10. august 2017

Äkiline rapsipõllu jakike.


Mõnikord lihtsalt on minuga nii, et hommikul ärgates tuleb pähe mingi äkiline mõte, mis on nii tugev ja konkreetne, et ma pean sellega kohe kaasa minema, kõik muud plaanid kõrvale jätma ning tegutsema asuma. Seda jakikest hakkasingi kuduma just sellise hetkemõtte ajel. 
Nimelt ostsin kevadel ühe ühevärvilise sinepikollase kleidi, mille peale ei leidnud ma ühtegi sobivat kampsunit-jakki. Esilagu arvasin, et sätin sellele mõne musta (neid on mul päris palju), aga ma ei suutnud KEVADEL ja SUVEL siiski musta kampsuniga käia... Ja siis ühel unisel varahommikul sähvatas, et ma pean hoopis (jälle) ise kuduma ühe rõõmsa kollase boolero ja kardigani vahepealse jupatsi ehk jaki. Lõngaotsingu käigus selgus, et ühtegi sobiva jämeduse (üsna peenike) ja värvitooniga (kergelt sinepine kollane või hoopiski kirju) pehmet lõnga ei olegi. 
Pärast pisukest settimist ja kaalumist tellisin Woolmint´ist naturaalvalget lõnga, mille otsustasin ise kollase-hallikirjuks värvida. Kuna ma sel teemal ennast väga ei usaldanud, siis igaks juhuks ostsin sealtsamast ka paraja portsu rohekaskollast alpaka-siidisegu lõnga (mis nüüd on jäänud uut põnevat projekti ootama). 

Sel ajal, kui lõnga ootasin, selgus, et mu garderoobis on veel vähemalt üks musta-valgekirju kleit (piltidel), mis vajaks kollast jakikest. Nii tuli tulevase kudumi jaoks tekitada selline värv, mis sobiks mõlema kleidikesega...
Niisiis läks valge lõng potti koos kahe erineva kollase värvipulbriga. Lõngavihid olin eelnevalt nii tugevalt kinni sidunud, et osad kohad värviga kokku ei puutunudki. Potis ma lõnga eriti ei seganud, mistõttu jäi värv mõnusalt ebaühtlane - vahest sinepisem, teisest kohast jälle sidrunisem. Hiljem tuli imekaunis kollasekirju lõng pista otsapidi lahja musta lõngavärvi sisse - ohh see oli nii hirmus, sest ma tõesti kartsin, et rikun kõik ära! 



Nagu mul viimasel ajal on tavaks, panin ka sellele kudumile nööbiliistu kõrvale puuvillase paela. See on mahedate kollasekirjude lillekestega. Täpselt sobivad kannaga (plastik)nööbid leidsin enda varudest, aga need on vist nõuka-aegsed (saadud kunagi ämma käest).





Kirju lõng enamasti keerulist mustrit ei vaja. Seepärast tegin suurema pinna lihtsas parempidises koes. Lihtsad lilleväädid tulid vaid nööbiliistude kõrvale ning lühikesed jupikesed seljale ja varrukale.





Kampsun on kootud üsna klassikalisel moel, st kehaosa (alt üles) ning varrukad eraldi (ja hiljem siis külge õmmeldud). Nööbiliistu ja kaeluse kudusin hiljem valmis kudumile külge. Tegelikult oleksin väga tahtnud ka varrukaid kohe kehaosale otsa kududa, aga muster ei lubanud... Ei saanud ju vääte tagurpidi varrukale asetada :)



Hakkasin seda jakikest kuduma juba siis, kui võililled kevadel oma õitsemist alustasid. Mõtlesin veel, et valminud jakist saan pidid teha rikkalike võililleväljade taustal... Aga läks teisiti ning seda mitte seepärast, et ma aeglaselt oleksin kudunud (alustasin 20.mail ja 7.juuniks oli kõik valmis). Minu meelest õitsesid võililled seekord lihtsalt eriti kiiresti - paar nädalat ja oligi kõik. No ja kehvapoolne kevad oli muidugi ka... sellisega juba pildistama ei lähe. Aga õnneks on meil siin suured erekollased rapsipõllud. Ja minu jakikesele paigutatud lilleväädid sobituvad ju rapsiõitega imehästi :)



Lõng: naturaalne sokilõng, mille koostises on 80% meriinovilla, 10% kašmiiri, 10% nailonit (100g/350 meetrit), mida kulus pea-aegu 3 vihti.
Vardad nr 3.
Disain ja muster on minu looming.

Kõrvarõngad: Vivrut Jewelry.


Rapsipõllu kõrval oli mingi imelik tühermaa ja mingi metallist monstrum. Seal sain oma kollaste retro-kingadega teile eputada...

5. august 2017

Kaks kohta Saaremaal...

Ma olen nüüd küll Saaremaalt ammu tagasi, aga tahtsin veel mainida kahte kohta, kus saarel olles käia tasub ning sealhulgas lastes ka veidi tarkust ja huvi looduse, maailmaruumi või keemia vastu äratada saab.

Meie käisime oma teismeliste poiste ja 7-aastase tütrega Lümanda Lubjapargis, kus saab näha 70-90 aastat vanu ja konserveeritud lubjaahjusi ning tutvuda lubjatootmise tehnoloogiaga. 


Sealses piirkonnas on ligi 20 lubjaahju varemed. Osad neist on taastatud ja uuesti kasutusse võetud. Üks lubjaahi põles ka siis, kui me rajal olime, aga sellest ei märganud ma pilti teha...


Rajal saab proovida, kui kergelt puruneb üks lubjakivi:)



Ahju saab vaadata nii seest kui ka väljast...


Pastat saab ka näppida...


Kuigi kogu õpperada on varustatud korralike infostendidega, soovitan võimalusel läbida rada koos giidiga. Peale raja läbimist vaadake ka filmi, kus näeb kogu lubjatootmise protsessi ning lubja kasutamisvõimalusi. Meile film meeldis - lihtne ja ladus jutt, paraja tempoga ning vahvate ajalooliste tagasivaadetega.

Kindlasti külastage ka Kaali meteoriidikraatreid. See on haruldane ja efektne loodusmälestis, mis tähistab asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriiti. Kraatri ümbrus on nüüd korrastatud, trepid ja käepidemed teevad selle hästi ligipääsetavaks. 
Sealsamas kõrval asub ka Kaali Külastuskeskus ning Meteoriitika- ja Paekivimuuseum, kus saab aega parajaks teha sel ajal, kui trahteris süüa ootad. Koolimajas oli avatud ka käsitööpood :)



Kaali peakraatris õitsevad nüüd vesiroosid.



Pärast seda, kui olin Saaremaalt tagasi jõudnud, läksin Saara Käsitöökooli pitsilise kleidi koolitusele. Mõõtsime ja arvutasime, valisime mustreid ja lõikeid, kudusime ka... Nüüd tahaksin hirmsasti oma pitskleiti kududa, aga mõned kampsunid on veel varrastel ja ootel...

28. juuli 2017

Tikandid Vikil, Saaremaal...


Saaaremal, Kuressaarest Kihelkonna poole sõites jääb teele Mihkli talumuuseum, kus on välja pandud Linda Pikkani käsitöö. Näituseks seatud tekid, padjad, sallid, jakid ja muud rõivad on kaunistatud uhkete värvikirevate tikanditega. Nii palju ilu ja fantaasiat ning mulle meelepäraseid uhkeid suuri lilli... 








Ühe täiusliku lilla õie saab viie tooniga. Niisamuti on ühe rohelise lehe sees 5 erinevat tooni. Kollased tolmukad panevad õie lõplikult särama.


Minu lemmik ongi see türkiissiniste lillekeste ja suurte maasikatega tekk. Ei mingit ahistavat sümmeetriat. Tundub, et pean ise ka just niimoodi tegema, siis ei jõua samade kombinatsioonide tikkimisest ära tüdineda.


Vanad talud on lummavad. Vikil asuv Mihkli talumuuseum on eriline selle poolest, et selle rajamiseks ei tulnud teha kogumistööd. Kohapeal oli täiuslik hoonetekompleks, kus oli säilinud rikkalik tarbeesemete kogu. Sealsed esemed ja tööriistad on valdavalt valmistatud või kasutamist leidnud selle talu elanike poolt. 




Senikaua kui mina tekke pildistasin, said lapsed taluhoovis kiikuda (pärast mahutasime muidugi kogu pere kiigele - mmmm!, õudne, aga mõnus).



Linda Pikkani tööde näitus on Vikil avatud 15.septembrini. 

25. juuli 2017

Laisa Liisu lapikleit.

Esiteks, ei saanud ma ju olla kehvem kui tütreke, seega tahtsin ma omale ka üht uut kodust varrukatega suvekleiti. Teiseks, ei tahtnud ma oma kleidiga eriti palju vaeva näha - niisiis, lisaks sellele, et ma õmblesin seelikuosa olemasolevale pluusile otsa, tegin ma talle hästi pikad lapid (nii pikad kui kangajupid võimaldasid või parajasti sobiv tundus). Kolmandaks, ma olen aru saanud, et igapäevarõivaste puhul on parem, kui seelik/kleit ei ole liiga pikk - põlvepikkus on paras, et tugitoolis jalad mõnusalt seeliku alla tõmmata. Niisamuti ei tolgenda lühem seelikusaba treppidel liikudes ees ega jalge vahel :))) - meil on kodus palju treppe. Pika seelikuga olen ikka vahel täitsa hädas, kui vaja mõlema käega kandikut vms õue viia...

Ega mul muud polnudki mõttes. Tuli lihtsalt leida pluus ja sellega sobivad kangad.


Sobiva pluusi võtsin oma kapist. See KappaAhl õhuke puuvillane pluus oli nii armsa roosilise mustriga, aga no ikka jube suur. Ega ma seda eriti kandnud ka. 
Ma ei saa vahest neist suurusnumbritest üldse aru... Suurusele S mõeldud pluusike oli minu (kes ma tavaliselt kannan M või L suurust) ikka üleliia avar. Siit seelikupostitusest on veidi näha ka... Seega alustasin sellest, et tegin särgi veidi kitsamaks ja lühemaks. 

Muuhulgas läks "kangastest" käiku abikaasa roosa triiksärk ja paar teiseringi-poest soetatud lillelist lina vms mõnusalt pehmeks pestud toodet. Vaid heleroosa broderiikangas oli uhiuus - selle soetasin kauplusest "Kangas ja Nööp" ühe teise projekti jaoks, kuhu ta lõpuks ikkagi ei sobinud. Allääres oleva broderiipitsi ning roosa lillepitsi ostsin kohalikust käsitöötarvete poest. Ja kuigi see lillepits tundub nüüd juba ilmne liialdus, ei viitsi ma seda enam vist eemaldada ka. Laisa Liisu värk...





Kodus on mõnus, kui kleit on avar ja midagi ei ahista. Välja minnes saab vöö peale tõmmata - jätab veidi vintage-mulje.



Eelnevad pildid tegime Anija Mõisa hoovis. Käisime seal kohvikutepäeval ja kojusõidul märkasime võrratut moonipõldu. Ei, me ei läinud põllule. Aga mul oli pea-aegu kahju, et mul punasekirju kleiti ei olnud (üks sobiv ootab pildistamist). 



Naudi suve!

18. juuli 2017

Kui pole midagi selga panna (sellise suvega)...

Paar nädalat tagasi ütles Ann, et tal pole ühtegi kleiti, mida saaks SELLISTE ilmadega kodus kanda. No et kõik ta suvekleidid on kas õlapaeltega või varrukateta või siis kodus kandmiseks liiga ilusad.  Aga vahest tahaks ikka kodus kleidiga ka olla... Isegi jahedamate suveilmadega...

Vaatasime kohe kapid-sahtlid-nagid üle. Sobivat kleiti tõesti ei leidnud. Küll aga jäi näppu üks teksapluus, mida tütar üldse kandnud ei ole. Mõtlesime koos, et teeme sellest kleidi. 



Ann valis ühe meelepärase lillelise kanga ning mina sobitasin sinna juurde tükikesi issi vanast oranžist triiksärgist, vanaemalt saadud punasest satiinkangast ning ühest armsast särgikesest, mille olin Annile juba ammu-ammu õmmelnud-tikkinud. Viimasest lõikasin välja 3 toredat liblika- ja lillemotiivi.

Alumise bloki jaoks jäi üks lapike puudu. Sinna leidis koha pitsiriba, mille lõikasin ühest vanast puuvillasest kardinast.




Ma tean küll, et visuaalselt oleks parem, kui kõik lapiread oleksid sama laiusega. Ja üldse võiksid kõik lapikesed olla ühesuguse suurusega. Aga kui kangatükid ja pitsijupid ja tikitud motiivid mulle mõõdud ette dikteerivad, siis saab tulemus just nii, nagu tahab :) Ja ongi tore, sest laps on väga rahul.