Tosin lavendlikotti.

Üks suvehommik aastast 2013. Uni läheb ära juba enne kella seitset. Ülejäänud pere magab veel magusat und. Astun õue - seal on soe ja vaikne. Taimed on lopsakad. Huvitav, et kastet ei olegi maas... Seega, kõik klapib... 

Haaran toast kasti tekstiilivärvidega ja teiseringipoest soetatud naturaaltoonis puuvillase kangariba, svammi ja mõned pintslid. Külmkapist leian sidruni, aiast korjan erinevaid lehti - pihlaka, ristiku, brunnera, vereurmarohu, tähtputke, suureõielise tõnnikese ning erinevate umbrohtude lehed. 

Harjutan taimedega trükkimist. Tulemust näete allolevatelt piltidelt. 

Jah, see oli vaid katsetamine. Pärast kangaribaga möllamist valisin välja paar ägedamat taimelehte ja trükkisin nendega mõned T-särgid. Üks nendest käis kunagi ka mu blogist läbi (siin).

Kangariba ise aga seisis mul kapis pea-aegu viis aastat. Mingi hetk mõtlesin selle isegi ära visata... Aga eelmise aasta alguses tuli mõte õmmelda kangast väikesed kotikesed, kuhu saaksin lavendliõisi koguda. Lavendlikotte saab ju kasutada lõngasahtlites ja kudumite riiulis koide peletajana. Seni olen sahtlitesse pistnud tugevalõhnalisi käsitööseepe, aga nende seepidega on nii, et vahest kipuvad nad olema LIIGA TUGEVA LÕHNAGA, nii et varsti lõhnab terve tuba ning lõpuks paneb see pea valutama või hakkab lihtsalt vastu. Kuid veel sagedasem "probleem" tekib siis, kui saunast või vannitoast saab seep otsa, sest siis haaran ma selle muidugi mõnest lõngasahtlist... ja siis seal sahtlis ju seepi pole ja vahest pole seda pikalt... Tõsi on see, et käsitööseep on olnud suureks abiks koide vastu, sest nende (ligi kümne) kuduhooliku aasta jooksul ei ole ma kohanud oma lõngades ega kudumites koisid (3 x ptüi). Kindlasti on  olnud abiks ka see, et ma aeg-ajalt "tuuseldan" oma lõngades. 

Ühesõnaga, nüüd tahan nende lavendlikottidega proovida...

Lavendlitega on mul vedanud - need paljunevad mu kuiva ja kõva pinnasega aias üsna kontrollimatult :) Kunagi (u 14 aastat tagasi) ostsin paki lavendliseemneid. Pakile oli kirjutatud, et need lavendlid on külmakartlikud (pakasega vajavad katmist), muld peab olema rammus ja niiske ning kasvukoht päikeseline. Mul ei olnud neist tingimustest suurt midagi pakkuda.... Külvasin osa seemneid potti ja osa otse peenardesse. Ja aastate pärast valitses aias katastroof, sest lavendel kasvas, õitses ja külvas ennast peenardel, paekividest teerajal, värava vahel ja on nüüd juba jõudnud aiast välja tänavale killustiku sisse (autode parkimiskohale). Esialgu ei osanud ma neist eriti ka üle käia, ei julgenud pügada vms.  Päris lahti ju ka ei tahtnud lavendlist saada... Nüüd olen neid ohjeldanud, st välja tirinud või kaevanud ja ka ümber istutanud. Viimasel 2-3 aastal olen korjanud ja kuivatanud lavendliõied ära enne, kui nad hakkavad seemneid pilduma. 

:) On veel kaks taime, mis sarnaselt meie aias levivad - pune ja murulauk. Konkureerivad omavahel mu väikeses aias. 

Kuna lehed olin kangale trükkinud üsna tippupidi kokku, pidin kottide ülemisele äärele lisama nöörikanali. Selleks valisin lehega sobivaid värvilisi kangatükke.

Siin on kõik 12 kotikest koos. Pilt on tehtud eelmisel aastal pärast kottide valmimist. Suvel kogutud lavendel alles kuivas ja kotid ootasid täitmist. 

Ka õitega trükk tuli päris vahva!

Oma aia lavendlitest tegin pildid 10.juulil. Tänaseks on suurem õitsemisaeg ammu läbi.

@annelikudugurmee

Pisut suurem tubakakott.

