21. oktoober 2017

Mantel Iris Janvieri Moemajale.

Juba juulis võttis minuga ühendust noor disainer Tauri Västrik ja pakkus võimalust kududa üks pikk kampsun-mantel Iris Janvier Moemaja sügistalvise kollektsiooni tarvis. Kudum pidi tulema intarsia tehnikas ning väljapoole pidi jääma hoopis pahempidine kude. Seega tuli mul natuke katsetada ja leida ideaalseim viis, et värviline muster oleks pahempidise koena korrektne nii seest kui ka pealtpoolt. Lisaks oli põnev see, et kampsuni "muster" on vaid seljal, seevastu hõlmad ja varrukad on üleni mustad. 




Disain: Iris Janvier MoemajaTauri Västrik
Vardaklõbin minult :)
Pildid abikaasalt :)
Piltidel ikka mina :)







Tallinn Fashion Week´i fotosid saad vaadata siit.

13. oktoober 2017

Soojad riided nukule.

Vestist jäi järgi pea-aegu terve tokk lõnga. Nuputasin, et mida sellega peale hakata. Tekkis vastupandamatu soov kududa veel midagi - mõtlesin randmesoojendajate peale, aga eks neid mul on ka juba omajagu. Siis ühel järjekodsel hommikul astusin tütre tuppa ning seal tervitas mind alasti beebinukk. Nii kurb ja külmetav (no külm hakkas muidugi minul) - täitsa hale ju... Otsisin nukukesele mingi õhukese pesu selga ja hakkasin talle traksidega karupükse kuduma. 


Täitsa stiilsed ju said :) 
No ja tütrele tuli neid pükse vaadates kohe meelde, et ma olen aastate eest just sobiva kampsikugi kudunud. Nüüd oleks vaja veel sokke (müts on kuskil olemas), arvas Ann. 



Kampsun on tehtud vähemalt kolme erineva lõnga jääkidest. Kudusin seda ripskoes küljelt küljele, ühes tükis. Pärast nõelusin küljed kokku ja heegeldasin kaeluse üle.




Külgedele jätsin lõhikud, siis ei jää istuval nukul kampsun liialt kohmakas või puusadest pingul.







Püksid ise on lihtsad, üleni pahempidises koes, vaid külgedele said peenikesed palmikuread. Kudusin neid samal põhimõttel nagu kunagi tütre talvepükse, st taha pepule tegin paar lühendatud rida ning ette mõned kahandused. Vöökohale kudusin augurea, et sealt pael läbi panna - mingit funktsiooni sellel pole, pigem lihtsalt iluasi.

Traksid on aga hoopis heegeldatud. Ja nööbid käivad lahti - see oli asi, mille üle tütar eriti rõõmustas ning imestas, et kuidas ma niimoodi teha oskan :)



Lõng: Rowan Hemp Tweed (75% villa, 25% kanepit; 50g/95m), mida kulus vähem kui 1 tokk. 
Vardad nr 3,5.


9. oktoober 2017

Ebasümmeetriline vest. Palmikud ja mõnus tviidlõng.

See vest sündis koostöös ajakirjaga "Käsitöö" ja Rowan´i lõngade maaletoojaga. 


Ebasümmeetrias on oma võlu ja lust ning sellise vesti või kampsuni loomine oli mu ammune soov. Rowani põnev kanepisegune tviidlõng, millel imeline sinakasroheline värv, sütitas mind keset suve end käsile võtma ning nii sündis üks elegantne naiselik vest. 



Võin kinnitada, et nende rohkete palmikute, tilkade, suurte nuppude ja erinevate koepindade vahel orienteerudes ei tohiks ka kudujal igav hakata. Seda enam, et erinev on isegi vesti selg ja esipool.




Kanepisisaldusega lõnga ei olnud ma varem kasutanud, kuid mulle väga meeldis seda kududa. Lõng ei veni ja püsib väga hästi käes. Lõng ei ole karvane, pigem tugev ja vastupidav (loodetavasti see tagab, et kudum ei lähe kiiresti topiliseks), samas tundub nahale mõnus ja sile. Kudum langeb väga hästi - selles osas sarnaneb bambus- või siidisegu lõngadega. Kudumi pind jääb ühtlane (nii palmikud kui ka pits on ilusti näha), kuid peab arvestama, et tulemus ei saa olla kohev, lehviv ega õhuline. 
Lõnga veidi robustne tviidine olemine mõjub naturaalselt, soliidselt ja ajatult. Arvan, et sellest lõngast saaks stiilse kampsuni ka lasteaialapsele...


Lõng: Rowan Hemp Tweed (75% villa, 25% kanepit; 50g/95m), mida kulus 7 tokki. 
Vardad nr 4 ja (soonikutes) 3,5.

Kudumisjuhend on avaldatud ajakirja "Käsitöö" värskes sügisnumbris.


3. oktoober 2017

Minimalistik must.

Värv on armastus on elu. Mulle meeldib värvide mäng. Must ei ole üldse minu värv. Pruun on minu must. Jah, need on minu seisukohad (ikka veel). Aga sellest kõigest hoolimata kudusin ma endale musta kardigani. Miks siis nii?


Juba paar aastat tagasi selgus, et ma ei saa ilma mustata ikkagi hakkama. Mu garderoobis on kleite, seelikuid ja pükse, mille kõrvale sobib just ja ainult must (mõnel juhul võib-olla ka hall). Küllap saaksin neile klapitada mingeid teisi värve ka, aga must on ju kõige lollikindlam (laisa inimese) värv. Alati stiilne, eks :) Aga see on tõsi, sest muude värvidega kombineerides peab ikkagi natuke rohkem läbi mõtlema. Ja nii ma olingi mõnikord päris nõutu - just siis, kui kleidile oli hädasti vaja midagi kerget, kuid neutraalset (kiiresti) peale tõmmata.

Et minu niigi lahja jumega tunduvad kõik hallid riided täiesti näotud ja ma ise seal sees ilmetu, siis otsustasin kududa musta. Kusjuures, mul on kapis kaks (või isegi kolm) musta poest soetatud kardigani, aga need on sellised napid - lühikesed puusadeni viisakad taljes jakikesed. Ma tegelikult ei saagi aru, miks mul just selliseid on mitu, aga ühtegi pikemat ja avaramat polegi. Äkki pole neid pikemaid lihtsalt varem moes/poes olnud...


Niisiis tuli kududa hõlst, mida saaksin kanda nii suvel kui ka talvel. Kudum pidi tulema õhuke (nii saab seda kanda ka mantli all), pehme, langev ja avar, st kuskilt ei pitsita ega kisu. Ning veel üks ÜLIOLULINE aspekt - sellele pidid tulema taskud. Oo, seda viimast kaalusin ma tegelikult VÄGA pikalt. Kartsin, et õhukesel ja suuresilmuselisel kudumil jäävad taolised pealepandud taskud kuidagi sobimatud või venivad välja. Aga ei, mulle hullult meeldivad mu taskud - need on (minusuguse allergiku jaoks) ülipraktilised.

Ja teate, mis sellise kardigani puhul veel hea on? Selle saab üsna pisikeseks kokku voltida-pressida, nii et see suur hõlst mahub vabalt keskmise suurusega käekotti:) Ja sellest väntsutamisest hoolimata kudum ei kortsu.



Lõngad: Austermann, Kid Silk (75% mohääri, 25% siidi; 25g/225m), mida kulus ligi 6 tokki. Selle imepehme, siidise ja mitte eriti karvase mohäärlõnga kõrvale panin jooksma peenvillase lõnga (Haapsalu salli tüüpi lõng), mille nimetust ja jämedust ma kahjuks täpselt ei tea, kuna see oli suurel poolil. 
Kardigan kaalub kokku 155 grammi.

Vardad nr 6.

Kardigani kudusin ülevalt alla. Alustasin kaela taga olevast kaelusest ja kõik muu tuli siis järjest sinna otsa. Kui taskud välja arvata, siis õmbluseid ei olegi - varrukad on ka kohe külge kootud.

Hõbeniidiga tikkisin hiljem äärtesse mõned kaunistusread. Need on mitmes mõttes head - tugevdavad ääri, teevad muidu igava musta kudumi veidi erilisemaks ja lisavad raskust.


Olen selle hõlstiga juba paar suve ja sügist käinud ning talvelgi on see kasutust leidnud. Tundub praktiline ja parajalt soe. Sobib paljude riietega. Nüüd tundub, et võiks ka mõnda teist värvi proovida... 

