13. aprill 2018

Käpikud Emmaste mustriga.

Kui saabud Eestisse aprillikuus, siis ei tea iial ette, mis ilm sind siin eest ootab. Eriti suur võib olla ehmatus, kui tuled Singapuri 30-kraadisest palavusest ja maandud Eestis värskeltsadanud 10-15 sentimeetrisesse valgesse lumevaipa. Need käpikud läksidki umbes nädal tagasi tervituskingituseks ühele sealtkandi härrasmehele, kes pidi mõneks päevaks välismaise kuumuse vahetama meie lumesupi vastu. 

Emmaste kolmevärviline kindakiri oli mulle juba mõni aeg tagasi silma jäänud. Selle sini-must-valge mustri leiab Hiiumaa Käsitööseltsi kodulehelt. Kahjuks pole MUISis fotot originaalkinnastest, seega kinda randmeosa kudumisel lähtusin teistest Emmaste kirikinnastest. 



Põhivärv tundub mu fotodel olevat küll päris must, aga tegelikult on see selline mõnus tume-tume hall, mis mu tütre sõnul õhtuvalguses hoopistükkis tumepruun tundub olevat. Lõnga värvisin mõni aasta tagasi ning olin algul selle ebamäärase ja tuhmi hallikas-pruuni üle isegi õnnetu ning lugesin lõngavärvimise ebaõnnestunuks. Nüüd aga näen, et see ebakonkreetne ja soe "must" sobib vanade mustritega hoopis rohkem kui kirgas ja külm süsimust. Olen püüdnud meenutada, kuidas ma seda värvisin, et tulemust korrata, aga seni on see saladuseks jäänud... Õnneks on mul seda lõnga vähemalt ühe kindapaari jagu veel.

Vardad 1,75 mm.
Lambavillased lõngad nr 8/2.
Silmuseid kirjaosas vardal 20.



Veeretasin õues veidi lumepalle :) Jäälusika leidsin ka. Ja lumivalge lumelaud oli ka käepärast :)  Oli 3. aprill.



Ja hortensiaid kaunistasid sellised ilusad lumeõied.


Ilusat kevadel! 

10. aprill 2018

Hiigelkäpikud.

Seekordne kinda-tellimus tuli minu kunagisest töökohast Riigikontrollist, kus ametist lahkuvale riigikontrolörile sooviti kinkida asutuse nimega kirikindad. Teatavasti saab Alar Karise uueks töökohaks Eesti Rahva Muuseum, seega ühed villased kindad sobivad seda hetke meenutama küll:) Aga üks väike konks pidi selle kudumi juures veel olema - nimelt pidid kindad tulema SUUUUURED. Nii suured, et kui need ära raamida ja seinale panna, siis hakkaksid kindad ka suures ruumis silma. Seega pidi kindakiri olema lihtne ja selge ning nimi arusaadav.

Valituks osutus vana ja populaarne lehekobarat meenutav kindakiri. MUISist leiab väga palju sarnase mustriga käpikuid, nii kahevärvilisi kui ka üsna kirjusid (ühed mu lemmikud on roosa-oranži-lillakirjud). Vaatasin, et see muster (väikeste variatsioonidega) oli levinud pea-aegu üle Eesti, alates Hiiumaast kuni Tartumaa ja Virumaani. Sõltuvalt paikkonnast on kirja nimetatud erinevalt, näiteks ubaiva (ka ubalehe) kiri, oa õie kiri, maasikalehe (ka maasiklehe) kiri, pajulehe kiri, kiviristi kiri, katsaharualine kiri. Neist viimane viitab motiivi kaheksale harule. Nende muuseumikinnaste seast, mis ma läbi vaatasin, oli vanim aastast 1867, aga küllap kooti seda lehemustrit varemgi, sest juba 1870.ndatest on neid muuseumides mitmeid.


Mustrit valides lappasin läbi suure koguse MUISis leiduvatest Tartumaa kinnastest. Lõpliku valiku tegi tellija ning sellest lähtuvalt joonistasin kavandi, kus suurem osa mustrist on tumesinisega, kuid nimed ja üks mustririda taevasinisega. Tublisti tuli vaeva näha nimetähtede õigesse suurusesse paigutamisega.


Ühe kinda mõõt on umbes 46 x 25 cm. Panin pildile võrdluseks ühe tavamõõdus käpiku, nii saab vast paremini aru, kui erinevat mõõtu need on :)


Kudumiseks kasutasin kolmekordset (nr 8/3) villast lõnga ning vardaid nr 2,5. Titemütsi laiusega kinnaste kudumiseks oli silmuseid ringil 140 - vaevu-vaevu mahtusid need mu sukavarrastele :)



Raamitud kindad anti Alar Karisele mõned päevad tagasi ka üle. Siit saab vaadata

Lõpetuseks üks inspireeriv raamatusoovitus. Kui ma ERMis käisin, soetasin endale raamatu "Sõbast seinavaibani", autor Vaike Reemann. See on Eesti Rahva Muuseumi vaibakogu baasil koostatud ülevaatlik pildiraamat, mis on välja antud juba 2011. aastal. Raamatust leiab tikitud pulmateki ja seinavaiba, põimitud sõidutekke, sängitekke jne. Iga teki kohta on väike lugu ja tükike meie oma ajalugu. Juhendeid, mustreid raamatus küll ei ole, aga mõtted paneb tööle ikkagi... Muide, ERMist saab raamatu hulga soodsamalt, kui raamatupoest :)

3. aprill 2018

Käpajäljed ja tagurpidi maja.

Ma ei tea, kas kuskil on veel müügil veebruarikuu ajakirja "Käsitöö", aga ma olen juba ka maininud, et seal on koera käpajälje muster. Muster sobib hästi nii tikkimiseks kui ka kudumiseks. Proovisin mõlemad variandid mitu korda ka ise järgi. 

Ajakirja jaoks sai tikandi Liina hall kardigan. Taskud tundusid selleks ideaalsed. 


Väike nipp! Kui taskule tikkides tahab nõel muuhulgas minna ka läbi põhikanga, võiks taskusse panna sobiva suurusega libedama papitüki (väga hea abiline on sukapükste pakis olev "vormihoidja"). 



Lumevaht ja piimavaht.
Selle tööproovi kudumisel kasutasin Alvita Alpaka lõnga ja vardaid nr 3. Nii tuli motiivi suuruseks 7 x 6 cm.



Eile varahommikul (või selle eelneval ööl) oli meid tabanud lumelaviin :) Päriselt! Lumevaip maja ees oli küll vaid kalossikõrgune, kuid niiske, tihke ja väga raske. Ning paraku sadas kogu päeva edasi, nii et pidin treppi, väravat ja autot kaks korda välja kaevama, sest pealelõunaks oli valge vaip jälle 10 cm paksune. Selle jõuproovi tulemusena mul täna õlavarre lihased valutavad (õnneks mitte selg). Nojah tore, aga täna hommikuks oli lumi jälle tagasi... 



Tänu mahasadanud värskele lumele võin siin süümepiinadeta näidata ka lumiseid pilte. Järgnevad olen siiski teinud enne aprilli, kui käisime Tartus, Tagurpidi Majas.




Kuidas need lõngad küll seal sahtlis püsivad, uuris tütar.

27. märts 2018

Ruhnu sukad.

Nagu ikka, käisin hommikul koeraga jalutamas. Päike paistis, linnud laulsid ja vares kraaksus - muidu oli linnas mõnus vaikus. Kuskil kauguses hakkas keegi äkki vaipa kloppima. Tundus, nagu häälekad löögid kostuksid kvartalite kaugusele, aga mind ei häirinud. Meelde tuli hoopis lapsepõlv Kuressaares, kui koertermajade vahel oleva vaibakloppimispuu taga oli laupäeviti järjekord. Olin siis varateismeline, nii 10-14 aastat vana. Elasime viiendal korrusel. Passisin seal üleval, millal eelmine vaibakloppija oma töö lõpetab, et siis kiiresti alla joosta ja puu hõivata. Vahest juhtus, et keegi jõudis minust ette ning siis tuli õues passida. Ega ju vaipadega viiendale tagasi ei viitsinud ronida ja õues oli oodata ka kindlam - et keegi jälle ette ei saaks. Mõnikord läks järjekorras ootamine meelest - sõbrad kutsusid mängima... 

Sellised mälestused siis. Ja ega neil alljärgnevaga muud ühist olegi kui see, et mõlemad on pärit saarelt - minu mälestused Saaremaalt ja sukad Ruhnust :)


Need Ruhnu sukad kudusin Anu Pingi juhendi järgi juba 2013. aastal pärast seda, kui lõppes VEA projekt (vanemaealiste käsitöömeistrite lõimimine tööturule), kus osalesin tugiisikuna. Anu varustas mind sobivate lõngadega (need on nr 8/2), erinevaid tehnikaid olime tema juhendamisel selsamal kursusel omandanud

Juba siis oli teada, et need sukad lähevad raamatusse ning seetõttu tuli mul kududa tervelt 3 sukka - kaks sukka läksid pildistamiseks modellile jalga ning need sain ma hiljem endale, aga kolmas jäi sukanäituse tarbeks Anule. See kolme suka kudumine oligi selle töö puhul kõige raskem. Saate aru küll - kood ühe suka valmis (loed mustrit ja on huvitav!) ja siis teise (see läheb tavaliselt üsna kiiresti, sest muster on üldjoontes juba peas) ning nagu olekski juba kõik, aga siis tuleb VEEL ÜKS sukk kududa, samasugune! Ja kuna lõng oli ka nii tume-tume, siis (arvestades meie pimedaid õhtuid) oli see üsna tüütu. 

Mu märkmetes on kirjas, et ühe suka kudumine võttis aega 20 tundi. Lisaks veel viimistlemisele kulunud aeg.


Tegelikult oli kudumine muidugi tore, sest need Ruhnu sukad on ju hingematvalt ilusad!  Ausalt, ma ise ka ikka veel vaatan ja imestan ja ahhetan! Kuigi mustris on vaid südamed ja kaheksakannad, on kogu kompositsioon ikkagi huvitav ja maitsekas. 

Sukkade originaalid asuvad ERMis (A 668:113). 


Tuleb arvestada, et originaalis olid need sukad 50 cm säärepikkusega. Kui mina oleksin kudunud sama pikad sukad, siis oleksid need jäänud mulle allapoole põlve. Lisaks oleks see kaunis küljemuster jäänud liiga madalale, suur osa ilust aga hoopiski saapa sisse. Seetõttu kudusin oma sukkadele ühe kaheksakanna võrra pikema sääre ja seda soovitan teistelegi, kes pikemad kui 165 cm (muidugi sõltub vajadus ka jala pikkusest). Teine võimalus on teha tumesinine mustrita osa pikemaks. 
Mina olen 170 cm pikk ja suka kõrgus tuli 55 cm. Ja nagu piltidelt näha, oleks võinud sukad veel 2-3 cm pikemad olla, et nad ikka korralikult üle põlve ulatuksid...


Nagu eespool öeldud, kasutasin lõnga jämedusega 8/2 - tumesinist ja valget. Roosimiseks tuleb lõnga võtta kahekordselt! Kahele sukale kulus mul kokku umbes 220 grammi lõnga. 

Vardad olid mul tookord 1,5 mm, kuid suka kude ei ole siin väga tihe. Olen aja jooksul hulga tugevamalt kuduma hakanud, nii et praegu võtaksin pigem 1,75, et saada samasugune kudumistihedus. 



Valged varbaotsad ja kannapõhjad on iseloomulikud kõigile taolistele Ruhnu sukkadele. Järsk varbakahandus on veidi ebamugav. Kui täpne koopia pole eesmärk, siis soovitan mõned silmused kahandada juba sinisel pinnal.


NB! Taga on sukajutt!



Valge põlvepealne (koos keerukorra ja pisikese soonikuga) on minu Ruhnu sukkadel 14 cm kõrgune. Tumesinine mustrita osa on 9 cm kõrge (kui saaksin, paneksin just sinna oma puuduolevad sentimeetrid).



Kes soovib kududa sarnast Ruhnu sukka, siis juhend on olemas uues raamatus "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid". Raamatu autor on Anu Pink ja selle leiab Saara KirjastusestOstke kindlasti ja siis kuduma! 

Nobedaid näppe!

23. märts 2018

Ruhnu sukkadega Pakril.

Peaksin vist oma blogi ümber nimetama matka, näituse ja käsitööblogiks... Kuna minu pealtnäha rahuliku pealispinna all peitub tegelikult üsna rahutu, uudishimulik ja seiklushimuline loomus, ei suuda ma pikalt kodus istuda ja käsitööga tegeleda. Hing tahab vahel metsa või teatrisse. Kuidagi peab ju istuvat käsitöötegemist tasakaalustama.

Käisime perega eelmisel nädalavahetusel Pakri poolsaarel. Tegelikult käisime seal lausa kaks korda - ühel hilisõhtul otsisime virmalisi (kahju küll, aga neid me ei leidnud) ning päeval külastasime Pakri tuletorni ja Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi. Ütlen kohe ära, et kummaski ma ühtegi pilti ei teinud. Õuest vaid...


Tuletorni tipus oli hirmkõva tuul ja kogu ümbruskond oli üsna ilmetu-värvitu. Arvan, et tuletorni tasub ronida pigem suvel või sügisel, kui looduses on rohkem värve ja ilm soosivam. Kuigi väidetavalt on tegemist Eesti kõrgeima tuletorniga, ei ole tornitippu ronimine kuigivõrd väsitav ning nii avanev vaade kui ka torn ise tasub seda vaeva kindlasti ära.
Torni seinad on ligi meetri jämedused.


Tuletorni kõrval saab näha kohalike seas poleemikat tekitanud skulptuuri "Laeva viimne ohe" koopiat. See on Amandus Adamsoni 1899. aastal valminud skulptuuri koopia (skulptuuri ennast säilitatakse Peterburis Ermitaažis). Skulptuurist on koopia teinud René Reinumäe ja see avati 2013. aastal Paldiski linnas, kuid võeti sealt juba kahe kuu möödudes maha. Nüüd seisabki see Pakri poolsaarel tuletorni, kohviku ja tuulise pankranniku lähedal. 


Kohe sealsamas nägime muinasjutulist jäävälja. Tuul oli nii tugev, et pani pankranniku servalt allavoolavad kevadised sulaveed tagurpidi liikuma. Nii tekkis sõidutee ja panga vahele purskkaev, mis maapinnani ja taimedeni jõudes külmus.





Poeg nr 3 tegi mu Ruhnu sukkadest seal mõned pildid. Oo, kui vajalikud on sellised pikad villased sukad niisuguse hullu tuule ja külma käes. Küllap sedasama said aru ka need tublid Ruhnu naised, kes endale põlvedeni ulatuvaid sukki kudusid :)



Üritan mõne päeva jooksul nendest sukkadest siia veel pilte panna, nii et ikka kogu suka ilu näha oleks. Kohtumiseni!

17. märts 2018

Raba ja poolikud sukad.


Mu Muhu sukad on nüüd nii kaugel, et tuleb hakata kandasid kuduma. Mai vaatas originaalide pealt (asuvad Muhu Muuseumis), et nendel seal on kiiluta kand (nagu ka paljudel teistel Muhu sukkadel ja kapetatel). Ma ei ole kunagi varem kiiluta kanda kudunud, aga tundub, et midagi keerulist siin pole - tuleb lihtsalt teha parajalt lühike kannalakk. Õpetus on olemas ka raamatus "Meite Muhu mustrid", lk 36. Probleeme võib tulla pigem siis, kui selgub, et mu sukk pole jala ümber piisavalt vabalt, sest kiiluta kand eeldab laiemat sukka. No igal juhul katsetan :) 


Selle värvipillerkaari kõrvale sobivad ehk fotod, mis tegin paar nädalat tagasi Pääsküla rabas. 




Talvel on vaatetornist päikeseloojangut hea jälgida, sest lehtpuud ei jää ette. 


Õhtune päikesekuld paitab mände.

Mõni mänd on õige huvitava kujuga... meenutab heinahangu.


Raba ise on vist üsna kuivaks jäänud, tasapisi võsastumas.

10. märts 2018

Tikandid võidavad!

Täna näitan fotosid, mis on tehtud ERMi näitusel "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi". See näitus on üleval veel vaid viimased 8 päeva, nii et kiirustage vaatama!!  Minge juba homme!

Nagu näha, jagus minul silmi peamiselt tikanditele. Piltidel on nii kaasaegseid (peamiselt presidendi vastuvõttudel kantud) kleiditikandeid kui ka "igivanasid" iludusi.  

Kauni tikandi saab ka pelgalt sämppistet kasutades.

Selline õiemotiiv on korduvalt ka minu tikanditesse sattunud. Lihtne, aga õrn!

Elupuu motiiv. Jälle lihtne, aga efektne ja jõuline.

Anu Kaburi maasikad ja perfektselt ümmargused õied tunnen ma une pealt ära :) Ja millised värvid! Vastupandamatu!

Palju pisikesi lilleõisi väljendab haprust. Mulle meeldib nende hoogne paigutus. 
Kes oli selle imekauni tikandi teostaja, ma kahjuks ei mäleta...

Nüüd mõned vanemad esemed...

See  1930. aastate lõpus tikitud kampsik on tõeline pärl - mõjub kuidagi moodsalt ja muretult.

Mulle meeldib selle kudumi värv ja tikandi paigutus. Kuigi jakk on täiega vintage, tekkis mul mitmeid mõtteid.

Selle kleidi ilu on seljal ja seal seda jagub.

Külluslik. Nii lehed, suured õied kui ka kellukesed on tikitud paljude erinevat värvi lõngadega.

Sõnu polegi rohkem vaja, eks...

Aga huvilised võivad kiigata ka siia.