12. juuli 2018

Heimtali muuseumis vol 2.

Heimtali muuseumis on üks tore Muhu abuvest, mis tuletas mulle meelde, et kunagi ammu, kui ostsin omale raamatu "Meite Muhu mustrid", siis tegelikult tahtsin sealt esimese asjana heegeldada just abuvesti ja seejärel põlle (ka heegeldada) ning hoopiski mitte sukki, kindaid või tekki. Nüüd on seis aga kujunenud selliseks, et olen raamatu järgi kudunud mitmeid kindaid, kudunud-tikkinud ühed sukad ja saanud inspiratsiooni päris paljude tikandite jaoks, aga abuvest on ikka alustamata. 

Igatahes on see roheline vestike nii kena ning toonid tunduvad ka mu sukkadega imehästi sobivat... 


Tütrele meeldis aga üks teine vest. Selle autor on arhitekt Anu Kotli, nii et vest ei olegi nii hirmus vana, aga see-eest meeleolukas - kommentaariks on mainitud, et vest on "tikitud vabadel hetkedel, abiks ka sõbrad ja kolleegid". 

Lisaks paljudele lilledele leidsime me vestilt maasikaid, liblika, 3 lindu, mesilase, kiili, ämbliku, konna, lepatriinu, naise näo ja teo...
Siin on muuseumi viide ERM HM E 496 - otsige ka!
                            

Lisaks märkasin kapis üht vana triibulist Muhu mändadega põlle. Sellised triibikud oli vanasti väidetavalt üsna levinud, aga ma ei olnud neid enne tähele pannud. Ikka jäävad silma pigem suure kaheksakannaga või muud ergupõhjalised põlled. Aga paar päeva hiljem Seidla vanavaralaadal nägin vanu fotosid, kus Muhu eitedel olid seljas just täpselt samasugused triibupõlled. 



Kinda- ja sukanäitusel nägin ära ka oma tikitud sukkade "õekese" ehk sama mustriga sukad. Värvid on neil veidi erinevad, kuid muus osas tunduvad minu omadega üsna sarnased. 

Nagu näha, on need sukad tikitud pinnalaotusele ja hiljem siseküljelt kokku õmmeldud. Nii on kindlasti hea jälgida, et esimene ja tagumine pool oleksid täpselt samasugused! Samas peab suka suuruse (nii pikkuse kui ka laiuse) juba enne kudumist täpselt välja mõõtma-arvutama.

                                

Koolimaja kõrval paikneb muuseumi teine hoone, mis "sisekujunduse" poolest meenutab nõukogudeaegset kultuuri- või rahvamaja. Majas on muuseumipood ja hetkel ka keraamik Leo Rohlini isikunäitus. Seal näeb suuremõõtmelist keraamikat, seinareljeefe ja tekstiilitükkidest seinainstallatsiooni. Näitus on avatud vaid 21. juulini 2018.a.



 

Need seinareljeefid on kaetud naelte ja kruvidega. Kui klikid fotole, näed paremini! 

Mulle see nõukaaegne ruum iseenesest meeldis, paras nostalgijalaks... Samas veidike kõpitsemist kuluks hoones kindlasti ära :)


Muide, Heimtali muuseum on üks osa mängust #EESTI100AARET (vt https://eesti100aaret.ee/). Meie pere mängib.

Ma veel ei tea, kas mu järgmine postitus tuleb millesti, mille olen ise valmistanud, või hoopis Anu Raua näitusest ERMis...
Kohtumiseni!

8. juuli 2018

Heimtali muuseumis.

Mõne päeva eest käisime Viljandi lähedal Heimtali muuseumis. Olen sinna juba ammu tahtnud minna ja tõtt öelda tahan nüüd veelgi rohkem... sest seekord käisime perega, mistõttu mina väga süveneda ei saanud. Lapsed tüdisid eksponaatidest üsna kiiresti - eks nad on neid kindaid, sukki-sokke ja tikitud esemeid oma elukese jooksul ka väga palju näinud :) Aga vana koolimaja oma vahvate koolipinkide ja kitsukeste ruumidega oli tegelikult vahva.

Tütrele meeldisid hoopis kindamustritega koduloomad, millega sai ülemise korruse laste mängutoas teatrit teha.




See must-valge käpiknukk oli Anni lemmik. Eks ikka seepärast, et meil endalgi on kodus just must-valge kiisu Mimmi. Lisaks oli nuku kehasse kootud liblikaid, linde, hiiri ja kasse.

Mängutoas oli palju muidki tegelasi. Karta on, et väiksemaid lapsi on sealt päris keeruline ära meelitada :) 

Aga minule jäi silma tuniisitehnikas heegeldatud nuppude ja tikandiga tekk.



Muuseumi kappidesse ja kirstudesse on peidetud imelisi aardeid, mille vaatamiseks tuleb võtta eraldi aega ning see eeldaks ka teadlikku valikut. Mina lasin seekord endale välja laduda eelkõige tikandeid. 

Näitan nüüd tekkide motiive - üldpildi saamiseks tasub ikka kohale minna...





See viimane tumesinisel põhjal tekk jäi kuidagi mu hinge. Mind võlusid need lihtsad kuldsed leheväädid ja tagasihoidlikud lilleõied. Ja nagu kingitusena leidsin eile Seidla vanakraamilaadalt sama tooni täisvillase kangajupi, mis mõnelt murdekohtalt küll veidike hõredamaks kulunud, kuid muidu puhas ja pehme. Nüüd ootab see tikkimist...

Paar toredat avastust oli veel. Need lähevad järgmisse postitusse...


1. juuli 2018

Arhailised motiivid linasel kleidil.

Selle linase kleidi ostsin eelmisel aastal Soomest, mingist Itaalia disaini müüvast poest. Mu enda meelest oli juba ilma tikandita tegemist päris vahva rõivaesemega - suure, pika ja õhulise kottkleidiga, mõnus värv veel pealekauba. Seevastu (jälle!) arvas mu poeg nr 3, et kleit on IGAV! Nojah... ma ju ise ütlen sageli ka, et ühevärviline rõivas on nii tühi, et tahes tahtmata tekib tunne, et tikiks sinna midagi peale. 

Algul mõtlesin, et trükin seelikuosa alumisele äärele suured sõnajalalehed, aga siis hakkasin kartma, et need jäävad liialt domineerima. Loodusvalge mulineeniidiga tikitud arhailised motiivid on aga piisavalt tagasihoidlikud. Ettevalmistustöid polnud ka teha vaja.


Rinnale tikkisin paar edevamat elupuumotiivi ja päikese, turjale ports väiksemaid elupuid. Kuskile seelikusappa tuli ka üks roosimotiiv, aga sellest ma pilti tegema ei hakanud.




Poeg nr 2 tegi kodutänaval minust mõne pildi. Ega neilt ju tikandit näha pole, aga mingi üldpildi ikka annab.


Ja siis tuli naabrite Kessu vaatama, mida me seal tänaval sehkendame... Enne võttis tänavakivide vahel tolmuvanni ja siis tuli meilt paisid paluma :)



Kaunist juulikuud!


22. juuni 2018

Muhu sukad ongi valmis!

Eelmise aasta kevade hakul alusatud Muhu sukad on mul tõepoolest nüüd valmis! Täna ilusaid paraadpilte veel ette näidata ei ole, aga panen siia mõned piilupildid.


Imelik oli see hetk, kui viimase suka varbaotste silmustest sai lõpetav lõngjupp läbi tõmmatud ja sissepoole susatud. Natuke tühi olemine... ja teistpidi nii uhke ja ülev tunne. Et ongi kõik... Kas tõesti rohkem ei peagi proovima, kas jalga lähevad... ega laiad pole... või kitsad... või liiga pika päkaga... või ega ma kogemata kaht parema jala sukka koo... kas mõlemad sukad on ikka ühesugused (nii tikandid, laiused, pikkused, silmuste arvud jne jne). 

Jah, kõik ongi valmis! Või noh, lõngaotsad pidi veel ära peitma. Ja neid oli mõlemal sukal 40+ ehk siis kokku ligi 90. Lisaks muidugi tikkimislõngade otsakesed, aga need olin ma õnneks jooksvalt ära peitnud. See tuli muidugi kõik üle kontrollida.



Ei ole siin pahemal pool ka midagi häbeneda. Päris vahva ju! Ja üsna hõre.



Sukatikandile ei saa mingil juhul jätta pikki lõngajookse sissepoole tolknema. Muidu jääb kitsast sukka jalga lükates midagi varba taha kinni ja ilus tikand olekski rikutud.


See hetk, kui kohv sai otsa ja mõlemal sukal varbaotsad viimistletud... Ja õues paistis päike (oli 1.juuni). Ülejäänud lõngaotste peitmine oli veel ees.


Muide, tikitud sukki on väga mugav jalga tõmmata. Need venivad üsna hästi ega ole nii tihked või jäigad, kui kirjatud sukad. Need Muhu sukad on ka üsna suvise moega, kas pole? 


Ilusaid pühi!

15. juuni 2018

Heegeldatud kleidi uuenduskuur.

Mäletate seda heegeldatud kleiti, mille tegin paar aastat tagasi. Heegeldasin selle ümber. Mind häiris vana versiooni puhul päris mitu asja. Esiteks oli sellel liiga sügav dekoltee (see venis paari kandmise järel pikemaks, kui fotod annavad aimata). Teiseks tundsin ma puudust varrukatest (eelmine suvi oli ju jahe), mistõttu tuli kleidile alati midagi peale panna (jakk vms) ja see varjas pool kleiti ära. No ja lõpuks see selg... sinna tekkis alati voldike, mida pidin pidevalt kohendama. Ma ei teagi, kas oli mu kleidi ülakehaosa liiga pikk või oli see puusadest liiga ümber, aga kleit ei hoidnud seljal piisavalt hästi, ei langenud ja mulle see kohe üldse ei meeldinud. 

Niisiis hankisin veel ühe toki virsikuroosat heegelniiti ja lõin kleidile käärid sisse. Lõikasin ülemise osa maha ja heegeldasin uue asemele. Vöökohale (või siiski sellest veidi ülespoole) tegin mitu rida kinnissilmuseid. Väiksem dekoltee ja pisikesed varrukad on sel kevadel ennast korduvalt õigustanud.






Aga ega vana kleidi ülemine osa ka raisku läinud - sellest sai ka "uus" kleit - palava ilma kodukleit. Heegeldasin sellele pikenduseks väikese riba ning õmblesin alla ema kaltsukotist leitud kirju viskoosseeliku. Ka see kleit on mai-juuni soojade ilmadega pidevalt käigus olnud.


Ilusat nädalavahetust!


6. juuni 2018

Ristikunutid ja muu värvikirev tikand.


Selle sviitri ostsin sügisel Barcelonast. Poeg nr 3 mainis veel, et "mis ma sellest ostan, et ma saan sellise kudumisega ju ise ka hakkama...". No ikka saaksin - lihtne sirge ühevärviline kudum ju. Aga kõike pole ju alati tarvis ise teha. Pealegi meeldis mulle selle sviitri puhul nii lõige kui ka seljal asuv pikk metall-lukk. Ja muidugi see värv - veinipunane on läbi aastate üks mu lemmikuid olnud (türkiisi ja briljantrohelise kõrval). Pealegi ei maksnud see sviiter just eriti palju - mingi 10-15 eurot (soodusperiood). Ja lõpuks sattus Barcelonas just sel õhtul olema tavalisest külmem, mistõttu sai tütreke selle kampuni endale rongi oodates selga tõmmata. Muidugi oli see talle (maani) kleidi mõõtu, aga abiks ikka :)


Mõte, et sviitrile midagi peale tikkida, tekkis hoopis hiljem. Mind kummitas oranži-tumepunase-lilla kombinatsioon, mida olin kunagi kasutanud ühe vesti tikkimisel. Tookord tegin suhteliselt väikeseid õisi, seekord tahtsin teha suuremaid, pisut meeletuid ja karvasemaid. Kuna sviitri koostis (82% viskoosi, 16% polüamiidi) annab aimata, et see ei pea eriti kaua vastu ja läheb kiiresti topiliseks, ei tahtnud ma ette võtta midagi eriti töömahukat. Paar suurt lille, lillakaid ristikuõisi ja veidi litreid-helmeid peaksid piisavad olema. 

Kui fantaasialend läks ristikuõite ja lapsepõlve peale (ristikuõitest imesime suviti sageli nektarit välja), meenus mulle, et ema õpetas mulle kunagi rüiu-tikandit. Tänapäeval on see võte pigem küll unarusse jäänud, aga seda põnevam oli oma oskusi värskendada. Pealegi tundus, et karvaseid ristikuõisi peaks olema täitsa võimalik rüiu-tehnikas tikkida. Iseasi, et tavaliselt tikitakse rüiu-pistet jute-kangale või mõnele muule küllaltki jäigale materjale. Mina aga tahtsin tikkida väga venivale ja libedale kudumile... Aga mulle ju meeldib katsetada...

Muide, leidsin YouTube´st rüiu-tikandi kohta ka videoõpetuse. Toredaid vaipu näeb seal ka.



Tikkimiseks kasutasin suvalisi lõngajääke. Käiku läksid nii jämedamad meriinovillased lõngad, siidisegused pitsilõngad kui ka lihtsad lambavillased lõngad.

Seda värvide mängu oli ka vahva pildistada :)







Tjahh! Päris ehtsate ristikuõitega ma ikkagi ei konkureeri - nii peened ja detailirohked on need.


Paar pilti seljas ka.




Seekord siis seesugune värvilaks! 
Ilusat juunikuud!