24. august 2016

Sambla ja metsa ja küpse viljapõllu värvides topp.

Igal aastal võiksin ju vähemalt ühe uue suvise pluusi/topi (moodne sõna on vist hoopis "särgik") endale kududa - nii ma mõtlen.


Tänavusega sai õige lihtsalt - ükspäev tuli see särgikudumise-mõte... Seedisin seda veidi, sest ma olen aru saanud, et tegelikult on väga keeruline kududa (ülepea-käivat) särgikut, mis mulle ka sobiks, milles ma end mugavalt tunneksin ning millega ma tõepoolest käiksin. Mõningase juurdlemisega jõudsin järeldusele, et mulle sobiv lõng peab olema sinisekirju - kas täiesti träpsuline, kriipsuline või hoopiski triibuline (ja just kitsatriibuline). Nii on kudumi pind piisavalt säbruline ja särgik ei tundu liiga korralik. 

Esimesest poest (Käsitööjaam) leidsingi sobiva triibulise Noro-lõnga. Ostsin neid 3 tokki - kõik muidugi sama värvikoodiga ning pealtnäha parajalt sinised. Kudumisel selgus aga, et ühes tokis oli sinist vaid väike hele viirg ning teistel ühe tugevama triibu jagi. Domineerivad hoopis erinevad rohelised toonid. Aga sellest pole hullu - ma ju pidingi rohelisega leppima:)



Kudumisega (aga ka heegeldamisega) saab valida, kas kududa tugevalt või lõdvalt. Olen aastaid eelistanud kududa pigem tugevalt, sest siis jääb kude ühtlasem, muster on selgem, kudum ise soojem ja hoiab paremini vormi. Viimastel aastatel olen üksikuid rõivaid kudunud aga suurema vardaga (näiteks pikk seelik või triibuline kleit) ning see on end õigustanud - sobiva lõnga puhul on kudum jäänud mõnusalt langema, on kaalult kergem ja ei ole umbne. 

Otsustasin ka NORO-lõngaga lõtvalt kudumist katsetada, sest tahtsin kerget, õhulist, vabalt langevat toppi.Soovituslik vardasuurus on sellel lõngal 2,5-3mm, aga mina võtsin vardad numbriga 5. Ja just selle jämeda varda pärast julgesin ma prognoosida, et mul piisab vaid kolmest 50-grammisest lõngatokist. 

Nagu piltidelt näha, kude ei paista läbi (kuigi topp on läbi pestud-vormitud). 


Lõng: Noro Taiyo 4Ply (50g/210m; 50% puuvilla, 17% villa, 17% polüamiidi, 16% siidi), värv 58. Särgikule kulus 140 grammi. Lõng on üsna peenike, kohati ebaühtase jämedusega, mõnusalt robustne ja pehme. Hea oli kududa - kui tuleb mõni hea idee, siis kasutan jälle. Minu meelest sobib eriti hästi just suvisteks kudumiteks. 

Vardad nr 5 (alumise ääre ripsi kudusin vardaga nr 4,5 ning soonikud numbriga 3 ja 4 - st läksin järg-järgult peenemate varraste peale üle).

Särgik on kootud ringselt alt-üles (alustasin 160 silmusega). Külgedele ma kahandusi ei teinud. Ainus kahandus on ees, rindade vahel. Malli võtsin aga poest ostetud särgikult, millel olid just sarnased "rinnakrooked". Leidsin ka ühe venekeelse juhendi, aga see särk seal ei ole ringselt kootud (vaid esi- ja tagatükk eraldi) ning puudub ka ülemine raglaan-kahandus. 




Kahandasin korraga 3 silmust ja nii kümme korda järjest. 


Ei, me ei käinud seenel. Käisime Raikküla vallas Pakamäel kärajate kohtumispaigaga tutvumas. Seeneleiud olid juhuslikud. 
Hiiglasest puraviku leidis Ann aga hoopis Kuimetsast, Iida urgete lähistelt. Selle jätsime me ka oma kohale.


18. august 2016

Üks pruut läks mehele...

Põllulilled valgel kleidil.


Maarja soovis oma lumivalge kleidi rinnale mooni ja rukkililli. Kuna tema kleit oli puuvillasegu-kangast, tegin ka tikandi puuvillase mulineeniidiga. Efektiks lisasin lillekeste tolmukateks väikesid seemnehelmeid.


Palju õnne pruutpaarile!



Selle moonipildi tegin kodu lähedal ühel hommikupoolikul pärast vihma. Tookord oli plaan pildistada mahlaseid ristikuõisi, aga kohapeal selgus, et vihmapisarates moonid on hoopis huvitavamad.
Maarjale soovin aga palju õnnepisaraid!

15. august 2016

Kirju kleidiga Lottemaal.

See kleit on õigupoolest ehe näide sellest, miks ma nii harva endale mõne rõivaeseme õmblen. Kudumisega on see eelis, et hakkan ühest otsast kuduma ning kui kudum ei meeldi või selga ei istu või töö käigus selgub, et valitud lõng ei sobigi soovitud ilmega kudumiks, siis üldjuhul saab kudumi lihtsalt üles harutada ning võimalikud vead (võib-olla küll väikeste kadudega) "parandada". Lisaks saab kudumise puhul teha paljud otsused töö käigus - no näiteks võin ma ülevalt alla kududes mingil hetkel otsustada, et lühikesest topist saab hoopiski pikk kleit :) Või asendan kolmnurkse dekoltee paatkaelusega, lühikestest varrukatest saavad pikad, kuskile tuleb ootamatu mustririda jne... 


Õmblemisega tuleks enamik otsuseid teha ära juba enne kangaste kallale asumist. Aga mina seda ei suuda. Niisamuti ei taha ma hoida kinni etteantud lõikest või disainist. Selle kleidi puhul võtsin ma kuskilt netist kõige tavalisema kolmnurk-kaelusega sirgelõikelise tuunika lõike, lõikasin kangast (ettenähtust veidi laiemad ja pikemad) jupid välja ning siis hakkasin seda muutma. Seljale lisasin kaelusest puusadeni ulatuva laia voldi (mul on väga nõgus selg ja kõik sirge lõikega hilbud jäävad seljal muidu hirmsasti kotti), küljeõmblustesse tulid mõnusad sisetaskud (nende tegemiseks sain julgust sellest kirjust kleidist, mille kevadel redisainisin) ning ette lipsuga krae (nagu fotodelt näha, oleksin võinud selle viimase ka tegemata jätta, sest kirju kanga puhul pole seda nagunii eriti märgata.. aga tegelikult on nii krae kui ka lipsuke vahvad :). 


Kõik muudatused tulid töö käigus ja seekord mul vedas, sest lõige ja kirju viskooskangas kannatasid selle kõik ilusti välja. Ja tegelikult - kui miski olekski veidi nihu läinud, siis kirju kanga taustal poleks väikesed vead ehk välja paistnudki :) 



Ka see kirju kanga valik oli täiesti meelega tehtud. Nimelt tahan ma endale õmmelda üht siidkleiti, kuid siid on ju parajalt kallis materjal (tujukas ka). Nii mõtlesingi, et katsetan enne mõne odava kirju kangaga. Viskoos on tõesti odav, aga mulle eriti ei meeldinud seda õmmelda - liiga libe ja voogav, kaob nii näppude vahelt kui ka laua pealt. Seljas on kleit ka liiga kerge - justkui öösärk (mulle meeldivad pigem toekamad rõivad). Õnneks on mu valitud siidkangas raskem, tihedam ja paksem, mis muidugi ei pruugi tähendada, et seda mugavam õmmelda oleks (ma ei ole veel proovinud). 



Kõik pildid tegime Lottemaal. Saime seal veidi paduvihma - seepärast olen osadel piltidel sellise naljaka lakutud moega. Ja kleit läks niiskena "ilusti" kortsu (no aga õnneks pole kirju kanga puhul sedagi väga näha). 

Lottemaal on Anni lemmiktegevus seiklusrajal turnimine ja laskumised - neid ta mäletas ning ootas juba eelmisest aastast alates. Ja ka seekord ütles Ann juba lahkudes: "Ma tahan siia veel tulla". 




9. august 2016

Tubakakott Muhust.

Ei ole mul hetkel ette näidata ainsatki endavalmistatud eset, aga pärast eelmist tekitikkimise-juttu sobib siia ehk üks ilus Muhu tubakakott. 



Kotikese ostsin paari aasta eest ühelt vanakraamilaadalt. Kraamimüüja ei osanud öelda, kes on selle tikkinud, küll aga väitis, et koti omanik oli Silvi Väljal (seesama, kes kirjutas lasteraamatu "Jussikese seitse sõpra"). Tal olevat müügis olnud ka teine tubakakott, aga tolle oli keegi enne mind just ära ostnud. Igal juhul on vana kotike väga hästi säilinud - õmblused ja kangad on terved (punane servakangas on küll väheke pleekinud, aga see annab ju kotile väärikust juurde) ning tikand on veidike kulunud vaid tagumise poole pealt. 

Ja ma ei tea, kas mul on luulud, aga seest on tunda tubaka lõhna...



Mulle meeldivad need vahvad kirjud pallikesed keerunööride otsas...

Ise ma sellist pisikest Muhu tikandit enam eriti teha ei taha. Ja kuigi vähemalt paar-kolm korda aastas uuritakse mu käest, kas ma ei tahaks mõnda kotikest tikkida, siis pean märkima, et juba mitu aastat tagasi otsustasin, et Muhu pätte, prillitoose, mobiilikotte jne on kõige parem osta ikka otse Muhu naiste eneste käest. Küllap nad teevad neid väikesi lillekesi ja maasikaid ka pimesi kiiremini kui mina päise päeva ajal:). Pealegi on nii Muhu kui ka Saaremaa käsitööpoodides alati suur valik, nii et meelepärase kauba leiab sealt kindlasti. 



Teine teema on aga hinnatase...Tavaliselt ma käsitööpoodidesse sisse ei astu, aga ükskord Kuressaares (aega parajaks tehes) käisin 3-4 poes, kus müüdi Muhu tikandiga esemeid. Ning üllatusin, sest ma ei saanud aru, kuidas saavad need tihedalt täis tikitud mobiilikotid ja prillitoosid maksta vaid 10-12 eurot (see oli vist neli aastat tagasi). Mõtlen, et kauplus ju võtab sealt endale vast 5 eurot (koos käibemaksuga), nii et tikkijale "jääb" umbes samapalju. Aga sellest peab saama nii kanga kui ka lõnga, rääkimata tikkija töötasust ja maksudest. Ja ma arvan, et ühe kotikese õmblemiseks-tikkimiseks kulub vähemalt paar tundi. 

Ma tegelikult saan aru küll, et kohapeal võib pakkumine olla suur ning see ajabki hinna alla, aga kas selline ülepakkumine siis tõesti tasub ära... Või on mu mõtlemine kuidagi rikutud?


Igal juhul läks mul endal tookord tikkimise isu küll kohe paariks aastaks ära... Ja hiljem otsustasin, et tikin vaid endale ja lähedastele ja teen eritellimusi. Mulle meeldib väga rõivastele tikkida. Just nii saan tikkida kire ja armastusega :) Mõelda sellele, kellele minu kaunistatud ese läheb. Anda talle osake endast... 

Ja loodetavasti säilib mõni mu tikanditest niisama kaua, kui see tubakakott. Ma täidan selle kuivatatud lavendiõitega ning riputan garderoobi või magamistuppa...


Ilusat lõikuskuud!

25. juuli 2016

Algus on tehtud... selle tekiga.

Saara Kirjastuse suvekooli olen tahtnud varemgi minna, aga esiti oli Ann liiga väike ja ma ei raatsinud isegi nendeks mõneks päevaks temast eemale jääda. Hiljem jälle olime samal nädalal ikka ja jälle kuskil reisil. Sel suvel aga tundus kõik klappivat. Pealegi oli Saaral seekord kavas just sellised teemad, mis mind väga-väga huvitasid. Pidin valima. 

Olen ikka teadnud, et vähemalt ühe teki ma endale kunagi tikin. Nüüd oligi võimalus sellega algust teha. Väikese eeltöö tegin ära juba kodus - valisin värvitoonid, mida kindlasti tahtsin oma tekis kasutada. Ostsin tumedamat karva pruunikas-lillakas-punase (ma ei tea, kas sellel toonil on ka mingi kompaktsem nimetus) villaseguse kanga. Täpne muster kujunes kohapeal, kuid inspiratsiooniks kasutasin üht vana Muhu tekki - sealt tulid motiivid ja üldine kompositsioon. 
Motiivid on veel poolikud. Lilledele tuleb lisada tolmukad ja varred.
Esimese päeva pärastlõunaks olin maandunud laua alla - tekk oli kinnitatud põrandale ning mina joonistasin mustrit tekile. Teise päeva lõunal hakkasin tikkima. Kolmanda päeva lõunaks oli tikitud kõik pildilolev - see on küll üliväike osa kogu tekist, kuid julge algus ju sellegipoolest :). Lisaks väärt nipid, mõned mustrilehed ning kuhjaga innustust, inspiratsiooni ja motivatsiooni tagataskus.
Üks probleem selliste koolitustega muidugi on... Nüüd tahaksin hirmsasti tikkida. Järjest kogu teki valmis teha. Kavandada ja tikkida, päevavalguses värve valida ja tikkida, unistada ja tikkida... Aga kahjuks kohe ei saa - muud tegemised ootavad. Enne tuleb üks kleit valmis heegeldada, siis kindaid ja kampsuneid kududa. Plaanid, plaanid...

Aga oleks ju tore, kui igal aastal jõuaksin tekile vähemalt ühe nurga valmis tikkida... Ja järgmine aasta tahan ka Saara suvekooli!

Meie imeline koolitaja Anu Kabur oli Metsajõele mitu vana ja hunnitut Muhu tekki kaasa võtnud. Vaadata vaid kinnastega!




18. juuli 2016

Tikandiga randmesoojendajad.

Nädalapäevad tagasi valmisid ühed mustad sõrmitud, mis läksid kingituseks mu vahvale ämmale. Kudusin need villasest lõngast, peale tikkisin peenvillaste lõngadega motiivi, mille leidsin ühelt vanalt Läänemaa tekilt. 


Villane must lõng: Alize Cashmira Fine (100% villa, 100g/450m), mida kulus 35 grammi. Olin selle Türgi päritolu lõnga suhtes veidi halva eelarvamusega, kuid kududes hakkas lõng mulle üha rohkem meeldima. See on pehmem kui näiteks Raasiku villane, aga samas ikkagi villase olemisega, st mitte nii siidine ja veniv nagu paljud meriinovillased lõngad. Veel meeldib mulle selle lõnga tihe keerd, mis teeb kudumise mõnusaks ning jätab koepinna ilusaks. 

Vardad olid numbriga 2 ning silmuseid oli igal vardal 16 (soonikus aga kõigest 15).



Piltidel tundub, nagu ma oleksin kõik lehemotiivid teinud mingi imeliku sinakas-rohelise tooniga. Tegelikult on need ilusad rohurohelised (püüan meenutada, et võib-olla olid nad tõesti kerge sinaka varjundiga) - mingi väike suvine vimka on neil piltidel ikkagi sees!


Kaunis oli see õhtu, kui oli ämma sünnipäev. Tegin sellest mõned pildid...

Kell oli siis 21.45
  

Kui kell oli 22.30


Ja nüüd on kell juba 12 öösel. Paks udu...


Ma lähen nüüd mõneks päevaks Saara tikkimislaagrisse. Ilusaid kohtumisi :)

11. juuli 2016

Moonid, karikakrad, rukkililled ja kibuvits.

Urve tõi mulle tikkimiseks oma musta mantli. Kuna talle meeldisid mu suured moonid (need, mis ma kunagi ühele Anni kleidile tikkisin), siis kombineerisin kogu ülejäänud tikandi sellest lähtuvalt. 


Mantli alumisele äärele tuli pikk lilleväät, millel punased moonid, valged karikakrad, sinised rukkililled, roosad kibuvitsaõied ning rohelise-punasekirjud kibuvitsalehed. Viimaste leidmisega olin alguses eriti hädas, sest kui Muhu klassika (moonid-rukkililled-karikakrad) oli "paigas" , siis tundsin, et tikandisse on vaja midagi värsket - näiteks roosat ja helerohelist - mis paneks mantli rohkem särama. Katsetasin roosakate maasikatega, aga need jäid pisut lahjaks ja tundusid liialt pingutatud - justkui oleks marju sunnitud lilledega üheskoos istuma :) Aga hommikuti koeraga jalutades jäid mulle silma tee ääres (ja kohati jalgadesse takerduvad) madalad kibuvitsad. Nende õied on nii lihtsad, koosnedes vaid viiest heleroosast kroonlehest. Tundusid ideaalsed. Seda enam, et mu teeäärsete kibuvitsapõõsaste vahel kasvavad ju moonid ja karikakradki. 

Lõpuks tikkisin neid kibuvitsasid ka varrukaotstesse - ühele õis ja teisele suur leht koos väikese õienupuga. 








 

Seekord tikkisin tavaliste lambavillaste lõngadega (nr 8/2).


Tervitused Urvele! 
Selliste suurte õite tikkimine on tõeline rõõm!!