12. september 2018

Väike seinavaibake.


Mäletate, eelmise aasta suvel õmblesin ühest vanast Läänemaa tekist endale koti. See tekk oli nii määrdunud, pleekinud ja katkine, et ilutekina ei oleks saanud seda enam kasutada. Küll aga sain valitud kohtadest teha koti, milleks kasutasin ära suurema ja korralikuma osa tekist. Järgi jäi tekist aga paar väiksemat enam-vähem rahuldavas seisukorras jupikest. Ühest nurgatükist sain nüüd elutoa seinale pisikese seinavaiba.



Uue seinavaiba alumine äär on vana teki originaaläär. Viimase järgi keerasin ära ja õmblesin ka uue vaibakese küljed. Üles jätsin riputuspulga jaoks kanali.

Vaibakese mõõdud: 51*62cm


Kanalist lükkasin läbi bambuskepi. Et riputusnöör ilusti paigal püsiks, saagisin kepi mõlemast otsast paari sentimeetri kaugusele väikesed vaod.


Suuremad augukesed paikasin ära. Õnneks oli vana teki tükeldamisest tekkinud piisavalt materjali (st sobivat tooni lõngajuppe), mida sain kasutada. Kaugelt vaadates polegi nüüd defekte näha.




See vana pleekinud, kuid siiski väärikas seinakaunistus tundub heledasse interjööri üsna hästi sobituvat. 

Üks tükike tekist on veel järele jäänud. Esialgu veel mõtteid pole, aga küll need tulevad :)

8. september 2018

Kaltsuvaip nr 2.



Kui majas on 4 meest, kes kõik üsna sageli (st pea-aegu iga päev) kannavad t-särki, siis aja jooksul koguneb neid kantud ja kulunud särke üsna palju. Alates eelmise aasta septembrikuust hakkasin vanu t-särke ribadeks lõikama. Igal pühapäevasel saunaõhtul üks särk. Ja uue aasta alguses asusin ümmargust kaltsuvaipa heegeldama. Samamoodi, vaid pühapäevastel saunaõhtutel, leilitamise vahepeal. 

Iga kord heegeldasin umbes tunnike-poolteist. Siin, jaanuarikuises postituses oli vaip veel päris alguses. Kuu aega hiljem oli vaiba läbimõõt juba 80 cm (alumine pilt). 


Pooleteise kuu pärast, veebruari lõpus oli vaiba läbimõõt juba 95 cm. Tundub päris suur, eks. 
Ja õues oli pehme valge lumevaip. 



Vaibal on 2 talvist lemmikut - vahupiimaga kohv ja pähklisegu, mmmm!! Nende vastu ma ei saa.


Algus oli läinud tõesti kiiresti. Iga saunaõhtuga oli vaip kasvanud üle 5 cm. Nüüd oli aga ümbermõõt nii suur, et edaspidi jõudsin ühe pühapäevaga teha vaid 2-3 ringi. 

Lõpliku suuruse (130 cm) saavutas vaip alles maikuu lõpuks. Vahepeal avastasin, et materjalivarud on otsakorral, nii et paar-kolm saunaõhtut kulus uute t-särkide ribastamise peale.



Selle vaiba jaoks kulus umbes 25 t-särki. Neid oli nii täiskasvanu mõõdus kui ka väiksemaid, S-suuruses. Ribastamiseks läks kogu särk, st lisaks kehaosale ka varrukad-kaelused-õmblused. Nii tekkis minimaalselt jääke, samas jäid ribad kohati üsna ebaühtlaseks ja seetõttu on ka mu vaip selline tõeline kaltsuvaip - pisut ebaühtlane ja kodune :) Mulle meeldib. Pea-asi, et ei laineta. 

Ribad lõikasin umbes 1,5 cm laiused. Paksema särgi puhul piisas ka 1 cm.

Mul meenus veel üks oluline asi... Et vaip korrektsem oleks, siis alustasin igat ringi uue värviga ning iga kord erinevast kohast. Rea alguses tegin alati kõigepealt ühe ahelsilmuse ja siis edasi jätkasin tavapäraselt (kinnissilmustega). Nii ei jää näha reavahetust.

Viimistlemiseks viskasin valmis vaiba terrassile, niisutasin veega ja tampisin lõputuid ringe mööda vaipa, puhates vahepeal seda veidike laiusesse venitades. 

Vaiba tegemiseks kulus aega umbes 40 saunaõhtu jagu (sh rohkem pool ajast läks särkide ribastamiseks).

Heegelnõel oli numbriga 10.

Kuna tegin vaiba oma töötuppa, siis valisin T-särgid toa tapeedi värvide järgi. 


Nüüd ribastan juba järgmisi vanu t-särke. Loodetavasti on neid aasta lõpuks kogunenud nii palju, et saan uuel aastal alustada uue vaibaga.

3. september 2018

Tuunika ajakirjas.

Sel aastal on mul olnud hea võimalus katsetada erinevaid puuvillasegu lõngasid. Pean siinkohal mainima, et kõik need lõngad on tõesti olnud väga erinevad - isegi kui koostis on suuresti sama, tunduvad lõngad käe all ja käituvad ka kudumis erinevalt. Mõni sobib rohkem pitsiks, teine hoopis palmikuks, osad venivad kudumina päris palju ja mõni jälle pea-aegu üldse mitte, mõni on läikiv ja teine täitsa matt jne jne. Nii et võin üsna kindlalt väita, et erineva firma sama koostisega lõng võib olla hoopis teine "maailma" ning alati tasub teha uus tööproov, et katsetada selle omadusi. 

Fotograaf: Gerli Rand
Tütre tuunika kudusin mahedate toonidega lõngast Rowan Softyak dk, mis on kerge läikega, sile ja ühtlane paellõng, mille koostises on 76% puuvilla, 15% jakivilla ja 9% nailonit.
Seda lõnga on hea kududa - lõng jookseb varrastel kergelt. Lisaks tundub lõng käe all meeldiv ja soe. Softyakist kootud ese ei ole kare ega puine, mistõttu sobib lõng väga hästi väikelaste kudumiks. Kudumi pind jääb ilus nii värvilisena kui ka palmikutes.

Mulle meeldis, et kudum ei veninud pärast pesu väga palju pikkusesse. Kudum säilitas hästi oma vormi. Samas läks kude pestes tihedamaks ja kudum kitsamaks – seega suuremate kudumite puhul soovitan laiusesse arvestada pigem rohkem silmuseid (võrreldes proovitöö pealt arvestatud tulemusega). 


Paellõnga kudumiseks sobivad pigem tömbima otsaga vardad, sest terav ots kipub minema paellõnga peenete niitide vahele. Samuti tasub õhulisema või pitsilisema kudumi jaoks võtta veidi jämedamad vardad (vähemalt nr 4).

Mina kasutasin tütre tuunika kudumisel vardaid nr 3,5 ja erinevaid meretooni lõngasid (kokku kulus umbes 300 grammi Softyaki50g/135m). Seda lõnga leiab näiteks Käsitööjaamast.

Tuunika on kootud ülevalt alla ühes tükis ja ilma õmblusteta. Juhendi leiate ajakirjast Käsitöö august-september 2018.a. Ajakirjas on õpetus tuunika kudumiseks 122 cm ja 130 cm pikale lapsele.



Passeks kohandasin vesiroosimotiivi ning rinna alla sättisin värvilisi merekivikesi. Mõned lühendatud read teevad kaeluse mugavamaks.

Fotograaf: Gerli Rand
Ilusat uut kooliaastat kõigile õppuritele ja õpetajatele!

27. august 2018

Maasikamaika.

Tikkisin oma mustale maikale maasikaid. See oli juuli alguses just sel ajal, kui tavalisel aastal on kõige suurem maasika-aeg. Aga sel aastal oli teisiti - meie tegime kõik oma maasikamoosid juba enne jaani valmis. Niisugust aastat pole küll varem olnud! 

Mäletan, et lapsena käisime sageli juba enne jaanipäeva maal "kruusaaugus" luurel, et äkki on metsmaasikad valmis (aedmaasikatele polnud Saaremaal küll kunagi nii vara mõtet loota), aga enamasti leidsime vaid mõne üksiku kergelt punaka varjundiga rohelise mammu, mis muidugi sai ka ära söödud :) Üliharva (no nii 2 korda lapsepõlve jooksul) leidime peotäis küpseid metsmaasikaid juba enne jaani. 


