3. mai 2024

City Lights

Kui aprilli keskel tuli ootamatult lumi maha ja maa läks valgeks, siis meenus mulle, et juba jaanuaris sai pildile püütud must sviiter nimega City Lights. Idee sellise kudumi valmistamiseks sain palju aastaid tagasi lõngade tõttu: musta lõnga soetasin enam ligi 15 aastat tagasi peenekoeliste kirikinnaste jaoks, aga kogemuse ja teadmiste kasvades sain aru, et see lõng ei ole kinnaste kudumiseks kõige õigem. 
Nii jäigi lõng pikalt ootama kuni ta kõrvale ilmus väga kirju intensiivsete toonidega üksik 50-grammine sama peenike Kanadast pärit Koigu lõng. Need kaks lõnga, süsimust ja kirjumirju, tundusid imehästi kokku sobivat... aga kuidas? mis mustriga? No eks selgus tuli õhtuste jalutuskäikude ja kaunite linnatulede peegeldustega. Ja kui suve lõpus jalutasime hilisõhtul abikaasaga mööda Tallinna uut Reidi tee promenaadi, siis see vaade andiski viimase lükke. Mitu päeva nuputasin, otsisin öiseid linnavaateid (Tallinna omi ikka) ja joonistasin kavandeid. Talve alguseks oli kampsun valmis.
Sviitri sisse läks vaid 200 grammi lõnga: musta kulus 190 grammi (Alize Cashmira Fine, 100% villa, 100g/450m) ning kirjut 10 grammi (Koigu KPPPM, 100% meriinovilla, 50g/160m). 

Vardad olid numbriga 3 mm.
Linnatuled kavandasin vaid rinnale. Seljale jäävad tähed (või ilutulestik).
Kampsun on kootud ülevalt alla, ilma õmblusteta, raglaanlõikelisena.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Lisan siia mustriskeemi linnapanoraamist. See on laiem, kui tegelikult oma kampsunil kasutasin, sest skeemi joonistamisel ei teadnud ma veel täpset silmuste arvu, mida kasutada saan. Kuna minu kampsun on kootud ülevalt alla, siis on Tallinn pööratud pea peale.


Kaunist maikuud!



11. aprill 2024

Minu esimene patentkude.



Lisaks kangakudumisele õppisin eelmisel aastal patentkoe kudumist. Selleks ei hakanud ma kuskile kursusele minema, vaid võtsin ette Garnstudio video ja kahevärvilise patentkoe kudumise video. Esimesel õhtul olin ma üsna närvis, sest asi ei tahtnud kuidagi jooksma minna. See patentkoe loogika ei jõudnud kuidagi mulle kohale. Järgmisel päeval värskema peaga hakkasin asjaga otsast pihta ning asi edeneski paremini. Ja kohe hakkasingi oma esimest patentkoes salli kuduma...

Lihtne soonik tüütas mind juba üsna ruttu ning hakkasin otsima uusi patentkoel põhinevaid mustreid. Leidsin väikeste lehtede (või pungadega) mustri, mille sobitasin oma patentsoonikule otsa. No tagantjärgi vaatasin küll, et oleksin võinud värvid paigutada vastupidiselt, nii et valge lõng domineeriks just õiepungadel, aga mitte vahejoontes. Samas saingi nüüd omamoodi mustriga salli :) 
Patentkoe kudumine läks väga aeglaselt. Samas olid lõngad kerged ja kudum ei võtnud (vähemalt esilagu) väga palju ruumi, seetõttu kudusin salli peamiselt autos ja reisidel. Nii see sall venis ja venis, üheltpoolt pikkusesse ja teisalt ajaliselt. 

Salli mõõdud on 190 x 55 cm.
Kõik lõngad olid alpakasisaldusega: 
Valge, hall ja must lõng olid Highland Alpaca Fino (50% alpakavilla, 50% tallevilla; 50g/250m),
kollane lõng Sandnes Garn Alpakka Silke (70% beebialpaka villa, 30% siidi; 50g/200m).
Sall kaalub kokku 280 grammi.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

 Päikest!

21. märts 2024

Pleedil 4x2 lille.



Tikkisin ühe tagasihoidliku sõba. Kasutasin mitu erinevat halli ja tsipake kollast.
Villane sõbatoorik pärineb Etnowerk´lt.

Tundub, et seda sõba läheb vaja isegi käesoleval kevadel. Et taha soojaks minna ei õues ega ka tööl...

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kena kevadet!

14. märts 2024

Eelmise aasta "midagi uut".


Aeg-ajalt püüan käsitöö vallas ka midagi uut õppida. Eelmisel aastal käisin kangastelgedel kudumise kursusel, mille järel kudusin kolm vaipa. Eks mul oli ka teine eesmärk - kulunud rõivaste uuskasutus. Üks suur pere viskaks ära üsna suure koguse rõivaid. Mina üritan neist võimalikult palju uuesti kasutusse võtta. Näiteks t-särgid ja retuusid lõikasin varem ribadeks ning heegeldasin neist vaipasid ja istmekatteid. Aga heegeldatud vaip tuleb üsna paks ja igale poole ei sobi. Mõtlesin, et kangastelgedel saab õhukese, aga piisavalt tiheda vaiba (muidugi vaid siis, kui materjal on piisavalt peenike). 
Esimese vaiba kudusin vanadest jääkidest, nii et sinna sisse sai väga palju erinevaid värve. Kuna see vaip pidi minema esikusse, siis must lõim sobis "põhjaks" väga hästi. Samas ei tahtnud ma liiga tumedat üldmuljet, mistõttu on seal rohkelt ka valgeid, helebeeže ja -halle jupikesi. Kuna meil on kodus punased uksed, siis sai ka seda vaiba sisse pigem rohkem. Muus osas mängisin värvide ja rütmidega nii, kuidas juhtus ehk süsteemitult. Kokku tuli päris tore kooslus - no hallikassinise oleksin võinud ära jätta, aga mis sest enam :) Ja õnneks sai vaip just nii õhuke, et esikuuks saab ilusti kinni-lahti käia.
Kuna esimesest vaibast jäi punaseid toone järgi, siis kudusin veel ühe pisikese punamustvalge vaibakese. Et sobivas mõõdus vaiba jaoks piisavalt materjali oleks, lõikasin siia sisse ka tükikese vanast punasest voodilinast. Nii sain kudumisel katsetada erinevate (rohkem ja vähem venivate) materjalide koosmängu. Seekord tekitasin isegi mingi süsteemi ja jooksvalt tuli veel täpikeste idee. 

Ah, ega see tulemus nüüd ideaalne ei jäänud, sest kohati on ääred ikkagi kõverad, aga midagi hullu ka pole! See-eest tuli see vaip kohe eriti õhuke (hea masinas pesta). Miskipärast võttis tütar selle vaiba endale.

Esimeste vaipade jaoks materjale lõigates suhtusin ma õmblustesse ja siltidesse-piltidesse üsna sallivalt, st jätsin need kõik sisse, mistõttu tulid need vaibad sõlmelised (isegi mõned litrid jäid sisse). Tütre vaibal lükkasin (õigem on vist öelda, et üritasin lükata) need sõlmed kõik pahemale poole, aga esikuvaibal jätsin nagu oli. 


Lõpuks kudusin uue vaiba meie ilusasse, uuendatud garderoobi. No oleme siin majas elanud juba 20 aastat, kuid garderoobis oli meil siiani ajutine, läbimõtlemata ja kohmakas lahendus. Kui Ikea lõpuks Tallinna külje alla poe ehitas, otsustasime ennast kokku võtta ning omale sobiva kappide-sahtlite-riidepuude jne lahenduse soetada. Kõik laabus üsna kiiresti ja hästi, aga kui uus garderoob püsti sai, tundus mulle, et vana vaip sinna kohe üldse ei sobi. No toa seinas on mahe roheline tapeet ja kapid on puidutooni, nii et vana taevasinine vaip ei läinud tõesti mitte millegagi kokku. 

Selle uue vaiba toone valisin pikalt. Algul tahtsingi teha rohelist vaipa peenikeste kollaste ja valgete triipudega. Kuna ma oma vanadest riietest nii palju rohelist materjali kokku ei saanud, mõtlesin kõik ümber ning võtsin põhitooniks valge, kuhu lisasin sobivaid rohelisi ja kollaseid triipe. Valge miksisin tegelikult kreemikaga kokku, sest kartsin liiga valget põhitooni. Täpne plaan valmis siiski alles kohapeal kududes. Tulemus on värske ja kevadine. Tuba sai kohe helgem. Olen väga rahul!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

23. veebruar 2024

Tegin tööl näituse.

Kindlasti olete kuulnud, et Facebookis on fanaatikud Kudujate Koopiaklubist teinud üleskutse kanda Eesti Vabariigi aastapäeval, 24.veebruaril, ehedaid Eesti kindaid. 

Pean mainima, et ma ise olen vähemalt viimased 15 aastat kandnud kauneid Eestimaa kirjadega sõrmikuid, peamiselt on need olnud Muhu ja Viljandimaa mõjutustega. Sel talvel olen avastanud enda jaoks ka labakindad - need on mul kodukoha lähedalt, Keila kihelkonnast. Need labakud kudusin omal ajal hoopis pojale. Ta oli siis teismeline, käsi alles kasvas. Kui labakindad jäid poisile väikeseks, panin need kappi ootama ja kudusin talle hoopis sõrmikud. Nüüd need vanad kindad uuesti üles leidsingi ning avastasin, et need on mulle ju parajad ning ka labakutega saab väga edukalt autoga sõita. Lisaks on neid sõrmikutest lihtsam kätte tõmmata (pole ju seda sõrmede jaotamist :))

Tegelikult tahtsin aga rääkida sellest, et möödunud kolmapäeval korjasin kõik oma kodus leiduvad kindad ja sukad kokku (ka need, mis kantud ja mitu korda paigatud) ning viisin tööle, Tallinna Tehnikaülikooli loodusteaduskonda. Tegin neist oma kolleegidele näituse, et tutvustada ehedaid Eesti kindaid-sukkasid, rääkida mustritest, lõngadest, värvidest, pisikestest silmustest ning näidata peenikesi kudumisvardaid. Huvi oli üllatavalt suur. Nii sain vastu palju toredaid lugusid ja kogemusi ning suure energialaksu.
Suur kast sai kudumitest täitsa täis.
Meie koosolekulauale mahtusid kõik täpselt ära.
Kudusin enne näitust ka ühed Muhu valesukad (selliseid jämeda lõnga ja jämeda vardaga sukkasid tegelikult ju Muhu saarel vanasti ei kootud). Tahtsin näidata, milline on erinevus, kui sukka kududa peenikese lõngaga ja vardaga nr 1,25 mm või hoopis jämedamate vahenditega. Minu valesukk (rohelisekirju) on kootud 2 mm vardaga ja 6/2 või 8/3 lõngaga. Valgete jäneste kohal on roosakirju muster, mis esineb ka õigetel sukkadel (lindude kohal). 
Aga need valesukad on ikkagi ilusad. Neis on olemas erk Muhu roosa (kiperoosa) ja ilus Muhu kollane, linnud-lilled niisamuti. Need, ütleme siis "põlvikud", on muidugi hulga paksemad (kitsama tantsukinga sisse need ei mahuks) ja vähema mustriga. Selliseid sukkasid ei peaks vast pidupäeva rahvarõivastega kokku sättima, aga niisama kandmiseks sobivad hästi. 

Lõpetuseks lisan ühe mu varasema töö - tikitud Muhu sukad. Kui valesukkade kudumine võtab aega umbes 20 tundi, siis ehedate sukkadega läheb aega vähemalt 100 tundi.
Palju õnne Eesti!

Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva teile kõigile!

6. veebruar 2024

Põrandapadi. Ikka kampsunitest.

Kui mingi asjaga ühest otsast pihta hakata, siis hakkab ka uusi mõtteid juurde tulema. 

Nii juhtus ka pärast seda, kui oma eelmiste kampsuni-patjadega valmis olin saanud. Nimelt hävisid pandeemia ajal meil kodus kaks valget põrandapatja. No üks kulus ära ja teisele valas laps midagi punast peale, nii et puhtaks ma seda enam ei saanudki. Otsustasin, et viskan mõlemad ära ning teen ühe uue, aga seekord mitte valge, vaid kirju põrandapadja (ehk istepadja). 

Sorteerisin jälle vanades vanutatud kampsunitükkides ning valisin välja heleda türkiissinise ja pruunid-beežid toonid. Vana hea "hull lapitehnika" läks ka seekord loosi (oi kuidas mulle kampsunite puhul meeldib seda kasutada).

Uue padja sisuks kasutasin muidugi vanade patjade sisu, nii et ikka igati kokkuhoidlik ja keskkonda säästev projekt!

Kuna istepadi võiks olla tehtud pigem paksemast ja vastupidavamast materjalist, kasutasin siin ära ka mitme kampsuni soonikud (nii alumise ääre kui ka kaeluse soonikud). Nimelt lähevad soonikud vanutades tugevamaks kui kampsuni parempidises koes osad. 


Loomulikult omastas esialgu padja meie kass, kes magas seal 2-3 nädalat. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

23. jaanuar 2024

Paar patja vanadest kampsunitest.

 

Kuna kleidist jäi üsna palju tükikesi üle, otsustasin neist paar patja õmmelda. Õnneks oli mõnest varasemast projektist kappi jäänud ports sobivat tooni, aga veidi paksemaid kampsunitükke, millele sain ka nüüd uue elu anda. Kui kleidi puhul oli oluline, et kasutatavad kampsunid oleksid enam-vähem sama paksusega, siis padjakatte puhul ei mängi see erilist rolli.

Kasutasin vana head "hullu" lapitöö tehnikat, ehk alustasin keskelt ja lisasin erikujulisi lapikesi muudkui juurde. Seekord õmblesin ilma õmblusvaruta - siinkohal tähendab see seda, et uue lapikese õmblesin eelmise peale siksak pistega. Õmbluse tegin töö pealtpoolt - nii jäävad kõik pisted töö paremal pool näha, seega tuleb olla üsna kindla käega.

Suurema padja viisin tööle (uued kontoritoolid on üsna jäiga põhjaga, tahtsin neile mõnusat pehmendust). Väiksema padjakese panin oma autosse. 
See oli tore suvine õmblemine. Soovitan!

Lõpetuseks lisan ka ühe talvisema pildi. Head talve jätku!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee