14. detsember 2017

Võrk.

Kui me mõni aasta tagasi Pariisis käisime, märkasin, et igas suuremas ja väiksemas toidupoes ning muudeski pudi-padi müüvates kohtades olid kaupade kaasavõtmiseks kassa juures alati võrkkotid (kandevõrgud). Sageli oli valida paari-kolme üsna kirka värvi vahel. Muidugi maksid need mingi raha (4-6 eurot). Küllap olid kuskil ka kilekotid ja võib-olla isegi paberkotid, aga just need võrgud jäid mulle juba poeuksest sisse astudes silma. (Nagu tavaliselt) mõtlesin, et viimasel päeval ostan ühe ka kaasa, kuid miskipärast jäi see siiski tegemata...

Nüüd aga juhtus nii, et kui ma oma musta mandalakleidiga mõnele üritusele tahtsin minna, siis oli mul lisaks väikesele kotile vaja kaasa võtta mingi kotike kingade või (loomulikult!) vardakoti jaoks. Üks must võrkkott tundus selleks ideaalselt sobivat. Paraku on sellist musta üksluist võrku üsna tüütu heegeldada... Aga just nagu tellitult leidsin ühest teiseringipoest heegeldatud võrkpluusi - sellise, mis ülepea selga käib... Pluusil lõikasin varrukad ärakehaosa harutasin sobivasse kõrgusesse, alumise ääre õmblesin kinni ja nurgad tõstsin veidike sissepoole, et koti põhjale veidi ümaramat kuju anda. Seejärel heegeldasin koti ülemisele äärele paar türkiissinist mustririda (see peaks võtma tähelepanu faktilt, et minu must ja pluusi must on veidike erinevad) ja mõne rea mustaga. Lõpuks tegin kotisuu tugevduseks sentimeeri jagu kinnissilmuseid ning heegeldasin lihtsad sangad. 




Sangad on ka kinnissilmustega. Kasutasin jälle puuvillast pärlniiti Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Heegelnõel nr 2. 

Aga tublimatel (kes terve koti ise soovivad heegeldada) soovitan ideid otsida Drops Design tasuta mustrite seast.


Tegelikult võin oma võrguga vabalt ka poes toidu järel käia - katsetasin, et see venib nii palju, et mahutab vabalt 3 kilepiima pakki, saia, leiba ja palju väikest kraamigi... Aga mul on mu enda õmmeldud riidest poekotid, nii et esialgu jääb võrkkott siiski erilisemateks juhtudeks...



Tänaseks ähvardati üsna tuulise ja vastiku ilmaga, aga hommikul oli siiski mõnus, pisut karge talveilm. Päike paistab, hullu tuult ei ole, kerge lumi on maas, rähn toksib maja ees ja tihased nokivad puu otsas viimaseid õunu - mida enamat tahta. Võib suvepilte näidata küll, eks!

7. detsember 2017

Mandalakleit.

Nüüd siis lõpuks need lubatud pildid...


Nagu näha, on kleit midipikkusega. Paljudele selline pikkus ei meeldi, aga minu meelest on just praktiline ja mugav - pole liiga pidulik ja jalad (või kontsad) ei takerdu seelikusse.



Seljal olev suur "lahtilõigatud" mandala oli mu kinnisidee, mis pidi kindlasti sellele kleidile tulema. Helmed panin katseks - tahtsin, teada, kas suured helmed hakkavad istudes segama või jäävad äkki juuksed neisse kinni, aga õnneks ei ole nendega kordagi mingit muret olnud.



Need esimesed fotod tegime suvel Kolga mõisa hoovis. Käisime abikaasaga seal üht suveetendust vaatamas. Kuna vaheaeg oli päris pikk, siis jalutasime seal suurema ringi ning jõudsime kiirustades ka mõned fotod teha. 

Ülejäänud fotod on tehtud Saaremaal, Kärlal. Seal mu ema maja taga voolab jõgi, mis oli sel suvel üsna kuiv. Märkasin, et puude vahelt langeb puhmastele ja vette nii mõnus päike. See tegi muidugi pildistamise keeruliseks, aga samas oli kuidagi sulnis ja lõbus...


Kunagi olevat sellest jõest ka kala püütud. Mina aga olen väiksena talvel sinna sisse kukkunud - eluks ajaks jääb meelde, kui petlik võib olla "rahulik" veevool ja "kuiv" kivi. 
Veel pooltosinat aastat tagasi oli jõgi risu ja oksaprahti täis. Oma viimastel eluaastatel nägi ema palju vaeva, et majatagune jõeosa puhtaks saada ja kallas võsast puhastada. 




Nagu eelmises postituses mainisin, alustasin mandalatest ning sealt heegeldasin edasi üles (ja veidike alla ka). Kleidi juures oli kõige keerulisem eri suuruses motiivide ühendamine nii, et seelikuosa alt veidi laieneks, aga samas kuskilt üleliia lokkima ei hakkaks.


Kui tagantjärgi tark olla, siis enam ma ei teeks rinna kohale pitsmustrit, vaid jätkaksin tavalise võrguga. Jääks rahulikum.


Must on hea raam, eks!


Valdavalt olen selles kleidis kasutanud puuvillast pärlniiti Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Veidike on ka mingeid teisi jääke. Kleit kaalub kokku umbes 440 grammi.

Põhiosa (must) on heegeldatud nõelaga nr 2, värvilised motiivid aga numbriga 1,75.


29. november 2017

Esialgu mandalad.

Eelmise suve alguses alustasin kleidi heegeldamisega. Või õigemini... tahtsin lihtsalt lahti saada portsust peenikestest heegelniitidest. Üsna kindlasti olin ma algul mõjutatud  ka Desiguali värvilistest mandalamustrilistest kleitidest ja mantitest, aga mu oma kleit tuli siiski täiesti teistsugune, omamoodi :)


Kõigist neist lilladest, roosadest, valgetest ja ühest elektrisinisest pärlniidist heegeldasin esialgu kõige tavalisemad mandalad, kõik erinevad. Võimalik, et ma ei tohigi neid mandalateks nimetada, sest mingeid mandala-reegleid (on vist olemas mingid?) ma ei järginud... Heegeldasin pigem tunde järgi :) 




Koostöös musta niidiga tuli mandalad hiljem kleidiks ühendada... 



 Suurem osa ongi lihtsalt must võrk. 



Sellises (poolikus) seisus oli kleit 2016. aasta juuli keskpaigas. Augusti keskpaigaks oli kleit küll valmis, aga no mitte kuidagi ei tahtnud enam midagi pildile tulla... Mõne asjaga kohe on nii, et ma kas ei raatsi või oska seda pildistada. 

Muide, kõigist jääkidest ma siiski lahti ei saanud. Vähe sellest - mu kasti tekkis paar lisapallikest. Nimelt ostsin selle projekti tarbeks mõned musta värvi pärlniidipallid juurde, kuid kõiki neid ei läinudki vaja - klassika!
  

Olen kleidiga juba päris mitmel üritusel käinud ning lõpuks sain selle ka pildile, aga näitan järgmine kord...
Toredat novembrikuu lõppu!

22. november 2017

Vaarikapunane


Eks see (juba eelmises postituses näidatud) vaarikapunane maikakleit jäi mul tookord poes teatud põhjusega silma. Sest mul on just selle tooniga oma lugu.

Mõni aasta tagasi kevadel käisin oma toona 13-aastase pojaga spordipoes, et talle riideid-tosse osta. Ma üldse ei armasta seesugust ostlemist, eriti kui riideid tuleb leida ülikriitilisele teismelisele poisile. Seega oli mu enesetunne üsna kehv - teate küll neid hetki, kus tunned, et oled vana, paks, väsinud, igav ja saamatu... Kui olime lõpuks pojale vajalikud asjad leidnudproovisin möödaminnes (st riiulite vahel, mitte proovikabiinis) endale selga ühte eredat roosakaspunast (ehk vaarikapunast) tuulepluusi. Küsisin veel pojalt, et kas see võiks mulle sobida... et ega ei ole mu jaoks liiga roosa. Ja kuigi ma eeldasin, et ta ütleb midagi sellist, et "ma-ei-tea" või "normaalne" või laidab isegi maha, siis tema võttis hoopis minult täiesti ootamatult ümbert kinni, kallistas ja ütles, et "sa oled kena". Poes, kujutate ette! Sellised asjad jäävad vist elu lõpuni meelde...

Aga siin siis mõned pildid, kus kleit on mul seljas.



See viimane foto on tehtud ka Barcelonas, Gaudi maja Casa Milà (La Pedrera) ees.


Tikandist mõned fotod veel...





17. november 2017

Maasikate ja lilledega maikakleit.

Nüüd panin siia hoopis ühed värvilised pildid oma kesksuvisest tikkimistööst. Loodetavasti mõjuvad need värskendavalt tänases sombuses sügispäevas...