25. september 2017

Alt üles või ülevalt alla?

Mäletate seda raglaanlõikelist palmikutega kampsunit, mille aasta alguses õele kudusin? See oli kootud ülevalt alla. Nüüd kudusin samasuguse, aga alt üles. Muster on pea-aegu sama, vaid ette tegin ühe rea palmikuid rohkem. Aga muidu polegi vahet märgata või kuidas teile tundub? 


Peamine põhjus, miks ma tavaliselt alustan kudumist just ülevalt, on seotud lõngakogusega. Kui lõnga on piiratud hulk, siis saab teha just nii pika kudumi, kui varud lubavad. Ja kui lõnga kipub üle jääma, võib teha hoopis poolmantli või pikemad ärakeeratavad varrukaotsad. Mõne kampsuni puhul aga tuleb leppida just kolmveerand-pikkuses varrukatega. Ja mis eriti hea - kui kudum pärast viimistlust liiga palju pikkusesse venib, siis on seda väga lihtne lühemaks teha.

Teine põhjus on aga proovimise võimalus ja õige suuruse parem tabamine. Nimelt, kuigi ma teen alati uue lõnga puhul proovitöö, võib suure kudumi puhul proovitöö ja tegeliku töö silmuse suurus, kudumistihedus jms siiski erineda. Ülevalt alla kududes on raglaanlõike puhul õige suurus/laius kiiresti näha ning valearvestuse puhul tuleb lihtsalt veidike kas juurde kududa või vähemaks võtta, st veidi harutada. Kui ma aga koon alt üles ning siis pärast 20-30 cm avastan, et "küll on suur", tuleb kogu töö üles harutada... Sama on varruka pikkuse arvestusega - kui varrukas on kohe kudumi otsa kootud, on kohe näha, kui palju on vaja kududa.




Nii ongi kujunenud, et ma kipun uue lõnga või uue mudeli puhul kuduma pigem ülevalt alla. Kui aga silmuste arv, lõnga kogus ja kudumi suurus on täpselt ette teada ning tuttav ja läbiproovitud, meeldib mulle siiski kududa hoopis alt üles. Miks nii? 

1. Sest alt üles kududes jääb alla kohe ilus veniv äär. (Mäletate, õe kampsuni puhul ma kirjutasin, et rahuldava ääre saamiseks pidin kasutama nõelaga lõpetust. Teine võimalus oleks olnud soonik eraldi kududa ning see hiljem kudumile külge silmata, aga seegi on väga aeganõudev tegevus.) 
2. Alt üles kududes tuleb raglaani jaoks silmuseid kahandada ja kahandatud silmus on minu meelest ilusam ja tugevam. (Ülevalt alla kududes peab silmuseid juurde looma, mis tähendab kas õhksilmuste ridu või silmuste venitust vms ning see ei sobi alati igale lõngale või mustrile).
3. Ma olen vahest liiga kärsitu, et kudumi lõpp-etappi jätta selline igav teema nagu on pika laia sooniku kudumine. Nii hea on see kohe alguses ära teha ning siis kõige selle mõnusa ja huvitavaga jätkata - palmikud :).



Lõng on sama, mis õe kampsunil: Drops Nepal (65% villa, 35% alpakat; 50g/75m) ja seda kulus 20 tokki.

Vardad nr 6, soonikutes nr 5 ja 4,5.




See kampsun läks soojendama Kairi ema, kes peaks olema üsna minu mõõtu daam. Piltidel on kampsik veel minu seljas ja nii õnnestus sellesse emmata ka augustikuu viimaseid päikesekiiri. Mõnusat kandmist!

18. september 2017

Matu kampsun.

Kuidagi on juhtunud nii, et mu lähisugulastel on palju lapsi. Minu vennal ja minul on mõlemal 4 last, õel on 3 ning mu mehevennal on ka 3 last. Kokku 14 toredat tegelast. Ja teate - tervelt 10 neist on poisid! Osad neist on juba üsna suured ja mõned jälle üsna pisikesed :) Ühele neist väiksematest poistest kudusingi selle kampsuni. 


