26. november 2021

Kuldne kollane.

Umbes 14-15 aastat tagasi soetasin endale ühest suurest kaubamajast naturaalvalge palmikutega kudumi, mis oli midagi sviitri ja pontšo vahepealset. Tal olid laiad ja poole pikkusega varrukad, ka kudumi enda pikkus oli pigem napipoolne, aga see-eest oli see ümbermõõdult väga lai. Nii sobis kudumit kanda nii teksadega, kleidiga kui ka dressidega. 

Aga mõni aasta tagasi sai see kudum rinnaesisele mingid pisikesed toidupritsmed, mis kerges pesus välja ei tulnud. Panin kampsiku pisut pikemaks ajaks vette ligunema ja see oli viga! Kudumi kaelaaval oli paar puidust nööpi ja nööbiaasade kaunistuseks/tugevduseks oli kasutatud värvitud (kunst)nahka, mis vees ligunedes hakkas värvi andma ning rikkus ära kogu kampsuni. Suured pruunid plärakad jäid nii rinnaesisele kui ka siia-sinna üle kampsuni. Lasin kudumi pesumasina villapesuprogrammist läbi, aga plekid ei kadunud. Katsetasin valgendamist, aga edutult. Püüdsin asja päästa sellega, et värvisin kogu kudumi pruuniks, aga see poekudum oli liiga suure sünteetikasisaldusega, nii et värv jäi ebarahuldavalt peale - no kodus käia veel kõlbas, aga väljas pigem mitte. Lisaks muutis see mitmekordne töötlemine mu ilusa kudumi üsna liruks ja vormituks. 

Nii otsustasingi, et koon endale sarnase laia palmikulise, aga mitte valge vaid oranži või sinepikarva. Oma kudumile kombineerisin meelepärase mustri ise. Lisaks kavandasin selle ilma nööpideta - piisab lihtsast kolmnurksest kaelaaugust. Tegelikult sai minu kudum veidi kitsam nii varrukatest kui ka kehaosast. Vanast kudumist võtsin lõpuks vaid ülesehituse ehk sirged laiad varrukad lähevad ees ja taga omavahel kokku.


Palmik jookseb varrukalt edasi kuni kaelani. Esiosas on varrukas lõpetatud sirgelt (ehk kõik silmused on korraga maha kootud) ja soonikuga, mis moodustab ilusa kolmnurkse kaelaava. Nii lihtne!

Seljal on varrukad lõpetatud järk-järgult (lühendatud read). Siin tuli päris palju katsetada, et kalle jääks parajalt sujuv. Varrukad on seljal omavahel kokku silmatud ning tugevduseks ka üle heegeldatud. 

Kehaosa kudusin ringselt alt-üles ja õmblesin varrukatele külge. 

Lõng: Drops Lima (50g/100m; 65% villa, 35% alpakat; imekaunis värv koodiga 2923), mida kulus kokku õige pisut üle 500 grammi. See lõng sobib nii hästi palmikute kudumiseks. 

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).


Nüüd otsin poodidest lihtsat (naturaalse koostisega) alt laienevat pikka tumehalli või musta kleiti, mida saaks sellise kudumiga kokku sobitada. Ahjaa, pikad varrukad peavad ka olema. Tundub, et juba on mul liiga palju nõudmisi...

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee
NB!
Ärge pange kudumitele värvitud (kunst)nahatükke! 
Ärge leotage nahatükkidega rõivaid! 



Pildid tegime oktoobrikuus.

12. november 2021

Rattaga padi.

 

See padi sai alguse mulluselt tikkimiskoolituselt. Koolitust viisin läbi ma ise ja see toimus pea-aegu aasta tagasi siinsamas, Saue linnas. 

Õpetasin tikkimist algajatele täiskasvanutele, fookus oli arhailisel tikandil. Katsetasime varspistet, aedpistet, linnusilmapistet, ahelpistet, sämppistet, erinevaid täitepisteid jne. Tikkisime motiive, aga proovisime ka kanga ääristamise erinevaid võimalusi ja mitmel eri moel tikandi raamistamist. 

