25. september 2017

Alt üles või ülevalt alla?

Mäletate seda raglaanlõikelist palmikutega kampsunit, mille aasta alguses õele kudusin? See oli kootud ülevalt alla. Nüüd kudusin samasuguse, aga alt üles. Muster on pea-aegu sama, vaid ette tegin ühe rea palmikuid rohkem. Aga muidu polegi vahet märgata või kuidas teile tundub? 


Peamine põhjus, miks ma tavaliselt alustan kudumist just ülevalt, on seotud lõngakogusega. Kui lõnga on piiratud hulk, siis saab teha just nii pika kudumi, kui varud lubavad. Ja kui lõnga kipub üle jääma, võib teha hoopis poolmantli või pikemad ärakeeratavad varrukaotsad. Mõne kampsuni puhul aga tuleb leppida just kolmveerand-pikkuses varrukatega. Ja mis eriti hea - kui kudum pärast viimistlust liiga palju pikkusesse venib, siis on seda väga lihtne lühemaks teha.

Teine põhjus on aga proovimise võimalus ja õige suuruse parem tabamine. Nimelt, kuigi ma teen alati uue lõnga puhul proovitöö, võib suure kudumi puhul proovitöö ja tegeliku töö silmuse suurus, kudumistihedus jms siiski erineda. Ülevalt alla kududes on raglaanlõike puhul õige suurus/laius kiiresti näha ning valearvestuse puhul tuleb lihtsalt veidike kas juurde kududa või vähemaks võtta, st veidi harutada. Kui ma aga koon alt üles ning siis pärast 20-30 cm avastan, et "küll on suur", tuleb kogu töö üles harutada... Sama on varruka pikkuse arvestusega - kui varrukas on kohe kudumi otsa kootud, on kohe näha, kui palju on vaja kududa.




Nii ongi kujunenud, et ma kipun uue lõnga või uue mudeli puhul kuduma pigem ülevalt alla. Kui aga silmuste arv, lõnga kogus ja kudumi suurus on täpselt ette teada ning tuttav ja läbiproovitud, meeldib mulle siiski kududa hoopis alt üles. Miks nii? 

1. Sest alt üles kududes jääb alla kohe ilus veniv äär. (Mäletate, õe kampsuni puhul ma kirjutasin, et rahuldava ääre saamiseks pidin kasutama nõelaga lõpetust. Teine võimalus oleks olnud soonik eraldi kududa ning see hiljem kudumile külge silmata, aga seegi on väga aeganõudev tegevus.) 
2. Alt üles kududes tuleb raglaani jaoks silmuseid kahandada ja kahandatud silmus on minu meelest ilusam ja tugevam. (Ülevalt alla kududes peab silmuseid juurde looma, mis tähendab kas õhksilmuste ridu või silmuste venitust vms ning see ei sobi alati igale lõngale või mustrile).
3. Ma olen vahest liiga kärsitu, et kudumi lõpp-etappi jätta selline igav teema nagu on pika laia sooniku kudumine. Nii hea on see kohe alguses ära teha ning siis kõige selle mõnusa ja huvitavaga jätkata - palmikud :).



Lõng on sama, mis õe kampsunil: Drops Nepal (65% villa, 35% alpakat; 50g/75m) ja seda kulus 20 tokki.

Vardad nr 6, soonikutes nr 5 ja 4,5.




See kampsun läks soojendama Kairi ema, kes peaks olema üsna minu mõõtu daam. Piltidel on kampsik veel minu seljas ja nii õnnestus sellesse emmata ka augustikuu viimaseid päikesekiiri. Mõnusat kandmist!

18. september 2017

Matu kampsun.

Kuidagi on juhtunud nii, et mu lähisugulastel on palju lapsi. Minu vennal ja minul on mõlemal 4 last, õel on 3 ning mu mehevennal on ka 3 last. Kokku 14 toredat tegelast. Ja teate - tervelt 10 neist on poisid! Osad neist on juba üsna suured ja mõned jälle üsna pisikesed :) Ühele neist väiksematest poistest kudusingi selle kampsuni. 


Lõnga ostsin juba talvel, kui käisin Pärnus Woolminti poes. Läksin sinna tegelikult hoopis ühte teist lõnga uudistama ja lisaks ka Sandnes Garni lõngadega tutvuma, aga see mehiselt roheline pisikeste träpsudega lõng jäi äkki mulle silma ja nii ta minuga kaasa tuli ning kampsuniks sai.

Lõng: Atelier Zitron, Mistral (95% meriinot, 5% viskoosi; 50g/100m), mida kulus 90-100 cm pikkuse lapse kampsuniks 5 tokki (täpsemalt 230 grammi).
Vardad: soonikutes 4 mm, mujal 5 mm.
Muster: omalooming. 
Palmikud on kampsunil vaid ees. Ülejäänud pind koosneb erinevatest parempidi-pahempidi koekirjaga mustritest.

Kampsun on kootud ülevalt alla, ilma õmblusteta. Alustasin soonikkaelusest ja sealt edasi jätkasin raglaaniga (seljal on paar lühendatud rida ka). 



Mõnedel piltidel näeb kampsun välja pisut liiga sõjaväe-pruuni tooni. Õige värv on siiski rohelisem - selline mõnus küpse sügise roheline :)


Selle kampsuni sain üsna kiiresti valmis... no oli ehk nädalajagu nikerdamist. Aga kui oleks vaja kogu sellele kambale (nii suurtele kui väikestele) vähemalt üks kampsun kududa, siis tuleks vist umbes poole aastaga arvestada...


Naabritel on värava taga noor vaher, mille on kaks latva. Juba teist aastat lähevad ühe ladva lehed varakult punaseks, samal ajal kui teise ladva omad püsivad rohelised pea-aegu langemiseni. Tänavu olid esimesed lehed punased juba augusti lõpupäevil.

11. september 2017

Ilse hallikassinine kampsun.

Mäletate mu roosat kampsunit, seda siin. Ilsele hakkas see nii meeldima, et ta soovis endale ka sarnast, aga hallide ja siniste toonidega. Kuna lõnga, millest mina enda Roosa kudusin, pole enam kuskilt saada, tuli leida mingi asendusvariant. Mõtlesime katsetada Drops Eskomoga. See on küll hoopist teisest puust lõng - täisvillane, õhuline ja ühtlane - aga vähemalt jäme ja hea värvivalikuga. Õnneks oli poes (Must ja Roosa) olemas just vajalik kogus omavahel imehästi sobivaid sinakaid toone. 


Ka selle kampsuni kudusin ülevalt alla. Klapitasin värvi ülemineku kehal ja varrukatel samale joonele.  Alustasin helesinisega, lõpetasin tumedamaga. Mõlemaid kudusin pea viimse piirini, nii et järgi jäid neist vaid mõned kümnesentimeetrised lõngajupid. 

Ilse kampsun sai ette kolm ühesuunalist palmikurida. See ülilihtne lahendus hakkas mulle nii meeldima, et läheb kindlasti kunagi veel kordamisele.



Tundub, et raglaan meeldib sellele lõngale - tulemus jääb ilus ühtlane ja langev. Sellel kudumil on raglaan kasvatatud keerdsilmusena eelmise rea silmusest. Kui tähelepanelikult raglaani joont vaadata, siis on näha, et üle rea on silmused pisut väiksemad.



Lõng: Drops Eskimo (100% vill, 50g/50m), mida kulus kokku 13 tokki, sh 8 heledamat (nr 52) ja 5 tumedamat (nr 12) tooni. See lõng venis pärast pesu pikkusesse vähem, kui minu Roosa. Seega kulus õige pikkuse saavutamiseks veidi rohkem lõnga. 

Vardad soonikutes nr 5 ja 6; põhiosas nr 8. 



Ka Ilse kampsun sai endale vallatud loomanäoga küünarnukid :) 

Korra mõtlesin ka pisut teistsuguste vigurite tikkimisele. Nimelt on Ilsel siin Sauel vorstipood, kus ta valmistab päris lihast ja ehedate vürtsidega päris vorsti. Valikus on nii vinnutatud vorste (minu lemmik on Chorizo), kui ka grillimiseks sobivaid (toor)vorste - kõik puha käsitöö. Neil on FB-leht ka. 
Novot... Vorstisabad oleks olnud ka päris toredad tikkimiseks, aga ma ikka jäin oma loomade juurde (seekord).

6. september 2017

Külma suve müts.

Suvi oli lühike. Kevad ulatus pea-aegu poolde juulisse ning juba augustis hakkasid puhuma vastikud sügistuuled. Selliste ilmadega tahaks ka suvel mütsi kanda, eriti pikemat jalutuskäiku tehes. Seepärast kudusingi ämmale ühe meriino-puuvillaseguse mütsi. Just nii, et võtsin kaks peenikest lõnga kõrvuti - tumelilla tavaline puuvillane pärlniit teeb mütsi tugevamaks ja raskemaks ning meriinolõng annab just parasjagu sooja ja pehmust. Viimast võtsin nelja erinevat tooni ja kombineerisin triipudeks. 


Ma tean küll, et lõngapoodides müüakse ka "valmis" puuvilla-meriinosegust lõnga (mitmevärvilisi või tooniüleminekute vist küll mitte?), aga minul oli muuhulgas vaja ka lõngajääke vähendada. Pealegi meeldib mulle see säbruline pind.







Meriinovillased lõngad: Drops, Baby Merino (100% vill, 50g/175m) ja Lana Cervinia, Merino Superfine (100% vill, 50g/158m).
Puuvillane lõng oli tundmatu nõuka-aegne peenike pärlniit (tundus veidi peenem kui klassikaline Perle 5).
Vardad olid soonikus numbriga 3 ja hiljem numbriga 4. Silmuseid 110.


Need pildid sai tehtud juba juuni keskel. 
Aga praegu mu aias mõned sõrmkübaralilled õitsevad veel ja üsna mütsiga sama tooni on need.


3. september 2017

Raba värvid.

Ma saan aru küll, et nende muude (käsitööväliste) postitustega läheb siin juba liiale, aga mis siis ikka teha? Eks seegi ole üks osa minust. Ausõna, ma kogu aeg ei koo ega tiki. Tegelikult teen ma päeva jooksul palju muudki. 
Juba augustis käisime abikaasaga Mukri rabas. Olime seda plaaninud juba eelmisel aastal, aga kuidagi juhtus nii, et suve lõpud ja sügise algused olid pigem vihmased, tuulised, pilvised, jahedad... ühesõnaga (minusugusele pepsile) looduse nautimiseks ja pildistamiseks liiga kehvad. Või siis sattus ilus ilm muus osas ebasobivale päevale. 
Igal juhul ühel kuival augustikuu õhtul (lootuses, et hommikul on umbes samasugune ilus selge taevas) läksime me omadega rappa. Ööbisime autos, et varahommikul teha laugaste vahel veel üks jalutuskäik, süüa pohlasid ja kuulata kurgede kriiskavaid huikeid.

Õhtu oli tõesti ilus - vaikne ja värviline, igas ilmakaares omamoodi lummav.





Öö oli küllaltki rahutu. Ilm oli vaikne ja soe, aga ma ei oska eriti kodust eemal magada. Mõtlesin sellele, kui mõni uudishimulik põder peaks oma nina vastu autoakent panema või kui ma hommikul autoust avades märkan esimesena rebast... et mis siis saab. Sellised kummalised mõtted ei lasknud mul uinuda.

Hommik oli pime ja värvitu, kerge uduvinega. Üsna hirmutav ja samas müstiline.


Taevast katsid pilved ja päikest nägime vaid hetke. Seal pilvede vahel...





Mukri rabas on nüüd kõik uus: teed ja pingid ja (väga kõrge ja korralik) vaatetorn - üks vähestest, mis on ehitatud selliselt, et ka minusugune kõrgusepelgur julgeb kõige ülemisele platvormile ronida. 
Paarist kohast saab ka vette minna.



Jõhvikad. Enamus tundusid 24.augustil veel toorevõitu.



Aga muidu ikka koon. Peamiselt kampsuneid.