10. juuli 2019

Hall kardigan. Pitsi ja palmikuga.


Eks see kardigan ole minu nägu - selline perfektsionisti projekt, mis iial valmis ei taha saada. Alustasin selle kudumist juba eelmine kevad ja esimene versioon oligi 2018. aasta suveks valmis. Kandsin kardigani päris mitu korda - no kõigil nendel vähestel jahedamatel suveilmadel, mis eelmine suvi olid. Mõnus oli, mugav ja parasjagu soe. Isegi mõne pildi tegime... 

Aga samal ajal sain aru, et pärast hooaja lõppu pean kudumi ümber tegema - alt 6-7 cm lühemaks (nii, et istudes ei jääks soonik tagumiku alla ja varrukad 3-4 cm pikemaks (algul tundus selline "kukekas" varrukas suveks ju hea mõte, aga kandes oli ikka imelik tunne). Kui ma nüüd oleksin saanud soonikud ära harutada, oleks see ümbertegemine väga lihtne olnud. Aga ma olid ju kudunud alt üles ning hõlmad teinud kõik ühes tükis, st hõlma soonikkoes ääred on kootud koos hõlmadega. Niimoodi, vaid alumist äärt harutades, oleksid uue sooniku juurde jäänud nõksud sisse. See mõte ei meeldinud mulle, nii et harutasin üles hoopis ülemise osa - kaelusest kuni varrukateni (ja sealt edasigi) ning kudusin talvel kogu raglaani uuesti. 


Küljekahandused ja -kasvatused tegin mustrite juurde, mitte küljejoonele nagu tavaliselt.


Eelmine suvi kasutasin kinnituseks sallinõela, aga see kippus kardigani küljest ära vajuma. Lisaks kulutab sallinõel kudumi soonikut. Seetõttu panin rinna alla hoopis nööbi, kuid ma olen selle hetkel juba ülespoole ümber tõstnud. Pildilt on näha, et aas ei hoidnud normaalselt - no ma ei tea, kus mu mõistus oli, kui aasa sinna keset soonikut kinnitasin. Igatahes uue aasa panin nüüd serva poole ja kinnitasin hoopis sooniku taha. Aga... on täitsa võimalik, et ma panen oma kardiganile 2 nööp veel. Kui vaja...




Kodust väljudes oli mul ikka korralik patsiga soeng, aga tee mereni oli pikk ja tuuline...



Mustrid kombineerisin ise. Suur, palmikute ja pitsiga motiiv jäi mulle silma juba aastaid tagasi väikesest kudumisvihikust nimega "Malá Diana" (1994. a nr 5). 

Lõng: Bergere de France, Bergereine (50% villa, 50% puuvilla; 50g/95m), mida kulus kokku 625 grammi ehk 13 tokki. See lõng on pealtnäha puuvillase iseloomuga - tugev ja puine, üsna jäme ka. Tegelikult muutub kudum pärast pesu palju pehmemaks ja õhulisemaks, justkui villa tunnused lööksid välja... Muidugi on see lõng ka kergem, kui puuvillane. Oma jämeduselt sobib hästi kampsuniks, aga olen seda kasutanud ka mütside kudumiseks. Juba siis veendusin, et just palmikud ja lihtsam pitsiline koekiri sobib puuvilla-villasegu lõngale hästi. 

Vardad olid numbriga 4 mm. Soonikute algused kudusin 3,5 mm varrastega.


Uue ja varasema kudumise erinevust ei jäänud õnneks näha :)




Pildid tegime Altja rannas. Seal sai ujuda (samal ajal kui me abikaasaga pildistasime, käisid lapsed ujuma), lähedal on tore kõrts ja loodusrada. 

Lõpetuseks üks foto eelmisest aastast. Erinevust ei olegi eriti märgata, kuigi kudum on pea-aegu ühe mustrikorra võrra nüüd lühem  :) Eks see ongi tunnetuslik. 


3. juuli 2019

Kaks punasepõhjalist tekki.


Seekord näitan võõraid töid, minu kodu tikitud tekke. 
Mõlemad on päris vanad, aga kahjuks ei olnud müüjatel kummagi teki kohta lisainfot. Nii et kui keegi lugejatest nüüd vaatab ning oskab mulle midagi öelda päritolu (tikkija, paikkonna) või ajastu kohta, siis olen väga tänulik.... 

Esimese, tumepunasel põhjal teki, ostsin hiljuti Facebooki kaudu vanavara müüjalt. See tekk ei ole väga suur (u 120 cm küljepikkusega). Mina kutsun selliseid kirstutekkideks, sest neid on hea kasutada vanade kirstude katmiseks, aga küllap sobivad need hästi ka väiksema voodi jalutsisse või seinale.


Üsna kindlalt võib väita, et tegemist on Läänemaa tekiga. Raamatus "Lihula lilltikand ja meistrid" on päris mitu väga sarnase kompositsiooni ja motiividega tekki. Nii usun, et ka minu teki võis eelmise sajandi esimesel veerandil tikkida mõni Lihula meister.


Oma tekiga on see hea, et saab piiluda teki tagumisele poolele, tikandi vahele ja kanga sissegi - näituse või muuseumiteki puhul ei ole see ju tavaliselt lubatud. Nii on näha, et tikandilõngad on algselt olnud veelgi kirkamad. Sinakashallid taimevarred olid tegelikult erkrohelised, roosad neolõngadega tikitud lilled veelgi ergemad-kirkamad. Tikandi alt oli näha, et motiivid on millegi tumedaga eelnevalt kangale ette joonistatud. 


Tuniisitehnikas heegeldatud ääripits on samuti väga pastelseks pleekinud - ühe ääre tagumine pool (ülemisel fotol esiplaanil) näitab, et äärepits on esiti heegeldatud erkude toonidega.


Tekk on üllatavalt kerge, sest tikand on tehtud üsna õhukesele villasele kangale. 

Tundus, et tekk oli pikalt seisnud suitsusaunas, sest haises tugevalt just sauna järgi. Mind see küll ei häirinud (meenus lapsepõlv ja saare sauna tumedad palgid), aga poiss kirtsutas nina ning ega eluruumis olekski saanud tekki niimoodi hoida. Panin teki jahedamapoolsesse vette pooleks tunniks ligunema. Lisasin veidi villapesuvahendit ja sorts äädikat, vähesed plekid eemaldasin sapiseebiga. Väike hirm oli küll, et äkki juhtub midagi halba - värv läheb laiali või õrn tekk puruneb - kuid õnneks midagi hullu ei juhtunud. Pesuvesi värvus punakaspruuniks, kuid kaunile tikandile see värvi ei andnud. Pärast paari loputuskorda keerasin teki rulli ja surusin suurema vee välja. Niisamuti rullis viisin ta õue, kus rullisin ta  terrassile lahti kuivama. See rullimine välistab selle, et märjalt raske tekk kuskilt veniks või rebeneks. Veel veidi niisket tekki venitasin ettevaatlikult ja kergelt, et see oleks ilusti vormis ning ühtlaste äärte ja nurkadega - seda on hea teha kahekesi.

Kuivanud teki aurutasin kergelt üle. Erilist tähelepanu pöörasin äärepitsile, mille sakid venitasin ükshaaval üle. Suitsuhaisust sain täiesti lahti!

Tekki tuleb mul edaspidi veidi parandada - tikandi lahtised otsad tõmban pahupoolele ja kinnitan (tikandit muul moel ma parandama ei hakka, sest üksikud puuduvad pisted üldmuljet ei riku). Ka äärepitsi tuleb veidi kohendada.


Teise, tulipunasel põhjal ristpistes teki soetasin aasta eest vanavara laadalt. See on suur vooditekk, tikitud tugevale ja tihedale telgedel kootud kangale. Teki värvid on väga hästi säilinud, pleekimist ei ole märgata. Tikandi toonid on ergud - just nagu vanadelt Muhu sukkadelt. Päritolu kohta ei oska ma midagi arvata - võib olla nii Muhu kui ka Läänemaa...


Kahjuks on tugevalt kannatada saanud teki mitmevärviliste motiividega heegeldatud äärepits. Selle plaanin ära parandada, vajadusel ka mõned uued motiivid heegeldada. Nagu tellitult leidsin Uuskasutuskeskusest kotikese vanade lõngakeradega. Nende seas olid just vajalikud peenemat sorti ergud toonid - paar erinevat rohelist, sinine ja kollane kerake. Fuksiaroosat lõnga olen eelnevalt aga ise värvinud. Uskumatu, kuidas asjad vahest õiges kohas kokku saavad! Loodan, et taastatud pits saab väärikas ja kaunis (juba sel aastal). 



Kohati on ristpisterivi üsna kõver ja ebaühtlane. Arvatavasti on tikand tehtud kanvaa abil, sest mina küll ei kujuta ette, kuidas nii punasel kangal lõimelõngasid lugeda saaks...  


Nii tahaks nüüd tikkida!!!!

27. juuni 2019

Muhu suka pahupool.


Minu Muhu sukkadel on saksa kand südamekand (näed, juba unustasin, et katsetasin seekord esimest korda hoopis südamekanda - väga lihtne ja mugav, muide ) ning varbaots on kahandatud külgedelt nii,  nagu õpetatakse raamatus "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid" Muhu sukkade peatükis. See tähendab, et esimesena on kahandused tehtud jala välimisel küljel (10 korda üle ühe rea ja edaspidi igal real, iga kord 3 silmust kokku) ning üsna lõpupoole (siis, kui umbes 2/3 kahandustest on tehtud) ka jala siseküljel (igal real, iga kord 3 silmust kokku). Selliselt kududes tuleb sukale kena viltune otsakahandus, mille puhul parema jala sukk sobib vaid paremasse jalga ning vasaku jala sukk sobib vaid vasakusse jalga. Ei mingit segadust!


Tahtsin pigem tumedama üldmuljega sukkasid (mu tikitud Muhu sukad on ju nagunii heledapoolsed). Nii valisin oma sukka rohkelt tumepunast, vältisin aga valget ja kollast. Kuigi kaugelt seda ei märkagi, olen valge lõnga asemel kasutanud helehall. Kirjalõngaks oli kergelt roheka tooniga ühekordne hall täisvillane lõng ning päkaks peenike träpsuline sokilõng. Viimast otsisin poodidest päris pikalt, sest valget ma ei tahtnud ja enamik helehalle olid liiga jämedad. Tallinnas, Käsitööjaamast leidsin viimaks huvitava siidiseguse sokilõnga Silk Tweed, Hjertegarn (50% meriinovilla, 25% siidi, 25% nailoni; 50g/250m). Selle lõnga soovituslik vardasuurus on küll 3,5 mm, kuid 1,5 mm vardaga oli seda väga hea kududa. Sukaots sai parajalt õhuke, kude jäi mõnusalt tihe, aga mitte jäik. Sokilõnga kulus alla 1 toki. 


Minult on korduvalt palutud, et näitaksin oma sukkade pahupoolt. Ei ole siin midagi hirmsat, eks. Pikkadel üleminekutel keerutasin lõnga iga 3-4 silmuse järel. Lõngajooksud on üsna lõdvad, et ikka sukk veniks ja ilusti üle kanna jalga läheks.


Kas märkasid, et musta peaga poiste sekka tegin ka ühe veidra seelikukandja :) Esimesel pildil on ka näha...


Ilusat suve jätku!


21. juuni 2019

Kärbseklassikaga Muhu sukad.


Kui Anu Pink kuulutas sügisel välja Muhu sukkade kudumise, siis mõtlesin pikalt, sest see on aeganõudev tegevus ja mul polnud vajalikku lõngagi. Sukad pidid aga valmima enne jaanipäeva, st umbes kuue kuuga. Üksteise järel andis Facebookis lubaduse sukapaar jaaniks valmis kududa ligi 70 naist. Jah, mina nende hulgas... 
Eelnevalt veendusin siiski, et 
1. mõne värvitooni peenikest villast lõnga leian ka oma kodustest varudest (helehalli, heleoranži, tumepunase, musta, ilusa erksinise); 
2. sooniku võib kududa veidi jämedamast lõngast ning selleks kõlbab imehästi mu pisike neolõnga-roosa kerake (mu oma kunagine värvikatsetus) ja erinevad hallid lõngajäägid;
3. kui näpistada igast talvisest hilisõhtust 60 minutit suka kudumiseks, siis teeb see 180 tundi, mis minu arvutuste kohaselt peaks olema piisav, et sukad ettenähtud aja jooksul valmis kududa (kui just harutama ei pea...).
Ja kui mul õnnestus Anult saada peenikest erku oranži ning roosat lõnga, siis oligi asi otsustatud. 


Sooniku kudusin varrastega nr 1,5 mm. Silmuseid oli sel hetkel 120. Lõngad võtsin jämedusega 8/2. Hallid toonid oli Aade Lõnga toodang, roosa ja tumepunase värvisin kunagi varem ise.

Mustrikirjas olid lõngad jämedusega 12/2, harvem ka 10/2. Kaks erinevat punast ja sinine lõng on soetatud Saara Kirjastuse e-poest. Sealtsamast sain ka roosa ja oranži, aga neid leiab haruharva... Kärbseid alustasin 144 silmusega, kuid see number suurenes jooksvalt. Kirjates olid mul algul nõuetekohaselt 1,25 mm vardad, kuid lilli kududes läks kudumistihedus liiga hulluks ning sukk ei veninud piisavalt, nii et pidin vardad "jämedamate" vastu välja vahetama. 1,5 mm varrastega jätkasin kuni lõpuni. 

