26. august 2015

Lühike kleidike.

Tütrele. Valminud juba ammu.
Piltidega sattusime hoogu. Aga tänasesse vihmasesse päeva võib ju veidi rohkem päikest ja rõõmu lisada...
Kui seda kleiti kudusin, imestas abikaasa, et "kas ma teen tütrele samasuguse kleidi kui endale?". Näeb jah üsna sarnane välja, kuigi Anni kleit on raglaanlõikega, kuid minul lihtne sirge ülaosa. Ja värve on minu kleidil ühe võrra rohkem... Aga põhimuster on sama (Annil veidi vähendatud kujul) ja materjal (viskoosi-puuvilla segune ilusa läikega lõng, mida mul 10 aasta tagusest ajast oli jäänud üsna palju, aga nüüd on see siis lõpuks otsas) on sama. 
Minu meelest võib küll emal ja tütrel samasugune kleit olla :) Ainult... ma ise peaksin nii 10 kilo alla võtma, et seesuguses kleidis sama hea välja näha :))

Vardad nr 3,5.
Muud tehnilised andmed lisan hiljem - Ann on hetkel kleidikesega lasteaias.

Lisatud: 
Lõngakulu 180 grammi. 
Alustatud alt üles 16x12 silmusega (st mustris on 12 silmust ja seda on ringis korratud 18 korda).
Kiisupross - Etskae (etskae.webs.com).

18. august 2015

Heegeldatud boolero.

Ann sai endale uue boolero (või jakikese, sest see tuli üsna pikk). Tegelikult heegeldasin selle talle juba kevadel - ma oleksin nagu ette teadnud, et tuleb selline suvi, kus väikese, ilma varrukateta kleidikese peale on vaja midagi kergemat panna. Ja nii terve suvi... 
Kuigi, kui arvestada mu tütre käitumist, siis oleks meil tänavu olnud justkui imeliselt soe suvi. Ta on läbi suve ringi jooksnud nappides särkides-seelikutes-kleitides ning keeldunud igasugustest paksematest rõivaesemetest - kampsunitest, retuusidest, dressipluusidest (rääkimata teksa- või dressipükstest). Ei ole vahet, kas õues on sooja 15 või 25, tema lippab ikka toarõivastes ja paljajalu õue. Hea oli, et ma talle kevadel selle boolero heegeldasin - vähemalt selle nõustus ta oma kleidikestele peale panema...
 
Siin on kõige õigemad värvid: mõlemad lõngad on roosad.
Lõng: Red Heart Soft Cotton (100% puuvill, 50g/160m), mida kulus kokku 160 grammi.
Heegelnõel nr 3.
Muster (mõtlesin ise, aga küllap pole see midagi erilist ega uut) on väga lihtne. 

15. august 2015

Pitsiline istepadi.

Väikesed tüdrukud mängivad tihti põrandal, olgu siis istudes või põlvitades. Meie Ann vähemalt küll - kui me mängime lauamänge või ehitab ta legodega või tegeleb nukkudega, siis ikka enamasti põrandal. Minule on küll arusaamatu, kuidas need lapsed suudavad nii kaua palja kõva põranda peal tegutseda, sest mul endal hakkab juba viie minutiga ebamugav ning seepärast üritan ma teda alati veenda, et ma ei peaks lauamänge maas mängima (mis on suht võimatu, sest täringuid peab ikkagi suure põrandapinna peal veeretama, eks). 
Aga just sellepärast tegin talle (ja pisut ikka endale ka) ühe eriti romantilise istepadja.
Muide, padjakatet ma ise ei heegeldanud. Ostsin selle suure linikuna hoopis taaskasutuspoest (maksis paarkümmend senti). See on tehtud mõnusalt pehmest puuvillasest lõngast ja mis veel oluline - see ei ole tärgeldatud, nii et sobis selliseks padjaks just hästi. 
Paar väikest kollast plekikest eemaldasin (mitmeotstarbelise puhastusvahendi) Domestosega.
Kui padi valmis sai, ütles tütar hoopis, et sellest saab tema uus kaisupadi :) Mul õnnestus ta ümber veenda, sest padi on voodi jaoks siiski liiga suur - läbimõõt on sellel umbes 90 cm. 
Et pits korralikult padjal püsiks ega kortsu läheks, õmblesin (masinaga) liniku mitmest kohast pealiskanga külge. Tegin seda mööda kinnissilmuste ridu (neid oli mustris 3 ringi). Äärepitsi-osa kinnitasin hiljem käsitsi.

Täidiseks panin vanadelt, pesumasinast korduvalt läbikäinud vanade patjade sisud (kulus kahe tavamõõdus, 50x60 cm padja sisu).
Arvan, et pean ühe veel tegema... 

Ühelt vanakraamilaadalt leidsime armsa pildi (see ei ole maalitud). Noor preili tundus nii meie Anni moodi, et pidime raami (koos pildiga) ära ostma. Suure padja peal oleva väiksema (tite)padja leidsin samuti taaskasutuspoest - sellel on nii peal kui ka ümber peen heegelpits. Mulle vanad asjad meeldivad!

12. august 2015

Ananassimotiividega äärepits.

Väike heegeldus köögirätikule. 
Muster siit.
Pildid on tehtud juba kuu aega tagasi, juuli keskel. Siis, kui meie aias pillerkaaritas ebajasmiinide, lavendlite ja maasikate hurmav lõhnapilveke.
Teadmine, et kodus on alati küpsed marjad ootamas, on suve teise poole üks meeldivamaid. Isegi, kui oled ära olnud vaid päevakese.

6. august 2015

Linane kaarjas sall.

Ma kannan salli pea-aegu aastaringselt. Ka suvel. Ja eriti just sellistel nagu tänavu. Nii on kuidagi turvalisem tunne. Tegelikult on ka kuumal suvel autoga sõites hea üks sall ümber kaela heita - siis pole muret, et konditsioneeri külm õhk kaelale liiga teeks.

Mulle jäi salli kandmise harjumus sellest ajast, kui ma oma lapsi rinnaga toitsin. Kui juhtus nii, et imetada oli vaja kuskil kodust väljas, siis oli hea, kui üks kergem sall rinnani ulatus. Eriti vajalik oli see tütre puhul, kes muidu kõigest ümbritsevast ennast liigselt häirida lasi, aga salli varjus toimus kogu protseduur veidi rahulikumalt.

Suvel on hea kanda lihtsat linast salli (külmemaks suveilmaks on mul hoopis üks suur, pehme ja kerge kašmiirsall). Ühe sinakashalli linase nüüd kudusingi.
Kuna sall on mõeldud igapäevaseks kasutuseks, siis uhkeid pitsikirju ja lillelisi mustreid ma sellele ei tahtnud. Ka äärepitsiks heegeldasin vaid tavalise augurea. 
Lõng: Midara Linas (100% lina, 50g/260m), mida kulus 2 tokki ehk veidi vähem kui 100 grammi.
Varras: nr 2,75 mm.
Mõõdud: 44 x 164 cm.

Täpset kudumisjuhendit mul pakkuda ei ole, sest kuduma asudes ei leidnud ma ühtegi sellist, mis oleks täielikult minu meele järgi olnud. Inspiratsiooniks kasutasin neid: Olive Garden (Tanya Gobruseva) ja Mea Shawl (Emma Fassio).
Silmuseid lisasin (kasvatasin) külgedel ja kõigil nupuridadel.

3. august 2015

Perega reisil 3, viimane päev.

Näib, et kui kohe kõike kirja ei pane, siis 5-6 päeva hiljem on juba sassis, mis päeval kuskil käidud sai. Aga ega see polegi tähtis...

Vaadates fotode kuupäevi selgus, et eelmise päeva õhtul jõudsime me veel kahes kohas käia - Suurel Munamäel ja Vastseliina kirikus. No ma ise olen Munamäe tornis juba niimitu korda käinud, et mul on raske sealt midagi uut ja unistamatut leida... arvestades asjaolu, et ma tunnen seal vaatetorni tipus end kohutavalt halvasti. See hirm, mis mind kõrgustes valdab, on nii tugev, et halvab igasuguse adekvaatse mõtlemisvõime. Mu keha tõmbub krampi, sisemuses hakkab keerama ning mu ainus mõte on kiiremas korras alla jõuda... Enne põgenemist tegin ühe foto Annist ja issist. 
Suure Munamäe vaatetorni treppidel oli väike näitus - maalid ja vabaheeldatud pildid. Kahjuks ei leidnud ma kuskilt, et oleks märgitud nende autoreid. Võimalik, et see info oli torni all piletimüügikohas, kuid kuna seal sehmisid suuremad rahvamassid, siis ei hakanud silma...
Õhtul hakkasime juba oma ööbimiskohta minema, kui märkasime, et teele jääva Vastseliina kiriku uksed on lahti. Meile kirikud meeldivad... kui vaiksed ja huvitavad, oma loo ja hingega kohad. Olgu reis kuhutahes (Pariisi või Nustakule), kui võimalus avaneb, siis astume mõnest läbi . Nii ei saanud me ka seekord jätta juhust kasutamata... 
Kirikus selgus, et seal toimub orelikontsert. Kriisade nimelise orelifestivali raames esines Dina Ikhina Venemaalt (kes on mitmete suurte rahvusvaheliste konkursside laureaat).  Paraku oli algamas just viimane lugu, aga küllap Ann polekski kogu kontserti suutnud kuulata (sest orel on teatavasti üsna võimsa heliga...). Küll aga saime me pärast kontserti võimaluse vaadata kohalikku orelit ja ronida kellatorni.
Müstilised oreliviled oma suursuguse heliga.
All vasakul on luuk, kust tornikellade juurde ronisime.
Jälle kõrgused! Ega üles ronida ma ei karda. Lihtsalt üleval olla ja alla tulla on hirmus.
Ja nagu näha, siis Annil ka.
Rääkides meie viimasest reisipäevast, siis see algas sellega, et külastasime ühte vahvat naist Meremäel, Pärapõrgu talus. Sõime tema imelist Britta-kooki, rääkisime taluelust ja muidugi käsitööst. Pärast seda käisime Maanteemuuseumis, Taevaskojas ja Kuklaste kuningriigis. 

Maantemuuseumis ei olnud me varem käinud. See oli suurem ja mitmekülgsem kui ma arvasin (koduleht on neil veidi imelik - võiks olla ülevaatlikuma. Praegu ei saa üldse aru, kuhu vajutada... ja mis seal muuseumis ikka üldse toimub). Muidugi sai muuseumis vaadata vanu autosid, lugeda autode ajalugu, kuulata-vaadata vanu jutte ja dok.filme autodest, sillaehitusest vms. Lastele meeldis sõita elektriautodega, huvitavate jalgratastega ja vanade pedaali-autodega, käia lavka-autos poes. Soovitan lastele vanuses 4-13. Varuda tuleks ikka mitu tundi ja arvestada võib, et kohapeal pakutakse ka korralikku sööki (kaalu-buffet). 


Taevaskoja matkarajale tahtsin ma minna just seepärast, et ma olen seal korra käinud ja see jättis väga meeldiva mulje. Järsud, värvilised jõekäärud ja suured lagedad pühapaigad mõjuvad rahustavalt. Praegu on allika (Emalättejuures üks koht varisenud, kuid ilus on ikkagi - allikas on ka olemas, lihtsalt sealtkaudu ei saa mööda jõeäärt üles kõndida
Kiidjärve kuklasterada on üsna Taevaskoja lähedal, raudtee ääres. Suuri, üle meetrised sipelgapesasid me palju ei näinud, aga mõni siiski oli. Allolevale fotole orientiiriks  - Ann on umbes 110cm pikk.
Sipelgaid sibas seal meeletult palju.
Kui järgmisel päeval kodus tütrelt küsisin, mida ta tahaks täna teha, siis Anni soov kõlas: "Lähme muuseumisse!"