste vahepeal, kui tahtsin teha midagi, mis ei nõua erilist kavandamist-arvutamist. Nii võttiski see aega pea-aegu 2 aastat.


Lõngad olid kõik tavalised villased. Mõned juba ammu-ammu mu enda värvitud, teised poest soetatud. Leppisin sellega, mis hetkel lõngakorvist võtta oli ning pigistasin neist parima välja.


Heegeldamise ajal fantaseerisin ma pidevalt selle üle, mida teha tulevase kleidi ülemise otsaga. Kas tikkida sellele hiigelsuuri lilli, palju pisikesi maasikaid või hoopis huvitavaid neerumotiive; lisada mõned aplikatsioonid; heegeldada setu pitsis rõngaid jne. 
Möödunud aasta suveks oli seelik valmis, aga pluus jäi sügiseni ootele.


Head mõtted tulevad ikka öösel ja nii need linnudki mu pähe ühest hilissuvisest unenäost jäid. Et nad just sellised tiivad saama pidid, tuli vist sellest, et ma seda heegeldatud motiivide ideed oma kujutlusest päris välja ei saanudki.


Seelikuosa all on puuvillane trikotaažvooder, mille lõikasin ära ühelt (pesus) lühikeseks jäänud kleidilt. 


Pildid tegime mõni nädal tagasi Paldiski maantee ääres. Päike küll paistis, aga ootamatult puhus seal hirmkülm tuul. Õnneks ma ei külmetunud :)

Varemetes oli aken, kuhu end paigutada üritasin.


Paraku kukkusid mu kindad teisele poole müüri. Ja kuidagi teisiti neid sealt kätte poleks saanud. Abikaasa ei suutnud muidugi end tagasi hoida (ehk siis foto, mida tavaliselt ei näidata) :)


Jälle see sama dilemma - vööga või ilma?

  
  

3. veebruar 2018

Peapael.

Mõtlesin, et panen siia ka peapaelast mõned suuremad fotod. 
Tihti on peapaela äärtes ripskude ja keskel jookseb palmik vms. Mina tegin vastupidi - äärtel on tihe palmik ja keskel rips, mis vaheldub palmikuga. Tundus, et toimib hästi.

Vardad võtsin hulga peenemad kui kampsuni puhul (koguni numbriga 3,5), sest nii venib see vähem välja. Nii tugevalt kudumine oli tegelikult üsna tüütu ja väsitas käsi hulga rohkem kui suure kampsuni puhul.

Lõng: Rowan Hemp Tweed Chunky (75% villa, 25% kanepit; 100g/110m), mida kulus 1 tokk.



 

Peapaela saab kanda nii patsiga kui patsita :) 


FB-s oli arutelu, kas ja kes armastab peapaela... Mina käisin omakootud peapaelaga viimati teismeeas. See oli peenvillasest lõngast, samuti hästi tihedalt kootud, pehme ja mõnus. Nüüd läheb mul aga automaatselt müts pähe ja seda juba sügisel, kohe kui veidi tuulisemaks kisub. Samas on sel aastal olnud kuidagi eriti kehv talv, mis pani mind mõtlema, et äkki peaksin endale ka ühe seesuguse kõrvasoojendaja kuduma. FB-s tundus, et paelakandjaid jagub, nii et küllap on see harjumuse asi...


Vaip edeneb. Allpool on seis pärast kolme saunaõhtut. Homme saan jälle heegeldada :)


1. veebruar 2018

Õe tumehall kampsun.

Eelmisel sügisel postitas õde mulle portsu tumehalli üsna jämedat lõnga. Tahtis kampsunit - sellist suurt ja mugavat oversize raglaani, millel oleks kõrge kaelus ja toredad palmikud.  


