10. august 2017

Äkiline rapsipõllu jakike.


Mõnikord lihtsalt on minuga nii, et hommikul ärgates tuleb pähe mingi äkiline mõte, mis on nii tugev ja konkreetne, et ma pean sellega kohe kaasa minema, kõik muud plaanid kõrvale jätma ning tegutsema asuma. Seda jakikest hakkasingi kuduma just sellise hetkemõtte ajel. 
Nimelt ostsin kevadel ühe ühevärvilise sinepikollase kleidi, mille peale ei leidnud ma ühtegi sobivat kampsunit-jakki. Esilagu arvasin, et sätin sellele mõne musta (neid on mul päris palju), aga ma ei suutnud KEVADEL ja SUVEL siiski musta kampsuniga käia... Ja siis ühel unisel varahommikul sähvatas, et ma pean hoopis (jälle) ise kuduma ühe rõõmsa kollase boolero ja kardigani vahepealse jupatsi ehk jaki. Lõngaotsingu käigus selgus, et ühtegi sobiva jämeduse (üsna peenike) ja värvitooniga (kergelt sinepine kollane või hoopiski kirju) pehmet lõnga ei olegi. 
Pärast pisukest settimist ja kaalumist tellisin Woolmint´ist naturaalvalget lõnga, mille otsustasin ise kollase-hallikirjuks värvida. Kuna ma sel teemal ennast väga ei usaldanud, siis igaks juhuks ostsin sealtsamast ka paraja portsu rohekaskollast alpaka-siidisegu lõnga (mis nüüd on jäänud uut põnevat projekti ootama). 

Sel ajal, kui lõnga ootasin, selgus, et mu garderoobis on veel vähemalt üks musta-valgekirju kleit (piltidel), mis vajaks kollast jakikest. Nii tuli tulevase kudumi jaoks tekitada selline värv, mis sobiks mõlema kleidikesega...
Niisiis läks valge lõng potti koos kahe erineva kollase värvipulbriga. Lõngavihid olin eelnevalt nii tugevalt kinni sidunud, et osad kohad värviga kokku ei puutunudki. Potis ma lõnga eriti ei seganud, mistõttu jäi värv mõnusalt ebaühtlane - vahest sinepisem, teisest kohast jälle sidrunisem. Hiljem tuli imekaunis kollasekirju lõng pista otsapidi lahja musta lõngavärvi sisse - ohh see oli nii hirmus, sest ma tõesti kartsin, et rikun kõik ära! 



Nagu mul viimasel ajal on tavaks, panin ka sellele kudumile nööbiliistu kõrvale puuvillase paela. See on mahedate kollasekirjude lillekestega. Täpselt sobivad kannaga (plastik)nööbid leidsin enda varudest, aga need on vist nõuka-aegsed (saadud kunagi ämma käest).





Kirju lõng enamasti keerulist mustrit ei vaja. Seepärast tegin suurema pinna lihtsas parempidises koes. Lihtsad lilleväädid tulid vaid nööbiliistude kõrvale ning lühikesed jupikesed seljale ja varrukale.





Kampsun on kootud üsna klassikalisel moel, st kehaosa (alt üles) ning varrukad eraldi (ja hiljem siis külge õmmeldud). Nööbiliistu ja kaeluse kudusin hiljem valmis kudumile külge. Tegelikult oleksin väga tahtnud ka varrukaid kohe kehaosale otsa kududa, aga muster ei lubanud... Ei saanud ju vääte tagurpidi varrukale asetada :)



Hakkasin seda jakikest kuduma juba siis, kui võililled kevadel oma õitsemist alustasid. Mõtlesin veel, et valminud jakist saan pidid teha rikkalike võililleväljade taustal... Aga läks teisiti ning seda mitte seepärast, et ma aeglaselt oleksin kudunud (alustasin 20.mail ja 7.juuniks oli kõik valmis). Minu meelest õitsesid võililled seekord lihtsalt eriti kiiresti - paar nädalat ja oligi kõik. No ja kehvapoolne kevad oli muidugi ka... sellisega juba pildistama ei lähe. Aga õnneks on meil siin suured erekollased rapsipõllud. Ja minu jakikesele paigutatud lilleväädid sobituvad ju rapsiõitega imehästi :)



Lõng: naturaalne sokilõng, mille koostises on 80% meriinovilla, 10% kašmiiri, 10% nailonit (100g/350 meetrit), mida kulus pea-aegu 3 vihti.
Vardad nr 3.
Disain ja muster on minu looming.

Kõrvarõngad: Vivrut Jewelry.


Rapsipõllu kõrval oli mingi imelik tühermaa ja mingi metallist monstrum. Seal sain oma kollaste retro-kingadega teile eputada...

5. august 2017

Kaks kohta Saaremaal...

Ma olen nüüd küll Saaremaalt ammu tagasi, aga tahtsin veel mainida kahte kohta, kus saarel olles käia tasub ning sealhulgas lastes ka veidi tarkust ja huvi looduse, maailmaruumi või keemia vastu äratada saab.

Meie käisime oma teismeliste poiste ja 7-aastase tütrega Lümanda Lubjapargis, kus saab näha 70-90 aastat vanu ja konserveeritud lubjaahjusi ning tutvuda lubjatootmise tehnoloogiaga. 


Sealses piirkonnas on ligi 20 lubjaahju varemed. Osad neist on taastatud ja uuesti kasutusse võetud. Üks lubjaahi põles ka siis, kui me rajal olime, aga sellest ei märganud ma pilti teha...


Rajal saab proovida, kui kergelt puruneb üks lubjakivi:)



Ahju saab vaadata nii seest kui ka väljast...


Pastat saab ka näppida...


Kuigi kogu õpperada on varustatud korralike infostendidega, soovitan võimalusel läbida rada koos giidiga. Peale raja läbimist vaadake ka filmi, kus näeb kogu lubjatootmise protsessi ning lubja kasutamisvõimalusi. Meile film meeldis - lihtne ja ladus jutt, paraja tempoga ning vahvate ajalooliste tagasivaadetega.

Kindlasti külastage ka Kaali meteoriidikraatreid. See on haruldane ja efektne loodusmälestis, mis tähistab asustatud piirkonda langenud hiidmeteoriiti. Kraatri ümbrus on nüüd korrastatud, trepid ja käepidemed teevad selle hästi ligipääsetavaks. 
Sealsamas kõrval asub ka Kaali Külastuskeskus ning Meteoriitika- ja Paekivimuuseum, kus saab aega parajaks teha sel ajal, kui trahteris süüa ootad. Koolimajas oli avatud ka käsitööpood :)



Kaali peakraatris õitsevad nüüd vesiroosid.



Pärast seda, kui olin Saaremaalt tagasi jõudnud, läksin Saara Käsitöökooli pitsilise kleidi koolitusele. Mõõtsime ja arvutasime, valisime mustreid ja lõikeid, kudusime ka... Nüüd tahaksin hirmsasti oma pitskleiti kududa, aga mõned kampsunid on veel varrastel ja ootel...