25. aprill 2017

Kuldtikandiga ripats.

Kuldtikandi kursuselt jäi mul üle nii palju hinnalist materjali, et sain sellest veel ühe vidina teha. 



Mõlemad kroonlehed tikkisin erinevate kuldsete kantillidega (päris raske oli õige pikkusega kantille välja arvestada-lõigata, sest kantillid pidid jooksma väikese nurga all ja ikka kippus alusmaterjal kuskilt välja piiluma)lillemotiivi südamesse panin ka mõned mustad kantillid. Tolmuka tippudesse lisasin läbipaistvad (merevaigutooni) klaashelmed.

Seekord tikkisin tumesinisele polüesterkangale. Õmblesin sellest tilgakujulise ripatsi, mille ääristasin kuldse siksak paelaga - see oli huvitav leid kohalikust käsitöötarvete poest. 



Ripatsi panen vist mõne koti külge või siis läheb see ikkagi kangakääride tähistamiseks (nii nagu esialgu plaanis oli).


19. aprill 2017

Värvilised sukad.

Hommikuti on külm. 
Hakkasin Muhu sukka kuduma. 
Üks soonik on valmis, teine poole peal. 


Päris koopiasukad siit ei tule - koon nende värvidega, mis mul juba olemas olid. Seega pidin natuke omaloomingut tegema :) Aga lõngad on ju lõbusad, kudumine veelgi toredam. Pruun (pisut ebaühtlase tooniga) lõng on pärit Saaremaalt, ema lõngakorvist (arvatavasti nõuka-aegne), teised on enda värvitud. 


Hetkel on 120 silmust ringis. Pärast soonikut tuleb kümmekond juurde teha...
Vardad on numbriga 1,5.

Koon neid harva  - tavaliselt vaid siis, kui kuskil on vaja oodata või sõita, näiteks rongis või mälumängu võistlusel, sest seal on hea mõnda lihtsat asja kududa. Nii et on võimalik, et koon neid veel kaua...




13. aprill 2017

Jänkukarvast sai jälle jänes...lilleline jänes.

Vanutasin ära ühe imepehme kampsuni ja tegin sellest tütrele jänese, kevadise lillejänese. Veidi karvane helebeež angoorasegu (70% lambavilla, 20% angooravilla) kudum tundus selleks ideaalne.

Idee sain juba üle viie aasta tagasi Tartu Disainimaja poest, kus müüdi toredaid pehmeid loomakesi. Ma enam ei mäleta, kas need olid kootud või vanadest kudumitest tehtud, aga igal juhul olid need hästi korralikult viimistletud ja "puhtad". Mõtlesin seal kohe, et nii palju vaba pinda, kuhu oleks hea tikkida. Tulin koju, otsisin välja ühe vana kampsuni, vanutasin selle pesumasinas kergelt läbi ning juba lõikasingi välja kõrvad ja pea ja kangast kõrvalapid... ning siis läks mu suur tuhin üle (sest kevad tuli peale).  Aga ma ei unustanud oma jänest - see kummitas mind kogu aeg, istus garderoobis riiete all, lillesilmad (ei, ma ei olnud neid talle pähe veel tikkinud, aga ma teadsin, millised need saavad olema) jälgisid mu toimetusi... Ausalt öelda on see päris tüütu, kui miski niimoodi painab.

Sel kevadel oli mul vaja üks jakk tikkida. Aga mõtlesin, et teen "soojenduseks" selle jänku hoopis valmis. Et siis jookseb nõel tellimustööl hiljem paremini. Esimesel päeval nõelusin detaile kokku, teisel päeval "maalisin" lilli, kolmandal täiendasin tikandit ristikeste ja oksakestega. Väikese krae heegeldasin ka.


Lõiked mõtlesin ja joonistasin ise. 
Õmblusmasinat ma kasutada ei tahtnud - et jänes oleks mõnusalt kodune ja ehe, ühendasin kõik detailid käsitsi (lõnga ja nõelaga) sämppistes.

