25. oktoober 2016

Punasepõhjalised sõrmikud.

Poeg Number Kolm vajas uusi kindaid. Tegelikult teadsin ma juba kevadel, et pean lapsele talveks uued sõrmikud kuduma, aga ma ei võinud ju arvata, et külmapoiss hakkab hommikuti näppe kimbutama juba oktoobri algusest!! Nii läks seekord eriti kiireks ning mõtlesin, et vaheetapina ostan pojale hoopis mingisugused suvalised masinkootud (meeste)sõrmikud. Kohalikus poes maksid lihtsad rohelised "hiinakad" vaid kolm eurot. Aga nii nagu ma need kodus kapiservale jätsin, siis samasse kohta need ootama ka jäid... Poiss käis koolis oma nappide randmesoojendajatega ning iga päev uuris, millal ta uued kindad valmis saavad. Näpuotsad külmetasid, aga neid lohvakaid poekindaid ta kah ei tahtnud...


Värvidega oli aga lugu nii... Kui hakkasin kindaid kuduma, siis küsisin pojalt, mis värvidega tema sõrmikud olla võiksid. Tema arvas, et sobivad must ja roheline. Klassika! Aga samas meeldisid talle ühed punase-rohelise-kollasekirjud kindad mu fotokogust. Nii tegin talle kaks tööproovi (mõlemad sama mustriga) - esimese tema soovitud musta-rohelisega, teise aga rohelise-punasega. Ta valis viimase, värvilisema :) 



Mustri leidsin raamatust "Eesti kindakirjad ja sokikijad", E.Lutsepp, I.Tammis, kus seda on nimetatud kõõrukirjaks. Kahjuks ei selgu raamatust, millistes kihelkondades või milliste värvidega seda kindakirja on kasutatud. Niisamuti ei võinud ma arvata, millise randmega seda mustrit sobitati. Võtsin värvivalikul eeskujuks Mulgi kindad (tean, et sarnast kõõru- ehk  rattakirja kasutati ka Helmes) ning tegin valelapilised randmed. 

Seekord värvisin ise vaid tumepunase lõnga. Mustris kasutasin Raasiku pika värviüleminekuga rohelist lõnga, millest valisin välja just mulle sobivad lõigukesed.

Vardad olid numbriga 1,5. Soonikus oli 16x4 silmust, hiljem 20x4. 




Haaknõelad on sõrmiku kudumisel head abimehed...
  

19. oktoober 2016

Neoonvärvides sokid.

Nii lihtsatest sokkidest ma ei oleks hakanudki pilti tegema, aga pidin ju selle lõngasaamise loo kirja panema... 


Talvel suri mu ema :( Kevadel tõin Kärlalt, ema viimasest kodust, ühe suuremat sorti vineerist käsitöökasti. Selle kasti oli isa mulle sünnipäevaks kinkinud juba siis, kui ma sain 13 või 14 - armastasin ka tol ajal palju käsitööd teha. Tallinna õppima asudes jäi kast aga vanematekoju ning käsitöögi vajus üsna suuremasse unustusse. Saaremaal ma kasti sisuga eriti ei tutvunud, aga nüüd oma kodus avastasin, et ema hoidis seal oma lõngajääke ehk siis erinevatest kudumitest järelejäänud lõnga. Muuhulgas sisaldas see üht väga kirjut pikkade värviüleminekutega neoonlõnga, mis käe all tundus pigem täisvillane või vähese polüamiidisisaldusega (sokilõng). Arvatavasti oli ema sellest tokist juba ühed sokid kudunud ning järelejäänud kogus oli selline kahtlane, et kas tulevad veel ühed lastesokid välja või siiski mitte... Kuna Annil on tänavu just uusi sokke vaja, siis proovisin järgi ning saingi õige suurusega ja (mis eriti tähtis) ühele seitsmeaastasele tüdrukule meelepäraste värvidega sokipaari. Ann on õnnelik ja mina saadan mõttes kallistusi teispoolsusesse... 

Sokid ise on tõesti täiesti tavalised, sest minu meelest nii kirju lõng erilist mustrit ei vaja, eriti kui tegemist on lapsemõõtu sokiga. Nii ongi siin lihtne parempidine kude, vaid külgedele kudusin peenikesed palmikud, mis jooksevad varbaotsteni välja. Kand on hiljem ringselt külge kootud.

Lõnga kulus 50 grammi. Lõnga koht ei oska ma rohkem midagi lisada, sest lõngavööd sellel ei olnud. Aga kui keegi lugejatest oskab arvata, mis lõngaga on tegemist, siis mul oleks info üle hea meel... FB-s juba selguski, et tegemist on sokilõngaga Regia Fluormania (100g/420m).

Kasutasin vardaid numbriga 1,75 mm (soonikus nr 2,25 mm). Silmuseid oli 4x14. 

   
 




Käisime nädalavahetusel Anniga rabamatkal ja ta oli nõus uute sokkidega mulle poseerima. Ilm oli ülimalt sompus ja valgust nappis.


4. oktoober 2016

Must seelik.

Nüüd juhtus nii, et mul tuli heegeldada üks klassikaline must pliiatsseelik. Nimelt ostsin ma endale juba kevadel mustade täppidega siidpluusi (ai, ma armastan täppe!!), aga kui ma selle kõrvale sobivat seelikut otsisin, siis muidugi ühtegi õiget (tagasihoidlikku, hästiistuvat ja heast materjalist) ma ei leidnudki. Kuna ma ei ole just eriti hea ostleja - mulle lihtsalt ei meeldi mööda poode käia ning rõivaid selga proovida - siis otsustasin viimaks, et teen endale ise selle seeliku. Ja et ma õmblemises ennast veidi ebakindlalt tunnen, siis hoopis heegeldasin. 


Nende lihtsate motiivide idee sain ajakirjast "Minu käsitööd" 5/2010, kus seesugustest oli tehtud üks väike must kleit. Minu seeliku jaoks tuli küll motiive veidike kohandada.

Lõng: Arezzo lin, HjerteGarn (29% lina, 37% puuvilla, 34% bambust; 50g/150m), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi. 

Heegelnõela number oli 3 (värvel ja alumine äär on tehtud numbriga 2,5).







Et seelik ikka ilusti keha järgi oleks (ja mitte lihtsalt kandiline kott), siis on motiivid vaid ees ja taga. Küljed lahendasin veidi teistmoodi - allolevalt fotolt on seda veidike paremini ehk näha.



Sellises toredas kohas me seekord pildid tegimegi...