Meil oli kaks proovitööd: ühel katsetasimegi erinevaid pisteid; teisel, suuremal helebeežil kangal tikkisime motiive ning tegime tööle kauni raamistuse. Igaüks kujundas oma tööproovi muidugi just sellise nagu ta soovis ning valis sinna ise omale meelepäraseid motiive ja värve.


Kuna ratas on arhailises tikandis üsna levinud motiiv, arendasin seda ideed veidi edasi ja kombineerisin oma tööproovile ühe vana-aegse jalgratta.

Et beežist tööproovist üksi oleks saanud üsna väikese padja (või koti vms), siis õmblesin sellele hiljem ümber sinakasrohelise raami. Raamile tikkisin omakorda pisikesi rattakesi. Nii sai padja lõplikuks mõõduks 42 x 42 cm.

Tikandid on tehtud villasele kangale. Tikitud on villaste lõngadega (jämedus nr 8/2 ja 10/2). 

Kuigi padjakate oli juba ammu valmis tikitud, siis õmblemine võttis nagu alati liiga palju aega. Ma ei suutnud pikalt otsustada, mis kanga panen tagumisele poolele. Vahepeal olin juba ühe vana meeste triiksärgi välja valinud, aga see polnud päris see (tundus liiga õhuke). Lõpuks leidsin sobiva kangatüki vanade kangaste hunnikust, mis mulle talvel "sokutati". Aitäh, Ilse!


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

4. november 2021

Roheline kevadsügis.

 

Selle lilla lõnga saatis Anniki Woolminti poest mulle kunagi sünnipäevaks. Rohelised pallikesed tellisin endale hiljem lisaks. Kui algul oli plaan neist kududa kardigan, siis proovitöö näitas, et ülepea käiv sviiter peaks paremini toimima. 

Ja nagu eelmistes postitustes juba mainisin - olen ümmarguse passe lõksus. 

Kampsun on kootud ülevalt alla. Kahevärvilise sooniku kudusin kaelusesse hiljem - nii on mul hea kontroll selle üle, kui avar tuleb kaelaauk ja kui lai soonik kudumile sobib. NB! Kahevärviline soonik ei veni eriti, seega ei saa selliselt lahendada kitsaid ja/või kõrgeid kaeluseid.

Seljale kudusin üsna laia lühendatud ridadega osa - ligi 4,5 cm. 

Muster tuli kudumise käigus. Tööd alustades oli mulle selge see, et tahan kasutada vausaba mustrit, sest see on lihtne ja konkreetne, jääb kudumis selgelt näha. Rohelises osas paistabki muster ilusti välja. Hiljem, lillas osas tuli aga silmuseid juurde kasvatada ning mustrit veidi muuta, nii et tulemus tundub veidi teistsugune.

Kuna parempidine kehaosa tundus igav kududa, tegin sinna pehmed keerud ehk hirmhõredad palmikud :)

Kõik soonikud lõpetasin seekord pahempidise mahakudumisega - sellele lõngale tundus niimoodi just hästi sobivat.

Lõng: Alpakka Silke, Sadnes Garn (70% beebialpakat, 30% siidi; 50g/200m). Kampsunile kulus üks lilla ja neli rohelist tokki. 

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikus 2,5 mm).

Infoks endale: kaeluses oli 128 silmust.

Lõng on imepehme ja nahasõbralik, parajalt peenike, hea keeruga ja mõnusa läikega. Sobib eelkõige pitsilisteks kudumiteks. Hetkel tundub, et see on parim siidisisaldusega lõng, mida olen seni kasutanud. 

Kudum on hea langevusega ja kerge. Vastupidavuse kohta ei saa ma paari kandmispäeva järel veel midagi ütelda... 

Tundub, et riiulis siiski kampsunit hoiustada ei saa, sest voldikohad jäävad sisse (vaata ülemist fotot). Õnneks on kampsun piisavalt kerge, nii et saab ka puu peal hoida. Pärast pildistamist riputasin kampsuni püksipuule (klõpsude vahele) - see toimis hästi! 

