26. august 2019

Loosalu raba.



Mul on hetkel pooleli üks hall kampsun, mille värvivalik läheb nii hästi kokku Loosalu rabast tehtud piltidega. 

Lõngaks on Drops Nepal. Ka muster on valitud Garnstudiost (DROPS/150/30). Oliiviroheline lõng lisandus tellija soovil - hea valik, eks!







Viltu küll, aga jalga puhata saab ikka :)



Ka teeline...









Sel nädalal saab veel õues kududa...


23. august 2019

Kolmed tudupüksid.


Minu ööriieteks on lihtne puuvillane maika ning õhukesed pidžaamapüksid. 
Viimased peavad olema:
1) puuvillased (ma ei suudaks sünteetilises ööpesus magada);
2) kõrge taljega (ma ei tea, kas tõesti ei ole teistel probleemi, et madala taljega pükste korral tõuseb värvel ikkagi nii kõrgele kui vähegi võimalik ning püksid hakkavad hargivahelt segama);
3) sobiva (pigem kitsa) kummiga. See kummi probleem on eriti tüütu - sageli on poekaubal lai kumm, mis kipub pärast 2-3.ndat pesu kahekorra minema. Kui selline kumm on pükste külge õmmeldud või kummikanali pealt läbi õmmeldud, siis ei saa seda hõlpsalt ka vahetada. Sama on peenikeste kummidega, mis  on läbi õmmeldud...

Kui leian poest sobiva olemisega püksid, siis loomulikult selgub, et minule sobivat suurusnumbrit ei ole. 

Ja lõpuks... miks, miks ometi on nendele õhukestele pükstele vaja kinnitada rasked vargakaitsed, mis venitavad pükstele pisikesed augukesed, mis omakorda iga pesuga suuremaks kuluvad?


Seega, kuna kaubandusvõrgust on pea võimatu leida sobiva lõike ja suurusega pidžaamapükse, siis õmblesin need endale ise. Olin kunagi tütrele teinud sellised tudupüksid, millel polnud küljeõmblusi. Nende pükste õmblemine oli väga lihtne. Lisaks oli lihtne taljekohta ülevalt pisut pikendada... Otsisin sarnast lõiget ka täiskasvanule, kuid kaasaegsetest ajakirjadest ei leidnudki (kui keegi teab, siis võib siin vihjeid jagada). Lõpuks leidsin ööriietuse lõiked 1995. aasta novembrikuu Eesti Naisest. Kohendasin lõiget enda mõõtudele sobivaks ja nüüd saan loodetavasti seda kasutada aastaid.



Esimesed kaks paari õmblesin juba eelmisel suvel. Nii et neid on korduvalt testitud ja heaks kiidetud. 

Tähelepanekud on järgmised: 1) Kitsast pitsiriba (nagu on helelillade lilledega pükstel) ei tasu siiski panna sääre alläärde - pole seda vaeva väärt. Segama pits ei hakka, aga ilusana see ka ei püsi - läheb kortsu või keerdub säärele. Võimalik, et laia nt broderiipitsiga toimib paremini. 
2) Kumm olgu täpselt taljekohas.
3) Väike tasku on hea, kuid see peab olema pigem madalal, säärel.
4) Hargivahe õmblusvaru võiks tepinguga kangale kinnitada.


Esimesed püksid tulid siiski pisut liiga madala taljega. Ma ei ole veel otsustanud, kas panen üles väikese riba juurde ja teen uue kummikanali või mitte. Ja nagu mainitud, siis pitsid õmblesin asjata.

Pilt on tehtud Kreeta saarel. Pükstega oli magatud juba mitu ööd...



Püksid nr 2 - minu hetkelemmikud! Nendega võib pool päeva kodus käia ja õue ploomegi korjama hüpata. Pikkus on nii ülevalt kui ka alt väga hea ning kanga materjal super - pehme ja õhuke.

Need pildid tegime Raplamaal, Loosalu rabas.


Püksid nr 3 tulid lihtsa pealepandud tasku ja alumiste voltidega. Tahtsin uusi võimalusi katsetada. Sääre pikkus sõltus seekord olemasoleva kangajupi pikkusest. 
Tasku on hea - mul on allergia tõttu pidevalt nina vesine, nii et on vaja kohta, kuhu paber panna - eriti vajalik pikkadel laiskadel hommikutel.

Pildi tegi tütar (meie koduhoovis).


Plaanin sama lõike järgi veel ühed kodused linased püksid teha. Ehk toimib...


Ilusat värvilist augustikuud!

16. august 2019

Kaelkirjakud võivad.


Kaelkirjakud võivad üsna tüütud olla.... Talvel mingit loodussaadet vaadates, märkis tütar, et ta tahaks näha kaelkirjakut, päriselt näha... Et kui pikk see kael ikkagi on ja kui suured loomad nad tegelikult on ja... Kuna kuskile sobivasse "soojale maale" sõitmine võtaks hulga aega ja tüdrukule tegelikult ei meeldigi sellised pikad reisid, siis tuli leida lihtsam võimalus ehk loomaaed. Esiti arvasin, et lähim kaelkirjaku-koht on Rootsis, aga õnneks tuletas töökaaslane meelde, et ka Riia Loomaaias on kaelkirjakud. Seal sel suvel käisimegi.



Tütar joonistas kohe väravas skeemi, kuidas jõuda kaelkirjakuteni. Tegelikkuses me seda eriti ei järginudki, sest loomaaed on Riias üsna pisike, nii et jõuab kogu territooriumi ilma suurema vaevata risti-põiki läbi käia.

NB! Parkimisega on Riia Loomaaia lähistel jätkuvalt probleeme (seal lihtsalt polegi ühtegi suuremat parklat), nii et tasub parkimiskohta otsida veidi kaugemalt ning väikesele lapsele jalutuskäru kaasa võtta.



Selline kaval nägu nagu multikast :)

Kaelkirjakuid saab Riia Loomaaias vaadata mitmest suunast. Kui minna kaelkirjakumaja juurde terrassile, siis pääsevad loomad külastajatele üllatavalt lähedale. Ma ikka paar korda ehmatasin, kui nad suure kaarega oma pika kaela meie poole sirutasid ning otse fotokaamerasse vahtisid.


Söögiaeg. 


Kaamel. 


Tean, et ega loom (või lind) trellide taga pole mingi kena vaatepilt, aga see kakk ei lasknud ennast üldse külastajatest segada. Istus paari sentimeetri kaugusel võrest ja vahtis mulle otse objektiivi. Sündinud modell...


Ann teeb pilti ühest oma lemmikust, kollasest maost. Ta on veendunud, et kunagi saab tal ka olema selline lemmikloom, uhh palun mitte...


Ööbisime Riias Tallinki hotellis (ei ole pildil :)). Hotell jääb vanalinna vahetusse lähedusse.  Toas oli üllatavalt vaikne, kuigi kohe sealsamas oli suuremat sorti sõidutee, kaubanduskeskus ja marsruuttaksode stardipunkt (alumisel fotol). Ka naabertubadest ei kostnud läbi (tavaline probleem Eesti SPAdes), hommikusöök oli hea, kuid rahvast oli hotellis väga palju ja vaba laua leidmine osutus probleemiks. Aga soovitan ikkagi :)



Kaelkirjakud võivad ka pärast reisi painama hakata - kui fotosid üle vaatasin, siis jäin imetlema loomade kenasid mustreid ja ei saanudki neid peast... 

Joonistasin oma versiooni. Kes soovib - see proovib!



Minu esialgne proovitöö. See on kootud nr 2 varrastega ja 7/2 lõngadega. Peenema lõngaga peaks muster hästi ka sokile sobima :) Tütar arvast, et temale meeldiks selline pullover või sall.

9. august 2019

Tosin lavendlikotti.


Üks suvehommik aastast 2013. Uni läheb ära juba enne kella seitset. Ülejäänud pere magab veel magusat und. Astun õue - seal on soe ja vaikne. Taimed on lopsakad. Huvitav, et kastet ei olegi maas... Seega, kõik klapib... 

Haaran toast kasti tekstiilivärvidega ja teiseringipoest soetatud naturaaltoonis puuvillase kangariba, svammi ja mõned pintslid. Külmkapist leian sidruni, aiast korjan erinevaid lehti - pihlaka, ristiku, brunnera, vereurmarohu, tähtputke, suureõielise tõnnikese ning erinevate umbrohtude lehed. 

Harjutan taimedega trükkimist. Tulemust näete allolevatelt piltidelt. 



Jah, see oli vaid katsetamine. Pärast kangaribaga möllamist valisin välja paar ägedamat taimelehte ja trükkisin nendega mõned T-särgid. Üks nendest käis kunagi ka mu blogist läbi (siin).

Kangariba ise aga seisis mul kapis pea-aegu viis aastat. Mingi hetk mõtlesin selle isegi ära visata... Aga eelmise aasta alguses tuli mõte õmmelda kangast väikesed kotikesed, kuhu saaksin lavendliõisi koguda. Lavendlikotte saab ju kasutada lõngasahtlites ja kudumite riiulis koide peletajana. Seni olen sahtlitesse pistnud tugevalõhnalisi käsitööseepe, aga nende seepidega on nii, et vahest kipuvad nad olema LIIGA TUGEVA LÕHNAGA, nii et varsti lõhnab terve tuba ning lõpuks paneb see pea valutama või hakkab lihtsalt vastu. Kuid veel sagedasem "probleem" tekib siis, kui saunast või vannitoast saab seep otsa, sest siis haaran ma selle muidugi mõnest lõngasahtlist... ja siis seal sahtlis ju seepi pole ja vahest pole seda pikalt... Tõsi on see, et käsitööseep on olnud suureks abiks koide vastu, sest nende (ligi kümne) kuduhooliku aasta jooksul ei ole ma kohanud oma lõngades ega kudumites koisid (3 x ptüi). Kindlasti on  olnud abiks ka see, et ma aeg-ajalt "tuuseldan" oma lõngades

Ühesõnaga, nüüd tahan nende lavendlikottidega proovida...


Lavendlitega on mul vedanud - need paljunevad mu kuiva ja kõva pinnasega aias üsna kontrollimatult :) Kunagi (u 14 aastat tagasi) ostsin paki lavendliseemneid. Pakile oli kirjutatud, et need lavendlid on külmakartlikud (pakasega vajavad katmist), muld peab olema rammus ja niiske ning kasvukoht päikeseline. Mul ei olnud neist tingimustest suurt midagi pakkuda.... Külvasin osa seemneid potti ja osa otse peenardesse. Ja aastate pärast valitses aias katastroof, sest lavendel kasvas, õitses ja külvas ennast peenardel, paekividest teerajal, värava vahel ja on nüüd juba jõudnud aiast välja tänavale killustiku sisse (autode parkimiskohale). Esialgu ei osanud ma neist eriti ka üle käia, ei julgenud pügada vms.  Päris lahti ju ka ei tahtnud lavendlist saada... Nüüd olen neid ohjeldanud, st välja tirinud või kaevanud ja ka ümber istutanud. Viimasel 2-3 aastal olen korjanud ja kuivatanud lavendliõied ära enne, kui nad hakkavad seemneid pilduma. 

:) On veel kaks taime, mis sarnaselt meie aias levivad - pune ja murulauk. Konkureerivad omavahel mu väikeses aias. 


Kuna lehed olin kangale trükkinud üsna tippupidi kokku, pidin kottide ülemisele äärele lisama nöörikanali. Selleks valisin lehega sobivaid värvilisi kangatükke.






Siin on kõik 12 kotikest koos. Pilt on tehtud eelmisel aastal pärast kottide valmimist. Suvel kogutud lavendel alles kuivas ja kotid ootasid täitmist. 



Ka õitega trükk tuli päris vahva!



Oma aia lavendlitest tegin pildid 10.juulil. Tänaseks on suurem õitsemisaeg ammu läbi.

5. august 2019

Oru park ja Tulivee ja...


Ida-Virumaal, Toilas asub kaunis Oru park. Mitmekesisele maastikule on rajatud erinevate osade ja vaadetega suur park, mis ületab oma mõõtmetelt näiteks Kadrioru parki. Sellega korralikult tutvumine võib võtta tunde ...



Oru loss ja seda ümbritsev park valmisid 19. sajandi lõpus. Keerulise saatusega lossi  ja pargi ostsid 1934. aastal Vene suurkaupmehelt aga ära Eesti töösturid ning kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea  (tol hetkel Konstantin Pätsi) suveresidentsiks. Loss ise hävis 2. Maailmasõja käigus, aga parki on aegamööda hooldatud ja taastatud.



Vanasti olevat lossi ümbruses olnud kolme purskkaevuga iluaed, kus  jälgiti ranget korrapära nii lillepeenarde kui ka murude paigutuses. Praegu märkasin lopsakate lillede vahel ühte purskkaevu. 



 
Nagu vanasti, nii on ka praegu pargis oluline koht roosidel.


Seal lõpus asub ürgne Hõbeallika koobasKoopa pikkus on 6 m, ava laius 1,7 m ja kõrgus 1,4 m. Koopa kaljulõhedest voolab välja Hõbeallikas, mis olevat oma nime saanud vee puhtuse ja selguse pärast. Praegu on seal vett äärmiselt vähe - kaskaadist allavoolamiseks seda enamasti ei jagu...

Kuna koopa olukord ei olnud kiita, taastati see 1970. aastate alguses. Tugimüürid, koopaesised paeplaadid, terrass ja selle nõlvast voolav allikavee kaskaad pärinevad just sellest ajast.


Pargis on ka suur "metsikum" ala.


Nii! Kui Sa oled ära käinud Kaevandusmuusemis, Valaste joal ja Oru pargis, siis on sul kindlasti vahepeal kõht tühjaks läinud. Meie valik oli Tulivee restoran, mis asub Liimala rannas (Lüganuse vallas, Tallinna poolt sõites enne Purtse jõge). 

Lisaks heale toidule (menüü ei ole väga pikk, aga see ongi tore, sest suur valik ajab mind alati segadusse) on seal veel boonuseid... Nö kiviviske kaugusel on uus korralik vaatetorn (ülemisel pildil), kuhu ka minusugune kõrgusekartja julges ja suutis ronida. Kohe sealsamas on liivane ja imeliselt puhas, täiesti ujumiskõlblik rand, kus muuhulgas saab ka päikeseloojangut nautida. Lisaks on paigal tore (salapiiritusega immutatud) ajalugu, millega soovitan ka tutvuda :)


Kõik see mees torni!



Loodetavasti keegi sai siit inspiratsiooni oma puhkuse veetmiseks! Pikk august on veel ees. Ilusat suve jätku!