13. november 2018

Klooga järve sall.

Seda salli hakkasin heegeldama juba suve alguses. Ajendiks olid suvealguse üksikud jahedamad õhtud, kus ma tundsin, et vajan kaela ümber keeratavat suvesalli, mis oleks pehme, kerge ja auguline, kuid mitte liiga pidulik. Pigem selline lahe ja vaba...

Ja siis tekkis selliseks tööks ootamatult ka võimalus - tuli suvi, päris soe suvi, sooja järveveega suvi! Kuna me sõitsime perega pea-aegu igal õhtul kuskile ujuma, siis selleks 15-20 minutiliseks sõiduks oli vaja mingit lihtsamat tööd, mida saaksin teha auto kõrvalistmel - tööd, mis ei võtaks kotis palju ruumi ega oleks ka kaalult raske ning mida saaks muretult igal hetkel katkestada ilma, et muster sassi läheks. Salli heegeldamine sobis hästi.



Lõngaks valisin Lang Merino 400 (toon 0058), mis on ülipehme rohekassiniste toonidega värviline pitsilõng. Toonid vahelduvad sellel üsna kiiresti, nii et kolmnurkset salli ma sellest pigem ei heegeldaks, sest lõpus (pikkadel ridadel) ei jääks ilusaid üleminekuid. Küll aga sobib lõng pikaks nelinurkseks salliks - nii kudumisel kui ka heegeldamisel jäävad parajad tooniüleminekud.

Kuna heegeldamiseks tundus see lõnga üksi liiga peenike, võtsin talle kõrvale pehme puuvillase naturaalvalge lõnga (viimane oli väga peenike merseerimata poolilõng), mis andis sallile ka parema hoidmise.



Salli mõõdud (ilma tuttideta): 40 x 185 cm
Lõng: Lang Merino 400 (100% meriinovill, 50g/375m), mida kulus 3 pallikest.

Ääristuseks kasutasin lillakat peenvillast lõnga, mida mul on veel paras ports ja kui hästi läheb, siis koon ülejäänust kunagi Haapsalu salli vms pitsilist :) Tuttideks kulus sedasama lillat peenvillast ja ühekordset erklillat villast lõnga (arvatavasti kunagine Raasiku toodang). 

Heegelnõel oli numbriga 3. Äärepitsil nr 2,5.

Salli juhendit kahjuks pakkuda pole - see tuli töö käigus, proovimise-harutamise teel.


Seda, kas sallile tulevad tutid või mitte, hakkasin kaaluma juba heegeldamise ajal. Kui sall oli valmis, käisin temaga paar korda nii, et tutte veel ei olnud. Ja siis tulid tutid. Ja siis tulid saapad :) Ja-jah, ma ei teinud tegelikult ei äärepitsi ega tutte saabaste järgi ning saapaid ei ostnud ka salli järgi - kõik tekkis iseenesest ja kogemata. Äkki mingi alateadvuse värk?? Igal juhul olen ma nii ühe kui ka teisega väga rahul (rääkimata sellest, et ma sain sünnipäevaks endale vihmavarju, mis ka sama värvi)!


Ma olen möödunud suvele meeletult tänulik, sest just tänu soojale Klooga järvele õppis mu tol hetkel 8-aastane tütar ära ujumise. Varem kartis ta isegi siis, kui ma teda ühe käega toetasin, aga nüüd ujub ja hõljub nii kõhuli kui ka selili. Nimelt on järvel sild, mille otsas asuv trepp (ülemisel fotol on näha selle käetoed) on just nii sügaval, et vesi oli Annil üle pea. Aga lastele meeldis sillalt vette hüpata ja siis trepist üles ronida. Ja niimoodi kümneid kordi järjest... No aga kaua me suudame neid sealt sügavast kohast üle aidata! Nii seadsimegi tütre alatult fakti ette, et kui tahad hullata, pead ise kohale jõudma. Tahtis! Väga tahtis! Võitis! 

Ja mina sain sillal heegeldada :)



Need ülemised fotod olid tehtud sealsamas Klooga järve sillal. Edasi tulevad fotod, mis mu (mitte enam nii väike) tütar tegi Laulasmaal, Arvo Pärdi Keskuse juures - siis veel sallil tutte ei olnud.



Sügis on. Hoidke kael soojas!


6. november 2018

Arvo Pärdi Keskus


Kui aastate eest hakati rääkima, et Arvo Pärdi Keskus ehitatakse Laulasmaa mändide alla, siis ma esialgu olin hämmingus. Oli raske aru saada, miks peaks üks kultuurne asutus asuma metsas, kuhu õhtuti kontserdile on üsna kõhe minna ning päevalgi keegi niisama ei satu. No ma ei mõelnud sellele, et loomeinimestel ongi vaja rahu ja vaikust (ja võib-olla ka ilusat vaadet), et ennast leida, mõtteid koguda, süveneda... Selles osas oli mõjus ka lühifilm Arvo Pärdist, mida keskuses näidatakse.

Praegu on aga seis niisugune, et vähemalt nädalavahetustel pidavat keskuses nii palju rahvast käima, et autoparklas on kohal parkimiskorraldajad. Samas kohapeal ei saanud ma arugi, et külastajaid on nii palju - rahvas hajus erinevates ruumides laiali.

Ka keskus ise ei tundunud nii suur nagu mõnede fotode-filmide põhjal arvata võiks. Pigem oli tunne nagu läheks külla mõnele rikkale, kuid maitsekale ja tagasihoidlikule vanaonule - maja tekitab koduse tunde. Hoone pole priiskav, vaid praktiline ja sopiline. Läbipaistvad välisseinad (ja õuest paistev männik) mängisid hästi kokku sisemiste puitpindadega. Nurkasid olid vähe - pigem oli kõik ümar ja sujuv. Mulle meeldis! Hiljemalt kevadel olen tagasi...

Paar soovitust siiski: 
1. kinotoas võiks ekraani 20 cm kõrgemale tõsta - tagumistes ridades jääb praegu pilt väga poolikuks. 
2. keskuse kodulehel võiks märkida, et enne kevadet pole lootust torni pääseda.


Vaatame seest välja. Siin istud justkui metsas!


Vaatame sisehoovist tuppa!


Uurijatele on noote, arhiivimaterjale, raamatuid... ning uurimistoad vaatega metsale (allpool).




Kabelis töö veel käib. 


Et mõni ehitusmees kaasa ei võtaks!


Sisehoovis võib hetkeks tekkida tunne, et oled hoopis tiheasustusega linnas :) 
Torni veel ei pääse!


Päike, valgustus ja suured aknad tekitavad vahvaid varje ja peegeldusi. Need fotod on tegelikult hoopis teises ruumis.


Ja kontserdisaal ei ole tegelikult palmimajas nagu õuest vaadates võib tunduda :)


Tütreke tegi minust keskuse ees pildi. Sallist räägin ehk järgmine kord.

Arvo Pärdi Keskus on avatud kolmapäevast pühapäevani kl 12–18.

26. oktoober 2018

Vigala kandi sukad.

Nagu Anu Pingi raamat "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" ütleb, on need mahedate toonidega Vigala sukad kootud Järvamaa muuseumis olevate sukkade järgi (PM 332 E 47). Minu sukad valmisid juba 2013. aasta oktoobris, kui Anu oma raamatu jaoks materjali kokku pani. Vajalikud lõngad ja kudumisjuhendi saatiski mulle Anu ning nii minu kootud sukad tema koostatud raamatusse sattusidki. 


Lõngad (imeline lambapruun põlve all, valge pöial ning madarapunane, kaselehekollane ja potisinine säärel) olid jämedusega 8/2. Samas lambapruuni võib siin rahus võtta ka veidi jämedama (nt 7/2).

Mustrit alustasin 108 silmusega. Põlve all oli silmuseid 96.

Vardad olid numbriga 1,75 mm.  








Eriliseks teeb Vigala suka soonikuline pöid, mis esialgu tekitas minus võõristust, kuid kui sukad olid juba valmis ja jalas, siis hakkas see mõte mulle väga meeldima - sukk hoiab niimoodi mõnusalt jala ümber ja on paigas. 


Vardad olid numbriga 1,75 mm. Nende sukkade kandmiseks peaks hankima madalad vildid või kalossid, sest muidu võivad kaheksakannad saapa sisse peitu minna :)

Aga tegelikult on need mu meelest ühed ägedad sukad, millest saaks kaasaegse versiooni teha, kui üks käpakirja lõngadest asendada näiteks kirju lõngaga. Peaksin kunagi proovima...




Raamatu jaoks tuli mul kududa kolm pikka sukka - üks jäi Anule, kaks sain hiljem endale :)



Üks kallistus teeb iga päeva ilusamaks!

Vigala sukade kudumise juhendi leiad raamatust "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid". Autor Anu Pink. 
Raamatu saad soetada näiteks Saara Kirjastusest.

18. oktoober 2018

Natuke roosat.

Täna näitan kahte kudumit, kus mõlemas domineerivad roosa ja hall. See on mõnus harmooniline kombinatsioon, aga nagu näha, siis on need kudumid täiesti erineva mõjuga. Mütsis on armsalt mahedad toonid, kuid Muhu sukad (mis on hetkel täiesti algusjärgus) saavad olema ergud, võimsad ja võimukad.



Kevadeks ja soojemaks sügiseks sobiva mütsi sisse kasutasin ära lõngajäägid. Pehme puuvillase valge lõnga (üsna vana lõng - võis olla ka Pingviin, aga kindel ei ole) kõrvale võtsin erinevad hallid, roosa ja veinipunase meriinovillase lõnga (jämedusega 50g/158-175m). Valge puuvillane tegi kogu mulje säbruliseks, helgeks ja pastelseks. 

Soonikut alustasin 98 silmusega. Kudusin tavalise (1+1) sooniku. Pärast jätkasin nii, et üks rida oli üleni parempidiste silmustega ja teine rida soonikuga. Lihtne!

Vardad olid soonikus numbriga 3 ning hiljem 3,75.



Siin piltidel on müts tütre peas, aga tegelikult kudusin selle endale. Tuul mulle ei meeldi - nii kulub selline pehme ja olematu karedusega müts mulle marjaks ära - eriti mõnel külmemal suvel.







Sel aastal õitsesid sõrmkübaralilled väga vara. Muidu jagub nende õisi augustini, aga sel aastal ma nii hilist õitsemist küll ei näinud. Võimalik, et viga oli liigses kuivuses või hoopis selles, et ma ei märganud neid pärast esimest õitsemist õigel ajal tagasi lõigata. Pilt on juulikuust.

Nii. Ja nüüd sukad ehk esimese suka esimene neljandik (vist?).


Vardad oli soonikus 1,5 mm ja hiljem 1,25 mm. Silmuseid oli soonikus 120, kärbseid alustasin aga 144 silmusega, kuid see number suurenes jooksvalt
Kärbseid pidin üksteisest veidike lahutama, et neid oleks kokku täpselt 8 tükki. Muidu oleksin pidanud üheksanda tegema pooliku, aga see mulle ei meeldiks.

Fotol tundub, nagu ma kasutaksin eresinist või lipusinist tooni. Ei-ei - see on tegelikult kergelt roheka varjundiga sinine Saara hea kindalõng nr 10/2 - imeilus toon, mis väikeses koguses tundub roosa vahele hästi sobivat. Ka tumepunane on Saara lõng (see on peenem ehk 12/2, toon numbriga 68). Nii erkroosa kui ka oranž on Pingi Anu värvitud. Neolõnga värvisin ise, aga see tuli liiga pika valge triibuga - no soonikusse kõlbab küll :)
Nüüd tulevad tumepunasel taustal roosad...😉


Ilusat sügist!

8. oktoober 2018

Tuunikaga rabas.


Tahan teile näidata augusti lõpus Raplamaal, Loosalu rabas tehtud fotosid. Käisime seal ujumas ja (ettekavatsemata) seeneretkel, aga tütrel oli kaasas uus soe tuunika (sama, millest kirjutasin juba selles postituses), mille ta pärast ujumist selga tõmbas. Tuunikast tegingi mõned pildid. 


Mul oli juba ammu plaan kududa tütrele tuunika, mida tal oleks mugav just retuuside peale tõmmata. Sest viimasel ajal on meil sage vaidlus selle üle, kui pikk peaks olema see särk või pusa, mida sobib retuusidega kanda ning mis üldse omavahel kokku istub. No minule need paljad tagumikud ei meeldi ja mõned retuusid on ju nii õhukesed, et aluskad paistavad lausa läbi. Samas seelikuid ta eriti kanda ei taha - eriti kui me läheme mõnele aktiivsemale üritusele. No nii tunduski, et üks lühike kleidike või pikem kampsun kuluks sügisel marjaks ära...






Tütre tuunika on kootud ülevalt alla ühes tükis ja ilma õmblusteta.


Lõng Rowan Softyak dk (50g/135m; 76% puuvilla, 15% jakivilla ja 9% nailonit), mida kulus kokku umbes 300 grammi. Värvikulu oli selline, et vesihalli lõnga kulus 3 tokki, mererohelist 4 tokki, sinist 1 tokk ja oranži  1 tokk.

Vardad olid numbriga 3,5.


Me tõesti käisime kõik seal rabas ujumas. Meeletult mõnus oli!

Minna või mitte minna - selles on küsimus...

Issi teeb lapsele rabas soengut :) See ei saa ju omadega rappa minna!

Selle tuunika kudumise juhend on avaldatud ajakirja Käsitöö 2018.a augusti-septembrikuu numbris. Ma ei tea, kas seda veel kuskil müüakse (sest kohe-kohe peaks ilmuma juba uus oktoobri-novembrikuu number), aga raamatukogudest ja toimetusest vast ikka saab.