18. veebruar 2020

Helesinine kudum ja Kreeta.


Mul oli üks lihtne helesinine suvepluus ning mulle tundus, et suviselt päevitunud nahale sobib helesinine väga hästi. Lisaks on helesinist lihtne sobitada pea igat tooni teksadega. Aga suveilmade peale ei saa meil ju kunagi kindel olla, seepärast tahtsin endale üht soojemat suvepluusi - sellist, millega saab ka varasuvel või kevadel käia. 

Lõngaks valisin meriino- ja puuvillasegu Drops Cotton Merino (50% meriinovilla, 50% puuvilla; 50g/110m). Esiteks seepärast, et see lõng armastab erinevaid koekirju - nii pitsilisi kui palmikulisi. Teiseks on see lõng pisut soojem ja tunduvalt pehmem kui tavaline puuvillane - täpselt nii nagu suvekudumiks vaja. Ja muidugi, mis eriti oluline, - selle lõnga valikust leidsin just sobivat tooni maheda helesinise.

Minu M/L suuruses pluusikesele kulus lõnga 350 grammi ehk 7 pallikest.
Vardad oli numbriga 3,5 mm (soonikus 3 mm). 





Kudum on alustatud ülevalt, ripskoes kaelusest ning kootud ringselt ilma õmblusteta. Pitsiline muster on vaid esipoolel. 

Sobivat mustrit otsisin päris pikalt. Lehitsesin oma raamatuid ja põhjatut interneti, kudusin läbi erinevaid koekirju, aga rahule ei jäänud ühegagi. Ja mitte sellepärast, et koekiri poleks jäänud selle lõngaga piisavalt ilus, vaid tundus, et lõng on veelgi enamaks võimeline... Ja siis tuli mulle äkki meelde, et Arella on teinud ära tänuväärse töö ja kudunud läbi suure hulga raamatu "Pitsilised koekirjad" mustritest (neid saab imetleda näiteks Ravelry´s või Arella kodulehel: https://www.craftarella.eu). Uurisin tema lapikesi ning leidsin sealt täpselt selle, mida vajasin - imelise pitsmustri, mis ei jäänud liiga hõre või auguline. Lõng mängis ilusti kaasa ja tõi esile koekirja ülevalt alla voogavad lained, mis jäid kaunid ka "nö" pea alaspidi vaadeldes.



Need pildid tegime juba enam kui aasta tagasi Kreeta saare lõunaosas, ühes väikeses külakeses. Sinine värv oma erinevates toonides tundus seal olevat väga populaarne. Sinised  olid nii aknaluugid kui ka välisuksed, lillepotid ja kivitrepid, rõdupiirded ja trepikäsipuud. Võimalik, et see pidi eemale peletama neid pisikesi kärbselaadseid putukaid, mis seal ringi lendasid (saare keskosas me neid loomakesi ei märganud). Aga võib-olla oli sinine lihtsalt kohalik traditsioon.



Kui olime leidnud selle toreda sinise kivitrepi ja seal mõned pildid jõudnud klõpsida, ilmus ülemisele helesinisele uksele suur ja karvane, palja ülakehaga kohalik meesterahvas, kes hõikas meile midagi kurjalt. Arvata võis, et me häirisime tema lõunaund või -einet vms. Igal juhul, pärast viivukest silmsidet ja minu nõutut pilku, ta leebus ja tõmbas ukse kinni. No me olime viisakad ja otsisime pildistamiseks neutraalsema koha kui kellegi kodutrepp :)




Ma panen järgmisse postitusse mõned pildid Kreetal nähtud käsitööst ka...



Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

8. veebruar 2020

Valged peapaelad.


Peapaela ei pea ju kuduma risti peaga - võib kududa ka nii nagu mütsi, et alustad soonikust ja lähed sealt mööda pead muudkui edasi.

Ma kudusin need peapaelad tegelikult juba üle-eelmisel talvel, aga esimese talve lõppedes juhtus nii, et soe kevad tuli nii ruttu, et peapaela kandmiseks sobivat aega ei olnudki. Ja siis järgmise talve eel ja järel olid need valged peapaelad mul juba ununenud, nii et hetkel ma isegi ei mäleta, kuidas need ilmad tookord olid... Aga tundub, et peapaelu polnud jälle vaja 😃 No tänavu on isegi talv selline, et enamus aja olekski vist paelast piisanud... või siiski mitte, sest vihma sadas liiga tihti... Igatahes, siin need peapaelad on. 


Väiksema (tütre) paela üks soonik on tehtud pisut valgema lõngega ja näed, fotol hakkab see kohe silma, kuigi muidu nagu ei eristanudki...

Mõlemad peapaelad on tehtud mütsijuhendi järgi, mille leiad siit. Tütre paelal katsetasin natuke teisest kohast alustamist, aga suurem on täpselt mütsiga sarnane. Koo lihtsalt mütsi juhendi järgi nii kaua, kuni paelal on pea-aegu õige laius käes, ning siis tee lõpetuseks veel umbes 2 cm laiune soonik. Selle ülemise sooniku tegin mina poole numbri võrra peenemate varrastega kui alumise sooniku - nii püsib peapael paremini peas.



Ühe peapaela jaoks kulub umbes 60 grammi lõnga (sellist, kus 50 grammises lõngatokis on umbes 70-90 meetrit lõnga). Kitsama ja ilma nuppudeta peapaela saab ka 50 grammist.





Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

1. veebruar 2020

Puhvvarrukate muundumine.


See oli vist 2016. aasta alguses (või juba 2015. aasta lõpus), kui mul tuli mõte kududa puhvvarrukatega kampsun. Kudum pidi tulema muidu selline õrn, kerge ja helebeež, aga suurte puhvis varrukatega ja lopsakama kõrge kraega. 

Mul oli kodus juba varasemast olemas õrn ja mitte väga pika karvaga mohäärlõng (Fonty Kidopale; 70% tallemohääri ja 30% polüamiidi; 25g/250m). Kampsuniks kulus neid viis pallikest. Mohääri kõrvale ostsin pehme keeruga täisvillase Novita Florica (100% villa; 50g/175m). Viimast vist enam poodides ei müüdagi ja eks minagi olin varem vaadanud, et mis sellisest õhulisest villasest (ja üsna hapra olemisega) lõngast küll kootakse... Pitssalliks tundus see liiga jäme ning kampsuniks liiga hale :) Aga nüüd klappis nii värv kui ka jämedus ja olemus. Floricat kulus alla 8 palli.

Mustriks valisin lihtsad voogavad palmikud, inspiratsiooni sain sellelt kampsunilt.

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes nr 3).



Need pildid tegime 2016. aasta detsembris. Oli väga külm ja mõnusalt lumine nädalavahetus... 





Kampsun tundus küll väga lahe, aga no need varrukad... need hakkasid lõpuks ikkagi häirima, sest iga mantli alla need mugavalt ei mahtunudki. Lisaks tundus mulle, et puhvvarrukad teevad mind megalaiaks. Kuna mul on niigi üsna laiad õlad, siis lisalaius muutus takistuseks. Tagantjärgi fotosid vaadates küll midagi ei sega, aga tunne oli teine.

Niisiis harutasin ma paar aastat hiljem need varrukad üles ning kudusin uued, lihtsa joonega varrukad. Vot nii siis seekord!! Tuli välja, et eriline ei olegi alati mõistlik ja praktiline 😉



Need fotod tegi eelmisel nädalavahetusel mu 10-aastane tütar. Käisime uuenenud Meremuuseumis (Paksus Margareetas). 


Vanasti käisime poistega korduvalt Meremuuseumis, aga siis ei tohtinud seal midagi näppida ja sellest oli tegelikult väga keeruline kinni pidada, sest vähemalt kellanööri oleksid poisid küll tahtnud sikutada ning raudrüüdki katsuda. Ning ma ise ka mõtlesin korduvalt, kui lahedaid asju saaks seal korraldada, et lastel põnevam oleks... 

Nüüd on õnneks küll nii, et igal korrusel saavad lapsed midagi ehitada ja näppida.  





Vaade vanalinnale Paksu Margareeta katuselt.


Kampsun on kootud ülevalt alla. Ja muide, seekord sättisin palmikud jooksma nii, et ees keskjoonel ei ole mitte palmik, vaid palmikute vahekoht. Kartsin küll, et äkki jääb häirima, aga minu arust ei märkagi... või kuidas? Kui oleksin asetanud palmiku täpselt keskele, siis oleksid varrukajoonele jäänud poolikud palmikud või oleks pidanud tegema pikendatud õlad, aga mulle meeldis, et õlg läheb varrukaks üle täpselt õiges kohas. 

Kokkuvõttes sain endale praktilise klassikalise pulloveri - pehme ja sooja. 

😀

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

24. jaanuar 2020

Hallid suss-sokid.


Kudusin koera- ja lambavillasest lõngast suss-sokid. Lõnga ostsin juba ammu Facebooki kaudu ning täpselt villade vahekorda ma ei teagi, aga käetunde järgi võiks öelda, et koeravilla on siin vähem kui lõngas, millest kudusin selle kampsuni. Lõng on üsna tugeva keeruga, mitte eriti karvane ega torgi - tundub mõnus ja sobilik sokilõng. 

Vardad võtsin üsna peenikesed - numbriga 2,5 mm - et jääks ikka head tihedad sokid, sest tahan nende igapäevaselt toas ringi tatsata. 

Vardal oli kõigest 13 silmust.



Kanda kududes võtsin põhilõngale kõrvale ühe peenikese sokilõnga. Ehk peavad siis kannad veidi kauem vastu... Kauem kui mu eelmised koeravillasisaldusega suss-sokid, mille kudusin juba 2013. aastal, aga olen neid nii meeletult palju paiganud, et lõpuks sellest tüdinult pidin neile tallad alla heegeldama. 

Alumiselt pildilt on näha nii sokipõhjad kui ka heegeldatud tallad, mis nüüd juba kuluma on hakanud. Sokk nagu sõlepõhi, eks! 


Need tallad tegin küll vastupidavast tundmatust materjalist (mingi täissünteetiline nõukaaegne lõng), aga ma ei ole päris kindel, et see oli parim lahendus. Miks? 
Esiteks, isegi läbi villase sokipõhja ajasid sünteetilised tallad aeg-ajalt jalad higistama (mis on tegelikult väike mure, sest suss-sokid võib ju kodus alati jalast ära võtta). 
Teiseks, sokipõhi kulub ju soki sees ikka edasi. Tõsi, tunduvalt aeglasemalt kui ilma tallata. 
Kolmandaks (ja see on kõige olulisem), kuna mul on kodus nii kass kui ka eriti pikkade juustega tütarlaps (varem oli meil ka pikakarvaline koer), siis kõigi nende karvad ja lisaks ka põrandal leiduv tolm kogunes mu susside alla. Ma pidin mitu korda päevas seda tolmu ja karvakihti oma taldade alt kokku kraapima. Või siis rändas see jama mu taldade küljest hoopis diivanile... Mul on ühed sokilõngast suss-sokid ka, nii et ma tean, et sokilõngast kudumitega see probleem nii hull ei ole. 

Arvan, et edaspidi koon tallad pigem sokilõngast. Või mis te arvate? Kas on veel mingeid võimalusi? Nahast tallad? Või vildist?


Sokiots on kootud viltusena (nagu muhu sukkadel). Aga muidu sellised tavalised palmikud. 


Eks ma siis 5-6 aasta pärast kirjutan, kuidas need suss-sokid on vastu pidanud. 

Aga jälgi mind ikka ka Instagrammis: @annelikudugurmee

16. jaanuar 2020

Neist piltidest sai alguse...


Möödunud aastal juhtus veel üks kauaoodatud ime :) Saime söögitoa seinale pildid. Need ei ole mingid tavalised stiliseeritud lilledega pildid, vaid erinevate kihelkondade rahvarõivaste tikkimismustrid, mis on suurtele A3 paberitele trükitud Riigi Trükikojas (tegutses aastatel 1923-1940; trükikoda valmistas riigiasutuste tellimusel rahamärke, väärtpaberite blankette jm). 

Need kaunid kuldpringiga lehed leidis minu äi oma Ida-Virumaal asuva maja lakast juba enam kui 10 aastat tagasi. Paksud kollakad lehed olid pikka aega rullis seisnud ning seetõttu tugevate murdekohtadega, kohati määrdunud ja narmendavad (üritasin neid pisut puhastada), kuid kokkuvõttes siiski üsna heas seisus. Tookord ei olnud ma rahvariietega ega nende tikanditega eriti kokku puutunud, kuid õnneks taipasin siiski kohe, et tegu on meie rahvariietega - tikandite mustritega, kuhu isegi litrite asukohad on kuldse trükiga peale märgitud. 
Paraku polnud sel ajal internetist palju abi, et mustrite päritolu määrata. Lappasin mitmeid raamatuid ja suutsin mõned mustrid ka tuvastada, kuid nii mõnigi jäi tundmatuks... siiani. Niisamuti on teadmatuks jäänud nende lehtede päritolu või põhjus, miks need on üldse trükitud. 


Nagu mainitud, ei olnud mul tol hetkel rahvarõivastega erilisi kokkupuuteid olnud. Aga ega ma ei teadnud siis ka tikkimisest midagi. Mis muidugi ei takistanud proovimast... Teadmata midagi lilltikandile iseloomulikust kaldest või tehnikatest-pistetest, tegin ise esimesed katsetused (teksakangale). Appi!! See oli piin! Tulemus ei olnud just suurepärane, samal ajal kui ajakulu tundus olevat piiritu. Aga ma ei lasknud end heidutada, vaid läksin Tallinna Rahvaülikooli ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatud rahvarõivaste tikkimise koolitustele. Just nende vanade piltide pärast tundsin, et pean tikkimisest pisut rohkem teada saama. Seepärast läbisin kohe mitu erinevat koolitust - nii pilutikandi, lilltikandi, Muhu tikandi kui ka helmestikandi kursuse. 
Tütar oli mul siis vaevu aastane (poisid käisid algklassides) ja tagantjärgi meenutades oli see mul vist pea ainus võimalus mitmeks tunniks üksi koduste eemale pääseda. Tikkisin aga poole ööni - siis, kui keegi ei seganud. Nii huvitav oli!



Trükilehti oli kokku 7. Neist kolm andsin õele, kes elab Saaremaal kaunis tsaariaegses majas, kuhu need oma siniste ja beežide toonidega (fotod allpool) tundusid tol ajal eriti hästi sobivat. Tema söögituba ongi need juba aastaid kaunistanud. Endale jätsin nendest koopiad - kes teab, millal sealt mõnda mustrit vaja läheb...



Ülejäänud neli trükilehte jäid aastateks mu kappi ootama. Olen neid mitmel korral kasutanud tikandite kavandamisel, kuid seinale ei tundunud nad sobivat (meil olid enne erkkollase ja tumeoranži tapeediga seinad). Pärast remonti sai aga söögituba helesinise, beeži ja naturaalvalge ilme ning kolm vana pilti tundusid siia imehästi istuvat. Tuli neile vaid sobivad raamid ja paspartuu leida. 
Ma ei tahtnud liiga uue ega korraliku olemisega pildiraami, ka lumivalge, puidutoon või metall ei tundunud passivat. Muuhulgas selgus, et sobivas suuruses raamidega oli keeruline - tavaliselt ei olnud ühes poes kolme samasugust pildiraami. Lõpuks tellisime raamid ühest fotopoest ning paspartuud lasime teha ja pildid raamida Tallinnas, Pärnu mnt töökojas (Rolest OÜ - suurepärane töö).


Üks tugevate punaste toonidega leht (üleval) ootab veel oma saatust (sellel on Kaarma tanu muster, kaadrist jäi välja samal lehel olev Mihkli muster). 

Lõpetuseks üks foto meie söögitoast (hetk enne aastavahetuse lõunasööki).


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

10. jaanuar 2020

Miks mind ei märgata...




Meeleheitel koduperenaise pseudoprobleem ehk miks keegi mu uusi kardinaid ei märka.

Nojah, täpselt nii ongi, et juba septembri keskel panin söögituppa uued laia heegelpitsiga kardinad ja nüüd on sellest neli kuud möödas, kuid mitte keegi pole sõnagi öelnud... ei mees ega pojad (no ega ma neist lootnudki) ega tütar, külalistest rääkimata... absoluutselt mitte keegi. Ma ise olen ka täitsa vait olnud :)



Mitu aastat tagasi tehtud koduremondi järel ei olnud meie söögitoas pikalt üldse mingeid kardinaid. Siis soetasin kuskilt teiseringipoest ajutised helebeežid tüllkardinad, mille viskasin lihtsalt kahekordselt üle kardinatoru. Selline ajutine lahendus jäi üles umbes kolmeks!! aastaks. Seda hoolimata sellest, et olin juba paar aastat tagasi leidnud Seidla vanavaralaadalt täpselt sobivad imekaunid (peened, terved ja puhtad) heegeldatud kardinad. Isegi nende pikkus vastas olemasolevale kardinatorule. Ainus mure nende kardinatega oli see, et pitsile tuli üles õmmelda paarikümnesentimeetrine riideriba, millest muuhulgas saaks ka kardinatoru läbi lükata. 
Novot, selle riba ma suvel sinna ära õmblesingi, sest mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et ajutised asjad jäävad igaveseks. Teate ju küll, et sageli kipub nii just olema :) Ja septembris panin need kardinad üles, aga tundub tühi vaev :) Või siiski mitte, sest mina olen väga rahul. Milline kaunis pits oleks muidu raisku võimud minna!! Ja et ma sellega ikka lõpuks hakkama sain - enda kokkuvõtmisega!! 



No tegelikult (olgem ausad), kui akna ette oleks midagi sobimatut tekkinud, küll siis oleks see ka kellegi poolt ära mainitud. Küllap kardinad lihtsalt sobitusid nii hästi keskkonda :)



Uskumatult kaunis leid vanavaraturult, eks! Mul on nii hea meel, et neid seal märkasin...


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee