18. veebruar 2020

Helesinine kudum ja Kreeta.


Mul oli üks lihtne helesinine suvepluus ning mulle tundus, et suviselt päevitunud nahale sobib helesinine väga hästi. Lisaks on helesinist lihtne sobitada pea igat tooni teksadega. Aga suveilmade peale ei saa meil ju kunagi kindel olla, seepärast tahtsin endale üht soojemat suvepluusi - sellist, millega saab ka varasuvel või kevadel käia. 

Lõngaks valisin meriino- ja puuvillasegu Drops Cotton Merino (50% meriinovilla, 50% puuvilla; 50g/110m). Esiteks seepärast, et see lõng armastab erinevaid koekirju - nii pitsilisi kui palmikulisi. Teiseks on see lõng pisut soojem ja tunduvalt pehmem kui tavaline puuvillane - täpselt nii nagu suvekudumiks vaja. Ja muidugi, mis eriti oluline, - selle lõnga valikust leidsin just sobivat tooni maheda helesinise.

Minu M/L suuruses pluusikesele kulus lõnga 350 grammi ehk 7 pallikest.
Vardad oli numbriga 3,5 mm (soonikus 3 mm). 





Kudum on alustatud ülevalt, ripskoes kaelusest ning kootud ringselt ilma õmblusteta. Pitsiline muster on vaid esipoolel. 

Sobivat mustrit otsisin päris pikalt. Lehitsesin oma raamatuid ja põhjatut interneti, kudusin läbi erinevaid koekirju, aga rahule ei jäänud ühegagi. Ja mitte sellepärast, et koekiri poleks jäänud selle lõngaga piisavalt ilus, vaid tundus, et lõng on veelgi enamaks võimeline... Ja siis tuli mulle äkki meelde, et Arella on teinud ära tänuväärse töö ja kudunud läbi suure hulga raamatu "Pitsilised koekirjad" mustritest (neid saab imetleda näiteks Ravelry´s või Arella kodulehel: https://www.craftarella.eu). Uurisin tema lapikesi ning leidsin sealt täpselt selle, mida vajasin - imelise pitsmustri, mis ei jäänud liiga hõre või auguline. Lõng mängis ilusti kaasa ja tõi esile koekirja ülevalt alla voogavad lained, mis jäid kaunid ka "nö" pea alaspidi vaadeldes.



Need pildid tegime juba enam kui aasta tagasi Kreeta saare lõunaosas, ühes väikeses külakeses. Sinine värv oma erinevates toonides tundus seal olevat väga populaarne. Sinised  olid nii aknaluugid kui ka välisuksed, lillepotid ja kivitrepid, rõdupiirded ja trepikäsipuud. Võimalik, et see pidi eemale peletama neid pisikesi kärbselaadseid putukaid, mis seal ringi lendasid (saare keskosas me neid loomakesi ei märganud). Aga võib-olla oli sinine lihtsalt kohalik traditsioon.



Kui olime leidnud selle toreda sinise kivitrepi ja seal mõned pildid jõudnud klõpsida, ilmus ülemisele helesinisele uksele suur ja karvane, palja ülakehaga kohalik meesterahvas, kes hõikas meile midagi kurjalt. Arvata võis, et me häirisime tema lõunaund või -einet vms. Igal juhul, pärast viivukest silmsidet ja minu nõutut pilku, ta leebus ja tõmbas ukse kinni. No me olime viisakad ja otsisime pildistamiseks neutraalsema koha kui kellegi kodutrepp :)




Ma panen järgmisse postitusse mõned pildid Kreetal nähtud käsitööst ka...



Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

8. veebruar 2020

Valged peapaelad.


Peapaela ei pea ju kuduma risti peaga - võib kududa ka nii nagu mütsi, et alustad soonikust ja lähed sealt mööda pead muudkui edasi.

Ma kudusin need peapaelad tegelikult juba üle-eelmisel talvel, aga esimese talve lõppedes juhtus nii, et soe kevad tuli nii ruttu, et peapaela kandmiseks sobivat aega ei olnudki. Ja siis järgmise talve eel ja järel olid need valged peapaelad mul juba ununenud, nii et hetkel ma isegi ei mäleta, kuidas need ilmad tookord olid... Aga tundub, et peapaelu polnud jälle vaja 😃 No tänavu on isegi talv selline, et enamus aja olekski vist paelast piisanud... või siiski mitte, sest vihma sadas liiga tihti... Igatahes, siin need peapaelad on. 


Väiksema (tütre) paela üks soonik on tehtud pisut valgema lõngega ja näed, fotol hakkab see kohe silma, kuigi muidu nagu ei eristanudki...

Mõlemad peapaelad on tehtud mütsijuhendi järgi, mille leiad siit. Tütre paelal katsetasin natuke teisest kohast alustamist, aga suurem on täpselt mütsiga sarnane. Koo lihtsalt mütsi juhendi järgi nii kaua, kuni paelal on pea-aegu õige laius käes, ning siis tee lõpetuseks veel umbes 2 cm laiune soonik. Selle ülemise sooniku tegin mina poole numbri võrra peenemate varrastega kui alumise sooniku - nii püsib peapael paremini peas.



Ühe peapaela jaoks kulub umbes 60 grammi lõnga (sellist, kus 50 grammises lõngatokis on umbes 70-90 meetrit lõnga). Kitsama ja ilma nuppudeta peapaela saab ka 50 grammist.





Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

1. veebruar 2020

Puhvvarrukate muundumine.


See oli vist 2016. aasta alguses (või juba 2015. aasta lõpus), kui mul tuli mõte kududa puhvvarrukatega kampsun. Kudum pidi tulema muidu selline õrn, kerge ja helebeež, aga suurte puhvis varrukatega ja lopsakama kõrge kraega. 

Mul oli kodus juba varasemast olemas õrn ja mitte väga pika karvaga mohäärlõng (Fonty Kidopale; 70% tallemohääri ja 30% polüamiidi; 25g/250m). Kampsuniks kulus neid viis pallikest. Mohääri kõrvale ostsin pehme keeruga täisvillase Novita Florica (100% villa; 50g/175m). Viimast vist enam poodides ei müüdagi ja eks minagi olin varem vaadanud, et mis sellisest õhulisest villasest (ja üsna hapra olemisega) lõngast küll kootakse... Pitssalliks tundus see liiga jäme ning kampsuniks liiga hale :) Aga nüüd klappis nii värv kui ka jämedus ja olemus. Floricat kulus alla 8 palli.

Mustriks valisin lihtsad voogavad palmikud, inspiratsiooni sain sellelt kampsunilt.

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes nr 3).



Need pildid tegime 2016. aasta detsembris. Oli väga külm ja mõnusalt lumine nädalavahetus... 





Kampsun tundus küll väga lahe, aga no need varrukad... need hakkasid lõpuks ikkagi häirima, sest iga mantli alla need mugavalt ei mahtunudki. Lisaks tundus mulle, et puhvvarrukad teevad mind megalaiaks. Kuna mul on niigi üsna laiad õlad, siis lisalaius muutus takistuseks. Tagantjärgi fotosid vaadates küll midagi ei sega, aga tunne oli teine.

Niisiis harutasin ma paar aastat hiljem need varrukad üles ning kudusin uued, lihtsa joonega varrukad. Vot nii siis seekord!! Tuli välja, et eriline ei olegi alati mõistlik ja praktiline 😉



Need fotod tegi eelmisel nädalavahetusel mu 10-aastane tütar. Käisime uuenenud Meremuuseumis (Paksus Margareetas). 


Vanasti käisime poistega korduvalt Meremuuseumis, aga siis ei tohtinud seal midagi näppida ja sellest oli tegelikult väga keeruline kinni pidada, sest vähemalt kellanööri oleksid poisid küll tahtnud sikutada ning raudrüüdki katsuda. Ning ma ise ka mõtlesin korduvalt, kui lahedaid asju saaks seal korraldada, et lastel põnevam oleks... 

Nüüd on õnneks küll nii, et igal korrusel saavad lapsed midagi ehitada ja näppida.  





Vaade vanalinnale Paksu Margareeta katuselt.


Kampsun on kootud ülevalt alla. Ja muide, seekord sättisin palmikud jooksma nii, et ees keskjoonel ei ole mitte palmik, vaid palmikute vahekoht. Kartsin küll, et äkki jääb häirima, aga minu arust ei märkagi... või kuidas? Kui oleksin asetanud palmiku täpselt keskele, siis oleksid varrukajoonele jäänud poolikud palmikud või oleks pidanud tegema pikendatud õlad, aga mulle meeldis, et õlg läheb varrukaks üle täpselt õiges kohas. 

Kokkuvõttes sain endale praktilise klassikalise pulloveri - pehme ja sooja. 

😀

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee