12. juuni 2019

Valged sukad.


Maikuus valmis loodusvalgest villasest lõngast sukapaar. 

Kudusin need ajakirjas "Käsitöö" (veebruar/märts 2019.a) ilmunud A.Pingi koostatud juhendi järgi. Ajakirjas on need Puhjast kogutud meestesukad hallikassinised, naiselikuma joone andmiseks tegin sukkadele pikema küljesooniku ja võtsin valge lõnga. 

Muis.ee viide: ERM 9038/ab


Lõng võis olla jämedusega umbes 7/2 - hästi hea tugeva keeruga lõng, mis pärines mu enda varudest (lõngavööd ei olnud kahjuks säilinud). 
Lõngaga läks tegelikult natuke kehvasti. Nimelt oli mul kaks lõngavihti, mis pealtnäha täiesti ühesugused - sama tooni ja sama jämedusega, lihtsalt üks oli väiksem, teine suurem viht. Esimese suka kudumisel võtsin väiksema vihi ja kudusin suka kannani valmis. Teist sukka alustasin teise vihiga ja juba sooniku kudumisel tajusin, et miski ei klapi... Uus lõng tundus näppude vahel peenem. Kudusin veel veidi edasi, kuni parempidine pind näitas selgelt ära, et lõngad ongi erinevad. Aga esimese suka lõngast poleks kahjuks teise suka jaoks piisanud. Oh mind hullu, kirusin end, ning kudusin mõlemad sukad teise, selle veidi peenema lõngaga. PS! Teisest lõngast jäi järgi vaid väike nutsakas. Läks õnneks!

Kasutasin nr 1,5 mm vardaid.  


Kand on klassikaline saksa kand. Külgedel on lihtne keerdsilmustega soonik, mis ulatub varvasteni.


Sukasääre taga jookseb kahesilmuseline sukajutt.



Sukad läksid Tartumaa rahvarõivaste kandjale.

5. juuni 2019

Sama salli pildid.



Rätt "Marjad märjal asfaldil".
Mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 180 cm.
Lõng: Zitron Filisilk (70% meriinovilla, 30% siidi; 100g/600m), mida kulus kokku 113 grammi.
Vardad 2,5 mm.

Lõng on väga pehme ja mugav. Ühekordne lõng on küll üsna tugeva keeruga, aga siiski pisut tupsuline ja karvane (aga mitte kare), mis paneb mind veidi muretsema topiliseks muutumise pärast. Tundub, et see on siidisisaldusega meriinolõngade puhul tavaline...

Samas, kui rätti tänase sooja ilmaga katsuda, siis on see hea jahutav - siid annab meeldiva külma tunde. Muidu on see soe nagu villane sall olema peab.

Ja kui hästi ta vormi hoiab!! Viimistlesin ju oma kolmnurkset rätti vaid siis, kui ta 2016. aastal valmis. Ja ikka on ta ilus, iga pisike sakike kenasti välja voolitud...





Need pildid tegime eelmise aasta suve lõpus Raplamaal, Loosalu rabas.


Nautige suviseid ilmasid!

31. mai 2019

Juba aastast 2015...


Jah, mõned tööd on mul eriti pika vinnaga. 
Seda salli hakkasin ma kuduma 2015. aasta suvel. Tegin päris mitu proovitööd, sest see lõng on väga pehme ja libe, kuid paljude läbiproovitud mustritega ei hoidnud ta vormi nii nagu vaja. Algul katsetasin paari pitslise koekirjaga kolmnurkset rätti, aga sall kippus tulema liiga liru (selline vedel). Siis võtsin käsile reljeefsemad mustrid ja värvilised nupud (allpool pildil on näha üks tööproov). 


Jõudsin järeldusele, et õhksilmused ja muud suured silmused jäävad seekord välja. Tuleb teha tihedam kude ning valida mõni rahulikum muster. Raamatust "Eesti silmuskudumine. Tavad ja tehnikad" jäi mulle silma üks pisike nupuke nimega "väike värviline nupp". Neid nuppe seadsingi nüüd ritta - tumehalli märja asfaldi värvi sallil paistavad need nagu väikesed küpsed marjad. 

Lõpuks hakkas mul halli värvi lõnga nappima, aga salli suurus ei olnud ikka veel õige. Seega pidin lõpetama kahevärvilisena. Pisikeste reljeefsete kolmnurkadega koekirja (sellel on vist mingi oma nimi või on see ka mosaiik-koekiri?) olin varem kuskil kasutanud ja õnneks tuli see mulle just õigel ajal meelde... Tänu sellele lõpetusele jäi salli serv pisut raskem ja tugevam, mistõttu hoiab ta eriti hästi vormi. 



Siin on veidi näha salli alumine äär pahemalt poolt.


Sall sai valmis juba 2016. aasta varakevadel. Olen üritanud sellest fotosid teha vähemalt 5-6 korda, aga alati jääb midagi puudu või valesti või... Need pildid siin on tehtud 2017. aasta suvel Saaremaal. Üks mu poistest magas võrkkiiges ja nii ma pildistasin... 

Esimesed fotod jäid siia panemata, kuna mõtlesin, et ehk teen salli kohta ka juhendi. Paraku on elu näidanud, et mulle meeldib pigem kududa, mitte neid mustreid ja juhendeid koostada. 





Aga mul on pilte veel... Siis kirjutan ka lõngast ja varrastest.
Ilusat nädalavahetust!

23. mai 2019

Lapid ja lõngakerad.


Periooditi meeldib mulle kolada taaskasutuspoodides. Viimastel aastatel ostan sealt küll harva, aga umbes aasta eest soetasin siiski ühe pikema teksajaki. Jakk oli suuruse poolest täpselt paras ning igati korralik, ei plekke ega auke - võib arvata, et vähekasutatud. 

Esiti mõtlesin, et las jääda nii - ongi lihtne ja tagasihoidlik ja klassikaline. Aga mind jäi painama see lihtsus ja puhtus. Pole vist minu moodi. Seega pidin oma jakki veidike rikkuma... Panin siia-sinna lapid peale ja tikkisin eelpistes lõngakerakesi.





Esihõlmale sättisin paeltikandi kursusel tehtud lillekimbu.



Ka kraeotsale sai üks pisike lõngakera... See meeldib mulle kõige rohkem!



Tütar tegi eile telefoniga paar klõpsu.


15. mai 2019

Tikitud võõrasemad.


Need punase, oranži ja kollasega tikitud võõrasemad on tellimustöö. Kui nende tikkimist alustasin, otsisin internetiavarustest fotosid sama värvigammaga võõrasemadest. Leidsin palju selliseid, kus võõrasemad olid täiesti ühevärvilised, st üleni kollased, oranžid või tumepunased (vähema või rohkema mustja sisuga), aga ka erinevaid kirjusid. Mõnedel oli sisu punakas ja servad heledad, aga leidus ka vastupidiseid variante. Võimalusi oli meeletult palju: mõned pikema kitsa kroonlehega, teised aga suure laia üksteist katvate kroonlehtedega (klassika) ning siis veel narmalised-sakilised, tiigritriipudega jne jne. Olin ühtaegu vaimustuses ja segaduses - nii palju huvitavaid taimi, millest inspiratsiooni hankida. 

Aga kui läksin aiandisse, et hankida omalegi amplitesse mõned huvitavad lilled, leidsin selle kombinatsiooniga kas üleni oranže või musta sisuga kollaseid võõrasemasid. Kõik väga tavalised, nii nagu neid on aastaid müüdud. Ei mingeid punase-oranžikirjusid, narmaid ega pitse... Soetasin siis mõned oranžid ning lilla ja kollasekirjud  taimed - ilusad on ju needki. Ja oma tikandi eeskujuks võtsin hoopis paar võõrast fotot.








Tikitud peenvillaste lõngadega. Mõned helmed panin kevadesteks vihmapiiskadeks.



Paar õit jagus ka tuunika alumise ääre kanti.



Jätkuvalt kaunist ja lillelõhnalist kevadet teile!


7. mai 2019

Saunapadi! Lõpuks ometi.

Kolisime siia majja 16 aastat tagasi, täpselt vabariigi aastapäeval. Soklikorruse saunaruumid olid sel hetkel veel välja ehitamata. Kõik tuli teha nullist - seinad nihutada ja vooderdada, põrandad plaatida, lava ja kamin ehitada jne jne. Ehitajad möllasid, mina aga olin 2-kuise  ja 1,7-aastase pojaga kodune ja muretsesin, et kas lapsed ikka saavad magada ka... Ma ise küll ei saanud. Jaanipäevaks sauna veel soojaks ei saanud, aga paar nädalat hiljem küll. Leiliruum tuli just nii suur, et kaks inimest saavad pikali olla. Mõnus! Mõtlesin siis veel, et kas ja kui kaua me viitsime niimoodi igal nädalavahetusel sauna teha, kaminat kütta ja pärast sauna koos perega kauminaruumis istuda. Oleme viitsinud küll, mõnuga! Vahest jääb mõni saunaõhtu vahele haiguse või reisi pärast, aga laiskusest küll mitte. 



Saunapatja oli mul juba ammu-ammu vaja. Ma ei tea, mis imelik puu- või kivipea mul on, aga ma ei suuda lamada nendel puupatjadel, mida müüakse saunapoodides. Puidust patju on meil saunas kahte tüüpi (üks madalam on lihtsa sirge kaldega, teine pea- ja kaelakuju jälgiva kumerusega), aga kumbki ei ole piisavalt mugav. Niisiis vajasin paku peale patja. 

Mitmeid aastaid lisasin selle soovi oma to-do listi ehk aastaplaanide nimekirja, aga kohe kuidagi ei saanud ma patja valmis. Esimesed aastad jäi teostus kinni ideepuuduse taha - ma ei kujutanud ette, kuidas teha patja, mida saab võtta kuuma sauna kaasa... Kui olin juba otsustanud, et otsin mõnest taaskasutuspoest villase meestekampsuni, mille vanutan ja padjaks lõikan-õmblen, siis muidugi ei leidnud ma sobivat tooni (sinist) kudumit. Olin juba lootuse kaotanud, sest lisaks valele värvile olid müüdavad kampsunid hoopis puuvillased või suure sünteetikasisaldusega. Lõpuks õnnestus mul leida üks helesinine ja üks hall naistekampsun (väikesed numbrid, mis läksid vanutades muidugi veelgi pisemaks), mille kõrvale sobitasin sinakashalli soonikkoelise kudumi. Neid kolme kokku kombineerides sain välja lõigata tükikesed oma uue padja tarvis. 


Ühe kamsuni nööbiliistu kasutasin oma padja servas. Nii saan padja täidist (milleks on paar vana saunalina) hõlpsalt vahetada ja pesta. Puidust nööbid tundusid mõistlik valik...


Et ühenduskohad ei jääks liiga paksud, panin servad üksteise peale ja lasin sik-sak pistega üle.  



Kui pealmise poole tükid olid omavahel ühendatud, siis tegin padjale puu - nõelvilditud õnnepuu.  Ma tahtsin ju sinist patja ja kuidagi tuli see sinisem mulje ju luua. 






Padi on umbes saunalava laiune (alumiselt pildilt on näha).



Lastel olid saunas oma mängud. Näiteks poistele meeldis paari-kolme-nelja-aastastena üht klaasseina "pesta". Küll võistlesid nad selles, kes saab nuustikuga kõrgemalt tõmmata, siis jälle proovisid seina võimalikult seebiseks teha... 

Kui ma Anni ootasin, siis käisin leili võtmas igal nädalavahetusel kuni raseduse lõpuni. Ja kui ta lõpuks sündis, siis juba nädalasena tuli ta meiega kuuma sauna. "Suuremana" oli Annil saunas karbitäis kivikesi ja teokarpe, mida ta ritta seadis (vahest isegi koos vennaga), rongi või ussi mängis, lilli ja puid "joonistas"... Ann ütleb ikka, et pühapäev on nii mõnus, sest siis saab pannkooki ja sauna. Nüüd tahab ta endale ka sellist patja - no ma oleksin pidanud seda aimama...