13. juuli 2020

Punane ja kerge suvetopp.


Kui ma sain valmis oma eelmise punase sviitri, tundsin kohe, et tuleb ka suveks üks punane särgike kududa - selline lihtne ja õhuline topp, mida saaks eelkõige seelikuga kanda. Sobiva lõnga leidsin Tartust, Vikkeli poest (seda poodi vist enam polegi, kuid tol hetkel oli seal lõngade lõpumüük). Igal juhul olin internetiavarustest märganud, et sellest lõngast kududes peaks väikese topi jaoks piisama vaid kahest lõngatokist!! No miks mitte proovida. 

Kuna kaks tokki lõnga mahuvad ära igasugusesse reisikohvrisse, võtsin need juba 2018.a sügisel kaasa Kreetale sõites. Igaks juhuks hankisin endale lõpuks ka ühed bambusvardad, et ma lennukis rahulikult kududa saaksin.


Topp on kootud alt üles ringselt, külgedelt aetud veidike taljesse. Nii ees kui ka taga on kolmnurkne kaelaava. Et esimene ja tagumine pool sassi ei läheks, lisasin ette väikese helmestega tikitud ringmotiivi. 



Kuna lõng on ebaühtlase jämedusega, jääb kudumi pind nagunii üsna säbruline ja mingit mustrit ei olegi vaja. Seega on kogu kudum parempidises koes (va varruka otsad).


Kudum on kerge ja langev. Et alumine äär ei jääks liialt lotendama, vaid oleks tugevam-püsivam, tegin topeltääre ehk keerasin paari sentimeetri laiuselt sisse nagu t-särgil.


Lõng: ONline Linie 325 Sunlace (40% puuvilla, 33% akrüüli, 27% nailonit; 50g/255m), mida kulus vaid 2 tokki. Lisaks võtsin keha keskosa kududes kõrvale puuvillase pärlniidi Red Heart (10g/80m), mida kulus pea-aegu 2 pallikest. Tahtsin, et topp ei tuleks keskelt liialt läbipaistev ja seepärast tundus lisaniit seal kõrval vajalik. Pealegi oli mul kodus juba olemas täpselt sobivat tooni pärlniit. Tegelikult võib vabalt kududa ka ainult põhilõngaga - saab kergema ja õhulisema topi. 

Vardad olid numbriga 3,5 mm.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

1. juuli 2020

Laia-triibuline topp.


Ma pole vist ühegi kudumi puhul nii palju kahelnud, mõelnud, ümbermõelnud, harutanud, uuesti kudunud jne, kui selle topi puhul. Esialgu plaanisin pluusi tervenisti kududa mosaiik-tehnikas, nii nagu see lai triip. Paraku selgus õige pea, et nii jääb topp liiga soe ja raske ning lisaks on selline kude hirmus lõngaröövel, mistõttu oleks mul lõnga puudu jäänud. Seega otsustasin teha laiad triibud, millede vahel on kitsad mosaiik-tehnikas üleminekuread. 
Aga kas kõik triibud peaksid olema sama laiusega või võivad need olla erinevad, nii nagu parajasti lõngapütist tuleb (mul oli suur, 450 grammine värvi vahetav lõngapütt, vt siia)? 
No ja siis veel topi enda pikkus... Kas puusadeni või allapoole puusi? Proovisin nii ja naa, aga seekord tundus, et sellistele laiadele triipudele sobis kõige paremini tavapärasest pikem pikkus, mis mulle endale on pisut harjumatu (mis on imelik, sest mäletan selgesti, kuidas ma vanasti tahtsin just selliseid pikemaid pluuse ja kudumeid, aga vot ei tea, kas mood või pükste värvli kõrgus on siin teinud oma töö ning viimasel ajal olen eelistanud puusadeni või isegi lühemaid rõivaid). 
Lõpuks varrukad... kas neid on üldse vaja? Muidugi ma kudusin sinna korraks ka varrukad, aga need ei meeldinud mulle. Varrukad tegid topi kohmakamaks. Proovin ilma, seda enam, et varruka-avadesse jäävad mosaiik-tehnika servad on ilusad ja hoiavad korrektselt, st ei vaja mingit täiendavat viimistlust.


Pildid tegime jaanilaupäeval Raplamaal, Jalase loodusrajal.  
NB! Loodusraja laudtee on rekonstrueerimistööde tõttu 26.06-16.07 suletud.


Topp on kootud ülevalt alla ning veidike ka alt üles. Kudumist alustasin seekord hoopis rinna kohalt ehk laia mosaiik-tehnikas triibuga, liikudes ülevalt alla. Hiljem kudusin ülemise rohelise osa - see on kootud ringselt nii, et õlgadel on kahandused. 

Lõng: Stenli Tiramisu, (60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli; 900m/450g), mida kulus pea-aegu terve pütt (no tegelikult jäi erinevaid värve järgi pea-aegu 100 grammi, seega kaalub topp u 350 grammi). 
Sellest lõngast kirjutasin pikemalt juba 2019. aastal (vt siia). 
Vardad olid numbriga 4 mm.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

24. juuni 2020

Lühike kleidike.


Kui mu eelmine mandalakleit sai valmis, jäi sellest järgi päris palju värvilist heegelniiti. Mõtlesin pikalt, mida nende jääkidega veel peale hakata. Vahepeal joonistasin pilte mandala-sallidest, aga tundus, et üks puuvillane värviline sall ei ole ikkagi minu stiil. Ei tundunud usutav, et ma sellise salliga käiksin. Seejärel tuli mõte, et heegeldan lühikese kleidi või tuunika - nii pika, kui palju mustast niidist jagub. Oleksin saanud kasvõi rannakleidiks sobiliku eseme... 

Esialgu tahtsin need värvilised mandalad paigutada vaid üles, passele. Kui aga selgus, et niidid ei taha kuidagi otsa saada ja neid jagub päris mitme tosina mandala heegeldamiseks, lisasin ringe nii allaäärde kui ka varrukate otsa. 


Lõng: peamiselt puuvillane pärlniit Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Veidike on ka mingeid teisi jääke. Kleit kaalub kokku umbes 340 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 2.



Leidsin telefonist oma poolikust kleidist ka ühe pildi. See on ümmargune passe. Esialgu tegin pärast mandalaid ka kasvatusi, aga need läksid siiski hiljem harutamisele, sest kleit oleks tulnud liiga lai. 


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee


Toredat jaanipäeva!

15. juuni 2020

Pirita triibuline


Nagu varem öeldud, siis õmblesin eriolukorra ajal üsna palju. Lisaks kohendasin hulga riideid, mis olid juba ammu ühes pesukastis "paremate aegade" ootel. Kast sai päris tühjaks, aga kasti põhjast ilmusid välja 2 puuvillast kudumit - poiste vestid, mis olin neile kudunud siis, kui nad olid veel lasteaia-ealised. Klassikalised eest viklitega v-kaelusega vestid - üks tumesinine ja teine helesinine, mõlemal soonikutes valged triibud. Nüüd on mu pojad juba toredad sihvakad noormehed ning vestid on neile ammu väikeseks jäänud. Kuna nad olid vestidega piisavalt palju käinud, olid need üsna ära trööbatud (vestid on korduvalt pesus käinud, topiliseks muutunud ja vormist välja läinud). Ma olin kunagi otsustanud, et harutan need üles ja teen lõngast midagi "tühist". 

Kuna eriolukorra ajal oligi tore vaheluseks kätega mõnda muud liigutust teha (lisaks kudumisele, õmblemisele ja arvutitööle), siis hakkasingi harutamisega pihta. Kui juba lõngad ilusti keradesse said, siis tahtsin muidugi kohe katsetada, milline jääb kudumi pind pärast pesu juhul, kui kasutada veidi jämedamaid vardaid. Ja pärast seda lõingi märkamatult ühe triibulise topi jagu silmused vardale

Sarnase jämedusega roosa lõnga leidsin oma lõngajääkide karbist.



Toppi alustasin ülevalt ja kudusin ringselt ühes tükis (ilma õmblusteta). Taha tegin mõned lühendatud read. 

Mustri osas mul esialgu ideed polnudki. Mõtlesin, et teen ette ühe mustrikorra jagu laineid, et hiljem oleks lihtsam aru sada, kumb poole ette - kumb seljale läheb. Aga kui olin kudumisega jõudnud nii kaugele, et tuli eraldada varrukate ja kehaosa silmused, siis tahtsin jätkata hoopis üleüldiste lainetega...


Lained tulid ka varrukatele.


Selliste lainete kudumiseks on mitmeid võimalusi. Allpool on koekirja skeem, mida kasutasin oma topi puhul. Kui esialgu (rinna kohal) on mustrit vaja kududa üle rea, st kudusin skeemilt vaid 1. ja 2. rida, siis rinnast allpool kudusin ühe mustrirea ja kolm parempidist rida (st read 1-4). Viimasel juhul ei jää koepind nii auguline. 

Puuvillane lõng jämedusega u 50 g/100 m. Kokku kulus 300 grammi lõnga. 
Vardad olid numbriga 4 mm. 



Käisime eelmisel nädalavahetusel lastega Pirital jäätist söömas ning Maarjamäel Kommunismiohvrite Memoriaalil ja Ajaloomuuseumis. Palusin tütrel muuseumi territooriumil endast mõned fotod teha. 

"Emme, sa oled udune", hüüdis tütar, kui mind läbi kaamera sihtis. "Ah, vajuta nuppu, kui näed, et keskel on punane täheke!", ütlesin mida. Nii saigi - kõik muu on ilus terav, aga mina jäin uduseks, sest ma polnud ju KESKEL. 



Need pildid tegi ka tütar :)


Muuhulgas on ajaloomuuseumi välialal nõukogudeaegsete monumentaalskulptuuride kogu. Seal eksponeeritakse ka Kuressaare kesklinnas seisnud Viktor Kingissepa kuju (pildile siiski ei jäänud, sest tegelikult tahtsin ma pildistada kujude taha jäänud puud ja selle tüvel kasvavaid seeni).


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

7. juuni 2020

Paar lindu jakil.


Mustale viltjakile tikandit kavandades tuli mulle meelde raamatus "Sõbast seinavaibani"  (koostaja V.Reemann) nähtud vaibatikand. Nimelt olid sellel (aastal 1933. a Amblas tikitud sohvatagusel) seinavaibail põnevad värvilised linnud ja mulle väga meelepärane värvikombinatsioon. Tekki saab uurida ka ERMi vaibakogus (vt ERM A636:57), aga usun, et sealt ei oleks see mulle üldse silma hakanud. Seevastu raamatus on just linnud esile tõstetud ja nende toredad suled ei saa kuidagi märkamatuks jääda.


Muidugi ei saanud ma jakil kasutada seinavaiba kompositsiooni. Paigutasin linnud seljale ning lilled nende ümber. Samas püüdsid kellukesi sobitada jakile paarikaupa, nii nagu need on vaibal. Kokkuvõttes sai selg üsna kirju ja rikkalik. Seetõttu tegin varrukatele ja esiosale tikandit veidi tagasihoidlikumalt. 





Tegelikult on sellel seinavaibal lisaks lindudele ka erilised spiraalsed lillemotiivid, mille tikkimist tahtsin kindlasti proovida. Üks sai seljale ja teine ette.






Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee


Kaunist juunit!