22. juuni 2018

Muhu sukad ongi valmis!

Eelmise aasta kevade hakul alusatud Muhu sukad on mul tõepoolest nüüd valmis! Täna ilusaid paraadpilte veel ette näidata ei ole, aga panen siia mõned piilupildid.


Imelik oli see hetk, kui viimase suka varbaotste silmustest sai lõpetav lõngjupp läbi tõmmatud ja sissepoole susatud. Natuke tühi olemine... ja teistpidi nii uhke ja ülev tunne. Et ongi kõik... Kas tõesti rohkem ei peagi proovima, kas jalga lähevad... ega laiad pole... või kitsad... või liiga pika päkaga... või ega ma kogemata kaht parema jala sukka koo... kas mõlemad sukad on ikka ühesugused (nii tikandid, laiused, pikkused, silmuste arvud jne jne). 

Jah, kõik ongi valmis! Või noh, lõngaotsad pidi veel ära peitma. Ja neid oli mõlemal sukal 40+ ehk siis kokku ligi 90. Lisaks muidugi tikkimislõngade otsakesed, aga need olin ma õnneks jooksvalt ära peitnud. See tuli muidugi kõik üle kontrollida.



Ei ole siin pahemal pool ka midagi häbeneda. Päris vahva ju! Ja üsna hõre.



Sukatikandile ei saa mingil juhul jätta pikki lõngajookse sissepoole tolknema. Muidu jääb kitsast sukka jalga lükates midagi varba taha kinni ja ilus tikand olekski rikutud.


See hetk, kui kohv sai otsa ja mõlemal sukal varbaotsad viimistletud... Ja õues paistis päike (oli 1.juuni). Ülejäänud lõngaotste peitmine oli veel ees.


Muide, tikitud sukki on väga mugav jalga tõmmata. Need venivad üsna hästi ega ole nii tihked või jäigad, kui kirjatud sukad. Need Muhu sukad on ka üsna suvise moega, kas pole? 


Ilusaid pühi!

15. juuni 2018

Heegeldatud kleidi uuenduskuur.

Mäletate seda heegeldatud kleiti, mille tegin paar aastat tagasi. Heegeldasin selle ümber. Mind häiris vana versiooni puhul päris mitu asja. Esiteks oli sellel liiga sügav dekoltee (see venis paari kandmise järel pikemaks, kui fotod annavad aimata). Teiseks tundsin ma puudust varrukatest (eelmine suvi oli ju jahe), mistõttu tuli kleidile alati midagi peale panna (jakk vms) ja see varjas pool kleiti ära. No ja lõpuks see selg... sinna tekkis alati voldike, mida pidin pidevalt kohendama. Ma ei teagi, kas oli mu kleidi ülakehaosa liiga pikk või oli see puusadest liiga ümber, aga kleit ei hoidnud seljal piisavalt hästi, ei langenud ja mulle see kohe üldse ei meeldinud. 

Niisiis hankisin veel ühe toki virsikuroosat heegelniiti ja lõin kleidile käärid sisse. Lõikasin ülemise osa maha ja heegeldasin uue asemele. Vöökohale (või siiski sellest veidi ülespoole) tegin mitu rida kinnissilmuseid. Väiksem dekoltee ja pisikesed varrukad on sel kevadel ennast korduvalt õigustanud.






Aga ega vana kleidi ülemine osa ka raisku läinud - sellest sai ka "uus" kleit - palava ilma kodukleit. Heegeldasin sellele pikenduseks väikese riba ning õmblesin alla ema kaltsukotist leitud kirju viskoosseeliku. Ka see kleit on mai-juuni soojade ilmadega pidevalt käigus olnud.


Ilusat nädalavahetust!


6. juuni 2018

Ristikunutid ja muu värvikirev tikand.


Selle sviitri ostsin sügisel Barcelonast. Poeg nr 3 mainis veel, et "mis ma sellest ostan, et ma saan sellise kudumisega ju ise ka hakkama...". No ikka saaksin - lihtne sirge ühevärviline kudum ju. Aga kõike pole ju alati tarvis ise teha. Pealegi meeldis mulle selle sviitri puhul nii lõige kui ka seljal asuv pikk metall-lukk. Ja muidugi see värv - veinipunane on läbi aastate üks mu lemmikuid olnud (türkiisi ja briljantrohelise kõrval). Pealegi ei maksnud see sviiter just eriti palju - mingi 10-15 eurot (soodusperiood). Ja lõpuks sattus Barcelonas just sel õhtul olema tavalisest külmem, mistõttu sai tütreke selle kampuni endale rongi oodates selga tõmmata. Muidugi oli see talle (maani) kleidi mõõtu, aga abiks ikka :)


Mõte, et sviitrile midagi peale tikkida, tekkis hoopis hiljem. Mind kummitas oranži-tumepunase-lilla kombinatsioon, mida olin kunagi kasutanud ühe vesti tikkimisel. Tookord tegin suhteliselt väikeseid õisi, seekord tahtsin teha suuremaid, pisut meeletuid ja karvasemaid. Kuna sviitri koostis (82% viskoosi, 16% polüamiidi) annab aimata, et see ei pea eriti kaua vastu ja läheb kiiresti topiliseks, ei tahtnud ma ette võtta midagi eriti töömahukat. Paar suurt lille, lillakaid ristikuõisi ja veidi litreid-helmeid peaksid piisavad olema. 

Kui fantaasialend läks ristikuõite ja lapsepõlve peale (ristikuõitest imesime suviti sageli nektarit välja), meenus mulle, et ema õpetas mulle kunagi rüiu-tikandit. Tänapäeval on see võte pigem küll unarusse jäänud, aga seda põnevam oli oma oskusi värskendada. Pealegi tundus, et karvaseid ristikuõisi peaks olema täitsa võimalik rüiu-tehnikas tikkida. Iseasi, et tavaliselt tikitakse rüiu-pistet jute-kangale või mõnele muule küllaltki jäigale materjale. Mina aga tahtsin tikkida väga venivale ja libedale kudumile... Aga mulle ju meeldib katsetada...

Muide, leidsin YouTube´st rüiu-tikandi kohta ka videoõpetuse. Toredaid vaipu näeb seal ka.



Tikkimiseks kasutasin suvalisi lõngajääke. Käiku läksid nii jämedamad meriinovillased lõngad, siidisegused pitsilõngad kui ka lihtsad lambavillased lõngad.

Seda värvide mängu oli ka vahva pildistada :)







Tjahh! Päris ehtsate ristikuõitega ma ikkagi ei konkureeri - nii peened ja detailirohked on need.


Paar pilti seljas ka.




Seekord siis seesugune värvilaks! 
Ilusat juunikuud!

31. mai 2018

Kevade värvid, mis kiirelt kaovad.

Öeldakse ju, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud. Tundub, et tänavu on nii ka kevadega. Vaatasin vanadel fotodelt, et õisi, mida täna siin näitan, sain eelmine ja üle-eelmine aasta pildistada tervelt 3 nädalat hiljem! Ja eile hommikul märkasin, et juba on õitsema hakanud ka roosade õitega metsikud kibuvitsad ja naabrite valgeõieline (näärlehine) kibuvitsapõõsas. Tavaliselt näeb nende õisi pärast juuni keskpaika.

Nurmenukkude ja kullerkuppude aeg on ammu läbi - varem saime neid poistele juuni alguses sünnipäevaks korjata. Niisamuti on võililled õitsemise lõpetanud (ja ma ei jõudnudki tütrele võilillepärja punumist õpetada), aeg-ajalt paistab mõni üksik kollane karvapea kuivava muru seest. 

Kurvaks tegi aga see, et ploomipuudel oli õisi näha vaid 3 päeva. Siis tuli üks tuulisem päev ja puhus kõik minema. Tolmelda nad vist ei jõudnudki - igal juhul pisikesi ploomialgeid paistab vähe. Seda erinevalt kirsipuust, mis praegu kubiseb läikivatest rohelistest pärlitest. Samuti on palju õunapunne, aga Terevisioonis juba hoiatati, et selle suure kuivaga võib puu neist paljud maha visata. No loodame parimat! Eelmine aasta polnud meie puul ühtegi suveõuna - tänavu ju tahaks!


Arendsi kivirik on ennast meelespeadega kokku sättinud. Ega mina neid ka lahuta. 



Lõosilmi jagus ka karukelladele vahele. Selle pildi tegin juba 16.mail.


Sirelid alustasid õitsemisega 20.mai paiku. Enamus põõsaid on täna veel õites.


Mõtted lähevad tikkimisele, kui näen murtudsüdameid. Nad levivad mu aias päris aktiivselt - ka sinna, kuhu pole vaja (nt vaarikate vahele).


Amplitesse, kastidesse istutasin seekord erinevaid kollaseid suvelilli. Ruse lõhnab mesiselt.



Õunapuud õitsesid mai keskel...


Nüüd on neil ohtralt karvaseid punne.


Ootan kirsse! Pilt annab lootust.


Olen veidi tikkinud ikka ka. Ehk järgmine nädal veel mõni pilt...


Aga raudtee ääres õitsevad juba teist kevadet kirkad kollased moonid.

22. mai 2018

Hall piibelehekiri lehel.

Ehkki piibelehe õied on (vist eranditult kõik) valged, valisin sellele kirjale just halli lõnga. Ühelt poolt on ju hall pits nii mõnusalt malbe ja tagasihoidlik, teisalt mõjub see kuidagi suursuguselt ja eneseteadlikult. Ja kui ma paar aastat tagasi nägin Kristina Viirpalu loodud  imekaunist piibelehekirjaga halli õhtukleiti, siis otsustasingi oma halli lõnga just samasugusteks piibelehtedeks kududa.

Halli peenvillase lõnga ostsin Haapsalu salli tarbeks juba 2011. (või isegi 2010.) aastal Liinalt (Rees). Tallinnas oli siis tema üks esimesi pitsikursusi ja sellest ajast alates olen ikka kord aastas üritanud lõpetada vähemalt ühe Haapsalu salli (muud pitsilised asjad muidugi pealekauba). Eelmine aasta jäi aga vahele, sest selgus, et seda halli lõnga on "möödaminnes ja pimesi" üsna raske kududa. Vihmase taeva värvi lõng muutus kehva valguse puhul nähtamatuks :) Lisaks on see pisut karvasem kui näiteks sile meriinovillane lõng. Nii suutsingi sellega tegeleda vaid kodus lambi all ning üldsegi mitte rongis või autos vms. 

Aga tulemusega olen väga rahul - tänu heale lõngale hoiab sall hästi vormi ning pitsi sakiline vars ja voogavad lehed joonistuvad väga hästi välja. 












Eriti ilus on hall sall tumedal taustal.


Lõnga kulus 87 grammi.
Mõõdud 175 x 63 cm.
Sall otsib omanikku!


9. mai 2018

Lillad palmikud ja suur krae.


Aprillikuus ilmus järjekordne ajakiri "Käsitöö", kuhu kirjutasin juhendi palmikutega mantli kudumiseks. Kuna seekord oli ajakirjas suurem tähelepanu pööratud just suurtele (XXL) suurustele, siis sain selle idee ühildada ühe tellimustööga. Nimelt oli Urve juba ammu omale soovinud sooja, pikka ja pehmet kampsunit, millega ka soojemal talvel (ja külmal suveõhtul) õues jalutamas käia.


Lõngaks valisime alpakasisaldusega imepehme Drops Andes´i, mille võrratust värvivalikust meeldis Urvele kanarbikulilla toon. XXL-mõõdus kampsunile kulus lõnga 20 tokki ehk 2 kilo. Lõngaga oli abiks Sallike.ee

Lõngafirma värvikaardil ongi selle tooni nimeks kanarbik, aga mulle meenutab see värv  hoopis krookuseid :) Tegelikult on krookused veidi sinisemad. Tegin täna aias ühe toonituvastuse ringi, lõngatokk näpus. Kanarbikuõitega ma seda praegu võrrelda ei saanud, aga õues on mul üks priimulapuhmas küll täpselt samasugust lillat tooni. Ilus värv on - plaanin omale ka sellest midagi kududa!


Jämedale ja suhteliselt lauge keeruga lõngale meeldivad palmikud, tavaline parempidine või pahempidine kude ning 1+1 soonik. Kärjemuster jäi minu meelest kohe eriti ilus, lisaks toetab see suurt kudumit väga hästi, nii et sellega ma kokku ei hoidnud :)



Nii suurel kudumil peavad olema taskud! Ma ei tahtnud ülevalt alla looklevaid palmikuid märgatavalt lõhkuda ega taskut nende peale panna ja nii sai kampsun endale sissekootud taskud. 

Varruka otsas on pikk soonikkude - nii saab varrukaotsa tagasi keerata just nii pikalt, kui on vaja.



Uhke lai sallkrae on kootud lühendatud ridadega nii, et krae oleks kaela ümber laiem ja lopsakam kui nööbiliist. 

Ajakirjas on antud juhend suurustele XL-XXXL (rinnaümbermõõdule 116-130 cm). Kudumi pikkus on kõigil suurustel 100 cm. Tahan veelkord juhtida kuduja tähelepanu sellele, et suur palmikutega kudum on üsna raske ja venib pesu järel päris palju. Proovitöö ei veni pikkusesse iialgi nii palju, kui valmiv kudum. Kui on soov kududa samasugune 1 meetri pikkune kampsun, peaks viimistlemata kudumi pikkus tasapinnal (laual) mõõdetuna olema umbes 80-85 cm, mis seljas peaks võrduma maksimaalselt 90 cm seljapikkusega. Niisuguse arvestusega saate pärast pesu umbes 100 cm pikkuse kudumi. 
Ja veel - pesu ajal ei tohiks kudumit liialt venitada. Loomulikult tuleb kudum kuivatada tasapinnal (nt sooja põranda või kuivatusresti peal). Õnneks kuivab see üsna kiiresti.

Kuna ma unustasin Urve seljas tagumisest poolest pilti ja seda pole ka ajakirjast näha, siis üks hägusem foto ka seljast...


Imekaunis ja maitsekas Urve armastab ja hindab käsitööd väga. Ma ei ole teda kordagi näinud tikanditeta ja ta oskab neid nii hästi kõige muuga sobitada.


Ajakirjas on veel mitu kaunist kudumit, aga seekord jäi mulle (kui suurele taskute sõbrale) silma hea idee vabaheegelduse vallast. Lihtsale kleidile või tuunikale võib toredad taskud teha hoopis lõngajääkidest...