Neli aastat. Suss-sokid väikese tikandiga.

Täna saab neli aastat sellest päevast, kui ma Isetegija-keskkonnas oma blogi avasin ja sinna esimese postituse tegin. Enne seda olin mitmete isetegijate blogisid vaid kõrvalt jälginud, st imetlesin, aga kommenteerida kunagi ei julgenud :)

Uued, väikese tikandiga suss-sokid.

Mäletan, et blogimise alguses valdasid mind küllaltki segased tunded - oma arvates tegin ju päris ilusaid asju, aga keegi ei kiitnud-laitnud... Küllap oli nii, et enda jaoks erilised asjad tundusid kogenud käsitööliste jaoks üsna tavalised ning algajad jällegi ei tihka sõna sekka öelda. Suvel mõtlesin isegi, et lõpetan selle blogimise ära. Hiljem olen aru saanud, et suvel ongi käsitöömaailma madalseis - blogisid täiendatakse ja ka külastatakse vähem, lõnga- ja kangapoed kurdavad klientide puuduse üle... Lisaks mõistsin, et eestlane ongi üks üsna tagasihoidlik inimene - paljud kohalikud käsitöö-blogid ongi pigem monoloogi pidavad päevikud... Alguses on seda lihtsalt raske taluda, sest oma "laps" tundub ju nii eriline ja ilus ja andekas ja... Aja jooksul muutusin enesekindlamaks, kommenteerisin teiste tegemisi, jutustasin veidike käsitöö-foorumis, aitasin mõnel uuel isetegijal oma blogi alustada.

Aeg-ajalt mõtisklen ma aga siiani selle üle, et miks üldse siin väikses Eestis üht seesugust ajaveebi pidada... aga see on mõne teise postituse teema...

Tegelikult on mul hea meel, et neid hüper-super-andekaid inimesi on käsitöörahva hulga väga palju ning veelgi rõõmsam olen ma selle üle, et paljud neist kirjutavad toredaid ajaveebe. Isetegijate blogisid jälgin ma üsna järjepidevalt, väljastpoolt olen leidnud ka palju lemmikud, aga mitmeid pole ma kindlasti veel avastanudki...

Hallikassinist lõnga oli napilt käes - jagus vaid triibuliseks kannaks ja tikandiks.

Ma ise kolisin ka hiljuti Isetegijast Blogger´isse. Selleks oli päris mitu põhjust:

1. Kuigi mulle meeldiks terve postitus ühekorraga kirjutada, siis tegelikkuses ei ole see tihtipeale võimalik: tuleb midagi vahele või väsivad mu silmad... vahest on lihtsalt mõttepausi vaja, vahest jään info kirjapanemiseks lõngavööd otsima... No ühesõnaga Bloggeris saan ma pooliku postituse salvestada, et seda siis hiljem jätkata. Ja mulle meeldib nii. 

2. Sageli on nii, et kui ma koon või tikin vms, siis tekivad mul jooksvalt probleemid või hoopis head mõtted või muud jutud, mida tahaksin koheselt üles märkida. Ja kui töö on valmis, siis saaksin neid mõtteid ka lugejatega jagada. Aga kuna töö tegemise ja postitamise vahele jääb hulk päevi, siis need mõtted kaovad... Jah, olen teinud märkmeid suvalistesse kohtadesse (nii paberile kui arvutifailidesse), aga seesugune süsteem ei toiminud - need märkmed kippusid kaduma. Bloggeris võib mul olla mitu mustandit ja need ei kao kuhugi.

3. Bloggeris näen oma uut postitust ka eelvaatena ehk enne postituse avaldamist saan vaadata, milline mu postitus välja näeb.

4. Bloggeris on postitusele fotode ja linkide lisamine märgatavalt mugavam. Tegelikult olin see ka Isetegija keskkonnas üsna lihtne, aga pigem seepärast, et ma olin selle keskkonnaga juba päris ära harjunud. 

5. Blogger võimaldab teha uusi lehti, st mul võib blogis olla eraldi leht müügil olevate asjade jaoks või juhenditeks või enda tutvustuseks või kontaktandmeteks vms. See võimalus on mul veel kasutamata.

6. Blogger-blogi on lihtsam jagada, mujal oma andmetesse (tutvustusse) lisada jne.

Edit 19.03: Tänu Mallele meenus mulle veel üks põhjus, miks ma bloggerisse kolisin:

7. Blog on kui käsitöö-päevik - siin on mulle olulised märkmed. Bloggeris on seda infot lihtsam süstematiseerida ja hiljem leida. Just sellepärast ma fikseerin siin pea iga kootud soki- ja kindapaari - nii hea on hiljem järgi vaadata, et mis number varrast mingi lõnga puhul olen kasutanud (ja silmuste arv jne). Nii ei peagi ma alati proovitööd tegema.

Asjal on muidugi teine pool ka: Isetegija-blogi ajal käis iga postitust lugemas 1000-1500 inimest (või vähemalt oli nii palju klikke), Bloggeris on neid tavaliselt vaid 200-300, vahest harva kuni 500.

Spiraalsed varbaotsad.

Lilled on naistepäevast.

Sokilõngad: 
valge: Novita, 7 Veljestä Polkka (75% villa, 25% polüamiidi; 100g/300m). 
sinine: Novita Nalle (75% villa, 25% polüamiidi; 100g/260m). 
Kokku kulus 47 grammi.
Vardad: nr 2,5

Plaanid.

Kuigi käesolevast aastast on möödunud juba üle kahe kuu, on mul tänavused plaanid ikka kirja panemata. Ai-ai-ai!

Aga parandan nüüd selle vea. Sest muidu ei saa aasta lõpus korralikku kokkuvõtet tehagi :)

Pean mainima, et kõigest ei saagi veel täpselt rääkida. Ehk edaspidi...

1. Aasta alguses kudusin pikalt ühte suurt alpakavillast meestekampsunit. See jõuab kandjani märtsi lõpupoole...

2. Juba olen alustanud uut kampsunit. Kavand on disaineri poolt. Sellised värvid...

3. Kahe suure kudumi vahepeal aga hoopis tikkisin. Must kleit-tuunika sai Muhu sukkadest inspireeritud tikandi. Ootab pildistamist...

4. Needsamad Muhu sukad on plaanis ka kududa-tikkida. Selleks tuleb veel helerohelist lõnga värvida...

5. Ühed pitsilised sukad või põlvikud on plaanis samuti kududa. Need tulevad sokilõngast.

6. Vähemalt ühe pitsilise kleidi soovin kududa (või heegeldada). Endale. Sobivaid lõngasid on mu kastides palju - tuleb vaid valida.

7. Üks Haapsalu sall ootab kudumist - põhiosast on valmis umbes pool. Seda salli koon peamiselt autos, seminaril, hotellis või mujal, kuhu poolikut kampsunit kaasa võtta ei taha. Muster Reesilt.

8. Kui eelnimetatu valmis saab, siis võtan kududa sinakashalli linase lõnga. Arvatavasti teen lihtsa kolmnurkse salli.

9.-10. Annile tahan kududa ühe suvise ja ühe talvise tuunika. Mõlemale on lõngad olemas.

11. Lisaks on Annile vaja suvist kampsunit. Lõnga ja ideed veel pole.

12. Endale koon roosa suvise topi. Arvan, et midagi lihtsat, sest varutud lõng on juba piisavalt huvitav.

13. Valge suvekampsun endale. Nöörlõng tuleb (Woolmint´ist).

14. Atsile on sügiseks vaja õhemat kampsunit. Lõnga ja ideed veel pole. Mõtlen segulõnga (vill + puuvill) peale.

15. Üks ligi 20 aastat tagasi kootud kirju vest ootab tuunimist. Vest on lambavillasest lõngast, kootud tolleaegse ajakirja Verena mustri järgi. Mõni aeg tagasi nägin, et Anu Raual on samasugune kampsun. Siis tuligi meelde, et mul on kuskil kapis sarnane vest. Otsisin selle uuesti välja... Arvatavasti koon talle varrukad, teen ümber allääre ja esiliistu... Kuidas täpselt, seda ma veel ei tea, sest samasuguseid värvilisi lõngasid mul enam pole. Võimalik, et tuleb teha ühevärvilised varrukad. Samas valgeid ma väga ei taha...

16. Talveks koon endale veel ühe seeliku. Seekord alpaka ja villasegu lõngast. Seeliku pikkus sõltub sellest, kui palju lõngast jagub.

17. Möödunud talvel tundsin puudust ühest mõnusast ülepea käivast kampsunist. Äkki koon midagi värvilist-mustrilist... Lõngad olemas.

18. Tuunika. Kootud. Endale. Palmikutega. Lõng on veel lahtine - no kui vaid mõnest olemasolevast jaguks...

19. Talvisel näitusel meeldisid Annile Kristi Jõeste roosakirjud Muhu sõrmikud. Mõtlesin, et koon talle ühed roosakirjud labakud. Lõngad olemas :)

20. Mul on hulganisti luksuslikku angooralõnga. Ilusates toonides: mõnus šokolaadipruun, kreemjas piimakohvi ja lumivalge. On ka õrnroosat ja mahedat tumelillat. Neist tuleks vist üks õuversais-kampsun kududa. Otsin veel head ideed.

21. Lisaks mõned poiste-meeste sokid.

Ja kui õmblemist mainida, siis tuleb endale hankida uus õmblusmasin ning lõpetada Anni lapitekk. Veel olen lubanud talle õmmelda uue suvekleidi ja seeliku. Üks pidulik kleit ootab ka valmimist...

Tudub päris hull plaan! 

Ananassimustriline pitskrae.

Selle pitskrae heegeldasin samuti brošüüri "24 kraed" (koostanud Eeva Talts ja Helga Koger) järgi. Kraele heegeldasin paelad kohe otsa.

Seekord võtsin veidi jämedama heegelnõela (no ega see number 1,5 just mingi "jäme" ka ole, aga krae suuremale laiusele andis see siiski oma osa).

Lõng jälle nõuka-aegne peenike heegelniit.

Heegeldatud pitskrae.

Ega ma siis ainult mobiilikotte heegelda... Mu õde küsis juba ammu, millal ma talle ühe pitsilise krae teen. Nüüd siis tuli õige aeg - seda enam, et mõni aeg tagasi tõi ämm mulle väikese krae-raamatu. See on pehmekaaneline brošüür nimega "24 kraed" (koostanud Eeva Talts ja Helga Koger; kirjastus "Heili", aastast 1992), kus on kootud, heegeldatud ja tikitud kraede mustrid. Heegeldasin sealt koguni kaks kraed. Allpool on pildid esimesest.

Heegelnõel nr 1,1.

Lõng nõuka-aegne peenike heegelniit.

Triibulise kannaga suss-sokid.

Mul olid alles mõned väikesed lõngakerad Nalle sokilõnga, millest oli vaja kibekiiresti ühed suss-sokid kududa. Nuputasin nii ja naa, et kuidas kaks värvi niimoodi ära jagada, et mõlemat lõnga ilusti jaguks ja tulemus meeldiv jääks. Lõpuks tuli pealtnäha lihtne lahendus - triibuline kand ja mõned triibud ka varbaotsa. 

Muuhulgas harjutasin puldiga pildistamist. See oli päris veider protseduur, sest pärast igat pilti jooksin ma fotoka juurde, et veenduda, et objekt (sokid) on ikka fookuses (või hea kui nad üldse pildil olid). Siis ronisin jälle kapile, sättisin pükse ja sokke ja lillepotti ning vajutasin ja jälle hüppasin kapilt alla ja... 

No ja siis see puldiga vehklemine, et fotokas ikka õigel hetkel reageeriks. Miskipärast eriti hästi ei reageeri. Vajutan ja vajutan - ei miskit! Otsin seda õiget kohta, kuhu pulti suunata. Väga täpne peab olema. Aga kuidas sa seda head kohta otsid, kui jalad peavad paigal olema... No on selline tuim Hiina pult.

Lõng: Novita Nalle (75% villa, 25% polüamiidi; 100g/260m). Kokku kulus 52 grammi.

Vardad: nr 2,5

Silmuseid soonikus 15x4; hiljem 12x4.

Triibud jooksevad üle ühe rea.

Seekord pole reavahetusel triibuastet märgata, seega pole oluline, kumba jalga sokk käib.

Raamatus "Kudumise meistriklass" on seletatud seda tehnikat, kuidas ringselt kududes saavutada astmeteta triibud.

Nagu näha, siis mõned pildid ikka suutsin teha :)