Hele heegeldatud topp

Mul oli kogunenud erinevaid valgeid ja kreemikaid puuvillaseid lõngasid, kõik alla 100 grammised nutsakud. Jämeduselt vast Drops Safranile vastavad ehk 50g/160m. Mõtlesin, et heegeldan neist heleda topi. Nojah, tegelikult alguses plaanisin kududa... Aga kui valmis oli umbes 10 cm, sain aru, et tulemus jääb liiga liru - selline pehme, sile ja vetruv. Ma ise kujutasin ette midagi stabiilsemat ja reljeefset. Seetõttu harutasin tehtu üles, vahetasin vardad heegelnõela vastu ja selline see topp siis sai.

Lõngatoonide sujuvamaks üleminekuks võtsin puuvillastele lõngadele kõrvale jooksma väga peenikese väikste litritega efektlõnga.

Heegeldasin alt üles, edasi-tagasi. Ringselt ei teinud seetõttu, et ülemise osa oleksin pidanud nagunii heegeldama edasi-tagasi.

Alumise ääre sooniku siiski lõpuks kudusin.

Topp kaalub kokku 330 grammi.

Litritega efektlõnga (Lana Gatto, Paillettes, 25g/195m, toon 8600) kulus 4 tk ehk veidi alla 100 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 3,5 mm.

Facebook @kudugurmee

Instagram @annelikudugurmee  

Kaunist sügist!

Rohekassinine topike.

Mu rohekassinise pitsilise kleidi heegeldamisest jäi üle peaaegu neli kerakest imelist suvelõnga, millest heegeldasin väikese suvetopi.

Täna pidi olema selle aasta viimane soe ilm. Seega võin ehk selle suvise topi veel ära näidata :)

Heegeldamist alustasin keskelt ehk rinna alt. See on viimasel ajal mu lemmik suund, sest nii on hea hiljem topi või kleidi pikkust timmida. Kleidi puhul on nii toimetades veel see eelis, et kui suurem osa seelikust on valmis heegeldatud (või kootud), siis ülemise osa tegemisel on paremini tunnetatav, kas ja kui palju kleit venib (kui raske on seelik) ning vastavalt sellele reguleerida ka ülemise osa pikkust (ja isegi laiust). 

Samas selle toppi puhul tahtsin ju ära kasutada kogu lõnga. Aga ma ei teadnud, kui pika topi ma oma lõngast saan. Mõtlesin, et kui alumine pool on parajas pikkuses valmis, siis saan ülemise osa teha vajadusel väikeste varrukatega. Aga ei, ei jagunud varrukateks. Tuli teha paeltega variant.

Lõng: Linie 164 Java (67% puuvilla, 33% viskoosi; 50g/158m), mida kulus veidi alla 200 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 3.

Muster on väga lihtne: neli ühekordset sammast tuleb heegeldada eelmise rea auku (kinnissilmusesse), sammaste vahel on 1 ahelsilmus, 1 kinnissilmus ja veel üks ahelsilmus. Kinnissilmus tuleb teha sammaste keskele.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist sügist!

Nagu merelaine.

Ka see suvine topp on taaskasutus. Olen varemgi maininud, et ma tavaliselt ei raatsi häid kudumeid ära visata, kuigi nad on jäänud väikeseks või ei sobi enam teiste rõivastega kokku või ei järgi trendi. Kui lõng lubab, siis harutan kudumi üles, pesen lõnga ja koon midagi uut. Mohääriga see ei õnnestu ning mõne kirju kudumiga pole ka mõtet. 

See topp on aga veidi teistmoodi taaskasutus, sest see on ümbertöötlus minu tütre kleidikesest (ta oli siis veel nii pisike). Nimelt 2011. aastal kudusin paariaastasele tütrele lainelise pitskleidi (vaata siit). Kuigi selline kleidike venib ja mingi aeg sai seda ka tuunikana kanda, siis kokkuvõttes jäi kandmisaeg üürikeseks ja ega ta eriti ära kulunudki. Kui nüüd hakkasin kleiti üles harutama, proovisin selle kehaosa endale ümber keha sättida. Selgus, et ühe suvise merelainelise topi saan sellest küll (ehkki olin millalgi varem otsustanud, et enam endale ühtegi varrukateta asja ei koo). Esiosale lisasin veidike kõrgust juurde, heegeldasin traksid ja ega eriti midagi rohkem teha polnudki.

Lainelise mustri leiab raamatust "Pitsilised koekirjad", Leili Reimann. Minu 1986.aasta versioonis on see muster numbriga XXVIII. 

Raamatus on kirjakorras 13 silmust, minul aga 14, sest lisasin iga korra vahele ühe parempidise silmuse. Kokku on ringis 196 silmust.

Lõng 100% puuvillane. 

Vardad nr 3.

Kokku kulus lõnga 125 grammi.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kirju võrk.

Kui heegeldasin tütrele valge võrksärgi, tahtsin midagi teha ka endale. Vaatasin, et varasematest projektidest on mul jäänud järgi erinevat puuvillast ja puuvillasegust lõnga, mis enam-vähem võiks omavahel kokku sobida. Nendest sain üsna napi pluusikese, mida on hea kanda õlapaeltega kleidikese, maika või varrukateta pükstüki peal. 

Algul mõtlesin, et tegu on jube lihtsa projektiga - no et heegeldan kaks ristkülikut, mida tuleb hiljem omavahel külgedelt ühendada. Tegelikult nikerdasin päris palju, sest tehes esialgse idee järgi, jäi pluusike alt liiga lai ning hoidis halvasti. Seega oli õige kuju saamiseks vaja varrukatest allapoole heegeldada kahandavalt ehk tekitada arvestatav V-kuju. Siin ei piisanud vaid külgedelt kahandamisest, ka seljale tegin päris mitu kahandust. Lisaks pidin vaeva nägema, et erinevaid värve kuidagi mõistlikult jagada, sest mõnda tooni oli väga napilt. 

Heegelnõel oli numbriga 3,5 mm. 

Lõngad on erinevad, nt lillakas lõng on Dropsi Safran (50 g/160 m). Kokku kulus 225 grammi lõnga.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Valge võrk.

Ka seekord näitan midagi, mis valmis kellegi teise soovil. 

Nimelt palus tütar juba varakevadel, et heegeldaksin talle võrksärgi. Sellise väga pikkade varrukate ja puusani ulatuva sirgelõikelise sviitri moodi asjandusega tahtis ta käia suvel rannas (tagantjärgi võin mainida, et randa me polegi sel suvel jõudnud). Siiski hakkas ta oma uue võrksärgiga käima juba kevadel, nii et praeguseks hetkeks on sellega läbitud tuhandeid kilomeetreid ja mitmeid seiklusi :) Tuli välja, et seda sobib tõmmata nii kleidi kui ka pükste peale ning kanda nii teatris kui ka suvelaagris. Moevärk, pole midagi imestada.

Lõng Schachenmayr Portolino (50g/215m; 53% puuvilla, 33% viskoosi, 14% lina), mida kulus veidi üle 5 toki ehk 260 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 2,5 mm.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Pildil lilla särk.

Sellest puuvillasest lõngast pidi esialgu tulema hoopis tütrele kampsun. No ise ta kunagi selle värvi valis... Aga noore neiu mõtted ja soovid muutuvad kiiremini kui käivad minu vardad ning nii jäigi see lõng mitmeks aastaks ootele. Sel kevadel otsustasin, et ega muud kui tuleb neist lõngakeradest endale üks suvisem kudum teha. Lõng on ju hea peenike - saab vahelduseks kududa midagi pitsilist. 

Puuvillasele lõngale võtsin kõrvale peenvillase lõnga. Kuigi mõlemad peenvillased olid lillaka tooniga, on piltidelt hästi näha, et varrukaotstel on üks toon ja kehaosal teine. Õnneks päriselt seljas pole erinevus nii silmaganähtav ja häiriv, aga fotosilm leiab ju halastamatult kõik üles.

Kuna ootamatult jäi mul seda lõnga isegi üle, siis on võimalik, et koon varrukad mingi hetk hoopis pikemaks. See ei saa tegelikult lihtne olema, sest särk on kootud alt üles. Nii et varrukad tuleks kududa ju ka enne valmis ja siis mustri järgi külge silmata (kui sooviksin pitsilisi varrukaid). See on võimalik, aga üsna tüütu tegevus. Teine võimalus on, et koon parempidises koes varrukad - nii on kõik väga lihtne, aga ma pole kindel, et tulemus mulle meeldib.

Vaatan, kuidas kujuneb...

Lõng: Drops Safran, värv 15 (100% puuvillane, 50g/160m), mida kulus umbes 4,5 tokki. Lisaks u 50 grammi peent meriinovillast lõnga.

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).

Särk on kootud ilma juhendita, tunde järgi. Pitsiosa mustreid otsisin siit ja sealt. Tahtsin pigem midagi lihtsat. Enam-vähem sobiva mustri leidsin ühest mustriraamatust, aga kuna lõpuks tegin selle ikka ümber, siis ei hakka siin viitama. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Punasinivalge pluus

Jälle oli mu kangariiulisse sattunud (teadmata päritoluga) kangajupp, mis oli mõnusalt nostalgilise ruudumustriga, samas kerge ja langev (tundub olevat viskoosi ja puuvillase segu), aga seda oli nii vähe, et kleidiks ei jaguks. Kuna olen sageli tundnud puudust pisut avaramast pluusist, mida kanda teksadega, siis sättisin lõike kangale ja katsetasin nii ja naa, et lõpuks ikka paraja pluusi kangatükist kätte saada. Ehk oleksin tahtnud, et varrukad oleksid õige natuke pikemad, aga praegune poolpikk varrukas näeb tegelikult väga kena välja. Äkki olekski pikem satsivarrukas segama hakanud...

Nüüd on mul sama lõike järgi (Maaja Kalle tuunika lõige ajakirjas "Käsitöö" 2019. a veebruar-märts) tehtud juba kolm eset: 2 kleiti (siin ja siin) ja 1 pluus. Kõik täiesti erineva väljanägemisega. Võimalik, et tuleb midagi veel, aga enam ette näitama ei hakka :)

Seekord tegin nii ette kui ka taha kaelusekolmnurkade alla vastandvoldid. See annab veidike juurde liikumisruumi ja vabadust, mis tundus särgi puhul oluline.

Pildid on tehtud Oslo kesklinnas. Seal on selline pikk, sirge ja oluline tänav nagu Karl Johans Gate, mis viib kuningalossi juurde. Selle tänava ääres asub muuhulgas paar parki: Studenterlunden Park ja Pride Park. Viimases tegime ka oma pildid (pargipingi värvitriibud annavad ju vihje), sest park oli pühapäeva hommikupoolikul inimtühi. Tegelikult tundusid mõlemad pargid ka õhtuti pigem tühjad - võimalik, et selle põhjuseks olid purskkaevud, mis kokkuhoiu pärast praegu ei tööta ja valgustuski oli minimaalne. 

No ja minu uus pluus oli väga sobivalt Norra lipuvärvides. Ausõna, see ei olnud üldse nii planeeritud.

Isegi pargis asuvad WC-d on lipuvärvides. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee