Tviidlõngast palmikutega pleed. Kodune luksus.

Mmmmmm, see on pehme ja suur ja soe ja kerge! Ma armastan seda!

Üle poole aasta otsisin ma lõnga, mis sobiks suure pleedi tegemiseks. Olin nõudlik. 

Kujutasin ette, et ideaalne lõng on:

1. Üsna jäme - et saaks kasutada vardaid nr 6 või jämedamaid (loe: et pleed saaks kiiresti valmis);

2. Heledat naturaalset värvi (naturaalvalge või helehall või heledam beež);

3. Võimalikult naturaalse koostisega (et oleks soe ega läheks elektrit täis);

4. Pehme, mitte torkiv;

5. Vastupidav, et ei muutuks topiliseks ega veniks välja;

6. Kerge, et ei oleks kotis raske, kui seda on vaja suveõhtul mõnele vabaõhuetendusele kaasa võtta;

7. Odav, sest lõnga kulub ju palju ning kogusummas on nii või naa selline tekk suur väljaminek.

Sellist lõnga ma muidugi ei leidnudki.

Küll jäi mulle silma väikese angoorasisaldusega villane tviidlõng Debbie Blissilt. See vastas kõigile ülalloetletud tingimustele, välja arvatud hinna osa. Ülimalt mõnus, veidi robustse (ebaühtlase) olemisega, kuid parajalt õhuline, pehme ja kerge tviidlõng võitis minu südame. Ning kui ma võitsin Käsitööjaama 20-eurose kinkekaardi, siis oligi otsus tehtud. Sellest lõngast sai mu pleed.

Lõng: Donegal Luxury Tweed Aran, Debbie Bliss (90% villa, 10% angoorat; 50g/88m), mida kulus kokku 14 tokki. Ehk siis tekk kaalub veidi alla 700 grammi.
Mõõdud: 100 x 190 cm.
Vardad nr 6.
Kudumistunde umbes 45.

Mustri valisin raamatust "Koekirjade varamu". Sealt oli see lihtne, kuid efektne muster mulle juba ammu silma hakanud, aga on ju selge, et nii suur muster vajab ilusat suurt pinda. Ja see pleed oligi just see, mida oodata!

Pean mainima, et Ann armastab seda tekki ka...

Sinised sõrmikud Triinule. Roositud sügis.

Need roositud sõrmikud kudusin väga vahvate muuseumikinnaste järgi. Ma ei tea, kas kuduja tahtiski teha värvilise põhjaga sõrmikuid või jäi tal lillat lõng lihtsalt puudu, aga igatahes on originaalidel sinise-lillakirju taust. 

Mina nii julge ei olnud ning kudusin Triinule ikkagi üleni sinisepõhjalised kindad. Samas tundus mulle, et ilma lillata oleksid need kindad jäänud liiga igavaks ja süngeks, nii et plaanisin randmetesse kududa üsna palju roosakamat lillat. 

Enne kudumist tegin üsna täpse kavandi ning määrasin kaks erinevat lillat tooni, mis muude värvide sobituks - need tuli mul ise värvida (muud värvid olid mul olemas). 

Ja siis kudusin. Kui randmest oli valmis 2/3, tundus, et kinnas tuleb liiga plass, liiga lilla, liiga tütarlapselik. Aga mõtlesin, et kui kavandil need värvid toimivad, siis miks ei peaks tegelikkuses toimima... Kudusin edasi. Randmele kasvas labaosa, roositud motiivid, sõrmed... Ja kõik läks paika. 

Pildistamisel selgus, et nendesse kinnastesse läksid minu aia sügise värvid.

Originaalkindad: ERM 14064 

Lõngad: lambavillased, oma kodus värvitud, va roheline, mis on Läti toodang (Klippan Saule).

Silmuseid randmes 81, põhiosas 76.
Vardad nr 1,5.

Sellel fotol on vast kõige õigemad värvid.

  

Väikese kirjaga sõrmikud.

Kuigi ma just aasta tagasi kudusin Märdile ühed ilusad mummulised käpikud, siis tuli talle ikkagi sõrmikud ka teha. Sest hommikud on juba ammu jahedad. 

Nimelt sõidavad mu poisid kooli vahet jalgrattaga, mida käpikutega on ju üsna ebamugav teha. Soetasin neile küll spets jalgratturi-kindad, kuid need jäid sahtli põhja paremaid päevi ootama. Märt tahtis korralikke sooje sõrmikuid. 

Kui mustrit valisin, sattusin ristiliste Kullamaa (ERM A 509:2835) kinnaste peale. Mulle väga meeldis selle kinda disain, kus lihtne kärbeskiri sobitus nii hästi põikitriibulise randmega ning kolm üksikut sinist mustririda mõjuvad ergult muidu nii hallil kindal.

Üldjoontes jätsin ma kujunduse samaks, lihtsalt käpikute asemel kudusin sõrmikud. Randme tegin ka pisut pikema ning lambahalli lõnga asemel kasutasin värvitud halli. Ja seekord lõin silmuseid vardale mitte-etnograafilisel moel.

NB! Põikitriibuline ranne ei veni eriti. Seega tuleb randmesse tavalisest veidi rohkem silmuseid luua. 

Randmes silmuseid 78, põhiosas 80. 
Vardad nr 1,5.

   

Nüüd käivad mõlemad poisid koolis minu kootud sõrmikutega (Atsile kudusin ühed juba eelmisel aastal). Ja see on hea tunne!

Vähe seeni.

Kuigi söögiseente poolest oli tänavune sügis rikkaliku saagiga, siis värvimiseks sobilikke vöödikuid leidsin ma üsna vähe.
Napilt kahe peotäie jagu verkjaid vöödikuid andis värvi kolmele väikesele lõngavihile. Vihid olid kõigest 25-30 grammised - nii umbes kahe õuna suurused...

Lõngad peitsisin eelnevalt maarjajääga. Ja seejärel tegin kolm värvimist - esimene viht sai kõige tumedama roostepunase värvi ning iga järgmine veidike heledama oranžika.

Värvimiseks sobilike lõngade eest saadan suure KALLI armsale Riisile.

Alpakasoojad randmesoojendajad.

Alpakavillane lõng on soe ja pehme ning veidi karvane. Samas üldsegi mitte kare. 

Et halli sügisesse veidi särtsu saada, siis võtsin naturaalhalli värvi kõrvale eriti ergu elektrisinise ning veidike tummise veinipunase.

Hall lõng: Alpaka Premium, Schachenmayr/SMC (50g/100m), mida kulus veidi üle 50 grammi.
Teised lõngad on erinevad villased (meriinovillased ja lambavillased).
Vardad nr 2,5.
Silmuseid soonikus 39, hiljem 48.

Isuäratavad merekivikesed Suurupi kandist 

Ruuduline lillega poekott.

Mõnikord on nii, et sobivad kangad justkui jooksevad ise kokku. Nagu oleks nende vahel nähtamatu tõmme või magnet. Siis ei pea üldse sobitama-sättima. On kohe kaugelt näha, et nii sobib ning nii on ja jääb.

See suure lillega pakutrüki tööproov on samuti Tiina koolitusel tehtud. Muud kangad on uuskasutus - vanad, kuid kasutuseta seisnud ruudulised sisustuskangad, mis kerge pesu järel said ühelt poolt värskema, teisalt kulunud mulje, et oleks rohkem sarnane pakutrüki-lille lihtsa, denim-olekuga. 

Nüüd siis sai neist poekott.

Koti suurus: laius 42 cm, kõrgus 44 cm (koos sangadega 70 cm).