8. oktoober 2018

Tuunikaga rabas.


Tahan teile näidata augusti lõpus Raplamaal, Loosalu rabas tehtud fotosid. Käisime seal ujumas ja (ettekavatsemata) seeneretkel, aga tütrel oli kaasas uus soe tuunika (sama, millest kirjutasin juba selles postituses), mille ta pärast ujumist selga tõmbas. Tuunikast tegingi mõned pildid. 


Mul oli juba ammu plaan kududa tütrele tuunika, mida tal oleks mugav just retuuside peale tõmmata. Sest viimasel ajal on meil sage vaidlus selle üle, kui pikk peaks olema see särk või pusa, mida sobib retuusidega kanda ning mis üldse omavahel kokku istub. No minule need paljad tagumikud ei meeldi ja mõned retuusid on ju nii õhukesed, et aluskad paistavad lausa läbi. Samas seelikuid ta eriti kanda ei taha - eriti kui me läheme mõnele aktiivsemale üritusele. No nii tunduski, et üks lühike kleidike või pikem kampsun kuluks sügisel marjaks ära...






Tütre tuunika on kootud ülevalt alla ühes tükis ja ilma õmblusteta.


Lõng Rowan Softyak dk (50g/135m; 76% puuvilla, 15% jakivilla ja 9% nailonit), mida kulus kokku umbes 300 grammi. Värvikulu oli selline, et vesihalli lõnga kulus 3 tokki, mererohelist 4 tokki, sinist 1 tokk ja oranži  1 tokk.

Vardad olid numbriga 3,5.


Me tõesti käisime kõik seal rabas ujumas. Meeletult mõnus oli!

Minna või mitte minna - selles on küsimus...

Issi teeb lapsele rabas soengut :) See ei saa ju omadega rappa minna!

Selle tuunika kudumise juhend on avaldatud ajakirja Käsitöö 2018.a augusti-septembrikuu numbris. Ma ei tea, kas seda veel kuskil müüakse (sest kohe-kohe peaks ilmuma juba uus oktoobri-novembrikuu number), aga raamatukogudest ja toimetusest vast ikka saab. 



3. oktoober 2018

Punased roosid.


Roosid õitsevad veel.
Punased, roosad ja valgedki.




Need pildid tegin juba augusti lõpus, aga õisi jagub siiani. Ja neid on rohkem kui tavaliselt oktoobris. Ilus!
  





Roosidega tikand oli tellija soov. Ja ega nii uhketele lilledele polegi palju kõrvale vaja. Rohelised lehed ja valged rohututid toovad roosid paremini välja ning panevad kogu tikandi särama.
Tikkisin peenvillase lõngaga. 

28. september 2018

Ajatus. Katariina kirikus.

Külmade ilmade puhul soovitan teil hinge soojendamiseks ja silma nuumamiseks minna Tallinna vanalinna Katariina kirikusse. Katariina käik kõigi oma meistrite hoovidega on praegu muidugi omaette vaatamisväärsus, aga kiriku enda on valutanud üsna müstilised vormid.


Eesti Käsitööliidu korraldatud näitusel “Ajatus” näeb mitmekesist valikut meie traditsioonistest käsitöövõtetest. Erinevate kodumaiste meistrite kätetööna valmistatud ümarad ja veidi vähem ümaramad vormid ripuvad seal kiriku hämaruses, mõned neist õrnad, teised jällegi jõulised ning mõned hoopis lustilised.

Ma püüdsin neid seekord pildile saada lähemalt, et oleks näha tööde peensusi, detaile... meistrite imelisi oskusi. Ehk tajute nii seda aega, mida on panustatud.














 Näitus on avatud veel kuni 7. oktoobrini. Kiirustage!




Ilusat nädalavahetust!

22. september 2018

Värvilise pitsiga rõivad.



Käsin täna Eesti Käsitöö Maja Rahvakunstigaleriis, kus saab näha Ulve Kangro näitust "Pits nimega Seto". Ulve on mitmevärvilise heegelpitsi ja tikandiga kaunistanud kleite ning mantleid, osad neist vaoshoitult minimalistlikud, teised jällegi külluslikult romantilised. Viimased on ehitud lillede, puude, lindude ja lammastega, viies mõtted maale vanaema juurde :)  

Allpool on vaid väike valik näitusel nähaolevatest esemetest. 




Kuskil pärapõrgus jaanipäeva paiku...


Mu tütar kontrollis kõik esemed üle - et pealkiri läheks teemasse. Ta nõustus :)


Mina vaimustusin sellest imepisikeste õitega puust. Tegelikult oli kogu mantli kombo võrratu... Idüll, jah.


Veel üks mu lemmik - lihtne must kleit, mis kuidagi märkamatuks ei jääks.


Ulve heegeldised on inspireeritud seto pitsist, mis tavaliselt on jõuliste ja säravate värvidega. Mustritesse olevat peidetud sümboleid ja maagiat. Ausalt, need tagasihoidlikumad kleidid täpselt sellised olidki - minge vaatama!

Näitus on Tallinnas, Pikal tänaval avatud kuni 1. oktoobrini.

Jõudsin just tagasi Kreetalt, kus külastasin mitut etnograafia- ja tektiilimuuseumi. Märkasin seal üsna sarnaseid värvilise äärepitsiga tekstiile. Mõned fotod tegin ka - neist edaspidi.

12. september 2018

Väike seinavaibake.


Mäletate, eelmise aasta suvel õmblesin ühest vanast Läänemaa tekist endale koti. See tekk oli nii määrdunud, pleekinud ja katkine, et ilutekina ei oleks saanud seda enam kasutada. Küll aga sain valitud kohtadest teha koti, milleks kasutasin ära suurema ja korralikuma osa tekist. Järgi jäi tekist aga paar väiksemat enam-vähem rahuldavas seisukorras jupikest. Ühest nurgatükist sain nüüd elutoa seinale pisikese seinavaiba.



Uue seinavaiba alumine äär on vana teki originaaläär. Viimase järgi keerasin ära ja õmblesin ka uue vaibakese küljed. Üles jätsin riputuspulga jaoks kanali.

Vaibakese mõõdud: 51*62cm


Kanalist lükkasin läbi bambuskepi. Et riputusnöör ilusti paigal püsiks, saagisin kepi mõlemast otsast paari sentimeetri kaugusele väikesed vaod.


Suuremad augukesed paikasin ära. Õnneks oli vana teki tükeldamisest tekkinud piisavalt materjali (st sobivat tooni lõngajuppe), mida sain kasutada. Kaugelt vaadates polegi nüüd defekte näha.




See vana pleekinud, kuid siiski väärikas seinakaunistus tundub heledasse interjööri üsna hästi sobituvat. 

Üks tükike tekist on veel järele jäänud. Esialgu veel mõtteid pole, aga küll need tulevad :)