16. august 2019

Kaelkirjakud võivad.


Kaelkirjakud võivad üsna tüütud olla.... Talvel mingit loodussaadet vaadates, märkis tütar, et ta tahaks näha kaelkirjakut, päriselt näha... Et kui pikk see kael ikkagi on ja kui suured loomad nad tegelikult on ja... Kuna kuskile sobivasse "soojale maale" sõitmine võtaks hulga aega ja tüdrukule tegelikult ei meeldigi sellised pikad reisid, siis tuli leida lihtsam võimalus ehk loomaaed. Esiti arvasin, et lähim kaelkirjaku-koht on Rootsis, aga õnneks tuletas töökaaslane meelde, et ka Riia Loomaaias on kaelkirjakud. Seal sel suvel käisimegi.



Tütar joonistas kohe väravas skeemi, kuidas jõuda kaelkirjakuteni. Tegelikkuses me seda eriti ei järginudki, sest loomaaed on Riias üsna pisike, nii et jõuab kogu territooriumi ilma suurema vaevata risti-põiki läbi käia.

NB! Parkimisega on Riia Loomaaia lähistel jätkuvalt probleeme (seal lihtsalt polegi ühtegi suuremat parklat), nii et tasub parkimiskohta otsida veidi kaugemalt ning väikesele lapsele jalutuskäru kaasa võtta.



Selline kaval nägu nagu multikast :)

Kaelkirjakuid saab Riia Loomaaias vaadata mitmest suunast. Kui minna kaelkirjakumaja juurde terrassile, siis pääsevad loomad külastajatele üllatavalt lähedale. Ma ikka paar korda ehmatasin, kui nad suure kaarega oma pika kaela meie poole sirutasid ning otse fotokaamerasse vahtisid.


Söögiaeg. 


Kaamel. 


Tean, et ega loom (või lind) trellide taga pole mingi kena vaatepilt, aga see kakk ei lasknud ennast üldse külastajatest segada. Istus paari sentimeetri kaugusel võrest ja vahtis mulle otse objektiivi. Sündinud modell...


Ann teeb pilti ühest oma lemmikust, kollasest maost. Ta on veendunud, et kunagi saab tal ka olema selline lemmikloom, uhh palun mitte...


Ööbisime Riias Tallinki hotellis (ei ole pildil :)). Hotell jääb vanalinna vahetusse lähedusse.  Toas oli üllatavalt vaikne, kuigi kohe sealsamas oli suuremat sorti sõidutee, kaubanduskeskus ja marsruuttaksode stardipunkt (alumisel fotol). Ka naabertubadest ei kostnud läbi (tavaline probleem Eesti SPAdes), hommikusöök oli hea, kuid rahvast oli hotellis väga palju ja vaba laua leidmine osutus probleemiks. Aga soovitan ikkagi :)



Kaelkirjakud võivad ka pärast reisi painama hakata - kui fotosid üle vaatasin, siis jäin imetlema loomade kenasid mustreid ja ei saanudki neid peast... 

Joonistasin oma versiooni. Kes soovib - see proovib!



Minu esialgne proovitöö. See on kootud nr 2 varrastega ja 7/2 lõngadega. Peenema lõngaga peaks muster hästi ka sokile sobima :) Tütar arvast, et temale meeldiks selline pullover või sall.

9. august 2019

Tosin lavendlikotti.


Üks suvehommik aastast 2013. Uni läheb ära juba enne kella seitset. Ülejäänud pere magab veel magusat und. Astun õue - seal on soe ja vaikne. Taimed on lopsakad. Huvitav, et kastet ei olegi maas... Seega, kõik klapib... 

Haaran toast kasti tekstiilivärvidega ja teiseringipoest soetatud naturaaltoonis puuvillase kangariba, svammi ja mõned pintslid. Külmkapist leian sidruni, aiast korjan erinevaid lehti - pihlaka, ristiku, brunnera, vereurmarohu, tähtputke, suureõielise tõnnikese ning erinevate umbrohtude lehed. 

Harjutan taimedega trükkimist. Tulemust näete allolevatelt piltidelt. 



Jah, see oli vaid katsetamine. Pärast kangaribaga möllamist valisin välja paar ägedamat taimelehte ja trükkisin nendega mõned T-särgid. Üks nendest käis kunagi ka mu blogist läbi (siin).

Kangariba ise aga seisis mul kapis pea-aegu viis aastat. Mingi hetk mõtlesin selle isegi ära visata... Aga eelmise aasta alguses tuli mõte õmmelda kangast väikesed kotikesed, kuhu saaksin lavendliõisi koguda. Lavendlikotte saab ju kasutada lõngasahtlites ja kudumite riiulis koide peletajana. Seni olen sahtlitesse pistnud tugevalõhnalisi käsitööseepe, aga nende seepidega on nii, et vahest kipuvad nad olema LIIGA TUGEVA LÕHNAGA, nii et varsti lõhnab terve tuba ning lõpuks paneb see pea valutama või hakkab lihtsalt vastu. Kuid veel sagedasem "probleem" tekib siis, kui saunast või vannitoast saab seep otsa, sest siis haaran ma selle muidugi mõnest lõngasahtlist... ja siis seal sahtlis ju seepi pole ja vahest pole seda pikalt... Tõsi on see, et käsitööseep on olnud suureks abiks koide vastu, sest nende (ligi kümne) kuduhooliku aasta jooksul ei ole ma kohanud oma lõngades ega kudumites koisid (3 x ptüi). Kindlasti on  olnud abiks ka see, et ma aeg-ajalt "tuuseldan" oma lõngades

Ühesõnaga, nüüd tahan nende lavendlikottidega proovida...


Lavendlitega on mul vedanud - need paljunevad mu kuiva ja kõva pinnasega aias üsna kontrollimatult :) Kunagi (u 14 aastat tagasi) ostsin paki lavendliseemneid. Pakile oli kirjutatud, et need lavendlid on külmakartlikud (pakasega vajavad katmist), muld peab olema rammus ja niiske ning kasvukoht päikeseline. Mul ei olnud neist tingimustest suurt midagi pakkuda.... Külvasin osa seemneid potti ja osa otse peenardesse. Ja aastate pärast valitses aias katastroof, sest lavendel kasvas, õitses ja külvas ennast peenardel, paekividest teerajal, värava vahel ja on nüüd juba jõudnud aiast välja tänavale killustiku sisse (autode parkimiskohale). Esialgu ei osanud ma neist eriti ka üle käia, ei julgenud pügada vms.  Päris lahti ju ka ei tahtnud lavendlist saada... Nüüd olen neid ohjeldanud, st välja tirinud või kaevanud ja ka ümber istutanud. Viimasel 2-3 aastal olen korjanud ja kuivatanud lavendliõied ära enne, kui nad hakkavad seemneid pilduma. 

:) On veel kaks taime, mis sarnaselt meie aias levivad - pune ja murulauk. Konkureerivad omavahel mu väikeses aias. 


Kuna lehed olin kangale trükkinud üsna tippupidi kokku, pidin kottide ülemisele äärele lisama nöörikanali. Selleks valisin lehega sobivaid värvilisi kangatükke.






Siin on kõik 12 kotikest koos. Pilt on tehtud eelmisel aastal pärast kottide valmimist. Suvel kogutud lavendel alles kuivas ja kotid ootasid täitmist. 



Ka õitega trükk tuli päris vahva!



Oma aia lavendlitest tegin pildid 10.juulil. Tänaseks on suurem õitsemisaeg ammu läbi.

5. august 2019

Oru park ja Tulivee ja...


Ida-Virumaal, Toilas asub kaunis Oru park. Mitmekesisele maastikule on rajatud erinevate osade ja vaadetega suur park, mis ületab oma mõõtmetelt näiteks Kadrioru parki. Sellega korralikult tutvumine võib võtta tunde ...



Oru loss ja seda ümbritsev park valmisid 19. sajandi lõpus. Keerulise saatusega lossi  ja pargi ostsid 1934. aastal Vene suurkaupmehelt aga ära Eesti töösturid ning kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea  (tol hetkel Konstantin Pätsi) suveresidentsiks. Loss ise hävis 2. Maailmasõja käigus, aga parki on aegamööda hooldatud ja taastatud.



Vanasti olevat lossi ümbruses olnud kolme purskkaevuga iluaed, kus  jälgiti ranget korrapära nii lillepeenarde kui ka murude paigutuses. Praegu märkasin lopsakate lillede vahel ühte purskkaevu. 



 
Nagu vanasti, nii on ka praegu pargis oluline koht roosidel.


Seal lõpus asub ürgne Hõbeallika koobasKoopa pikkus on 6 m, ava laius 1,7 m ja kõrgus 1,4 m. Koopa kaljulõhedest voolab välja Hõbeallikas, mis olevat oma nime saanud vee puhtuse ja selguse pärast. Praegu on seal vett äärmiselt vähe - kaskaadist allavoolamiseks seda enamasti ei jagu...

Kuna koopa olukord ei olnud kiita, taastati see 1970. aastate alguses. Tugimüürid, koopaesised paeplaadid, terrass ja selle nõlvast voolav allikavee kaskaad pärinevad just sellest ajast.


Pargis on ka suur "metsikum" ala.


Nii! Kui Sa oled ära käinud Kaevandusmuusemis, Valaste joal ja Oru pargis, siis on sul kindlasti vahepeal kõht tühjaks läinud. Meie valik oli Tulivee restoran, mis asub Liimala rannas (Lüganuse vallas, Tallinna poolt sõites enne Purtse jõge). 

Lisaks heale toidule (menüü ei ole väga pikk, aga see ongi tore, sest suur valik ajab mind alati segadusse) on seal veel boonuseid... Nö kiviviske kaugusel on uus korralik vaatetorn (ülemisel pildil), kuhu ka minusugune kõrgusekartja julges ja suutis ronida. Kohe sealsamas on liivane ja imeliselt puhas, täiesti ujumiskõlblik rand, kus muuhulgas saab ka päikeseloojangut nautida. Lisaks on paigal tore (salapiiritusega immutatud) ajalugu, millega soovitan ka tutvuda :)


Kõik see mees torni!



Loodetavasti keegi sai siit inspiratsiooni oma puhkuse veetmiseks! Pikk august on veel ees. Ilusat suve jätku!

1. august 2019

Ontika pankrannik.



Kui juba Ida-Virumaale minna, siis tasub Kohtla-Järve kandis teha suurelt teelt (Narva maanteelt) väike kõrvalepõige ranniku poole. Seal asub Eesti kõrgeim, kuni 55 meetrit üle merepinna ulatuv Ontika pankrannik, kus on näha erinevate ajastute värvilisi kihte. 


Imekaunis vaade pankrannikule avaneb Valaste joa juurest, kus hiljuti avati uus trepiplatvormil. Kui vana trepp oma pika platvormi ja keerdtrepiga oli nii hirmus habras ja läbipaistev, et ma suure hädaga julgesin vist paar korda sellel ikkagi ära käia (mu abikaasa vanematel oli seal lähedal suvekodu, nii et me sattusime sinnakanti pea igal suvel), siis uus tundub mõnusalt tugev ja kuidagi konkreetsem, nii et mu kõrgusekartus ei saanudki avalduda.


Trepp algab kohe tee äärest. Parklad ja kohvik on sealsamas.



Kuigi Valaste juga ennast tasub vaatama minna pigem suurvee ajal või krõbedal talvel, kui joale tekivad jääskulptuurid, siis pankrannikul avanevaid vaateid soovitan küll ka muul ajal nautida. Huvitav, kui ilus siin võiks olla sügisel, kui puud vahetavad värvi... 


Tõeline värvide pillerkaar. Ja milline inspiratsiooniallikas mõne kudumi värvivalikul!


Tänavusel kuival kesksuvel oli juga päris loiguks kokku kuivanud. Uhke, ligi 30-meetrise joa ja 10-15 m kõrguse kose asemel nirises ülevalt alla pisike veenire, justkui oleks keegi kuskil jätnud kraani pisut lahti...

Muide, Valaste juga ei ole looduslik, vaid saab vee kuivenduskraavist ehk Valaste ojast.



Valaste joa juurest viib pikk trepp alla rannale, mis on küll üsna kivine, kuid siiski ujumiskõlblik. Rannal on rohkelt puhtakspestud siledaid puujuuri- ja tüvesid.



Meie lapsed käisid ujumas.

29. juuli 2019

Lõngajäägikleit.



Lõpuks ometi õnnestus endale heegeldada üks lihtne igapäevakleit. Selleks oli vaja hunnikus (450 grammi) lõngajääke - peamiselt puuvillased, mõned ka viskoosisisaldusega - ning ühte pisut avaramat maikat, millelt võtta lõige.


"Miks te seda roosat kleiti roosa seina taustal küll pildistate?", küsis meilt poeg. No kas siis on nii roosa kleit?



Kleiti alustasin kuskilt keskelt (rinna alt) ja heegeldasin ringiratast alla ja siis üles. Käeavade juures tuli jätkata edasi-tagasi heegeldades. Kõik oli väga lihtne. Enamasti kasutasin ühekordseid sambaid, kaeluse ja käeavad heegeldasin hiljem üle kinnissilmuste ridadega. 

Triibud on 1-2 realised, mõnikord ka 1,5-realised - just nii, nagu lõnga parajasti jagus. Värvi vahetades ma lõngasid edasi ei vedanud, vaid katkestasin alati ja uue värviga alustades heegeldasin kõik lõngaotsad kohe peitu. 

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.





Väga oluline!! Sellise triibukleidi (või seeliku) puhul soovitan igat uut värvi alustada erinevast kohast. See tähendab, kui värviga A lõpetad näiteks keset selga, siis katkestad lõnga ja alustad värviga B hoopis paremalt küljelt. Nii ei jää kuskilt näha reavahetuskohta  ehk koledat triipu, sest ükskõik kui püüdlik sa oled, kui kõik reavahetused on alati kohakuti, siis üldpildis jäävad need ikkagi näha... 
Mina selle vea ikkagi mingis osas tegin ning nüüd on mul seljal umbes 10 cm pikkune üleminekutriip. 


Vanaemaruuduga taskud.