8. november 2019

Berliini müüril.


Viimasel ajal kipun reisma kohtadesse, kus ma olen kunagi varem juba käinud. Enamasti ongi need kohad, kus juba esimesel korral on jäänud tunne, et vot siia tahaksin kunagi tagasi tulla. Põhjuseid on erinevaid - kas ei jõua esimesel korral kõigisse plaanitud kohtadesse, teinekord jälle tuleb reisi käigus välja üha uusi ja põnevaid paikasid või on hoopiski näha, et linn või riik on arengus ning selle kulgemise tulemust tahaksingi hiljem jälle vaatama minna. Lisaks on  aja jooksul muutunud mu enda eelistused - aastaid 15-20 tagasi käisin välismaal peamiselt poodides ja veidike ka üldtuntud vaatamisväärsusi vaatamas. Nüüd ei huvita poodlemine mind üldse... 

Kui ma esimest korda Berliini sattusin, tähistati seal Berliini müüri langemise 15. aastapäeva. Nüüd sattusime sinna vahetult enne 30 aasta möödumist ehk 15 aastat hiljem. 


See maalingutega kaetud jupp Berliini müürist nimega East Side Galerii asub Friedrichshain´i linnaosas Spree jõe kaldal (Muehlenstrasse tänaval, so mitte väga kaugel kesklinnast). 

Kui ma õigesti aru sain, siis oli see müürijupp veel mõned aastad tagasi veelgi pikem, kuid uusarendused võtavad oma osa ka Berliinis (2013. aastal ehitati müüri kohale luksuskortereid). Samas tuli paar aastat tagasi avalikkuse ette veel üks unustusse vajunud müürijupp, mis oli võsa ja puude varjus. See asub Pankow' linnaosas ja on 80 meetri pikkune.


East Side Galerii asutati aasta pärast Berliini müüri langemist. Üks kuulsamaid teoseid on Dmitri Vrubeli seinamaaling, mis kujutab Leonid Brežnevi ja Erich Honeckeri suudlust. Suudlusmüür kannab pealkirja "Господи! Помоги мне выжить среди этой смертной любви" ("Mu jumal, aita mul see surmav armastuse üle elada"). Selle seina ees oli kõige rohkem rahvast ka siis, kui meie seal käisime. 


Minu kampsuni kohta võid lugeda eelmisest postitusest.


East Side Galerii põhjaks olnud Berliini müüri osa ehitati 1975. aastal. See on 3,6 meetri kõrgune. 

Kunstnikud tegid seinamaalingud juba 1990. aastal, kuid neid on aja jooksul taastatud. Kokku on siin 101 seinamaalingut 118 kunstnikult. Muide, ajal kui müür lahutas Berliini kaheks, kattis grafiti vaid müüri läänekülge - idaosa oli tühi. (allikas: https://theculturetrip.com)



Müür on kohe suure tänava ääres, sealsamas pargivad ka autod. Võimalusel soovitan seda müürijuppi külastada väljaspool kõige tihedamat turismihooaega, kui rahvast on vähem (oktoobris-novembris tundus päris hea).


Lõpetuseks pilt Berliini türklaste turult, kust leidsin toreda vilditoodete leti. 


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

3. november 2019

Täpikestega sinise-rohelisekirju raglaan.


Suvel kudusin sellise kirju pulloveri. Esialgu oli mul oli üks suur pütt puuvilla ja meriinovilla segust lõnga, millesse oli kokku pandud rohelised ja sinised toonid. Kuna kartsin, et 450 grammist lõngast võib mu kudumi jaoks väheks jääda, ostsin lisaks ühe püti sama sorti valget lõnga. Kahjuks (või siiski õnneks) selgus hiljem, et sellise üsna kehakuju järgiva sviitri jaoks oleks jätkunud ka ühest pütist. No aga tänu valearvestusele sündis just selline täpiline kudum. 



Kudumist alustasin ülemisest keerdsilmustega soonikust. Selle tegin valgega just seepärast, et kartsin, et kirjut lõnga jääb puudu. Niisamuti arvasin, et hiljem tuleb ka varrukaotsa ja allääre soonikud kududa valgega, aga nagu näha, siis seda polnudki vaja... 

Ja ei saanud ju olla, et valgeks jäävad vaid soonikud (seda enam, et mul oli varutud tervelt 450 grammi valget lõnga) -  niisiis sündis täpikeste ja triibukeste idee (selle mõtte varastasin muidugi oma tütrele kootud tuunikalt).

Aga muidu on see selline tavaline raglaanlõikega sviiter, mille turjal paar sentimeetrit lühendatud ridasid ning külgedel veidike kahandusi.


Lõng: Stenliyarn Tiramisu nr 847155 (lingilt näeb, kui ahvatlev näeb välja lõngapütt), mille koostises 60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli (900m/450g). Lõngatootja soovitab kasutada vardaid numbriga 4,5 - 6 mm (või heegelnõela nr 4 mm). Mina kasutasin vardaid numbriga 3,5 mm, millega jäi kudum hea ühtlane, kuid parajalt pehme. Ausalt öelda ei kujuta ma ette, milline koepind tunduvalt jämedamate varrastega jääks...

Lõnga on üsna hea kududa, seda hoolimata sellest, et see koosneb paljudest peenikestest niidikestest, mis on ühiseks lõngaks saanud (õnneks) parajalt tugeva keeruga. Häiris hoopis see, et värviülemineku kohas oli alati üsna suur sõlm, mis tekkis sellest, et üleminekud ei ole värvitud ühele suurele tokile, vaid osad niidid on hiljem ühendatud.

Olen selle sviitriga juba päris palju käinud ja võin öelda, et see on oma omadustelt pigem puuvillase moodi. Meriinovill annab küll kudumile veidike sooja, aga muus osas on ikkagi selline puuvillane olemine - selga pannes tundub jahe, soonikud on jäigad, sõrmus haakub kergesti lõnga taha ja pingutab silmust, elastsust eriti ei ole. Ei, mitte et sviiter mulle ei meeldiks - meeldib küll, aga see on kindlalt pigem pisut jahedamaks suveks, kui külmaks sügiseks...


Pildid tegime Berliinis. Käisime seal perega sügisesel koolivaheajal. 

Friedrichshaini linnaosas oli palju selliseid toredaid maalingutega maju. See on selline hipsterite piirkond (nagu meie Kalamaja), mis tõmbab ligi Berliini kolivaid tudengeid ja välismaalasi. Seal on palju pubisid ja baare, pisemaid poode, teiseringi poode... 



Sellised täpikesed...


Mul on seda lõnga veel teiste värvidega. Üks sviiter kollase-oranžiga on ikka pooleli (ma ei suuda varrukate pikkust ära otsustada). Ja teine pütt on siniste toonidega. Arvan, et sellest tuleb kunagi suvine kardigan - proovin kududa jämedamate varrastega.


Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee