10. jaanuar 2019

Poja kindad.


Pisut enne jõule said mul valmis poja kindad. Ta oli mulle juba mullu talvel peale käinud, et vajab uusi, aga olin eelmised sõrmikud kudunud talle alles aasta eest ning tahtsin, et ta ikka ühe talve veel "vanadega" hakkama saaks. No need on ju ikka väga ilusad ka - nüüd käingi tema vanadega ise, sest ega neil midagi muud viga polnudki, kui et mu lapse käsi kasvab väga-väga kiiresti. Tookord kudusin need punased sõrmikud enam-vähem enda käe järgi, sest meie sõrmed olidki üsna sama suured. Aga kasvav teismeline, kes muuhulgas tegeleb ujumise ja kitarrimänguga, kasvatab oma kämblaid ikka hämmastava kiirusega :) Seega, eelmised sõrmikud olid talle (jälle) väikeseks jäänud.

Poiss valis mu rikkalikust kogust ise mustri, mina paigutasin selle sõrmikule ja kudusin. Valituks osutunud originaal-kindad (ERM A 896:21/abon käpikud, aga mina pidin tegema ikka sõrmikud





Ja just siis, kui mina olin jõudnud esimese kindaga umbes pöidla kanti, juhtus poisiga jalgpalliväljakul väike õnnetus ja ta murdis ära oma väikse näpu luu. Näpp koos kõrvalolevaga pandi kipsi ja mina kudusin esiti valmis kipsist vaba käe sõrmiku. Kahjuks ei kasvanud luu plaanipäraselt kokku, seda tuli opereerida ja traatidega õigeks sättida, nii et laps sai veel mitu nädalat kipsis käega veeta ning mina pidin teise käe kinda ilma proovimata valmis tegema ja lootma, et selle näpud on enam-vähem sama pikad :) No ega ikka ei ole, aga eks seda sain siis hiljem korrigeerida. Igal juhul olid jõuluks valmis nii kindad kui ka käed ning lapsel silmad jälle särasid.



Pildid tegime pärast jõule Saaremaal, Panga pangal. Suure juurikaga puu taga, kaare sees, on need tammed, mis istutati pangale Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva auks.


Algul olime planeerinud nii, et kõik sõrmed tulevad roheliste täppidega, aga kui kudumisjärjekord jõudis sõrmedeni, valisin automaatselt punase lõnga. Ja õige oli, sest hiljem kudusin pöialde sisse rohelisi täpikesi, aga nagu ka piltidelt näha, ei ole need hoopiski nii silmatorkavad ja toredad, kui näppude punased...



Kuskilt mäletan, et selle kirja nimi on ristikulehekiri. Kas keegi teab, on see nii?


NB! Sellised randmed on küll väga ilusad, aga mitte eriti venivad.

4. jaanuar 2019

Kindaperekond.



Head uut aastat!
Eelmise aasta lõpus jäi näitamata üks käpikupaar, mis oli komplektis maasikalehekirjaliste randmesoojendajatega. 


Nii nagu need ja need randmesoojendajad, kudusin ka käpikud varrastega number 1,75 mm ning kasutasin Dropsi alpakasisaldusega lõngasid. Seekord sobitasin kokku Drops Flora (65% vill, 35% alpaka; 50g/210m) kaks halli tooni ja musta lõnga. Tulemuseks on soojad ja pehmed kindad, mis ei ole häirivalt paksud ega puised.



Siin siis kogu viisik ehk viis paari maasikalehekirjalisi :)





Sõltuvalt paikkonnast on seda kirja nimetatud erinevalt, näiteks ubaiva (ka ubalehe) kiri, oa õie kiri, maasikalehe (ka maasiklehe) kiri, pajulehe kiri, kiviristi kiri, katsaharualine kiri.

Eelmisel aastal "töötlesin" läbi rohkem kui kümme sarnase mustriga kinnast, mis hoiul meie muuseumites. Üks ports erinevatest kombinatsioonidest sai ka läbi kootud, aga paar varianti kripeldab ikka edasi. Varasemalt märgitud Rapla roosa-oranžikirjule lisaks meeldib mulle üks roosade täppidega hallikirju kinnas (ERM19478) ...

30. detsember 2018

Vorstikoolitus.


Juba novembris käisin Ilse (Vorstipood) juures verivorstide koolitusel. Väikese kambaga tegime seal nelja sorti vorstikesi - lisaks traditsioonilistele verivorstidele ja tanguvorstidele ka kartulivorste ja tuhavorste. Viimased on magusad (kuivatatud jõhvikate või rosinatega) verest vorstid - täitsa maitsvad, muide!

Alustuseks tükeldasime ja riivisime...






Ilse tutvustab meile seasoolikaid, mida hiljem hakkame täis toppima. Seniks ootavad need vees.


Nüüd läks praadimiseks. Sibul ja pekk on pannil. Tangud oli perenaine juba varem valmis keetnud.


Edasi läks veriseks. Kuid üldsegi mitte nii hullusti, et oleksime pidanud köögi toidukilega vooderdama (nagu ühes nädalalehes kirjeldati). Ka riided jäid meil võrdlemisi puhtaks. Aga küllap me olime lihtsalt hästi organiseeritud ja tähelepanelikud :) ja näljased :)


Arusaadavalt tuli siit verivorstisegu...



...mis suruti soolikasse. NB! Mitte liialt täis toppida!



Otsad korralikult kinni.


Alumisel pildil toimub kartulivorstide toppimine. Igasugune vorstitöö on koostöö - üksi oleks neid üsna tülikas teha.



Pärast läksid vorstid muidugi potti ning seejärel panime osad neist ahju ja sõime kohapeal ära ning teise osa said osalejad koju kaasa. Kuna kõik need erinevad lõhnad ja isuäratavad vorstid panid suu vett jooksma, ununes mul särisevatest vorstidest pilt tegemata :(


Ilse toimetab tanguvorstidega.

Selle aasta lõpetuseks üks jõuluhõnguline lõiguke raamatust "Eesti rahvatoite", S.Kalvik, 1988.a: "Nääripühi ilma vorstideta ei osatud ette kujutadagi. Kardeti äpardust sigadele, kui vorstid laualt puudusid. Vorstisöömine tähendas majasse õnne toomist. Vorste tehti harilikult nii suur tagavara, et jätkus kogu pühade ajaks nii oma perele kui ka jagamiseks teistele - naabritele, sugulastele, suvisele külakarjasele, vaestele ja neile, kes esimesena tulid rõõmsaid pühi soovima. Vorste söödi alati soojendatult, vähemalt üks kord päevas, harilikult õhtuti, kohati aga ka igal söögiajal. Vorste soojendati kas tulistel kerisekividel või pannita ahjus. Ahjus kuivaks tõmbunud vorstid murti parajateks tükkideks ja söödi praerasvaga. Aja jooksul muutus üldiseks vorstide soojendamine pannil rasvaga või koos sealihaga."

Ma arvasin, et leian aega ühe portsu vorste ka kodus teha, aga ei, seekord mitte. Mees ka vedu ei võtnud... No näed, fotodki sain siia alles poolteist kuud hiljem üles. 
Ehk järgmine aasta, järgmine jõul. Üks soov uueks aastaks ongi kirjas...


Head vana-aasta lõppu!

25. detsember 2018

Jõulusokk.


Üritan igaks jõuluks midagi uut meisterdada. Seekord tuli hea mõte juba novembris ja kuna vahetult enne jõule on nagunii tohutult kiire, siis võtsin kohe lõngasabast kinni ja tegin oma mõtte teoks - kudusin suure triibulise jõulusoki, mille täitsin lõngakerade (päris sügavale soki sisse läks veel mitu peotäit lambavilla), vanade plastvarraste ning vanadest jõulukaunistustest järele jäänud oksakestega. Vildist südame nõelusin soki küljele. 


Ka see kudum jaotub "lõngajäägid kasutusse"- kategooriasse. Soki kudumisel kasutasin ära kolme erineva valge lõnga jäägid, sh hõbedase niidi sisaldusega mohääri. Jõulusokk ripub mul õues välisukse kõrval - seal pole valgete lõngade toonierinevusi nagunii märgata. No tegelikult poleks neid näha ka toavalguses, sest talvel on nagunii hämar ning lambivalguses on raske eristada isegi tumesinist ja musta, mis siis lumivalgest ja naturaalvalgest rääkida :). 


Siin on kuduja kodu!


Jätkuvalt rahulikke jõule!


14. detsember 2018

Rapla mõjutustel.

2014.aastal saabusid Rootsist (Nordiska Museet) Eestisse (ERMi) ligi kaks- ja poolsada 19. sajandi eesti rahvakunstieset, peamiselt rahvariideid. Nende hulgas oli ka ports kindaid. Kui ma Eesti Rahva Muuseumi ajaveebil neid Raplamaa kihelkonnast 1914. aastal kogutud käpikuid (ERM A 1020:63/ab) nägin, siis mina neisse ära armusin. Millised säravad värvid! Milline põnev värvide paigutus! Pealegi on ju teada, et läbivalt kolme värviga kootud kindad on ikka väga soojad. Muide, legendi järgi kudus Anu Sirgi need kindad juba 1884. aastal saunas... Nimeks oli sel mustril hoopis "lõiguline kiri" ning need olla "kolme värvi punased".


Ja kui mul nüüd oli võimalus sellesama mustriga koguni viis paari kätesoojendaid kududa, siis ei saanud ma jätta kasutamata võimalust ja valisin vanema peretütre randmesoojendajatele just sarnase värvikombinatsiooni. Kuna ilma sõrmedeta kinnas ei pea olema niiväga soe, siis otsustasin värvipaigutust muuta nii, et korraga oleks kasutuses vaid kaks värvi. Nii on seal värvid jaotunud ridade järgi. Ja see hulga keerulisem-võluvam originaal-variant jääb ootama mõnd uut võimalust mu kudumisplaanis.



Lõngad:
Erkroosa Drops Alpaca (100% alpaka; 50g/167m) kood 2921
Lillakaspunane Drops Alpaca (100% alpaka; 50g/167m) kood 3969 (Dropsi värvikaardil on see lõng mu meelest väga/liiga tume)
Oranž lambavillane nr 8/2 oma varudest.

Vardad olid numbriga 1,75 mm. 




Et teil silme eest liiga kirjuks ei jääks, siis lõpetan seekord ühe rahuliku fotoga kodust, tütre toast. Ta tekitas oma aknalauale jõulumeeleolu... lihtsate vahenditega.


8. detsember 2018

Ubalehe variatsioon 3.

Täna näitan viiesest komplektist (vaata eelmist postitust) kolmandat paari. Need randmesoojendajad läksid Põhja-Inglismaal elavale pere-emale.


Seekord olid mulle inspiratsiooniks konkreetsed labakud ERMi kogust - ERM A 509:2826. Nimetatud kindad on kogutud Kullamaalt, Emmaste külast ning kootud juba 1870.aastal. Legendi järgi oli kirja nimetatud lehekirjaks.


Algupärase musta-punase-valge asemel kasutasin mina tumehalli-punast-helehalli. Kõik lõngad leidsin jälle Drops Flora (65% vill, 35% alpaka; 50g/210m) lõngade hulgast. Kuigi halli-punase kombinatsioon on mulle üldse väga meelepärane, siis veendusin jällegi, et ka selle lõngasordi kolm värvitooni sobivad ülihästi üksteisega kokku!

Vardad olid numbriga 1,75 mm. 

 


Algul vaatasin üsna pealiskaudselt, et mingit rütmi algupärastes kinnastes ei olegi, aga süvenedes nägin, et muster kordub alles igal neljandal lehereal. Võrratu, lihtsalt võrratu! Aga kudumisel nõuab see muidugi pidevat jälgimist.

Värvide-mustrite vaheldumine on siin nii põnev, et ma tahan sellist versiooni kunagi kindlasti ka kinnastesse (aga miks mitte ka kampsunisse) panna... 

4. detsember 2018

Kirjatud sõrmitud.


Sel suvel oli mul täita vahva tellimus, kus ühele 5-liikmelisele perekonnale läksid kingituseks neli paari randmesoojendajaid ja ühed käpikud. Kõik need olid ühe ja sama pajulehe kirjaga, kuid mängida sain värvide ning muude väikeste nüanssidega. Kuna tellija soovis, et lõng oleks meie lambavillasest pigem pehmem, valisin kudumiseks alpakasegu lõngad.

Täna näitan kahte paari - need läksid pere noorimale tütrele ja pojale. 



Drops Flora (65% vill, 35% alpaka; 50g/210m) lõngade hulgas on kolm halli tooni, mida on nii mõnus omavahel kombineerida. Nendesse randmesoojendajatesse panin tumehalli ja helehalli Flora kõrvale ka pisut erkroosat Drops Alpacat (100% alpaka; 50g/167m)

Kui mu oma tütar neid roosa-hallikirjusid sõrmituid nägi, siis läks ka tema silm kohe särama, nii et lubasin talle järgmiseks hooajaks midagi sarnast kududa.



Noormehe randmesoojendajad on tagasihoidliku sinise ja samuti kahe halli tooniga. Sobiva sinise tooni leidsin sedakorda Filcolana Indiecita lõngade seast (100% alpaka; 50g/165m)

Vardad olid mõlema paari kudumisel numbriga 1,75 mm.



Ilusat advendiaega!