Värvide valikul sai otsustavaks kangas, sest ka selle olin ma juba aastaid tagasi paika pannud. Ma ei hakanud seda vahetama, valisin sinna juurde hoopis mõned ergemad värvid. Suurte neerumotiividega kanga põhivärvideks on kahvatukollane (või on see sinepikollane?) ja tumepunane, sekka leiab sealt ka natuke tumedamat sinakashalli. Kui ma oleksin jätkanud samasuguste kahvatute toonidega, oleksin saanud ühe nukra ja kartliku jänku. Samas tundus sinna hästi sobivat roostepruun lõng (millega ühendasin kõik detailid) ning pruuniga omakorda klappis imehästi türkiis. Kõik muu tuli juba iseenesest, sest türkiis ja muhuroosa on ju sõbrad nagunii (vt mu Muhu käpikuid). 



Kõikvõimalikud pinnad said täis tikitud - kõht, käpad, selg, kukal ja kõrvad. Mõnest detailist tegin pildi, teised jäävadki saladuseks :)





Meil on kunagi olnud ka päris oma kodujänes - selline kikkis kõrvadega, imepehme süsimusta kasukaga, vahva sabajupiga (selle järgi sai ta omale nimeks Tuti), valgete käpakestega (selles osas oli ta sarnane meie kassiga). Näris juhtmeid ja telekapuldi nuppe, veeretas palli ja kiigutas jõulukuuse kuulikesi, kutsumise peale tuli juurde ja kui midagi keelata, siis sai aru küll. 
Ann ei ole teda näinud rohkem kui piltidelt ja videost ning neid on ta alati igatsusega vaadanud - milline väike tüdruk siis ei tahaks omale päris oma jänkukest...   



Värvilisi pühi!

6. aprill 2017

Mõned diivanipadjad.

Olen paar korda juba maininud, et tegime eelmisel aastal kodus remonti. Juba unustatud tume- ja erkkollased seinad on nüüd helgelt hallikasvalged, kreemjad ja helesinised. Tumepruuni nahkdiivani asendasime aga türkiissiniste viltsohvadega. Nüüd õmblesin "vanade" pruuni-kollaseruuduliste diivanipatjade asemele (no lapsed olidki need padjasõda mängides pisut ära rüüstanud) uued helesinise-tumehalli-türkiissinise kombinatsiooniga padjad - kokku 6 tükki.


Lillelise kanga leidsin Keilast, "Sõbralt-sõbrale" poest. Tugevast puuvillasest kangast laualinad jäid mulle silma just tänu sobivale värvikombinatsioonile. Romantiline, kuid parajalt tagasihoidlik lillemuster oli boonuseks. Kangast jagus nelja padjakatte õmblemiseks.

Türkiissinise heegelpitsi leidsin samast "sõbrapoest". Täiesti uus, pikk ja erksa tooniga pits pani mind pikalt nuputama, sest õiget kangast ei olnud sugugi lihtne pitsi taha leida. Katsetasin heledate, pisikesemustriliste, pruunide ja beežidega, aga kuskilt ei tahtnud ilus pitsimuster välja paista. Lõpuks valisin hoopis tumehalli linase kanga (ostetud Kadaka tee linase kanga poest), millest olin kunagi vist plaaninud abikaasale särgi õmmelda. Aga no kui ma ei ole seda särki viie aasta jooksul õmmelnud, siis ehk ei õmble ka järgmise viie jooksul... Või kui tõesti tuleb selline tuhin, siis otsin talle mõne veidi heledama kanga... Igal juhul - pitsi oli just nii palju, et sain õmmelda kaks padjakatet.



Muide, uued diivanid on meil nö kassikindlad. Võin neid Nordini diivaneid julgelt soovitada kõigile kassiomanikele. Väga tiheda vildikangaga kaetud diivan kannatab edukalt välja kõik kraapimised ja mõnulemised - kangakiud ei jää kassi küünte taha kinni ning karva (nii palju kui seda üldse diivanile jääb) on lihtne märja käega eemaldada. Ainus viga on vast see, et suvel tundub viltkangas istumise all veidi kare, aga selle vastu aitab mõnus pleed.



Kaunist kevadet!

28. märts 2017

Lihtsalt kevad ja tuul, mis õues ei lakka...

Üle nädala on kalendri järgi olnud KEVAD. Isegi päikest on sel nädalal veidi antud. Siiski on need päevad olnud pigem külmad ja tuulised. Ja maapind on ikka veel külmunud. Nii ma ei tahagi kaua õues olla. Pigem meeldib olla päikest täis toas - saab rahulikult kududa ja tikkida. 

Silmale nähtavaid kevade märke on ju ka - hommikused rändlinnud ja lõputu linnulaul, sarapuude suured tolmlevad urvad, üksikud märtsikellukesed mu aias ja inetud lehehunnikud õunapuude all (mis jäid lume ootamatu tuleku tõttu sügisel kokku riisumata). Ka mõni üksik nurmenukuleht on julgenud juba piiluma hakata. 






Need fotod tegin kevade esimesel päeval, 20. märtsil - imekaunil päeval. Hommikul kell 9 (siis oli veel talv) läksin kodust välja ning veidi enne keskpäeva jõudsin tagasi. Seepärast ongi varasemad pildid lumehärmas ja hilisemad niisked, kevadpisarates...





Ühe käega koon ja teisega tikin :) 
Kohe-kohe saab valmis üks tumehall kampsun. Veidi on veel varrukat kududa ja siis tuleb tükid ära pesta, need omavahel kokku õmmelda, lõngaotsad peita, nööbid ette panna, viimistleda... 



24. märts 2017

Vesiroosi rätik ajakirjas.

Värskes ajakirja "Käsitöö" kevadnumbris on juhend minu pitsilise vesiroosimustriga rätiku kudumiseks. Selle tumeroosa linase rätiku kudusin juba 2013. aastal ja blogist käis see ka tookord läbi.



Rätik on lihtsa ülesehitusega - kudumist alustatakse alumisest nurgast ja lõpetatakse ülemisesest pikast äärest. Nuppe ei ole. Kõige keerulisem on vist kolmest kokkukootud silmusest seitsme uue silmuse väljakudumine. Minu rätik on kootud peenikesest linasest lõngast, aga kindlasti sobib seda kududa ka meriinovillasest või mõnest muust sallilõngast.



Ajakirjas on veel mitmeid mõnusaid juhendeid. Mulle jäi silma imekaunis Ruta kootud kleit - seesama, mis on kaanepildil (kuid minu pildile see ei jäänud, sest meie kass lihtsalt suvatses pildistamise ajaks ajakirjale istuda, nii et ma pidin ta koos kleidiga hiljem pildilt välja lõikama...). Aga vaadake seda kaunitari pigem Ruta FB-i lehelt.


Siin ta passib...

21. märts 2017

Summ-summ, kuldne kevadine mesimumm...

Laupäeval käisin kuldtikandi kursusel. Tikkisime väikese triibulise töömesilase, millest minul vormus õhtuks pisike elegantne pross. 


Tikandis kasutasime erinevaid kuldseid ja musti kantille (peenike spiraalne traat), siidniiti, ning kuldset õmblusniiti. Põhjaks oli siidkangas. Prossi ääristuse tegin hiljem kodus kuldse mulineega.



Üks toredamaid asju selle koolituse juures oli see, et sinna sai minna täiesti tühjade kätega - ei olnud vaja midagi (peale vaimu) ette valmistada, otsida, osta ega kaasa võtta. Jäi puhas tikkimise rõõm...

Kursuse juhendaja oli Lilian Bristol (Meistrilt Meistrile).





Muide, huvilised saavad kuldtikandist ülevaate viimasest (kevadisest) ajakirjast Käsitöö. Aga tegelikult soovitan siiski kursusele minna, sest (esiteks) Lilian on tore õpetaja, (teiseks) on meistri käe all õppida kindlam ja kiirem ning (kolmandaks) kantille kohalikust kaubandusvõrgus vist ei leiagi (neid saab juhendajalt).

Ilusat kevadet!