31. juuli 2020

Veel 2 punasepõhjalist tekki.


Kes oleks võinud arvata, et kunagi on mul oma isiklik tekikogu. Eelmisi tekke võib näha siit. Tänaseks päevaks on need kaks juba korda tehtud, nii et pole mingi ime, et uued tekid pidid mu juurde leidma tee. 

Eelmisel suvel Seidla vanavaralaadal sadas pikalt vihma. Enamus müügile toodust jäigi lettidel kilekatete alla või ei pandud neid hoopiski välja. Aga ühe antiigikaupmehe auto katusel ligunesid kokkuvolditult villased tikitud tekid. Kuna selleks hetkeks ei olnud mul eelmisedki tekid parandatud, siis ei julgenud ma mõeldagi, et kaupleksin need tekid endale. Aga kui laadalt lahkuma hakkasime, pani mu abikaasa ette, et vaatame üle, kas tekid on veel alles... Olid tõesti, tilkusid seal vihma käes... narmendav äärepits rippumas... Mõtlesin, et vaevalt antiigikaupmees neid pärast sellist leotust vääriliselt kohtleb. Võimalik, et alahindan nende teadlikkust ja oskusi, aga miskipärast on mul eelarvamus, et parimal juhul visatakse sellised tekid hiljem nöörile kuivama, kuid halvemal juhul kopitavad nad kuskil niiskes edasi. Eriti, kui nad on nagunii juba üsna halvas seisukorras.

Novot, igal juhul tulid laadalt meiega kaasa kaks "uut" üsna vana punasepõhjalist tikitud tekki. Kodus loputasin nad leiges vannivees (ühe korra villapesuvahendiga ja teise korra puhta veega) ning panin varju alla kuivama. 

Piltidel on näha tekkide seisund pärast pesu ja kuivamist, kuid enne muid korrastamisi. 


Esimene pruunikas-punane tekk jäi silma just mu abikaasale, kes märkas seda toredat (ja parandamisel tõsist väljakutset pakkuvat) heegeldatud äärepitsi. Kuigi ta arvas, et ehk keegi mu sõpradest-tuttavatest tahaks tekki endale, et see korda teha ja kasutusse võtta, siis kodus selgus, et selle tekid värvid sobivad väga hästi meie kodu sisustusega. Nii et, kui hästi läheb, teen äärepitsi ise korda (plaan on vanadest motiividest saada ilusaks vähemalt 3 külge), sätin veidike tikandit (tõmban lahtised otsad tahapoole) ning kinnitan taha kangast liistu, millest saab riputustoru läbi lükata.

Teki mõõdud: 121 x 141 cm
Teki tikkija ja päritolu on teadmata.


Nagu näha, on äärepits üsna puru. Huvitan on see, et osad äärepitsi lõngad on hoopiski puuvillasisaldusega.


Teki tagumine pool. Siit on näha, et pikki pisteid nõudvad lehed on tikitud varspistes, st piste tehakse poole lühem, siis minnakse teki alt väike samm tagasi ning nüüd jätkatakse selle pika piste teise osaga.

Samuti võib üsna kindlalt öelda, et see tekk ei ole pleekinud, vaid tikand ongi kohe tehtud mahedate looduslähedate toonidega. 


Teine tekk on heledam ja õhem, suur nö vooditekk.

Teki mõõdud: 142 x 174 cm

Teki tikkija on teadmata, aga tikandi motiivid ja kompositsioonid on sarnased Anna Radiko (s Viherpuu; 1898-1970) 1918. aasta paiku Lihula vallas tikitud tekile (leitav raamatust "Lihula lilltikand"; koostajad-toimetajad: Larissa Mandel, Mai Roos, Helen Vaab).


Tekk on tikitud imeilusate erkude lõngadega. Tekk ei ole pleekinud ja tikand on üsna hästi säilinud (mõned kohad on veidi kulunud, kuid see ei riku üldmuljet), aga teki keskel oleva motiivi tipus on  kunagi tehtud tekikanga parandus (küllap on seal olnud auk). 


Selles tikandis on toredad värvilised marja- või lillekobarad. Ehk on need lupiinid?



Teki pahupool. Tundub, et enamus tikandist on tehtud mähkpistes.



See tekk otsib veel kohta ja omanikku. Kui keegi tunneb, et just selline kaunitar on tema kodust puudu, siis kirjutage mulle anneli.tender@gmail.com. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

26. juuli 2020

Heegeldatud vaip, seekord kandiline.



See on mu neljas kaltsuvaip. Kui eelmised olen heegeldanud ringiratast (nt nr 3 on siin), siis seekord tahtsin suuremat, ristküliku-kujulist vaipa. Niisiis tuli proovida, kas kaltsust saab vaiba ka edasi-tagasi heegeldades

Tulemus oli üsna ebakorrektne, st mõlemad pikad küljed jäid ebaühtlased, mitte ilusad sirged. Põhjuseks on muidugi ebaühtlane materjal - erinevate T-särkide kangad ei ole ju alati sama paksud, mistõttu on raske lõigata ribasid, mis heegeldades annavad alati samasuguse ühtlase tulemus. Et saada veidike parem tulemus, heegeldasin mõlemad küljed kaks korda üle.



Nagu näha, on vaiba küljed ikkagi veidi rahutud. Samas olen rahul, et vaip ei loki ja on tasane. 



Vaiba mõõdud: 105 x 200 cm
Kaal: umbes 4 kg
Heegelnõel nr 10

On üsna selge, mis on meie pere meeste lemmik t-särgivärv 😃





Sain sobiva põrandakate meie kodu kaminaruumi (seal on toimunud ka suurem osa vaibalõikusest ja -heegeldamisest). Kusjuures tore on see, et valmislõigatud materjali on nõus kerasse kerima ka kõik teised pereliikmed.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

21. juuli 2020

Nokamüts.


Eelmisel nädalal käisime perega Saaremaal. Just enne seda tikkisin ühele mustale nokamütsile lilled. Kaks musta Santa Maria nokamütsi olime vist kunagi siin Sauel loosiga võitnud. Kui soojade ilmade saabudes avastasime, et tütrele on kõik vanad nokamütsid väikseks jäänud, kaevasin kuskilt sahtlipõhjast need mustad logodega mütsid välja. Mütsidel oli ühe külje peal suur hõbedane lehemotiiv, mille otsustasin hoopis roheliseks tikkida. Kõik muu tuli pärast seda suurt lehte... 

Tikkisin puuvillase mulineega.


Teine müts tuleks vist ka nüüd värvilisemaks tikkida...


Kui tütar lubab, siis seekord proovin tipmistest lehtedest hoopis kellukesed välja võluda...


Pildid tegime kaljas Hoppetil, millega õhtul Kuressaare lahes sõitsime. Sadamast väljudes saab näha linnust mere poolt - nii on tornid teistpidi, kui harjunud oleme :)


Kaljas teeb Kuressaares nii päikeseloojangukruiise kui ka Abrukale sõite. Tundus, et kohad täituvad ruttu, nii et broneeringud tasub teha aegsasti. Kui päike on loojunud, hakkab merel päris jahe, nii et võta soojad riided kaasa! Meil hakkas tagasisõidul üsna külm, aga õnneks keegi haigeks ei jäänud.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

13. juuli 2020

Punane ja kerge suvetopp.


Kui ma sain valmis oma eelmise punase sviitri, tundsin kohe, et tuleb ka suveks üks punane särgike kududa - selline lihtne ja õhuline topp, mida saaks eelkõige seelikuga kanda. Sobiva lõnga leidsin Tartust, Vikkeli poest (seda poodi vist enam polegi, kuid tol hetkel oli seal lõngade lõpumüük). Igal juhul olin internetiavarustest märganud, et sellest lõngast kududes peaks väikese topi jaoks piisama vaid kahest lõngatokist!! No miks mitte proovida. 

Kuna kaks tokki lõnga mahuvad ära igasugusesse reisikohvrisse, võtsin need juba 2018.a sügisel kaasa Kreetale sõites. Igaks juhuks hankisin endale lõpuks ka ühed bambusvardad, et ma lennukis rahulikult kududa saaksin.


Topp on kootud alt üles ringselt, külgedelt aetud veidike taljesse. Nii ees kui ka taga on kolmnurkne kaelaava. Et esimene ja tagumine pool sassi ei läheks, lisasin ette väikese helmestega tikitud ringmotiivi. 



Kuna lõng on ebaühtlase jämedusega, jääb kudumi pind nagunii üsna säbruline ja mingit mustrit ei olegi vaja. Seega on kogu kudum parempidises koes (va varruka otsad).


Kudum on kerge ja langev. Et alumine äär ei jääks liialt lotendama, vaid oleks tugevam-püsivam, tegin topeltääre ehk keerasin paari sentimeetri laiuselt sisse nagu t-särgil.


Lõng: ONline Linie 325 Sunlace (40% puuvilla, 33% akrüüli, 27% nailonit; 50g/255m), mida kulus vaid 2 tokki. Lisaks võtsin keha keskosa kududes kõrvale puuvillase pärlniidi Red Heart (10g/80m), mida kulus pea-aegu 2 pallikest. Tahtsin, et topp ei tuleks keskelt liialt läbipaistev ja seepärast tundus lisaniit seal kõrval vajalik. Pealegi oli mul kodus juba olemas täpselt sobivat tooni pärlniit. Tegelikult võib vabalt kududa ka ainult põhilõngaga - saab kergema ja õhulisema topi. 

Vardad olid numbriga 3,5 mm.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

1. juuli 2020

Laia-triibuline topp.


Ma pole vist ühegi kudumi puhul nii palju kahelnud, mõelnud, ümbermõelnud, harutanud, uuesti kudunud jne, kui selle topi puhul. Esialgu plaanisin pluusi tervenisti kududa mosaiik-tehnikas, nii nagu see lai triip. Paraku selgus õige pea, et nii jääb topp liiga soe ja raske ning lisaks on selline kude hirmus lõngaröövel, mistõttu oleks mul lõnga puudu jäänud. Seega otsustasin teha laiad triibud, millede vahel on kitsad mosaiik-tehnikas üleminekuread. 
Aga kas kõik triibud peaksid olema sama laiusega või võivad need olla erinevad, nii nagu parajasti lõngapütist tuleb (mul oli suur, 450 grammine värvi vahetav lõngapütt, vt siia)? 
No ja siis veel topi enda pikkus... Kas puusadeni või allapoole puusi? Proovisin nii ja naa, aga seekord tundus, et sellistele laiadele triipudele sobis kõige paremini tavapärasest pikem pikkus, mis mulle endale on pisut harjumatu (mis on imelik, sest mäletan selgesti, kuidas ma vanasti tahtsin just selliseid pikemaid pluuse ja kudumeid, aga vot ei tea, kas mood või pükste värvli kõrgus on siin teinud oma töö ning viimasel ajal olen eelistanud puusadeni või isegi lühemaid rõivaid). 
Lõpuks varrukad... kas neid on üldse vaja? Muidugi ma kudusin sinna korraks ka varrukad, aga need ei meeldinud mulle. Varrukad tegid topi kohmakamaks. Proovin ilma, seda enam, et varruka-avadesse jäävad mosaiik-tehnika servad on ilusad ja hoiavad korrektselt, st ei vaja mingit täiendavat viimistlust.


Pildid tegime jaanilaupäeval Raplamaal, Jalase loodusrajal.  
NB! Loodusraja laudtee on rekonstrueerimistööde tõttu 26.06-16.07 suletud.


Topp on kootud ülevalt alla ning veidike ka alt üles. Kudumist alustasin seekord hoopis rinna kohalt ehk laia mosaiik-tehnikas triibuga, liikudes ülevalt alla. Hiljem kudusin ülemise rohelise osa - see on kootud ringselt nii, et õlgadel on kahandused. 

Lõng: Stenli Tiramisu, (60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli; 900m/450g), mida kulus pea-aegu terve pütt (no tegelikult jäi erinevaid värve järgi pea-aegu 100 grammi, seega kaalub topp u 350 grammi). 
Sellest lõngast kirjutasin pikemalt juba 2019. aastal (vt siia). 
Vardad olid numbriga 4 mm.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee