Vaatasin aastaid tagasi seda muuseumifotot ja mõtlesin, et kunagi ma need sõrmikud endale teen. Siis, kui mu teele jääb ette sobiv roheline lõng... kui mul on olemas head peenikesed vardad, mis kohe kõveraks ei lähe... kui on aega tasapisi nokitseda... kui ma olen kindel, et oskan kõiki neid erinevaid tehnikaid... kui...
No igatahes võttis mul ikka aastaid aega, et nende sõrmikutega pihta hakata ning lõpuks kulus alustamisest valmimiseni veel ligi aasta.
Sõrmikud kudusin imepeenikeste 1 mm varrastega, mis sai tellitud aastaid tagasi Inglismaalt. Ongi head vardad - ei läinud üldse kõveraks (1,25 mm puhul olen suutnud kõik kõveraks kududa). Samas on need pisut liiga teravate otstega, aga sain sellest liiga hilja aru, nii et polnud mahti otsi lihvida. Püüdsin hoopis niimoodi kududa, et sõrmega vardaotsa ei lükka ning enamasti see ka õnnestus: vaid paar-kolm korda unustasin ja torkasin nõelterava vardaga valusasti sõrme. Tegelikult polegi see varda teravus probleem sõrmedele, vaid pigem lõngale. Nimelt kipub liiga terav vardaots lõnga lõhkuma.
Sõrmikute tegemist alustasin mitte roosast randmest, vaid rohelisest kämblaosast. Linnud kudusin kohe kinda sisse, aga laiemas mustriosas (kasside ja lillebuketi kombinatsioon) on sisse kootud vaid erkroosa lõngaga motiivid. Kõik muu, st valged, heleroosad, tumepunased motiivid on hiljem peale tikitud (NB! tikkisin enne sõrmede valmimist). Kusjuures tikkimisel tuli kasutada erinevaid võtteid: suur osa on tehtud ristpistes, aga mitmed varred on ahelpistes ning siin-seal on läinud vaja ka silmamist. Paraku oligi just tikkimistöö selle sõrmikupaari juures kõige vaevalisem, sest kudumi silmused on ju imepisikesed ja nende peale üsna tiheda tikandi kandmine tundus pea võimatu. Arusaamatu, kuidas sellist tööd küll 100 aastat tagasi tehti - minagi oleksin aeg-ajalt luupi vajanud, et kadunud silmus kahe ristpiste vahelt üles leida :).
Kui sõrmiku roheline osa oli valminud, tuli heegeldada ranne. Selle heegeldasin eraldi, st mitte kootud osa külge. Ilmselgelt tundus eraldiseisvale randmele tikkimine ju lihtsam. Tikkimiseks kasutasin peenvillaseid tikkimislõngu, mida mu varudes on õnneks piisavalt. Pärast tikandi valmimist silmasin randme sõrmikule külge.
Arvestades kõike eelmainitut pean märkima, et nende sõrmikute valmimine võttis aega tublisti enam kui 50 tundi (eks igaüks arvutab ise, mis tema enda tunnihinnaga korrutades on väärt üks taoline sõrmikupaar). Ja need ei ole kindlasti sellised tunnid, mida mina oleksin võimeline tegema 8 tundi päevas, sest selle töö juures väsivad ära nii silmad kui sõrmed.
Lõngadest:
Rohelise põhjalõngana kasutasin Saara Kirjastusest soetatud peenikest (nr 12/2) villast kindalõnga (25g/150m), mida kulus kaks tokki ehk ligi 50 grammi (seda tooni enam müügil ei ole). Lõng paraku kõige ideaalsem ei olnud. Tihedaks kudumiseks oleks vaja veelgi tugevama keeruga lõnga või vähemalt veidi siledamat olekut. Küll oleks tahtnud lõnga kuidagi vaigistada... Mul õnnestus liiga palju seda lõhkuda ja karuseks ajada. Tulemus on sellest hoolimata kenake: naturaalse, kerge ja pehme olemisega.
Erkroosa lõng on mu enda värvitud - see oli ka peenike 12/2, aga tallevillane.
Heleroosa randmelõng on vist Raasiku villane 8/2. Selle võtsin meelega jämedama kui teised lõngad, sest toekamale heegelpinnale on hoopis lihtsam tikkida ja ranne ise tuleb ka vastupidavam.
Ka sõrmikute peopesas on mustrid ja tikandid.
Minu sõrmikud ei ole täpsed muuseumikoopiad (ERM A 625:49/ab). Esiteks tuli mul teha originaalist pisut väiksemad kindad: muuseumi sõrmiku laius on 11,5 cm; minul kõigest 10,2 cm. Seega pidin mustri ümber kohandama. Teiseks tikkisin randmele samad lilled nii peopesa poole kui ka pealepoole (st valisin meelepärasemad lilled), kuigi muuseumifotodelt on näha erinevaid lilli. Kolmandaks on mu randmepits laiem ja jõulisem kui originaalil, sest mul oli ju jämedam lõng.
Muide, muuseumikinnas on olnud (enne pleekimist) pigem erkroheline, kuid minu helesinise mantliga sobib see heledam roheline just paremini.
