24. mai 2016

Jälle Annile. Tuunika.

See puuvillane tuunika valmis juba eelmisel suvel. Et suve lõpp oli pigem jahedapoolne ning Anni meeleolugi oli vist teistsugune (igatahes teksaseid ja retuuse ta eriti kandma ei kippunud), siis jäid tookord pildid tegemata. Nüüd kannab ta seda tuunikat suurima heameelega ning asjaolu, et see on pigem juba särgimõõtu, ei paista teda üldsegi häirivat. Vastupidi - väikesele romantikule sobib selline pitsiline-lilleline-palmikuline turnimisrõivas imehästi :)


Kes on mu blogi juba varasematest aegadest lugenud, mäletab äkki ka seda (2012.aastal kootud) tuunikat. Neli aastat tagasi kootud tuunika on Annile muidugi ammuilma väikeseks jäänud. Kuna see oli selline armas ja vajalik kudum, otsustasin talle uue teha. 


Tuunika üldilme jäi samaks - all on samasugused ripskoes sakid, üleval peenikesed palmikud, lühikesed varrukad ja lihtne ümmargune raglaan. Vaid vahepealse mustriosa asendasin sellega, mida kasutasin mõni postitus tagasi näidatud kardiganilKõik on ühes tükis (alt üles) kootud, ei ühtegi õmblust. 



Lõng: Camilla 6/4, Madame Tricote (100% puuvill, 50g/125m, värvilt vaarikapunane), mida kulus 4 tokki ehk 200 grammi. 
Tuunika pikkus on 44 cm ning see sobib u 110 cm pikkusele lapsele.
Vardad nr 3.
Muster - omalooming. 



Kaunistuseks panin kaelusesse mõned läbipaistvad pärlikesed ja väikese satiinpaelast lille.




Peenikestest palmikutest piisab, et varrukaotsad ilusti hoiaksid ega tõmbuks rulli. Kaeluse lõpetasin aga hoopiski heegeldades (pikoo) - nii jäi see parajalt veniv. 

18. mai 2016

Uuskasutust põrandale.

Olen sel aastal püüdnud võimalikult palju tegeleda erinevate rõivaste taas- või uuskasutusega. Mõnel juhul tähendab see mingit üsna väikest sekkumist, näiteks nööpide vahetamist või õmbluse lisamist-harutamist (et rõivast kitsamaks või laiemaks teha). Mitmetel esemetel tuleb aga kogu "kontseptsiooni" muuta, näiteks värvida, lõigata, tikkida, trükkida, õmmelda jne. 


Seekord jäädvustasin pildile kaks projekti. Kõigepealt lõikusin ribadeks 8 T-särki, millest heegeldasin sauna eesruumi põrandale väikese ristkülikukujulise vaibakese. Selle töö juures oli kõige toredam muidugi heegeldamine ise. Lõikamine aga üldsegi mitte, sest olgu need käärid kuitahes head, suure koguse ribastamine on kätele ikkagi liiga kurnav tegevus.  Lisaks tekib trikotaaži lõikamisest ja ribade hilisemast töötlemisest päris palju sodi. Teisalt on ju tore teada, et mitmed vahvad särgid on nüüd ümbertöödelduna oma uut elu elamas.

Ribad lõikasin umbes 1,5 cm laiused. Kõik õmblused ja pildid jätsin sisse - et oleks ikka päris kaltsuvaip.
Heegelnõel oli nr 10.
Vaiba suurus 60*70 cm.

Valged träpsud meenutavad neid tekste, mis särkidele olid kirjutatud. 

Ja seda, et ma pean veel ühe suure pitsilise põrandapadja tegema, mainisin ma juba eelmise aasta augustis. Seekord leidsin kaltsukast heegeldatud motiividest koosneva ruudukujulise tükikese. Jämedamast puuvillasest lõngast tüki suurus on 60*60 cm. Pitsitüki alla teppisin tumedamat tooni puuvillase kanga, sest nii on tihe pitsimuster paremini nähtav. Padja tagumisele küljele õmblesin paksema suurte lilledega retrokanga. Täiteks lammutasin laiali kaks vana vatipatja. Padja sisse läks ka hunnik pisikesi kangajääke.



Suure kruusi tegi Ats juba mõni aasta tagasi. Mõmmi on aga minu heegeldatud.

Kolm poistekoori särki, kaks algklasside koolivormi särki, üks võistlustel auhinnaks saadud särk ja paar issi särki.


14. mai 2016

Lühikeste varrukatega jakk.

Kui ma tütrele seda eelmist kampsunit kudusin ja selga proovisin, siis tuli meil temaga jutuks, et ta tahaks ühte sellist (roosat) kampsikut, millel oleks lühikesed varrukad. Teate ju küll seda armast unistavat pilku, mis sulatab emme südame ja sunnib jälle ühe plaanivälise kudumi varrastele looma... Aga (õnneks või siiski kahjuks) olin ma just mõni aeg tagasi mõelnud, et tahaksin ära proovida Rowani beebialpakavillase hurmavate tooniüleminekutega lõnga. Nojah, ma mõtlesin küll, et proovin selle ära kunagi aasta või kahe pärast, aga no... Käsitööjaamas oli just sobiv fuksiaroosasegune lõng ju olemas. Mmmm, kui pehme ja siidine! Kutsus kohe kuduma...

Tööproovi kududes selgus, et pean Rowani-lõngale panema midagi kõrvale jooksma. Põhjuseks olid jakikesse kavandatud volüümikad nupud ja laiad palmikud, mis muidu oleksid kudumi ja värvide sisse lihtsalt ära kadunud. Niisiis, revideerisin oma lõngakaste ja leidsin sealt peenikese fuksiaroosa mohäärlõnga, mis sobis ideaalselt. Et see oli aga tunduvalt heledam kui Rowani-lõng, muutus jakikese üldmulje tooni võrra heledamaks (mis on ju tore). Muidugi läks see ka karvasemaks, kuid õnneks mitte karedaks.


Lõngad: 
Rowan alpaca colour (100% alpakavilla, 50g/120m), mida kulus 4 tokki.
Alvita Silkid (72% mohääri; 28% siidi, 25g/210m), mida kulus 2 tokki.

Vardad: nr 4 (kaeluses ja alumistes soonikutes nr 3,5).

Muster tuli minu peast. Tahtsin midagi lihtsat (et intensiivsed värvid mustrit ära ei sööks), kuid samas tugevat (et muster ikkagi välja paistaks). Kudumist alustasin jälle ülevalt (ikka seepärast, et lõnga oli kindlas koguses ning nii ei pidanud muretsema kudumi pikkuse või lõnga piisavuse pärast). 


Nupud on suured, ripskoes mitmekordselt läbikootud. Seljale jätsin nupud siiski tegemata, sest kartsin, et äkki hakkavad toetamist segama. Palmikuid (2+2) on kaks tükki kõrvuti, kuid need on üsna harva keeruga, mistõttu jäid need mõnusalt lõdvad ja hästilangevad. 


Kõik soonikud kudusin keerdsilmustega (seejuures on keerdus nii parem- kui ka pahempidised silmused). Avastasin, et ka nööbiliistudel saab edukalt kasutada keerdsilmustega soonikut - nii jääb liist sobivalt tugev ja ei tõmbu keerdu. 


Kõige rohkem meeldivad Annile need väikesed salataskud ...


Vaatan, et raglaanlõige on hea just siis, kui on vaja teha veidi avaramat kudumit (ikka selleks, et jakikest jaguks mitmeks aastaks). Nii ei ole jakil varrukaõmblusi, mis liigsuure kampsuni puhul ju õlajoonest allapoole jääks... 

Et kaelus jääks seljataga kõrgem, tegin sinna paar lühendatud rida.


Pärlmutterläikeliste nööpidega meil tõesti vedas - need leidsime kohalikust käsitööpoest. 


Piltidel tunduvad tooniüleminekud üsna tugevad. Tekib tunne, et jakk on triibuline. Silmale pole aga triipe pea-aegu üldse näha - värvide erinevus on nii väike. 

Siia fotole lisasin veidi värvi juurde.


6. mai 2016

Üks krae, üks kleit.

Selle pitskrae olen Annile juba ammu-ammu heegeldanud ning blogist käis ta ka kunagi läbi (võid siit vaadata), aga tookord jäigi näitamata, milline see krae kleidi peal välja näeb. Et vana kleit on ammu Annile väikeseks jäänud, siis tellisime talle uue sobiva vintage-hõngulise kleidi. Ka sellele sobib pitskrae just nagu valatud. Ning oligi põhjust pilti teha!
Kleit: Kleidi Kodu
Krae: Anneli Tender
Fotod: Anneli Tender
Modell: Merili Ann

Täiesti teemaväline jutt: Mõni aeg tagasi käisin teemaõhtul, kus tekstiilikunstnik Liina Viira rääkis enda kogemustest ja maailmavaatest. Mul jäi kummitama üks mõte, mida ta mainis... Kui ta käis vabatahtlikuna Aafrikas, siis ta märkas, et sealsetel naistel on moes uhked (kõrged ja värvilised) juuksepahmakad-parukad. Vaid väga vaesed (need, kes ei saa seda endale lubada) ja väga rikkad ja/või haritud kannavad lihtsat soengut.
Tajun sageli, et meil siin Eestis on mitme asjaga sarnaselt. Näiteks toiduga või küünte kaunistamise või käsitööga... Jah, meil ei mängi alati rolli vaid rikkus või vaesus, vaid ka teadlikkus, aga suur osa lasevad end moest rohkem mõjutada kui teised. Aga hullult lahe on näha, kui kuskil "metsas" koob "Mari" lõngajääkidest kampsuni või heegeldab väga lahedaid vanaemaruudulisi kleite-patju-tekke (mis Etsy-poes maksaksid ligi 1000 eurot). 

Ilusat nädalavahetust!

2. mai 2016

Telliskivipunane kampsun Annile.

See kampsun on edasiarendus ühest rohelisest vestist, mille mõni aasta tagasi Annile kudusin. Kuna nüüd oli mul lõnga täpselt niipalju, et ma ei teadnud, kui pika kampsuni ma sellest kogusest saan, siis tuli seekord kudumist alustada ülevaltpoolt ehk kaelusest. Ning lõpuks sain täitsa pika kardigani. 


Lõng: MeRiSetA, BBB (70% meriinovilla, 30% siidi; 50g/140m), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi.
Vardad nr 3 (alumiste äärte ripskude on veidi peenemate varrastega).

Hoiatuseks teistele pean ma nüüd ütlema, et selle lõnga puhul on kudumi lõplikke mõõtmeid üsna keeruline ette ennustada. Arvatavasti tänu siidisisaldusele on see lõng (liiga) raske ja tänu meriinosisaldusele (liiga) veniv, mistõttu veidi suurem kudum venib (pärast pesu) ootamatult palju (eriti ülevalt) ning isegi hoolimata sellest, et ma tegin enne kudumist tööproovi ja arvutasin kõik mõõdud ilusti välja, tuli kardigan umbes 4 cm pikem kui ma olin plaaninud. Ja palmikute vahel olevad õhkusilmused venisid ka suuremaks, nii et need paistavad nüüd välja veidi rohkem kui ma sooviksin... See kõik tuleb arvatavasti sellest, et väikesel proovitööl ei ole seda kudumi raskust (ehk talle ei mõju Maa külgetõmbejõud, haa-haa).

Aga tühja sellest! Ma võiksin ju veidike alt lühemaks teha, aga meile Anniga meeldib ka nii... Tegelikult on Annil nüüd ju ilus pehme kardigan, mida ta saab loodetavasti paar-kolm aastat kanda. See siidine olemine on tõeline rõõm, sest nii saab kampsunit aastaringselt kasutada.


Värv: ma kahtlesin tükk aega, kas ühele väikesele tüdrukule (kes peatselt kooli läheb) kõlbab sellist tooni lõngast kampsunit kududa. Aga kui Ann paitas lõnga, arvas ta, et sobib küll (no talle vist meeldis, et lõng on nii pehme). Kui kampsun oli valmis, vaatas Ann seda jällegi ise kahtlevalt. Aga proovis ikkagi selga ja ütles, et nii mõnus ning et ta ongi nüüd nagu koolitüdruk. Tegelikult täitsa moodne kevadine koolitüdruk - avastasin, et see värvitoon on üks tänavuse kevade TOP 10-st.


Nööbid on pärit ühelt vanemalt kudumilt - otsisime Anniga koos nööpe ka poodidest, kuid kuidagi ei leidnud neid õigeid. Äkki tuli mulle meelde, et võtsin paar aastat tagasi ühelt kampsunilt eest kuldse randiga virsikukarva nööbid... 


Nagu eespool juba mainisin, oli lõng väga pehme ja veniv, mistõttu tuli kudum üsna lörts. Et hõlmad oleksid veidi tugevamad, panin nööbiliistu ja nööpaukude alla puuvillase kanga. Kangale tuli muidugi teha ka nööpaugud (mis oli mulle paras peavalu, sest ma tegin elus esimest korda nööpauke õmblusmasinaga ja selle funktsiooniga sõbraks saamine võttis mul pool päeva). Aga tänu kangale on nööpe ka mugavam avada-sulgeda. 



Muutsin ka alumise ääre mustrit, sest sakilist äärt ma enam ei tahtnud. Esiteks, ülevalt alla kududes oleksin ma muidu pidanud sakkidega lõpetama, mis tähendaks sakkide tipus õhksilmuseid ehk augukesi, mis ei oleks mu arvates ilus jäänud (sest lõng on selleks liiga pehme, et hästi hoida). Ja teiseks - kui niimoodi pikalt ning rahulikult palmikuid kududa (vaata, kogu passeosa on ju palmik!), siis lõpuks ikka tulevad muud huvitavad ideed, kuidas seda kudumit jätkata...





Anni kleidi õmbles Kleidi Kodu - järgmine kord näitan sellest veel mõne pildi.
  


29. aprill 2016

Kui on vaja tagasihoidlikke kõrvarõngaid...

...siis võib need ka ise teha. Kuigi on kevad ja mul on väga kiire. Ja tundub, et täna tuleb ilus ilm. Seega rohkem ma ei kirjutagi...


Tähelepanelik vaataja ehk märkas, et väike kiiks sellel ehtepaaril siiski oli... Üks pallike on konksu otsas ühtpidi, teine teistpidi... ühele tikkisin lillekese üles, teisele alla. Just nii ma tegingi: algul tegin kõrvarõngad ja alles siis tikkisin. Tulemus on ju veidi lustakam!


Tegelikult harrastan ma nõelviltimist siiski harva...