9. mai 2018

Lillad palmikud ja suur krae.


Aprillikuus ilmus järjekordne ajakiri "Käsitöö", kuhu kirjutasin juhendi palmikutega mantli kudumiseks. Kuna seekord oli ajakirjas suurem tähelepanu pööratud just suurtele (XXL) suurustele, siis sain selle idee ühildada ühe tellimustööga. Nimelt oli Urve juba ammu omale soovinud sooja, pikka ja pehmet kampsunit, millega ka soojemal talvel (ja külmal suveõhtul) õues jalutamas käia.


Lõngaks valisime alpakasisaldusega imepehme Drops Andes´i, mille võrratust värvivalikust meeldis Urvele kanarbikulilla toon. XXL-mõõdus kampsunile kulus lõnga 20 tokki ehk 2 kilo. Lõngaga oli abiks Sallike.ee

Lõngafirma värvikaardil ongi selle tooni nimeks kanarbik, aga mulle meenutab see värv  hoopis krookuseid :) Tegelikult on krookused veidi sinisemad. Tegin täna aias ühe toonituvastuse ringi, lõngatokk näpus. Kanarbikuõitega ma seda praegu võrrelda ei saanud, aga õues on mul üks priimulapuhmas küll täpselt samasugust lillat tooni. Ilus värv on - plaanin omale ka sellest midagi kududa!


Jämedale ja suhteliselt lauge keeruga lõngale meeldivad palmikud, tavaline parempidine või pahempidine kude ning 1+1 soonik. Kärjemuster jäi minu meelest kohe eriti ilus, lisaks toetab see suurt kudumit väga hästi, nii et sellega ma kokku ei hoidnud :)



Nii suurel kudumil peavad olema taskud! Ma ei tahtnud ülevalt alla looklevaid palmikuid märgatavalt lõhkuda ega taskut nende peale panna ja nii sai kampsun endale sissekootud taskud. 

Varruka otsas on pikk soonikkude - nii saab varrukaotsa tagasi keerata just nii pikalt, kui on vaja.



Uhke lai sallkrae on kootud lühendatud ridadega nii, et krae oleks kaela ümber laiem ja lopsakam kui nööbiliist. 

Ajakirjas on antud juhend suurustele XL-XXXL (rinnaümbermõõdule 116-130 cm). Kudumi pikkus on kõigil suurustel 100 cm. Tahan veelkord juhtida kuduja tähelepanu sellele, et suur palmikutega kudum on üsna raske ja venib pesu järel päris palju. Proovitöö ei veni pikkusesse iialgi nii palju, kui valmiv kudum. Kui on soov kududa samasugune 1 meetri pikkune kampsun, peaks viimistlemata kudumi pikkus tasapinnal (laual) mõõdetuna olema umbes 80-85 cm, mis seljas peaks võrduma maksimaalselt 90 cm seljapikkusega. Niisuguse arvestusega saate pärast pesu umbes 100 cm pikkuse kudumi. 
Ja veel - pesu ajal ei tohiks kudumit liialt venitada. Loomulikult tuleb kudum kuivatada tasapinnal (nt sooja põranda või kuivatusresti peal). Õnneks kuivab see üsna kiiresti.

Kuna ma unustasin Urve seljas tagumisest poolest pilti ja seda pole ka ajakirjast näha, siis üks hägusem foto ka seljast...


Imekaunis ja maitsekas Urve armastab ja hindab käsitööd väga. Ma ei ole teda kordagi näinud tikanditeta ja ta oskab neid nii hästi kõige muuga sobitada.


Ajakirjas on veel mitu kaunist kudumit, aga seekord jäi mulle (kui suurele taskute sõbrale) silma hea idee vabaheegelduse vallast. Lihtsale kleidile või tuunikale võib toredad taskud teha hoopis lõngajääkidest...


1. mai 2018

Paukjärve loodusrada ja poolikud randmesoojendajad.

Blogi statistika näitab, et kevad on oma kõrgpunktis - lugejad on pigem aias kui arvuti taga. Igapäevane külastatavus on langenud pea poole võrra ja ma kuidagi ei tahaks siin ennast süüdistada :) Mu meelest ei ole siin kehvemaks läinud - on pilte ja kudumeid, värve ja kirge... Küllap ikka kevadel tehakse midagi kasulikumat ja seda ei saa küll pahaks panna, sest eile käisin ma ise ka hoopis matkamas. Kududa jõudsin vaid autos, kui sõitsime Paukjärve loodusrajani ja hiljem teel tagasi koju. Väidetavalt polnud kohapeal mingisugust levi, internetist rääkimata (ma ise ei kontrollinud, polnud vajagi). 

Randmesoojendajad tulevad pajulehe ehk maasikalehe kirjaga ning lähevad ühele noormehele.


Järved on Põhja-Kõrvemaal, Paukjärvel maalilised. Tahaksin sinna tagasi minna sügisel, kui kased on kuldsed...
Vaatetorn on korralik - ka minusugune kõrgusekartja sai ilma jalavärinata trepist üles. Matkarada kulgeb mõnusalt üles-alla, läbib erineva iseloomuga maastikke ning väsitab just parasjagu. Samas oli matk ka 8-aastasele jõukohane ja huvitav.




Fotosid polnud üldse lihtne teha, sest valgusolud muutusid pidevalt ning märkamatult. Pilv ja päike, tuul ja vaikus, varjud ja peegeldused. Põnev oli.


Mulle endale meeldib väga allolev, hõbedase "parvega" pilt.



Leinaliblikas.

Paukjärve vaatetornist avaneb vaade järvele...

... ja teises suunas rabale. Ka rabas on vaatetorn - sinna saab Kõnnu Suursoo matkarajalt (pildilt on seda veidike näha).


Paukjärves on väga puhas vesi. Seal saab ujuda ning mitmes kohas on mõnusad telkimisplatsid, mis on varustatud grilli, puude ja kuivtualetiga. 


Tütar sai ka kevadeks endale uue mütsi ja randmesoojendajad. Sellised lihtsad, matkamiseks ideaalsed :)


Hämmastavalt palju oli seal selliseid sinililli, kus õies oli vähemalt 8, mõnel aga rohkemgi kroonlehte. 


Kui soovid samuti minna Paukjärve loodusrajale seiklema, siis arvesta, et kohalik "sõidu"tee on praegu kohutavas seisus. Vähemalt 20 minutit tuleb sõita august auku ning mööda "kartulivagusid". Karta on, et vihma korral on tee väga porine ja pehme. Sellise tee peal kududa muidugi ei saa :)

25. aprill 2018

Kirju jakk. Mannavaht sirelite ja krookustega.


Kui ma eelmisel aastal hakkasin Ilsele kampsunit kuduma, siis tutvusin muuhulgas ka Garnstudio enda DROPS Eskimo lõngale loodud disainidega ning mulle jäi silma üks vahva tekstuurse mustriga ja voltidega jakk, see siin. Ja kui ma veel märkasin, et Eskimo valikus on mitmed ägedad kirjud lõngad, oligi asi otsustatud. Tuli tellida kilo lilla-roosa-hallikirjut lõnga... 

Jälle arvasin ma, et kõik läheb lihtsalt - tuleb vaid jälgida juhendit ning jakk saab kiiresti valmis. Aga nagu mul juba tavaks on saanud, hakkasid jamad kohe alguses pihta ja seda mitte juhendi pärast, vaid ikka mu enda soovide tõttu... 
Kõigepealt otsustasin, et alustan kudumist hoopis keskelt, vöökohast. Nimelt tahtsin ripskoes vöökoha asendada tugeva ristipidise palmikuga. Ka nööbiliistu kõrval pidi jooksma palmik. Ja kuigi põhiosas jäi koekiri samaks, siis vööst ülespoole kudusin ma paar numbrit peenemate varrastega (et oleks ikka piisavalt soe ja välja ei veniks), mistõttu ei saanud ma kordagi järgida juhendis toodud silmuste arvu. Vöökohast allpool olid mul kasutuses küll sama jämedusega vardad, kuid volte tegin vähem - tegelikult proovisin silmuste ja voltide osas esialgu juhendit jälgida, aga pärast 20 cm kudumist veendusin, et seesugune hiiglaslik "langevari" mulle ei sobi. Nii piirdusin ees ja tagapool vaid kahe voldiga. Varrukaotstesse ei teinud ma ka selliseid kellukaid nagu juhend pakkus, sest pole ju vaja, et sügisene vali tuul varrukatest sisse puhub. Lõpuks (pärast paari kandmist) tõdesin, et selline jakk vajab kindlasti veel taskuid, nii et need kudusin sinna hiljem sisse (selleks kasutasin sobivas toonis villase lõnga jääke). 
Kuigi muudatusi sai tehtud omajagu, siis üldmulje on ju enam-vähem sama. Või kuidas teile tundub?




Lõng: Drops Eskimo (100% vill, 50g/50m), mida kulus kokku 21 tokki. Lisaks pisut villast (nr 6/2) lõnga taskute jaoks.

Vardad allpool vööd ja varrukates numbriga 8, ülejäänud osas nr 6.


Olin just jõudnud oma jakiga sinnamaale, kus tuli hakata lõngasabasid peitma ja nööpe valima, kui turgatas pähe, et mul pole ühtegi salli, mida oma uue jakiga kanda. Õigupoolest oleks üks paks, jämedast lõngast torusall, mis sobib kandmiseks juhul, kui õues on vähemalt viis miinuskraadi. Aga vastvalminud jakki sobib kanda pigem +5 kuni -5 kraadiga. Vähemalt esialgu tundub mulle nii. Seega vajaks see veidi kergemat salli... Mõtlesin juba kõigi nende lõngade peale, mis mu sahtlites ja kastides kudumist ootavad. Et äkki on nende seas mõni peenem ja pehmem roosa või lilla, aga ükski ei meenunud mulle. Ja siis, paari päeva pärast, kohtusin ma ühe oma pikaaegse kliendi Urvega, kes kinkis mulle Venemaal kootud kitsevillase pitssalli. Hämmastav, kui hästi see roosakirju sall sobib mu uue jakiga. Aitäh, kallis Urve! Tundub, et meie vahel on  mingi nähtamatu side :)







Jaki fotod on tehtud juba eelmise aasta lõpus - 30.detsembril. Lund siis veel ei olnud ja loodus nägi ikka väga lahja välja, justkui varakevadel, aga ilma sinililledeta :). 

13. aprill 2018

Käpikud Emmaste mustriga.

Kui saabud Eestisse aprillikuus, siis ei tea iial ette, mis ilm sind siin eest ootab. Eriti suur võib olla ehmatus, kui tuled Singapuri 30-kraadisest palavusest ja maandud Eestis värskeltsadanud 10-15 sentimeetrisesse valgesse lumevaipa. Need käpikud läksidki umbes nädal tagasi tervituskingituseks ühele sealtkandi härrasmehele, kes pidi mõneks päevaks välismaise kuumuse vahetama meie lumesupi vastu. 

Emmaste kolmevärviline kindakiri oli mulle juba mõni aeg tagasi silma jäänud. Selle sini-must-valge mustri leiab Hiiumaa Käsitööseltsi kodulehelt. Kahjuks pole MUISis fotot originaalkinnastest, seega kinda randmeosa kudumisel lähtusin teistest Emmaste kirikinnastest. 



Põhivärv tundub mu fotodel olevat küll päris must, aga tegelikult on see selline mõnus tume-tume hall, mis mu tütre sõnul õhtuvalguses hoopistükkis tumepruun tundub olevat. Lõnga värvisin mõni aasta tagasi ning olin algul selle ebamäärase ja tuhmi hallikas-pruuni üle isegi õnnetu ning lugesin lõngavärvimise ebaõnnestunuks. Nüüd aga näen, et see ebakonkreetne ja soe "must" sobib vanade mustritega hoopis rohkem kui kirgas ja külm süsimust. Olen püüdnud meenutada, kuidas ma seda värvisin, et tulemust korrata, aga seni on see saladuseks jäänud... Õnneks on mul seda lõnga vähemalt ühe kindapaari jagu veel.

Vardad 1,75 mm.
Lambavillased lõngad nr 8/2.
Silmuseid kirjaosas vardal 20.



Veeretasin õues veidi lumepalle :) Jäälusika leidsin ka. Ja lumivalge lumelaud oli ka käepärast :)  Oli 3. aprill.



Ja hortensiaid kaunistasid sellised ilusad lumeõied.


Ilusat kevadel! 

10. aprill 2018

Hiigelkäpikud.

Seekordne kinda-tellimus tuli minu kunagisest töökohast Riigikontrollist, kus ametist lahkuvale riigikontrolörile sooviti kinkida asutuse nimega kirikindad. Teatavasti saab Alar Karise uueks töökohaks Eesti Rahva Muuseum, seega ühed villased kindad sobivad seda hetke meenutama küll:) Aga üks väike konks pidi selle kudumi juures veel olema - nimelt pidid kindad tulema SUUUUURED. Nii suured, et kui need ära raamida ja seinale panna, siis hakkaksid kindad ka suures ruumis silma. Seega pidi kindakiri olema lihtne ja selge ning nimi arusaadav.

Valituks osutus vana ja populaarne lehekobarat meenutav kindakiri. MUISist leiab väga palju sarnase mustriga käpikuid, nii kahevärvilisi kui ka üsna kirjusid (ühed mu lemmikud on roosa-oranži-lillakirjud). Vaatasin, et see muster (väikeste variatsioonidega) oli levinud pea-aegu üle Eesti, alates Hiiumaast kuni Tartumaa ja Virumaani. Sõltuvalt paikkonnast on kirja nimetatud erinevalt, näiteks ubaiva (ka ubalehe) kiri, oa õie kiri, maasikalehe (ka maasiklehe) kiri, pajulehe kiri, kiviristi kiri, katsaharualine kiri. Neist viimane viitab motiivi kaheksale harule. Nende muuseumikinnaste seast, mis ma läbi vaatasin, oli vanim aastast 1867, aga küllap kooti seda lehemustrit varemgi, sest juba 1870.ndatest on neid muuseumides mitmeid.


Mustrit valides lappasin läbi suure koguse MUISis leiduvatest Tartumaa kinnastest. Lõpliku valiku tegi tellija ning sellest lähtuvalt joonistasin kavandi, kus suurem osa mustrist on tumesinisega, kuid nimed ja üks mustririda taevasinisega. Tublisti tuli vaeva näha nimetähtede õigesse suurusesse paigutamisega.


Ühe kinda mõõt on umbes 46 x 25 cm. Panin pildile võrdluseks ühe tavamõõdus käpiku, nii saab vast paremini aru, kui erinevat mõõtu need on :)


Kudumiseks kasutasin kolmekordset (nr 8/3) villast lõnga ning vardaid nr 2,5. Titemütsi laiusega kinnaste kudumiseks oli silmuseid ringil 140 - vaevu-vaevu mahtusid need mu sukavarrastele :)



Raamitud kindad anti Alar Karisele mõned päevad tagasi ka üle. Siit saab vaadata

Lõpetuseks üks inspireeriv raamatusoovitus. Kui ma ERMis käisin, soetasin endale raamatu "Sõbast seinavaibani", autor Vaike Reemann. See on Eesti Rahva Muuseumi vaibakogu baasil koostatud ülevaatlik pildiraamat, mis on välja antud juba 2011. aastal. Raamatust leiab tikitud pulmateki ja seinavaiba, põimitud sõidutekke, sängitekke jne. Iga teki kohta on väike lugu ja tükike meie oma ajalugu. Juhendeid, mustreid raamatus küll ei ole, aga mõtted paneb tööle ikkagi... Muide, ERMist saab raamatu hulga soodsamalt, kui raamatupoest :)

3. aprill 2018

Käpajäljed ja tagurpidi maja.

Ma ei tea, kas kuskil on veel müügil veebruarikuu ajakirja "Käsitöö", aga ma olen juba ka maininud, et seal on koera käpajälje muster. Muster sobib hästi nii tikkimiseks kui ka kudumiseks. Proovisin mõlemad variandid mitu korda ka ise järgi. 

Ajakirja jaoks sai tikandi Liina hall kardigan. Taskud tundusid selleks ideaalsed. 


Väike nipp! Kui taskule tikkides tahab nõel muuhulgas minna ka läbi põhikanga, võiks taskusse panna sobiva suurusega libedama papitüki (väga hea abiline on sukapükste pakis olev "vormihoidja"). 



Lumevaht ja piimavaht.
Selle tööproovi kudumisel kasutasin Alvita Alpaka lõnga ja vardaid nr 3. Nii tuli motiivi suuruseks 7 x 6 cm.



Eile varahommikul (või selle eelneval ööl) oli meid tabanud lumelaviin :) Päriselt! Lumevaip maja ees oli küll vaid kalossikõrgune, kuid niiske, tihke ja väga raske. Ning paraku sadas kogu päeva edasi, nii et pidin treppi, väravat ja autot kaks korda välja kaevama, sest pealelõunaks oli valge vaip jälle 10 cm paksune. Selle jõuproovi tulemusena mul täna õlavarre lihased valutavad (õnneks mitte selg). Nojah tore, aga täna hommikuks oli lumi jälle tagasi... 



Tänu mahasadanud värskele lumele võin siin süümepiinadeta näidata ka lumiseid pilte. Järgnevad olen siiski teinud enne aprilli, kui käisime Tartus, Tagurpidi Majas.




Kuidas need lõngad küll seal sahtlis püsivad, uuris tütar.