16. september 2021

Väike triibuline topp.

Mu endale kootud kampsunist jäi üsna palju lõnga järgi. Ja kuna meie piiga soovis endale suvist nabasärki, siis kudusin nendest jääkidest sinise-kollase triibulise särgikese. Alla ja seljale tegin jälle kahevärvilised soonikud - see on parajalt tugev ja toetav. Traksid said aga palmikulised.
Selg tuli eriti vahva. Siin lähtusin noorte sportpesu lõikest. 
Fotod meenutavad, et särk sai valmis juba roniva hortensia õitsemise ajal - juunikuus. Kuna suvi oli mõnusalt soe, sai tütar toppi piisavalt kanda ja õlgadele rohkem päikestki. Aga no tegelikult ongi tal nii valge nahk ja kui ka veidike päikest saab, siis pigem läheb punaseks ja nädala pärast on uuesti lumivalgeke :) Täiesti erinev minust.

Mulle meeldib, et kudum nii hästi hoiab ega rulli äärtelt. Nii ei pidanud käeavade ümber isegi soonikuid vms kuduma. 

Lõng: Wooly Cotton (Performance), 57 % puuvilla, 43 % meriinot (50g/140m), mida kulus kokku veidi üle 80 grammi.
Vardad olid numbriga 3 mm.

Mul jäi ikkagi seda lõnga umbes 40 grammi järgi. Nii et, kui topp piigale väikeseks jääb, siis harutan selle üles ja koon uue ja suurema (no kui nabasärgid veel popid peaksid olema). Lõng tundub selleks piisavalt kvaliteetne olevat.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

6. september 2021

Lapiline seelik

Seda seelikut hakkasin tegema nii-nii ammu. Arvan, et juba 4-5 aastat tagasi alustasin kangaste valimise ja lappide väljalõikamisega. Suurem osa kangaid on muidugi taaskasutuskangad (st mõned triiksärgid, paar seelikut, isegi padjakatted), aga leidub ka suur hulk teiseringipoest soetatud kangajääke. Mõned sobivat tooni pitsilised kangad ja paar täpilist sitsikangast soetasin aga täitsa uuena kangapoest - no ei saanud neist kuidagi passiivselt mööda mindud... 

Igatahes tahtsin teha pikka lapilist seelikut, kus domineeriksid sinised ja rohelised toonid. Õige natuke tuli lisada oranžikat või sinepit, et väga igavaks ei läheks. Tulemus pidi olema selline, et seelikuga sobiks käia ka külmemal ajal, kasvõi talvel.
Seelik on täisratasklošš. Lapid õmblesin pikkade siiludena kokku, just nagu teeks suurt tekki (nurgad jätsin muidugi tegemata). Kui kõik lapid ja siilud olid omavahel ühendatud, lõikasin sellest "tekist" välja korraliku ringi. Nüüd õmblesin seeliku umbes nii nagu Diinabeli Youtube video õpetab.
Miks mulle selline seelik meeldib? Selliselt õmmeldud seeliku puhul on triikimine lihtsam, kui tavapärase lapiseeliku puhul, sest minu seelikul ei ole krookeid. 

Mis mind veidi häirib? Seelik on üsna raske: pea-aegu 1 kg. Kui peaksin kunagi veel mõne sarnase seeliku õmblema, siis üritaksin selle siiski kitsama teha... midagi pool- ja täisratasklošši vahepealset vist. 
Kampsuni kudusin just mõeldes sellele samale seelikule. Paraku sai kampsun valmis juba 2019. aasta suvel. See näitab hästi, et kui mul on kindel idee, siis kudum valmib üsna ruttu, aga seeliku puhul võib selge idee ju olla, aga lõpliku teostuseni läheb aastaid. 

Meie linna kõrvale rajatakse uut suurt viadukti. Kurb on see, et puid võetakse maha ootamatult palju. Seni oli meil üsna vaikne - elu nagu maal. Minu maja juurde maanteemüra ei kostnud. Nüüd vist pole sellest pääsu, kuigi müratõke lubati ka ehitada... 

Sealt "sodi" hulgast murdsingi endale koju kimbu pihlakaoksi.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee