30. jaanuar 2017

Vestist kampsuniks, 2.

Mida ma siis selle vestiga tegin? 
1. Harutasin üles kõik soonikud (nööbiliistu, alumise ääre, käeavade soonikud) ja õlgadelt umbes 5 cm (nii esi- kui ka tagatükilt) ehk kogu valge pinna. See oli vajalik selleks, et käeavad ei jääks liiga suured. 
2. Kudusin punase-mustakirju lõngaga alumisele äärele uue 7,5 cm laia sooniku.
3. Kudusin sama lõngaga uue soonikulise sallkrae (kohe kehaosale külge). Et kraeosa oleks nööbiliistust laiem, kasutasin ohtralt lühendatud ridasid. 
4. Varrukad kudusin tavalise parempidise koega ja õmblesin vestile külge. Et varrukad istuks seljas paremini ja tekiks väike varrukakaar, jätsin kehaosale veidi suurema "õmblusvaru". Seega jäi vesti esi- ja tagatüki käeavades veidi "materjali" üle, aga õnneks see jääb sissepoole peitu ega paista välja ega sega. See oligi vast üks suuremaid peamurdmisi ja sättimisi, mitmeid kordi nööpnõelte ümbertõstmisi ning varrukakaare ümberkudumisi. 
5. Kõige eelneva peale kulus 6,5 tokki lõnga. Ülejäägist koon veel vöö ka. See on muidugi üksluine...


Vesti muster oli selline, et ühe värviga tuli sageli kududa vaid 1-3 rida ning hiljem ei läinud sama värvi lõnga enam pikalt vaja. Seega tuli lõnga pidevalt katkestada ja nii oli vesti äärtel tuhandeid lõngaotsi. Kõik need sõlmisin paari-kolmekaupa kokku ja peitsin värvilise paela alla. Pael on hea ka selleks, et hõlmad liiga kergesti välja ei veniks.



Nööpidega läksin veidi alt. Nad on küll õige suurusega ja õiget värvi, aga neil on peal kõrgendusega kaareke, mistõttu nendega sehkendamine (eriti nööpide sulgemine) on veidi tüütu. Kui kunagi sama suurusega punased nööbid leian, siis vahetan ehk välja... 

Edaspidiseks tuleb aga meelde jätta - ära pane kampsunile reljeefse pinnaga nööpe!


Õlad silmasin kokku sellesama punase-mustakirju lõngaga. 
Varrukale tegin üsna väikese kaare.

Mõne päeva pärast tulevad (loodetavasti) ka need pildid, kus kampsun on mul seljas...


Hommik täis üllatusi :)

27. jaanuar 2017

Vestist peab saama kampsun.

Selle vesti kudusin ma juba ligi 20 aastat tagasi. Täisvillase valgepõhjalise vesti sisse sain ära kasutada hunniku vanaemalt ja emalt saadud Saaremaised värvilisi lõngasid. Varras oli tookord numbriga 2,5 (mäletan seda vaid tänu sellele, et muu numbriga pikki kampsunivardaid mul ei olnudki) ja see andis tegevust üsna pikaks ajaks. Värvivalik sõltuski peamiselt olemasolevatest lõngadest ja üldsegi mitte maitse-eelistusest ega nende omavahelisest sobivusest. Aga vest tuli ilus, silmatorkav.


Ma vahetevahel isegi käisin selle vestiga (eriti laste jõulupeol või panin teatrisse minnes mantli alla), aga tegelikult oli nii värvilist ja sooja kudumit keeruline sobitada ülejäänud rõivastusega. Vesti alla peab ju alati midagi pika varrukaga panema...

Ja veel... Ärge pange paksule kudumile pisikesi nööpe (minu omad olid umbes 1 cm läbimõõduga) ja veel kümme tükki ritta! Esiteks, te ei viitsi neid iialgi kinni panna. Teiseks - nad ei püsi nagunii kinni. Ja kolmandaks - isegi kui te teete jube täpsed nööpaugud ja viitsite neid nööpe kinni toppida, siis üheksal juhul kümnest avastate te mingil hetkel, et üks nööp on vales augus. 


Igatahes, viimased 10 aastat on mu vest seisnud kasutuna kapis. Mõni aasta tagasi aga otsustasin, et teen vestist kampsuni. Koon varrukad külge, teen ilusa laia nööbiliistu ja panen korralikud nööbid. Aga millised varrukad ja liistu? Mis värvi? Ideaalne oleks olnud, kui varrukad oleksid kirjud just nagu kehaosa, aga mul ei olnud enam samasuguseid lõngu. Ja nii palju uuesti värvida oleks olnud keeruline, aeganõudev - nagunii ei saa ju kohe esimese korraga ühtegi õiget tooni. Seega otsustasin, et tuleb teha ühevärvilised varrukad. Esialgu nägin ma ainust võimalust - valget. Küllap pimestas mind olemasolev valge taust ja valged soonikud. Aga ma ei ikkagi tahtnud seda valget, sest kartsin, et värviline mustriosa võib valgele värvi anda (mustri sees ongi punane juba veidike värvi andnud, aga õnneks ei ole seda eriti näha). Lisaks ei ole valge igapäevastes toimetustes kuigi praktiline... 

Mõtlesin paar aastat. Lõpuks harutasin möödunud sügisel kõik soonikud üles. Katsetasin erinevaid värve - toppisin vesti alla ühevärvilisi kampsuneid ja vaatasin, kuidas mõjub. Mulle meeldis sinakashall või punane. Näoraamatus soovitati ka sinepikollast või punast. Otsisin poodidest lõngasid, mis oma jämeduselt ja olemuselt sobiksid, st ei oleks liiga pehmed, vaid ikka pigem villasema olemisega. Silm jäi pidama punase-mustakirjul sokilõngal - milline mõnus tugev raamistus muidu rahutule ja lillelisele mustrile, mõtlesin... Nii tellisingi Woolmint´ist hoopis paki SandnesGarn sokilõnga Tresko. Vot nii!


Originaali leidsin tookord 1994. aasta käsitöö-ajakirjast Verena. Seal on see hoopis sinisepõhjalise kampsunina.


Kui punasel lõngal on kõrval must värv, siis ei tohiks ka toonierinevus vist nii palju silma torgata?

  

Lume asemel Sauel...

23. jaanuar 2017

Aasta kokkuvõte ja plaanid.

Teen lühidalt tagasivaate möödunud aastasse. 

Ega ma jooksvalt sellele mõelnud olegi, aga tagantjärgi saan küll nentida, et 2016. aastat mõjutasid kaks olulist sündmust - mu ema surm ja tütre esimesse klassi minek. Nimelt avastasin, et kuigi must ei ole see värv, mida ma riietuses eriti sageli kannaksin, olen endale eelmisel aastal kudunud päris mitu musta eset ja heegeldanud ka ühe musta kleidi. Veel imelikum on see, et ükski neist ei ole siia blogisse jõudnud. Ja nagu neist veel vähe oleks, siis olen ma endale varunud ka ühe sviitri jagu musta lõnga...

Aga õnneks armastan ma jätkuvalt ka värve ja nii olen kudunud mitmeid kirikirju käpikutesse ning tikkinud punast, roosat ja oranži lilledesse. Kuna mu tütar alustas sügisel kooliteed ja jõuab tagasi koju juba keskpäeval, siis vähenes mu kodune üksiolemise (ehk käsitööle ja kodustele toimetustele pühendumise) aeg. Nüüd jõuan käsitööd teha enamasti vaid 4-5 tundi päevas. Nädalavahetustel eelistan aga üldse minna metsa või rappa või randa või muuseumisse või... Seega on mu aeg piiratud. Pean oma tegemisi planeerima üha paremini ja vähendama näiteks sotsiaalmeedias (või Pinterestis) seiklemise aega. 

2016. aasta plaanis oli kirjas 24 eset. Neist said seekord valmis vaid 13:

1. Sinisekirjud sõrmikud pojale nr 2. 
2. Lillakassinise põhjaga sõrmikud mulle.
3. Randmesoojendajad pojale nr 3.
4. Tikandiga randmesoojendajad ämmale.
5. Roosa müts Annile.
7. Must kootud kardigan minule - blogis ei ole veel.
8. Punane kootud pitskleit minule - küll mul on hea meel, et selle valmis sain!
9. Minu suvine tuunika, mis tuli küll pigem kleidi mõõtu.
10. Anni tulpidega lapipadi.
11. Haapsalu sall - väike pajulehekiri.
12. Taaskasutus tuunika-kleit.

Peamiselt tellimustööde ja minu otsustusvõimetuse (või heade ideede puudumise) tõttu jäi tegemata koguni 11 eset:
1. Muhu tikandiga sukad - lükkub jälle edasi.
2. Kootud seelik alpaka ja villasegu lõngast  - lükkub ka edasi. No ei ole viimastel aastatel olnud nii külma talve, et ma oleksin tundnud, et mul oleks tõesti seda villast seelikut vaja...
3. Suur pruunikirju kampsun vms - ootab head mõtet. 
4. Kootud kirju (roosapõhjaline) kampsun - lükkub ka edasi. Tänu sellele rohelisele kampsunile (millega ma tõesti käin) ei olegi mul hetkel vaja ühtegi uut sooja kampsunit.
5. Nöörlõngast suvekampsun-kardigan Annile - lükkub edasi, sest tütrel pole ikka veel uut kampsunit vaja olnud. 
6. Pruun heegeldatud kleit - ei jõudnud.
7. Talvine kootud tuunika - ootab head mõtet.
8. Suvekleit Annile - kaunistasin tal hoopis ühe teise kleidi ära ning kudusin suvise tuunika. 
9. Pidulik kleit Annile - ei jõudnud.
10. Saunapadi - ei leidnud sobivat algmaterjali.
11. Vilditud kott - siin tunnen ennast ikka veel abituna - ei ole head ideed ega otsustavust.



Aga tore on just see, et ma sain teha ka muid huvitavaid (plaaniväliseid) asju - neid, mida just sel hetkel vaja oli :) Näiteks:

1. Eespool mainitud roheline kampsun.
2. Anni suvine kootud tuunika
3. Anni lühikeste varrukatega kootud kardigan.
4. Minu lühikeste varrukatega kootud topp.
5. Punane kootud kardigan, mis pole veel blogisse jõudnud.
6. Beez sviiter, mis pole veel blogisse jõudnud.
7. Must heegeldatud kleit, mis pole veel blogisse jõudnud.
8. Kõigest üks sokipaar.
9. 2 kootud vesti, millest üks pole veel blogisse jõudnud. Teine on siin.
10. 2 heegeldatud seelikut.
11. Lisaks eespool mainitud kahele sõrmikupaarile kudusin veel 2 paari sõrmikuid ja 1 paari labakuid.
12. 4 erinevas suuruses tikandit.
13. 7 kootud mütsi.
14. Vähemalt 8 taas- või uuskasutusprojekti.

Lisaks käisin suvel Saara tikkimislaagris, kus alustasin suure lillelise tekiga.



Milliseks kujuneb 2017. aasta, seda ma veel täpselt ei tea. Kui oleks piisavalt aega, siis teeksin need:

Kudumid:
1. Suur palmikutega kampsun ja müts õele.
2. Kaks meestekampsunit.
3. Kahevärviline kampsun iseendale.
4. Kirju kardigan iseendale.
5. Kirju talvine tuunika või kampsun Annile.
6. Väikese poisi kampsun.
7. Pikk seelik iseendale.
8. Vähemalt ühed sõrmikud.
9. Muhu tikandiga sukad.
10. Haapsalu sall.
11. Vähemalt üks (valge) müts.

Muud tegemised:
12. Pruunikas heegeldatud kleit.
13. Mõned tikandid.
14. Mõned õmmeldud poekotid.
15. Annile võiks ikkagi ühe suvekleidi ju ka lõpuks õmmelda.
16. Tuunitud tuunika :)
17. Lapiseelik.
18. Vaja ka uued diivanipadjad õmmelda.
19. Saunapadi.
20. Tekki tikin ka...

Kõik vajalikud materjalid peaksid mul olemas olema, va tumesinine kindalõng, mida peaksin kindlasti sügiseks juurde värvima.

Jälgi mu tegemisi ka FB-lehe kaudu: Kudugurmee!

17. jaanuar 2017

Kitsa heegelpitsiga laudlina.


Me tulime Sauele elama 14 aastat tagasi, just Eesti Vabariigi aastapäeval. Äsja oli sündinud mu kolmas poeg. Ja poeg number 2 oli siis veel alla kahe aastane. Elu oli pidevast magamatusest ja allkorrusel toimuvast remondist pehmelt öeldes pöörane :). See selleks...

Igal juhul oli meil esimest korda lisaks köögile ka eraldi söögituba. Muidugi paigutasime sinna suure söögilaua, kuhu toona 5-liikmeline pere päris vabalt ära mahtus. Ja juba tookord otsisin ma poodidest just selle laua katmiseks sobivat laudlina, mida vaid pidulikematel päevadel kasutada. Paraku selgus, et kõik õige suurusega linad olid kas polüestrist või kummist (huvitav, kas nüüd on olukord teine?). Nii ei jäänud mul muud üle, kui osta 1,5 meetrit imeilusat kuldse läikega koorevalget linast kangast (tundus muidugi hullumeelselt kallis ost) ja loota, et mul jääb poiste kõrvalt üle niipalju vaba aega, et selle äärde väike pitsikene heegeldada ning äkki veel mingi tikand peale võluda... 

Alguses mõtlesin ja fantaseerisin. Kangas seisis sahtlis, ootas. Aastad läksid. Poisid said suuremaks, mina läksin tööle. Sündis Ann. Kangas oli ammu meelest läinud. Aastad läksid. 

Möödunud suvel tegime kodus remonti. Muuhulgas vahetasime välja söögitoa tapeedi. Aga kui tahtsin jõulude eel linikut lauale panna, siis selgus, et mitte üksi varasem hädavariant ei sobinud. Tuuseldasin nõutult oma kangavarudes, aga ühtegi head ja samas kiiret pääseteed ma ei leidnud. Kuni ühel ööl tuli mulle just seesama linane kangajupp meelde. Ja üks teine tükike... kitsas heegeldatud pitsiriba, mille olin paar aastat tagasi leidnud Sõbralt Sõbrale Keila poest. Olin selle 1,3-meetrise heegelpitsi toonud koju ilma kindla plaanita. Aga no kuidas olekski saanud jätta poodi ilusat, puhast ja kasutamata heegelpitsi? Keegi hea inimene oli juba suure töö ära teinud ja mina pidin nüüd lihtsalt välja mõtlema, kuidas need kaks tükki kokku panna...

Lõikasin oma linase kangatüki kolmeks ribaks. Ühest sai kohe üks pikk ja kitsas heegeldatud keskosaga laudlina, teised jäid veel häid ideid ootama. Õnneks sobib uus lina hästi nii suurele heledale söögilauale kui ka tumedale diivanilauale elutoas (piltidel)


See pisuke lainetus tuleb sellest, et lina oli kasutuses kogu jõulude ja aastavahetuse ja hiljemgi veel, aga pildid tegin pärast kõiki neid sündmusi. Vot ei õnnestunudki veel ära määrida:)






14. jaanuar 2017

Muhumustrilised sõrmikud Ritale.

Rita soovis endale rõõmsaid värvilisi sõrmikuid. Need pidid tulema üsna sarnased mu enda kinnastega, aga tumesinise põhjaga ja veidi laiemad. Kudumise käigus selgus, et tumesinine lõng on veidi peenem kui mu enda kinnaste lillakassinine, mistõttu mahtus uutesse sõrmikutesse rohkem silmuseid ja muidugi ka rohkem mustrit. Nii õnnestus mul kahe suurema mustri vahele lisada üks kitsam mustritriip - sobitasin sinna valgete "mammudega" kirja, mis on üsna levinud nii Muhu sukkadel kui ka kinnastel. Roosad täpikesed silmasin neile hiljem peale.




Lõngad on 100% villased. Tumesinine, roosa ja kollane on mu enda värvitud. Oranž ja roheline on juba poest värvilisena soetatud.
Vardad nr 1,5 mm.
Silmuseid randmes 84, hiljem 80.



Kodust mitte väga kaugel leidsin ilusa talvise kadakase karjamaa.


10. jaanuar 2017

Punases kleidis.

Pärnus oli kleit mul kaasas (sest käsime teatris) ja nii sai teha mõned pildid. 

 

 


Kõik fotod on tehtud Villa Ammendes. Need pildid, kus mina olen peal, tegi abikaasa. Ülejäänud klõpsisin ise. 

Vahvad kipslillede kimbud rippusid käsipuu äärelt alla.





Pildistamine on vahest kasulik ka, eriti selja tagant -  alles sellel ülemisel pildil märkasin, et pärlnööbi kohal ei jää kaeluseäär sugugi ühele kõrgusele, vaid kipub nihkesse vajuma. See viga on nüüdseks juba parandatud: uue nööbiaasa tegin lihtsalt veidike allapoole.



Tegin endast mitmeid koopiaid :) No ühe pildi pidin ju endast ise ka tegema, sest villa vannitoaseinad olid peegleid täis. 


7. jaanuar 2017

Uue Kunsti Muuseum Pärnus.

Kui oled Pärnus näiteks SPA-puhkusel, siis võiksid külastada ka Uue Kunsti Muuseumi. Ühelt poolt asub see küll kummalises kohas - oleks justkui ilus eramajade ja villade rajoon, kust ei oskaks üht endist EKP-maja oodatagi, teisalt on see pea igast SPAst just paraja jalutuskäigu kaugusel, nii et sööd hommikul kõhu buffet-lauas pilgeni täis ja enne ujumist või hoolitsusprotseduure teed ühe toreda kultuurse jalutuskäigu. No nii ma mõtlesin...

Tegelikult on see muuseum muidugi üks paras üllatuste maja. Võõralt monstrumina mõjuvasse nõuka-aegsesse ehitisse sisse astudes sattusime justkui hubasesse käsitööruumi, kus telgedel on poolik vaip ja nurga taga armas väike käsitööpood. Muud ruumid olid küll valdavalt tavalised valged (hea valgustusega) suured saalid, kust paraku ka laest langevat krohvi  krae vahele võis sadada :) 


Näitused moodustasid paraja kompoti "vanadest headest aegadest" ja tänapäevast. Näha sai kirevat Kihnu ja Tõstamaa käsitööd, tikitud saanitekke, erinevate kontinentide käsitöötehnikaid (seda vööde, tekkide, piltide jne näol), mänguasju Jaapani multikategelastest, vanu jalgrattaid, prügi taaskasutust, Põhja-Korea maalikunsti näited, vanu fotosid ja kokaraamatuid jne jne.



Kihnu nukkudega samas saalis oli veel kaunis Silvia Soide fotomälestuste kogu, mida saab näha kuni 12. veebruarini.


Nierika lõngamaal. Lõng ja mesilasvaha puidul. Lääne-Mehhiko. 


See lapitehnikas tekk nimega "Abielusõrmus" on käsitsi õmmeldud, sh ka kogu tiheteping on tehtud käsitsi, mitte masinaga. USA.

 
Puuvillane lauakate. Peeglitega tikand. India. 


Saanitekk Riina Pulli kogust. Tori. 


Annile meeldisid tänavalt leitud prügist tehtud skulptuurid. Nende autoriks on Heiki Kong.

  
Ja muidugi meeldisid mu tütrele mänguasjad. Need Jaapani multifilmide kangelased on kokku kogunud Pärnu neiu Kristiina Saare.


Kurbusega pidin tõdema, et mu teismelisi ei huvitanud eriti miski. Võib-olla veidike need jalgrattad... 


Mulle avaldasid muljet Indrek Aija fotokollaažid. Uskumatu, et need on "lihtsalt" vanadest fotodest kokku pandud. 





Kihnust ja Tõstamaalt pärit kindad on pärit Epp Maria Kokamägi kollektsioonist. Mulle pakkus huvi keskmine, roosakirju vingulise varrega sõrmik, aga Ann tahaks endale kõige parempoolsemat valget roositud sõrmikut.

Kusjuures, muuseum on lahti iga päev kella 9-19.