21. aprill 2019

Koeravillalõngast randmesoojendajad.



Ilmad ongi nüüd sellised, et hommikul on kõige mõistlikum kätte tõmmata just randmesoojendajad. 


Need sõrmedeta soojendajad on kootud paksemast koeravillalõngast. Nimelt kogus Ülle oma suure ja pehme lemmiku karva, lasi sellest Julikal (Lammas Linnas villastuudios) teha palju-palju lõnga ning lõpuks kudusin mina randmesoojendajad ja pika kampsuni. Lõnga on veel, nii et kindlasti tuleb veel midagi...

Vardad olid numbriga 2,5 mm. Lõnga kulus alla 100 grammi.



Pildid tegime pea-aegu kuu aega tagasi Jägala joal. Küll seal oli palju rahvast...




Katus kuldse joa kohal.


Vikerkaart nägid?


Häid pühade jätku!

12. aprill 2019

London ja minu kõrgusehirm. Muhu sukad ka.

Kui ma viimati vaaterattal käisin, siis tabas mind tohutu kõrgusehirm. See oli mõni aasta tagasi Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis. Olime kogu perega vaateratta ühes kabiinis ning arvan, et jõudsime tõusta vaid kahekorruselise maja jagu, kui minus hakkas tõusma hirm. Õnnetuseks vaatasin ma hetkeks üles ja näin, kui meeletult palju me VEEL tõuseme. Seda tundus LIIGA PALJU, ebareaalselt palju. Ja ma hakkasin lihtsalt nutma - see hirm purskus minust välja nii tugevalt, et olin valmis kuidastahes selle eest ära põgenema. Ma ei suutnud ennast liigutada ega vaadata kabiini äärelt allakiikavaid lapsi. Mulle tundus, et nad kukuvad kohe alla. Rinnus vahetus kordamööda meeletu tühjus ja valu. Mingi hetk siiski rahunesin ning sain vaadet nautida (kuni vaateratta kõige kõrgema kohani, kus hirm tahtis paratamatult jälle kasvada).

Selle hirmu pärast kaalusin pikalt, kas julgen minna Londonis vaaterattale. Väikeseks lohutuseks oli teadmine, et London Eye kabiinid on täielikult kinnised. Samas on see üks suurimatest vaateratastest maailmas (135 meetrit kõrge) ja üles tõustakse jõe kohal.... Tundus meeletult õudne... Aga laste pärast pidime sinna ikka minema... 

Ja õnneks selgus, et olen leidnud ratta, kus suudan endaga kuigivõrd hakkama saada. Näiteks ei julgenud ma äärtele, st akendele liiga lähedala minna. Niisamuti oli õudne vaadata, kuidas mu laps aknale toetus. Aga võisin ikkagi rahulikult püsti seista (ja muidugi istuda), isegi pildistada.



London Eye asub Thamesi jõe lõunakaldal.



Vaateratta kabiinid on kinnised ja üsna suured - igas kabiinis saab nii istuda kui ka ringi kõndida. 


Pildistada saab ainult läbi klaasi. 


Udu ja päike mängivad õhus ning kabiiniklaasil.


Hoolimata udust oli nähtavus hea. Veebruaris oli värve veel vähe...


Algul mõtlesime, et vaaterattale oleks tore minna õhtuse päikeseloojangu ajal. Kahjuks oli viimane "väljumine" kaugel enne seda aega. Ja oligi hea, sest õhtuseid vaateid soovitan minna nautima hoopis kaasaegse kunsti galeriisse Tate Modern. Ka see asub Thamesi jõe ääres, vanas elektrijaamas. Reedeti ja laupäeviti on see avatud õhtul kella 10-ni, püsinäitustele ja kõrgustes asuvale terrassile saab tasuta. Hoone ise on ka äge (ja pisut skandaalne - milles probleem, seda saab vast aru igaüks, kes 10.korruse terrassil ära käib). Ülemine foto ongi tehtud terrassilt.


Tütar tahtis Londonis esimese asjana näha Big Beni, aga see oli ikka veel tellingutes. 

Nonii... Kui kõrgusehirmud ületatud, siis Muhu sukad on juba kökimöki :) :) Silmamine ja otsad veel...


9. aprill 2019

Unustatud kokkuvõte.

Sattusin juhuslikult oma eelmisel aastal koostatud kokkuvõtte peale, mis tuletas meelde, et ma ei olegi veel andnud ülevaadet oma eelmise, 2018.aasta tegemistest. Niisamuti pole ma kirja pannud käesoleva aasta plaane. Üritan seda viga täna parandada.

2018. aasta oli jälle eelkõige kudumi-aasta, kuid õnneks jõudsin üllatavalt palju ka tikkida. 

Aasta jooksul valmisid:
7 kampsunit või pluusi täiskasvanule,  
3 lapsemõõtu kudumit (sh üks tuunika, parempoolsel fotol),
4 paari randmesoojendajaid, 
3 paari käpikud,
2 mütsi,
1 paar sõrmikud,
1 Haapsalu sall,
1 soe kirju sall (pilti pole veel blogis olnud),
1 paar kootud ja tikitud Muhu sukkasid (foto kuskil allpool),
1 muu kudum ehk hiiglase kindad (seda lugu vaata siit).

Muide, 2018. aastal ei valminud mul ühtegi paari sokke - no alustasin neid tegelikult küll, aga lõngaotste peitmine jäi ju uude, 2019. aastasse.

Lisaks jõudsin teha 7 tikandit, sh uhke Muhu padja (järgmisel fotol, all). Õmblesin ühe villase kleidi, kaks paari pidžaamapükse ja kolm poekotti (miskipärast pole neist ükski blogisse jõudnud...). 

Natuke heegeldasin ka: näiteks ühe pika salli (oi, selle plaanivälise tegemisega jäin ikka väga rahule!!), ühe vaiba ja pea-aegu ühe kleidi :). "Pea-aegu" lihtsalt selle pärast, et mingi osa kleidist oli mul juba varasemast ajast olemas. Lisaks eelnevale heegeldasin sügisel veel ühe tuunika, aga kuna niidiotsad on siiani peitmata, siis ei lähe see ikka arvesse.



Nagu ikka, olen igal aastal koostanud nö aastaku-plaani. 2018. aastaks koostatud nimekirja tegelikkusega kõrvutades selgub, et 23-st tööst sain täitsa valmis vaid 14 (ehk 62%). 15-st plaanitud kudumist valmis tegelikult 10 (ehk 67%), 3 jäi üldse tegemata ja 2 on veel pooleli. Finantsist minu sees arvutab, et võrreldes eelmise aastaga, on tootlus igas mõttes küll paranenud :) aga vähe. Ma ei kurda, sest mu käte vahelt käis läbi väga palju plaaniväliseid ja huvitavaid kudumeid-tikandeid - nii et laisk ma kindlasti ei olnud ning ülearu palju ei harutanud ka.

Väljavõte 2018. aastaku plaanist: 
1. Mõned vahvad tikandid ajakirjale Käsitöö - tehtud.
2. Tikand ühele tumepunasele "kampsunile" - tehtud.
3. Suurem palmikutega kampsun lõngast Drops Andes - tehtud.
4. Üks pisut kunstilisem kuduprojekt (riigikontrolöri hiigelkäpikud) - tehtud.
5. Tütre triibuline suvekampsun- tehtud.
6. Tütre kampsun järgmiseks talveks - tehtud.
7. Sinise-lillakirju kardigan - ei (lõng olemas - lükkub 2019. aastasse).
8. Kampsun isale - ei.
9. Sinepikollane kampsun-pontšo - ei (lõng olemas - lükkub 2019. aastasse).
10. Mõned mütsid ja nende juhendid - osaliselt (mütsid on olemas, üks juhend kirjas, teine ootab).
11. Sinine pitskleit lõngast Drops Lace (alustasin seda Saara suvekoolis, seelikuosa on valmis) - osaliselt (kootud osa on valmis, aga kleit ootab tikandit ja voodrit).
12. Hall haapsalu sall - tehtud.
13. Punane mohäärkampsun, mida alustasin reisil - tehtud.
14. Vähemalt üks paar sõrmikuid - tehtud.
15. Tikandiga Muhu sukad - tehtud (parempoolsel fotol).
16. Poja tuppa kardinad - tehtud.
17. Köögikardinad - ei (materjal on olemas - lükkub 2019. aastasse).
18. Minu lapiseelik - ei (see tundub lihtsalt nii suur töö, kas pole...).
19. Minu pidžaamapüksid - 2 paari pükse valmisidki suvel (blogis pole veel näidanud).
20. Minu indigosinine villane kleit - tehtud (blogis pole veel näidanud).
21. Minu suvine siidkleit ei (materjal on olemas, aga ei julge kääre sisse lüüa - lükkub 2019. aastasse).
22. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka - ei ole ma seda grammigi edasi tikkinud...
23. Heegeldan oma töötuppa vaiba - vaip valmis ja juba uus käsil :) 


Plaanid 2019. aastaks:

1. 5 paari villaseid sokke  (sh 4 paari täiskasvanu-mõõtu)
2. Must sviiter (juba valmis kootud)
3. Angooravillane pikk kampsun (juba valmis kootud)
4. Soojad püksikud talveks (juba valmis kootud)
5. Briljantroheline kampsun (lõng olemas, tegemisel)
6. Sinise-lillakirju kardigan (lõng olemas, ideed veel ei ole)
7. Kardigan (ei ole veel otsustanud, kas roosa või kirju - mõlema jaoks on lõng olemas)
8. Sinepikollane kampsun-pontšo (lõng olemas)
9. Oranžikirju suvepluus (lõpetamisel)
10. Veel üks suvepluus (valikus on erinevad lõngad, mõtlen)
11. Muhuhõngulised sõrmikud
12. Muhu sukad (tegemisel)
13. Koeravillased randmesoojendajad
14. Pikad säärised
15. Pihlakatikand (valmis)
16. Sinise pitskleidi tikand (tegemisel)
17. Tikand sviitrile
18. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka
19. Heegeldatud mürkroheline kleit (tegemisel)
20. Heegeldatud tuunika lõpetada,
21. Saunapadi (on üks pikalt veninud taaskasutusprojekt),
22. Köögikardinad (materjal on olemas),
23. Minu lapiseelik,
24. Minu suvine siidkleit (materjal on olemas).



Kohtumiseni! Lõngad ootavad kudumist...

30. märts 2019

Punane mohäärsviiter.


Seda kampsunit alustasin oma Barcelona reisil - see oli juba 2017. aasta sügisel. Tegelikult valmis see üsna kiiresti, sest juba lennureiside ajal kudusin suurema osa kehaosast - lihtne parempidine kude ei võta ju palju aega. Pärast reisi jäi kampsun küll paariks kuuks seisma, kuid kevadeks lisandusid varrukad ja kehaosa puuduv (ülemine) osa. 

Idee ise sai aga alguse just nendest otsast laienevatest kellukesevarrukatest. Mul on selliste varrukatega üks suvekleit ja üks kodune tuunika. Mõlemad sellised armsakesed, aga viimase, selle tuunika varrukad lõikasin pärast esimest päeva kohe lühemaks ja nüüd on need kolmveerandvarrukatega:). Nimelt kippusid laiad lohisevad varrukaotsad pahandust tegema - tõmbasid laualt asju maha, kippusid kausist salatit näppima, jäid käepidemete taha kinni... No ei olnud kodurõivale praktilised. Seevastu valge suvekleidiga oli tore ringi heljuda, varrukad lehvimas. 

Mõtlesin katsetada, kuidas laiad varrukaotsad toimivad õhkõrna mohäärlõngast kootud kampsuni puhul. Mul oli kodus olemas paras ports erkpunast siidi ja mohäärisegu lõnga, millele võtsin kõrvale jooksma sama tooni peen-poolvillast lõnga. Kampsun pidi ju saama selline, millega saaks käia kasvõi teatris või kontserdil. 


Kuigi vardad ei olnud nüüd hiidjämedad (kõigest nr 4,5), paistab kampsun läbi. No praegu on see muidugi väga moes, aga mul on igaks juhuks olemas ka üks särgike, mis sinna alla hästi sobib.

Lõng: Kid Silk, Austermann (25g/225m; 75% mohääri, 25% siidi), mida kulus 3 tokki.
Poolvillase imepeenikese lõnga ostsin kunagi kohalikust poest ja see oli poolilõng, kus sünteetika oli pooleks villaga. Seda kulus umbes 25 grammi.

Kampsun kaalub kokku vaid 106 grammi.



Kampsun ise on kootud ringselt alt üles; lõikelt täiesti sirge, st puuduvad küljekahandused. Varrukad kudusin kehaosale kohe otsa, aga pitsilised-lainelised varrukaotsad on kootud teistpidi (st alustatud varrukasuust) ja hiljem varrukatele otsa õmmeldud. Nii sain varrukaotstele ilusa sakilise ääre, just sellise nagu Haapsalu salli äärepitsil. 



Pisut klaashelmepulkasid dekolteesse, et ikka pidulikum oleks :)



Need pildid tegime kuu aega tagasi Londonis, meie ööbimiskoha vahetus läheduses. Meie kolme magamistoaga korter asus mõnekümne meetri kaugusel Harrods´i kaubamajast  ja selle sissepääs oligi täpselt nagu mõnest Inglise filmist (vt üleval esimest fotot). Hoolimata sellest oli meie tänaval (Basil st) üsna vaikne, nii et hommikul sain rahulikult poosetada. Ja kui palju oli juba amplites-peenardel lilli, mõnus!!

Alumisel fotol on väike põiktänav, mis jäi meie kortermaja taha. Tegelikult ju täitsa mõttetu pilt, aga mulle nii meeldis see punane telliskivisein ja kollased püramiidid maas... Hommikuti oli seal alati kõik nii puhas...


Teate, märtsis sai 8 aastat hetkest, kui ma hakkasin blogi pidama (esilagu foorumis isetegija.ee). Siin on mu 1. postitus. Mul endal on küll tunne nagu ma oleksin terve igaviku, no vähemalt 20 aastat, blogi kirjutanud. 

Blogipidamine on mind täitsa halliks ajanud :) :) 


Lõpetuseks veel paar pilti hallist Londonist.


Kuskil Thames´i jõe ääres, mitte kaugel vaaterattast London Eye.


Vaade Thames´i jõe London Bridge sillalt. Paremal all on näha tükike Tower´st (loss koos kindlusega).

24. märts 2019

Talvel tikitud pihlakad.


Kliendi tumesinine kudum vajas tikandit. Pihlakad olid tema soov. Mõned suvelõpu lilled oleksid võinud ju ka olla... Aga viimased jäid siiski ära, sest selgus, et kudum oli (vist) topeltkoes ja sellest oli väga raske nõela viltuselt läbi lükata. Nõel ei kuulanud sõna ja tahtis vaid otse alla lükkamist. Nii aga on lilli, kus toonid hajuksid üksteise peale, keeruline tikkida. 

Lahenduseks olid värvilised mammud ja üsna kirjud lehed. Pikale põlvini kardiganile mahtus neid ikka päris mitu kobarat :)


Pihlakamarjade värviskaala ulatub pastelsest roosast tumepunaseni, sekka mitu erinevat oranži. Ka lehtedele jagus lisaks rohelistele toonidele punast ja roostepruuni. 

Mammud on kergelt mahulised - nad on kõik kahekordse tikandiga: esimene kiht ühtepidi, teine kiht esimesega risti (ja ristipidi rootsuga).





Ka turjale tikkus üks pisike pihlakakobar.




Mulle meeldib tikkida just nii, et hõlmad on erinevad - loodus on ju ka kordumatu.


Need pildid tegin 12. veebruaril oma aias - no küll oli palju lund. Tänaseks on enamus lumest sulanud, jäänud on vaid mõned üksikud hallikad hunnikud.


Lõpetuseks üks sügisene pihlakaoks.


Kena kevadet!

16. märts 2019

Pea-aegu must.


Olen siin vist korduvalt maininud, et must ei ole minu värv - ma ei tunne ennast musta rõiva sees mugavalt. Aga eelmise aasta lõpus oli mul miskipärast tunne, et pean endale kuduma just musta kampsuni. Lõige oli juba silme ees olemas - tahtsin avarat, hästilangevat ja kerget kimono-lõikelist sviitrit. Jäi vaid hankida õige lõng. Ja kui ma nägin müügil Langi siidi- ja villasegu lõnga, mis ei olegi päris must, vaid halli- ja mustakirju sisu ümbritseb õrn must uduloor, siis tundsin, et see on täpselt see....


Lang Angelina (60% siidi, 40% villa; 50g/150m) on ühtaegu tugev (sikutades ei lähe katki) kui ka pehme ja kerge, õrn ja samas robustne. Lõnga ümbritsev kerge udune loor erineb oluliselt mohäärlõnga pikast karvast, sest see ei pudene. Samas muudab uduloor koepinna põnevamaks ja ühtlasemaks ning lubab kududa veidi jämedamate varrastega. Lõnga oli tõeliselt mugav kududa – vardaots ei lähe lõngakiudude vahele ja silmused jooksevad vardal mõnusalt edasi.

Minu L-suuruses avarale kampsunile kulus 6 tokki lõnga. Kasutasin vardaid nr 4,5. 



Tegin mõned proovitööd ja nägin, et koepind jääb üsna säbruline, mistõttu ei ole mõtet kasutada keerulisi mustreid. Parem-ja pahempidiste silmustega koekirjad kaoksid aga hoopiski lõnga sisse ära. Nii kudusin oma sviitri peamiselt parempidise koepinnaga, ainult rinnaesisele ja varrukaotstele lisasin lihtsa pitsikirja.


Sviiter on kootud alt üles. Kaeluse ja varrukaotsad lõpetasin lihtsa mahakudumisega - ei olnud vaja soonikut ega ripskude, sest serv hoiab ilma nendetagi väga hästi. 


Sviitri pikad õlajooned ulatuvad pea-aegu küünarnukkideni. Varrukad kudusin kohe otsa.


Valminud kudum langeb hästi, see on kerge, õhuke ja väga pehme - tundub nagu oleks tegu flanellist esemega. Selle sviitri võin panna julgesti ka palja ihu peale. 

Arvestama peab, et kudum venib esimese pesuga – minu sviiter venis pikkusesse juurde u 8 cm. Kudumi viimistlemisega tabas mind ka väike ehmatus – märg sviiter haises hirmsasti. Õnneks kadus hais kudumi kuivades täielikult.


Mulle tundub, et see lõng sobib eelkõige lihtsalõikeliste esemete kudumiseks – sirge lõikega (pikk) kardigan, avar sviiter, robustne (üleni parempidises koes) lodumüts ning õrn õhuke beebikampsun on need esemed, mida võiks Lang Angelinast kududa. Usun, et sellest lõngast tuleks ka mõnus kerge pleed või pontšo. 
Ise hoian end tagasi, et teha sarnane sviiter mõnest Angelina heledamast lõngast, nt toon 74 tundub imeline...


Pildid tegime paar nädalat tagasi Londonis, loodusmuuseumi ees. Käisime seal vaatamas 2018.aasta maailma parimaid loodusfotosid. Fotonäitusel ei tohtinud pildistada, küll aga võis pilte teha mujal loodusmuuseumis (soovitan külastada - seda enam, et muuseumi püsinäituseid saab näha tasuta, ainult erinäitused on piletiga). 



Õhtune Londoni Loodusmuuseumi (inglise keeles Natural History Museum) sein. Fassaadikivide erinevad värvid tulevad nüüd hästi välja.