Ma kudusin selle kampuni juba kevadeks valmis. Mõtlesin, et siit tuleb hea õhuke, aga parajalt soe kevadine sviiter, millega tööl käia. Lisaks arvasin, et kui rapsipõllud hakkavad õitsema, siis on nii ilus kollaste õite taustal pilti teha. Pilt jäi siiski tegemata, sest selgus, et rapsipõllud on ikka hoopis teist tooni, pigem sidrunikollased eks. Mulle tundus esialgu, et see roheline lõng (ja tulevane kampsun) on hoopis kollasem kui tegelikult. Pigem on tegu siiski ilusa läikiva helerohelisega - "hapukurgiroheline", ütles mu töökaaslane. No ja teiseks, see põld õitses tänavu väga kiiresti ära. Kas teile ei tundunud, et kevadel õitses kõik väga kiiresti?

Ühesõnaga, kevadel ma pildistama ei jõudnudki ja tegelikult ei saanud sviitrit ka kanda. Sest pikalt oli liiga külm ning siis äkki oli suvi ja soe või lausa palav. Sviiter hakkas ootama sügist.

Mulle tundub, et just lilla paneb siin kudumis rohelise värvi särama.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

21. oktoober 2021

Kudum+siid=kleit

 

Mul siiski oli reisil paar kleiti ka kaasas. Ühe neist olin valmis saanud umbes kuu varem. See kleit on siidkanga ja kudumi kombinatsioon. Kusjuures kanga ostsin juba 7 aastat tagasi!! Ja tegelikult plaanisin sellest õmmelda pigem midagi tuunika sarnast - ses mõttes, et lühema (võrreldes kleidiga, mis lõpuks välja tuli). Ja eks ma oleksin tuunikat siis retuuside või teksadega kandnud... 

Aga läks teisiti... 
Kui ma suvel kanga uuesti välja otsisin, siis tundus siid tuunika jaoks liiga mõnus. Samas kleidi jaoks oli kangast liiga vähe (vaid 1 meeter). Nii arenes mõte, et tuleb üles või alla mingi lisajupike tekitada. Vaatasin üle oma pitsivarud, aga ühtegi haakumist ei tekkinud. Lappasin läbi heegelniidid, et äkki saan sobiva pitsi ise heegeldada - ei midagi. Aga siis sattus mu näppu ühelt kudumilt järelejäänud viskoosi-puuvilla segune ebaühtlane, aga parajalt peenike lõng, mis oli just õigetes beežides toonides. Kuna see lõng mustrit ei vaja, sai kootud lihtsalt parempidises koes jupikesed.
Ülemise osa kudusin kahes tükis: esi- ja tagaosa eraldi. 

Lõng: Katia, Concept Polynesia (56% puuvilla, 22% lina, 22% viskoosi; 50g/165m). See on ebaühtlane lõng, kuid kudum jääb hea langevusega ja mõnus. Kuna minu jäägihunnikusse oli seda lõnga jäänud kaht tooni beeži ja kumbagi ei tundunud olevat piisavalt, siis kudusin triibuliselt.

Kangas: 100% siid (Itaalia disain, ostetud poest "Kangas ja Nööp"). Imeline, veidi paksem kangas, mis õnneks väga palju ei kortsu ja liialt läbi ei paista.
Roomas seisin ühe väikese kommipoe ees (abikaasa tegi poes sisseoste). Minuga koos ootas sissepääsemist üks kohalik proua. Üks hetk astus daam mu juurde ja ütles, et talle meeldib mu kleit. Mmmm, nii armas :) Milline rõõm oli öelda, et ma tegin selle ise! 
Mulle meeldib ka mu kleit :) Vaatan kleiti ja mõtlen, et kui ma enam sellise miniga ei käi, siis saab allapoole pikenduseks õmmelda veel ühevärvilise siidiriba, eks...
Igal juhul tuleb kunagi sama ideed ühel pikal kleidil kasutada. Siis teen küljeõmblustesse taskud ka.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

15. oktoober 2021

Septembris Rooma.


Käisin abikaasaga septembri lõpus Roomas väikesel nädalalõpupuhkusel. Ilm oli megasoe - ligi 30 kraadi. Kolmandal päeval müristas hirmsasti, aga vihm jäigi meil nägemata.

Rahvast tundus parasjagu (õhtuti olid mõned tänavad täitsa umbes, aga muuseumides ja enamikes vaatamisväärsustes olid rahvahulgad piletite arvuga kontrollitud). NB! Kõigis kohtades, kus me käisime, tuli piletid ette ära osta. Tundus, et kohapeal piletite müüki üldse ei toimunudki. Kõigis muuseumides küsitakse sisenemisel vaktsineerimispassi, sageli mõõdetakse ka kehatemperatuuri.

Nii nagu headesse õhtusöögikohtadesse soovitatakse laud ette reserveerida, oli ka  Rooma kesklinna parimatesse hommikusöögikohtadesse keeruline sööma pääseda -  needki olid nädalavahetusel broneeritud.

Paljud söögikohad avavad end hommikusöögiks alles kell 8.30, mitmed kohad veelgi hiljem - nii et, kes tahab hommikuid kiiresti alustada, peaks ööbimiseks valima koha, kus hommikusööki saab kohapeal. Samas hakkab elu kesklinnas juba enne seitset. Koristajad alustavad varahommikul ämbrite kolistamisega, osad inimesed ruttavad (lärmakalt) tööle, titemammad kärutavad oma lastega ma-ei-tea-kuhu (võimalik, et turule, mis avatakse juba kell 7.30). 

Meie leidsime oma ööbimiskoha booking.com kaudu. See asus tõeliselt suurepärases kohas, väikesel kõrvaltänaval (Leutari tee) Tevere jõe ja Pantheoni vahel. Maja oli mõnusalt itaaliapärane ja vana, sisehooviga ja hoovi avatud treppidega. Kuna korteri aknad jäid sisehoovi, siis kostis tänavamüra meile väga vähe. Samas jõudis hommikune sisehoovist ja koridoridest kostev lärm meieni topelt-kajana. Kuigi me olemegi harjunud kella 7 paiku ärkama, siis puhkusel oleks tahtnud veidi kauem mõnuleda... Lisaks pidime pärast nii varast ärkamist ootama uksest väljaminekuga, sest hommikusööki poleks ju nagunii veel kuskilt saanud. Sellised väikesed mured. Aga äkki kellelegi abiks... 

Korter ise oli korralik ja puhas, kõik vajalik oli olemas ja toimis. Voodi oli minu jaoks liiga kõva (esimest korda elus selline kogemus, sest tavaliselt tunduvad kõik võõrad voodid pigem liiga pehmed), aga abikaasa ei kurtnud. Hea oli see, et igal pool oli piisavalt pindasid, kuhu asju panna (minu kiiks vist, sest neid kohti jääb sageli puudu). 

Ülemisel fotol on näha sild, mis viib jalakäijad üle Tevere (ka Tiberi) jõe Vatikani. Just sellel päeval, kui sinnakanti sattusime, toimus sellel sillal ja silla ümbruses heategevuslik käsitöötekkide müük. Paljud vabatahtlikud käsitöölised oli heegeldanud või kudunud lapilised 1 x 1 meeter suured, neljast tükist koosnevad tekid. Neid tekke tundus olevat ikka sadu... Ühe teki hind oli 20 eurot. Müügist saadav tulu pidi minema naisevastase vägivalla ennetuseks ja ohvrite toetamiseks. 


Teekond Vatikani. Kaugemal (see ümara kupliga hoone) on Püha Peetruse basiilika ehk Peetri kirik. Tegemist on maailma suurima kristliku basiilikaga.


Siin on Vatikani peaväljak ehk Püha Peetruse väljak. Väljakul on paar purskkaevu. Ega sa mind vist pildilt üles leia?

Kuigi mingi hetk tundus, et ristmikud ja osad tänavad olid täiesti ülerahvastatud ning meil tekkis väike hirm, et Vatikanis on selles osas kaos, oli nii väljakul, basiilikas kui ka Vatikani muuseumis üsna vaikne. Rahvast oli vähe, järjekordi pea-aegu polnudki ja kõike sai rahulikult uudistada. 
Püha Peetruse väljak on ümbritsetud rohkete sammastega, mis peaksid tekitama mulje peopesadest, mis hoiavad väljakut :). 


Laemaaling Vatikani muuseumis, teekonnal Sixtuse kabelisse.

Püha Peetruse väljak tundus väiksem kui ma varem ette olin kujutanud, basiilika oli ilusam kui ma arvata võisin ning muuseum - no sinna ma soovitan minna vaid siis, kui aega on väga palju käes või kui on soov midagi konkreetset imetleda. Näiteks vanad seinavaibad olid ägedad, samuti meeldisid mulle osade galeriide laemaalingud (ülemisel pildil) jne jne. Aga seda kõike oli väga väga palju. Lisaks ei ole Vatikani muuseumist vahe-väljapääsu, st kui oled juba sees, siis pead järjest kõik läbi käima (on vaid üks teekond ja see võtab aega vähemalt 1,5 tundi). Minu jaoks oli seal liiga palju vahekoridore ja treppe, kus polnud midagi vaadata. Ja no tegelikult jahmatasid mind need võikad ja sadistlikud maalid, mis jäid muuseumi esimesse poolde (kes on käinud näiteks Tallinna Raekojas maalinguid vaatamas, teab, mida ma mõtlen). Lastega vast ei tasuks sinna minnagi - võib muidugi juhtuda, et lapsed nii kõrgele ei vaata, aga ikkagi... 
Teekond viib muidugi ilusasse Sixtuse kabelisse. Kabeli laemaalingu tegi Michelangelo aastatel 1508–1512. Vaata seda võrratut virtuaaltuuri.

Soovitus: kui teil on vähe aega, siis pigem jalutage see 1,5-2 tundi niisama Vatikani ja Rooma tänavatel ringi, astuge möödaminnes mõnda kirikusse sisse ning nautige sööki ja linnavaateid. Kui veedate Roomas rohkem päevi kui meie, siis on teil loodetavasti piisavalt aega, et ka muuseumis jalutada ja süveneda. 

NB! Pilet tuleb muuseumisse ette ära osta. Mask peab alati eest olema. 


Vatikanis asub Püha Peetruse basiilika. Sinna soovitan kindlasti minna!

Basiilikasse pääseb broneeringuta/piletita. Sissepääsul siiski jälgitakse, et rahvast liiga palju ei siseneks ning kotid valgustatakse läbi (ärge terariistu kaasa võtke). Naistel peaksid õlad olema kaetud. Meie käisime basiilikas laupäeval ja siis järjekorda ei olnud. Pühapäevase teenistuse ajal turist basiilikasse ei pääse. 


Panteoni (või Pantheon) esine. Panteon (sammastega hoone, pildil paremal), "kõigi jumalate tempel" on ainus täielikult säilinud Vana-Rooma ehitis. 



Panteon ehitati umbes 115–125 peale Kristust: seega varsti 2 tuhat aastat vana! Aga ehitis näeb välja, nagu oleks see eile valminud. Imekaunis just seestpoolt, suursugune ja eriline - soovitan kindlasti külastada. Aeg tuleb vähemalt nädal ette broneerida (pilet on küll tasuta, aga audiogiidi eest tuleb maksta - võtke kindlasti). 
Ka Panteonis käisime laupäeval - sissepääsu ees oli hiigelpikk järjekord (no ootasime ikka üle 30 minuti), millest enamuse moodustasid inimesed, kes polnud endale piletit soetanud ja seega sisse ei pääsenud. Ka siin peavad naistel olema õlad kaetud (väljakul müüakse ka rätikuid).


Panteon on kuppelehitis. Siseruum saab valgust läbi kuplis oleva ava. Kuppellael olev "kõrvits" tekkiski selle avause tõttu.



Muuhulgas oli Panteonis ka kaasaegsemat kunsti. Need teosed on tehtud vähem kui 10 aastat tagasi - külluslikud helmetööd raamatukaante, kottide, ehete jms kujul.  
 

Colosseum on amfiteater. Ka see ehitis on varsti 2 000 aastane. Colosseum mahutas 50 000 pealtvaatajat. Kuni 405. aastani toimusid Colosseumis gladiaatorite võitlused, hiljem loomade võistlused. Pea 1400 aastat seisis hoone kasutuseta ja lagunes, alles 19. sajandil hakati Colosseumi lagunemise eest kaitsma.

Ka Colosseumi tuleb pilet varem ära osta. Väravates tuleb kanda maski, aga objektil (õues) ringi liikudes mitte. Siin ei olnud järjekord väga pikk (oli pühapäev).


Peamised ehitusmaterjalid olid õhukesed lubjakivist tellised!

   

Üldiselt oligi siin vähe rahvast, kes hajusid erinevate vaateplatvormide ja koridoride vahel. Mõned grupid võisid küll troppe tekitada...

Ma arvasin, et Colosseumis tuleb palju ronida ja seal on tolmune (või liivane), aga tegelikult oleksin võinud kleidi selga panna ja heljuda... 
Sama piletiga pääseb veel kahele vaatamisväärsusele, nt antiikse turu varemetele (Foorum, ülemisel pildil).


Trevi purskkaev - Rooma kõige kõrgem purskkaev. See on Rooma üks kuulsamaimatest vaatamisväärsustest ja seda oli kohapeal selgelt märgata, sest rahvast oli väljakul väga palju. Väljak ise on üsna väike ja olemine kitsas, nii et selget ülevaadet sellest kohast on raske saada (fotot purskkaevust kah). Me viibisime siin laupäeval kell 2 - võimalik, et nädala sees ja hommikul on rahulikum. 


Navona väljak on samuti üks populaarne koht Roomas. Siin on märgatavalt rohkem avarust kui Trevi juures. Kunagi tegutses sellel väljakul turg, aga praegu on siin purskkaevud, palju kohvikuid, hotelle ja väikeseid poekesi. Kohalikud neis kohvikutes pigem ei käi ja hinnangud levinumates portaalides on üsna kesised. Hoopis hinnatumad on lähikonna tänavatel asuvad kohvikud.

Navona väljakust tasub lugeda siit.
Navona väljakul on hommikuti vaikne ja päikseline.
Need kaks fotot tegin eramuuseumist Doria Pamphilj, kuhu soovitan ka minna. Palee on hiigelsuur (mõni allikas ütleb, et suurim erakätes olev palee ja kunstikogu Itaalias), kuid galerii on vaid üks osa paleest. Palees on palju vanu maale (maale kasutati tapeedi asendajana) ja skulptuure, hästi säilinud mööblit, mille kogumist alustati juba 16.sajandil, kuid ruumid ise on ka kaunid (sametist tuba, tantsusaal, kabel jms)Otsapidi on hoone seotud sama aristokraadiperekonnaga, mis eelmainitud Navona väljak (Donna Olimpia, täisnimega Olimpia Maidalchini, saavutas 17. sajandi Roomas pea-aegu piiramatu võimu ja suure rikkuse)

Palee renoveeriti 18. sajandil, kui Andrea IV Doria Pamphilj Landi abiellus Savoy printsessi Leopoldina Mariaga. Galerii avati avalikkusele 1950. aastatel. Sajandi lõpus oli see aastaid remondis, misjärel taasavati 1998. aastal. 

Suurejoonelisi pidusid, õhtusööke, vastuvõtte, kontserte ja moedemonstratsioone  korraldatakse hoones seniajani. Ka pärijad elavad palees edasi - kumbki eraldi tiivas.

Piletid tuleks Doria Pamphilj galeriisse osta veebist vähemalt päev varem - siia lubatakse väga vähe külastajaid. Võtke kindlasti audiogiid!
Me sattusime kogemata ka turule. Fotol on Campo de' Fiori (avatud esmaspäevast laupäevani kella 7.30–14), kus võib leida suveniire (näiteks T-särke ja pisikesi likööripudeleid), kuid peamiselt müüakse siiski lilli ja eksootilisi puu- ja köögivilju ning juustu. Väidetavalt on see turg liiga turistikas. Kui tekib võimalus, siis järgmine kord lähen Porta Portese või Campagna Amica turule. Rooma turgude kohta leiab infot näiteks siit.

Veel 2 tähelepanekut:
Rooma on kleidiparadiis - järgmine kord (ja ma tõesti tahan sinna veel minna) võtan kaasa rohkem kleite ja vähem pükse.

Mitmes kohas olid Covid-telgid, kus saab teha testi.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee