21. oktoober 2019

Koeravillast kampsun.


Ülle kogus oma suure ja pehme lemmiku karva ning lasi sellest Julikal (Lammas Linnas villastuudio) teha palju-palju lõnga. Juba eelmisel aastal kudusin ma sellest lõngast Üllele kaks paari randmesoojendajaid ja ühe pika jaki/kampsuni. 



Kampsuni kudumist alustasin eelmise aasta kesksuvel, aga head mõte see ei olnud... Mäletate ju, et eelmine suvi oli megasoe. Tänu sellele palavusele käisin ma enamasti ringi lühikeste pükste või napima kleidiga ja kui kampsun hakkas juba veidi rohkem pikkust koguma, vajus see kududes mu paljastele jalgadele. Vähe sellest, et palavusega hakkab koeravill torkima, on see ju soe! Mida rohkem ma olin kudunud, seda hullemaks (loe: soojemaks) mu olemine läks ning mingi hetk ma lihtsalt loobusin ja jätkasin kudumist täitsa suvel lõpus/sügise alguses.  
Kui kampsun novembris valmis sai, olid ilmad juba jahedad ja kudumi soojus tundus nii mõnus. Mõtlesin, et talveks oleks samasugust suurt tekki vaja diivani lähedusse...


Mul on nii hea meel, et leidsime koos Üllega mustri, mis karvase kudumi pinnalt ilusti välja paistab. Tavalised kitsad palmikud oleksid siin liiga lahjaks jäänud ja vikkelkiri karva vahel ära vanunud. 

Hõlmade kinnituseks tulevad hiljem haagid.


Kampsun on kootud alt üles. Seljapealne muster jookseb kapuutsil edasi. 



Kui Ülle oma lõngadega minu juurde tuli, siis esiti kartsin, et äkki jääb meil lõnga puudu, sest kott tundus üsna kerge. Poolmantli pikkusega (selja pikkus 83 cm) ja kapuutsiga jaki jaoks kulub ju omajagu lõnga - no vähemalt kilo, mõtlesin ma. Aga suur oli mu üllatus, kui suur osa lõnga jäi hoopis järgi. Koeravill on lihtsalt nii kerge - kampsun on küll pikk ja soe ning üsna jämedast lõngast, aga ikkagi kerge - kaalub kõigest 820 grammi.

Kuna koeravill on üsna karvane, siis ei tasu kudumiseks võtta väga peenikesi vardaid - pigem just jämedamad, et kudum ei tuleks liiga tihe ja soe, ega vanuks. Muidugi on erandeid, sest vahest ongi eesmärk ülimalt soe ja tihe kude...

Mina kasutasin vardaid nr 4,5 mm (soonikus nr 4). 

Üks hea omadus oli koeravillal veel - kudum ei veninud märjana palju ja hoidis hästi vormi.


November oli nii sünge ja hall ning mu kiiruga tehtud fotod ei tulnud just kõige säravamad :) Tegelikkuses on kampsun veelgi ägedam ning hoiab omanikul ilusti kehasse (mu mann oli täiesti vale figuuriga). 

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

17. oktoober 2019

Viinist veel.

Siinkohal teen oma Viini-reisist väikese kokkuvõtte. 

Tallinnast saab Viini vaid kahe lennutunniga (ametlik lennuaeg on vist pikem, aga meie sõit kestis tõesti paar tundi) ning (mis eriti tore) lennujaamast Viini kesklinna läheb kiirrong, mis sõidab kõigest 16 minutit. Kui sihtpunktiks ongi kesklinn, siis soovitan kasutada just seda võimalust - rong sõidab üsna tihti (u iga 20 min järel) ja istumisruumi oli neis piisavalt. Rongipileti saab osta lennujaamast.

Kuhu Viinis minna?
1. Hop-on Hop-off bussiga üle Doonau jõe. Tegelikult möödub sama buss mitmest vaatamisväärsusest (nt raekoda, juudi kvartal), kuid mulle meeldis sõita just mööda Doonaud, vaadata kruiisilaevu ja ärikvartalit. Teisel pool jõge läbib buss lihtsa väikemajadega elurajooni, mis on kõrvuti uhke ja kaasaegse pilvelõhkujate piirkonnaga. Jõe kallas on hiljuti korrastatud ja kaunis. Kas jõgi on sinine, roheline või hall, eks otsustage ise!

