Häid jõule!

 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Täpiline müts.

Minu pikast mantlist jäi järgi ports jämedat lõnga, erinevas koguses mitut värvi. Kudusin neist ühe sakilise kaeluse (pole veel blogisse jõudnud) ning paar täpilist mütsi.

Seekord sai müts ka juhendi, vaata lingi alla, siia.

Kuna lõng on üsna jäme, jõuad selle mütsi kindlasti ühe õhtuga valmis! Nii et jõuaks ka kingikotti...

Lõng oli Drops Andes (100g/90m; 65% vill, 35% alpaka), mida kulus selle mütsi jaoks kokku umbes 90 grammi (see arvestus on ilma tulita). Taustalõngaks läks umbes 70 grammi, aga kui spetsiaalselt osta, siis tasub varuda 1 tokk. Lisaks vajad 1-2 värvi täppide jaoks. 

Vardad olid numbriga 5 mm.

Täna sajab lund ja tuiskab. 

See ülemine foto on aga aastast 2017.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Põlved sooja.

Sellist muret, et põlved külmetavad, tundsin eelmisel talvel küll esimest korda elus. Muidu mul toas külmetavad pigem varbad või sõrmed, aga no nüüd oli nii (äkki see sõltub vanusest või hoopist mu hirmmadalast hemoglobiininäidust...). 

Seega kudusin möödunud kevadel endale ühe paari mõnusaid koeravillaseid põlvesoojendajaid. Tegin need 3+1 soonikkoega. Kasutasin kolme erinevat koeravillasegust lõnga. Kusjuures, kui soojendajaid niisama palja silmaga vaadata, siis ei märka üldse niiväga, et neis on kolm erinevat tooni lõnga, aga piltidelt tuleb see nii hästi välja.

Lõnga kulus kokku umbes 60 grammi.

Alustasin ja lõpetasin 54 silmusega, suuremas osas oli 56 silmust.

Vardad olid numbriga 3 mm. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Kuldne kollane.

Umbes 14-15 aastat tagasi soetasin endale ühest suurest kaubamajast naturaalvalge palmikutega kudumi, mis oli midagi sviitri ja pontšo vahepealset. Tal olid laiad ja poole pikkusega varrukad, ka kudumi enda pikkus oli pigem napipoolne, aga see-eest oli see ümbermõõdult väga lai. Nii sobis kudumit kanda nii teksadega, kleidiga kui ka dressidega. 

Aga mõni aasta tagasi sai see kudum rinnaesisele mingid pisikesed toidupritsmed, mis kerges pesus välja ei tulnud. Panin kampsiku pisut pikemaks ajaks vette ligunema ja see oli viga! Kudumi kaelaaval oli paar puidust nööpi ja nööbiaasade kaunistuseks/tugevduseks oli kasutatud värvitud (kunst)nahka, mis vees ligunedes hakkas värvi andma ning rikkus ära kogu kampsuni. Suured pruunid plärakad jäid nii rinnaesisele kui ka siia-sinna üle kampsuni. Lasin kudumi pesumasina villapesuprogrammist läbi, aga plekid ei kadunud. Katsetasin valgendamist, aga edutult. Püüdsin asja päästa sellega, et värvisin kogu kudumi pruuniks, aga see poekudum oli liiga suure sünteetikasisaldusega, nii et värv jäi ebarahuldavalt peale - no kodus käia veel kõlbas, aga väljas pigem mitte. Lisaks muutis see mitmekordne töötlemine mu ilusa kudumi üsna liruks ja vormituks. 

Nii otsustasingi, et koon endale sarnase laia palmikulise, aga mitte valge vaid oranži või sinepikarva. Oma kudumile kombineerisin meelepärase mustri ise. Lisaks kavandasin selle ilma nööpideta - piisab lihtsast kolmnurksest kaelaaugust. Tegelikult sai minu kudum veidi kitsam nii varrukatest kui ka kehaosast. Vanast kudumist võtsin lõpuks vaid ülesehituse ehk sirged laiad varrukad lähevad ees ja taga omavahel kokku.

Palmik jookseb varrukalt edasi kuni kaelani. Esiosas on varrukas lõpetatud sirgelt (ehk kõik silmused on korraga maha kootud) ja soonikuga, mis moodustab ilusa kolmnurkse kaelaava. Nii lihtne!

Seljal on varrukad lõpetatud järk-järgult (lühendatud read). Siin tuli päris palju katsetada, et kalle jääks parajalt sujuv. Varrukad on seljal omavahel kokku silmatud ning tugevduseks ka üle heegeldatud. 

Kehaosa kudusin ringselt alt-üles ja õmblesin varrukatele külge. 

Lõng: Drops Lima (50g/100m; 65% villa, 35% alpakat; imekaunis värv koodiga 2923), mida kulus kokku õige pisut üle 500 grammi. See lõng sobib nii hästi palmikute kudumiseks. 

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).

Nüüd otsin poodidest lihtsat (naturaalse koostisega) alt laienevat pikka tumehalli või musta kleiti, mida saaks sellise kudumiga kokku sobitada. Ahjaa, pikad varrukad peavad ka olema. Tundub, et juba on mul liiga palju nõudmisi...

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

NB!
Ärge pange kudumitele värvitud (kunst)nahatükke! 

Ärge leotage nahatükkidega rõivaid! 

Pildid tegime oktoobrikuus.

Rattaga padi.

 

See padi sai alguse mulluselt tikkimiskoolituselt. Koolitust viisin läbi ma ise ja see toimus pea-aegu aasta tagasi siinsamas, Saue linnas. 

Õpetasin tikkimist algajatele täiskasvanutele, fookus oli arhailisel tikandil. Katsetasime varspistet, aedpistet, linnusilmapistet, ahelpistet, sämppistet, erinevaid täitepisteid jne. Tikkisime motiive, aga proovisime ka kanga ääristamise erinevaid võimalusi ja mitmel eri moel tikandi raamistamist. 

Meil oli kaks proovitööd: ühel katsetasimegi erinevaid pisteid; teisel, suuremal helebeežil kangal tikkisime motiive ning tegime tööle kauni raamistuse. Igaüks kujundas oma tööproovi muidugi just sellise nagu ta soovis ning valis sinna ise omale meelepäraseid motiive ja värve.

Kuna ratas on arhailises tikandis üsna levinud motiiv, arendasin seda ideed veidi edasi ja kombineerisin oma tööproovile ühe vana-aegse jalgratta.

Et beežist tööproovist üksi oleks saanud üsna väikese padja (või koti vms), siis õmblesin sellele hiljem ümber sinakasrohelise raami. Raamile tikkisin omakorda pisikesi rattakesi. Nii sai padja lõplikuks mõõduks 42 x 42 cm.

Tikandid on tehtud villasele kangale. Tikitud on villaste lõngadega (jämedus nr 8/2 ja 10/2). 

Kuigi padjakate oli juba ammu valmis tikitud, siis õmblemine võttis nagu alati liiga palju aega. Ma ei suutnud pikalt otsustada, mis kanga panen tagumisele poolele. Vahepeal olin juba ühe vana meeste triiksärgi välja valinud, aga see polnud päris see (tundus liiga õhuke). Lõpuks leidsin sobiva kangatüki vanade kangaste hunnikust, mis mulle talvel "sokutati". Aitäh, Ilse!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Roheline kevadsügis.

 

Selle lilla lõnga saatis Anniki Woolminti poest mulle kunagi sünnipäevaks. Rohelised pallikesed tellisin endale hiljem lisaks. Kui algul oli plaan neist kududa kardigan, siis proovitöö näitas, et ülepea käiv sviiter peaks paremini toimima. 

Ja nagu eelmistes postitustes juba mainisin - olen ümmarguse passe lõksus. 

Kampsun on kootud ülevalt alla. Kahevärvilise sooniku kudusin kaelusesse hiljem - nii on mul hea kontroll selle üle, kui avar tuleb kaelaauk ja kui lai soonik kudumile sobib. NB! Kahevärviline soonik ei veni eriti, seega ei saa selliselt lahendada kitsaid ja/või kõrgeid kaeluseid.

Seljale kudusin üsna laia lühendatud ridadega osa - ligi 4,5 cm. 

Muster tuli kudumise käigus. Tööd alustades oli mulle selge see, et tahan kasutada vausaba mustrit, sest see on lihtne ja konkreetne, jääb kudumis selgelt näha. Rohelises osas paistabki muster ilusti välja. Hiljem, lillas osas tuli aga silmuseid juurde kasvatada ning mustrit veidi muuta, nii et tulemus tundub veidi teistsugune.

Kuna parempidine kehaosa tundus igav kududa, tegin sinna pehmed keerud ehk hirmhõredad palmikud :)

Kõik soonikud lõpetasin seekord pahempidise mahakudumisega - sellele lõngale tundus niimoodi just hästi sobivat.

Lõng: Alpakka Silke, Sadnes Garn (70% beebialpakat, 30% siidi; 50g/200m). Kampsunile kulus üks lilla ja neli rohelist tokki. 

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikus 2,5 mm).

Infoks endale: kaeluses oli 128 silmust.

Lõng on imepehme ja nahasõbralik, parajalt peenike, hea keeruga ja mõnusa läikega. Sobib eelkõige pitsilisteks kudumiteks. Hetkel tundub, et see on parim siidisisaldusega lõng, mida olen seni kasutanud. 

Kudum on hea langevusega ja kerge. Vastupidavuse kohta ei saa ma paari kandmispäeva järel veel midagi ütelda... 

Tundub, et riiulis siiski kampsunit hoiustada ei saa, sest voldikohad jäävad sisse (vaata ülemist fotot). Õnneks on kampsun piisavalt kerge, nii et saab ka puu peal hoida. Pärast pildistamist riputasin kampsuni püksipuule (klõpsude vahele) - see toimis hästi! 

Ma kudusin selle kampuni juba kevadeks valmis. Mõtlesin, et siit tuleb hea õhuke, aga parajalt soe kevadine sviiter, millega tööl käia. Lisaks arvasin, et kui rapsipõllud hakkavad õitsema, siis on nii ilus kollaste õite taustal pilti teha. Pilt jäi siiski tegemata, sest selgus, et rapsipõllud on ikka hoopis teist tooni, pigem sidrunikollased eks. Mulle tundus esialgu, et see roheline lõng (ja tulevane kampsun) on hoopis kollasem kui tegelikult. Pigem on tegu siiski ilusa läikiva helerohelisega - "hapukurgiroheline", ütles mu töökaaslane. No ja teiseks, see põld õitses tänavu väga kiiresti ära. Kas teile ei tundunud, et kevadel õitses kõik väga kiiresti?

Ühesõnaga, kevadel ma pildistama ei jõudnudki ja tegelikult ei saanud sviitrit ka kanda. Sest pikalt oli liiga külm ning siis äkki oli suvi ja soe või lausa palav. Sviiter hakkas ootama sügist.

Mulle tundub, et just lilla paneb siin kudumis rohelise värvi särama.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee