24. november 2018

Väike kirju vest.

Ja jälle lõngajääkidest, sest pidevalt üle karbi pudenevad lõnganutsakud tekitavad stressi. 


Tegelikult on asi isegi nii hull, et iga kord kui kudumi valmimisel jääb järgi veidigi suurem kogus lõnga, hakkan ma kohe paaniliselt mõlema, mida ma küll sellest jäägist tegema pean. Jagub seda äkki mütsiks? Kas see lõng üldse sobib mütsiks? Või teeks hoopis randmesoojendajad? Või äkki klapib ülejääk kokku mõne teise lõngaga ja nii saaks neist midagi suuremat, värvilist... 

Mõned segulõnga jäägid olen andnud tütrele meisterdamiseks, aga kvaliteetsema lõnga osas tunnen, et pean selle ise ära kasutama. Mulle see nuputamine natuke isegi meeldib, aga pisut nagu ei meeldi ka. See on nagu pealesunnitud kohustus või vastutus. Olen ma imelik?

Ja on eriti pahasti, kui järgi jääb 15-25 grammi pitssalli lõnga. Seda on just nii vähe, et uut salli sellest kogusest ei saaks. Mõnele teisele sallile triibu või äärepitsi ju võiks isegi teha, aga siis tulebki juba hakata klapitama-sobitama. Mõni tugevam pitsilõng sobib hästi ka tikkimiseks ja see on ju tore. Valge pitsilõnga saab ise sobivat tooni värvida, aga näiteks 20 grammi halli või tumepruuni lõnga äratikkimiseks kuluks mitukümmend aastat... kui ma just ühevärvilist tikandit ei teeks. :)

Ja nii ongi, et kui ma hakkan midagi uut kuduma või heegeldama, siis enne uute lõngade ostmist mõtlen, kas saan oma olemasolevaid lõngajääke ära kasutada (kuigi jube suur ahvatlus on alati uusi ja põnevaid lõngu katsetada). 


Sügise alguses tundsin, et mul on vaja mantli alla vesti. Sellist, mis ei oleks liiga paks, soe ega kohmakas, vaid pigem kehasse ja kergem. Vest pidi sobituma mitmete kleitide ja triiksärkidega. Kuna tahtsin seda kiiresti valmis saada, siis ei tohtinud kudumine olla liiga keerukas ega aeganõudev. 

Otsustasin kokku panna mõned sallilõngad ning ühe peenikese puuvillase heegelniidi. Klapitasin neid nii, et nad kokku sobiksid vardale numbriga 3,5. Enamasti jooksis kudumisse 4 erinevat lõnga korraga. Kehaosas olid näiteks heleroheline ja hall villane pitsilõngerkpunane mohäärisegu lõng ja puuvillane sinine lõng. Mingi hetk said need ükshaaval otsa, nii et vastavalt vajadusele asendasin kõik lõngad jooksvalt mõne teise sobiva lõngaga.


Vesti kudusin alt üles. Alustasin alumisest soonikust, sealt edasi on peamiselt parempidine kude. Palmikud seljal ja nööbiliistu ääres on pigem seepärast, et kudum hoiaks paremini - välja nad nagunii ei paista. 



No muidugi pidid mul mitu lõnga otsa saama just seljal, veidike enne lõppu. Aga ega see mind suurt kurvastanud, võtsin pisut kontrastemad toonid ja lasin edasi.

Käe- ja kaelaava soonikutesse läks erepunasele lisaks aga hoopis üks tumepruun ja üks tumesinine sallilõng ning heleroheline puuvillane heegelniit.


Vahest (või siiski üsna tihti) teen ma pildistamise ajal "ilusaid" grimasse ning abikaasa suudab need muidugi pildile püüda.



Nüüd mõtlen, kas osta üht uut siidi-villasegust lõnga või mitte... Vaatasin juba, et musta lõnga mul kodus eriti polegi. Põhjuse leiab alati, eks :) 

20. november 2018

Päris punane.

Eelmisel talvel leidsin kapist üles oma vana erepunase salli. Selle pika ja karvase sooniksalli olin endale kudunud vähemalt 15 aastat tagasi ning jõudsin seda ka mitmeid aastaid kanda. Aga kui me 12 aastat tagasi võtsime omale kutsika (Bruno), siis otsustas kutsa juba esimesel talvel salli (nagu paljud teised asjad) pisut auklikuks pureda. Just nende aukude tõttu jäigi sall sinna kapipõhja oma aega ootama.
Nüüd aga harutasin salli ühe otsa üles ja kudusin koos lilla lõngaga triibuliseks. 


"Uus" erepunane sall vajas oma kõrvale aga uut sooja mütsi. Kaevusin jälle lõngajäägikarpi ja valis sealt välja kõige ergemad punased, mõned lillakad ning kontrastiks veidike kollast ja rohekat lõnga. Panin mitu lõnga kõrvuti ning üks rida parempidi, teine pahempidi kududes sain toreda säbrulise-pehme pinna. Jälle väga lihtne!








Novot, selline erinevate otstega sall on mul nüüd :)



Lõngad olid erineva koostisega - alpaka, meriino, mohäär. Kontrasttoonid olid peenikesed sallilõngad. Võtsin alati 3 lõnga kõrvuti.

Vardad olid numbriga 4. Silmused lõin 78 (järgmine kord võiks neid veidi vähem võtta, nt 74-75). 


Punane on selliste hallide ilmadega mõnus. Nagu vitamiin, eks!


Nii. Nüüd ma tunnistan ausalt... pärast seda pildistamist läksin ma koju ja harutasin mütsi otsast veidike maha ning tegin selle umbes sentimeetri või pooleteise jagu lühemaks. Sest müts oli ikkagi liiga sügav ja kippus kulmudele vajuma. Küllap, kui ta oleks olnud kitsam, siis oleks olnud kõik korras, aga praegu tundus see parim lahendus. Pealegi kannan ma tavaliselt juukseid hobusesabas, mistõttu mul ongi vaja enamasti laiemat mütsi. 

Aga muhu sukaga olen ma vot just nii kaugel :) Nüüd hakkan teise suka soonikut kuduma.


Kas ootate juba lund? 
Minul ei ole lume vastu midagi, aga lörtsi ega liga ei tahaks...

13. november 2018

Klooga järve sall.

Seda salli hakkasin heegeldama juba suve alguses. Ajendiks olid suvealguse üksikud jahedamad õhtud, kus ma tundsin, et vajan kaela ümber keeratavat suvesalli, mis oleks pehme, kerge ja auguline, kuid mitte liiga pidulik. Pigem selline lahe ja vaba...

Ja siis tekkis selliseks tööks ootamatult ka võimalus - tuli suvi, päris soe suvi, sooja järveveega suvi! Kuna me sõitsime perega pea-aegu igal õhtul kuskile ujuma, siis selleks 15-20 minutiliseks sõiduks oli vaja mingit lihtsamat tööd, mida saaksin teha auto kõrvalistmel - tööd, mis ei võtaks kotis palju ruumi ega oleks ka kaalult raske ning mida saaks muretult igal hetkel katkestada ilma, et muster sassi läheks. Salli heegeldamine sobis hästi.



Lõngaks valisin Lang Merino 400 (toon 0058), mis on ülipehme rohekassiniste toonidega värviline pitsilõng. Toonid vahelduvad sellel üsna kiiresti, nii et kolmnurkset salli ma sellest pigem ei heegeldaks, sest lõpus (pikkadel ridadel) ei jääks ilusaid üleminekuid. Küll aga sobib lõng pikaks nelinurkseks salliks - nii kudumisel kui ka heegeldamisel jäävad parajad tooniüleminekud.

Kuna heegeldamiseks tundus see lõnga üksi liiga peenike, võtsin talle kõrvale pehme puuvillase naturaalvalge lõnga (viimane oli väga peenike merseerimata poolilõng), mis andis sallile ka parema hoidmise.



Salli mõõdud (ilma tuttideta): 40 x 185 cm
Lõng: Lang Merino 400 (100% meriinovill, 50g/375m), mida kulus 3 pallikest.

Ääristuseks kasutasin lillakat peenvillast lõnga, mida mul on veel paras ports ja kui hästi läheb, siis koon ülejäänust kunagi Haapsalu salli vms pitsilist :) Tuttideks kulus sedasama lillat peenvillast ja ühekordset erklillat villast lõnga (arvatavasti kunagine Raasiku toodang). 

Heegelnõel oli numbriga 3. Äärepitsil nr 2,5.

Salli juhendit kahjuks pakkuda pole - see tuli töö käigus, proovimise-harutamise teel.


Seda, kas sallile tulevad tutid või mitte, hakkasin kaaluma juba heegeldamise ajal. Kui sall oli valmis, käisin temaga paar korda nii, et tutte veel ei olnud. Ja siis tulid tutid. Ja siis tulid saapad :) Ja-jah, ma ei teinud tegelikult ei äärepitsi ega tutte saabaste järgi ning saapaid ei ostnud ka salli järgi - kõik tekkis iseenesest ja kogemata. Äkki mingi alateadvuse värk?? Igal juhul olen ma nii ühe kui ka teisega väga rahul (rääkimata sellest, et ma sain sünnipäevaks endale vihmavarju, mis ka sama värvi)!


Ma olen möödunud suvele meeletult tänulik, sest just tänu soojale Klooga järvele õppis mu tol hetkel 8-aastane tütar ära ujumise. Varem kartis ta isegi siis, kui ma teda ühe käega toetasin, aga nüüd ujub ja hõljub nii kõhuli kui ka selili. Nimelt on järvel sild, mille otsas asuv trepp (ülemisel fotol on näha selle käetoed) on just nii sügaval, et vesi oli Annil üle pea. Aga lastele meeldis sillalt vette hüpata ja siis trepist üles ronida. Ja niimoodi kümneid kordi järjest... No aga kaua me suudame neid sealt sügavast kohast üle aidata! Nii seadsimegi tütre alatult fakti ette, et kui tahad hullata, pead ise kohale jõudma. Tahtis! Väga tahtis! Võitis! 

Ja mina sain sillal heegeldada :)



Need ülemised fotod olid tehtud sealsamas Klooga järve sillal. Edasi tulevad fotod, mis mu (mitte enam nii väike) tütar tegi Laulasmaal, Arvo Pärdi Keskuse juures - siis veel sallil tutte ei olnud.



Sügis on. Hoidke kael soojas!


6. november 2018

Arvo Pärdi Keskus


Kui aastate eest hakati rääkima, et Arvo Pärdi Keskus ehitatakse Laulasmaa mändide alla, siis ma esialgu olin hämmingus. Oli raske aru saada, miks peaks üks kultuurne asutus asuma metsas, kuhu õhtuti kontserdile on üsna kõhe minna ning päevalgi keegi niisama ei satu. No ma ei mõelnud sellele, et loomeinimestel ongi vaja rahu ja vaikust (ja võib-olla ka ilusat vaadet), et ennast leida, mõtteid koguda, süveneda... Selles osas oli mõjus ka lühifilm Arvo Pärdist, mida keskuses näidatakse.

Praegu on aga seis niisugune, et vähemalt nädalavahetustel pidavat keskuses nii palju rahvast käima, et autoparklas on kohal parkimiskorraldajad. Samas kohapeal ei saanud ma arugi, et külastajaid on nii palju - rahvas hajus erinevates ruumides laiali.

Ka keskus ise ei tundunud nii suur nagu mõnede fotode-filmide põhjal arvata võiks. Pigem oli tunne nagu läheks külla mõnele rikkale, kuid maitsekale ja tagasihoidlikule vanaonule - maja tekitab koduse tunde. Hoone pole priiskav, vaid praktiline ja sopiline. Läbipaistvad välisseinad (ja õuest paistev männik) mängisid hästi kokku sisemiste puitpindadega. Nurkasid olid vähe - pigem oli kõik ümar ja sujuv. Mulle meeldis! Hiljemalt kevadel olen tagasi...

Paar soovitust siiski: 
1. kinotoas võiks ekraani 20 cm kõrgemale tõsta - tagumistes ridades jääb praegu pilt väga poolikuks. 
2. keskuse kodulehel võiks märkida, et enne kevadet pole lootust torni pääseda.


Vaatame seest välja. Siin istud justkui metsas!


Vaatame sisehoovist tuppa!


Uurijatele on noote, arhiivimaterjale, raamatuid... ning uurimistoad vaatega metsale (allpool).




Kabelis töö veel käib. 


Et mõni ehitusmees kaasa ei võtaks!


Sisehoovis võib hetkeks tekkida tunne, et oled hoopis tiheasustusega linnas :) 
Torni veel ei pääse!


Päike, valgustus ja suured aknad tekitavad vahvaid varje ja peegeldusi. Need fotod on tegelikult hoopis teises ruumis.


Ja kontserdisaal ei ole tegelikult palmimajas nagu õuest vaadates võib tunduda :)


Tütreke tegi minust keskuse ees pildi. Sallist räägin ehk järgmine kord.

Arvo Pärdi Keskus on avatud kolmapäevast pühapäevani kl 12–18.