16. märts 2019

Pea-aegu must.


Olen siin vist korduvalt maininud, et must ei ole minu värv - ma ei tunne ennast musta rõiva sees mugavalt. Aga eelmise aasta lõpus oli mul miskipärast tunne, et pean endale kuduma just musta kampsuni. Lõige oli juba silme ees olemas - tahtsin avarat, hästilangevat ja kerget kimono-lõikelist sviitrit. Jäi vaid hankida õige lõng. Ja kui ma nägin müügil Langi siidi- ja villasegu lõnga, mis ei olegi päris must, vaid halli- ja mustakirju sisu ümbritseb õrn must uduloor, siis tundsin, et see on täpselt see....


Lang Angelina (60% siidi, 40% villa; 50g/150m) on ühtaegu tugev (sikutades ei lähe katki) kui ka pehme ja kerge, õrn ja samas robustne. Lõnga ümbritsev kerge udune loor erineb oluliselt mohäärlõnga pikast karvast, sest see ei pudene. Samas muudab uduloor koepinna põnevamaks ja ühtlasemaks ning lubab kududa veidi jämedamate varrastega. Lõnga oli tõeliselt mugav kududa – vardaots ei lähe lõngakiudude vahele ja silmused jooksevad vardal mõnusalt edasi.

Minu L-suuruses avarale kampsunile kulus 6 tokki lõnga. Kasutasin vardaid nr 4,5. 



Tegin mõned proovitööd ja nägin, et koepind jääb üsna säbruline, mistõttu ei ole mõtet kasutada keerulisi mustreid. Parem-ja pahempidiste silmustega koekirjad kaoksid aga hoopiski lõnga sisse ära. Nii kudusin oma sviitri peamiselt parempidise koepinnaga, ainult rinnaesisele ja varrukaotstele lisasin lihtsa pitsikirja.


Sviiter on kootud alt üles. Kaeluse ja varrukaotsad lõpetasin lihtsa mahakudumisega - ei olnud vaja soonikut ega ripskude, sest serv hoiab ilma nendetagi väga hästi. 


Sviitri pikad õlajooned ulatuvad pea-aegu küünarnukkideni. Varrukad kudusin kohe otsa.


Valminud kudum langeb hästi, see on kerge, õhuke ja väga pehme - tundub nagu oleks tegu flanellist esemega. Selle sviitri võin panna julgesti ka palja ihu peale. 

Arvestama peab, et kudum venib esimese pesuga – minu sviiter venis pikkusesse juurde u 8 cm. Kudumi viimistlemisega tabas mind ka väike ehmatus – märg sviiter haises hirmsasti. Õnneks kadus hais kudumi kuivades täielikult.


Mulle tundub, et see lõng sobib eelkõige lihtsalõikeliste esemete kudumiseks – sirge lõikega (pikk) kardigan, avar sviiter, robustne (üleni parempidises koes) lodumüts ning õrn õhuke beebikampsun on need esemed, mida võiks Lang Angelinast kududa. Usun, et sellest lõngast tuleks ka mõnus kerge pleed või pontšo. 
Ise hoian end tagasi, et teha sarnane sviiter mõnest Angelina heledamast lõngast, nt toon 74 tundub imeline...


Pildid tegime paar nädalat tagasi Londonis, loodusmuuseumi ees. Käisime seal vaatamas 2018.aasta maailma parimaid loodusfotosid. Fotonäitusel ei tohtinud pildistada, küll aga võis pilte teha mujal loodusmuuseumis (soovitan külastada - seda enam, et muuseumi püsinäituseid saab näha tasuta, ainult erinäitused on piletiga). 



Õhtune Londoni Loodusmuuseumi (inglise keeles Natural History Museum) sein. Fassaadikivide erinevad värvid tulevad nüüd hästi välja.

8. märts 2019

Paks sall jämedast lõngast.

Reisiga läks kõik plaanipäraselt. Sain kududa ja heegeldada just nii, nagu olin plaaninud, aga kõndida, metrooga sõita ja huvitavaid kohti külastada jõudsin muidugi veelgi rohkem :) 


Täna näitan aga salli ja mütsi, mille kudusin juba enam kui aasta eest. Jäme meriinolõng oli jäänud üle Roberta Einerile kootud kampsunist (vt siit). Et lõnga oli päris mitu tokki ja tokid olid üsna suured, siis mingil hetkel hakkasid need mulle liiga sageli ette jääma. Otsustasin neist siis kududa triibulise ripskoes salli - nii suure kui vähegi võimalik. 

Kuna lõngaotsi tekkis palju, aga neid peita oleks olnud väga tülikas (ja küllap ka ebaefektiivne), siis jätsin just meelega pikemad lõngaotsad, mis siis sõlmisin väikesteks vallatuteks lipsudeks. 



Ühtlasi saan ehk ka kogemuse, kui hästi see ühekordne lõng ikkagi vastu peab. Kunagi kudusin sellest paar mütsi (vt näiteks siia) ning need on küll enam-vähem ok seisukorras. No veidike topiliseks on läinud. 

Salli kandes sain kohe teada, et mu fuksiaroosale mantlile jätab see ikka päris palju karva :(. 
Aga muidu on ju äge - pea-aegu pleedimõõtu sall, pehme ja soe pealekauba :) Arvatavati sobib hästi ka suveõhtul õlgade katmiseks...

Seekordsed sallikandmise fotod tegi mu noorim poeg Ats.








Spetsiaalselt selle salli kandmiseks soetasin endale luust nõela. Algselt juuksenõelaks vormitud kaunitar sobib oma suuruse poolest sallile paremini kui klassikaline sallinõel. Pildistamise ajaks unustasin nõela küll autosse, aga siin on sellest eraldi pilt. 

Nõel on pärit Hiiumaalt, vaata facebook´ist Galder.



Lõng: Wool and the Gang, Crazy Sexy Wool (100% Peruu vill; 80 m/200 g). Minul kulus 840 grammi lõnga, millest sain salli suurusega 44 x 140 cm.

Vardad olid numbriga 10 mm (soovituslik vardasuurus sellel lõngal on 10-25 mm).