Lõnga ostsin juba talvel, kui käisin Pärnus Woolminti poes. Läksin sinna tegelikult hoopis ühte teist lõnga uudistama ja lisaks ka Sandnes Garni lõngadega tutvuma, aga see mehiselt roheline pisikeste träpsudega lõng jäi äkki mulle silma ja nii ta minuga kaasa tuli ning kampsuniks sai.

Lõng: Atelier Zitron, Mistral (95% meriinot, 5% viskoosi; 50g/100m), mida kulus 90-100 cm pikkuse lapse kampsuniks 5 tokki (täpsemalt 230 grammi).
Vardad: soonikutes 4 mm, mujal 5 mm.
Muster: omalooming. 
Palmikud on kampsunil vaid ees. Ülejäänud pind koosneb erinevatest parempidi-pahempidi koekirjaga mustritest.

Kampsun on kootud ülevalt alla, ilma õmblusteta. Alustasin soonikkaelusest ja sealt edasi jätkasin raglaaniga (seljal on paar lühendatud rida ka). 



Mõnedel piltidel näeb kampsun välja pisut liiga sõjaväe-pruuni tooni. Õige värv on siiski rohelisem - selline mõnus küpse sügise roheline :)


Selle kampsuni sain üsna kiiresti valmis... no oli ehk nädalajagu nikerdamist. Aga kui oleks vaja kogu sellele kambale (nii suurtele kui väikestele) vähemalt üks kampsun kududa, siis tuleks vist umbes poole aastaga arvestada...


Naabritel on värava taga noor vaher, mille on kaks latva. Juba teist aastat lähevad ühe ladva lehed varakult punaseks, samal ajal kui teise ladva omad püsivad rohelised pea-aegu langemiseni. Tänavu olid esimesed lehed punased juba augusti lõpupäevil.

11. september 2017

Ilse hallikassinine kampsun.

Mäletate mu roosat kampsunit, seda siin. Ilsele hakkas see nii meeldima, et ta soovis endale ka sarnast, aga hallide ja siniste toonidega. Kuna lõnga, millest mina enda Roosa kudusin, pole enam kuskilt saada, tuli leida mingi asendusvariant. Mõtlesime katsetada Drops Eskomoga. See on küll hoopist teisest puust lõng - täisvillane, õhuline ja ühtlane - aga vähemalt jäme ja hea värvivalikuga. Õnneks oli poes (Must ja Roosa) olemas just vajalik kogus omavahel imehästi sobivaid sinakaid toone. 


Ka selle kampsuni kudusin ülevalt alla. Klapitasin värvi ülemineku kehal ja varrukatel samale joonele.  Alustasin helesinisega, lõpetasin tumedamaga. Mõlemaid kudusin pea viimse piirini, nii et järgi jäid neist vaid mõned kümnesentimeetrised lõngajupid. 

Ilse kampsun sai ette kolm ühesuunalist palmikurida. See ülilihtne lahendus hakkas mulle nii meeldima, et läheb kindlasti kunagi veel kordamisele.



Tundub, et raglaan meeldib sellele lõngale - tulemus jääb ilus ühtlane ja langev. Sellel kudumil on raglaan kasvatatud keerdsilmusena eelmise rea silmusest. Kui tähelepanelikult raglaani joont vaadata, siis on näha, et üle rea on silmused pisut väiksemad.



Lõng: Drops Eskimo (100% vill, 50g/50m), mida kulus kokku 13 tokki, sh 8 heledamat (nr 52) ja 5 tumedamat (nr 12) tooni. See lõng venis pärast pesu pikkusesse vähem, kui minu Roosa. Seega kulus õige pikkuse saavutamiseks veidi rohkem lõnga. 

Vardad soonikutes nr 5 ja 6; põhiosas nr 8. 



Ka Ilse kampsun sai endale vallatud loomanäoga küünarnukid :) 

Korra mõtlesin ka pisut teistsuguste vigurite tikkimisele. Nimelt on Ilsel siin Sauel vorstipood, kus ta valmistab päris lihast ja ehedate vürtsidega päris vorsti. Valikus on nii vinnutatud vorste (minu lemmik on Chorizo), kui ka grillimiseks sobivaid (toor)vorste - kõik puha käsitöö. Neil on FB-leht ka. 
Novot... Vorstisabad oleks olnud ka päris toredad tikkimiseks, aga ma ikka jäin oma loomade juurde (seekord).