Selle pildi tegin mobiiliga läbi bussiakna.

2. Museum Hundertwasser: Austria kunstniku ja arhitekti Friedensreich Hundertwasseri  (1928-2000) loomingut kajastav maja. Hundertwasserile ei meeldinud sirged jooned (kunstniku joonlaud oli kindla peale kõver - temast on üks selline fotogi) ja hallus. Tema värviküllaste majade katustel ja rõdudel kasvavad puud, seintel ronivad taimed, sisehoovides on lopsakas taimestik. Majad ja kunst sarnaneb veidi Hispaania arhitekti Antoni Gaudi pöörase loominguga. Hundertwasser reisis palju nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Oma elu viimastel aastatel elas ta Uus-Meremaal. 

Majade välisfassaadi ja muuseumi sisehoovi saab imetleda piiramatult, kuid näituste külastamiseks tuleb lunastada pilet. Muuseumis vaadake ära ka lühike kunstniku elu tutvustav film! 

Näitusi ei tohtinud kahjuks pildistada, aga allpool on mõned fotod, mis tegime õues...




Kuigi KunstHausWien on just Hundertwasseri kunsti eksponeerimise paik, tehakse seal ka muid ajutisi näitusi. Hetkel on üleval fotonäitus STREET. LIFE. PHOTOGRAPHY. ehk parimad tänavaelu kajastavad fotod. Fotod pärinevad eri aegadest ja paikadest, neid on ilusaid ja lõbusaid, aga ka väga kurbi, koledaid, murettekitavaid... Soovitan! Fotonäitus on üleval 16. veebruarini. 


Mu selja taga on muuseumi pood, kus muuhulgas müüdi ka värvilist sokilõnga! Värvilisi sokke oli ka... Samas oli muuseumi lähedal üks vahva pisike sokipood, kus põhirõhk oli sokkidel, mille vasak ja parem olid (veidi) erinevad. Nt ühel sokil olid hiired ja teisel juustutükid, aga muidu olid sokid samades toonides. Meile meeldisid! 

3. Schönbrunni loss (saksa keeles Schloss Schönbrunn) ja park. Schönbrunn ehitati 18. sajandil keiserlikuks suveresidentsiks (endise jahimajakese asemele). Seal elasid Saksa-Rooma keiser Franz I ja keisrinna Maria Theresia. Muide, neil oli 16 last, (sh Marie Antoinette, kes oli nende viieteistkümnes laps ja hilisem Prantsusmaa kuninganna, kes paraku hukati Prantsuse revolutsiooni käigus). Loss oli kunagi igav hall, aga 1820. aastaks värviti kollaseks - sellesama Schönbrunni kollasega on nüüd kaetud mitmed Viini uhkemad hooned. 

See tohutult suur loss mahutab 1441 tuba! 

Infovoldikute ja audiogiidi juttude järgi ongi Viinis paljud rajatised vähemalt Euroopa või isegi maailma suurimad :) Või olid vähemalt rajamise hetkel...



Lossi ümber on hiiglaslik park mitmete erineva kujundusega aedadega. Lossi ees on ilus lilleaed ja paremal väike roosiaed. Kui viimane oli oktoori alguses juba üsna närbunud, siis lilleaed oli küll lopsakas ja värviline. Lisaks leiab pargist labürindi, mitmeid "taimetunneleid", põnevate hekkidega jalutusteid jm. 






Need hekid koosnevad erinevatest puudest, mis on kasvatatud ja pügatud nii, et hekk on vaid mõnekümne sentimeetri jämedune. Samas on see müür väga kõrge (pakun, et vähemalt 4 m). 


Kui minna lossitagusest lilleaiast läbi ja suunduda mäes üles, siis asub seal sammastega Gloriette. See on ilusa vaatega kaunis "majake", mis ehitati 1775. aastal. Majas on praegu suur restoran, mis tundus olevat üsna rahvarohke. Sealsamas kõrval nö terrassil pakuti aga sooja ja külma jooki ning päevasuppi (guljašš), mis maitses ka hästi. Joogiks vali sturm! 


Pargis ja Gloriette´s saab tasuta ringi käia, lossi aga müüakse erinevaid ekskursioone. Loss on avatud kell 8.00–17.30 (muutub vastavalt aastaajale). Ka lossis ei tohi pildistada! 
See siseruumides pildistamise keeld tundub olevat Viinis üldine tava ja seda ka pidevalt rõhutatakse. Tänapäeval päris absurdne nõudmine, arvestades, et sotsiaalmeedias avaldatud fotod võiksid tuua pigem turiste juurde, kui neid eemale peletada. 

Vaade Gloriette´lt alla lossile ja linnale.

Pärast monarhia kukutamist 1918. aastal sai lossist Austria Vabariigi omand ning seal on muuseum. Vahepeal, pärast teist maailmasõda, kui Austria okupeeriti, oli loss liitlasvägede ja Briti sõjaväegarnisoni käsutuses, kuid alates 1955. aastast (taasiseseisvudes) sai lossist uuesti muuseum. Aastast 1996 kuulub Schönbrunni loss koos parkidega UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Viini toidust ja rahast.

Paljudes kohtades eelistatakse sularaha. Muuseumides küsitakse garderoobiteenuse eest euro või paar, sularahas muidugi. Raha osatakse küsida kõikjal... Kui kohviku teises otsas mängib keegi klaverit, siis lisatakse arvele esinemistasu (paar eurot) isegi siis, kui klaverimäng ruumi ei kostnudki. Sageli lisatakse arvele ka lauakate (saiad, või, pähklid - u 3-4 eurot näkku), kuid see on tavaliselt menüüsse kirja pandud. 

Turismipiirkonna toit ei ole midagi erilist - kohati meenutas sealne "traditsiooniline toit" meie koolitoitu... NB! Üldjuhul tuleb praele juurde tellida lisandid, muidu saategi vaid makaronid jahuse guljašš-kastmega :) Viini saiakeste valik ei ole väga rikkalik (lootsin enamat), pigem panustatakse magusatele kookidele (nt Sacheri kook) ja struudlile. Imehea on aga tänavalt ostetud külmutatud jogurt (frozen jogurt), mis on rammus ja kergelt hapukas, mmm!!! Seda tahaksin kindlasti veel! Tänavalt ostsime ka kohalikku juustuvorsti (Käsekrainer), mis maitses täitsa ok.

Inimesed Viinis.

Hommikuti ja varajasel lõunaajal on kohvikutes palju eakamaid härrasmehi. Tihti kohtuvad nad seal omasugustega, söövad keedetud muna ja saia, loevad lehti ja lobisevad. Vanahärrad riietuvad alati soliidselt - villane pintsak (ei mingeid jopesid) ja korralik nahast kott on standard. 

Seevastu eakamaid naisi nägin harva - ei tea, kus nad on? 
Minusugused naised riietuvad moodsalt. Pigem on märgata kiirmoodi kui ajatut ja kauakestvat klassikat. Odav jakk moodsa kleidi, plisseerseeliku või läbipaistva musta seelikuga on tänaval tavaline. Kesklinnas on palju asiaate, kes riietuvad samamoodi kui kohalikud - ega tea, võib-olla nad elavadki Viinis... Väikese My soengut mäletate - see on seal  praegu väga popp!

Räägitakse, et eestlane ei naerata... Mulle tundus, et sealsed teenindajad olid veelgi kaugemad, ei naeratanud ega vaadanud isegi otsa, raske oli nende kontakti saada. Teenindajad üritasid võimalikult vähe suhelda ja võimalikult kiiresti me juurest lahkuda. Erand oli vaid hotellis ja lõngapoes Wollsalon Sunshine Loop. Viimases oli müüjaks hoopis leedukas :) 

Lõngapoed.

Käisin kahes lõngapoes.
Wollsalon Sunshine Loop (Gluckgasse 1) asub üsna lähedal Viini ooperimajale. Lõngavalik on pigem eksklusiivne - palju on huvitavat käsitsivärvitud lõnga. 

Wollewien (Fleischmarkt 13) ei jää ka turistide trajektoorist kaugele (u pool kilomeetrit St. Stephen'i katedraalist). Selles poes on klassikalisem valik, kuid domineerib siiski hea kvaliteetne lõng. Ostsin sealt paar tokki oranži meriinolõnga poja mütsi jaoks.

Lõpetuseks veel üks kampsunipilt (vt eelmist postitust).


Jälgi mind ka instagrammis @annelikudugurmee

14. oktoober 2019

Briljantroheline kampsun.


See on jälle üks mõnus, mugav ja pehme kampsun. Ning viisakam kui eelmine, sest minu meelest sobib mul sellega ka tööl käia. Aga sellega on seotud pisut pikem lugu...

Nimelt ostsin ma umbes aasta eest alpaka- ja meriinovillasegu lõnga Drops Sky. Ma ei olnud varem seda lõnga kasutanud ega isegi näppinud, nii et ma ei kujutanud ette, kas sellest üldse saab mingi kampsuni... Pehme nöörilaadne lõng tunduski alguses pisut imelik, aga see värvitoon (06 mereroheline) oli veel hullem. Miks ma küll selle valisin?? Pleekinud rohekassinine segatuna beežiga ei ole just minu tassike teed. Proovitöö jättis määrdunud mulje, aga muidu oli kude mõnusalt pehme ja õhuline, kuigi veidike ebaühtlane, aga viimane omadus oligi huvitav. Seega lõnga koostis ja olemus meeldis mulle väga, aga värv üldsegi mitte. Seepärast lendasid kerad lõngakasti kaugemasse nurka paremaid päevi ootama.

Ühel unetul kevadööl tuli mul mõte värvida hele mereroheline tumedamaks. Sorteerisin oma lõngavärve ning leidsin sealt erinevate roheliste jääke ja sortsu elektrisinist lõngavärvi. Segasin värve üsna julgelt - kaotada polnud ju midagi... Tulemus ehmatas mind algul, sest nii tugev briljantroheline tuletas paratamatult meelde tuulerõuged. Aga lõnga kuivades ja pallikestesse kerides hakkas toon mulle üha rohkem meeldima.

Nüüd nägin ma Garnstudio lehel selle kampsuni fotot, mis oli kootud just Drops Sky lõngast. Tundub ju imeilus! Jõuan just mõelda, et seekord ei peagi ma midagi ise välja mõtlema, vaid lihtsalt koon juhendi järgi.... kuni avastan, et viidatud kampsun on kootud kahekordse lõngaga. Miks?? See õhuline pehme lõng maetakse paksu kudumi sisse ära! Ei, nii see ei lähe - mina teen ikka ühekordselt!! Ja nii ta hakkas jälle pihta - oma arvutused, oma muster, oma mõõdud, ümberarvutused, harutamised, uuesti kudumine, mõttepausid...


Kampsun on kootud ülevalt alla. Garnstudio juhendist võtsin selle, mis tundus uus ja huvitav ehk ülevalt kaeluse keskelt algava kolmnurkse kasvatuse. Kuna ripsilised triibud ei jäänud ühekordse lõngaga ilusad, asendasin need augulise mustriga. Ette ja taha lisasin lehemustri.



Mulle ei meeldi varrukaid kududa. Ringvardad jäävad varruka lõpu kudumisel liiga pikaks ja need peaks vahetama sukavarraste vastu, aga sukavardad kipuvad libeda lõnga või lõdvema koe puhul silmustest välja kukkuma. Mõtlesin, et teen varrukatele hoopis lõhikud... Nii saab kududa edasi-tagasi ning õmblust ei pea ka tegema. Selle lõngaga sobis hästi.



Et alati oleks klaar, kumb pool käib ette ja kumb taha, siis seljale ma nuppe ei teinud. 



Lõng: Drops Sky (74% alpaka, 18% polüamiid, 8% vill; 50m/190 cm), mida kulus 260 grammi ehk 6 tokki. Lõngas sai üks mu lemmikuid - hea valik just kergemateks soojemateks kudumiteks. Lõng ei ole kare ning kudumit saab kanda ka ilma alussärgita. Usun, et Sky on väärt katsetamist ja loodan, et lõngatootja kirjutab sellele rohkem juhendeid (praegune valik on üsna kesine). Ägedamaid värve ootan ka :)

Vardad olid numbriga 4,5 mm (soonikutel 3,5 mm). 



Pildid tegime nädal tagasi Viinis, Albertina muuseumi õuel. Üle tee jäi kuulus Viini ooperimaja (alumisel pildil).


Jälgi mind ka instagrammis @annelikudugurmee

3. oktoober 2019

Õrn angoora.


Kunagi aastate eest soetasin endale mitu erinevat tooni angooralõnga. Täisnaturaalne lõng oli küll üsna kallis, aga tundus imepehme ja hell - arvasin, et see sobiks hästi mütsideks, kinnasteks ja randmesoojendajateks. Tegelikkus siiski nii roosiline ei olnud - tööstuslik angooralõng on üsna lühikese kiuga, mis tähendab, et karv lendub hirmsasti. Mütsi puhul oleks suu ja silmad häirivalt tihti karvu täis ning kindad ei püsiks kaua ilusad. Niisiis välistasin nende kudumise. Ja nii ootasid need õhkõrnad armsad toonid aastaid mu lõngakastis. 

Talvel tirisin lõngakasti jälle voodi alt välja, et nendest kududa üks lihtsalõikeline (nö T-lõige) kirju kampsun. Sobitasin kokku valge, roosa, lilla, beeži ja tumepruuni lõnga ning erinevaid tekstuurseid mustreid. Angooralõngale võtsin kõrvale peenikese ühekordse poolvillase lõnga. 

Kindlat plaani või skeemi mul polnud - tuli nii nagu tahtis - jälgisin vaid, et tumedaid toone ei oleks liiga pikalt kõrvuti. 


Nagu öeldud, on kampsunil lihtne lõige. Kehaosa on kootud alt-üles ringselt. Kasvatusi ega kahandusi ei ole. Vaid õlgadele tegin väiksed kalded, et seljas mugavam oleks. Varrukad kudusin hiljem kehaosale kohe otsa. Needki kudusin ringselt ja sirgelt. Kaelus on ripskoes. 




Kampsun kaalub 350 grammi. Kasutasin Fonty lõnga Angora (lilla; 30% angoora; 70% meriino; 25g/125m) ja  Gedifra lõnga Angora Merino extrafein (valge, pruun, beež ja roosa; 80% angoora; 20% meriino; 25g/118m). 

Vardad olid numbriga 4,5 mm.




Pildid tegime jälle Kõnnu Suursoo matkarajal (Põhja-Kõrvemaal, Kuusalu vallas), kus käisime nautimas augustikuu viimase päeva päikeseloojangut. Õhtul langes õhutemperatuur kiiresti ja märgatavalt, kuid kampsuniga oli mõnusalt soe, kuigi see pole eriti paks, pigem hoopis õhuline ja kerge.



Mul jäi ühe kampsuni jagu angooralõnga veel järgi, aga autoistmele jäänud karvad tahavad vist öelda, et rohkem pole vaja. Muidu oleksin neist ühe kirju kardigani kudunud, aga nüüd ei teagi, milleks see lõng veel sobiks... Peaksin vist proovima midagi tihedakoelist... 
Mis teie arvate?



Need viimased fotod on talvel tehtud. Siin on hästi näha angooralõnga kõrvale võetud tumepruun peenike lõng. Ka valge kõrvale võtsin julgesti sellesama tumepruuni. Vaid roosaga koos on hoopis üks peenike mohäärisegu lõng.

Jälgi mind ka instagrammis @annelikudugurmee