30. detsember 2013

Kokkuvõte 2013.

Ilma pikema sissejuhatuseta ütlen vaid, et seoses käsitööga on mul igal aastal hullumeelsed plaanid – sellised, mis eeldavad, et nädalas on vähemalt 10 päeva, kõik need päevad on pikad ja valgusküllased, puuduvad kõiksugu muud kohustused ja haigused. Ning kõige tipuks ma tõesti peaksin kõik need oivalised tunnid kasutama käsitöö tegemisele, mitte aga teiste tegemiste imetlemisele... No jah, tegelikkus on kõik teistsugune, kahjuks (või õnneks, sest muidu oleks vist mu juhe ammu koos).

2013. aastaks planeerisin oma tööd nii, et aasta igaks nädalaks oli sätitud vaid 1 töö. Täpselt nii, et iga kord kui mõni hea idee tekkis, kirjutasin selle kalendri mõnele vabale nädalareale. Igaks kuuks tekkis nii järk-järgult umbes 4 (käsi)tööd. Mõne mahukama „toote“ jaoks reserveerisin ka 2 nädalat, aga väiksemad tööd rihtisin nädalale, kus nagunii sai vähem aega näputööle pühendada (nt pühade või reiside vms tõttu). Vajadusel tõstsin oma tegemisi ka jooksvalt ümber.

Muide, varude üleostmise pidurdamiseks oli selline skeem väga hea. Jätkan ka tuleval aastal...



Seega olin 2013. aastaks planeerinud 46 eset, sh 8 salli (neist 2 pitssalli), 5 paari sokke, 5 paari kindaid, 5 põlle, 3 suuremat tikandit, 2 kampsunit, 2 tuunikat, 2 lapitekki, 2 paari sukki, 2 paari pitspõlvikuid, 2 mütsi, sussid, säärised, lapse retuusid, mehe vest, lapiseelik jne. Valmis sai üle 35 eseme... Midagi eelnimetatutest jäi tegemata ja mõned võtsin plaaniväliselt vahele.



Päris palju mu aasta alguse plaanides lõi segi kudumisalane täiendkoolitus. Tegelikult oli see muidugi ütlemata vajalik ja huvitav aeg, sest Anu Pink ja Kristi Jõeste õpetasid seal selliseid suka-kinda kudumisvõtteid, mida ma naljalt muidu poleks osanudki tähele panna, rääkimata teostamisest. Kursuse lõpus valmisid mu selle aasta ühed tähelepanuväärsemad tööd: Mustjala sukad (ülal) ja Muhu labakindad.



Tasakaaluks traditsioonilisele eesti kudumile ihkas hing ka midagi ise luua ning nii valmisid mul mõned pitskudumid.



See sinine topp oli täiesti plaaniväline tegemine. Aga on ju nii, et vahest ei saa häid ideid ootele jätta...



Sel aastal ei jõudnudki ma rohkem kui 3 pitsilist salli teha. Kõik said kolmnurksed. Minu lemmikuks osutus siiski ülevalt keskelt suunaga alla laiusesse kudumine. Mitte nii nagu see vesiroosikirjaga rätt, mille kudumist alustasin altnurgast. NB! Selle räti juhendi kirjutasin ka üles (leitav septembrikuu postitustest).



2013.a valmis mu elu esimene lapitekk. Jäin täitsa rahule, kuigi nüüd näen küll, et raam on (võrrelduna põhiosaga) liiga lai... Tekk on aktiivses kasutuses.
Kahju, et teist ei jõudnud – see on juba uue aasta nimekirja pandud.



Aga sellele mantlile olen aasta jooksul palju kiitvaid hinnanguid saanud.



Järgmise aasta tegemised on suures osas juba paigas – kes tahab minult midagi tellida, kiirustage!

Hetkel aga on mu plaanid sellised:
1. mees peab omale lõpuks minu kootud vesti saama (alpakavillane lõng olemas),
2. Atsile koon kampsuni (arvatavasti triibulise, lambavillane lõng olemas),
3. Kristina villased palmikutega põlvikud (lõng olemas),
4. mohäärist sviiter mulle endale (arvatavasti Anna juhendi järgi, lõngasid on mul palju, tuleb raske valik!),
5. veel ühed pitsilised põlvikud (seekord tuleb juhend ka kirja panna, lõng vist olemas),
6. 5 pitssalli (lõngad ammu olemas),
7. Mustjala sõrmikud,
8. üks vallatu kootud tuunika (lõngad ootel eelmisest suvest, idee niisamuti),
9. suur lapitekk Anni tuppa (kangad olemas),
10. spiraalseelik (pidin ju 6 paaniga ka tegema – kangad olemas),
11. linase-puuvillasegu lõngast topp harutada ja uuesti kududa (Anna juhendi järgi tehtud langeva kaelusega topp tuli mulle pisut kitsas - tuleb mõelda, mida teha...),
12. tahaks üht suurt (arvatavasti meriinovillast) pleedi, mille sisse end ntx vabaõhuetenduse ajal mässida!
13. Annile uus kootud suvetopp, sest eelmisest kasvas ta välja (puuvillasegu lõng olemas).
14. mulle oleks ka vaja üht suvekampsunit (lõng teadmata, millest küll teha, et ei oleks kare - puuvillasest??),
15. fuksiakarva boolero vms pitsilist (no see plaan on mul juba vähemalt 2 aastat olnud, materjal muidugi olemas),
16. üks talvine tuunika (materjali ja tegumoe osas pole „tellija“ veel otsustanud),
17. mõned tikandid,
18. mõned taaskasutusprojektid nii õmblustööde kui ka kudumite vanutamise näol,
19. järgmiseks talveks sokke, kindaid lastele ja teistele.

Nii, nüüd tundub, et heegeldamist ei tulegi... Kahju... Võiks ikka... Tuleb mõni hea idee leida! Näiteks seesama kott, teiste värvidega... Võib-olla...
Tegelikult ka pleedi võiks ju hoopis heegeldada...



Vahvat aasta viimast päeva ja tegusat uut aastat!

23. detsember 2013

Valged jõulud?

Kuna juba paar nädalat tagasi oli mul tunne, et seekord jõuluks lund ei tule, võtsin välja just valged ja hõbedased jõulukaunistused. 

Mõne päeva eest ehtisime valgete ehetega ka kuuse. Nüüd on pilt valgem ja tunne helgem...



Aga natuke muid tegemisi ka: päkapikule meisterdasin vildist mantli (mille ta magamise ajaks riputas spetsiaalselt keerutatud traadist riidepuu peale) ning vitstest jõulupärja kaunistasin pähklite, kastanite ja tammetõrudega.




Ning teetass sai endale Isetegija advendikalendri ja Snowdropi kaasabil valge villase vesti.



Kaunist jõuluaega! 

20. detsember 2013

Natuke tikkimist. Võtmehoidjad.

Motiiv ühelt antiikselt käekotilt...



Ilusa satiinkangaga...




Lihtsate, kuid eredavärviliste väätidega...




Motiiviga, mis pärit vanalt sõrmuselt...




Võtmehoidjaid tegin rohkemgi - jagub nii kingituseks kui ka müügiks. Vaata ka siia: (FB). 

16. detsember 2013

Roheliste ristikestega sõrmikud Atsile.

Seda, et Atsile meeldib roheline värv, olen ma siin vist ennegi maininud. Ja kui Ats endale sõrmikuid soovis, siis tuli need tingimata teha ka rohelisekirjud. Ma panin ta ette mõned eri tooni rohelised villase lõngakerad, milledest ta valis briljantrohelise (see on tegelikult tumedam, kui kindapiltidelt näha)! No ei ole just eriti eesti traditsioonidele vastav lõngavärv... Aga mis teha - tuli siiski sobiv kindakiri leida. Lihtsad, väikesed kirjad on minu lemmikud... 

Mõtlesin veel, et kuna ma seekord nagunii ühegi kihelkonna kinnast otseselt eeskujuks ei võta, siis tegutsen veelgi julgemalt ja panen rohelisele kõrvale jooksma tooniüleminekuga musta-halli lõnga.




Lõngad lambavillased, nr 8/2, musta-hallikirju on Raasiku toodang, rohelise värvisin ise.
Vardad nr 1,5. Randmes silmuseid 4x20, hiljem 4x20.

Korra olin hädas ka: nimelt ei mõelnud ma ette, mis juhtub siis, kui sõrmedeni jõuan. Lootsin, et sõrmede juures muutub hall lõng päris valgeks. Paraku värv ei vaheldunud nii ruttu ja kasutusse läks väike hall lõngakera, mille puhul tuli hinge kinni hoida, kas ikka jagub kõigi sõrmede jaoks...




Keraamiline burger on Atsi enda kätetöö.



11. detsember 2013

Triibulised sokid Märdile.

Olen nüüd juba omajagu lõnga värvinud, nii taimede kui ka seentega, nii paksemat kolmekordset kui ka ka peenemat kahekordset, sekka veel natuke ülipaksu kahekordset. Ja kuna sokivarusid üle vaadates selgus, et poja ühed sokid olid eelmisel aastal "ribadeks" kantud ja neid enam parandada ei ole mõtet ning teine paar on lootusetult väikeseks jäänud, tuligi neist lõngadest üks sokikudumine ette võtta. 


Mul on ammu vasardanud peas mõte, et proovin kududa taimvärvides triibusokid, mille soonikuosa on sinine, kuid triipudes sinist ei ole. Ettekujutuses tundus hea mõte, aga kuidas reaalselt välja näeb, ei ju ette tea, eks. Muidugi, ideaalis oleks olnud hea, kui see sinine oleks ka ehe indigosinine. Aga paraku kiire otsimise peale (ega sokkidega kaua oodata ju ei saanud) ma seda õiget indigosinist ega ka sinerõikaga värvitud lõnga ei leidnud. Seega värvisin ise tavaliste villavärvidega ja sain üsna rahuldava, naturaalilähedase tulemuse.

Poisi sokkidele tegin otsa küljekahandused. Huvitav kui erinevad on inimesed ja nende jalad - mulle endale näiteks küljekahandusega sokid üldse ei sobi ja ma ei tunne ennast sellistes sokkides mugavalt. Poiss aga protesteeris järjekindlalt igasuguste "ümarate" otste vastu, kus lisaks kõigele muule ebamugavale ka "tipp keskele jääb".



Ja ma ei tea, mis probleem see meestel on, aga minu omad ei taha, et sokiots nende varbaid puudutab. Seega tuleb ots teha selline suur ja mahukas, et varbad sisse ära kaoks...




Muidu, nagu viimasel ajal tavaks: lõngad 100% villased, seekord kolmekordsed nr 8/3.
Vardad soonikus nr 2, hiljem 2,25. Silmuseid soonikus 20, säärel 18, päkal 16 (jalanumber umbes 38 ).

Rõõmustav oli aga see, et pärast fotoshuuti Märt mulle sokke tagasi ei andnud - "mis neist ikka enam kingikotti panna". Jalga jäid.



5. detsember 2013

Väikeseks vahepalaks. Kott trenniriietele.

Näitan ära ühe kotikese, mille õmblesin tütrele balletitrenni riiete hoidmiseks. 

Jaa, meie 4-aastane hakkas sügisel balletitrennis käima. Eks see tehti meile ju nii lihtsaks - nimelt on Kaie Kõrbi Balleetistuudio trennid meie oma lasteaias - et raske oli juhust kasutamata jätta.



Kasutasin nelja erinevat roosat kangast, lillepaela ja veidi pitsi.


Kinnituseks tuli õhtul veel paelad osta ja ülesse kanalisse ajada... neid pildil pole, sest järgmisel hommikul läks kott lapsega lasteaeda kaasa.



Lõpetuseks aga lisan hoopis paar toredat välismaist kudublogi, kus mu silm viimasel ajal peatuma on jäänud:


26. november 2013

Märdi mummulised kindad.

Kuna Märt soovis endale just labakindad ning meie praegune elukoht jääb endise Keila kihelkonna piiridesse (kust muuseumidesse on korjatud vaid labakindaid), siis kudusin talle ühed pea-aegu koopiakindad. 

Eeskujuks valisin 19.sajandi keskpaigas kootud mummulise mustri ja kärjelise randmega sini-valged kindad (ERM A 293:150/a).
Kindad tulid üsna samade mõõtudega, mis originaalidel.



Lõngad muidugi lambavillased 8/2.
Vardad nr 1,5. Randmes silmuseid 4x21, hiljem 4x22.

On ju tore kooslus: ranne ja kirjaosa. Minu arvates sobivad nii hästi.

22. november 2013

Ema sõrmkindad - vol 2.

Näitan ära ka need sõrmkindad, mis emale läksid.


On palju asju, mille puhul mulle ei meeldi ennast korrata. No näiteks veelkord samasugust eset kududa. Seekord aga võtsin need kindad rõõmuga uuesti ette, sest see on võimalus detailidega mängimiseks. Hea on ju katsetada, kuidas väikesed nüansid mõjutavad lõpptulemust: veidi laiemad triibud randmesse, ristid sik-saki asemel, välisküljele väikese näpu peale väike roositud ristide rida... Veidi muutsin ka käeseljal olevat motiivi.

Minu arvates muutus üldmulje veidi tumedamaks - pole ka ime, sest valget jäi vähemaks ja tumehalli tuli rohkem. Aga kui kindaid kõrvuti ei pane, siis seda väga ei tajugi.



Põhjaks ikka hele naturaalhall lõng.
Vardad nr 1,5.
Silmuseid randmes 84, hiljem 76.

18. november 2013

Sõrmkindad emale - vol 1.

Kui õde rääkis, et ema pidavat talv läbi käima minu tehtud sõrmitutega ehk siis paljaste sõrmeotstega ("nii mugavad on ju need"), otsustasin kududa talle ühed sõrmkindad. 

Ema elab mul Saaremaal, Kärla vallas. Uurisin siit ja sealt, aga vanu Kärla kihelkonna kindaid või mustreid ma kuskilt ei leidnud. Omal ajal oli mu vanaema - ka Kärla inimene - kudunud peamiselt ikka neidsamu nõukogude ajal levinud suurte värviliste kaheksakandadega labakuid. Neid ja sokke tegi ta ka linnapoodi müügiks. Sõrmkindaid minu mäletamist mööda siiski mitte.

Aga siis meenus mulle, et Kärlal ja saare mitmes teises kihelkonnas kanti vanasti toredaid kootud tuttmütse. Nendel mütsidel oli nii suuremaid kui väiksemaid kirjaridu. Ühelt selliselt tuletasingi väikese roosimiseks sobiva mustri. 

Randmed said sakilised lihtsalt seepärast, et nii tundus kõige paremini sobivat - nii hea oli sinna erinevaid halle klapitada.



Põhjaks valisin heleda naturaalhalli lõnga. Maheda punase värvisin ise.
Vardad nr 1,5.
Silmuseid randmes 84, hiljem 70.



Kindad kudusin enda käe järgi ning lootsin, et emal on sama suur (loe - väike) käsi. Aga ei, ema käsi osutus suuremaks ning need sõrmikud jäid talle kitsaks. 

Kudusin juba uued - need said eelmine nädal üle antud ja heaks kiidetud. Aga kui nüüd mõni lugeja vajab (oma emale näiteks) kindaid, siis kirjutage mulle ülal paremas nurgas oleval aadressil... Orientiiriks - mina ostsin varem kindaid numbriga 7...

13. november 2013

Pitsilised põlvikud.

Need põlvikud said alguse lõngast. Nimelt, kunagi kudusin tütrele kaeluse ja mütsi meriino-siidi-kašmiirisegu lõngast, mis oli mõnusalt sile ja pehme, kuid väga veniv, nagu enamus meriinolõngasid. Mõtlesin juba siis, et kunagi proovin sellest lõngast hoopis põlvikuid kududa. Nüüd ostsingi kolme eri tooni lõnga - 2 jäid ootele.


Üldjoontes ongi nii, et kui ma midagi kuduma-heegeldama-tikkima hakkan, siis mõtlen üsna täpselt välja, mida tahan, valin tegumoe (lõike vms), värvid ja lõngad. Seejärel otsin välja hunniku mustreid. Enne kui neist lõpliku välja valin, seiklen päris palju internetis ringi. Seda lootuses, et ehk leian mõne juhendi ega pea kõike ise kavandama-välja arvutama. Kuigi mustreid leiab meeletult, mul tavaliselt õnneks ei lähe – ikka on midagi, mis väljapakutud juhendites mulle ei meeldi. Enamasti on puudused nö tehnilised: näiteks eelistan ma õmblusteta kudumeid, varbast alustatud sokke-põlvikuid ja sallimustreid, kus saab teha just nii suure salli, kui olemasolev lõngavaru lubab.


Veel loen teiste tegijate kogemusi seoses minu valitud lõngaga, nt kuidas on sellega kududa, milliseid vardaid keegi kasutas, kui palju lõnga kulus, kuidas jäävad palmikud või pitskude, kuidas lõng pesus käitub, kas on kare. 

Mulle tundub, et lõngajutte räägitakse blogides siiski vähe – just meil Eestis müüdavate lõngade kohta. Üht-teist on võimalik muidugi ka fotodelt välja lugeda, aga sageli jääb sellest väheks. Küllap on ka nii, et halbadest kogemustest kirjutatakse harva. Ja sageli blogides ei kirjutatagi, millist lõnga ühe või teise kudumi juures kasutati... 

On hea, kui poes kohapeal on kuduminäidised, aga ka e-poodides võiks rohkem näidiseid või linke valmiskudumitele olla.


Seekordsed põlvikud tahtsin kududa peenikeste palmikute ja väikese pitsmustriga. Alustasin varbast, sest nii sain ma aimu, kui pikad sokid oleksin ma saanud 50 või 100 grammist lõngast.

Tehnilised andmed:
Lõng: Royal Austermann (60% meriinot, 20% polüamiidi, 10% siidi, 10% kašmiiri), mis on üsna peenike (200m/50g). Kulus pisut alla 150 grammi.
Vardad: nr 2 (soonikus nr 1,5).
Silmuseid labaosas 17x4, säärel max 25x4.




Leidsin internetist veel mõned ilusad sokid-põlvikud (õpetustega):

Helena kootud Julia Vaconsini \"Lakeside\" põlvikud ,
Dropsi pitssokid 1 ja pitssokid 2.
Debbie O'Neill Banyan Tree Socks,
Maria Petikhina Blushing Ivy Socks,
Stephanie McIntosh Slipstream,
Ingrid Hiddessen SUMMER!,
Brenda Patipa Tribute,
Quietish Ariana socks.


8. november 2013

Romantiline seelik Annile.

Ann teab, et ühe õige seeliku või kleidiga peab saama keerutada. Üks võimalus on veel ja seda olen kunagi ka siin maininud - et seelik oleks maani. Ühe lihtsa maani seeliku tegin talle küll ka, aga täna näitan sitsi-satsilist vintage-stiilis keerutamis-seelikut.


Seekord otsisin just kangast, mis ei oleks roosa, aga sobiks hästi roosade pitsidega. Meelepärase lillelise velvetilaadse puuvillase seelikukanga, roosipitsi ja tüllpitsi leidsin Kangadzunglist. Kangast kulus 0,5 meetrit, roosipitsi 1 meeter ja äärepitsi 2 meetrit.


Paar sobivat riidepuud peab meil muidugi ka olema. 

Tegin need plastikust riidepuudele, mis pannakse lasteriietega Mothercare-poes kaasa. Plastiku vooderdasin enne fliiskangaga ning seejärel katsin teise, ilusama kangaga.




Ann on rõõmuga nõus poseerima.


Andke ikka Martidele kommi ka!

6. november 2013

Pitsilised. Ringsall ja müts.

Tahtsin katsetada, kas bambusesisaldusega lõng sobib salliks-mütsiks. Pidasin silmas sellist komplekti, millega käia ilusate sügis- ja kevadilmadega. Siis, kui pole veel vaja paksu mütsi ega karvast salli. Selleks ajaks, kui piisaks pitsilisest ja kergest.


Esialgne mustriidee tuli jällegi Dropsi lehelt. Kuna mul oli aga märgatavalt peenem lõng, siis silmuste arv on minu mütsil teine ning salli tegin hoopiski nii pika, et otsa saaks soovi korral jaki alla peita.

Veel muutusi: mütsile tegin pärlkoes sooniku. Ja kahandused kudusin ka teistmoodi, kui mustris antud oli.





Lõng Baby Bamboo, Sirdar Snuggly DK (80% bambust, 20% villa), mida mütsile läks 65 ja sallile 135 grammi.
Vardad nr 3 ja 4.

Salli mõõdud: laius 22 cm, ümbermõõt 100 cm (mustrikordusi 15).
Mütsil 12 mustrikordust.





Rääkides nüüd lõngasobivusest... siis salliga jäin ma väga rahule - tundub praktiline ja vajalik. Kuna ta on mõnusalt siidine, sobib tõesti ka soojema ilmaga kanda. Samas mahub hästi õhema jaki alla.

Mütsi osas ma nii veendunud veel ei ole. Bambuslõng venis viimistluse käigus (ikka suure taldrikuga) väga palju. Pidin seda paar korda ümber kuduma, et õiget mõõtu saavutada. Seega tuli müts või õigemini barett üsna õhuke ja kerge, võib-olla liigagi. Eks aeg näitab ja kui vaja, koon ta mõne teise lõngaga kahasse uuesti ümber.

Aga lõng mulle meeldis. Tundub, et villa on seal täpselt nii palju, et kare ei oleks, kuid natuke sooja annaks



Ilusat sügise jätku!