28. mai 2021

Kodune sviiter.

 

Nurmenukk hakkab tasapisi närbuma ja võilill võtab võimust. Suurem osa õisi ongi praegu vähem või rohkem kollaka tooniga (mõned võib-olla isegi oranžikad). Koduaias küll mitte, sest üle kõige hakkavad siin silma hoopis roosakad õunapuuõied ja puhasvalged tulbid ning kohe-kohe alustavad oma hiilgeaega lillad sirelid - nende lõhna on juba tunda. Nii on meil kevadõitega lood siin Põhja-Eestis. 


Kudusin talvel uue sviitri. Viimasel ajal olen jäänud ümmarguste passede lõksu - neid on hea just ülevalt alla kududa ning sellise säbrulise lõnga puhul ei jää kasvatuskohad üldsegi näha. 

Lõng on oranži-pruuni-rohelise kirju puuvilla-villa segune Tiramisu, mida olen paar korda varemgi kasutanud (vaata nt siia). Nagu varem mainisin, on sellest lõngast kudum mõnusalt mugav ja pehme - sobib hästi just igapäevaseks sviitriks. 

Lõng: Stenli Tiramisu (60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli; 900m/450g), mida kulus üks suur pütt.  

Kuna ma ei olnud kindel, kas ühest pütist piisab avarama, pikkade varrukate ja puusadest allapoole ulatuvaks sviitriks, siis igaks juhuks tegin kudumi pruuni-triibuliseks. Vajadusel oleksin ka soonikud saanud pruuniga teha, aga polnudki vaja. Pruun lõng tundus puuvillane olevat (nõukaaegne toodang, pehme merseerimata lõng). 

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).





Minult on küsitud, kuidas teha nii, et raglaan- või ümmarguse passega sviiter ei kisuks seljalt lühemaks kui eest. Mina vastan, et seljale tuleb kududa lühendatud ridasid. Allolevatelt piltidelt on veidi näha, et sellise üldse mitte väga sügava kaeluse jaoks olen teinud üsna palju lühendatud ridasid - no ikka tervelt 6 cm jagu. Kui eespool on pruunikirjusid laiu triipe 3, siis seljal on neid 5... 



Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee


Lõpetuseks üks pilt Eesti Vabaõhumuuseumi uuest hoonest - kolhoosi korterelamust. Minge kaema!


Ongi seekord kõik. Loodetavasti kirjutan varsti jälle...

14. mai 2021

Jälle kaltsuvaip. Teistmoodi.

Kuna omajagu oli juba kogunenud ribadeks lõigatud T-särke, soovisin ühe uue "õhulisema" vaiba heegeldada ka terassile. Vaip pidi saama julgelt auguline, et vihmamärg vaip ja selle alla jääv puitpõrand saaksid kiiremini kuivada. Tundus lõbus mõte heegeldada paraja suurusega (no umbes 20 cm diameetriga) ringid ning need siis omavahel ühendada. Boonusena sai siin ära kasutada eelmisest vaipadest järelejäänud paarimeetriseid trikoopaela juppe. 

Protsessi kestel, siis kui ports ringe valmis sai, uuris abikaasa minult, miks meil on vaja nii palju pannialuseid??!! Nojah, paraja poti suurused need ju olidki. 

Ümmargused detailid ühendasin omavahel valget värvi T-särkidest lõigatud ribadega. Paraku oli see viga, sest valge värv hakkas domineerima ning muutis vaiba nii heledaks, et ma hakkasin kahtlema selle terassile sobilikkuses. 

No vaip on tõesti ilus-armas, aga nii heleda üldmuljega, et ma ei raatsi seda õue niiskuse kätte viia. Ma natuke veel mõtlen, aga igal juhul hakkasin juba uut vaipa ka heegeldama - sellele panen rohkem musta. 



Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee


Kaunist kevade jätku!