Endale edaspidiseks infoks märgin, et kirjaosas kulus lõngasid järgmiselt:
roosat 20 grammi,
oranži 20 grammi,
tumepunast (pruunikaspunast) 22 grammi,
veinipunast 13 grammi,
sokilõnga (sellest kirjutan järgmine kord) alla 50 grammi.

Sukad ise kaaluvad pea-aegu 200 grammi.

Kui tikitud Muhu sukkasid tegin veidi üle aasta, siis seekord läks vähem kui viis kuud - alustasin septembris ja lõpetasin mai lõpus.



Kuna mul on juba ühed Muhu sukad, mis ulatuvad põlve alla, siis otsustasin seekord kududa sellised pikad, kus põlv jääb peitu. See ei olnud Muhus siiski tavapärane (aga leidub üksikuid  erandeid).




Pildid tegime eelmisel nädalavahetusel Saku mõisa ümbruses. Ilm oli siis umbes samasugune nagu täna, palav. Aga mina jalutasin oma uutes pikkades sukkades ja napis suvekleidis :) Tegelikult villastes sukkades palav ei olnudki, kuid need torkisid hirmsasti.



Kaunist suve!

12. juuni 2019

Valged sukad.


Maikuus valmis loodusvalgest villasest lõngast sukapaar. 

Kudusin need ajakirjas "Käsitöö" (veebruar/märts 2019.a) ilmunud A.Pingi koostatud juhendi järgi. Ajakirjas on need Puhjast kogutud meestesukad hallikassinised, naiselikuma joone andmiseks tegin sukkadele pikema küljesooniku ja võtsin valge lõnga. 

Muis.ee viide: ERM 9038/ab


Lõng võis olla jämedusega umbes 7/2 - hästi hea tugeva keeruga lõng, mis pärines mu enda varudest (lõngavööd ei olnud kahjuks säilinud). 
Lõngaga läks tegelikult natuke kehvasti. Nimelt oli mul kaks lõngavihti, mis pealtnäha täiesti ühesugused - sama tooni ja sama jämedusega, lihtsalt üks oli väiksem, teine suurem viht. Esimese suka kudumisel võtsin väiksema vihi ja kudusin suka kannani valmis. Teist sukka alustasin teise vihiga ja juba sooniku kudumisel tajusin, et miski ei klapi... Uus lõng tundus näppude vahel peenem. Kudusin veel veidi edasi, kuni parempidine pind näitas selgelt ära, et lõngad ongi erinevad. Aga esimese suka lõngast poleks kahjuks teise suka jaoks piisanud. Oh mind hullu, kirusin end, ning kudusin mõlemad sukad teise, selle veidi peenema lõngaga. PS! Teisest lõngast jäi järgi vaid väike nutsakas. Läks õnneks!

Kasutasin nr 1,5 mm vardaid.  


Kand on klassikaline saksa kand. Külgedel on lihtne keerdsilmustega soonik, mis ulatub varvasteni.


Sukasääre taga jookseb kahesilmuseline sukajutt.



Sukad läksid Tartumaa rahvarõivaste kandjale.

5. juuni 2019

Sama salli pildid.



Rätt "Marjad märjal asfaldil".
Mõõdud: kõrgus 66 cm, laius 180 cm.
Lõng: Zitron Filisilk (70% meriinovilla, 30% siidi; 100g/600m), mida kulus kokku 113 grammi.
Vardad 2,5 mm.

Lõng on väga pehme ja mugav. Ühekordne lõng on küll üsna tugeva keeruga, aga siiski pisut tupsuline ja karvane (aga mitte kare), mis paneb mind veidi muretsema topiliseks muutumise pärast. Tundub, et see on siidisisaldusega meriinolõngade puhul tavaline...

Samas, kui rätti tänase sooja ilmaga katsuda, siis on see hea jahutav - siid annab meeldiva külma tunde. Muidu on see soe nagu villane sall olema peab.

Ja kui hästi ta vormi hoiab!! Viimistlesin ju oma kolmnurkset rätti vaid siis, kui ta 2016. aastal valmis. Ja ikka on ta ilus, iga pisike sakike kenasti välja voolitud...





Need pildid tegime eelmise aasta suve lõpus Raplamaal, Loosalu rabas.


Nautige suviseid ilmasid!