16. veebruar 2017

Kohupiima-küpsise pallikesed.

Panen siia kirja meie pallikeste retsepti. See on justkui Kirju Koera kohupiimane variant. Tänu väikestele kogustele tahenevad pallikesed kiiresti (piisab vaid ühest tunnist külmkapis). Ja teha on neid ka imelihtne - minu väikesel abistamisel sai meie seitsmene Ann ka hästi hakkama. Mina tegin neid aga teismelisena, st ligi 30 aastat tagasi. 

Koostisosad:
1 pakk ehk 180 g küpsiseid (Kalev Ekstra teeküpsis)
1 pakk ehk 200 g kohupiima (Saidafarmi magus kohupiim)
75 g võid
1 sl kakaopulbrit
1 sl suhkrut

Täidiseks marmelaadikomme, purustatud pähkleid (nt kreeka pähklid), šokolaaditükikesi või kuivatatud kirsse, rosinaid vms. Täidisega ei tasu liialdada, muidu ei püsi mass hästi koos. Soovitangi välja valida paar meelepärast täidist. Meie panime osadele pallikestele marmelaaditükke ja teistele šokolaaditükke. 

Veeretamiseks 5-6 Digestive küpsist (neist saab mõnusa peene puru) ja 1 sl kakaopulbrit.

Valmistamine:
Murenda küpsised kaussi ja tambi need pudrunuiaga väiksemaks (tükid võivad jääda erineva suurusega, st kõik ei pea olema väga peen puru). Sega juurde kohupiim, sulatatud või, suhkur ja kakaopulber. Sega ühtlaseks ja tõsta segu umbes 10 minutiks külmkappi. Vahepeal purusta Digestive küpsised pudrunuiaga peeneks puruks ja sega kakaoga. Nüüd võta teelusikatäis segu, suru massi keskele veidike täidist ja veereta seda küpsise-kakaopurus. Kõik pallikesed pane umbes tunniks külmkappi. 


Minule jäi pihku hoopis lihahaamer, mida me pole juba aastaid kasutanud... 


Ann sai veeretamisega ise hakkama.


Kaunistuseks panime peale suhkruliblikaid - on teised sellised kõvad ja maitsetud. Annile need liblikad ei meeldinud. Seega järgmine kord katsetame pigem šokolaadinööpidega vms. 


Päris suur kogus tuli...
 

Head maiustamist!

14. veebruar 2017

Minu kirg.

Kes mind päriselt tunneb, see teab, et olen pigem vaikne ja tagasihoidlik. Samas mõne asja peale süttin kergesti ning oma asja ajan pühendumise ja kirega. Vahest ehk liigagi... Aga kirg annab mu elule maitse. Nii on ikka olnud, et kui ma teen kirega, siis tundub mu elu rikkam ja päevad säravamad. 
Jah, kirega võib teha tööd, küpsetada, ehitada legodest torni, rajada aeda, tantsida eesti rahvatantsu või hoopis flamencot, joonistada, kududa, tikkida... ja unustada kõik mu... Jah, mina olen neid teinud, igaüht omal ajal :) Vahest aga muudab mu kirg mind hoopis õnnetuks. Näiteks siis, kui näen, et olen oma tegemistesse liiga ära uppunud ning pere, lähedaste ja sõprade jaoks on aega napilt. Samas on nemad ju kõige tähtsamad, sest mul on fantastiline perekond. 

Nüüd on see koht, kus ma peaksin ütlema, kui tähtsad te kõik mulle olete jne. Aga ei. Ma hoopis soovin, et teil kõigil oleks alati mingi kirg, millega end väljendada, ja lähedane, kellega mõtteid vahetada. Nii saate te ise luua armastust... Ja siis te tulete rõõmsalt mu lehele ka, eks! Mulle see meeldiks :)


Et täna hommikul oma meespere üllatada, veeretasime juba eile Anniga magusaid kohupiima-küpsise pallikesi. Kahekesi tegemine on see, mida Ann tõeliselt naudib. See on talle vahest tähtsamgi kui tulemus - kui pallid olid valmis, ei tahtnud ta ühtegi kohe suhu pista, vaid jättis kõik ilusti hommikut ootama. Küllap piisas sellestki, et vahepeal sai magusaid näppe puhtaks lakkuda :) 


Ilusat sõbrapäeva! Kalli-kalli!

13. veebruar 2017

Üks mustriline müts võib mehel olla küll.

Kui mu punasekirjut kampsunit pildistamas käisime, jäi paarile pildile ka üks sinisekirju müts, mille kudusin abikaasale juba ligi kümme aastat tagasi. 



Abikaasa ei ole mul just sage mütsikandja, aga krõbeda külmaga paneb ikkagi mütsi pähe. Olen talle aja jooksul kudunud 2 kirjut mütsi, millest käiku läks vaid üks - seesama siniste toonidega. Teine, pruunikate toonidega, oli tema jaoks liiga igav ja see läheb vist harutamisele. Lisaks virutas ta minu sahtlist endale ühe valge soonikmütsi. See on veidi sügavam - saab kõrvad ka sisse peita...





Muidu ikka koon neid suuri ja sooje :) Läheb aega...

10. veebruar 2017

Miinus kümme.

Oli nii ilus päikeseline hommik, et ma ei suutnud vastu panna ja sõitsin linnast välja. Algul Kloogaranda ja seejärel Klooga järve äärde. Koera võtsin kaasa. Mõned pildid tegin ka.









   
Viimase pildi tegin Klooga taga oleval tühermaal.
Aga muidu koon - midagi sooja, suurt ja pehmet.


7. veebruar 2017

Punasekirju kampsun (see, mis vestist tuli).

Nüüd on kampsun täitsa valmis. Vöö on ka olemas. Algul tegin vöö isegi liiga pika, sest arvasin, et selle peaks kinni sõlmima nii, et vähemalt üks ots oleks aasaga (lipsuga). Üleriiete all jäi aga selline sõlm liiga suur, hakkas häirima. Seega tuleb nüüd vöö siduda umbsõlmega, aga vöö on piisavalt lai - saab mugavalt lahti.








Lõng: SandnesGarn, Tresko (80% Norra villa, 20% polüamiidi; 50g/105m), mida kulus kokku 8,5 tokki ehk veidi üle 400 grammi, sh vööle läks 65 grammi.

Lõng on mõnusa villase olemisega - pisut kare, kuid torgib veidi vähem, kui tavaline lambavillane. Kududa on seda ka hea, sest lõngakeerd on parajalt tihe ja kude jääb ilus ühtlane (nojah, ega mu kirju lõngaga poleks ka ebanormaalsused välja paistnud). Neile, kellele meeldivad eheda olemisega villased sokid, soovitaksin seda sokilõnga kindlasti - lõng tundub vastupidav ega muutu kergesti topiliseks. Lisaks on lõng just nii jäme, et sellest saaks head paksud sokid (kiiresti valmis). 

Vardad: varruka kudumisel nr 3,5 ning sooniku ja vöö puhul nr 3.

Vöö kudusin 1+1 soonikus - tuli hea tihe ja tugev. Nii pole karta, et vöö veniks välja ja muutuks soolikaks.



Kuhu ma kogu aeg vaatan? Eks ma pidin ühel linnukesel silma peal hoidma...


Vest, millest selle kampsuni kudusin, on siin.
Mõnest üksikasjast kirjutasin siin.

1. veebruar 2017

Ristpistes kukk.

Alanud punase tulekuke aasta puhul tegin ühele valgele kampsunile värvilise kuke-tikandi. "Põhjaks" võtsin ilusa Muhu linnu (sobiva sukalinnu leidsin raamatust "Muhu linnud"), mida oma suva järgi muutsin veidi pikemaks ja värvilisemaks.


Kasutasin peamiselt peenvillaseid lõngasid - need võtsin alati kahekordselt. Vaid muhu-roosa on tavaline villane nr 8/2 lõng - selle panin nõela taha ühekordsena. Tikand jäi hõre, aga see oli ka mu eesmärk, sest nii jääb ka tikand kergeks ja madalaks ning kudum venivaks.



  


Silmkoelisele esemele sobib seesama kukk muidugi ka peale silmata. Minu kampsun oli aga kootud ristipidi ehk vasakult-paremale, nii et "pikali"-silmamine ei tundunud mulle vastuvõetav (arvan, et oleks jäänud kummaline). Seepärast valisin seekord (üle pika-pika aja) ristpiste.



Viimasel hetkel otsustasin oma kukele teha hoopis kollased jalad. Aga teie võte teha ikka tulipunased nagu mustris.

Ilusat kuke-aastat!

30. jaanuar 2017

Vestist kampsuniks, 2.

Mida ma siis selle vestiga tegin? 
1. Harutasin üles kõik soonikud (nööbiliistu, alumise ääre, käeavade soonikud) ja õlgadelt umbes 5 cm (nii esi- kui ka tagatükilt) ehk kogu valge pinna. See oli vajalik selleks, et käeavad ei jääks liiga suured. 
2. Kudusin punase-mustakirju lõngaga alumisele äärele uue 7,5 cm laia sooniku.
3. Kudusin sama lõngaga uue soonikulise sallkrae (kohe kehaosale külge). Et kraeosa oleks nööbiliistust laiem, kasutasin ohtralt lühendatud ridasid. 
4. Varrukad kudusin tavalise parempidise koega ja õmblesin vestile külge. Et varrukad istuks seljas paremini ja tekiks väike varrukakaar, jätsin kehaosale veidi suurema "õmblusvaru". Seega jäi vesti esi- ja tagatüki käeavades veidi "materjali" üle, aga õnneks see jääb sissepoole peitu ega paista välja ega sega. See oligi vast üks suuremaid peamurdmisi ja sättimisi, mitmeid kordi nööpnõelte ümbertõstmisi ning varrukakaare ümberkudumisi. 
5. Kõige eelneva peale kulus 6,5 tokki lõnga. Ülejäägist koon veel vöö ka. See on muidugi üksluine...


Vesti muster oli selline, et ühe värviga tuli sageli kududa vaid 1-3 rida ning hiljem ei läinud sama värvi lõnga enam pikalt vaja. Seega tuli lõnga pidevalt katkestada ja nii oli vesti äärtel tuhandeid lõngaotsi. Kõik need sõlmisin paari-kolmekaupa kokku ja peitsin värvilise paela alla. Pael on hea ka selleks, et hõlmad liiga kergesti välja ei veniks.



Nööpidega läksin veidi alt. Nad on küll õige suurusega ja õiget värvi, aga neil on peal kõrgendusega kaareke, mistõttu nendega sehkendamine (eriti nööpide sulgemine) on veidi tüütu. Kui kunagi sama suurusega punased nööbid leian, siis vahetan ehk välja... 

Edaspidiseks tuleb aga meelde jätta - ära pane kampsunile reljeefse pinnaga nööpe!


Õlad silmasin kokku sellesama punase-mustakirju lõngaga. 
Varrukale tegin üsna väikese kaare.

Mõne päeva pärast tulevad (loodetavasti) ka need pildid, kus kampsun on mul seljas...


Hommik täis üllatusi :)