Sellele kanepisisaldusega lõngale oli õige mustri otsimine vaevaline. Kanep teeb kudumi küll hästi langevaks, aga kohevust jääb ju ka vähemaks. Seega ei paista lihtsamad mustrid piisavalt välja ning tavalised palmikud lamanduvad ära. Heleda lõnga puhul pole probleem tegelikult nii suur, aga tumehalli puhul see kõik võimendub. 
Pärast poolemeetrist tööproovi olin suutnud välja selgitada, et ripskude jääb siiski parem kui näiteks "kanaihu" ning alla 6-silmuselisi palmikuid pole seekord üldse mõtet teha. Reljeefsuse tagamiseks tuli teha võimalikult palju pahempidiseid silmuseid (muidugi neid parempidistega kombineerides).

September. Kui tööproovi oli kootud 30 cm, olin üsna nõutu...

Otsisin oma mustrikogust välja ühe vana mustri, mida esimest korda kasutasin juba teismelisena, kui kudusin endale mohääri ja villasegust lõngast kampsuni. Mustrit veidi kohandades sain tulemuse, mis mind tõesti rahuldas - hoolimata tumedast lõngast paistavad ju keskmised palmikud väga hästi välja!


Palmikute kõrvale tegin sik-sakid, mille taustaks sai ripskude. Korraks kartsin, et see kombinatsioon jääb liialt jõuline ja maskuliinne, aga kuna pärast pesu kude tasandus ja kohevus kadus, siis jäi tulemus just sellise paraja vungiga :)


Ja kuigi me õega korra arutasime, et selja võib teha ka ilma mustrita, siis kudusin sinna ikkagi sama mustrikombinatsiooni - nii on kindel, et seljaosa ei veni liialt välja (kudum on ju pikk ja üsna raske). Pealegi on mustrit huvitavam kududa :) 


Hoolimata sellest, et raglaankudumi seljale teen ma alati mõned lühendatud read, võib nüüd osutuda raskeks esimesel ja tagumisel poolel vahet teha... Annika, valge märk käib vasakule poole!


Lõng: Rowan Hemp Tweed Chunky (75% villa, 25% kanepit; 100g/110m). Kampsunile kulus 10 tokki lõnga.
Vardad nr 6, sooniku jaoks võtsin vardad nr 4 ja 5.

Kampsun on kootud ülevalt alla. Pidin selle tegema nii pika, kui lõngast oleks jagunud. Aga mingi hetk vaatasin, et läheb juba liiga kleidiks. Niisiis lõpetasin töö ära ja ülejäänud lõngast kudusin hoopis peapaela.

 Kampsun on üsna tuunika moodi - hea retuusidega käia.
Mugava kampsuniga võib isegi lendamist harjutada :)

24. jaanuar 2018

Tagasi- ja edasivaade, 2.




Minu 2017. aasta oli peamiselt kudumi-aasta. Aasta jooksul valmisid:

suuremat kampsunit,  
4 väiksema töömahuga kampsunit,
9 mütsi,
2 paari käpikud,
1 paar sõrmikud,
1 paar randmesoojendajaid, 
1 paar sokke,
1 suur, kuid mitte väga töömahukas sall,
1 muu väike kudum.

Lisaks jõudsin teha 9 tikandit, 6 erinevat õmblustööd, ühe suurema ja ühe päris väikese heegeldatud eseme. Päris mitmed esemed on blogis veel näitamata - osad viskasin täna õue tuisu kätte hunnikusse...


Vaatasin üle ka nimekirja, mille koostasin 2017. aasta alguses. See näitab, et 11-st plaanitud  kudumist 7 said aasta lõpuks valmis, 2 jäid tegemata ja 2 on veel pooleli. Pole paha ju! Muude asjadega on veidi kehvem lugu - 9-st nimetatust jäi 4 tegemata.

1. Suur palmikutega kampsun ja müts õele - tehtud.
2. Kaks meestekampsunit - tehtud.
3. Kahevärviline kampsun endale - tehtud.
4. Kirju kardigan endale - tehtud.
5. Kirju talvine tuunika või kampsun tütrele - ei, sest kudusin hoopis ta eelmise kampsuni varrikatele paar sentimeetrit otsa ja laps käib nüüd sellega edasi. 
6. Väikese poisi kampsun - tehtud.
7. Pikk seelik iseendale - ei (see vist tuleneb soojast talvest, et ma pole uuest pikast soojast seelikust puudust tundunud).
8. Vähemalt ühed sõrmikud - tehtud.
9. Muhu tikandiga sukad - pooleli.
10. Haapsalu sall - pooleli.
11. Vähemalt üks (valge) müts - neid sai isegi mitu tehtud :)
12. Pruunikas heegeldatud kleit - ei olnud aega.
13. Mõned tikandid - neid sai ka mitu tehtud :)
14. Mõned õmmeldud poekotid - ühest piisas.
15. Tütrele võiks ikkagi ühe suvekleidi ju ka lõpuks õmmelda - ühe tegin tõesti.
16. Tuunitud tuunika - see, mida mõtlesin, on tõesti tehtud, aga blogis veel näitamata.
17. Lapiseelik - ei (pole vabandusi, on vaid õigustusi...)
18. Vaja ka uued diivanipadjad õmmelda - tehtud.
19. Saunapadi - ei, no ikka ei. Kogu aeg lükkub edasi, kuigi vaja ju on..
20. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka - ei ole kahjuks tikkinud.


Plaanid 2018. aastaks.

1. Mõned vahvad tikandid ajakirjale Käsitöö (hetkel juba valmis).
2. Tikand ühele tumepunasele "kampsunile" (hetkel juba valmis).
3. Suurem palmikutega kampsun lõngast Drops Andes (jaanuarikuu suurprojekt).
4. Üks pisut kunstilisem kuduprojekt (kavand on valmis, veebruaris hakkan kuduma).
5. Tütre triibuline suvekampsun (lõng olemas).
6. Tütre kampsun järgmiseks talveks (lõngavalik on veel lahtine).
7. Sinise-lillakirju kardigan (lõng olemas).
8. Kampsun isale (lõngavalik on veel lahtine).
9. Sinepikollane kampsun-pontšo (lõng tellitud).
10. Mõned mütsid ja nende juhendid.
11. Sinine pitskleit lõngast Drops Lace (alustasin seda Saara suvekoolis, seelikuosa on valmis).
12. Hall haapsalu sall (hetkel pooleli).
13. Punane mohäärkampsun, mida alustasin reisil.
14. Vähemalt üks paar sõrmikuid.
15. Tikandiga Muhu sukad (hetkel pooleli, fotol on hetkeseis näha - roosa pind ootab tikandit ja seejärel saab kandasid kududa).


Kuna mul on nüüd oma õmblustuba, peaksin end sagedamini ka õmblusmasina tagant leidma. Et see tõesti nii saaks olema, hakkasin käima kleidi õmblemise kursusel :) Hetkel on mu õmblusplaanid sellised:

16. Poja tuppa kardinad.
17. Köögikardinad.
18. Minu lapiseelik.
19. Minu pidžaamapüksid.
20. Minu indigosinine villane kleit (tükid on juba välja lõigatud - foto on allpool).
21. Minu suvine siidkleit.
22. Ja et ikka meelest ei läheks, siis panen kirja, et oma poolikut Muhu tekki tikin ka...

Loodetavasti lisanduvad siia ka mõned taaskasutusprojektid, aga nende osas otsustan alles kevadel.



23. Muidugi heegeldan kõigil saunapäevadel edasi oma töötoa vaipa. Hetkel, kui möödunud on kaks pühapäeva, on seis selline...


Tegelikult vääriksid kõik mu Poolikud lausa eraldi postitust. Eks vaatame...

16. jaanuar 2018

Tagasi- ja edasivaade, 1. Oma tuba, oma luba!

Eelmise aasta üks olulisemaid märksõnu oli OMA TÖÖTUBA. Jah, mul on nüüd oma tuba.!!! See on tuba, kus ma saan rahulikult mõelda ja õmmelda. Ma koon ja heegeldan tavaliselt elutoas, sest seal on kõige parem loomulik valgus (2 suurt akent) ja mugavad diivanid. Ega nende tegevuste jaoks olegi üldjuhul vaja vaikust või palju ruumi. Aga õmblemiseks on hea, kui on eraldi tuba.


Õmblustuba on hädavajalik juba kasvõi selleks, et oleks pinda, kuhu laotada lõikeid ja kangaid, siis ei pea neid iga kord kokku lappima, kui keegi koju/külla tuleb. Varem pidin ma iga töökatkestuse korral õmblusmasina ja poolelioleva õmblustööga seotud esemed kokku korjama, sest ma ei teadnud ju kunagi, millal saan tegevust jätkata (see võib vahest juhtuda ka poole aasta pärast) ning mulle ei meeldinud kui elutoas või söögitoas ripuvad poolikud kanga- või niidijupid, kangakäärid (mida mõni pereliige kogemata näiteks teibi lõikamiseks tahab kasutada), õmblusajakirjad jne jne. Niisamuti oli mul vaja seda tuba, et mahutada kuskile kangad ja rõivad, mis vajavad ümberõmblemist... rääkimata lõngadest, helmestest, tikkimisvahenditest, poolikutest kudumitest jne, mis samuti võiksid töötoas koha leida.


Abikaasa tegi korda oma vanemate keldris seisnud 50-ndatest aastatest pärit vitriinkapi. Selle riiulitele jaotasin enamuse oma puuvillastest kangastest, alumistesse kappidesse läksid aga vanad triiksärgid. Küljekappi mahtusid paksemad retromustriga kangad, millest on hea poekotte õmmelda. Sahtlites on mehe vanad lipsud (äkki tuleb kunagi mingi tore mõte), mõned vanad rõivad, mida saab vajadusel katki lõigata, ning kudumid, mida on hea kasutada uute kudumite kavandamisel (mõni neist on poekaup, mõni mu oma kootud, aga kandjale väikeseks jäänud kudum). 

Kapi otsas suurtes kastides on lõngad, väikeses plastkastis on aga taaskasutuspoest soetatud pitslinikud või kahjustatud tikandid jms kaunid asjad, mida saab mõne erilise projekti puhul kasutada. Suur beebihäll kapi ees mahutab lapiseeliku kangaid - väljavalitud värvidega kangad ootavad triikimist-lõikamist-õmblemist (juba mitmendat aastat).

Paremal pool akna all on suur sügav laud, mis mahutab nii arvuti kui ka õmblusmasina. 

Nagu fotodelt näha, on toas ka voodi, nii et puhata saab seal ka. No tegelikult on lugu hoopis nii, et voodi jäi sinna mu kõige vanema poja jaoks. Ta elab juba üle aasta omaette Tallinnas ja tema vana toa sai endale poeg nr 2. Ja poja nr 2 vana tuba ongi nüüd minu töötuba. Aga kui suur poiss vahest meil pikemalt peatub, siis on tal võimalus mu töötoas magada. 

Veidi romantikat võib endale ka töötoas lubada! Pitsiga padjapüüri ostsin teiseringipoest, pitsliniku kinnitasin sinna ise.
Pildid on 8-14 aastat tagasi joonistanud poeg nr 2. Need jätsin endale mälestuseks.
Aga kus on ülejäänud lõngad? Osad on voodi all ratastega kastis, osad suure laua all punutud korvis. Aga suurem osa on hoopis elutoa kappides-sahtlites - lõngad jäävad esialgu oma vanadele kohtadele, sest need ei sega seal kedagi ja nii on mulle kududes ka käepärasem.


Heegeldan veel tuppa ühe ümmarguse vaiba. Vajalik kogus T-särke on juba ribadeks lõigatud. Liiga suurt polegi vaja, muidu jääb toolile ette. Hetkel on vaip üsna algusjärgus - heegeldan seda vaid pühapäevastel saunaõhtutel... 

T-särgist tehtud vaip jääb pehmem ja kergem, kui trikoopaelast vaip. Heegeldada on ka lihtsam.
Niisugune mu töötuba siis on. Lihtne. 
Kui saaksin suurest beebihällist lahti, siis tooksin tuppa ka triikimislaua. Kuskile oleks veel vaja panna suur seinapeegel - olemasolev on liiga kitsas. Ja pikemas perspektiivis võiks toas olla ka sügav riiul lõngakarpide jaoks - siis ei peaks ükski karp ega kast olema põrandal. Aga hetkel olen väga rahul!

11. jaanuar 2018

Lilled seljal.

Peaksin küll koostama eelmise aasta kokkuvõtet, kuid see jääb järgmiseks korraks. Tahan hoopis näidata paari tikandit, mille tegin läinud sügise esimesel poolel. Mäletan, et juba siis oli iga päev nii pime, et mul oli probleeme nende tikandite alustamisega. No nii süngete ilmadega oli täiesti võimatu valida konteksti sobivate tikkimislõngade värvitoone. Mõlema tikandi puhul oli aga väga oluline võimalikult täpne lõngatooni valik ning vähemalt ühe puhul oleksin niiväga soovinud ilmataadilt ka tikkimise ajaks pisut valgemat ilma (ei no, päikest polekski vaja olnud, lihtsalt sellist pisut kergemat pilve :)) Aga oli nagu oli (ja paraku see polaaröö kestab meil ju enamus päevadel ikka edasi) - tikandid said ikkagi valmis. Ka fotod on nagu on, st esemeid ma tervenisti pildile ei jõudnudki püüda.

Musta kardiganiga juhtus kliendil selline lugu, et tema pisike koerake näksis selle seljale pisikese augu. Leidsime, et augukese varjamiseks sobib sinna tikkida paar lillekest. Malli võtsin samalt kudumilt - nimelt olid selle äärtele sisse kootud just sarnased mitmevärvilised lilled. Leidsin oma põhjatutest lõngakorvidest täpselt sama tooni lõngad ja silmasin üle selja paar õit ja nuppu. Tulemus jäi väga hea - mõne sammu kauguselt vaadatuna tundub, nagu olekski tikand seal "sünnist saati" asetsenud. Kahju, et mul sellest fotot pole näidata...


Kuigi muster on lihtne ning silmamine on ju (ristpiste) kõrval üks lihtsaim tikkimisvõtteid, oli tikkimine ise tegelikult üsna vaevaline. Õige suurusega lillede saamiseks tuli need musta peenekoelise kudumi peale silmata nii, et kõrgusesse võtsin 2 silmkoelist rida ja laiusesse 2 silmust. Just sellise täpsuse jälgimine oli hämaras ja kunstvalguses raske (must kudum läikis lambivalguses, lisaks ei suutnud ma erinevatel rohelistel ja punastel toonidel üldse vahet teha). Nii et iga looduse poolt pakutud veidigi valgem hetk tuli seekord ära kasutada.


Viimaselt pildilt on näha, et tikandi silmused on hulga suuremad kui kudumi enda silmused. Õiget rida hoida ei olnud lihtne :) Samas sain hea kogemuse, mida kasutan edaspidigi.


Teine tikand läks jakile, mis on õmmeldud mitmest suurest vene lillerätist (teate ju küll neid Babushka-stiilis rätikuid). Kliendil oli jakk, mille seljal oli pikk mustrita riba. Sellele rohelisele ribale ja õmblustele tuligi mul tikkida üks tagasihoidlik kõrte ja viljapeadega väädike. Toonid pidid muidugi sobima olemasolevate lilledega ja siduma jaki tervikuks. 



Seekord tikkisin peenvillaste lõngadega.


Päikest!