29. juuli 2014

Leedust ja käsitööst.

Käisime perega Leedus - mõnes suvituskohas ja paaris suurlinnas. 


Oli näha, et leedukad armastavad käsitööd. Eriti seljas kanda või muul moel eksponeerida. Kohati tundus mulle, et no vähemalt igal 50.ndal inimesele oli mingi käsitsikootud või heegeldatud ese seljas. Ja siin ma ei mõtle neid meil levinud lastele heegeldatud mütse, vaid täiskasvanute kleite, seelikuid, jakikesi, tuunikaid ja pluuse-pluuse-pluuse. Heegeldatud pluuse nägin ka meeste seljas. Lisaks veel eri suuruses kotte...

Käsitööd nägin paljudes kohvikutes-restoranides. Seintel oli sageli ristpistes lilletikandid ja ilusad maalingud (küllap rahvusliku temaatikaga).



Maalingud olid isegi söögilaudadel.


Hea huumorisoonega leedukad olid tee äärde meisterdanud taaraskulptuure - mahaloobitud tühjadest plastpudelitest laevukese ja tuulepüüdjad... Kah, käsitöö ju.




Muide, nende uhkete vaatamisväärsuste läheduses ei olnud ühtki prügikasti...




Ja need tõesti töötasid...



Ühtegi lõngapoodi ma ei jõudnudki, sest laupäeviti sulgevad nad seal poode kell 4 ning pühapäeviti olid eranditult KÕIK lõngapoed üldse kinni. Ja suurtes kaubanduskeskustes (ei Vilniuses ega Kaunases) lõngapoode ei ole. Selle üle olin ma muidugi väga kurb, sest mul olid suured linase lõnga ostuplaanid.

Käsitööd nägin ma müügil vähe. Muidugi oli igal pool lettide kaupa merevaiku - leidus nii klassikalisi kui ka huvitavama-moodsama olemisega ehteid. Ja nende vahel mõned üksikud heegeldised, vilditud esemed, puit - kõik tunduvalt odavamad kui meie kaubanduses. Aga ka palju muud (näiteks restoranis söömine ja teenused) oli Leedus veel üsna odav, just nagu meil enne eurot...
Ja linaseid rõivaid-salle-köögitekstiile-mänguasju oli näha.

Muuhulgas käisime Vilniuse lähedal Trakai kindluses (Trakai History Museum).


Seal meeldis meile kõigile, nii neljasele Annile kui ka suurematele poistele.

Minule näiteks sobis vaadata kauneid helmestest kotikesi. Huvitav, mis tehnikas need küll tehtud on... tikitud või heegeldatud või...
Ei tea, kas Leedus keegi sellise käsitööga veel tegeleb...









Kindluse lähedalt valis ka Ann endale merevaigust kee. Linane kleit on aga minu tehtud (Kaunases nägin üsna sarnaseid ka ühes linapoes müügil).

24. juuli 2014

Kui oli veel maasikaid...

siis heegeldasin ühele rätikule pitsi.


Muster raamatust "Meite Muhu mustrid", särgipitside hulgast. Oh!, mulle meeldivad need stiilselt vallatud muhulaste pitsid!
Niit: Maxi, Madame Tricote
Heegelnõel nr 1,5.


23. juuli 2014

Pitsiline mohäärsviiter.

Selle sviitri kudusin juba ligi pool aastat tagasi - veebruaris, olümpiamängude ajal. 

Tahtsin endale teha ühe sviitri just mohäärist - et vaadata, kas ma seda kannaksin... kas karedus-karvasus häirib või mitte... kas sobib mu kehaga või teeb liiga laiaks... kas sellega hakkab palav...



Mul tegelikult kunagi oli üks omakootud mohäärsviiter - üsna sama värvi kui see, mis nendel piltidel, kuid paksem (kudusin maavillasega kokku) ja uhkete laiade palmikutega. Selle kudusin toona teismelisena ning kandsin palju, isegi üsna soojal suvepäeval. Sest mulle see kamps nii väga meeldis...

Uue, selle mis piltidel, kudusin õhulise-pitsilise. Sellele tuleb alati tume särk alla panna, sest nii paistab pitsmuster paremini välja. Aga ega nii suurte aukudega kampsikut vist saagi vaid pesu peal kanda...



Sviitri juhend on pärit ajakirjast Käsitöö (kevad 2013) ning selle autor on Anna, Ravelry´s. Ajakirjas, Anni Orro seljas on sviiter väga mõjus: värv ja muster ja kaelus - kõik meeldib mulle. Minu sviiter tuli hulga haledam - eks heledam ja karvasem lõng mängib siin oma rolli.

Lisaks jäi mul lõnga puudu, mistõttu pidin olukorra lahendama poolikute varrukatega. Kaelusesse aga panin üle ühe rea hoopis peenvillast lõnga.



Kuna mu lõng oli jämedam, kui juhendis kasutatu, siis kudusin S-suuruse järgi. Õigemini, esialgu kudusin. Olen aru saanud, et Anna disainitud sviitrid-kampsikud ei istu mulle eriti hästi, sest need jäävad rinnust kiskuma. Nendel ei ole ette nähtud silmuste juurdeloomist esi- ja tagaosa ülaosas (varrukajoonel). Et kudum oleks rinnust paras, pidin ma varrukajoonele ja kaenla alla looma juurde nii palju silmuseid, et mõlemale küljejoonele sain lõpuks lisada 2 rida õhksilmustega mustrit ja ühe palmikurea (originaalil oli mõlemal küljel vaid 1 õhksilmusterida) ning nende vahele veel hulga pahempidiseid silmuseid. Viimastest läksid osad taljeosas kahandamisele.

Mulle endale väga meeldib see palmikurida külje peal - toetab hästi kudumit.



Lõng: Pukas, Alvita (82% mohääri, 18% polüamiidi; 25g/130m), kulus 100 grammi ehk 4 pehmet pallikest.
Vardad: nr 3,5 ja 4.



Ma veel ei ole otsustanud, kas hakkan sviitrit ise kandma või leian mõne saledama sõbra... Viimasel juhul tuleks endale ju uus kududa.

11. juuli 2014

Pitsiline kampsun Tiinale.

Ühel kevadhommikul tuli sõber Tiina mulle külla, kaasas pool kilo alpaka-lambavillasegu lõnga. Lõng oli üsna peenike - oleks hästi sobinud ka pisut toekamaks pitssalliks. Väga heleda pastelse lilla tooni tõttu otsustasime aga, et pigem sobiks sellest lõngast üks kerge kardigani moodi asi teha... Istusime siis kahekesi arvuti taha ning otsisime sobivaid lõikeid-mustreid. Tiinale hakkas meeldima Dropsi “Alpaca” lõngast kootud tekstuurse mustriga jakk. Mõtlesin küll, et ega ma vist ei olegi varem pitsilist kampsikut kudunud... Aga seda huvitavam...


Kuigi lõngavöö järgi oli meie lõng umbes sama jämedusega kui Dropsi juhendis soovitatu, oli mulle üsna kohe selge, et üks-ühele ma seda juhendit kasutada ei saa.

Tuli muuta...

- Pikkust ja seega ka mustrite asetusi: kuna Tiina kampsun pidi tulema üle 20 cm lühem, kui modelli seljas olev, siis tuli üks muster vahelt ära jätta. Osa olemasolevaid mustreid pikendasin vastavalt vajadusele. Tegelikult häiris mind kohe alguses, et originaalkampsunil olid mustrid erineva laiusega, mis muutis üldmulje pisut rahutuks.
- Varruka pikkust: kuna Tiina tahtis pigem suvisemat rõivast, siis otsustasime kolmveerand varruka kasuks.
- Kõik soonikud asendasin sakkidega: Tiina kartis, et soonik sikutab alläärt liialt kokku.
- Kudusin õmblusteta: esi- ja tagaosa kudusin ühes tükis alt üles; varrukad kudusin ringiratast kohe otsa (ülalt alla). Üldjoontes kasutasin Dropsi silmuste arvu, mis vastas suurusele XL, lihtsalt liitsin esi- ja tagaosa silmuste arvu kokku (miinus ääresilmused). Nojah, õlaõmblused siiski tegin.
- Nööbiauke: need jätsin üldse ära, sest Tiina paneb ette hoopis sõle või ilunõela vms.



Kui kereosast pool valmis oli, tundus mulle, et ma olen oma arvutustes mingi ränga vea teinud ning Tiinale jääb see kampsik väikeseks. Mõtlesin juba, kuidas ma pean teda kurvastama sellega, et ta näeb suvel hoopis mind seda kampsikut kandmas. Tundus kummaline, et üks ese võib nii mitme suuruse võrra venida. Aga kõik numbrid olid siiski õiged: pärast pesu ja venitust oli kampsik täpselt õiges suuruses (proovilapid siiski ei valeta!).



Mustriinfo on kirjas eespool.

Lõng: Veterok (silt on venekeelsete kirjadega), Lanificio Peru (50% alpakat, 50% lambavilla; 50g/175m), kulus vaid 360 grammi.
Vardad: 2,75 ja 2,5.



Kampsun sai valmis juba tükk aega enne jaanipäeva. Aga ma ei suuda kõike nii kiiresti blogisse postitada - no tegelikult on mul lihtsalt suurem huvi tegeleda millegi vähem virtuaalsega... Suvel ma peamiselt õmblen...

9. juuli 2014

Arhailine tikand.

Mul oli au tikkida ühe laulupeolise kleidisabasse rida arhailisi motiive. Tema sooviks oli pigem tagasihoidlik (mitte liialt pealetükkiv) tikand. 


Linane kangas oli tihe, aga õhuke - sellisele on väga hea tikkida.



Vahepeal korjasin ka madarajuuri. Oh, küll nende korjamine (no pigem kaevandamine) oli vaevaline tegevus. Sama tüütu oli madarajuurte puhastamine ja tükeldamine. Nüüd mõtlen, kas korjata neid veel või piisaks olemasolevast, et mingit kogemust saada...
Tuleks ju veel putkesid korjata, sest enne madarajuurega värvimist tuleb lõng ka putketõmmisest läbi lasta...

Pestud madarajuured:


8. juuli 2014

Naistepunaga värvides...

... olen saanud oma taimvärvitud lõngade sekka ühe ilusaima kollase lõngavihi. Lisaks teisi toredaid kollakaid, rohekaid ja punakaid toone. 


Ma olen taimedega värvimisel lähtunud enamasti sisetundest... See tähendab, et ühtki tarka raamatut mul kasutada pole, vanaemadelt saadud kogemusi samuti mitte. Enne mõne taimega katsetamist loen küll läbi internetis leiduva vastava materjali, aga tegelikult talitan ikka omasoodu... 

Gramme ja vahekordi ma kirja ei pane, sest kogemus ütleb, et tee kui täpselt võimalik, tulemus tuleb ikka iga kord isemoodi (eks see sõltub, millal ja kust on taimed korjatud, kuidas neid hoitud, millist vett on keetmisel kasutatud, kui valged on lõngad jne).


Ma korjasin naistpuna (usun, et tegemist oli liht-naistepunaga) eelmisel suvel, augustis. See oli pärast seda, kui neil enamus õisi oli ära õitsenud ning varred olid veidi kuivanud või puitunud. Nii oli neid päris mugav korjata, sest vars murdus hästi. Varred murdsin üsna maa lähedalt. Neid ei korjanud ma palju – vast 5-6 korralikku kimpu.

Murtud taimi raputasin veidi, et küpsed seemned ja pudisevad õied aasale variseksid.

Kodus tegin kimbud, mis kuivatasin (mitte päikese käes) – küllap võiks need taimed ka kohe potti panna, aga seni pole ma värsketega katsetanud...

Kuivanud oksad tükeldasin ja panin potti. Vett lisasin nii palju, et oksad oleksid täpselt kaetud (kasutasin kaevuvett, mis on meil üsna aluseline). Keetsin umbes tunni ning lasin sel kõigel ööpäeva potis seista. Pärast seda kurnasin oksasodi välja. Kuna värvilahust tuli üsna palju, siis ma jaotasin selle mitmeks osaks - nii sain erinevaid variante katsetada.



1. Naistepuna + järelpeits vaskvitrioliga,
2. Naistepuna + eelpeits maarjajääga + järelpeits vaskvitrioliga,
3. Naistepuna + eelpeits maarjajääga – lõnga kuumutasin värvilahuses vaid 10 minutit,
4. Naistepuna + eelpeits maarjajääga – lõnga kuumutasin värvilahuses 15 minutit (väga ilus erekollane),
5. Naistepuna + eelpeits maarjajääga – lõnga kuumutasin värvilahuses 20 minutit (tegemist oli loodusvalge lõngaga, mistõttu jäi värv tunduvalt tuhmim),
6. Naistepuna + eelpeits maarjajääga – lõnga kuumutasin värvilahuses 30 minutit (tegemist oli jälle loodusvalge lõngaga, kuid siin jäi toon ilus tumekollane),
7. Naistepuna - lõnga kuumutasin värvilahuses vaid 10 minutit,
8. Naistepuna - lõnga kuumutasin värvilahuses 30 minutit (tuli pigem pruunikas värv, kergelt roosa või lilla alatooniga).
Viimasel kahel juhul ma peitse ei kasutanud.

Tegelikult tuleb nimekirjast kõik oluline välja, aga kordan üle: selleks, et naistepunast saada punast (no pigem roosa või lilla poole kalduv toon):
- ei tohi kasutada peitsaineid,
- ei tohi lõnga värvilahuses liiga kaua kuumutada (veidi alla 100-kraadi, eks!). Kui teil nüüd tekkis küsimus, et kui kaua?, siis sellele ma täpset vastust anda ei oska, sest vahepealset, nt 15-20 min katset ma veel ei ole teinud. Ilmselgelt on aga 30 minutit liiga kaua. NB! Lõnga ei tohiks ka värvipotti koos värvilahusega jahtuma jätta, sest ka siis värvub lõng pruuniks.



Tasub kindlasti veel proovimist. Näiteks tahaksin katsetada, kas saab veel punasemat tooni ning kuidas saada ererohelist ja kuidas käituvad täiesti värsked taimed...

Veel paar asja:
- Maarjajää ostsin Tallinnast, Safranist,
- Vaskvitrioli ostsin Hortesest, väetiste ja putukamürkide riiulilit - seal oli selle nimi vasksulfaat.
Viinakivi pole veel kuskilt leidnud - kui keegi annaks vihje, oleksin tänulik...

5. juuli 2014

Lõngadega lehvitamine.

Reedel oli ilus kuiv ilm. Sikutasin garderoobist lõngakorvi- ja koti välja ning õhutasin veidike oma lõngasid. 


Kõik lõngad olen taimede või seentega värvinud. Suurema osa neist värvisin möödunud sügisel-talvel.

Mulle meeldib värvida siis, kui muud tööd-tegemised on aias-metsas otsa saanud. Seepärast ma enamasti kuivatan või külmutan varem korjatud taimed-seened ning tegelen nendega talvel, mõnel rahulikumal hetkel. Üks halb asi selles muidugi on: talvel saab "nõiajooki" keeta ainult toas.



1-7. Naistepuna (üks minu lemmikuid värvitaimi, millest saab mitmeid toone).
8. Angervaks (eelpeits maarjajääga) - angervaks oli mulle pettumuseks, sest taimi oli mul palju ja lootsin saada tumedamaid toone.
9. Angervaks (järelpeits vaskvitrioliga)
10. Angervaks (eelpeits maarjajääga, järelpeits vaskvitrioliga)
11-12. Porgandivarred - ilma peitsita porgandivarred andsid huvitava helerohelise tooni, mis algul tundus mõttetu, kuid hiljem mõistsin, et seesugust "värsket" kurgirohelist vaevalt mõnelt teiselt taimelt välja võluda õnnestubki...
13. Porgandivarred (järelpeits vaskvitrioliga) - ilus tumedam roheline
14. Kortsleht (järelpeits vaskvitrioliga). Ka üks tore värvitaim, mis juba ilma peitsita annab lõngale arvestatava pruunika-roheka tooni.
15-16. Arooniamahl
17. Aroonia (lõng keedetud koos marjadega - selle teguviisi puudus on see, et pärast värvimist tuleb lõnga kõvasti arooniaseemnetest puhastada. Aga värv on ilus tumelilla.
18. Aroonia (eelpeits maarjajääga, lõng keedetud koos marjadega) - toonivahe võrrelduna eelmisega on väga väike.
19. Aroonia (järelpeits vaskvitrioliga, lõng keedetud koos marjadega) - siin on peits ennast õigustanud.
20. Soolikarohi (eelpeits maarjajääga) - arvestades, et mul oli väga palju taimi, on see kollane toon liiga lahja. On mitmeid taimi, mis annavad palju ilusama kollase...
Ilma numbrita väike viht on erinevate ussitanud söögiseente segu
21. Tatikad (järelpeits vaskvitrioliga) - ohh seda liga, mis tatikatest lõngale siirdub. Hetkeks tundus, et lõng jääbki selliseks... Tegelikult läheb ilusti puhtaks, aga värvi jääb siiski lõngale vähe.
22. Verkja vöödiku kübarad (eelpeits maarjajääga)
23. Verkjas vöödik koos jalaga (järelpeits vaskvitrioliga)
24. Verkjas vöödik , II keedus
25. Põdramokk - tore värviseen, kust saab mõnusa sinakashalli tooni. Hea on seda korjata ka. Mulle meeldib!
26. Puuseen (eelpeits maarjajääga, järelpeits vaskvitrioliga, värvi väljavõlumiseks tuleb kasutada nuuskpiiritust) - arvestades, kui raske oli seent puu küljest kätte sada ja pisikesteks tükkideks purustada, hiljem see jäle hais, siis on tulemus lahja. Kusjuures vesi oli must kui tökat... Küllap tegin midagi valesti.

Keskel kerades on paari aasta eest värvitud lõngad, peamiselt seentega.




Järgmine kord kirjutan veidike naistepunaga värvimisest.

1. juuli 2014

Helesinine pehmus.

Kudusin üsna lihtsa salli. Tavalised ripsiread ja nende vahel mõned auguread. Auguread ei ole klassikalised kaks parempidi kokku ja õhksilmus, vaid kudusin kolmest silmusest valja kolm uut silmust... Ja nii terve rida. Jäid veidi teistmoodi auguread. 


Samas ei saa selliseid ridu üksteise alla liiga palju teha, sest siis kipub sall auguridade koha pealt kitsam jääma ning venitamine ka eriti ei aita. Katsetasin, et maksimum on 3-4 rida korraga (sõltub materjalist). No muidugi võib ju ka terve salli nii kududa - see jääb siis nagu kootud saalomon vist...


Lõnga ostsin kunagi just värvi pärast - tundus huvitav, et helesinisesse lõnga on pikeeritud väikesed roosad träpsud. Proovisin ka mustrisse (kassikäppa ja varesejalga) kududa, aga karvane värviline lõng sööb mustri ära. Ripskude sobib hästi, pealegi teeb rips mohääri veelgi pehmemaks ja õhulisemaks. Samas tundub sall ka veidi paksem, toekam.



Lõng ise oli väga peenike, mistõttu kuduma asudes tundus, et see kohe ka katki läheb. Ei läinud. Ja hea oli kududa... Ise ka imestan, et nii kirjutan, sest olen ise pigem villasema lõnga austaja.

Tänu oma vähesele villasisaldusele sobiks selline sall hästi neile, kes karedust üldse ei kannata. Sall on tõesti pehme.

Lõng: Luna, Madame Tricote (30% mohääri, 40% akrüüli, 30% polüamiidi; 50g/550m), kulus 1 tokk ehk 50 grammi.
Mõõdud: 80 x 175 cm
Vardad: nr 3