22. juuni 2016

Seelikusse kõrbetoone.

Tommy Hilfiger 2016 kevadkollektsioonis on vahvad mitmevärvilised heegeldatud seelikud-kleidid-päevitusriided - paljud on lihtsad, aga sellest hoolimata mõjusad triibikud, mille peale mu fantaasia kohe käivitus. Kuna mul oli vaja vahelduseks just midagi lihtsamat (loe: vähest mõttetööd vajavat) tegevust, siis otsustasin endalegi ühe seeliku heegeldada. Sobrasin veidike oma puuvillaste lõngadejääkide hunnikus ning valisin välja erinevad liivatoonid, sekka veidi roosat ja õige väheke helerohelist (nii kontrasti mõttes, et veidikene kiskuda konflikti nende muidu liiga harmooniliste kõrbetoonidega). Täpne kujundus ja värvide paigutus kujunes töö käigus vastavalt sellele, kuidas lõngajäägid otsa hakkasid saama. 


Heegelnõel oli numbriga 3.

Puuvillast lõnga kulus kokku 320 grammi.
Kasutasin peamiselt Camilla (Madame Tricote) ja Capri (Steinbach Wolle) lõnga jämedusega 50g/125m.

Minu ümbermõõdule (90 cm) tuleb alustuseks teha umbes 200 silmust, so ülevalt alla heegeldades. Allääres on 240 silmust (ühekordsete sammaste näol).






Nojah... Nagu näha, siis Tommy Hilfiger-stiilist siin palju järel pole :) 

17. juuni 2016

Alasti. Proovikleit.

Juba eelmise suve alguses valmis mul üks kleidike. Kogu selle heegeldamise ajal mõtlesin, et tuleb vist selline naked-kleit - no et paned küll kleidi selga, aga ikka on tunne, et oled alasti. Sest mul jooksid kõrvuti kaks lõnga - üks pastelne oranž ning teine valge (viimane tuli vana pooli pealt, kus niit oli liiga peenike, et sellest üksikuna midagi suuremat heegeldada). Need lõngad kokku jätsid üsna roosaka nahatooni mulje. Lisaks vajub raske puuvillane pits ju päris keha vastu, nii et varjata ei saa midagi. Iga kumerus on ilusti näha (kahjuks ma tehnikas ka veel nii osav ei ole, et piltidel oma voldikesi ära peita).


Aga õnneks polegi asi nii hull, sest isegi kui ma päikest ei võta, muutun ma suvel ikkagi piisavalt tumedanahaliseks :) Ja kleit on seega tunduvalt heledam kui mina. Polegi väga seda alasti-olemise tunnet. 

Mugav ja praktiline on ka. Kleidil on lihtne muster ja lõige, nii et kanda sobib seda ka igapäevaselt. Mulle meeldib teksajakiga.



Eks see kleit oli mul ju ammu plaanis. Proovitööga tahtsin näha, kui palju ühe puuvillase kleidi jaoks üldse materjali kulub. Eriti just sellisele, mis on üsna tihe - nii et häda korral saaks seda kanda ka ilma voodrita. Lisaks huvitas mind venivus - kui palju puuvillane heegeldatud kleit üldse laiusesse ja pikkusesse venib ning kas näiteks käeaugud peavad olema tavapärasest suuremad, et kleiti oleks mugav selga panna. Olen täheldanud, et sageli heegeldatakse sellistele kleitidele üsna suured käeaugud. Mina selleks põhjust siiski ei näinud, kuid nagu allolevalt pildilt näha, siis oma raskusega venib kleit paratamatult pikkusesse nii palju, et käeaugudki veidi suuremaks lähevad ja kaenla alt hakkab aluskleit välja paistma...  



Veel oli mul mõte, et kui kleit heegeldada piisavalt lai, siis äkki kõik kumerused ei paistagi välja. Tegelikkus oli muidugi teine - laiusest pole kasu, sest raskus vajutab nagunii kleidi vastu keha. Abi oleks vööst, millega kleit vöökohast ülevalpool "kotti" tõsta, aga see variant mulle ei meeldi. Seega mina heegeldasin kleidi järgides kehaproportsioone ning rinnalegi tegin mõned nö lühendatud read.


Terav silm ehk märkas, et mu kleidi ülemine osa on veidi erinava, kollaka tooniga. Just nii see on. Oma proovikleidi julgesin teha vanadest jääkidest - lisaks valgele puuvillasele oli mul suures keras peenike kollakas-oranž puuvillasegu lõng, aga aru ma ei saanud, paljuks sellest jaguks. Hakkasin siis kleiti ülevalt alla heegeldama. Jagus just sinna rinna alla - ohh mind naiivitari, kes arvas, et sellest peenikesest lõngast võiks terve kleidi saada :))) Aga pole muret! Ostsin kohalikust poest veidi teist tooni oranži juurde (Madame Tricote Maxi) ning jätkasin tööd. 

Kelmika atlaspaelaga pole toonierinevust üldse märgata, aga ega see mind ka muidu häiri. 





Lõngakulu kokku oli umbes 470 grammi.
Heegelnõel oli numbriga 3.

Alumise ääre ümbermõõt on 160 cm.



Pärja punusin (kunstlilledest) ise.

7. juuni 2016

Vähem on rohkem.

See naiselikust rõhutava lõike ning imehea langevusega Mosaic´i kleit sai endale tikandi juba 2012.aastal. Olen sellega ka paaril õhtusel üritusel käinud, kuid pildile ei suutnud ma kleiti püüda. Talveõhtul oli valgust liiga vähe ning suvel ei viitsinud ma seda paksu tumedat kleiti endale selga tõmmata. Ja riidepuu peal tundus see pigem selline armetu kartulikott-kleit, kuhu on peale tikitud mingid arusaamatud nutsakud (mannekeeni mul ju siis ei olnud).  


Eile võtsin asja uuesti käsile. Tõmbasin kleidi Mannile selga ja üritasin õues mõned pildid teha. See kujunes aga väga keeruliseks, sest tikand on ju kahel pool kleiti, keskele jääb aga tühi must pind. Ei tahtnud mu kaamera neid õigeid lillekesi üles leida...



Taljele kaarjalt tikitud ristikuõied loovad mulje saledamast pihast (ja kohustavad kandjat ennast pikaks-pikaks välja sirutama - kössis olemine pole mõeldav:). 





Tikkisin peenvillaste lõngadega.
Mustri kujundamisel sain inspiratsiooni raamatust "Muhu tikand", L.Kirst.




Päikest!

31. mai 2016

Sirelililla tuunika ReDesign.


Juba aastaid tagasi olin ma endale (vist Stockmannist) ostnud alloleval pildil näidatud Marc Aurel´i tuunika. Lisaks meelepärasele värvile (lilla on ikka ja jälle ning sõltumata moevooludest mu garderoobi alati tikkunud) köitis mind kudumi ja mustrilise kanga kombinatsioon. 


Aga kõigi nende aastatega selgus, et ma ei oska seda tuunikat kuskil kanda ega mitte millegagi sobitada. Põhjuseks tundus olevat seelikuosa liiga lühike (retuusidega ei saanud kanda) ja läbipaistev (fotolt on hästi näha, kuidas tuunikast paistab läbi Manni ümber seotud must vöö) polüesterkangas
Ega see läbipaistvus polekski suurem probleem, kuid tuunikal olid ju kolmveerand-pikkusega varrukad! Seega on ühel imeõhukesel hilbul üsna soojad pikad varrukad! Nii ei saanud ma tuunikaga käia soojal suvel, sest polüesterkangas läks päikese käes kohe elektrit täis ja mulle see tunne ei meeldinud ning lisaks see pikkade varrukate probleem... Ei sobinud see tuunika ka veidi jahedama ilmaga - siis oleksin ma pidanud läbipaistva osa alla või peale veel midagi panema, mis kaotaks aga ära tuunika õrnuse...
Seega seisis see kapis "paremate päevade" ootel.  

Kuni ükspäev harutasin tuunikalt ära seelikuosa ning asendasin selle eriti kirju puuvillase trikookangaga. Viimase soetasin "Kangas ja Nööp" poest ja müüdi seda kaalu järgi. Nüüd on tuunikast saanud kleit.



Et kleit oleks eriti praktiline (alati ei taha käekotti kaasa võtta, aga võtmeid on vaja kuskile pista), tegin küljeõmblustesse sisetaskud. Kui taskuid ei oleks, siis oleks seelikuosa trapetsikujuline.


 Sellise seeliku tegemiseks kulub kaks kangajuppi mõõtudega 70 x 160 cm.



Ühenduskohas on veidi krookeid.


Lõige on seega väga lihtne. Põhiliseks probleemiks kujunes hoopiski õmbluste tegemine, sest esimest korda elus õmblesin ma trikookangast. Sobiva piste leidmiseks kulus mul vähemalt 2 meetrit prooviõmblusi. No jah.. esimese meetri puhul olin unustastanud, et trikookanga õmblemiseks tuleb kasutada spetsiaalset nõela. Alumise ääre õmblemiseks ma (oma Janomest) ideaalset varianti ei leidnudki - küllap vajab see rohkem harjutamist-otsimist. Aga vähemalt on õmblus ideaalselt veniv, kuigi veidi siksakiline :) Õnneks kirju kanga pealt pole seda väga näha.

Leidsin kapist ideaalselt sobivad plätud!

 
Sirelilõhn on võrratu!!!

24. mai 2016

Jälle Annile. Tuunika.

See puuvillane tuunika valmis juba eelmisel suvel. Et suve lõpp oli pigem jahedapoolne ning Anni meeleolugi oli vist teistsugune (igatahes teksaseid ja retuuse ta eriti kandma ei kippunud), siis jäid tookord pildid tegemata. Nüüd kannab ta seda tuunikat suurima heameelega ning asjaolu, et see on pigem juba särgimõõtu, ei paista teda üldsegi häirivat. Vastupidi - väikesele romantikule sobib selline pitsiline-lilleline-palmikuline turnimisrõivas imehästi :)


Kes on mu blogi juba varasematest aegadest lugenud, mäletab äkki ka seda (2012.aastal kootud) tuunikat. Neli aastat tagasi kootud tuunika on Annile muidugi ammuilma väikeseks jäänud. Kuna see oli selline armas ja vajalik kudum, otsustasin talle uue teha. 


Tuunika üldilme jäi samaks - all on samasugused ripskoes sakid, üleval peenikesed palmikud, lühikesed varrukad ja lihtne ümmargune raglaan. Vaid vahepealse mustriosa asendasin sellega, mida kasutasin mõni postitus tagasi näidatud kardiganilKõik on ühes tükis (alt üles) kootud, ei ühtegi õmblust. 



Lõng: Camilla 6/4, Madame Tricote (100% puuvill, 50g/125m, värvilt vaarikapunane), mida kulus 4 tokki ehk 200 grammi. 
Tuunika pikkus on 44 cm ning see sobib u 110 cm pikkusele lapsele.
Vardad nr 3.
Muster - omalooming. 



Kaunistuseks panin kaelusesse mõned läbipaistvad pärlikesed ja väikese satiinpaelast lille.




Peenikestest palmikutest piisab, et varrukaotsad ilusti hoiaksid ega tõmbuks rulli. Kaeluse lõpetasin aga hoopiski heegeldades (pikoo) - nii jäi see parajalt veniv. 

18. mai 2016

Uuskasutust põrandale.

Olen sel aastal püüdnud võimalikult palju tegeleda erinevate rõivaste taas- või uuskasutusega. Mõnel juhul tähendab see mingit üsna väikest sekkumist, näiteks nööpide vahetamist või õmbluse lisamist-harutamist (et rõivast kitsamaks või laiemaks teha). Mitmetel esemetel tuleb aga kogu "kontseptsiooni" muuta, näiteks värvida, lõigata, tikkida, trükkida, õmmelda jne. 


Seekord jäädvustasin pildile kaks projekti. Kõigepealt lõikusin ribadeks 8 T-särki, millest heegeldasin sauna eesruumi põrandale väikese ristkülikukujulise vaibakese. Selle töö juures oli kõige toredam muidugi heegeldamine ise. Lõikamine aga üldsegi mitte, sest olgu need käärid kuitahes head, suure koguse ribastamine on kätele ikkagi liiga kurnav tegevus.  Lisaks tekib trikotaaži lõikamisest ja ribade hilisemast töötlemisest päris palju sodi. Teisalt on ju tore teada, et mitmed vahvad särgid on nüüd ümbertöödelduna oma uut elu elamas.

Ribad lõikasin umbes 1,5 cm laiused. Kõik õmblused ja pildid jätsin sisse - et oleks ikka päris kaltsuvaip.
Heegelnõel oli nr 10.
Vaiba suurus 60*70 cm.

Valged träpsud meenutavad neid tekste, mis särkidele olid kirjutatud. 

Ja seda, et ma pean veel ühe suure pitsilise põrandapadja tegema, mainisin ma juba eelmise aasta augustis. Seekord leidsin kaltsukast heegeldatud motiividest koosneva ruudukujulise tükikese. Jämedamast puuvillasest lõngast tüki suurus on 60*60 cm. Pitsitüki alla teppisin tumedamat tooni puuvillase kanga, sest nii on tihe pitsimuster paremini nähtav. Padja tagumisele küljele õmblesin paksema suurte lilledega retrokanga. Täiteks lammutasin laiali kaks vana vatipatja. Padja sisse läks ka hunnik pisikesi kangajääke.



Suure kruusi tegi Ats juba mõni aasta tagasi. Mõmmi on aga minu heegeldatud.

Kolm poistekoori särki, kaks algklasside koolivormi särki, üks võistlustel auhinnaks saadud särk ja paar issi särki.