17. november 2017

Maasikate ja lilledega maikakleit.

Nüüd panin siia hoopis ühed värvilised pildid oma kesksuvisest tikkimistööst. Loodetavasti mõjuvad need värskendavalt tänases sombuses sügispäevas...


Lihtsa vaarikapunase maikatüüpi trikookleidi ostsin Reserved´i poest juba kevadel ja tegelikult plaanisin sellega palavatel suveilmadel kodus ringi sehmida. No palavaid suvepäevi meil seekord praktiliselt polnudki, aga suuri mahlaseid metsmaasikaid oli kohe eriliselt palju. Nii sähvataski mulle, et sellisele ägedale puhta pinnaga (ja ikka veel kandmata) kleidile võiks sobitada vanadele Lihula tekkidele tikitud motiive. Pealegi olin ma ammu tahtnud katsetada soonikulisele trikoopinnale tikkimist...

Hakkasin otsima tekke, kus muuhulgas oleksid ka maasikad.  Raamatust "Lihula lilltikand ja meistrid" (L. Mandel, H. Vaab) leidsin punasepõhjalise teki (tikkija: Ann Kreek (1867-1947)), kus olid meeldivalt heledad toonid, huvitavad lillekombinatsioonid, lihtne vanamoodne stiil ja muidugi maasikad. Valisin sealt välja mõned meeldivamad motiivid ning paigutasin need hajusalt kleidile.




Seekord tikkisin puuvillase mulineega. 







Reisil sain korra ka kleidi selga (proovin paar pilti sokutada järgmisse postitusse), aga hetkel ootab kleit järgmist suve. Kohtumiseni!

10. november 2017

Tavalised banaanisokid.

Ega need sokid suurt tähelepanu väärigi, sest mis siin ikka erilist on... parempidine kude ja tavaline (soonikust alustatud) kudumisviis. Aga tavapäratu on hoopis see, et sokilõnga värvisin seekord hoopis tokis. See tähendab seda, et ma ei kerinudki lõnga vihiks ümber, vaid panin kaks valget lõngatokki (selliselt nagu need poest tulevad) algul kollase värviveega potti ning kui värv oli kinnitunud, tõstsin need tokid otsapidi tumehalli värvilahusega potti. Eelnevalt olin tokist läbi surunud pika grilltiku, mille asetasin nüüd üle värvipoti nii, et värvi sisse ulatuks vaid 3-4 cm lõnga. Tulemust näeb mu Barcelona postituses (klikkige selle pooliku soki pildile, siis näete lõngatokki paremini).

Olin ennast meelestanud selliselt, et toki sisemus ei jõua kollase värviga piisavalt "sõbruneda", mistõttu võib osa tokist jääda heledam või hoopiski valge. Tegelikult aga värvus kõik ilusti kollaseks. Ainult hallid värviträpsud jäid toki sisemuses veidike lühemad (see on ka loogiline, eks), mistõttu on mu sokkidel päkkades mõnusad peenikesed triibud.
  

Tunnistan ausalt - neid sokke oli päris naljakas kududa. Eriti siis, kui esimene oli valmis ja hakkasin kuduma teist, paremat. Tundus, et sokid tulevad täiesti erinevad. No vaadake ise - esiteks oli teisel lõngatokil osa lõngast halliks värvimise käigus tokilt maha jooksnud ja nii on parema jala soki soonikust kolmandik täiesti hall. Ja sealt edasi on hallid triibud märgatavamalt lühemad kui teisel sokil (jah, seda tean ma vaid ise, sest piltidel seda tegelikult ju eriti ei tajugi). Kolmandaks veel see osa, mis tuleb pärast kanda - kuhu seal küll hall värv kadus? 

Sellepärast tuligi mul imelik mõte, et kõrvalekalletest tuleb tähelepanu eemale juhtida ning säärtele pisikesed lilleõied peale tikkida. 




Kannad kudusin hiljem. Sellise kirju lõnga puhul tundub see olevat kõige parem variant. Ega ma ju ei teadnud ka, kas mul lõngast jagub. Nii jätsin tagavaravariandiks selle, et kannad (ja vajadusel ka sokininad) tulevad mingist teisest lõngast. Õnneks õiget lõnga (napilt) jagus.

Lõng, mida värvisin, oli Sloveenia tehase toodang: Bilby, Albin (75% villa, 25% polüamiidi; 50g/175m).
Vardad nr 2.
Silmuseid soonikus 20*4, säärel 16*4.



Palun öelge mulle, mida teha talvel selle piparmündipotiga mu selja taga. Savipott võib vist õues talviste külmadega katki minna? Kas peaksin piparmündi tingimata kuskile peenrasse istutama või võin ta hoopis koos potiga nt garaažiaknale tõsta? Äkki on kellelgi kogemusi...

6. november 2017

Barcelona 2 ehk veel 10 aastat.

Nagu ma eelmises postituses juba mainisin, tasub muuseumidesse jm soetada piletid just veebilehe kaudu. See on kasulik mitmel põhjusel - pileti saab üldjuhul osta kindlaks kellaajaks ja nii pääsete ilma järjekorrata sisse. Veebilehelt ostetud piletid on (tavaliselt 10%) soodsamad, lisanduvad õpilaste jm soodustused, mida tasub ka kindlasti kasutada. Nimelt ei ole selline "meelelahutus" Barcelonas sugugi odav - arvestage, et valdavalt tuleb (mistahes kohtades) pileti eest välja käia umbes 20+ eurot inimese kohta. 

Aga veel Gaudist... Ka Casa Batlló tundub nii äge, et sinnagi tahaksin ma kunagi minna. Käisime majast mitu korda mööda, sest see asus üsna meie ööbimiskoha lähedal. Mulle tundus, et maja fassaad on eriti efektne just päevavalguses, kui sinine taevas akendelt vastu peegeldab. Õhtul võis maja väljastpoolt pea-aegu märkamatuks jääda. 


Gaudi on Barcelonasse kujundanud ka pargi. Park Güell asub kõrgel Carmeli mäel. Sinna ronimine on paras väljakutse ja kuigi teekonda aitas hõlbustada mitu eskalaatorit, jäätis ja topsitäis puuviljakuubikuid :), siis vähemalt mina olin pärast seda mäkketõusu nii-jube-väsinud, et liiga palju ma seal pargis ringi jalutada ei jaksanudki.

Pool teed mäest üles on läbitud. See ei ole veel park :)
Park oli esialgu mõeldud rikaste elurajooniks ja aastatel 1906–1926 elas seal ka Gaudi ise. Tänapäeval asub tema majas Gaudí majamuuseum (Casa Museu Gaudí). Üht osa pargist ja majamuuseumi saab külastada vaid tasu eest, kuid suur ala on ka priilt avatud, sh mäetipp. 



Mäelt avanevad vaated nii Barcelonale kui ka Vahemerele. 



Pargis on draakoni trepid, mosaiikskulptuurid ja sambad. 


Tasulise ala peasissepääsu mosaiikkatused on nii paljude pisikeste detailidega, et kohapeal palja silmaga kõike seda (pisikese kiiksuga) ilu ei märkagi. 

  

Viimased 15 aastat oma elust pühendus sügavalt usklik Gaudi aga hoopis kiriku, Sagrada Família ehitamisele. Seda omapärast, vaid rahva annetuste najal valmivat kirikut on ehitatud nüüd juba 135 aastat ning hetkel on antud lubadus, et juba 10 aasta pärast on hoone valmis. Minule tundub see tähtaeg küll üsna ulmeline, aga arvestades tehnoloogia arengut ja inimeste entusiasmi võib neil ju ka õnneks minna...


Kõrgetest tornidest pääseb kahte (liftiga saab üles ja treppidest alla). Piletit ette ostes tuleb määrata, millisesse minna soovite (kui esimest korda lähete, siis suurt vahet pole - minge sinna, kuhu pileti saate sobivaks ajaks). Tornidest on lõputud vaated, lisaks näeb lähemalt väiksemate tornide toredaid kaunistusi. No mul ikka hakkas pea ringi käima (eriti kui oma lapsi alumisel rõdul nägin)... Aga tundub, et nemad ei kartnud midagi. 





Kui 1882. aastal Barcelona lähedale kiriku ehitamist alustati, siis valitses ümbruskonnas tühjus. Kogu hoonestus on sinna tasapisi juurde tekkinud. 


Kirikus on võimsad vitraažaknad, mis päikesega on eriti efektsed. Värvilised valgusemängud tekivad nii seintele kui ka põrandale. Loomulikult toimuvad kirikus ka jumalateenistused.

Lisaks Gaudi-majadele käisime me veel Barcelona staadionil Camp Nou (oma 99 tuhande kohaga on see Euroopa suurim staadion), kus lastele pakkus nalja see, et eri suuruses karbikestes sai kaasa osta jalgpalliväljaku muru :) Staadionil sai minna kolmele tasandile, siseruumides on jalgpalli- ja jäähokimuuseum (uuemad ja vanemad karikad, riided jms), mitmed virtuaalnäitused ja filmid. Oli huvitav ka minusugusele spordivõhikule.

 

Loomulikult käisime ka rannas ujumas, tantsivate purskkaevude showl (Magic Fountain Montjuic - ülilahe õhtune üritus, soovitan kindlasti nii lastele kui ka täiskasvanutele) ning akvaariumpargis (L'Aquàrium Barcelona - mina olen erinevaid veeparke näinud nii siin kui ka sealpool Eestit ning neist pisut tüdinud, kuid Merili varasemaid ei mäleta, nii et tal oli ikka väga huvitav... kõik need haid ja pingviinid ja merihobud jne). 







Kohalikud linnud tuletasid mulle pidevalt meelde, et mul on kodus ports rohekaskollast alpakalõnga ootamas...

3. november 2017

Värvikas Barcelona.

Käisime perega Barcelonas. Viiekesi. Kõige suurem poeg jäi koju kassi ja koera hoidma. 


Kui lennupiletid ostsime ja korteri broneerisime, siis ei andnud Kataloonia iseseisvumise rahutused veel märkugi. Aga nüüd tundus asi ikka päris hull. Reisile eelnevatel nädalatel lugesime-vaatasime iga päev ärevalt uudiseid ning kaalusime, kas reis jätta ära või mitte. Lõpuks sai otsustatud, et ikka sõidame. Lapsed tahtsid ka nii väga minna. Nii väga, et Ann jäi enne reisi haigeks. Oli see nüüd reisipalavik või mõni viirus, aga päev enne lendu oli tal palavik üle 39. Lendu kartis ta nii hirmsasti, et Tallinn-Stockholm möödusid pisaratega - no see väike lennuk ikka loksutas ja raputas ka tugevalt (minul lõhkes nende (vaba)langemiste ja rõhuvahetuste tõttu silma all koguni veresoon ning tekkis tume sinikas). Seevastu Stockholm-Barcelona lend oli ilus nagu unenägu - valgete seebivahupilvede kohal ja sinise taeva all sõitmine oli ka lapsele puhas nauding. 

Mina muidugi kudusin lennukis. Olin oma asjad organiseerinud nii, et lennukisse võtsin kaasa ühe mohäärsviitri, mille tarbeks soetasin endale bambusringvardad (nr 4,5). Need vardad piiripunktides vähimatki huvi ei äratanud. Kohapeal (õhtul korteris, kohvikus, rannas ja metroos) kudusin sokke. Sokivardad (nr 2 metallikad) jätsin äraantavasse pagasisse, aga muuseumide turvaväravates neist välja ei tehtud.

 

Korter oli meil ühe suurima tänava, Passeig De Gracia ääres (Bcn Paseo De Gracia Rocamora Apartment, booking.com). Asukoht oli iseenesest väga hea - metroojaam oli kohe maja ees ning mitmed vaatamisväärsused vaid jalutuskäigu kaugusel. Tihe liiklus häiris vaid siis, kui rõduukse lahti tegime. Samas oli puhkepäeva hommikul hea rõdul kududa ja kohvi juua, sest sinna paistis päike ja tänaval sagimist oli märgatavamalt vähem. 

Korteri all oli Lacoste pood ning kohe kõrval Max Mara ja teisel pool vinge kohvikapslite esinduspood. Üle tänava olid Chanel ja Gucci. Ega me neist üheski käinud (va kohvipood), aga olin nii mõneski suurlinnas mõelnud, et milline on elu nende ägedate poodide-restoranide kohal... Et millised on korterid ja kuidas need inimesed elavad...  Aga näed - need on hoopis apartmendid :) Arvan, et meie majas olidki peamiselt rendikorterid ja ärid.


Gucci vaateaken.
Ajakirjanikud olid kogu aeg uudiste valves.

Kuigi seal oli iga päev üle 20 kraadi sooja, on ikkagi sügis ning päike käib madalalt. See tähendab, et kitsastel (ja kõrgete majadega) tänavatel on päikest vähe, tänavad tunduvad süngelt pruunid ja värvid ei paistagi kohe silma. Meie otsisime sageli soojemat tänavapoolt ja istumiskohta.



Aga tegelikult on Barcelona värvikas ja seda mitmes mõttes. 

No võtame näiteks turu. Millised ägedad värsked smuutid, vorstid ja piprad!! Lisaks veel topsides pakutavad värsked puuviljakuubikud (sisaldasid melonit, maasikat, kookospähklit, ananassi, mangot jne), mida ma jään nii väga igatsema. Ja üliarmas kommimüüja, kes meil kõigil kohapeal suu pähklikomme täis toppis ning mind tabas selline hellushoog, et ma teda kallistasin (kommi muidugi ostime ka, isegi kaks korda).






Ja siis muidugi Gaudi - omapärase stiiliga katalaani arhitekt, kelle loodud üsna sürrealistlikud hooned Barcelonat ilmestavad. Muide, inspiratsiooni sai ta loodusest, nt meekärjest, lavendiõite kobarast, linnu selgroost jne. Nüüd saadakse aga inspiratsiooni tema töödest - paljud linna tänavakivid on just Gaudi loomingust oma vormi leidnud. 

Meie ööbimiskoha lähedal (u 5 minutit jalutada) oli koguni kaks Gaudi maja - Casa Batlló ja Casa Milà (La Pedrera). Viimases käisime ka sees. Külastada saab kaht korrust ja katust. Sattusime sinna õhtusel ajal, just päikeseloojanguks. Siin järjekorda ei olnud, aga üldiselt tasub igale poole piletid veebilehe kaudu (kasvõi üks päev varem) ette osta. Nii ei pea kohapeal pikalt ootama.

La Pedrera. Katusel. Need toredad figuurid on korstnad, suuremad on sissepääsud.
Katusel. Sissepääs ja korsten.
Pööningukorrusel, kus vanasti kuivatati pesu, on nüüd näitusesaal. Gaudi tööde maketid, ajalugu, inspiratsiooniallikad jne. Ka pööning ise on omaette vaatamisväärsus.



Elukorrusel saab näha, kuidas elas ühe Barcelona ärimehe (majaomaniku) perekond sadakond aastat tagasi. See on majapidamisruum. 


Majas on kaks sisehoovi. Välisvaade on isegi üsna tagasihoidlik :)



Nii. Leivad said mul nüüd ahjus valmis, nii et lähen toimetan veidi... Paari päeva jooksul üritan edasi kirjutada.