Umbes 14-15 aastat tagasi soetasin endale ühest suurest kaubamajast naturaalvalge palmikutega kudumi, mis oli midagi sviitri ja pontšo vahepealset. Tal olid laiad ja poole pikkusega varrukad, ka kudumi enda pikkus oli pigem napipoolne, aga see-eest oli see ümbermõõdult väga lai. Nii sobis kudumit kanda nii teksadega, kleidiga kui ka dressidega.
Aga mõni aasta tagasi sai see kudum rinnaesisele mingid pisikesed toidupritsmed, mis kerges pesus välja ei tulnud. Panin kampsiku pisut pikemaks ajaks vette ligunema ja see oli viga! Kudumi kaelaaval oli paar puidust nööpi ja nööbiaasade kaunistuseks/tugevduseks oli kasutatud värvitud (kunst)nahka, mis vees ligunedes hakkas värvi andma ning rikkus ära kogu kampsuni. Suured pruunid plärakad jäid nii rinnaesisele kui ka siia-sinna üle kampsuni. Lasin kudumi pesumasina villapesuprogrammist läbi, aga plekid ei kadunud. Katsetasin valgendamist, aga edutult. Püüdsin asja päästa sellega, et värvisin kogu kudumi pruuniks, aga see poekudum oli liiga suure sünteetikasisaldusega, nii et värv jäi ebarahuldavalt peale - no kodus käia veel kõlbas, aga väljas pigem mitte. Lisaks muutis see mitmekordne töötlemine mu ilusa kudumi üsna liruks ja vormituks.
Nii otsustasingi, et koon endale sarnase laia palmikulise, aga mitte valge vaid oranži või sinepikarva. Oma kudumile kombineerisin meelepärase mustri ise. Lisaks kavandasin selle ilma nööpideta - piisab lihtsast kolmnurksest kaelaaugust. Tegelikult sai minu kudum veidi kitsam nii varrukatest kui ka kehaosast. Vanast kudumist võtsin lõpuks vaid ülesehituse ehk sirged laiad varrukad lähevad ees ja taga omavahel kokku.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee