Kuvatud on postitused sildiga loodus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga loodus. Kuva kõik postitused

11. september 2019

Mul on lühikesed püksid...



... taskugi on peal.









Leidsin kapist toreda puuvillase retrokanga - just sellise pisut tugevama, mis tundus sobivat lühikeste pükste õmblemiseks. Kangajupp oli üsna pisike, nii et ma ei hakanud asja väga keeruliseks ajama ega kavandanud mingeid lukke, sisetaskuid vms. Võtsin hoopis sellesama pidžaamapükste lõike ning õmblesin lihtsad lühikesed püksid, mille värvisse ajasin veidi laiema kummi (u 15 mm). Tavaliselt on sellistele pükstele lisatud ka pael, mis eest lipsu seotakse, aga no olgem ausad - ilus on see lipsuke küll (ja ehk muudab püksid ka veidi asjalikumaks), aga praktilist otstarvet sellel minu jaoks pole. Nii et paelake ja lipsuke jäid teadlikult ära.


Nagu näha, siis taskuga läks natuke valesti... 
Tasku õmblesin küljele enne teisi õmblusi, pinnalaotusele. Kuid tasku paigutamisel kangale jälgisin miskipärast kanganiite ja üldsegi mitte sääre alumist äärt. Aga õnneks kirju kanga puhul väga ei märkagi, et tasku ja alumine äär pole samal joonel. Ja kas peabki?





Pildid tegime Kõnnu Suursoo matkarajal (Põhja-Kõrvemaal, Kuusalu vallas). 


26. august 2019

Loosalu raba.



Mul on hetkel pooleli üks hall kampsun, mille värvivalik läheb nii hästi kokku Loosalu rabast tehtud piltidega. 

Lõngaks on Drops Nepal. Ka muster on valitud Garnstudiost (DROPS/150/30). Oliiviroheline lõng lisandus tellija soovil - hea valik, eks!







Viltu küll, aga jalga puhata saab ikka :)



Ka teeline...









Sel nädalal saab veel õues kududa...


9. august 2019

Tosin lavendlikotti.


Üks suvehommik aastast 2013. Uni läheb ära juba enne kella seitset. Ülejäänud pere magab veel magusat und. Astun õue - seal on soe ja vaikne. Taimed on lopsakad. Huvitav, et kastet ei olegi maas... Seega, kõik klapib... 

Haaran toast kasti tekstiilivärvidega ja teiseringipoest soetatud naturaaltoonis puuvillase kangariba, svammi ja mõned pintslid. Külmkapist leian sidruni, aiast korjan erinevaid lehti - pihlaka, ristiku, brunnera, vereurmarohu, tähtputke, suureõielise tõnnikese ning erinevate umbrohtude lehed. 

Harjutan taimedega trükkimist. Tulemust näete allolevatelt piltidelt. 



Jah, see oli vaid katsetamine. Pärast kangaribaga möllamist valisin välja paar ägedamat taimelehte ja trükkisin nendega mõned T-särgid. Üks nendest käis kunagi ka mu blogist läbi (siin).

Kangariba ise aga seisis mul kapis pea-aegu viis aastat. Mingi hetk mõtlesin selle isegi ära visata... Aga eelmise aasta alguses tuli mõte õmmelda kangast väikesed kotikesed, kuhu saaksin lavendliõisi koguda. Lavendlikotte saab ju kasutada lõngasahtlites ja kudumite riiulis koide peletajana. Seni olen sahtlitesse pistnud tugevalõhnalisi käsitööseepe, aga nende seepidega on nii, et vahest kipuvad nad olema LIIGA TUGEVA LÕHNAGA, nii et varsti lõhnab terve tuba ning lõpuks paneb see pea valutama või hakkab lihtsalt vastu. Kuid veel sagedasem "probleem" tekib siis, kui saunast või vannitoast saab seep otsa, sest siis haaran ma selle muidugi mõnest lõngasahtlist... ja siis seal sahtlis ju seepi pole ja vahest pole seda pikalt... Tõsi on see, et käsitööseep on olnud suureks abiks koide vastu, sest nende (ligi kümne) kuduhooliku aasta jooksul ei ole ma kohanud oma lõngades ega kudumites koisid (3 x ptüi). Kindlasti on  olnud abiks ka see, et ma aeg-ajalt "tuuseldan" oma lõngades

Ühesõnaga, nüüd tahan nende lavendlikottidega proovida...


Lavendlitega on mul vedanud - need paljunevad mu kuiva ja kõva pinnasega aias üsna kontrollimatult :) Kunagi (u 14 aastat tagasi) ostsin paki lavendliseemneid. Pakile oli kirjutatud, et need lavendlid on külmakartlikud (pakasega vajavad katmist), muld peab olema rammus ja niiske ning kasvukoht päikeseline. Mul ei olnud neist tingimustest suurt midagi pakkuda.... Külvasin osa seemneid potti ja osa otse peenardesse. Ja aastate pärast valitses aias katastroof, sest lavendel kasvas, õitses ja külvas ennast peenardel, paekividest teerajal, värava vahel ja on nüüd juba jõudnud aiast välja tänavale killustiku sisse (autode parkimiskohale). Esialgu ei osanud ma neist eriti ka üle käia, ei julgenud pügada vms.  Päris lahti ju ka ei tahtnud lavendlist saada... Nüüd olen neid ohjeldanud, st välja tirinud või kaevanud ja ka ümber istutanud. Viimasel 2-3 aastal olen korjanud ja kuivatanud lavendliõied ära enne, kui nad hakkavad seemneid pilduma. 

:) On veel kaks taime, mis sarnaselt meie aias levivad - pune ja murulauk. Konkureerivad omavahel mu väikeses aias. 


Kuna lehed olin kangale trükkinud üsna tippupidi kokku, pidin kottide ülemisele äärele lisama nöörikanali. Selleks valisin lehega sobivaid värvilisi kangatükke.






Siin on kõik 12 kotikest koos. Pilt on tehtud eelmisel aastal pärast kottide valmimist. Suvel kogutud lavendel alles kuivas ja kotid ootasid täitmist. 



Ka õitega trükk tuli päris vahva!



Oma aia lavendlitest tegin pildid 10.juulil. Tänaseks on suurem õitsemisaeg ammu läbi.

5. august 2019

Oru park ja Tulivee ja...


Ida-Virumaal, Toilas asub kaunis Oru park. Mitmekesisele maastikule on rajatud erinevate osade ja vaadetega suur park, mis ületab oma mõõtmetelt näiteks Kadrioru parki. Sellega korralikult tutvumine võib võtta tunde ...



Oru loss ja seda ümbritsev park valmisid 19. sajandi lõpus. Keerulise saatusega lossi  ja pargi ostsid 1934. aastal Vene suurkaupmehelt aga ära Eesti töösturid ning kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea  (tol hetkel Konstantin Pätsi) suveresidentsiks. Loss ise hävis 2. Maailmasõja käigus, aga parki on aegamööda hooldatud ja taastatud.



Vanasti olevat lossi ümbruses olnud kolme purskkaevuga iluaed, kus  jälgiti ranget korrapära nii lillepeenarde kui ka murude paigutuses. Praegu märkasin lopsakate lillede vahel ühte purskkaevu. 



 
Nagu vanasti, nii on ka praegu pargis oluline koht roosidel.


Seal lõpus asub ürgne Hõbeallika koobasKoopa pikkus on 6 m, ava laius 1,7 m ja kõrgus 1,4 m. Koopa kaljulõhedest voolab välja Hõbeallikas, mis olevat oma nime saanud vee puhtuse ja selguse pärast. Praegu on seal vett äärmiselt vähe - kaskaadist allavoolamiseks seda enamasti ei jagu...

Kuna koopa olukord ei olnud kiita, taastati see 1970. aastate alguses. Tugimüürid, koopaesised paeplaadid, terrass ja selle nõlvast voolav allikavee kaskaad pärinevad just sellest ajast.


Pargis on ka suur "metsikum" ala.


Nii! Kui Sa oled ära käinud Kaevandusmuusemis, Valaste joal ja Oru pargis, siis on sul kindlasti vahepeal kõht tühjaks läinud. Meie valik oli Tulivee restoran, mis asub Liimala rannas (Lüganuse vallas, Tallinna poolt sõites enne Purtse jõge). 

Lisaks heale toidule (menüü ei ole väga pikk, aga see ongi tore, sest suur valik ajab mind alati segadusse) on seal veel boonuseid... Nö kiviviske kaugusel on uus korralik vaatetorn (ülemisel pildil), kuhu ka minusugune kõrgusekartja julges ja suutis ronida. Kohe sealsamas on liivane ja imeliselt puhas, täiesti ujumiskõlblik rand, kus muuhulgas saab ka päikeseloojangut nautida. Lisaks on paigal tore (salapiiritusega immutatud) ajalugu, millega soovitan ka tutvuda :)


Kõik see mees torni!



Loodetavasti keegi sai siit inspiratsiooni oma puhkuse veetmiseks! Pikk august on veel ees. Ilusat suve jätku!

1. august 2019

Ontika pankrannik.



Kui juba Ida-Virumaale minna, siis tasub Kohtla-Järve kandis teha suurelt teelt (Narva maanteelt) väike kõrvalepõige ranniku poole. Seal asub Eesti kõrgeim, kuni 55 meetrit üle merepinna ulatuv Ontika pankrannik, kus on näha erinevate ajastute värvilisi kihte. 


Imekaunis vaade pankrannikule avaneb Valaste joa juurest, kus hiljuti avati uus trepiplatvormil. Kui vana trepp oma pika platvormi ja keerdtrepiga oli nii hirmus habras ja läbipaistev, et ma suure hädaga julgesin vist paar korda sellel ikkagi ära käia (mu abikaasa vanematel oli seal lähedal suvekodu, nii et me sattusime sinnakanti pea igal suvel), siis uus tundub mõnusalt tugev ja kuidagi konkreetsem, nii et mu kõrgusekartus ei saanudki avalduda.


Trepp algab kohe tee äärest. Parklad ja kohvik on sealsamas.



Kuigi Valaste juga ennast tasub vaatama minna pigem suurvee ajal või krõbedal talvel, kui joale tekivad jääskulptuurid, siis pankrannikul avanevaid vaateid soovitan küll ka muul ajal nautida. Huvitav, kui ilus siin võiks olla sügisel, kui puud vahetavad värvi... 


Tõeline värvide pillerkaar. Ja milline inspiratsiooniallikas mõne kudumi värvivalikul!


Tänavusel kuival kesksuvel oli juga päris loiguks kokku kuivanud. Uhke, ligi 30-meetrise joa ja 10-15 m kõrguse kose asemel nirises ülevalt alla pisike veenire, justkui oleks keegi kuskil jätnud kraani pisut lahti...

Muide, Valaste juga ei ole looduslik, vaid saab vee kuivenduskraavist ehk Valaste ojast.



Valaste joa juurest viib pikk trepp alla rannale, mis on küll üsna kivine, kuid siiski ujumiskõlblik. Rannal on rohkelt puhtakspestud siledaid puujuuri- ja tüvesid.



Meie lapsed käisid ujumas.