30. jaanuar 2015

Salamütsike Isetegijas.

Ma otsustasin ennast sel aastal veidi rohkem käsile võtta. Niivõrd, et lisaks rohkele kudumisele saaksid mul vahest ka mõned mustrid või juhendid kirja. Ja muidugi tuleb hea asjaga kohe aasta alguses pihta hakata.

Alustuseks kirjutasin ma Isetegija-foorumi tarbeks mütsi kudumise juhendi. Juhend koosneb neljast tükist ning hetkel on kõik need ka foorumis olemas. Samuti on laekunud fotod esimestest valminud mütsidest. 

Sellest hoolimata saavad soovijad veel kooskudumisega liituda ja kes teab, äkki veel selsamal talvelgi seda mütsi kanda. Uurige lisainfot siit.


Ise kudusin sama mustri järgi kaks mütsi ning kolmas on valmimisel. Aga ma ei tee teie elu liiga lihtsaks ega näita siin ühtegi valmiskootud mütsi. Vaadake foorumisse.

Aga muidu läks nii nagu ma arvasin: mustri koostamine, kirjapanemine, ülekudumine jne on üsna aeganõudev protsess. Eriti hull on asi siis, kui üritada mustrit Excelis kirjutada - no mul oli ikka käsi lõpuks haige nendest sobivate tingmärkide otsimisest-konstrueerimisest, kopimisest-pastemisest. Umbkaudu pakkudes usun, et selle väikese mütsikudumise juhendi kirjutamine (algul paberil, pärast arvutis) võttis aega umbes 10 tundi. Lisaks veel kahele proovimütsi kudumisele kuluv aeg. 

No arvatavasti läheks edaspidi lihtsamini, sest osad tingmärgid on nüüd juba välja otsitud. Siiski usun, et pikas perspektiivis tasuks hankida (osta) mingi vastav kudumustrite koostamiseks sobiv (tingmärkidega) programm. Kellel on soovitusi?


Aga ma olin selle ajakuluga arvestanud. Ja olen väga rahul. Mul endal oli ka väga põnev jälgida, kas ja kuidas teised kudujad minu mustri järgi tulemuseni jõuavad. 


Jälgi mind: Bloglovinis

26. jaanuar 2015

Kootud meeste vest, ilma palmikuteta.

Koon ikka kampsunit. Loodan nädala lõpuks valmis saada. 

Aga täna näitan pilte mehe vestist, mille kudusin eelmise aasta algupoole. Kuna kevad tuli enne peale, siis vestist jäid tookord fotod tegemata. Nädalavahetusel aga käisime botaanikaaias. Seal on pildistamiseks hea valgus.


Lõngad valis abikaasa juba nii 3-4 aastat tagasi. Algul arvas ta, et mida lõbusamad värvid, seda parem. Et aga mõnusad pehmed lõngad (valisime just alpakalõngade seast) kipuvad olema pigem mahedamate ja naturaalsemate toonidega, siis leppis ta lõpuks teksasinisega. 

Minu arvates on see võrratu (meeste) toon, mis sobib igasse keskkonda/õhkkonda. 

Kontrastiks võtsime sinepikollase ja heledama beeži (viimane paistab piltidel üsna valge). 



Mudeli pidin ise mõtlema. Selleks hetkeks, kui ma reaalselt kuduma hakkasin, oli abikaasa jõudnud veendumusele, et tegelikult on tal siiski vaja vesti, mis sobiks korralikku töökeskkonda. Seega ei tohtinud see olla liiga silmatorkav. No minu arvates on küll nii, et Telliskivi-linnakus, kus ta praegu töötab, võiks käia misiganes-ekstravagantse-vestisarnase-ürbiga-mille kudumisel ma saaksin oma loomingulisust rakendada :) Aga kui soliidne, siis olgu nii... No lisaks oli ette teada, et palmikuid ta ei taha, üleni soonik talle ei sobi, triibuline samuti mitte. Kirju kudum oleks jälle liiga paks ja soe, lisaks võtaks selle kudumine väga palju aega. Ja tervet vesti lihtsas parempidises koes ma ju ka teha ei viitsi. No mida siis!

Siis meenus mulle, et kunagi kudusin ühele poegadest vesti, millel ees jooksid mõnusad suured sakid, mis koosnesid vaid parempidi-pahempidi silmustest ja üksikutest vikeldustest. Mustri olin leidnud ajakirjast Verena (2/1994). Väikeste muudatustega läkski seesama muster nüüd käiku.




Lisaks põhimustrile sai vest "traktorirööpad", mis ülevalt alla jooksevad. Need tunduvad selle lõngaga väga hästi klappivat.



Lõng: Alpaka, Alvita (100% alpaka; 50 g/100 m) - parim alpakalõng, mida olen kudunud. 
Üldse alpakalõnga puhul meeldib mulle see, et kudumi lõplikud mõõdud on üsna ettearvatavad, sest viimistlemise käigus ei veni kudum mõõtmatutesse kaugustesse. Venivus on umbes 1-2 cm igas suunas.
Lõnga kulus meestevestile kokku 405 grammi.

Vardad nr 3.



23. jaanuar 2015

Nõelapadi ja katkine masin.

Koon ühte suuremat kampsunit. Pilte sellest pole. Räägin hoopis õmblusjuttu.

Mu õmblusmasin on katki. Lõplikult. Ta tuleb välja vahetada. Mu masin on ligi 20 aastat vana ning juba eelmine kord paranduses mainiti, et enam ei tasu siia tulla... Nüüd vaatas mu oma mees masina üle ja leidis, et pedaali sees olev jubin ei anna enam korralikult ühendust ja seda vahetada ei saavat. Küllap nii ongi.

Ma tegelikult vahetan masina hea meelega moodsama vastu. Loodan, et uus teeb vähem müra ja ilusamaid pisteid. Paraku on uue masina valimine ju raske - no milline on hobiõmblejale parim valik? Tahan midagi lihtsat, samas võiks masin ka lapitööga-teppimisega hakkama saada. Mõned ilupisted on vast nagunii igal moodsal masinal...

Kusjuures õmblusmasinate valik on olnud üsna sageli mitmes Facebooki-grupis teemaks. Ja ma olen neid arutelusid alati ignoreerinud. Olen isegi mõelnud, et "hakkab jälle pihta..." ning siis jälle mõelnud, et küllap ma varsti olen sama küsimuse ees. Novot!! Nüüd olengi!

Vana masina ümbrust korrastades leidsin ühe nõelapadja, mille meisterdasin juba paar aastat tagasi. Padja pealmise osa tegin vanast vanutatud kampsunitükist, millele tikkisin suvalise motiivikese. Tegelikult on motiivi päritolu üsna arhailine, aga sellistes ebatraditsioonilistes värvitoonides ei jäta see just väga vana-aegset tunnet. 



Muide, villasesse patja on nõela hoopis parem lükata kui näiteks sitsikangasse. 

Padja täitsin lõngajääkidega (ma ei viska ühtegi lõngajuppi ära - kõik kogun kokku, et vajadusel kuskil täidiseks kasutada).



Lugesin üle - mul on kodus aktiivses kasutuses neli nõelapatja: 
1. on garderoobis (seal on mul ka kangad ja triikraud - sageli sobitan just seal oma kangaid kokku); 
2. on õmblusmasina kõrval elutoas;
3. on tugitooli kõrval, kus ma koon ja teen igapäevaseid parandustöid jne. 
4. on tikkimiskasti küljes - see tuli mulle koos kastiga (see on ka ainus nõelapadi, mida ma pole ise teinud). 
No ja nüüd see viies - see jääb varuks. 



Mitu nõelapatja teil on?

19. jaanuar 2015

Mõisaproua rätt.

Selle suure kolmnurkse räti nimi võiks ju olla Teistpidi Haapsalu. Või siis Uinuva Kaunitari Ärkamine... 

Aga äkki hoopis Unustatud Tehnoloogiast Inspireeritud Rätt.




Igal juhul ei ole tegemist traditsioonilise Haapsalu rätiga, kuigi ma kudusin selle just Haapsalu pitsimustrite järgi. Nimelt hakkas mulle meeldima see kolmnurkne rätt, mis raamatus "Haapsalu rätt" on kõige-kõige viimane... seal unustatud tehnoloogiate peatükis. Kas olete seda üldse märganud? 

Sellesama räti põhjal konstrueerisin oma pitsimustrid nii, et sain rätti alustada ülevalt keskelt, siis jõudsin alla poortini ja lõpuks äärepitsini. Oli päris palju nuputamist - kohati oli mul tunne nagu paneksin puslet kokku. Eriti äärepitsi puhul, sest tahtsin, et üldmulje oleks võimalikult originaalisarnane, samas jooksis muster ju tagurpidi. 





Sall valmis juba eelmisel aastal, novembrikuus. Pildid on tehtud vahetult enne jõule.

Bruno on üsna hea modell. Ta kipub fotodel küll pisut domineerima:), aga kui ma hoovis pildistan, siis on väga raske teha fotot nii, et tema sabatutti ega ninaotsa pildile ei jääks.








Lõng: Drops Lace (70% alpakat, 30% siidi; 100g/800m). 
Lõngakulu: veidi üle 100 grammi.

Vardad: nr 3.
Mõõdud: 200 x 90 cm.




See rätt jääb nüüd üht toredat mõisaprouat või edevat pruuti ootama...





15. jaanuar 2015

Kuidas varjata keskea rõõme?

Vastus: pika seelikuga.




Ma ei tea, millised need "keskea rõõmud" vanasti täpselt välja nägid... Vist valged ja (välja)venivast trikotaažist. Selliseid mul ei ole. Küll meeldib mulle umbes kümnel kuul aastas kanda retuuse ja nende peal tuunikat. Aga vahest, kui pakane näpistab või tahaks veidi viisakam välja näha, on hea retuuside peale hoopis pikk seelik tõmmata.




Selle seeliku kudusin jälle vanadest seismajäänud kasututest lõngadest. Need ei olnud küll nii tugeva akrüülisisaldusega kui see tuunika, mille ma mõned kuud tagasi tegin. Aga parema langemise nimel lisasin angooralõngale kõrvale ka mingi vana nimetu peenvillase, nii igaks juhuks.

Lõngad: Angora Delux, Madame Tricote (80% angoora, 20% akrüüli; 100g/550m). Kokku kulus seelikule 250 grammi lõnga, sh tumepruuni 1 tokk ehk 100 grammi ning teisi umbes poole toki jagu või veidi rohkem. 
Ka peenvillast lõnga kulus umbes 50 grammi. 

Vardad: nr 6 (ülemisel äärel nr 4).




Aga muidu oli mõte sama: et seelik kiiresti valmis saaks, kasutasin jämedaid vardaid ning lihtsat parempidist kude. Igat lõnga kudusin täpselt nii kaua kuniks seda jätkus. Efekti mõttes lisasin hiljem kitsa borde. Selle tikkisin sama lõngaga, millega kudusin seeliku viimase, kõige alumise osa.


Ma ei tea, mis värk mul selle pruuniga on, et ma seda mustale eelistan. Aga ma lihtsalt tunnen ennast pruunis paremini. Mäletan, et juba umbes 20 aastat tagasi õmblesin endale esimese pruuni pihikseeliku, ostsin kastanpruunid paksud sukad ning käisin nii tööl. Võimalik, et see oli trots kõigi nende musta riietunud trendiinimeste suhtes... 

Ma tean, et paljudele (ka mulle endale) seostub pruun rõivas pigem nõukogude ajaga, kus kõik (ja eriti vanemad inimesed) käisidki igavalt pruunis. Oh, need jubedad pruunid vihmamantlid! Aga ma loodan, et ma ise nii igav ikkagi ei ole. 




Keskea rõõmud (1986), režissöör Lembit Ulfsak.


12. jaanuar 2015

Panin mütsi pähe ja salli kaela.

Ausalt öelda, oli poseerimiseks ilm ikka liiga külm. Paljudelt fotodelt oli hiljem näha, et ma olin kühmus... No mul oli tõesti külm. Aga ma ikka näitan ära, et mu müts läheb pähe ja sall käib kaela :)



Siinkohal tahtsin ma selgitada, miks ma just kolmnurkseid salle kanda armastan (lisaks sellele, et mulle neid kududa meeldib...).

Nimelt on kannan ma talvel peamiselt mantlit ja kasukat. Ja neil mõlemal on ees pikk lahtine kolmnurkne kaelaauk. Kasukal on see "dekoltee" eriti sügav, ulatudes pea-aegu nabani :) No muidugi olen ma mõelnud, et viimasele võiks mõne lisanööbi või truki panna, aga ma ei ole selleni veel jõudnud. Kudumine on ju põnevam! Seega tuleb avar "dekoltee" ära täita ilusa sooja salliga ning minu arvates on kolmnurkne sall selleks parim - salli tipu saab panna ette rinnale ja otsad keerutada ümber kaela. 







Salli ja mütsi lõnga- ja vardainfo on eelmistes postitustes.


9. jaanuar 2015

Tviidised Paistu helbed.

See on täiesti plaaniväline müts. Eelmisel korral näidatud sallist jäi veidi lõnga üle - pruuni kõige rohkem ja punast kõige vähem. Mõtlesin, et koon neist jääkidest kirjatud mustriga mütsi. No et siis saab ikka praktikas välja selgitada, kas see tviidlõng sobib kirjamiseks või mitte. 

Paistu helbed tundusid selleks parajalt intrigeerivad (tviid koos helvestega loob mõnusalt retroliku meeleolu), pealegi sobiks müts siis paremini mu Paistu-teemaliste taimvärvitud sõrmikutega

Ja ühtegi tutiga mütsi mul endal ju varasemast ei olegi:)




Lõng: Felted tweed, Rowan (50% villa, 25% alpakat, 25% viskoosi; 50g/175m). Kokku kulus 63 grammi lõnga (kaalutud koos tutiga).

Vardad: nr 3 ja 3,5.
Silmuseid soonikus 120, hiljem 137.





6. jaanuar 2015

Triibuline tviidsall.

Eelmisel aastal kudusin ühe triibulise, pitsilise alläärega salli (disain: Cailliau Berangere). Kirjutasin juba siis, et teen endale ka ühe sarnase triibiku. 

Ostsin Käsitööjaamast samade värvidega tviidlõnga. Kuid sama mustrit ma kasutada ei saanud. Mulle tundus, et see tviidlõng ei sobinud pitsiliseks kudumiks - proovitöö jäi kuidagi iseloomutu, lörts ning pitsiaugud tulid liiga suured. Vast oleks veidi abi olnud, kui oleksin peenemaid vardaid kasutanud, aga ma ei tahtnud. Katsetasin hoopis ripskudet ja see sobis ideaalselt. Küllap sobib sellele lõngale ka palmikutega kude ja kindlasti kirimuster, aga see ei olnud minu salli teema:) Jäi ripskude - lihtne ja kiire kududa ning vahva triipe sättida..



Et oleks midagi erinevat tavapärasest ripskoes triibusallist (mõtlen ülevalt alla või alt üles liikumisi), siis vahelduseks alustasin seekord hoopis küljenurgast. Kasvatusi tegin vaid ühele poole, sekka rohkelt lühendatud ridu (need jäid just valgetele triipudele). Nii tekkis parajalt pikk ja lai kolmnurksall, mille triibud jooksevad viltu üle salli. 





Lõng: Felted tweed, Rowan (50%villa, 25% alpakat, 25%viskoosi; 50g/175m). Varusin 3 punast, 1 loodusvalge ja 1 tumepruuni lõngatoki. Kokku kulus 180 grammi lõnga.
Salli muster: omaloominguline.

Vardad: nr 3,5.
Mõõdud: 177 x 70 cm.




Lõpetuseks sallist üks tuulise ilma foto :) Siit on näha: alustasin kudumist vasakpoolsest valgest osast ning lõpetasin pruuni-valge-punase triibulise küljeservaga.