29. aprill 2014

Narmendavatest teksaribadest käevõru.

Veidike lihtsamat (õige oleks isegi öelda, et "robustsemat") käsitööd ehk narmendavatest teksaribadest käevõru.


Millest: 1 cm laiustest teksaribadest ja puuvillasest heegelniidist.
Kuidas: niidiga heegeldatud ümber teksaribade.
Millega: heegelnõelaga nr 2,5.
Kellele: kes seda teab? - tuli lihtsalt mõte, mis tuli kohe teoks teha.


22. aprill 2014

Must kleit väikese tüdruku seljas.

Sel suured lilled peal.

See kleit on ammu tehtud ja ühed fotod on ka blogis varem olnud (augustis 2011). Aga tüdrukute ja tänapäevaste kleidilõigetega on ju see hea, et mõnda riideeset saab kohe pikalt kanda: kleit on hiljem tuunika, kampsun kui boolero. Lihtsalt eseme vöökoht liigub ülespoole, pikkadest varrukatest saavad kolmveerandid jne.



See kleit päris tuunikamõõtu veel välja ei anna, sest kunagi oli ta Annile päris pikk ja neiu kippus sisse ära uppuma. Veel oli tal mingi periood, kus must oli "väga kole värv" ja et ka villased varrukad on sellel kleidil ilma voodrita, siis võdistas ta vahel isegi õlgu, kui pakkusin talle mõnel tähtpäeval seda kleiti. Mõnikord ikka kandis ka - siis oli pullover all.

Ei tea, kas mõjus äkiliselt alanud päikeseline kevad või joovastas teda vanaisa sünnipäev, aga eelmisel reedel oli ta veendunud, et just see "nii ilusate suurte lilledega" kleit tuleb pidulikule õhtusöögile selga panna - pulloverigi ei olnud alla vaja. Esimese asjana tuli tal seal muidugi kõigile teatada, et selle kleidi varrukad teevad talle kõdi

Pärast tegin koduuksel mõned klõpsud... Ja Ann poseeris rõõmuga.






14. aprill 2014

Kolmnurkne pitsrätt "Lilleaed".

Paar-kolm aastat tagasi ostsin Hobipunktist 1 toki imekaunist pruuni pitsilõnga. Kuna meetrite ja grammide vahekorra järgi on see veidi jämedam kui Haapsalu salli lõng, siis hoiatas müüja, et arvatavasti ei piisa sellest ühest tokist ühe nupulise ja täismõõdus Haapsalu salli tegemiseks. Sellest ütlusest ajendatuna otsustasin, et koon hoopis kolmnurkse räti - sellise, kus nuppe ei oleks liiga palju ning mille saab teha täpselt nii suure, kui materjal lubab. 

Seega tuli rätti alustada ülevalt keskelt. Ja muster pidi olema konkreetne, rahulik, st mitte liigsete detailidega, sest mulle tundub, et tumedale lõngale ei sobi liiga "kirju" muster.



Edasi oli kõik nagu tavaliselt: otsisin veidi aega mustreid, mis eelnimetatud tingimustele vastaksid. Nagu ikka, midagi täpselt sobivat ei leidnud. Kuid silma jäi Haapsalu räti raamatust "Lilleaia" rätt, täpsemalt selle keskosa. Sellest arendasingi mulle sobival süsteemil ja ülesehitusel põhineva räti.




Kui rätt tundus sobiva suurusega, modelleerisin allaäärde võimalikult lihtsad (kuusekirja meenutavad) sakid. Kõik sujus imeliselt ning lõng oli fantastiline. Muide, 100 grammist kulutasin ära 86 grammi.



Lõng: Smyrna Platinum, Midara toode, mille koostises on 80% tallevilla ja 20% alpakat (100g/750m).
Vardad nr 2.75.
Räti mõõdud: 185 x 80 cm.


4. aprill 2014

Lihula lilltikandist inspireeritud.

Ma vahest tikin ka. Tikkimise puhul meeldivad mulle omamoodi väljakutsed - nimelt eksperimenteerin erinevate materjalidega. Muidugi on tavaline, ühtlane ja sile villane või linane kangas kõige parem alusmaterjal, kuid viimasel ajal proovin hoopis tikkida õrnale mohäärile või hõredale suuresilmuselisele kudumile. 

Allolev on mohäärkampsun, mille kaunistasin Lihula lilltikandiga vaipadelt tuletatud motiividega. Täpset kavandit seekord ei teinud - sai nii nagu nõelast tuli.
Tikkimiseks kasutasin jämedat, nr 8/2 villast lõnga.



Kuigi vahvaid neolõngasid mul ei olnud, oli roosinuppe ikkagi mõnus tikkida. Kolm nuppu pundis - nii on Lihula vaipadel kombeks.



Varrukaotsad, kaelaaugu ja allääre heegeldasin üle kolmevärviliste sakkidega. Korra mõtlesin neile hoopis tuniisipitsi teha, nii nagu Lihula vaipadel sageli ääres on, aga selline heegeldis oleks liiga laiaks läinud.




Nädalavahetusel käisime Haapsalus. Sel ajal kui mina Pitsikeskuse toredat seltskonda nautisin, käis ülejaanud pere veekeskuses ujumas. Hiljem sõitsime Nõvale. 

Oh, mulle meeldib seal - nii mõnus, soe ja vaikne!!



1. aprill 2014

Tuttide ja paelte kütkes.

Jäi väike vahe blogimisse. Miks? 

Sest kõigepealt ma tüdisin kudumisest. Ma olen viimasel ajal tõesti väga palju kudunud. Eriti villasest lõngast. Ja igast kudumist jääb järgi mõni väike lõngajupp. No enamasti jääb järgi ikka paras kerake - nendega on lihtsam, sest mõnele sokile on ikka triipu vaja vedada. Aga kui järgi jääb meetrine jupike või väiksemgi tükk... Ei raatsi ma ka neid ära visata. Ilusad ju, need naturaalsed hallid või seente-taimedega värvitud või rodamiiniroosad! Kogun kokku, et ehk läheb veel vaja. Üks hetk hakkas aga topsike üle ääre ajama. Jupid hakkasid omavahel kaklema ja sassi minema... Tuli midagi ette võtta.


Nii hakkasingi neist 6-lõnga-palmikulisi nööre punuma. Otsa tegin väikese tuti. Kaunistasin helmeste-litritega.



Taimede ja seentega värvitud lõngadest:




Seejarel tahtsin teha midagi põnevamat. Võtsin appi Lüüli Kiiki "17 kirrivat paela" ning hakkasin säärepaelu punuma. Mitu nädalat harjutasin. Ikka nii, et 1 tund ja vaevalised 15 cm. Õlad ja turi valutasid. 

Esimesed tulid üsna kõverad - ei hakka näitamagi. Kõlbavad omale raamatu vahele järjehoidjateks küll. Nüüd tulevad ilusamad ning neile sobib ka tutte otsa panna.