23. mai 2019

Lapid ja lõngakerad.


Periooditi meeldib mulle kolada taaskasutuspoodides. Viimastel aastatel ostan sealt küll harva, aga umbes aasta eest soetasin siiski ühe pikema teksajaki. Jakk oli suuruse poolest täpselt paras ning igati korralik, ei plekke ega auke - võib arvata, et vähekasutatud. 

Esiti mõtlesin, et las jääda nii - ongi lihtne ja tagasihoidlik ja klassikaline. Aga mind jäi painama see lihtsus ja puhtus. Pole vist minu moodi. Seega pidin oma jakki veidike rikkuma... Panin siia-sinna lapid peale ja tikkisin eelpistes lõngakerakesi.





Esihõlmale sättisin paeltikandi kursusel tehtud lillekimbu.



Ka kraeotsale sai üks pisike lõngakera... See meeldib mulle kõige rohkem!



Tütar tegi eile telefoniga paar klõpsu.


15. mai 2019

Tikitud võõrasemad.


Need punase, oranži ja kollasega tikitud võõrasemad on tellimustöö. Kui nende tikkimist alustasin, otsisin internetiavarustest fotosid sama värvigammaga võõrasemadest. Leidsin palju selliseid, kus võõrasemad olid täiesti ühevärvilised, st üleni kollased, oranžid või tumepunased (vähema või rohkema mustja sisuga), aga ka erinevaid kirjusid. Mõnedel oli sisu punakas ja servad heledad, aga leidus ka vastupidiseid variante. Võimalusi oli meeletult palju: mõned pikema kitsa kroonlehega, teised aga suure laia üksteist katvate kroonlehtedega (klassika) ning siis veel narmalised-sakilised, tiigritriipudega jne jne. Olin ühtaegu vaimustuses ja segaduses - nii palju huvitavaid taimi, millest inspiratsiooni hankida. 

Aga kui läksin aiandisse, et hankida omalegi amplitesse mõned huvitavad lilled, leidsin selle kombinatsiooniga kas üleni oranže või musta sisuga kollaseid võõrasemasid. Kõik väga tavalised, nii nagu neid on aastaid müüdud. Ei mingeid punase-oranžikirjusid, narmaid ega pitse... Soetasin siis mõned oranžid ning lilla ja kollasekirjud  taimed - ilusad on ju needki. Ja oma tikandi eeskujuks võtsin hoopis paar võõrast fotot.








Tikitud peenvillaste lõngadega. Mõned helmed panin kevadesteks vihmapiiskadeks.



Paar õit jagus ka tuunika alumise ääre kanti.



Jätkuvalt kaunist ja lillelõhnalist kevadet teile!


7. mai 2019

Saunapadi! Lõpuks ometi.

Kolisime siia majja 16 aastat tagasi, täpselt vabariigi aastapäeval. Soklikorruse saunaruumid olid sel hetkel veel välja ehitamata. Kõik tuli teha nullist - seinad nihutada ja vooderdada, põrandad plaatida, lava ja kamin ehitada jne jne. Ehitajad möllasid, mina aga olin 2-kuise  ja 1,7-aastase pojaga kodune ja muretsesin, et kas lapsed ikka saavad magada ka... Ma ise küll ei saanud. Jaanipäevaks sauna veel soojaks ei saanud, aga paar nädalat hiljem küll. Leiliruum tuli just nii suur, et kaks inimest saavad pikali olla. Mõnus! Mõtlesin siis veel, et kas ja kui kaua me viitsime niimoodi igal nädalavahetusel sauna teha, kaminat kütta ja pärast sauna koos perega kauminaruumis istuda. Oleme viitsinud küll, mõnuga! Vahest jääb mõni saunaõhtu vahele haiguse või reisi pärast, aga laiskusest küll mitte. 



Saunapatja oli mul juba ammu-ammu vaja. Ma ei tea, mis imelik puu- või kivipea mul on, aga ma ei suuda lamada nendel puupatjadel, mida müüakse saunapoodides. Puidust patju on meil saunas kahte tüüpi (üks madalam on lihtsa sirge kaldega, teine pea- ja kaelakuju jälgiva kumerusega), aga kumbki ei ole piisavalt mugav. Niisiis vajasin paku peale patja. 

Mitmeid aastaid lisasin selle soovi oma to-do listi ehk aastaplaanide nimekirja, aga kohe kuidagi ei saanud ma patja valmis. Esimesed aastad jäi teostus kinni ideepuuduse taha - ma ei kujutanud ette, kuidas teha patja, mida saab võtta kuuma sauna kaasa... Kui olin juba otsustanud, et otsin mõnest taaskasutuspoest villase meestekampsuni, mille vanutan ja padjaks lõikan-õmblen, siis muidugi ei leidnud ma sobivat tooni (sinist) kudumit. Olin juba lootuse kaotanud, sest lisaks valele värvile olid müüdavad kampsunid hoopis puuvillased või suure sünteetikasisaldusega. Lõpuks õnnestus mul leida üks helesinine ja üks hall naistekampsun (väikesed numbrid, mis läksid vanutades muidugi veelgi pisemaks), mille kõrvale sobitasin sinakashalli soonikkoelise kudumi. Neid kolme kokku kombineerides sain välja lõigata tükikesed oma uue padja tarvis. 


Ühe kamsuni nööbiliistu kasutasin oma padja servas. Nii saan padja täidist (milleks on paar vana saunalina) hõlpsalt vahetada ja pesta. Puidust nööbid tundusid mõistlik valik...


Et ühenduskohad ei jääks liiga paksud, panin servad üksteise peale ja lasin sik-sak pistega üle.  



Kui pealmise poole tükid olid omavahel ühendatud, siis tegin padjale puu - nõelvilditud õnnepuu.  Ma tahtsin ju sinist patja ja kuidagi tuli see sinisem mulje ju luua. 






Padi on umbes saunalava laiune (alumiselt pildilt on näha).



Lastel olid saunas oma mängud. Näiteks poistele meeldis paari-kolme-nelja-aastastena üht klaasseina "pesta". Küll võistlesid nad selles, kes saab nuustikuga kõrgemalt tõmmata, siis jälle proovisid seina võimalikult seebiseks teha... 

Kui ma Anni ootasin, siis käisin leili võtmas igal nädalavahetusel kuni raseduse lõpuni. Ja kui ta lõpuks sündis, siis juba nädalasena tuli ta meiega kuuma sauna. "Suuremana" oli Annil saunas karbitäis kivikesi ja teokarpe, mida ta ritta seadis (vahest isegi koos vennaga), rongi või ussi mängis, lilli ja puid "joonistas"... Ann ütleb ikka, et pühapäev on nii mõnus, sest siis saab pannkooki ja sauna. Nüüd tahab ta endale ka sellist patja - no ma oleksin pidanud seda aimama...