Mäletate, ma ostsin kunagi vanakraamilaadalt Muhu tubakakotti. Hoian seda siiani magamistoas,  lavendliõitega täidetuna. Vahest möödaminnes raputan või pigistan veidi... Sügisel sain aga tellimuse - mul tuli valmistada pisut suurem tubakakott (kõrgusega u 25 cm), milles saaks lisaks tubakale ka piipu hoida. Puurisin siis enda vanakraami lähemalt, katsusin materjale, piilusin voodri ja pealisriide vahele (seal oli kiht tugevduskangast, mis ulatus põhjast kuni tikandi lõpuni) . Lavendlilõhn oli kätel ja toas :)

Üldjoontes lähtusingi uue tubakakoti tegemisel oma vanast kotist. Tikandi joonise leidsin L.Kirstu raamatust "Muhu tikand", kuid pidin seda suurendama, lilli asendama jne, nii et ega esialgsest suurt midagi järgi jäänud :) Väikesed lepatriinudki tahtsid tikandile pääseda.

Kuna pling-plingi tohtis olla palju, siis panin küljeribadele ka veidi litreid ja helmeid, nii nagu on näha raamatus "Meite Muhu mustrid" olevatel tubakakottidel. 

Voodri õmblesin puuvillasest kangast, vahekangaks valisin  paksema linase kanga, pealisriideks sai läikiv polüester. Tikkisin peenvillaste lõngadega. 

Tutid tegin tavalistest villastest lõngadest tavapärasel papist sõõrikute meetodil.

Võrk.

Kui me mõni aasta tagasi Pariisis käisime, märkasin, et igas suuremas ja väiksemas toidupoes ning muudeski pudi-padi müüvates kohtades olid kaupade kaasavõtmiseks kassa juures alati võrkkotid (kandevõrgud). Sageli oli valida paari-kolme üsna kirka värvi vahel. Muidugi maksid need mingi raha (4-6 eurot). Küllap olid kuskil ka kilekotid ja võib-olla isegi paberkotid, aga just need võrgud jäid mulle juba poeuksest sisse astudes silma. (Nagu tavaliselt) mõtlesin, et viimasel päeval ostan ühe ka kaasa, kuid miskipärast jäi see siiski tegemata...

Nüüd aga juhtus nii, et kui ma oma musta mandalakleidiga mõnele üritusele tahtsin minna, siis oli mul lisaks väikesele kotile vaja kaasa võtta mingi kotike kingade või (loomulikult!) vardakoti jaoks. Üks must võrkkott tundus selleks ideaalselt sobivat. Paraku on sellist musta üksluist võrku üsna tüütu heegeldada... Aga just nagu tellitult leidsin ühest teiseringipoest heegeldatud võrkpluusi - sellise, mis ülepea selga käib... Pluusil lõikasin varrukad ära, kehaosa harutasin sobivasse kõrgusesse, alumise ääre õmblesin kinni ja nurgad tõstsin veidike sissepoole, et koti põhjale veidi ümaramat kuju anda. Seejärel heegeldasin koti ülemisele äärele paar türkiissinist mustririda (see peaks võtma tähelepanu faktilt, et minu must ja pluusi must on veidike erinevad) ja mõne rea mustaga. Lõpuks tegin kotisuu tugevduseks sentimeeri jagu kinnissilmuseid ning heegeldasin lihtsad sangad. 

Sangad on ka kinnissilmustega. Kasutasin jälle puuvillast pärlniiti Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Heegelnõel nr 2. 

Aga tublimatel (kes terve koti ise soovivad heegeldada) soovitan ideid otsida Drops Design tasuta mustrite seast.

Tegelikult võin oma võrguga vabalt ka poes toidu järel käia - katsetasin, et see venib nii palju, et mahutab vabalt 3 kilepiima pakki, saia, leiba ja palju väikest kraamigi... Aga mul on mu enda õmmeldud riidest poekotid, nii et esialgu jääb võrkkott siiski erilisemateks juhtudeks...

Tänaseks ähvardati üsna tuulise ja vastiku ilmaga, aga hommikul oli siiski mõnus, pisut karge talveilm. Päike paistab, hullu tuult ei ole, kerge lumi on maas, rähn toksib maja ees ja tihased nokivad puu otsas viimaseid õunu - mida enamat tahta. Võib suvepilte näidata küll, eks!

Värviline poekott.

Ühe koti õmblesin veel. Suvise moega poekoti. Seekord kasutasin ära tekstiilitrüki koolitusel tehtud vahva värvilise tööproovi. See oli parajalt suur katmaks koti esikülge nii, et sisetasku õmblused jääks varju. 

Punase ja triibulise puuvillase kanga soetasin kuskilt teiseringi poest.

Kott sobib meie majaga hästi :)

Hommikul oli päris tugev tuul. Kraadiklaas näitas jälle vaid 16. Mõtlesin, et käin koeraga ruttu jalutamas - no et väga kaugele ei lähe. Aga üle raudtee olev lagendik oli juba kuiv ja soe. Suured kellukesed õitsesid sinetavate lainetena. Imeilusad! Vaasis püsivad need vähemalt nädalajagu... Otsustasin korjata väikese pundi, aga sattusin hoopis punasele alale. Metsmaasikaväljale. Ega neid kuhugi mul korjata polnud, vaid suhu ja suuremad said kõrre otsa. Nagu vanasti lapsena maal, Mustjalas. 

Mu uus suur üliäge folgikott.

Täna on imeilus ilm. Ja eile oli ka... Aga üldiselt ei saa sel aastal suveõhtute peale eriti kindel olla. Kodust välja minnes tuleb igaks juhuks kaasa võtta nii jope, soe sall kui ka termos kuuma teega. Eriti kui on soov külastada mõnda vabaõhukontserti või -etendust. Mulle tundus, et mu heegeldatud kott jääb selle kõige jaoks pisut väikeseks. Nii otsustasingi õmmelda uue koti. 

Mõni aeg tagasi ostsime osta.ee-st vana Läänemaa teki. Tekk oli määrdunud, pleekinud ja katkine. Keskel laiutas suur paigatud auk - arvatavasti oli keegi juba eelmise sajandi esimesel poolel kuuma triikraua tekile unustanud. Paiga alt oli näha ilusaid erkroosasid ja -rohelisi toone. Mujalt oli tekk aga ühtlaselt pehmetes toonides. 

Enne õmblemist viskasin teki pesumasinasse. 40-kraadine pesu andis talle veidi sära juurde. Küllap läks ka mõni plekike välja. Kangas muutus ühtlasemaks ja pehmemaks. Õnneks ükski motiiv värvi ei andnud.

Koti jaoks lõikasin tekist pika ristküliku (55x85cm) - nii suure kui auk võimaldas. Küljed õmblesin suure õmblusvaruga kokku ja hargnevad ääred lasin paar korda laia siksak-pistega üle. Et tekiks veidi ümaram põhi, murdsin alumised nurgad sisse ja õmblesin läbi. 

Voodriks ja paariks sisetaskuks leidsin äia neerumustrilise salli. 

Suur kott vajab õlale sangapehmendust. Selleks lõikasin jupikese teki kõige närusemast otsast.

Üks ilus roosa lillemotiiv sattus koti nurgale.

Sinna kotti mahub kõik vajalik - suur piknikutekk, pehme villane tviidsall, müts ja kätised, termos ja pirukad, poolik kudumistöö ning muu hädavajalik. 

Ja veel paar olulist nüanssi, mille olen avastanud - kott sobib igas olukorras ja iga riietusega ning ma ei pea pelgama seda ka pisut märja või mullase maa peale panna. 

Ilusaid suveõhtuid teilegi!

Pinal.

Ann käib küll veel lasteaias, kuid kuna viimases rühmas käib igapäevane õppetöö, siis peavad igal lapsel olema oma töövahendid ja pinal. Ja me ju teame, millised on need poes müüdavad pinalid - üldjuhul on kõik teemasse "spiderman-autod-hellokitty" ning ülejäänud tundusid Annile kas igavad või liiga suured ja jõulised. Küllap kohalikust poest olid kõik veidi leebemad-armsamad pliiatsikotid ära ostetud ning kaugematesse poodidesse me ühe pinali pärast kah sõita ei viitsinud. 

Nii pakkusingi, et õmblen selle talle ise. Mäletasin, et Sillulullu oli kunagi ühe pinali õmblemise juhendi kirjutanud. Nüüd oligi õige aeg see üles otsida ja järele proovida. 

Ann valis samal õhtul mu varudest kanga ning järgmiseks õhtuks oli mul valmis esimene, proovi-pinal. Just see, mis piltidel. Sest teine läks kohe pärast valmimist lapsega lasteaeda - sellest jäigi pilt tegemata (see oli muide hoopis musta ja fuksiaroosa kirju).

Mõlemad tegin üsna juhendi järgi. Aga kuna mul oli väga õhuke väliskangas, siis panin neile liimiriide tugevduseks taha. 

"Tegelt ka, sa tegid selle ise!", ütles kojusaabunud teismeline koolipoiss. Ju siis nägi välja nagu päris :)

Aitäh, Sillulullu!

Pune, pesto, ciabatta ja leivakott.

Mu aias on üsna kehvapoolne muld ning seda kuiva saviliiva on kõigest 20-30 cm jagu. Mullakihi all on paekiht. Uskumatu, et kõik puud ja põõsad on siin ilma suurema vaevata kasvama läinud (ma ei ole ühtegi neist selle 10 aasta jooksul eriliselt poputanud ja kastnud olen neid enamasti vaid istutamise ajal). Küll olen neid ümber istutanud - nii mõndagi koguni 2-3-4 korda. Ja kuigi see ümberpaigutamise tuhin on mul tulnud ootamatult keset kõige kuumemat suveaega ning nii mõnigi kord on need põõsad pidanud pärast väljajuurimist peenraserval mitu päeva päikest võtma, siis sellest hoolimata on nad minusuguse välja kannatanud...
Seega, nad õitsevad-kasvavad... ja viljapuud-põõsad isegi viljuvad. Vahva!

Väiksemate taimedega on natuke kehvemini. Paljud ei suuda seda kuivust, vähest päikest (suurem osa lillepeenardest on majade varjus) ja tigusid välja kannatada, mistõttu nad kiratsevad või surevad hoopiski. On aga paar taime, kes külvavad siin end igale poole - lavendel ja pune.

Just pune pärast hakkasin ma kunagi tegema pestot. Ja-jaa, punepestot! 

Punelehed on maikuus veel värsked ja pehmed - pesto tuleb eriti õrn.

Täpset retsepti mul anda ei ole. Teen tunde järgi.

Purustamisele lähevad punelehed, küüslauk, oliivõli, mandlijahu (või seesamiseemned või piiniaseemned või muu meelepärane pähkli- või seemnepuru), riivitud parmesanijuust ja õige veidi soola. Vahest panen veidi basiilikut ka.  

Praegu, kevadel on hea asendada küüslauk karulauguga. Siis võtan 2/3 punelehti ja 1/3 karulauku, nii tuleb üsna mahe pesto. 

Ja kui on pestot, siis kulub ära ka paar ciabattat. No seda ma ei olnudki varem küpsetanud - eile esimest korda. Aga leivakoti õmblesin küll juba talvel. Mul oli seda juba ammu vaja. Eelkõige leiva jaoks.

Mõnus ereroheline saiakate. 

Ma ei saa aru, kuidas need toidublogija ja- fotograafid küll oma tööd teevad... 
Pildistamise ajal ma kogu aeg mõtlen, et millal ma selle tükikese nüüd pintslisse panen...

 Motiivi heegeldasin ühe vana pitsitüki järgi.
Heegelnõel nr 1,1.

Kolmas. Seto pitsiga.

Õmblesin linasest kangast mobiilikoti. See on mu vana õmblusmasina kõige viimane projekt. Hinge kinni hoides tegin kotile veel viimased punased tepingud - et, kas masin peab vastu ja jooned saavad ilusad sirged või sureb mootor siiski viimasel hetkel ja pean tepingud ketast käsitsi vändates peale vedama.

Mulle meeldib, et koti servadest jääb punane vooder veidike näha.

Sellise koti õmblemine on muidugi imelihtne - ei ole keerulisi detaile, on vaid sirged õmblused. Oluline on, et pealisriide ja voodri vahel oleks ka tugevduskangas, siis ei lähe riidest kott nii kergesti kortsu - mina kasutasin hästi paksu ja jäika nö kotitugevdajat (selle ostsin Kadaka teelt, pood Kangas ja Nööp). 

Inglisekeelse juhendi (autor: Erin Erickson) saab alla laadida siit.

Kotile heegeldasin väikese motiivi, mille leidsin raamatust "Värviline seto pits" (autor: U.Kangro). 

Heegelnõel nr 1,1. 

No ausalt, mulle ei meeldi raamatu järgi õppida... Ja seepärast (järjekordse värvilise heegelduse tulemusena) sain aru, et pisut enesearendust ei teeks paha ning sügisel tuleb minna Rahvaülikooli seto pitsi kursusele... Sest pits ise on ju imekena ja põnev!

Katsetasin raamatust päris mitut motiivi. Aga kõik need lõngavahetused ja reavahetused ja kord edasi-tagasi, kord jällegi ringiratast heegeldamised... No esimesel korral jookseb ikka juhe kokku küll. Mõtlen, et ehk oleks veidi abi olnud kui mustriskeemid oleksid raamatus värvilised? 

 

On küll alles veebruar, aga õhus on juba kevadet!