Indigosinine taskutega kleit.

2018. aasta jaanuaris kirjutasin oma blogis, et selle kleidi tükid on juba kangast välja lõigatud - vaja vaid kokku õmmelda. Õnneks valmiski kleit umbes kuu hiljem, aga pildid jäid tegemata, sest villase kleidiga käiakse ju ilmselgelt jahedamal ajal ning ainult siseruumides. Aga sellistes tingimustes pole mul tavaliselt kaasas fotoaparaati, heast valgusest rääkimata :)

Selle kanga ostsin üsna väikese raha eest juba enam kui viis aastat tagasi ühest teiseringipoest, mida enam ammu ei ole. Sinine villane kangas on kerge roheka tooniga ja kuldsete säbruliste triipudega. Õhuke ja hea langevusega 3 meetri pikkune kangatükk hüüdis kohe ja selgelt, et sellest peab saama lihtne, viks ja viisakas kleit. 

Kuna ma üksi ei julgenud kääridega minna nii ilusa kanga kallale, läksin kleidi õmblemise kursusele, mida tegi Krentu ema Elena. See oli õige otsus, sest mul oli selge ettekujutus, milliseks see kleit peab saama ning üksi ma ei oleks sellega kindlasti hakkama saanud. 

Tahtsin konkreetse joonega taskuid ja väikest lõhikut rinna kohale, mööda rinda ülevalt-alla jooksvaid õmblusi, lisaks seljaõmblusi, mis sobiksid mu väga nõgusa seljaga, ning piisavalt avarat taljet (nii, et saaksin ennast vabalt liigutada, aga samas ei jääks kleidist muljet kui kartulikotist). Lisaks eelnimetatule on triip väga pretensioonikas muster (selle sain teada alles töö käigus), sest kõigi õmbluste ja muidugi juba tükkide väljalõikamisel tuli pidevalt jälgida, et triibud jookseksid ilusti kokku. 

Kahtlusi tekitas vaid kleidipikkus - kangast oli nii palju, et oleksin saanud ka kingaservani seelikusaba. Esialgu sättisingi nii, et kleit ulatus umbes 20 cm põlvedest allapoole. Pärast paari kandmist sain aru, et see ei ole pikkus, milles tunneksin end mugavalt ning lõikasin enam kui 10 cm alt maha. Sain hea viisaka kontorikleidi.

Kehaosa lõike leidsin 1997. aasta Burdast, kus inspireeris mind üks triibuline linane pluusike. Varrukad ja seelikuosa koos taskutega tuli endal välja mõelda... Elena kogemus oli siin suureks abiks.

Ma armastan mahukaid ja tugevaid taskuid. Ja kui ilusasti jooksevad siin triibud!!

Kleiti saab kanda nii ehtega (nagu ülemisel fotol) kui ka ilma. Samas on mul üks kaunis heegeldatud krae, mis võiks ju ka kleidile sobida, aga ma ei taha seda sinna püsivalt kinnitada. Kas niimoodi üldse on võimalik? Proovisin krae lihtsalt kleidi peale panna, aga see ei püsi paigal ja nihkub paigast, läheb viltu või kortsu. Mingist filmist mäletan, et krae pandi kleidile väikeste (nööp)nõeltega. Kas keegi on proovinud? 

 Pildid tegime meie kodulinnas Sauel. Siia ehitati tänavu uus puidust vallamaja.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Pikk ja sakiline mantel.

Lapsena ei saanud ma aru, miks nimetatakse hommikumantlit just HOMMIKUmantliks. Ma ei kasutanud ju seda kunagi hommikuti - ikka pigem õhtuti, pärast vannis või dušši all käimist tõmbasin endale hommikumantli selga. Nii et õigem oleks tundunud, et see pehme ja soe frotee- või flanellürp oleks olnud ÕHTUmantel. 

Nüüd, täiskasvanuna, pole muidugi erilist vahet, kuidas seda ürpi nimetada - ma kannan erinevaid sooje toamantleid vastavalt vajadusele nii hommikul kui ka õhtul. Miskipärast on just hommikul vaja soojemat kehakatet ja selle jaoks on mul üks mõnus villane soonikkardigan, mis on vist juba üle 15 aasta mu hommikuid saatnud. Kasutan seda vahest ka argipäeva õhtuti, aga pärast sauna või õhtust dušši tõmban ümber keha pigem vana hea froteemantli või suviti siidist kimono. 

Aga see mantel, mille ma nüüd kudusin... kui sellele vöö peale tõmmata, tekib samasugune hommikumantli-tunne nagu vanasti. Seda nii mugavuse ja pehmuse pärast, aga ka visuaalselt. Isegi tütar mainis ära... Kuid see on ikkagi pigem õhtumantel - sobib kanda nii sumedal suveõhtul kui ka soojal sügisõhtul. No pigem mitte kodus, vaid ikka õues :) 

Lõng: Drops Andes (65% vill, 35% alpaka; 100 g/90 m), mida kulus kokku veidi alla 1500 grammi. Sinist ja heledamat lillat lõnga läks mantlisse 3 palli, tumelillat, roosat, oranži ja musta 2 palli ning helesinist 1 pallike. Vardad olid numbriga 6 mm.

Pildistas mu poeg Märt.

Pildid tegime Rakveres, uuendatud Vallimäe vabaõhukeskuses. Et nautida kaunist haljastust ja valgustust ning tajuda nõlvade kumerusi, soovitan sinna jalutama minna ka niisama, ilma ürituseta. Praegu pole taimed veel eriti suured, nii et ka kiviseinte ilu paistab hästi välja. Ja muidugi on kogu ümbritsev loodus vallimäele kauniks raamiks.

Too päeva seal Rakveres kimbutas meid väga külm tuul, nii et mul on kampsuni alla peidetud veel dressipluus, mis teeb mind eriti laiaks :) Ja sõrmed oleksin tahtnud kogu aeg sügavale taskutesse suruda... Eks ma surusingi, sest õnneks olin mantlile ju taskud kudunud.

Päike oli parajasti loojumas vallimägede taha, aga orus oli tänu valgele seinale ikka hea valgus.

Alumisel fotol on väike amfiteater, mille keskel paikneb Üllar Saaremäe hologramm. Saaremäe jutustab huvilistele paiga ajaloost. Loe ka näiteks siit.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Maailma suurim ja ägedam Muhu suka näitus.

Kas te olete juba käinud maailma kõige ägedamal ja suuremal ja värvilisemal sukanäitusel? Tartus, Eesti Rahva Muuseumis (ERM) on kuni jaanuari lõpuni üleval näitus nimega "Meie argipäeva vidussepidamise aeg", kus saab näha 150 käsitsi imepeenikeste varrastega kootud sukka. Näitusele on jõudnud erinevatest Eesti muuseumites leiduvad vanad Muhu kirisukad, mõned erakogus olevad kaunitarid ning suur hulk uusi, aga vanade tavade järgi kootud sukki. 

Uute sukkade kudujad on Facebooki grupi Kudujate Koopiaklubi liikmed. 2018. aastal andsid selle grupi naised lubaduse kududa jaanipäevaks ehtsad Muhu sukad. 61 kõige püsivama ja kangema ja ägedama naise sukad ongi nüüd näitusel.  

Siin on Jana, mina ja Heli. Näituse seinale on seatud "tapeet", kus kõik kudujad hoiavad käes enda kootud Muhu sukkasid. Fototöötlus on meid viinud 100 aasta tagusesse aega. Aga sukad on ikka päris - need ei ole fotodena :) 

Neid uskumatult peeneid ja tiheda koega, keerukate mustritega ning rõõmsalt värvilisi, kuid samas maitsekaid sukkasid lihtsalt peab nägema (ja imestama, kuidas seesuguseid küll vanasti hämarates taludes kududa suudeti). Kohapeal on võimalus ka ise sukakudumist proovida - selleks on näitusesaali ootele pandud paar poolikut sukka. 

Muide, laupäeviti on muuseumis kohapeal paar koopiaklubi sukakudujat. Nädal tagasi käisin koos töökaaslastega näitust uudistamas, aga äkki õnnestub ka mul novembris kohapeale kuduma minna...

Minult on näitusel kaks sukka: ühed on üleni kirjatud, teised kootud ja tikitud.

Minu esimesed Muhu sukad olidki ju tikitud. Need olid mulle justkui väljakutse, kuhu sain rakendada oma kahte kirge - kudumist ja tikkimist. Soov kududa ka peenekirjalised (kindlasti kärbestega) sukad tuli siis, kui nägin teiste kudujate imelisi värvilisi sukkasid. Kui Facebookis kuulutati välja eelmainitud ühiskudumine ja Saara Kirjastusest sai osta vajalikke lõngasid, oligi otsus kindel – jaanipäevaks peavad valmima mu enda pikad kirjatud Muhu sukad. Selleks oli aega 6 kuud. Kuna mu tikitud sukad ulatuvad põlve alla, siis uued sukad otsustasin kududa nii pikad, et põlv jääks peitu.

Peenikeste varrastega kudumine mulle probleemiks ei ole – sõrmikuid olen teinud mitmeid. Ja iseendale on hea kududa, sest sukka saab jooksvalt jalga proovida. Proovikiviks oli viimane oranž blokk, mis tuli teha nii avar ja veniv, et läheks üle kanna, kuid samas jääks mu peenikese pahkluu peal ikkagi piisavalt kitsas ja ilus. Seda osa harutasin paar korda kindlasti.

Tikitud sukad ei pidanudki algul näitusele minema - juhused mängivad siin oma rolli. Loodetavasti ei ole need seal väga kontekstist väljas :) Mina aga saan topelt uhke olla :) 

Ja teie kõik nautige näitust!

Ja küsi muusemipoest imekaunist näituse kataloogi, mis lisaks fotodele tutvustab ka uute sukkade kudujaid ning tutvustab Muhu suka kudumise kunsti. 

Kes tõesti näitusele ei jõua, saab kataloogi tellida Saara Kirjastuselt.

Näituse kuraatorid on Anu Pink, Anu Kabur, Anneli Kenk, Heli Kiverik ja Kudujate Koopiaklubi. 

Näitust saab külastada kuni 31. jaanuarini 2021. aasta. 

NB! esmaspäeval ja teisipäeval on ERM suletud!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee