28. juuli 2015

Perega reisil, 2.

Üks meeldejäävamaid kohti meie Kagu-Eesti reisil oli Vastseliina Piiskopilinnus ja Neuhauseni kõrtsimaja. Tuleb jälle mainida, et sinna külastuskeskusesse on leitud fantastiline inimene, keda nii giidina kui teenindajana oli täpselt nii palju kui vaja. On tore, kui keegi oskab rääkida nõnda hästi, et huvitav on nii suurel ja väikesel... ning tekitab põnevust.

Kuigi linnusest ei ole just palju säilinud, on vaatamist ja ronimist piisavalt. 


Vastseliina linnuse ehitamist alustati 1342. aastal. Oluline oli see rajada Vana–Liivimaa ja Pihkvamaa piirile, sest Liivimaa ordumeistri suhted olid Pihkvaga teravaks läinud. Linnuses olla elanud rüütel-mungad, kes valvanud piiri. Naisi seal ei olnud.

1379. aastal nimetati Vastseliina tugevaimaks ja kindlustatuimaks linnuseks tervel kodumaal!  Selleks ajaks oli koht tuntust kogunud ka pühapaigana. 

Linnus hävitati Põhjasõja (1700–1721) alguses Peeter I vägede poolt. Kusjuures mõni aasta varem oli Peeter I ka ise külalisena linnuses viibinud, kuid ei jäänud siinse napi söögi, st kehva vastuvõtuga üldse rahule.

Vahepeal seisis linnus pea-aegu 300 aastat varemetes1990–ndate aastate lõpul, pärast Eesti taasiseseisvumist, alustati linnuse puhastamist võsast. 2007. aastal avati külastajatele kirdetorn ning 2011. aastal kõrtsihoonesse rajatud külastuskeskus. Viimases asub keskaja muuseum, gruppidele on võimalik tellida keskaja toite ja käsitöökursusi. 


Ma kardan meeletult kõrgust, aga ega minagi saanud lastest kehvem olla ja nii me koos sinna kirdetorni ronisime.

Kirdetorni on rajatud vaateplatvorm. Vaade otse alla - mina sealt alla vaadata ei julgenud - foto tegi abikaasa.
Külastuskeskuses saab selga proovida keskaegseid rõivad, meisterdada mesilasvahast küünlaid ja muudki huvitavat. Näiteks on seal vanade piinamisvahendite näitus ja ülevaade vanadest uskumustest - mina neid ei vaadanud-lugenud, sest kartsin ebameeldivaid unenägusid. 

Meil ei olnud kuhugi kiiret ning nii me jõudsime ehitada  oma linnuse koos kõigi nelja torni ja palvemajaga.


 Suuremad poisid mängisid malet. 
Annile piisas kaunist pärjast, et end printsessina tunda. Ats on soomusrüüs.
Keskaja köök - ahi on uus, kuid tehtud ühe vana leiu järgi.

Mulle lihtsalt meeldis seesugune vaatepilt.
Külastuskeskuse teisel korrusel on seintel pikk "jutuvaip", mida tikivad (lugu ju läheb ikka edasi, eks) kohalikud käsitöölembesed naised.

Jutuvaip (piirkonna lugu ja legende tutvustav käsitöövaip).




 Jutuvaiba autorid.
Samal päeval sõitsime Vastseliinast veidi lõuna poole - Nopri Talumeiereisse. Olime kuulnud, et kuskil sealkandis, Misso vallas pidi asuma ka Tsiistre teemaja. Pidavat seal pakutama maitsvat toitu, mis on tehtud värskest, kohalikust toorainest. Seal sõimegi lõunat. Soovitan teilegi (oleks lähemal, käiksin isegi tihedamat)! Neil on FB leht ka, kus menüül saab silma peal hoida.
NB! Teemaja on esmaspäeviti ja teisipäeviti kinni. 


Senikaua kui me toitu ootasime, mängisid lapsed täringumängu "Tsirkus". 
Nopris meil vedas: pidime võtma ühe suurema grupi sappa ning niimoodi meierei ruumidesse ekskursioonile minema. Paraku jäi see Tartu-grupp kokkulepitust üle tunni hiljaks ning nii viis Nopri peremees Tiit meid privaat-tuurile. Mässisime kõik endid valgetesse kitlitesse-mütsidesse-sussidesse ning nägime ära suured kohupiima- ja jogurtipütid ning šokolaaditükikestega kohupiimakreemi pakendamise :) Muide, kohupiima sisse pannakse ehtsat šokolaadi, mitte selle-sarnast toodet (ja ei mingeid trans-rasvhappeid).

Muide, Annile kohe üldse ei sobinud sealne lämbe-kirbe lõhn - mõne minutiga olid tal silmad punased. Samas mina ei saanud midagi aru, lihtsalt pisut liiga soojad ruumid olid...

Käisime veel talupoes, lüpsilaudas ning vasikalaudas. 

Linnatüdrukule laudalõhn ka ei sobinud - talle meeldisid hoopis kanad.
See vasikas oli veel päris pisike. Kui näpust või rõivastest kinni sai, siis lutsutas mõnuga:)

NB! Ostke talukaupa - ainult nii saavad väiketootjad ellu jääda!

27. juuli 2015

Perereisi võib lugeda õnnestunuks, kui...

1. Kohtud toredate, positiivsete inimestega.
2. Ei teki suuremaid omavahelisi tülisid.
3. Igaüks õpib midagi uut või vähemalt saab midagi uut/värskendavat teada.
4. Kõik läheb pea-aegu plaanipäraselt, st täpselt nii aeglaselt ja mõnuga kui vähegi võimalik, kiirustamata, aga sellest hoolimata on õhtuks kõik lapsed ikkagi meeldivalt väsinud ja uinuvad ilma suurema mürglita.

Ja suu olgu muidugi iga päev kõrvuni. Kõigil. Vähemalt korra.
Ja kõik peavad terveks jääma. See on elementaarne.

Aga ilm - see olgu nagu on... Pea-asi, et päris raju ei oleks.

Meil läks õnneks. Käisime perega Kagu-Eestis.

Alustuseks muidugi Piusa liivakoobastes. 


Oleme poistega Piusal käinud siis, kui nad veel üsna väikesed olid. Esimesel korral oli üks poistest veidi üle aasta vana ning siis saime sügavale koobastesse sisse, nii kaugele kui ise tahtsime... see oli üle 10 aasta tagasi. 

Nüüd on igal pool tõkked ees ning suurem osa koopa-avasid üldse kinni plommitud. Koopaid saab vaadata spetsiaalselt vaateplatvormilt, kuhu pääseb vaid koos giidiga. Ja vaatama tasub minna.

Ahjaa, enne koopa-ekskursiooni näidatakse Piusa Koobaste Külastuskeskuses dok.filmi nahkhiirtest. Ausalt, pisut niru film oli... lootsin sisukamat, just teksti osas.



Mõte, et koopad võivad sisse variseda, ajasid Annile ikkagi hirmu peale. 
Ja liiv oli ka alatasa crocside sees :)


Kõik minu omad... (kõige suurem poeg aga teenib hoopis aega)
Koobastiku kõrval asuv liivakarjäär on nii suur ja vahva, et ajab käsi laiutama ja paneb mõtlema. 

Kui me esimesel korral siin käisime, siis oli me väike poeg (tookord veidi üle aastane) sellest nii lummatud???, et justkui palverändur ta seal kummardus ja suudles seda Piusa liiva, ikka mitu-mitu korda. Vahepeal astus jäle mõne sammu ja siis jälle suudles. 
Ega´s nüüd suurena ta sellest enam midagi mäletanud, aga meil on see kõik ilusti videosse võetud :)



Ja nii rullisidki kaks nooremat ennast liivamäest alla.

No ausalt, ma olen üsna lahke ema. Kui ikka lapsed tahavad lõbutseda, siis nad peavad seda ka saama. Ei hooli me liivastest riietest ega juustest - need saab ju varem või hiljem puhtaks pesta. Mõni väike muhk pole ka midagi hullu. Elu on fun!

Päike paistis!

Koobastikust läheb matkarada läbi metsa savikotta. Sel teel võib kohata rohkelt mustikaid. Need maitsevad hää.



Need on Anni käed. Tavaliselt mul mustikal käies ju fotokat kaasas ei ole. 
Selle pildi tegi abikaasa. Ikka matkarajal. Kahju, et makro-objektiivi kaasas ei olnud...

Piusalt läksime Seto Talumuuseumi, Värskasse. Mulle meeldis, et muuseumitädi ei tegelenud vaid pileti ja nänni müügiga, vaid jõudis iga külastajaga ka pikemalt vestelda ning setode elu-olu tutvustada. 




 Muuseumist veidike kohalikku vanemat käsitööd ka...

Meeste kampsun.


See pitsiga on vist põll?
Muuseumi kõrval, Seto Tsäimajas saab süüa maitsvat lõunat (menüü on setokeelne) ja osta jäätist. 



Meie lõpetasime päeva Tsätski nulgas (Värska vallas), Vana Jüri Seebikojas. Kuigi poes toimetas tore perenaine, siis tegelikult teeb selles talus seepi hoopis peremees Silver. Seebid on neil vahvate nimedega, näiteks eelmise aasta popim oli "Rahapesu seep". Aga on ka "Kiusupunni seep" ja "KamaSutra Koospesu seep". Meie ostsime "Piusa Liivaseebi" (lõhnab mündiselt) ja "Maarja seebi" (lõhnab romantiliselt).

Muide, selleks, et Värskast seebikotta jõuda, tuleb korraks ka Venemaalt läbi sõita - tee läheb lihtsalt sealtpoolt piiri või õigemini teeb piir ühe sügavama nõksu üle tee.

Ja muidu oli täpselt nii, et...

Siin ei ole pangaautomaati.
Ega bensiiniautomaati.
Pole ühtki poodi.
Miski pole linna moodi...

Küll oli igal külal oma rand
ja igal talul oma tiik,
seega oli, kuhu joosta... ujuma.

Saada pruuniks? Võib-olla esimeseks augustiks...
Siis on Seto Kuningriigi päev.

15. juuli 2015

Selle kampsuni nö telgitagune.

Minu jaoks algas selle kampsuni lugu juba eelmise aasta kevadel. Alguses ühepoolselt. 


Nimelt ühel laisal pühapäevahommikul lugesin ma voodis traditsioonilist nädalalehte. Olin oma tegevust pea-aegu juba lõpetamas (sest viis näljast ootasid oma igapühapäevaseid pannkooke), kui silm jäi peatuma Areeni artiklil. See rääkis eesti tüdrukust Robertast, kes töötab Pariisis, kuulsas Balmaini moemajas. Esiti lugesin üsna pealiskaudselt - kiire oli ju... ja ausalt öeldes oli see moemaja-nimi mulle täiesti võõras. Kuid artikkel oli veenev ning mu vaimustus ja huvi (ja võimalik, et ka kadedus kasvas), nii et hiljem uurisin põhjalikult, mis frukt see Balmain on ning mihukesi rõivaid ta teeb. Mäletan, et märkisin veel abikaasale, et "mõtle, kui lahe... töötada kuskil vinges moemekas... aga kui palju energiat see võtaks ning laste kõrvalt poleks see iialgi võimalik, eks" (uskuge, tavaliselt ma temaga ajalehe-artiklites loetud naiste-teemade üle ei arutle). 

Ja siis, pool aastat hiljem, ühel pimedal talvepäeval märkasin Facebookis teadet, kus seesama Roberta Einer otsis kudujaid, kes teeksid tema kavandite järgi paar kampsunit. Nimelt oli Roberta Inglismaal lõpetamas kooli (University of Westminster) ning need kampsunid pidid saama osaks tema lõpukollektsioonist. Pärast väikest mõtlemist saatsin talle sõnumi... Mu enda tunded käisid äärmusest äärmuseni - kord mõtlesin hirmuga, et äkki on kavandid nii keerulised, et ma ei saa hakkama; teine kord jälle kartsin, et ehk on töö nii igav, et mul kaob motivatsioon... 
Ja siis ma unustasin selle teema, kuni nädalapäevad hiljem tuli vastus. Koos kavanditega.

Jaa, kavandid olid üsna keerulised - omanäolised, huvitavad, üldsegi mitte klassikalised, samas rikkalike detailide ja mustritega. Lisaks soovis Roberta rohket 3D-efekti ning erinevaid tekstuure-tasapindasid, mida kuduja ise pidi katsetama-välja pakkuma. 
Kuigi see kõik kokku kõlas pea uskumatult, tekkis mul kohe mingi tunnetus või äratundmine... juba fantaseerisin, kuidas kampsuneid tehniliselt kududa ning milliseid koekirju kasutada. Nii julgesingi väljakutse vastu võtta. 


Ja mõni päev hiljem valisime juba lõngad välja. Range värvikaardi järgi lõnga valimine on keeruline, eriti kui seda teha e-poest. Lõngavärvi tegelik intensiivsus ja sobivus selgub alles siis, kui seda reaalselt näed ning teiste värvidega kõrvutad. Kogemus ütleb, et mõnikord tuleb proovitööks kududa paras tükk, et aru saada, kuidas värvid teineteise suhtes mõjuvad. Lisaks tunduvad talvel üldse kõik värvid teistmoodi kui suvel...
Seekord juhtus nii, et Londonist, e-poest tulnud helesinine värv oli liiga hall ning ma lubasin siin kohapeal sobivama otsida. See osutus aga raskemaks, kui ma olin arvanud. Esimesena ostetud lõng tundus eraldi üsna mõnus helesinine, kuid proovitööd kududes oli näha, et ka see jääb lahjaks ja halliks. Uute otsingute tulemusena sain helesinise, mis teiste kõrval oli pigem liiga tume, ning peenike rohekas-sinine, mis tooni poolest oleks küll sobinud, kuid kampsuni üldmulje oleks veidi muutunud. Appi! Vot sel hetkel mõtlesin esimest korda, et küll oleks hea kui disainer oleks kõrval ning ütleks, et "võtame selle värvi ja teeme niiii". Aga pidin ise hakkama saama... Tegin erinevates lõngakombinatsioonides vähemalt 6-7 tööproovi. Võimalikult õige helesinise saamiseks võtsin kaks erinevat lõnga kokku.

Ühel tööproovil katsetasin helesinistele peenvillase lõngaga kergema rohelise varjundi lisamist...

Märtsi keskpaigaks olid olemas kõik lõngad ja mõõdud. Alustasin kampsuni kudumist. Ülevalt alla, ringselt. Kolm korda. Esimene kord sai liiga suur, teine kord tuli liiga sakiline (kampsuni rinnal jooksvad sakid mõjutasid liiga palju kaelust ja õlgasid, mistõttu tekkisid sinna ebavajalikud kumerused). Ja kui pool (naba)kampsunit oli valmis, siis selgus, et kogu muster ei taha ära mahtuda (raske, kuid õhuline kude venis üsna palju) - tuli ülemist osa veidi vähendada. Kõige selle valguses oli Roberta ise väga motiveeriv ja innustav - oli meeldiv temaga koostööd teha.



Kogu kampsun on kootud nii, et kaks lõnga jooksevad korraga vardale - nii sai piisavalt paks. Samal ajal oli kogu alumise osa kudumisel mustris 3 värvi. Teate, kuidas on kolmevärvilist kirjamustrit kududa... Jube! Aga kui korraga jookseb varrastele lõnga kuuest kerakesest - topeltjube! Ja aeglane. Võin vaid rõõmustada, et ma seda kolmevärvilist mustriosa kordagi harutama ei pidanud... Ja lõngajooksude pärast ma ka väga muretsema ei pidanud - need võisid jääda pingule, et oleks mahulisem, reljeefsem.



Aprilli keskpaigaks oli kampsun valmis. 
Muide, enne lõppu sain veel kiruda, et olen liiga tarmukas ja põhjalik lõngaotste peitja :) 

Kampsun ilma suuremate lisanditeta. (Selle ja kõik järgmised fotod saatis mulle Roberta.)
Mulle meeldib, kuidas Roberta asju näeb ja suudab need toimima panna. Mul jäi lõpus lõnga puudu - roosa ja briljantroheline said täiesti otsa ning varrukad jäid liiga lühikesed. Just sooniku jagu oleks olnud vaja juurde kududa. Mulle endale tundus, et järelejäänud rohuroheline oli liiga intensiivne, et sellest varrukaotsad teha. Samas polnud meil enam aega, et uusi lõngasid tellida. Saatsin kampsuni ära. Aga Roberta märkas, et sinna sobib hoopis helesinine - ma ise ei tulnud selle pealegi, sest varrukates ju helesinist ei olnud. 
Ja nagu näha, siis moešõul kasutas ta kampsunit hoopis pahupidi. Julge lahendus!

Ja kõik need paelad, litrid ja narmad, mis hiljem kampsunile peale said. Vau!!



Tulemuseks on lõbusalt vahukommine ja parajalt barbilik soe kampsun, mis meenutab mulle 80-90.ndaid (vaata näiteks sarja ENSV). Kududes mõtlesin, et ma justkui oleksin midagi sellist juba varem teinud või vähemalt kandnud. Täielik nostalgia! Retro! Mu viiene tütar oli ka väga rahul - ütles, et temalgi võiks selliste värvidega kampsun olla. Aga abikaasa arvas, et mood on kummaline :)
  



Aitäh, Roberta, selle võimaluse eest! On väga uhke tunne oma kootud kampsunit Sinu moešõul ja Vogue lehel näha.

Vaata ka:
www.facebook.com/RobertaEinerDesign
www.robertaeiner.com/
www.vogue.co.uk/fashion/autumn-winter-2015/ready-to-wear/westminster-university/full-length-photos/gallery/1404055
buduaar.ee/Article/article/fresita-blogi-calling-all-girls

Mulle meeldib kleit, mis on keskmise tüdruku seljas.

Muide, Roberta otsib oma uue kollektsiooni jaoks jälle kudujaid. Vaata FB-s käsitöö-gruppidesse.