Ouvrage Schoenenbourg punkriliin.

Kui mu Saksamaal õppiv poeg kirjutas, et võiks seda kohta vaatama minna, siis ma kirjutasin vastu, et "punkrid on vist huvitavad, kuigi minu jaoks hirmutavad ja õõvastavad". Aga ma ei mõelnud, et sinna ei võiks minna. Läksime ikka ning oligi kole ja kurb ja hoomamatu ja mõtlemapanev. 

Soovitan seal siiski ära käia. 

Hirm Saksamaalt tuleva ohu eest pani prantslased 1930. aastatel ehitama Maginot' liini, kolossaalset maa-alust pommikindlat kindlust, punkrite ja pommitajate kompleksi. Liin ulatus Šveitsist Luksemburgini ning mahutas tuhandeid mehi. Lisaks sõjalistele objektidele ja tehnikale sisaldas see igati moodsaid elamistingimusi, sh kliimaseadmeid, postkontoreid, söögikohti, kingseppa, arsti, veehoidla- ja jaotussüsteemi, laatsareti, pesumaja jne. Lisaks oli seal maa-alune raudtee. 

Kirde-Prantsusmaal asub liini üks osa, Ouvrage Schoenenbourg punkriliin, mida on võimalik valitud päevadel külastada (vt infot siit). Külastuseks kulub vähemalt 2 tundi! 

Karlsruhest sõidab sinna umbes ühe tunniga, Strasbourgist 45 minutiga.

Ouvrage Schoenenbourg kindluse ehitus lõpetati 1935. aastal ning 1936. ja 1937. aastal paigaldati sinna varustus ja relvastus. Kindlus koosneb kaheksast plokist, millest kuus on lahinguplokid. Erinevate plokkide "elanikud" omavahel üldjuhul ei kohtunud. 

Plokkide vahel kasutati tehnika transpordiks kitsarööpmelist elektriraudteed. 

Kokku on maa all umbes 3 kilomeetrit galeriisid, mis ulatuvad 18-30 meetri sügavusele. 

Laatsaret.

Schoenenbourgi kindluses peeti kõige rohkem lahinguid ajavahemikul 1939. aasta septembrist kuni 1940. aasta juunini. Selle aja jooksul tulistati kindlusest välja üle 17 000 mürsu ning kompleks ise oli üle 3000 mürsu ja 160 pommi sihtmärgiks. 

1950. aastate lõpul, kui Prantsusmaa töötas välja oma tuumaprogrammi, vähenes huvi selliste kindlustuste vastu. Nüüd kasutati kompleksi sõjaväe väljaõppeks ning 2001. aastal müüs kaitseministeerium Schoenenbourgi kindluse kohalikule kogukonnale, kes seda jõudumööda korrastab.

Veiniga siin kokku ei hoitud.

Sõjajärgne hinnang selle kohta, kas Maginot' liin oma eesmärki täitis, on vastuoluline. Selle liini ehitamine maksis ju tohutult palju ning lõpptulemusena ei suutnud see takistada Saksa vägedel Prantsusmaale tungimast. Seetõttu peavad paljud seda tohutuks ebaõnnestumiseks ja raha raiskamiseks. Teised jälle hindavad, et see ehitis aitas pidurdada sakslaste ootamatut pealetungi. 

Igatahes SÕDA ONGI KOLE ja kallis ja ebavajalik ja hävitav ja saastav. Sõjahirmus elamine on ka kahjuks kallis ja saastav ja hävitav. Kas meil on mingi võimalus seda vältida? Vältida sõda... või vältida enda kaitsmist... Mis on selle hind, kui me end ei kaitse?

Et mitte nii masendavalt lõpetada, siis mainin, et ümbruskonnas on toredaid (vaikseid) Prantsuse külakesi ja isegi üks veinitalu. Söögikohtades on muidugi pikad lõunapausid, aga õhtusöögiks leiab sealkandis kohtasid küll. Meie käisime lihtsas saksapärases restoranis Keimberg (seal peaks saama ka ööbida, vt all fotol).

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Märkasin ka üht mahajäetud maja. Vaid roosipõõsas on unustanud ennast õitsema.

Loe ka Heidelbergi linna kohta siit.

Heidelbergi linn ja loss ja...

Kui juba Lõuna-Saksamaale minna, siis tuleb ära käia ka Heidelbergi linnas. Mina leidsin enne reisi Hiie-Liini blogipostituse ja sain tema soovituste järgi oma päeva sättida. Ühe päevaga jõudsime sõita köisraudteel, käia Heidelbergi lossi varemetel, sh apteegimuuseumis ja veinikeldris (viimases asub maailma suurim veinivaat), ronida üles Königstuhli mäe otsa, jalutada Alte Brückel (vana sild), vaadata sisse Jesuiitide kirikusse, tiirutada jõe ääres edasi-tagasi ning lihtsalt nautida vaadet.

Väidetavalt on Heidelberg üks külastatumaid linnu Saksamaal (ligi 10 miljonit turisti aastas). Heidelberg asub Frankfurdist 78 km kaugusel lõunas. Punasest liivakivist kindlus-lossi varemed ning soe kliima (juba maikuus õitsesid roosid hiigelsuurte puhmastena) meelitavad siia turiste igal aastaajal. 

2016. aasta rahvaloenduse seisuga oli linnas ligi 160 tuhat inimest, kellest ligikaudu veerand olid üliõpilased (muide, 1386. aastal asutatud Heidelbergi ülikool on Saksamaa vanim). 

Heidelberg jääb kolme mäe vahele orgu. Läbi linna voolab Neckari jõgi (vt ülemiselt pildilt). Üle Neckari jõe läheb jalakäijate sild (Karl-Theodor-Brücke ehk Alte Brücke ehk vana sild), mis ehitati 1788. aastal, on üks linna sümbol ning tundub olevat populaarne pildistamise koht. 

Silla vanalinna poolses otsas on valged väravatornid, mille eest proovisin minagi selfie teha. Minu selja taha jäi poeg ning tema kukla taga on pildistamas üks pruutpaar. 

Muide, idatornis viib keerdtrepp üles väikesesse korterisse.

Neckari jõel saab teha laevatuuri. Infot võib otsida näiteks siit. 

Kui mäletate, siis mõni nädal olid Lõuna-Saksamaal tihedad vihmasajud ja suured üleujutused. See juhtus nädal pärast meie külastust. Heidelbergis olid siis jõeäärsed teed kõik vee all, jõevesi ulatus majadeni ning tungis ka teistele tänavatele.

Liivakiviplokkidest Püha Vaimu kirik on Heidelbergi suurim ja tähtsaim kirik (vaata ka postituse esimest fotot). Kirik asub Heidelbergi vanalinna keskel turuväljaku juures. 

Kiriku tugipostide vahel on väikesed poekesed, mis on küll pikaajaline traditsioon, aga meile natuke võõras vaadata. Lugesin, et kui varem müüsid seal oma kaupa pigem lillemüüjad, kingsepad ja pagarid, siis tänapäeval on see pind suuresti suveniiriäride jagu.

Me käisime kirikus sees ka ja seal jäid silma tavapärasest erinevad vitraažaknad. Kiriku keskaegsed vitraažaknad hävisid 1693. aasta tulekahjus ning hilisemad purunesid 1945. aastal (kui silda prooviti õhku lasta). Nii on kõik praegused aknad paigaldatud pärast Teist maailmasõja. 

Eelmise sajandi lõpus taheti kirikule paigaldada aknad, mida peeti "liiga progressiivseks" ning mis olid mõeldud "peegeldama kaasaegse maailma ja teaduse suhet usuga" /allikas saksakeelne wikipedia/. Neist ideedest läks käiku vaid üks aken. Ülejäänud viis moodsa kujundusega akent paigaldati aastatel 1999–2001.

Heidelbergi loss.

Renessansiaegne Heidelbergi loss asub 80 meetri kõrgusel Köningstuhli mäe nõlval ja seda on hästi näha nii vanalinnast kui ka jõelt. Loss on saanud tugevalt kahjustada 17. ja 18. sajandil ning pärast seda on lossi vaid osaliselt taastatud. Aga varemetes on oma võlu...

Nii loss, kui ka paljud teised Heidelbergis asuvad punakad ehitised on tehtud liivakivist, mis on saadud Neckari jõe põhjast. 

Esimesed märkmed Heidelbergi lossist pärinevad 1214. aastast. Samas, kui Ruprecht III sai 1401. aastal Saksamaa valitsejaks, oli loss nii väike, et pärast kroonimiselt pidi ta oma kaaskonnaga ööbima hoopis augustiinlaste kloostris. Pärast seda on lossi korduvalt suurendatud ja kindlustatud ning eks ta on korduvalt saanud räsitud nii sõdade, tulekahjude kui ka vähemalt kahe pikselöögiga. 

18.sajandil, prantslaste võimu all olles, tundus, et see lagunev loss sobib vaid taaskasutuseks ning lossi kive, puitu ja rauda kasutati uue lossi ja ümbruskonna majade ehitamiseks. Taaskasutust leidsid ka kujud ja ornamendid. 

Alles 19. sajandi lõpul mõisteti lossi väärtust ning alustati uuesti rekonstrueerimistöödega. Tänapäeval on võimalik lossis abielluda - kabelis toimub aastas umbes 100 laulatust.

 

Kuigi lossi juures asuvas Saksa Apteegimuuseumis oli kogu info saksa keeles, soovitan sinna ikkagi minna. Mulle meeldis sealne mürkide, värvitaimede ja ravimtaimede väljapanek ning rikkalik ajalooliste anumate jm apteegiriistade kogu. 

Heidelbergi tünn (Heidelberg Tun) on maailma suurim veinivaat. Selle ehitas 1751. aastal Karl Theodor, et hoiustada Pfalzi viinamarjakasvatajatelt maksuna saadud veini. See on 7 meetri kõrgune ja 8,5 meetri laiune, mahutades 220 000 liitrit veini. Tünni peale on ehitatud tantsupõrand.

Mina olen fotol märkimisväärselt väiksema tünni ees, sest suur tünn lihtsalt ei mahtunud fotole :)

Tünni juures saab muidugi veini juua praegugi.

Lossi juurde saab sõita autoga või köisraudteed pidi rongiga. Auto puhul võib olla tippajal probleeme parkimisega, rongisõidule on aga pikad järjekorrad. 

Raudtee edasi-tagasi pilet perele (2 täiskasvanut, 1 laps) maksab 34 eurot. Üksikpilet täiskasvanule on 16 ja lapsele 8 eurot. See pilet sisaldab sissepääsu lossihoovi, tünnikeldrisse ja apteegimuuseumisse. 

Rong sõidab mäele kahes etapis: alumine sõidab kuni lossini ja see on üks moodsamaid köisraudteid Saksamaal; ülemine sõidab Königstuhli mäe otsa ja see on üks Saksamaa vanimaid köisraudteesid (pildil). Vahepeal tuleb maha minna! 

Lossi tasandil soovitan veidi ka pargis ringi jalutada ning vaateid nautida. Mäe otsas on vaated piiratumad, aga seal võib teha väikese eine (pakutakse jäätist, vorsti-saia, avatud on ka restoran).

Meie läksime raudteele umbes keskpäeval ja alumisel raudteel ei olnud veel järjekorda. Pikalt tuli aga oodata ülemisel etapil. Aga ülesse mäkke saab ka matkata! Matkarada koosnes ebaühtlastest kiviastmetest. Me astusime ära umbes 1/3 rajast, kui otsustasime siiski tagasi tulla ning köisraudteed kasutada - lõputud astmed ja palav niiske õhk ei ole selliseks matkaks just kõige mõnusam kooslus, eriti kui jalas on sandaalid, mitte mugavad tossud.

Mida süüa? Kevadel võiks ära proovida mõne sparglitoidu - mina sõin lihtsat sparglisalatit. Ja muidugi flammkuchen - see pitsa moodi küpsetis on just sellest piirkonnast pärit.

Me jõudsime järeldusele, et poest ei tasu jäätist osta - valik on kehv ja maitsetu. Küll aga on imeline valik kohvikutes. Pildil on spagetijäätis šokolaadikreemiga, põnev!

Kui sa sõidad Heidelbergist Prantsusmaa poole, siis külasta ka Ouvrage Schoenenbourg punkriliini (vt minu postitust).

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Vanaroosa.

 

"Pole üldse minu värv", mõtlesin kui tellitud vanaroosad lõngad kätte sain. Seetõttu nad aastateks sahtlisse seisma jäidki ning see võis olla ka põhjus, miks ma isegi siis, kui juba olin otsustanud MIDAGIGI nendest lõngadest kududa, neile kohe õiget mustrit/lõiget ei leidnud.

Aga lõpp hea - kõik hea! Lõpuks ikkagi leidsin sellele lõngale sobiva mustri ja juhtus nii, et kudum ise tuli täpselt nii pikk ja lai, et sobib kanda nii pükste kui seelikuga. Ja mis eriti hea - ma avastasin, et vanaroosa klapib kokku päris mitme värviga, nt erinevate sinistega, mustaga, valgega, kreemikate ja pruunide toonidega. 

Lõng: Rowan Cotton Cashmere (50g/125m; 85% puuvilla, 15% kašmiiri), mida kulus 7 tokki ehk 350 grammi.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Mustreid sättisin ise kokku, aga keskmine motiivirida pärineb raamatust "250 Japanese knitting stitches" (autor: Hitomi Shida). 

Lõng ise on muidugi supermõnus: hea kududa, pehme kanda. Tundub, et kaunid tulevad sellega nii palmikud kui pitsilisem kude. Kampsun sobib nii jahedaks suveks, kui soojemaks talveks. 

Selg jäi lihtne, mustriks vaid väikesed pahempidisilmustest täpikesed. 

Pildid tegime maikuus Lõuna-Saksamaal, Karlsruhe linnas. 

Karlsruhe Tehnoloogiainstituudis (KIT) õpib mu kolmas, noorim poeg. Käisime temal külas. 

Karlsruhes elab üle 300 tuhande inimese. Linn jääb Frankfurdist umbes tunnise autosõidu kaugusele. Sellel teekonnal soovitan läbida ka imekauni Heidelbergi linna (loe Heidelbergi kohta siit).

Ülemisel fotol on Karlsruhe loss. Karlsruhe linn on kavandatud nii, et selle keskel asub loss, millest kiirgab välja 32 tänavat nagu ratta kodarad. Lossis on (päris suur) ajaloomuuseum, aga saab ka ainult torni külastada (soovitan seda teha, kuna vaade on hea ja tornipilet maksab vaid 4 eurot).

Karlsruhe linna juures kõrgub mägi, kuhu saab nii köisraudteega kui ka autoga. Mäel on avar, mitmetasandiline vaateplatvorm (hea koht piknikuks), mis avaneb linnale, ja vana (mahajäetud) loss. 

Meie sõitsime mäele autoga. Kesklinnast siia tulemine võttis aega 15-20 minutit.

Ülikoolilinnak on mõnusalt roheline (haljastus pakkus varju nii päikese kui ka suure tuule eest). Suurem osa hooneid on suhteliselt vanad. Tudengid sõidavad erinevate hoonete vahel ringi muidugi jalgratastega. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

City Lights

Kui aprilli keskel tuli ootamatult lumi maha ja maa läks valgeks, siis meenus mulle, et juba jaanuaris sai pildile püütud must sviiter nimega City Lights. Idee sellise kudumi valmistamiseks sain palju aastaid tagasi lõngade tõttu: musta lõnga soetasin enam ligi 15 aastat tagasi peenekoeliste kirikinnaste jaoks, aga kogemuse ja teadmiste kasvades sain aru, et see lõng ei ole kinnaste kudumiseks kõige õigem. 

Nii jäigi lõng pikalt ootama kuni ta kõrvale ilmus väga kirju intensiivsete toonidega üksik 50-grammine sama peenike Kanadast pärit Koigu lõng. Need kaks lõnga, süsimust ja kirjumirju, tundusid imehästi kokku sobivat... aga kuidas? mis mustriga? No eks selgus tuli õhtuste jalutuskäikude ja kaunite linnatulede peegeldustega. Ja kui suve lõpus jalutasime hilisõhtul abikaasaga mööda Tallinna uut Reidi tee promenaadi, siis see vaade andiski viimase lükke. Mitu päeva nuputasin, otsisin öiseid linnavaateid (Tallinna omi ikka) ja joonistasin kavandeid. Talve alguseks oli kampsun valmis.

Sviitri sisse läks vaid 200 grammi lõnga: musta kulus 190 grammi (Alize Cashmira Fine, 100% villa, 100g/450m) ning kirjut 10 grammi (Koigu KPPPM, 100% meriinovilla, 50g/160m). 

Vardad olid numbriga 3 mm.

Linnatuled kavandasin vaid rinnale. Seljale jäävad tähed (või ilutulestik).

Kampsun on kootud ülevalt alla, ilma õmblusteta, raglaanlõikelisena.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Lisan siia mustriskeemi linnapanoraamist. See on laiem, kui tegelikult oma kampsunil kasutasin, sest skeemi joonistamisel ei teadnud ma veel täpset silmuste arvu, mida kasutada saan. Kuna minu kampsun on kootud ülevalt alla, siis on Tallinn pööratud pea peale.

Kaunist maikuud!

Minu esimene patentkude.

Lisaks kangakudumisele õppisin eelmisel aastal patentkoe kudumist. Selleks ei hakanud ma kuskile kursusele minema, vaid võtsin ette Garnstudio video ja kahevärvilise patentkoe kudumise video. Esimesel õhtul olin ma üsna närvis, sest asi ei tahtnud kuidagi jooksma minna. See patentkoe loogika ei jõudnud kuidagi mulle kohale. Järgmisel päeval värskema peaga hakkasin asjaga otsast pihta ning asi edeneski paremini. Ja kohe hakkasingi oma esimest patentkoes salli kuduma...

Lihtne soonik tüütas mind juba üsna ruttu ning hakkasin otsima uusi patentkoel põhinevaid mustreid. Leidsin väikeste lehtede (või pungadega) mustri, mille sobitasin oma patentsoonikule otsa. No tagantjärgi vaatasin küll, et oleksin võinud värvid paigutada vastupidiselt, nii et valge lõng domineeriks just õiepungadel, aga mitte vahejoontes. Samas saingi nüüd omamoodi mustriga salli :) 

Patentkoe kudumine läks väga aeglaselt. Samas olid lõngad kerged ja kudum ei võtnud (vähemalt esilagu) väga palju ruumi, seetõttu kudusin salli peamiselt autos ja reisidel. Nii see sall venis ja venis, üheltpoolt pikkusesse ja teisalt ajaliselt. 

Salli mõõdud on 190 x 55 cm.

Kõik lõngad olid alpakasisaldusega: 

Valge, hall ja must lõng olid Highland Alpaca Fino (50% alpakavilla, 50% tallevilla; 50g/250m),

kollane lõng Sandnes Garn Alpakka Silke (70% beebialpaka villa, 30% siidi; 50g/200m).

Sall kaalub kokku 280 grammi.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

 Päikest!