28. detsember 2015

Piparkoogimaagia. Ehk mida teha lastega õhtuses Tallinnas...

Eile õhtul käisime lastega Tallinnas (Saue on ju pea-aegu nagu maal ning kui maainimene läheb linna, siis käib ta ikka mitmes kohas). Aga eelkõige läksime sellepärast, et imetleda piparkoogivõlurite tööd. Nimelt on Disaini- ja Arhitektuurigaleriis (Pärnu mnt 6) avatud järjekordne, juba kümnes PiparkoogiMaania näitus. Seekordne teema on "Püha Piparkook". Nii on kunstnikud valmistanud pühasid puid, hiiglaslikke inglitiibu, ikoone ja reliikviaid, püha lehma, kirikuid ja muudki. Kõik ikka piparkoogist. Maagiline!

  









Annile meeldis see draakon. Talle tundus, et draakoni silmad jälgivad teda.
Teine Anni lemmik. Kellele siis vitraažaknad ei meeldiks...

Eriti vahva on see, et kogu näituse toimumise ajal on võimalik osaleda piparkoogi töötubades, mida viivad läbi PiparkoogiMaania kunstnikud. Galerii keldrikorruse piparkoogiköögis küpsetatakse keskaja-moodi piparkooki, tehakse vitraažaknaid, maalitakse värvilise vedela glasuuriga. Käisime Anniga vitraažakna-töötuppa piilumas.


Näitus on avatud veel 9.jaanuarini, kell 11-18, va 31.detsember (siis on avatud kell 11–15). 1.jaanuaril on näitus suletud

Ja kui juba õhtuses Tallinnas jalutada, siis tuleb üle vaadata ka jõuluehtes vanalinn, klaasist võidusammas ja jõuluturg.




Päkapikuperekond ühe kaupluse riiulil.

Kui aga aega on rohkem, siis soovitan uisutada Harjumäel, külastada Riho Toomra näitust galeriis "Ace Of Lace" (Suur-Karja 2) ning hüpata läbi kohvikust Mesilatern, et veidi maiustada või soetada üks suur mesilasvahast käsitööküünal.


Ilusat aasta lõppu!

26. detsember 2015

Helged jõulud.

Kui päris lund ei ole, siis tuleb kastidest välja otsida kõik eelmistel aastatel heegeldatud lumehelbed, nõelvilditud lumivalged pitsilised südamed ja vanaema kapist leitud vanaaegsed klaasist nääriehted ning riputada need 3,5-meetrisele kuusele. Särtsu saamiseks saab lisada aastatega kogunenud eriti helkivaid poekaunistusi: hõbevalgeid kuulikesi ja käbisid, klaasist jääpurikad ja kuldseid jäälilli. Seega, meie kuusk on seekord kuldse-hõbedase-valge kirju, tipitud veidikese punasega - eriliselt särav, pitsiline ja habras.


Ja kui iga päev sirab akendest sisse ere päike (mõnikord isegi paduvihma-pilvede vahelt), õhtuti aga süütame vähemalt kümme küünalt ning kodus on kõik mu neli toredat last, siis meil ongi siin helged jõulud.


Seekord juhtus nii, et kõik jõuluehted, mis valmisid enne jõule, läksid mõnda kingipakki ja ühtki pilti ma neist teha ei jõudnud. Aga ühe valgete lokkidega jõulumehe ja ruuge kuulikese toksisin valmis alles esimesel jõulupühal - väärt mälestused kiirest 2015.-st...


 

VEEL häid uudiseid: Nüüd on minu tegemisi võimalik jälgida ka Näoraamatus: FB-lehel Kudugurmee! Kohtumiseni!

16. detsember 2015

Rikkaliku tikandiga kleit-tuunika.

Minu esimene kokkupuude tikkimisega oli loomulikult kooli käsitöötunnis. Mäletan, et kui meile õpetati Muhu tikandit, siis minu "nõelapadi" ei olnud just kõige ilusam - olin niite liiga tugevalt sikutanud, mistõttu kogu tikand kiskus. Lisaks ei olnud seal tegemist hääbepistega, kus erinevad toonid üksteist kataks, vaid pigem asetsesid need kõrvuti. Ma ei suuda meenutada, kas padjake kunagi ka kasutusse läks - pean ema käest uurima. Pigem arvan, et küllap ikka...

Igal juhul edaspidi ma erinevate lilltikanditega oma käsi ja pead ei vaevanud. Küll aga meeldis mulle ristpiste ja pilutikand. Kuna ristpistemustreid ei olnud tol ajal eriti kättesaadavad, siis nii mõnegi pildi mõtlesin ka ise välja...

Ja küllap oleks see nii ka jäänud, kui me (nüüdseks juba kadunud) vanaisa ei oleks oma isakodust leidnud vanad ilusad eestiaegsed lilltikanditega mustrilehed.  Kui esialgu oli  mul plaanis vanad mustritahvlid lihtsalt ära raamida ja kodukaunistuseks kasutada, siis varsti hakkasid need tanu-, põlle- ja käistetikanditega mustrid mind üha rohkem ja rohkem painama. Niivõrd, et läksin Tallinna Rahvaülikooli tikkimiskursustele (aasta siis oli vist 2010). Esialgu õppisin särgitikandi (pilutikand ja püvisilmpistetikand) ning Põhja-Eesti lilltikandi tegemist, hiljem ka Muhu tikandit ja helmestikandit. No ja Lihulas käisin Lihula lilltikandit õppimas.

Eks ma siis muudkui tikkisin ka... Pea-aegu kõik vähegi ühevärvilisemad riideesemed said mingisuguse kaunistuse. Asi oli nii hull, et lõpuks oli mul raske rõivaid omavahel kokku sobitada. No kuidas panna kokku Muhu tikandiga seelik ja arhailiste motiividega kampsun...
Aga kui mu vanim poeg tuli poest uue (igavalt ühevärvilise) kampsuni või dressipluusiga, siis ma alati pakkusin, et "kuule, tikiks siia midagi peale". Ei lubatud...

Nii olengi ma aeg-ajalt ostnud poest mõned vaba pinnaga rõivatükid - et oleks, millele tikkida. Üks selline kleit-tuunika on juba ammu siit blogist läbi käinud (aasta siis oli 2013). Ja teine, pikem ja pidulikum kleit ootab pildistamist juba üle aasta. 

Aga selle siin tikkisin käesoleva aasta alguses.

 

 


Tikand on inspireeritud mustritest, mida leiab vanadelt Muhu sukkadelt. Kuna aga Muhu sukad ei olnud ju musta värvi, siis sellele kleidile sobivad värvid leidsin hoopis ühelt sama vanalt Muhu tekilt.

Kleit ise väga mõnusa lõikega (eriti meeldib mulle lai soonik keskkohas) ning kuna sisaldab 78% puuvilla ja 22% polüamiidi, siis pole ei kare ega karvane. Sobib hästi suurusele 36/38 (kleidi pikkus 84 cm).
Ideaalne talviseks peoks! Sobib nii noorele neiule, kui ka võrratule daamile.

Kui oled huvitatud, siis võta minuga ühendust anneli.tender@gmail.com!

11. detsember 2015

Kaotatud kindad.

Mu poeg unustas pildilolevad sõrmikud Samati bussi. Buss sõitis täna Harjumaal ja vedas lapsi Viimsi kooli olümpiaadile (hiljem võisid bussil olla ka muud sõidud). Sauel olid mõned lapsed unustatud kindad veel bussis näinud, kuid päeva lõpuks neid seal ei olnud. 
Kui keegi leiab-teab-näeb, siis palun kirjutage anneli.tender@gmail.com. Igasugune jagamine on teretulnud!

Kindad on minu kootud, lambavillased ja mõõdult juba nii suured, et mahuvad ka naisterahvale kätte (ehk ei ole pisikesed). 



Märdi näpud muidu külmetavad...

8. detsember 2015

Labürintkindad.

Olen üsna kindel, et kõigi meie eludes tuleb hulgaliselt ette olukordi, kus tuleb otsustada, milline tee valida, kuhu minna, mida teha, kuidas käituda, kas võtta või jätta. Just nii nagu nendel kinnastel, mille kudusin Rahvusarhiivile. 

Kui pärast kinnaste valmimist kavandi Annile andsin, leidis ta sellelt kohe mitu läbipääsuteed. Kahjuks päriselus on raske ette näha, milline tee viib tupikusse ning kust paistab valgus. Niisamuti ei ole meie elu ja tegemised alati nii must-valged...


Kindad kudusin Rahvusarhiivilt saadud kavandi järgi. See labürint on tuletis nende uue peahoone Noora fassaadikanga mustrist
Huvitav, kas arhiiviriiulid ja koridorid on niisama seikluslikud?

Otsisin välja oma lapsepõlve-aegse fotoalbumi.



Nende käpikute kudumine võttis aega pea samapalju kui lihtsamate kirjatud sõrmikute kudumine. Sest iga rida oli isemoodi. Iga silmus eriline. Seega mustriosas tuli iga liigutust kavandilt järgi vaadata. 

Lõng muidugi kohalik lambavillane.
Vardad nr 1,5.
Silmuseid randmes 76, hiljem 90. 

Palju õnne, Rahvusarhiiv!

27. november 2015

Noor Disainer.

Alates hetkest kui ma tellisin koju mannekeeni, on Ann (mu 6-aastane tütar) üritanud mind veenda, et me peame kohe koju RIIDEPOE tegema. Ja mannekeeni paneme aknale, et väljast ikka oleks näha, et meil on pood (meil on üsna vaikne tupiktänav - seega möödujaid on tegelikult vähe). Ann unistab, et tema disainib kleite ja mina teen need valmis. Ann on resoluutne: olgu juba nädala pärast kõik olemas!! 

