28. juuni 2022

Jooksublogi. Alles alguses.


Jah, ma hakkasin jooksma. Ei, ma ei liitunud mingi programmiga. 

Ma tahan suurendada enda vastupidavust, ma tahan jaksata...

Kirjutan, et ma seda asja nii kergesti soiku ei jätaks. 

Kui keegi kaasa mõtleb, on tore. Kui kedagi innustab, on veel toredam. 

......................................................................................................................................

Eessõna.

Olen naine vanuses 50+. Jooksmisega pole varem tegelenud. No olgu, enam kui 35 aastat tagasi, lapsepõlves, meeldis mulle joosta lühikest maad, nii 60-100 meetrit. Hea meelega võistlesin. Aga kindlasti ei ole ma kunagi armastanud pikemat jooksu. Oh mäletan, et kord kooli ajal pandi mind võistlustel 1 km jooksma ja ma ei jaksanud kohe üldse - kõhus pistis hoolimata sellest, et pool teed ma hoopis kõndisin. 

Aga juba siis tahtsin ma ennast parandada, vastupidavust suurendada, mistõttu hakkasin käima õhtuti jooksmas. Kahjuks lõppes trenn pärast seda, kui avastasin, et mu peenikestele säärtele hakkasid tekkima tugevad lihased. Mulle, teismelisele, meeldisid mu peenikesed sääred ja lihased tundusid ebavajalikud ja koledad. 

Umbes 25 aastat tagasi tegelesin aktiivselt (3-4 korda nädalas) aeroobse treeningu ja rulluisutamisega. Ligi 20 aastat tagasi käisin abikaasaga (arvan, et mitte tihedamalt kui kord nädalas) squashi mängimas. Umbes 15 aastat tagasi olen tantsinud flamenkot ja joogatanud. Ükski neist perioodidest ei ole kestnud rohkem kui 1,5 aastat.

Viimased, enam kui 10 aastat pole ma vist tegelenud millegi pingutust vajavaga. No koera olen jalutanud ja mingi 3-4 aastat viimast aastat oleme abikaasa koos teinud suuremaid ja kiiremaid õhtuseid kõnniringe. Kusjuures esialgu sai selle käigus ka selja märjaks, aga viimasel ajal pigem mitte. Samas oli mul juba kuid ja kuid selline rahutu tunne kehas... 

.....................................................................................................................

Niisiis, 1.nädal/1. päev (on aprilli keskpaik).

Otsus, et "täna lähen esimest korda jooksma", ei olnud üldse raske. Olin ju tahtnud seda ammu teha, aga ootasin paremaid ilmasid - miinuskraadidega alustada ei tundunud mõistlik. Täna hommikulgi olid autod veel härmas, öösel oli kerge miinus. Aga ma käin jooksmas umbes kell 11 päeval, siis on soojem.
 
Trenniriiete selga saamine ei olnud ka raske. Murekohaks oli hoopis tõdemus, et mobiili ei saa kaasa võtta, sest ühtegi taskusse see ei mahu. Tekkis mure, et kui mul midagi juhtub, kuidas siis abi kutsuda... Peast käisid läbi igasugused mõtted: nt kirjutan käe peale abikaasa telefoni numbri jms. Lõpuks otsustasin, et nagunii püsin kodu lähedal kergliiklusteel ning seal kõnnib teisi inimesi ka. 

Uksest väljas, hakkasin kohe jooksma. Umbes 300 meetri pärast oli jõud üsna otsas, aga pingutasin, lubasin endale, et ei peatu enne ristmikku (kuigi see tundus nii kaugel). Õnneks jäi teele kergem laskumine - see andis natuke jõudu juurde. Üritasin võimalikult palju keskenduda hingamisele. Ristmikult edasi tuli väike metsatee ja tõus, mille läbisin kõndides. Hull oli olla, aga õnneks rinnus ega kõhus ei pistnud ning vere maitset polnud ka suus. Haha, lapsepõlve mälestused! 

Pärast paari minutit jalutamist punnitasin koduni joosta. Jehee! Esimene päev tehtud! Oli raske, aga sain tehtud! Ja siis vaatan kella: ainult 9 minutit. Appi!! See tundus ju nagu pool tundi hullu pingutust ja tegelikult suutsin joosta vaid 9 minutit. Piinlik!

Venitasin end veidi. 
Rõõmu tegi see, et kogu ülejäänud päeva oli mul väga ergas ja hea tunne! 
OK, homme jälle! Loodetavasti lihased ei valuta liialt.


See matkapilt on tehtud 2012. aastal. Lapsed olid mul siis nii väikesed, nupsud!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

14. juuni 2022

Roheline soonik

Kui riidekappi on soetatud erkroheline püksipaar, siis võiks sellega sobivad pluuse olla rohkem kui üks. Seepärast otsisin lõngapoodide valikust sellist rohelist, mis pükstega harmoneeruks. Esialgu tundus, et sobivat tooni leidub vaid mohäärlõngade seal, aga ma tahtsin pigem ikka suvelõnga, st puuvillast või linast. Siidilõng oleks ka hea olnud. 
No arvuti taga istudes valisin välja küll hoopis peenema Dropsi lõnga, aga lõngapoodi kohale minnes selgus, et väljavalitul pole üldse õige toon. Õnneks leidsin enam-vähem paslikuma, aga heledama ja jämedama Drops Paris valikust.
Isegi õiget tooni kingad leidsin poest. Sellised retro olemisega, laia kontsa ja kandilise ninaga, aga minu meelest nii lahedad. 
Instast näed kontsa ka :)
Tahtsin toppi ühe nädalaga valmis kududa (no kudumiseks olid mul plaanitud vaid õhtused ajad). Esmaspäeval ostsin lõngad, et järgmisel esmaspäeval uue särgiga tööle minna, aga päris nii hästi ikka läinud. Tänu väikesele valearvestusele silmuste loomisel tuli mu kaelus liiga kitsas - üle pea läks küll ilusti, aga jäi liiga kaela ümber. Mõtlesin, et suvel ei taha ikka nii tiheda kaelusega käia. Seega harutasin 1,5 õhtu töö üles ning alustasin uuesti. Esmaspäeva õhtuks oli topp valmis, teisipäeval aurutasin veidi ja kolmapäeval sain uue särgiga tööle minna. 

Jah, tavaliselt ma pesen kõik kudumid pärast valmimist läbi, aga seekord vaid aurutasin, sest lõng oli üsna jäme ja kes teab, kaua topp kuivanud oleks. 
Seljal mängisin ka veidike soonikutega. 
Lõng: Drops Paris (100% puuvill, 50g/75m), mida kulus 7 tokki ehk 350 grammi.

Vardad olid numbriga 3,5 ja 4 mm.

Kootud ülevalt alla ilma õmblusteta. Juhendit polnud.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

2. juuni 2022

Pisikesed lillekesed

Ei midagi suurt ega erilist. Lihtsalt, ostsin endale erkrohelised püksid ja sinna juurde oli vaja paari pluusi või särki. Kuna mul oli kapis üks heleroheline poekudum, pehme ja kerge kašmiirisisaldusega särgike, mis juba ammu ootas sobivat tikandit (aga mul ei tulnud siiani ühtegi head mõtet), siis tahtsin selle klapitada uute pükstega. 
Väikesed lillekesed kujutavad pisikesi roosasid kassikäppasid. Nojah, mina ei teinud neile neid toredaid viltjaid lehekesi ning asendasin need erkroheliste paarislehtedega. Nimetagem seda kunstiliseks liialduseks vms.
Algul mõtlesin, et jõuan kõik valmis ühe päevaga, aga tegelikult kulus nende õiekeste nikerdamiseks kolm õhtut. 
Tikkisin peenvillaste lõngadega.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee
Tere juuni!