Kuna seekord juuli keskel, kui neid pilte tegin, nappis kodumaise hea maasikaga, siis jäid pildile hoopis mu oma aia sõstrad. 




Aedmaasikad mul oma aias eriti pole - nad ei taha siin kuidagi ellu jääda ega viljuda. Küll aga kasvavad meil aias põõsaste all metsmaasikad. Tütar käib nüüd neid piilumas - millal nad õitsevad, millal on rohelised, valged, punased...




Seekord tikkisin puuvillase mulineega. Peenvillane sulandub küll paremini, kuid puuvillane tundub lihtsal trikoo-maikal ikkagi praktilisem. 


23. august 2018

Mine Kuradisaarele sa.

Ühel juulikuu kuumal suvepäeval käisime perega Kuradisaarel. Käsmu poolsaare tipu lähedal asub neem (Saartneem), mille otsas asub metsaga kaetud saar (Roosisaar). Rahvasuus kutsustaksegi neid Kuradisaareks. Seda sellepärast, et legendi järgi olevat kunagi saarel olnud kõrts, kus mehed merelteenitud raha maha jõid. Teine legend räägib aga vene kaptenist, kes laevaõnnetuse tagajärjel sattus saarele merehätta ja nii olla saarelt kuulda vaid vandumist... Eesti Kohanimeraamatu andmetel on Kuradisaare nimetus tulnud hoopis edasi-tagasi tõlkimisest vene keelest. Nimelt olevat eestikeelse nimetuse esimene pool “Saart” kõlanud venelaste kõrvadele kui “Чёрт” ehk kurat. 


Saarele saamiseks tuleb minna läbi mere umbes pool kilomeetrit. Sik-sakitades üle mitme madalaliku saavat vee madalseisu ajal saarele ka kuiva jalaga minna. Juulis siiski nii madal ei olnud (kuigi ilmad olid olnud juba nädalaid kuivad) ja meie pidime saarele saamiseks korduvalt veest läbi sumpama. Vesi ulatus enamasti labajalast veidi ülespoole, vahest harva ka poolde säärde. 



Merepõhi on kivine. Madalamatel kohtadel saab käia väikese kiviklibu peal, kui sügavamates paikades on põhi kaetud suurte (kohati ka teravate ja libedate) kividega, mistõttu paljajalu sinna minna ma ei soovitaks. Minul olid jalas spetsiaalsed veejalatsid ja nendega oli tõesti väga mugav. Mu 9-aastane tütar ja meespere läbisid teekonna (läbimärgade) tossudega ning said ka ilusti hakkama. Õnneks olid nii ilm kui ka vesi soojad ning pidevalt märjad varbad kedagi ei seganud.

Samas väikelapsega (no sellise 2-4-aastasega) sinna seiklema minna pigem ei tasu. Pisema saab kandelinaga kaasa võtta, aga need pisut suuremad... ei jaksa seal kivide peal nii kaua kõndida. Väike jalg võib libedaga kuskile kivide vahele ka kinni jääda.




Saare ümbrus on üsna tihedalt asustatud erinevate lindudega. Leidub luiki, kajakaid, kormorane, parte.

NB! Lindude pesitsusperioodil, 1. aprillist kuni 15. juulini, ei tohi saart külastada, kuna see häirib pesitsust. 







Neeme tipus olev saar on nagu üks korralik saar ikka - mets on kõrge ja tihe, leiab marju ja seeni. Mõni lõkkeplats oli ka. Ja tundub, et ka telkimiseks leiab väikese koha. 
Meie pidasime pikniku hoopis kaldal asuvate hiigelsuurte kivirahnude otsas (ei, mitte nendel, mis pildil). Rannik on seal väga kivine ja meri madal - ujuda ei saa.





Järgmine kord räägin jälle käsitööst. Kohtumiseni!

13. august 2018

Tütre triibik jahedaks suveks.


Selle kampsuni proovitöö kudusin ma 2015. aastal ja juba siis teadsin ma täpselt, millise mustriga see tulema peab. Muidu tavaline triibuline, kuid värvivahetuse real parempidi-pahempidi silmuseid vahetades saab toreda pinna, mis selle nöörlõngaga imehästi kokku sobib.


Need kolm vahepealset suve kandis Ann aga üht teist minu kootud kampsunit - kujutage ette, ta mahtus samasse kampsunisse üle kuue aasta! Kuna ta on mul selline pisikene ja iga-aastane kasv ei olnud just märkimisväärselt suur, siis polnud varem mingit vajadust uue kampsuni järgi. Ja tundus, et kampsun kasvas koos temaga. Kuni sel kevadel vaatasin, et varrukad jäävad ikkagi lühikeseks ja kitsaks ning üldpikkust ka napib. Et viimased suved on meil olnud pigem khm! sügisesed, siis pidin korraliku lapsevanemana selleks valmistuma ning kudusin juba enne suve talle uue kampsuni. Seni on ta seda kampsunit saanud kanda täpselt 2 korda, sest suvi tuli ju kuum :) ning tütre lemmikrõivaks on hoopis maika :)




Raglaanlõikega kampsun on kootud ülevalt alla pea-aegu ühes tükis. Nööbiliist on hiljem juurde kootud. 

Lõnga kulus kokku 380 grammi, millest suurem osa (300 grammi) on Scheepjes Bloom (100% puuvillane; 50g/80m). Minu meelest väga hea lõng lapse suviseks kampsuniks - kusjuures parajalt jäme ka, nii et kudum valmib üsna kiiresti.

Allapoole jõudes sain aru, et mul jääb nöörlõngast siiski puudu (olin seda varunud ju mõni aasta noorema lapse kasvu arvestades), nii et õige pikkuse saavutamiseks pidin kasutusse võtma veel mõned tavalised jämedamad puuvillased lõngad - valge ja roosa.

Vardad olid numbriga 4 (soonikus numbriga 3,5 mm). 


Prooviks õige pingi seljatoel seista... Pätud!



Täpselt sobivate värvidega triigitava loomapildi (me ei suutnud Anniga kahepeale tuvastada, kes see on - kas hiir või kass või leemur) leidsin oma sahtlist - arvatavasti olin selle aastaid tagasi püksipaigaks ostnud.


Nüüd läks jahedaks, nii et vist läheb kampsunit ka vaja...

6. august 2018

Saara suvekooli lõpupadjad. Muhu sukad ERMis.

Eelmise nädala alguses toimus 3-päevane Saara Suvekooli tikkimislaager. Padjad pidid saama madalpistetikandis vana Muhu malli järgi sätitud geomeetriliste sugemetega kaunistused. Juhendajaks Anu Kabur.

Minu poolik padjakate on vasakpoolsel fotol esiplaanil. See jube kare villane kangas on külma hallikassinise tooniga ja mitte eriti muhulik. Kanga sees on pisikesed värvilised träpsud, millest oli algul plaanis värvivalikul lähtuda. Tegelikult läks aga värvide valikuks mul ikka vääääga palju aega - kaalud ju kaaluvad kaua. Arvan, et kui ma kogu otsustamatuse-aja oleksin tikkinud, oleks kolmanda päeva lõpuks mu padjakate ka valmis olnud :). 

Esiti tikkisin keskmise motiivi ja siis nurkmised. Viimaste puhul meeldis väljakukkunud külm värvikombinatsioon mulle rohkem ja ka kodus sain aru, et kollane ei sobi siia kohe mitte kuidagi. Nii et need kollased kumerused lõikasin kodus välja ja asendasin roosa-valgekirju neolõngaga. Oranži osas veel mõtlen natuke... 


Küll ikka kolmandal päeval nägi palju ilu!! Ja üks padjakate sai tõesti valmis. 

Jätkates graatsiliste nikerduste teemal...


... siis viisin oma Muhu sukad ka Tartusse uut ERMi maja vaatama. 



Ka Tartu Ülikool on üks osa mängust #EESTI100AARET (vt https://eesti100aaret.ee/).