Ja ta tõepoolest joonistab juba kavandeid :) Tänapäeval on see ju nii lihtne - ostad lapsele poest "Stiilsete Printsesside" või "Top Modellide" vihiku, kus on lehekülgede viisi paljaid neidusid. Nendele saab laps joonistada riideid selga või lõigata kleite hoopis ilusast mustrilisest paberist. Mõne vihikuga on kaasas ka lõiked (šabloonid). No ja muidugi on paljudes vihikutes kirevaid kleebitavaid riideid või aksessuaare.


Üritan talle selgitada, et ma ei oska tegelikult üldse riideid õmmelda (olgugi, et olen talle mõned seelikud-kleidid õmmelnud). Aga tema arvab, et ma võin ju siis ka kududa või tikkida... Tema jaoks on kõik lihtne ja loogiline...

Et ta saaks aru, kui kaua võtab aega ühe riideeseme valmimine, õpetasin talle heegeldamist. Armas oli vaadata, kuidas väikesed tujukad käekesed pusivad ühe väikese keti kallal. Ühelt poolt tunneb väike laps ennast nii saamatult, teisalt on tahtmine tal nii suur. Ja kui valmis on heegeldatud esimesed 10 cm ketti (mille me seame talle käevõruks), fantaseerib ta juba, kuidas hakkavad valmima sallid-mütsid... endale ja nukule ja issile ja...
_____________________________________

Kudusin Annile ühe pisut soojema mütsi. Ann (seesama noor disainer) välistas paelad (millega müts lõua alt kinni siduda) ja tuti (viimased talle lihtsalt EI MEELDI). Tuti osas üritasin teda küll korduvalt ümber veenda, sest minu meelest on see müts justkui tutimütsiks loodud, kuid isegi imeline lumivalge karusnahast pallike ei mõjutanud tema arvamust. Nii sai mütsi küljele hoopis keerupaelast lipsuke ja punane nööp.


Muidu pidi müts sobima juba olemasoleva kaelusega (lõng on neil ka sama - kaeluse kudusin ammu, vt siia), kuid musta ei tohtinud palju olla. Ja kuna punast oli mul üsna väike nutsakas, siis mütsi põhivärviks jäi hoopis valge. Tuli selline retro...


Need reljeefsed varjuga täpid on kootud lihtsalt: esimesel mustrireal tuleb kõik silmused (nii punased kui valged) kududa parempidi ning teisel real kootakse vaid valge lõngaga, kuid eelmise rea punased silmused tuleb pahempidiselt läbi kududa. Allpool on selgitav joonis (püstised on parempidised, pikali aga pahempidised silmused; punane värv tähistab mustri lõnga ning must värv taustalõnga).

III-I-III
IIIIIIIII
IIII-IIII
IIIIIIIII
III-I-III
IIIIIIIII

Miks just varjuga täpid? Selliselt kududes jääb iga täpi alla väike värviline sabake. Sellel mütsil jääb vari üsna vähe näha. Kui aga lõng on jämedam, siis on ka vari nähtavam. Edaspidi kirjutan, kuidas teha ilma varjuta reljeefset täppi.
  



Lõng Emmebi, Himalaya (90% meriinot, 10% kašmiiri). 
Vardad nr 2,75 ja 2,5. Silmuseid 104.
Lõnga kulus umbes 50 grammi.


Aga Ann mitte ainult ei joonista-lõika, vaid voolib kleite ka plastiliinist. 

24. november 2015

Muhu roosad käpikud.

Need kindaid said alguse sellest, et ma käisin eelmisel talvel Anniga koos vaatamas Kristi Jõeste võrratult ilusat kindanäitust "Külma vastu", kus tütrele jäid silma just erkroosad Muhu sõrmikud. Arvan, et need olid umbes sellised... Ja ma lubasin tookord, et koon talle järgmiseks talveks sarnased labakindad. 

Muhu roosad lõngad olin ma juba eelmisel suvel värvinud, kuid sobiva mustri leidmine tegi mind korraks veidi murelikuks. Nimelt on tütre käsi ju veel päris pisike - kuidas küll sinna mahutada peent Muhu kindakirja? Lahenduse leidsin muidugi raamatust "Meite Muhu mustrid", kus on mitu paari toredaid labakindaid. Ühed olid just sellise mustriga, mida sai kohandada ka väikesele lapsekäele. Nimelt tegin ma kindaseljale nelja asemel vaid kolm mustriveergu...


Värvilised (rohelised ja valged) täpid on pärast kudumist peale silmatud.

Vardad nr 1,25.
Lõngad 100% lambavillased. Roosa on tavaline 8/2 mõõdus lõng, must aga jäme tugeva keeruga ühekordne lõng.

Silmuseid oli nii soonikus kui põhiosas 60.

  



Lõpetuseks näitan, millised kõverikud olid mu vardad selle kudumise tulemusena :).