27. veebruar 2018

Pakri poolsaarel. Päev pärast EV100 pidu.

Ats tegi tordi, mina riivisin šokolaadi).

Ehkki olin plaaninud, et EV100 juubelipidustuste päeval võtan ma riiulilt oma poolikud Muhu sukad ja tikin neid teleka ees, oli reaalsus see, et päev kujunes liialt hakituks ja pikemat istumise aega ma sel päeval ei leidnudki. Küll aga jõudsin veidike kududa, eriti õhtuse kätlemise jooksul. "Kontserdi" otseülekande ajal toimetasin hoopis köögis ja parem oligi, sest nagu hiljem selgus, oli kogu programm arvutist järelvaadatavana hoopis sobivam ja meeldivam, lisaks ka kordades mugavam (kui võrrelda nendega, kes seda ERMis kohapeal tegid). 
Mina aga vaatasin esmaspäeval kogu kontserdi nö järgi - üksinda, kõrvale jälle vardaid klõbistades. Nii tundus kogu programm moodne ja haarav. Tore oli laulutüdrukuid nii lähedalt näha - iga üksik pääses paremini esile. Orkestriga ju samamoodi... Aga setod olid nii elevil (või ülemeelikud), et mul kadus reaalsustaju ära - mis on päris ja mis näideldud? Aga mis siis tänapäeval üldse on päris? 

No meil kodus oli kõik ikkagi päris. Kõik olid päriselt kodus (ja mõnikord tõesti FB-s võimaeiteakusveel võrgustikes). Õues oli tõeline talv. Laual olid vaid omatehtud toidud. Kiluvõileiba me pidulaual ei olnud (hommikul siiski, nii et kõik oli kontrolli all :). Õhtuks tegin hoopis suitsulõhega võileivatordi ja kilusalati - mõlemad retseptid leidsin veebruarikuisest Eesti Naisest. Salat oli omapärane (peedi ja kapparitega), aga selle võrratu marinaadiga maitses kogu kooslus imehästi. Salat läheb kindlasti kordamisele ja siis panen vist kitsejuustu ka... Võileivatort oli klassikalisem, kreemjas ja mahe - sobis ka lastele.
Poeg nr 3 tegi tordi - EV100 muraka-kodujuustutordi - jah, ikka sellesama konkursitordi. Retsepti võttis ta Nami-Namist, aga tordi tegi poole suurema. Põdrasammalt me lume alt kaevama ei läinud (ma küll keelitasin lapsi, aga keegi ei võtnud vedu), selle asemele panime kaunistuseks füüsali ja riivitud tumedat šokolaadi. Tort maitses tõesti hästi. 
Kõike seda oli siiski nii palju (abikaasa tegi lõunaks veel karbonaadi ahjukartuliga), et raskustundest vabanemiseks tuli järgmisel päeval minna 1. koeraga pikemale jalutuskäigule ja 2. veidike rannas turnida.  

Kui hommikul koeraga jalutasin, oli taevas veel selge, aga päeval Pakri poolsaarel juba täiesti halli-pilves. Nii et fotod tulid üsna igavalt must-valged. 
Pank oli kohati üsna jäine.




Purikatest kardina taha sai ka pugeda. 


Värvilaiguks rannas olid talvepuhukust nautivad paadid.


Jääkilbiga elukad jõudsid ka randa :) Vesi ja jää on siin huvitavalt möllanud.


Lähemalt.


Pangalt alla merele vaadates.


Kolm jää-skeletti värvilise müüri taustal.


Veel üks värvilaik :)


Selle mütsi kohta tahan järgmine nädal koostada juhendi. Kes tahaks tulla testkudujaks? Võid mulle saata e-maili (anneli.tender@gmail.com) või kirjuta FB-sõnum. Paremad pildid tulevad siia ka mingi hetk...

16. veebruar 2018

Kollane koer.

Eelmisel aastal tikkisin oma kampsunile punasekirju ristpistes kuke. Nüüd kujundasin ühe kollase koerakese. 

Inspiratsiooniks oli seekord minu lapsepõlves populaarsed must ja valge koer (toredad tegelased samanimelisest multikast). Võiks ta ju meenutada pika kehaga taksikoera, aga pole mina näinud püstiste kõrvadega taksi... Nojah, samas kui üks taks ringi tuiskab, siis võivad ta kõrvad ikka üsna püsti tõusta küll :)


Kui kampsunit pildistama asusin, hakkas mu oma koer mind mööda maja otsima. Tema pole küll mingi kollane koer, aga panin ta ikkagi paarile pildile :) Püsib siis vähemalt paigal.


Kes soovib enda kampsuni hõlmale või taskule samuti koerakest või käpajälge tikkida, see leiab mustrid veebruarikuisest ajakirjast "Käsitöö". 


Ilusat kollase maakoera aastat!

8. veebruar 2018

Värviline kleit.


See kleit sai alguse ühest kootud pluusist :). Ma ei mäleta, kas see kudum oli juba ostetuna  nii napp või jäi see lühikeseks pärast esimest pesu, igal juhul ei saanud ma sellega enam käia. No ei meeldi mulle kampsunid ega pluusikesed, mis vöökohta ei kata. Kuna aga tegemist oli vastupandamatu sinakaslilla tooniga ning imepehme angooralõngaga, mis ka palja ihu vastas tundus meeldiv ja kerge, ei raatsinud ma seda niisama ära visata. Mõtlesin, et teen sellest hoopis ühe lihtsa koduse tuunika :) :).

Plaanisin pluusi alumise ääre külge heegeldada mõned täiesti tavalised sik-sakilised värvilised read. Just nii palju, et tagumik oleks kaetud... :) No kindlasti mingi hetk see riba oligi nii pikk - igatahes mina õiget hetke ära ei tabanud. Kui sikid-sakid esimest korda pluusi külge prooviks kinnitasin, oli "tuunika" juba poolel teel põlvepikkuseni. No mis seal ikka, kaalutlesin... äkki ongi parem, sest ka villane kleit kulub mõneks külmemaks talviseks ürituseks ära. Niisiis heegeldasin edasi, naudinguga, sest nii tore on ju värve ritta seada. 

Eelnev toimus juba 1-2 aastat tagasi. Nimelt heegeldasin ma seelikuosa teiste tegemiste vahepeal, kui tahtsin teha midagi, mis ei nõua erilist kavandamist-arvutamist. Nii võttiski see aega pea-aegu 2 aastat.


Lõngad olid kõik tavalised villased. Mõned juba ammu-ammu mu enda värvitud, teised poest soetatud. Leppisin sellega, mis hetkel lõngakorvist võtta oli ning pigistasin neist parima välja.


Heegeldamise ajal fantaseerisin ma pidevalt selle üle, mida teha tulevase kleidi ülemise otsaga. Kas tikkida sellele hiigelsuuri lilli, palju pisikesi maasikaid või hoopis huvitavaid neerumotiive; lisada mõned aplikatsioonid; heegeldada setu pitsis rõngaid jne. 
Möödunud aasta suveks oli seelik valmis, aga pluus jäi sügiseni ootele.


Head mõtted tulevad ikka öösel ja nii need linnudki mu pähe ühest hilissuvisest unenäost jäid. Et nad just sellised tiivad saama pidid, tuli vist sellest, et ma seda heegeldatud motiivide ideed oma kujutlusest päris välja ei saanudki.


Seelikuosa all on puuvillane trikotaažvooder, mille lõikasin ära ühelt (pesus) lühikeseks jäänud kleidilt. 


Pildid tegime mõni nädal tagasi Paldiski maantee ääres. Päike küll paistis, aga ootamatult puhus seal hirmkülm tuul. Õnneks ma ei külmetunud :)

Varemetes oli aken, kuhu end paigutada üritasin.


Paraku kukkusid mu kindad teisele poole müüri. Ja kuidagi teisiti neid sealt kätte poleks saanud. Abikaasa ei suutnud muidugi end tagasi hoida (ehk siis foto, mida tavaliselt ei näidata) :)


Jälle see sama dilemma - vööga või ilma?

  
  

3. veebruar 2018

Peapael.

Mõtlesin, et panen siia ka peapaelast mõned suuremad fotod. 
Tihti on peapaela äärtes ripskude ja keskel jookseb palmik vms. Mina tegin vastupidi - äärtel on tihe palmik ja keskel rips, mis vaheldub palmikuga. Tundus, et toimib hästi.

Vardad võtsin hulga peenemad kui kampsuni puhul (koguni numbriga 3,5), sest nii venib see vähem välja. Nii tugevalt kudumine oli tegelikult üsna tüütu ja väsitas käsi hulga rohkem kui suure kampsuni puhul.

Lõng: Rowan Hemp Tweed Chunky (75% villa, 25% kanepit; 100g/110m), mida kulus 1 tokk.



 

Peapaela saab kanda nii patsiga kui patsita :) 


FB-s oli arutelu, kas ja kes armastab peapaela... Mina käisin omakootud peapaelaga viimati teismeeas. See oli peenvillasest lõngast, samuti hästi tihedalt kootud, pehme ja mõnus. Nüüd läheb mul aga automaatselt müts pähe ja seda juba sügisel, kohe kui veidi tuulisemaks kisub. Samas on sel aastal olnud kuidagi eriti kehv talv, mis pani mind mõtlema, et äkki peaksin endale ka ühe seesuguse kõrvasoojendaja kuduma. FB-s tundus, et paelakandjaid jagub, nii et küllap on see harjumuse asi...


Vaip edeneb. Allpool on seis pärast kolme saunaõhtut. Homme saan jälle heegeldada :)


1. veebruar 2018

Õe tumehall kampsun.

Eelmisel sügisel postitas õde mulle portsu tumehalli üsna jämedat lõnga. Tahtis kampsunit - sellist suurt ja mugavat oversize raglaani, millel oleks kõrge kaelus ja toredad palmikud.  


Sellele kanepisisaldusega lõngale oli õige mustri otsimine vaevaline. Kanep teeb kudumi küll hästi langevaks, aga kohevust jääb ju ka vähemaks. Seega ei paista lihtsamad mustrid piisavalt välja ning tavalised palmikud lamanduvad ära. Heleda lõnga puhul pole probleem tegelikult nii suur, aga tumehalli puhul see kõik võimendub. 
Pärast poolemeetrist tööproovi olin suutnud välja selgitada, et ripskude jääb siiski parem kui näiteks "kanaihu" ning alla 6-silmuselisi palmikuid pole seekord üldse mõtet teha. Reljeefsuse tagamiseks tuli teha võimalikult palju pahempidiseid silmuseid (muidugi neid parempidistega kombineerides).

September. Kui tööproovi oli kootud 30 cm, olin üsna nõutu...

Otsisin oma mustrikogust välja ühe vana mustri, mida esimest korda kasutasin juba teismelisena, kui kudusin endale mohääri ja villasegust lõngast kampsuni. Mustrit veidi kohandades sain tulemuse, mis mind tõesti rahuldas - hoolimata tumedast lõngast paistavad ju keskmised palmikud väga hästi välja!


Palmikute kõrvale tegin sik-sakid, mille taustaks sai ripskude. Korraks kartsin, et see kombinatsioon jääb liialt jõuline ja maskuliinne, aga kuna pärast pesu kude tasandus ja kohevus kadus, siis jäi tulemus just sellise paraja vungiga :)


Ja kuigi me õega korra arutasime, et selja võib teha ka ilma mustrita, siis kudusin sinna ikkagi sama mustrikombinatsiooni - nii on kindel, et seljaosa ei veni liialt välja (kudum on ju pikk ja üsna raske). Pealegi on mustrit huvitavam kududa :) 


Hoolimata sellest, et raglaankudumi seljale teen ma alati mõned lühendatud read, võib nüüd osutuda raskeks esimesel ja tagumisel poolel vahet teha... Annika, valge märk käib vasakule poole!


Lõng: Rowan Hemp Tweed Chunky (75% villa, 25% kanepit; 100g/110m). Kampsunile kulus 10 tokki lõnga.
Vardad nr 6, sooniku jaoks võtsin vardad nr 4 ja 5.

Kampsun on kootud ülevalt alla. Pidin selle tegema nii pika, kui lõngast oleks jagunud. Aga mingi hetk vaatasin, et läheb juba liiga kleidiks. Niisiis lõpetasin töö ära ja ülejäänud lõngast kudusin hoopis peapaela.

 Kampsun on üsna tuunika moodi - hea retuusidega käia.
Mugava kampsuniga võib isegi lendamist harjutada :)