Lihtsa vaarikapunase maikatüüpi trikookleidi ostsin Reserved´i poest juba kevadel ja tegelikult plaanisin sellega palavatel suveilmadel kodus ringi sehmida. No palavaid suvepäevi meil seekord praktiliselt polnudki, aga suuri mahlaseid metsmaasikaid oli kohe eriliselt palju. Nii sähvataski mulle, et sellisele ägedale puhta pinnaga (ja ikka veel kandmata) kleidile võiks sobitada vanadele Lihula tekkidele tikitud motiive. Pealegi olin ma ammu tahtnud katsetada soonikulisele trikoopinnale tikkimist...

Hakkasin otsima tekke, kus muuhulgas oleksid ka maasikad.  Raamatust "Lihula lilltikand ja meistrid" (L. Mandel, H. Vaab) leidsin punasepõhjalise teki (tikkija: Ann Kreek (1867-1947)), kus olid meeldivalt heledad toonid, huvitavad lillekombinatsioonid, lihtne vanamoodne stiil ja muidugi maasikad. Valisin sealt välja mõned meeldivamad motiivid ning paigutasin need hajusalt kleidile.




Seekord tikkisin puuvillase mulineega. 







Reisil sain korra ka kleidi selga (proovin paar pilti sokutada järgmisse postitusse), aga hetkel ootab kleit järgmist suve. Kohtumiseni!

10. november 2017

Tavalised banaanisokid.

Ega need sokid suurt tähelepanu väärigi, sest mis siin ikka erilist on... parempidine kude ja tavaline (soonikust alustatud) kudumisviis. Aga tavapäratu on hoopis see, et sokilõnga värvisin seekord hoopis tokis. See tähendab seda, et ma ei kerinudki lõnga vihiks ümber, vaid panin kaks valget lõngatokki (selliselt nagu need poest tulevad) algul kollase värviveega potti ning kui värv oli kinnitunud, tõstsin need tokid otsapidi tumehalli värvilahusega potti. Eelnevalt olin tokist läbi surunud pika grilltiku, mille asetasin nüüd üle värvipoti nii, et värvi sisse ulatuks vaid 3-4 cm lõnga. Tulemust näeb mu Barcelona postituses (klikkige selle pooliku soki pildile, siis näete lõngatokki paremini).

Olin ennast meelestanud selliselt, et toki sisemus ei jõua kollase värviga piisavalt "sõbruneda", mistõttu võib osa tokist jääda heledam või hoopiski valge. Tegelikult aga värvus kõik ilusti kollaseks. Ainult hallid värviträpsud jäid toki sisemuses veidike lühemad (see on ka loogiline, eks), mistõttu on mu sokkidel päkkades mõnusad peenikesed triibud.
  

Tunnistan ausalt - neid sokke oli päris naljakas kududa. Eriti siis, kui esimene oli valmis ja hakkasin kuduma teist, paremat. Tundus, et sokid tulevad täiesti erinevad. No vaadake ise - esiteks oli teisel lõngatokil osa lõngast halliks värvimise käigus tokilt maha jooksnud ja nii on parema jala soki soonikust kolmandik täiesti hall. Ja sealt edasi on hallid triibud märgatavamalt lühemad kui teisel sokil (jah, seda tean ma vaid ise, sest piltidel seda tegelikult ju eriti ei tajugi). Kolmandaks veel see osa, mis tuleb pärast kanda - kuhu seal küll hall värv kadus? 

Sellepärast tuligi mul imelik mõte, et kõrvalekalletest tuleb tähelepanu eemale juhtida ning säärtele pisikesed lilleõied peale tikkida. 




Kannad kudusin hiljem. Sellise kirju lõnga puhul tundub see olevat kõige parem variant. Ega ma ju ei teadnud ka, kas mul lõngast jagub. Nii jätsin tagavaravariandiks selle, et kannad (ja vajadusel ka sokininad) tulevad mingist teisest lõngast. Õnneks õiget lõnga (napilt) jagus.

Lõng, mida värvisin, oli Sloveenia tehase toodang: Bilby, Albin (75% villa, 25% polüamiidi; 50g/175m).
Vardad nr 2.
Silmuseid soonikus 20*4, säärel 16*4.



Palun öelge mulle, mida teha talvel selle piparmündipotiga mu selja taga. Savipott võib vist õues talviste külmadega katki minna? Kas peaksin piparmündi tingimata kuskile peenrasse istutama või võin ta hoopis koos potiga nt garaažiaknale tõsta? Äkki on kellelgi kogemusi...