14. oktoober 2019

Briljantroheline kampsun.


See on jälle üks mõnus, mugav ja pehme kampsun. Ning viisakam kui eelmine, sest minu meelest sobib mul sellega ka tööl käia. Aga sellega on seotud pisut pikem lugu...

Nimelt ostsin ma umbes aasta eest alpaka- ja meriinovillasegu lõnga Drops Sky. Ma ei olnud varem seda lõnga kasutanud ega isegi näppinud, nii et ma ei kujutanud ette, kas sellest üldse saab mingi kampsuni... Pehme nöörilaadne lõng tunduski alguses pisut imelik, aga see värvitoon (07 hele mereroheline) oli veel hullem. Miks ma küll selle valisin?? Pleekinud rohekassinine segatuna  beežiga ei ole just minu tassike teed. Proovitöö jättis määrdunud mulje, aga muidu oli kude mõnusalt pehme ja õhuline, kuigi veidike ebaühtlane, aga viimane omadus oligi huvitav. Seega lõnga koostis ja olemus meeldis mulle väga, aga värv üldsegi mitte. Seepärast lendasid kerad lõngakasti kaugemasse nurka paremaid päevi ootama.

Ühel unetul kevadööl tuli mul mõte värvida hele mereroheline tumedamaks. Sorteerisin oma lõngavärve ning leidsin sealt erinevate roheliste jääke ja sortsu elektrisinist lõngavärvi. Segasin värve üsna julgelt - kaotada polnud ju midagi... Tulemus ehmatas mind algul, sest nii tugev briljantroheline tuletas paratamatult meelde tuulerõuged. Aga lõnga kuivades ja pallikestesse kerides hakkas toon mulle üha rohkem meeldima.

Nüüd nägin ma Garnstudio lehel selle kampsuni fotot, mis oli kootud just Drops Sky lõngast. Tundub ju imeilus! Jõuan just mõelda, et seekord ei peagi ma midagi ise välja mõtlema, vaid lihtsalt koon juhendi järgi.... kuni avastan, et viidatud kampsun on kootud kahekordse lõngaga. Miks?? See õhuline pehme lõng maetakse paksu kudumi sisse ära! Ei, nii see ei lähe - mina teen ikka ühekordselt!! Ja nii ta hakkas jälle pihta - oma arvutused, oma muster, oma mõõdud, ümberarvutused, harutamised, uuesti kudumine, mõttepausid...


Kampsun on kootud ülevalt alla. Garnstudio juhendist võtsin selle, mis tundus uus ja huvitav ehk ülevalt kaeluse keskelt algava kolmnurkse kasvatuse. Kuna ripsilised triibud ei jäänud ühekordse lõngaga ilusad, asendasin need augulise mustriga. Ette ja taha lisasin lehemustri.



Mulle ei meeldi varrukaid kududa. Ringvardad jäävad varruka lõpu kudumisel liiga pikaks ja need peaks vahetama sukavarraste vastu, aga sukavardad kipuvad libeda lõnga või lõdvema koe puhul silmustest välja kukkuma. Mõtlesin, et teen varrukatele hoopis lõhikud... Nii saab kududa edasi-tagasi ning õmblust ei pea ka tegema. Selle lõngaga sobis hästi.



Et alati oleks klaar, kumb pool käib ette ja kumb taha, siis seljale ma nuppe ei teinud. 



Lõng: Drops Sky (74% alpaka, 18% polüamiid, 8% vill; 50m/190 cm), mida kulus 260 grammi ehk 6 tokki. Lõngas sai üks mu lemmikuid - hea valik just kergemateks soojemateks kudumiteks. Lõng ei ole kare ning kudumit saab kanda ka ilma alussärgita. Usun, et Sky on väärt katsetamist ja loodan, et lõngatootja kirjutab sellele rohkem juhendeid (praegune valik on üsna kesine). Ägedamaid värve ootan ka :)

Vardad olid numbriga 4,5 mm (soonikutel 3,5 mm). 



Pildid tegime nädal tagasi Viinis, Albertina muuseumi õuel. Üle tee jäi kuulus Viini ooperimaja (alumisel pildil).


Jälgi mind ka instagrammis @annelikudugurmee

3. oktoober 2019

Õrn angoora.


Kunagi aastate eest soetasin endale mitu erinevat tooni angooralõnga. Täisnaturaalne lõng oli küll üsna kallis, aga tundus imepehme ja hell - arvasin, et see sobiks hästi mütsideks, kinnasteks ja randmesoojendajateks. Tegelikkus siiski nii roosiline ei olnud - tööstuslik angooralõng on üsna lühikese kiuga, mis tähendab, et karv lendub hirmsasti. Mütsi puhul oleks suu ja silmad häirivalt tihti karvu täis ning kindad ei püsiks kaua ilusad. Niisiis välistasin nende kudumise. Ja nii ootasid need õhkõrnad armsad toonid aastaid mu lõngakastis. 

Talvel tirisin lõngakasti jälle voodi alt välja, et nendest kududa üks lihtsalõikeline (nö T-lõige) kirju kampsun. Sobitasin kokku valge, roosa, lilla, beeži ja tumepruuni lõnga ning erinevaid tekstuurseid mustreid. Angooralõngale võtsin kõrvale peenikese ühekordse poolvillase lõnga. 

Kindlat plaani või skeemi mul polnud - tuli nii nagu tahtis - jälgisin vaid, et tumedaid toone ei oleks liiga pikalt kõrvuti. 


Nagu öeldud, on kampsunil lihtne lõige. Kehaosa on kootud alt-üles ringselt. Kasvatusi ega kahandusi ei ole. Vaid õlgadele tegin väiksed kalded, et seljas mugavam oleks. Varrukad kudusin hiljem kehaosale kohe otsa. Needki kudusin ringselt ja sirgelt. Kaelus on ripskoes. 




Kampsun kaalub 350 grammi. Kasutasin Fonty lõnga Angora (lilla; 30% angoora; 70% meriino; 25g/125m) ja  Gedifra lõnga Angora Merino extrafein (valge, pruun, beež ja roosa; 80% angoora; 20% meriino; 25g/118m). 

Vardad olid numbriga 4,5 mm.




Pildid tegime jälle Kõnnu Suursoo matkarajal (Põhja-Kõrvemaal, Kuusalu vallas), kus käisime nautimas augustikuu viimase päeva päikeseloojangut. Õhtul langes õhutemperatuur kiiresti ja märgatavalt, kuid kampsuniga oli mõnusalt soe, kuigi see pole eriti paks, pigem hoopis õhuline ja kerge.



Mul jäi ühe kampsuni jagu angooralõnga veel järgi, aga autoistmele jäänud karvad tahavad vist öelda, et rohkem pole vaja. Muidu oleksin neist ühe kirju kardigani kudunud, aga nüüd ei teagi, milleks see lõng veel sobiks... Peaksin vist proovima midagi tihedakoelist... 
Mis teie arvate?



Need viimased fotod on talvel tehtud. Siin on hästi näha angooralõnga kõrvale võetud tumepruun peenike lõng. Ka valge kõrvale võtsin julgesti sellesama tumepruuni. Vaid roosaga koos on hoopis üks peenike mohäärisegu lõng.

Jälgi mind ka instagrammis @annelikudugurmee

30. september 2019

Kaltsuvaip nr 3.


Mu pühapäevased kaltsuvaiba heegeldamise õhtud jätkuvad ikka samamoodi. Tänu sellele saingi suve lõpuks valmis veel ühe ümmarguse vaiba, mis läks poja tuppa.


Seekord oli plaan teha musta-halli-punase-roosakirju vaip. Ja üleüldse pidi see minema tütre tuppa, aga tema keeldus igasugustest muudatustest oma toas ning nõudis kategooriliselt, et tema helebeeži-valgekirju vaip peab jääma alles (mis sellest, et vaip on juba üle 20 aasta vana, kulunud ja määrdunud jne). Niisiis saatsin tütre vana vaiba pesumajja ja juba pooleliolevat vaipa hakkasin sobitama poisi tuppa. Tegelikult selguski töö käigus, et ROOSA ei ole juba aastaid olnud meie pere T-särgi värv ja mul polnudki rohkem kui paar vana roosat särki... Kahjuks olin need juba vaipa sättinud. Ringselt heegeldamisega on see paha asi, et keskelt enam värve välja tõsta ei saa, nii et sinna need roosad ka jäid. Õnneks polnud poiss selles häiritud - vaip on ju kõigest vaip.

Lisaks lipsas vaiba sisse üks lilla triip - no pole mingi ime, sest ega hämaras sauna eesruumis tumelillat mustast saagi eristada :) Edaspidi olin targem ja käisin kahtlasemaid värve päevavalguses kontrollimas.




Vaiba läbimõõt on 134 cm. T-särkidest lõigatud materjali kulus kokku 2,4 kg. 


Roosid meil veel õitsevad.


Ja leedritel on väga palju marju. Ei tea, kas nendest ka midagi tehakse?


Pelargoonid on mul veel õues. Need üksikud napid öökülmad lilli ei häirinud.

25. september 2019

Hall kampsun valge ja vähese oliivrohelisega.


See lühemate varrukatega kampsun oli tellimustöö. Üldjoontes lähtusime disainis Dropsi mudelist nimega Arctic Circle Jacket (DROPS/150/30), kuhu kliendi soovil lisasin küljetaskud ja mõned oliivrohelised vahepalad :) 



Lõng: Drops Nepal (65% vill, 35% alpaka; 50 g/105 m), mida suuruse XL/XXL kudumiseks kulus järgmiselt: halli 10, naturaalvalget 2 ja oliivrohelist 1 tokk. 

Vardad olid numbriga 4,5 mm (soonikutes nr 4). 



Nööpe ei ole veel ees - need valib ja lisab klient ise.


Taskud on küljejoonest veidike eespool. 
Pisikese kaldega vertikaalseid taskuid ei olnudki ma varem kudunud, aga tegelikult oli kõik väga lihtne. Kalde saavutamiseks on taskuäärel kokku 7 kahandust (igal neljandal real). 


Tasku voodri õmblesin kliendi soovil aga kangast. Leidsin oma varudest täpselt sobivates toonides puuvillase satiinkanga. 


Oliivroheline annab siin palju sära juurde, onju...


Ilusat sügist!

17. september 2019

Keskea rõõmud?


Jätkan pükste lainel, kuid seekord on teemaks kootud püksid. Need püksid kudusin endale juba möödunud talvel ja jõudsin neid paar korda ka kanda. Krõbedama külmaga on nad seeliku all väga mugavad ja soojad. Kuna valisin üsna peenikese lõnga, siis ei tee püksid mind loodetavasti märkimisväärselt kopsakamaks. Tegelikult on pükstega ka kodus mõnus ringi käia, aga selleks tarbeks võiksid nad siiski pisut pikemad olla...






Püsid on üldjoontes kootud Garnstudio Why Not (DROPS/182/13) juhendi järgi, mille leiad siit. Nende pükste suur pluss on pikendatud seljaosa, st soonikus on ports lühendatud ridasid, mis  ei jäta kummardades selga paljaks. Lisaks on hargivahel lapike, mis muudab püksid kehale sobivamaks.

Originaaljuhend on koostatud lõngale Drops Flora, kuid mina valisin pehmema ja õrnema Drops Baby Merino (100% meriinovilla; 50g/175m). Minu M/L suurusele kulus lõnga 165 grammi. Vardad olid jämedusega 3,5 mm, soonikute otsad kudusin nr 3 varrastega. 

Püksid on kootud ülevalt alla - see on tore just seepärast, et nii saab jooksvalt vaadata, kui pikaks kududa püksisääred. Mul on sama lõnga veel, nii et kunagi hiljem koon vast isegi sinna mõned sentimeetrid alla juurde ja siis on mul tõelised keskea rõõmud...

Ülemist soonikut alustasin 192 silmusega (ehk nii nagu juhend soovitab M suuruses keha puhul). Kuna minu keha tundus olevat lühem kui modellil (kuigi juhendis on kirjas, et modelli pikkus on 170 cm nagu minul?), tegin nii soonikuosa kui ka kogu kehaosa veidi lühema kui juhendis soovitati - soonik ees keskelt mõõdetuna tuli 17 cm (juhendis on see koguni 22 cm) ja kogu kehaosa enne sääri tuli mul 30 cm (juhendis 37 cm - selle mõõdu järgi oleksid püksid mulle üsna rinna alla ulatunud). Samal põhjusel tegin ka kasvatusi vähem - juhendis soovitati teha 10 kasvatust, aga minule piisas seitsmest korrast.

Et mul on üsna peenikesed jalad, siis kudusin ka vahelapikese ettenähtust lühema (vaid 8 cm). Säärel oli 112 silmust.


Õhtune rabapäike petab veidi. Püksid on tegelikult hallikassinist värvi.

11. september 2019

Mul on lühikesed püksid...



... taskugi on peal.









Leidsin kapist toreda puuvillase retrokanga - just sellise pisut tugevama, mis tundus sobivat lühikeste pükste õmblemiseks. Kangajupp oli üsna pisike, nii et ma ei hakanud asja väga keeruliseks ajama ega kavandanud mingeid lukke, sisetaskuid vms. Võtsin hoopis sellesama pidžaamapükste lõike ning õmblesin lihtsad lühikesed püksid, mille värvisse ajasin veidi laiema kummi (u 15 mm). Tavaliselt on sellistele pükstele lisatud ka pael, mis eest lipsu seotakse, aga no olgem ausad - ilus on see lipsuke küll (ja ehk muudab püksid ka veidi asjalikumaks), aga praktilist otstarvet sellel minu jaoks pole. Nii et paelake ja lipsuke jäid teadlikult ära.


Nagu näha, siis taskuga läks natuke valesti... 
Tasku õmblesin küljele enne teisi õmblusi, pinnalaotusele. Kuid tasku paigutamisel kangale jälgisin miskipärast kanganiite ja üldsegi mitte sääre alumist äärt. Aga õnneks kirju kanga puhul väga ei märkagi, et tasku ja alumine äär pole samal joonel. Ja kas peabki?





Pildid tegime Kõnnu Suursoo matkarajal (Põhja-Kõrvemaal, Kuusalu vallas).