27. märts 2018

Ruhnu sukad.

Nagu ikka, käisin hommikul koeraga jalutamas. Päike paistis, linnud laulsid ja vares kraaksus - muidu oli linnas mõnus vaikus. Kuskil kauguses hakkas keegi äkki vaipa kloppima. Tundus, nagu häälekad löögid kostuksid kvartalite kaugusele, aga mind ei häirinud. Meelde tuli hoopis lapsepõlv Kuressaares, kui koertermajade vahel oleva vaibakloppimispuu taga oli laupäeviti järjekord. Olin siis varateismeline, nii 10-14 aastat vana. Elasime viiendal korrusel. Passisin seal üleval, millal eelmine vaibakloppija oma töö lõpetab, et siis kiiresti alla joosta ja puu hõivata. Vahest juhtus, et keegi jõudis minust ette ning siis tuli õues passida. Ega ju vaipadega viiendale tagasi ei viitsinud ronida ja õues oli oodata ka kindlam - et keegi jälle ette ei saaks. Mõnikord läks järjekorras ootamine meelest - sõbrad kutsusid mängima... 

Sellised mälestused siis. Ja ega neil alljärgnevaga muud ühist olegi kui see, et mõlemad on pärit saarelt - minu mälestused Saaremaalt ja sukad Ruhnust :)


Need Ruhnu sukad kudusin Anu Pingi juhendi järgi juba 2013. aastal pärast seda, kui lõppes VEA projekt (vanemaealiste käsitöömeistrite lõimimine tööturule), kus osalesin tugiisikuna. Anu varustas mind sobivate lõngadega (need on nr 8/2), erinevaid tehnikaid olime tema juhendamisel selsamal kursusel omandanud

Juba siis oli teada, et need sukad lähevad raamatusse ning seetõttu tuli mul kududa tervelt 3 sukka - kaks sukka läksid pildistamiseks modellile jalga ning need sain ma hiljem endale, aga kolmas jäi sukanäituse tarbeks Anule. See kolme suka kudumine oligi selle töö puhul kõige raskem. Saate aru küll - kood ühe suka valmis (loed mustrit ja on huvitav!) ja siis teise (see läheb tavaliselt üsna kiiresti, sest muster on üldjoontes juba peas) ning nagu olekski juba kõik, aga siis tuleb VEEL ÜKS sukk kududa, samasugune! Ja kuna lõng oli ka nii tume-tume, siis (arvestades meie pimedaid õhtuid) oli see üsna tüütu. 

Mu märkmetes on kirjas, et ühe suka kudumine võttis aega 20 tundi. Lisaks veel viimistlemisele kulunud aeg.


Tegelikult oli kudumine muidugi tore, sest need Ruhnu sukad on ju hingematvalt ilusad!  Ausalt, ma ise ka ikka veel vaatan ja imestan ja ahhetan! Kuigi mustris on vaid südamed ja kaheksakannad, on kogu kompositsioon ikkagi huvitav ja maitsekas. 

Sukkade originaalid asuvad ERMis (A 668:113). 


Tuleb arvestada, et originaalis olid need sukad 50 cm säärepikkusega. Kui mina oleksin kudunud sama pikad sukad, siis oleksid need jäänud mulle allapoole põlve. Lisaks oleks see kaunis küljemuster jäänud liiga madalale, suur osa ilust aga hoopiski saapa sisse. Seetõttu kudusin oma sukkadele ühe kaheksakanna võrra pikema sääre ja seda soovitan teistelegi, kes pikemad kui 165 cm (muidugi sõltub vajadus ka jala pikkusest). Teine võimalus on teha tumesinine mustrita osa pikemaks. 
Mina olen 170 cm pikk ja suka kõrgus tuli 55 cm. Ja nagu piltidelt näha, oleks võinud sukad veel 2-3 cm pikemad olla, et nad ikka korralikult üle põlve ulatuksid...


Nagu eespool öeldud, kasutasin lõnga jämedusega 8/2 - tumesinist ja valget. Roosimiseks tuleb lõnga võtta kahekordselt! Kahele sukale kulus mul kokku umbes 220 grammi lõnga. 

Vardad olid mul tookord 1,5 mm, kuid suka kude ei ole siin väga tihe. Olen aja jooksul hulga tugevamalt kuduma hakanud, nii et praegu võtaksin pigem 1,75, et saada samasugune kudumistihedus. 



Valged varbaotsad ja kannapõhjad on iseloomulikud kõigile taolistele Ruhnu sukkadele. Järsk varbakahandus on veidi ebamugav. Kui täpne koopia pole eesmärk, siis soovitan mõned silmused kahandada juba sinisel pinnal.


NB! Taga on sukajutt!



Valge põlvepealne (koos keerukorra ja pisikese soonikuga) on minu Ruhnu sukkadel 14 cm kõrgune. Tumesinine mustrita osa on 9 cm kõrge (kui saaksin, paneksin just sinna oma puuduolevad sentimeetrid).



Kes soovib kududa sarnast Ruhnu sukka, siis juhend on olemas uues raamatus "Eesti silmuskudumine 2. Sukad ja sokid". Raamatu autor on Anu Pink ja selle leiab Saara KirjastusestOstke kindlasti ja siis kuduma! 

Nobedaid näppe!

23. märts 2018

Ruhnu sukkadega Pakril.

Peaksin vist oma blogi ümber nimetama matka, näituse ja käsitööblogiks... Kuna minu pealtnäha rahuliku pealispinna all peitub tegelikult üsna rahutu, uudishimulik ja seiklushimuline loomus, ei suuda ma pikalt kodus istuda ja käsitööga tegeleda. Hing tahab vahel metsa või teatrisse. Kuidagi peab ju istuvat käsitöötegemist tasakaalustama.

Käisime perega eelmisel nädalavahetusel Pakri poolsaarel. Tegelikult käisime seal lausa kaks korda - ühel hilisõhtul otsisime virmalisi (kahju küll, aga neid me ei leidnud) ning päeval külastasime Pakri tuletorni ja Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi. Ütlen kohe ära, et kummaski ma ühtegi pilti ei teinud. Õuest vaid...


Tuletorni tipus oli hirmkõva tuul ja kogu ümbruskond oli üsna ilmetu-värvitu. Arvan, et tuletorni tasub ronida pigem suvel või sügisel, kui looduses on rohkem värve ja ilm soosivam. Kuigi väidetavalt on tegemist Eesti kõrgeima tuletorniga, ei ole tornitippu ronimine kuigivõrd väsitav ning nii avanev vaade kui ka torn ise tasub seda vaeva kindlasti ära.
Torni seinad on ligi meetri jämedused.


Tuletorni kõrval saab näha kohalike seas poleemikat tekitanud skulptuuri "Laeva viimne ohe" koopiat. See on Amandus Adamsoni 1899. aastal valminud skulptuuri koopia (skulptuuri ennast säilitatakse Peterburis Ermitaažis). Skulptuurist on koopia teinud René Reinumäe ja see avati 2013. aastal Paldiski linnas, kuid võeti sealt juba kahe kuu möödudes maha. Nüüd seisabki see Pakri poolsaarel tuletorni, kohviku ja tuulise pankranniku lähedal. 


Kohe sealsamas nägime muinasjutulist jäävälja. Tuul oli nii tugev, et pani pankranniku servalt allavoolavad kevadised sulaveed tagurpidi liikuma. Nii tekkis sõidutee ja panga vahele purskkaev, mis maapinnani ja taimedeni jõudes külmus.





Poeg nr 3 tegi mu Ruhnu sukkadest seal mõned pildid. Oo, kui vajalikud on sellised pikad villased sukad niisuguse hullu tuule ja külma käes. Küllap sedasama said aru ka need tublid Ruhnu naised, kes endale põlvedeni ulatuvaid sukki kudusid :)



Üritan mõne päeva jooksul nendest sukkadest siia veel pilte panna, nii et ikka kogu suka ilu näha oleks. Kohtumiseni!

17. märts 2018

Raba ja poolikud sukad.


Mu Muhu sukad on nüüd nii kaugel, et tuleb hakata kandasid kuduma. Mai vaatas originaalide pealt (asuvad Muhu Muuseumis), et nendel seal on kiiluta kand (nagu ka paljudel teistel Muhu sukkadel ja kapetatel). Ma ei ole kunagi varem kiiluta kanda kudunud, aga tundub, et midagi keerulist siin pole - tuleb lihtsalt teha parajalt lühike kannalakk. Õpetus on olemas ka raamatus "Meite Muhu mustrid", lk 36. Probleeme võib tulla pigem siis, kui selgub, et mu sukk pole jala ümber piisavalt vabalt, sest kiiluta kand eeldab laiemat sukka. No igal juhul katsetan :) 


Selle värvipillerkaari kõrvale sobivad ehk fotod, mis tegin paar nädalat tagasi Pääsküla rabas. 




Talvel on vaatetornist päikeseloojangut hea jälgida, sest lehtpuud ei jää ette. 


Õhtune päikesekuld paitab mände.

Mõni mänd on õige huvitava kujuga... meenutab heinahangu.


Raba ise on vist üsna kuivaks jäänud, tasapisi võsastumas.

10. märts 2018

Tikandid võidavad!

Täna näitan fotosid, mis on tehtud ERMi näitusel "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi". See näitus on üleval veel vaid viimased 8 päeva, nii et kiirustage vaatama!!  Minge juba homme!

Nagu näha, jagus minul silmi peamiselt tikanditele. Piltidel on nii kaasaegseid (peamiselt presidendi vastuvõttudel kantud) kleiditikandeid kui ka "igivanasid" iludusi.  

Kauni tikandi saab ka pelgalt sämppistet kasutades.

Selline õiemotiiv on korduvalt ka minu tikanditesse sattunud. Lihtne, aga õrn!

Elupuu motiiv. Jälle lihtne, aga efektne ja jõuline.

Anu Kaburi maasikad ja perfektselt ümmargused õied tunnen ma une pealt ära :) Ja millised värvid! Vastupandamatu!

Palju pisikesi lilleõisi väljendab haprust. Mulle meeldib nende hoogne paigutus. 
Kes oli selle imekauni tikandi teostaja, ma kahjuks ei mäleta...

Nüüd mõned vanemad esemed...

See  1930. aastate lõpus tikitud kampsik on tõeline pärl - mõjub kuidagi moodsalt ja muretult.

Mulle meeldib selle kudumi värv ja tikandi paigutus. Kuigi jakk on täiega vintage, tekkis mul mitmeid mõtteid.

Selle kleidi ilu on seljal ja seal seda jagub.

Külluslik. Nii lehed, suured õied kui ka kellukesed on tikitud paljude erinevat värvi lõngadega.

Sõnu polegi rohkem vaja, eks...

Aga huvilised võivad kiigata ka siia.

8. märts 2018

Kuidas ma ERMis ennast pildistamas käisin.

Uues ERMi hoones käisin ma esimest korda. Ja pean kohe ära ütlema, et mulle seal meeldis. Meeldis hoone ise, selle avarus ja ülesehitus, näitustest rääkimata. Kõike seda ei saa varasemate oludega võrreldagi või õigemini on erinevus nii suur, et tekib küsimus, kuidas üldse oli võimalik varem hakkama saada, esemeid säilitada ja uurida...

Panen siia vaid mõned fotod esemetest, mis mind põhinäitusel või rahvarõiva näitusel inspireerisid. Rahvarõiva näitus jääb avatuks augustini.
Eraldi postituse teen hiljem punase vaiba kleitidest (NB! see näitus on üleval veel vaid loetud päevad).

Nii kaunis motiiv ja värvikombo! Tõstamaa kihelkonna pühapäevatanu aastal 1850.

Mihkli tanust tehtud tasku. Jälle toredate motiividega.

VärviValgusVaip

Tekk, mis lummas täielikult oma imelise värvikombinatsiooniga. Leegiliste kirjadega pindpõimes noorikutekk aastast 1834.

Need suured roosad lilled!!! Kirbla asemetekk. 

Kui üldse midagi häiris, siis paljud ruumid olid umbsed - õhku ei olnud ja ninna tuli mingi kummaline hais. Võhikuna eeldan, et see on vajalik esemete pikaajaliseks säilitamiseks, aga kes teab, äkki on probleem hoopis ventilatsioonis... Õnneks sellega harjub mingi hetk ära.

Näituste vaadeldavuse osas... 

Rohked klaasvitriinid ikkagi kohati häirisid ja panid mul kohe alguses pea ringi käima, eriti näiteks potikildude puhul, kus puuduolevad potiosad olid samuti läbipaistavast materjalist... Lisaks oli läbi klaasi keeruline pildistada. Küll mitte võimatu, aga mõnikord tahtsin eset just otsevaates pildistada ja nii jäin muidugi ka ise pildile :) Aga tühja sellest, ongi lustakas tekifoto...

Me tegime perekondliku tähtusega kätlemistseremoonia ka. Kahjuks puudusid meil uhked riided ja kontsakingad :) See ruum oli tegelikult hoopis väiksem, kui telekast tundus.

Põhja-Eesti rahvarõivad. Tahan ka (sellist ise teha)!

Muidugi Muhu :) Siilikuaia tikand on lihtne, aga see värviline põllepits ja ristpistes tikand!

Kulbid. Mõned hiigelsuured, teised väikesed, oma looga.

Ja ma nii ootan, et need õllekapad pandaks kõik selle muidu kõleda ruumi ühte seina pikkadele kõrgetele riiulitele, nii et kapad täidaks kogu seina. Usun, et vaade oleks võimas (ja kes teab, äkki 10-20-30 aasta pärast võib mõne teise seina täita õllepudelite või -purkidega).



Ilusat naistepäeva! 🌷🌷

4. märts 2018

Anu ja tema sukad-sokid.

Veetsin kaks toredat päeva Tartus, Eesti Rahva Muuseumis. Terve reedene päev möödus näitusi uudistades (mõned fotod tegin ka, aga neid näitan veidi hiljem), laupäeva pealelõuna aga veetsin paljude kudumisfännide seltsis, sest Saara Kirjastus ja Anu Pink esitlesid oma Eesti silmuskudumise seeria teist raamatut Sukad ja Sokid. Kohelatulnuid tundus olevat üle saja ja pea kõik lahkusid raamat või paar kaenlas :) Kuulu järgi oli mõni ilmagi jäänud, sest kirjastuse poolt kaasavõetud raamatud said otsa. No ega mina seda tegelikult täpselt tea, sest ollallaa!!!, mina sain raamatu Anult kingituseks :) 

Imeline Anu!
Anu jagas muidugi autogramme. Järjekord tema juurde oli hiiglaslik, just nagu vanasti vorstipoes. Vahe oli aga selles, et... no vaadake kui õnnelike nägudega kõik on! 


Raamatus on ka kaks minu kootud sukapaari, ühed tumesinised Ruhnu roositud sukad ja teised Vigala triibusukad. Kudusin need Anu juhendite järgi üsna mitu aastat tagasi ning seetõttu ootasin raamatut juba päris januselt :) Minu kootud sukkadest tulevad edaspidi blogisse ka pildid ja muljed.


Tundub, et raamatus on rohkelt avastamist ka kogenud sokikudujale. Lisaks paljudele mustritele leiab sealt erinevaid sokiotsa kahandusi ja hulgaliselt sokikandasid, õpetatakse sokki alustama ja silmuseid arvutama, on antud soovitusi lõnga valimiseks ja nippe viklite hõlpsaks kudumiseks. 

Kui oleks aega, siis tahaksin raamatust kohe kududa ühed värvilised sakimustriga (nt Martna) sukad. Samuti lõbutseksin punasekirjude Vigala sukkade ja Lihula sokkidega. Ja muidugi oleks tore kududa ühed Mustjala vikkelsukad (vöömustrilisi olen varem kaks paari kudunud). Aga erinevaid tehnilisi võtteid saab ju kasutada mistahes sokkide-põlvikute-sukkade kudumisel.


Nüüd tuleb hakata kindaraamatut ootama :)