MINUST

Foto autor on minu abikaasa.
Fotol olen mina ning minu kootud müts, kampsun, seelik ja kindad.



Tere!


Siin Sa nüüd oled ja soovid minu kohta midagi lugeda... Mis see küll olla võiks? Kas midagi tavapärast või hoopis erilist? Midagi minu lapsepõlvest, perest, kodust, tööst või hobist...


Jaa, ma võiksin siin seda kõike ju kirjutada, aga see võtaks liiga palju aega... Eks ikka seda asendamatut, imelist ja väärtuslikku AEGA, mida me mõlemad võiksime kasutada millegi huvitava tegemiseks. 


Mina näiteks hea meelega koon või heegeldan või tikin... vahest harva ka õmblen või õpin midagi uut. Muidugi teen ma seda kõike siis, kui mulle jääb vaba aega oma kalli abikaasa ja nelja lapse kõrvalt. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda, sest sageli kipub olema vastupidi. Aga mul on vedanud - mu pere on väga toetav.


Ma loodan, et mõistad mu kirge...

Foto autor on minu isa. 
Fotol tikin mina (u 35 aastat tagasi).

Katariina ei ole mu päris nimi. Kui olin väike tüdruk, hüüdis Kärla vanaema mind nii. Selle tegelikku põhjust ma ei tea - ei ole kunagi tema käest küsinud. Et aga Katariina on käsitööliste pühak (täpsemalt küll kõigi rattaga töötavate käsitööliste, üliõpilaste, noorte tüdrukute, filosoofide, preestrite ja raamatukoguhoidjate kaitsepühak ning legendi järgi olevat ta olnud ka ilus ja tark neiu), siis tundus see kohane nimi mu käsitöö-blogile.

Minu vanaema oli Saaremaal hinnatud käsitöömeister. Tema kootud kindaid ja sokke müüdi linna käsitööpoes ning mitmed tema tikandid kaunistavad mu ema kodu. 

Arvan, et mu käsitöö-huvi põhjused tulenevad nii vanaema kui ka ema tegemistest, aga ka kooli käsitöö-tunnist. Mulle tundub, et käsitöö-geen (või vähemalt "oma käega millegi eheda tegemise-geen") oli ja on igale saarlasele suuremal või vähemal määral juba sündides kaasa antud... 

Suuri kampsuneid ja veste kudusin ma juba teismelisena. Üht-teist ka tikkisin, seda küll peamiselt ristpistes. Ja muidugi heegeldasin ma rõõmuga nii linikuid kui ka köögirätiku äärepitse. 

Foto autor on minu abikaasa. 
Fotol olen mina ning minu heegeldatud pluus ja õmmeldud seelik.
Tulles aga tagasi tänasesse päeva... Elan nüüd Harjumaal, Tallinna külje all. Pärast viimase lapse sündi (see oli u 8 aastat tagasi) otsustasin jääda koduseks. Üha süvenev käsitööhuvi ja soov tegeleda millegi loovaga on viinud mind imelisse maailma ning võimaldanud tutvuda paljude huvitavate inimestega. On suur õnn, et saan tegeleda millegiga, mida armastan. Ja kui see veel kellegi meelest hästi välja tuleb... 

Kududes eelistan naturaalseid materjale ja värve. Suvel on mu lemmikuks linane, talvel aga villane. Mulle meeldivad nii mustrid kui ka tekstuurid, pits ja palmik, lill ja oks, vana ja uus.

Meelsamini võtan ette suure, nädalaid kestva projekti, kui paaripäevase töö. Samas mahub iga suure töö vahele mõni väike - nii on ajule toitvam ja kehale tervislikum.

Mulle on oluline mu tööde praktiline pool, st need peavad olema kantavad. Annan endast parima, et need oleksid kvaliteetsed, mugavad ja maitsekad. Samas, üks väike "kiiks" võiks ka töösse olla peidetud :)

Arvan, et päris oma stiili ei ole mul veel välja kujunenud. Aga mulle meeldibki nii - otsimine ja avastamine, "vabalt lendamine" on põnev.





Olen teinud koostööd selliste fantastiliste disainerite/brändidega nagu Kristina Viirpalu, Roberta Einer ja Iris Janvier. 
Koon, heegeldan ja tikin ka tellimuse peale. Minu töödest saate ülevaate, kui klikite blogi üleval ribas Galerii: kindad, sokid/sukad, pitsilised, tikandid või muu kraam. 


Minuga saab ühendust võtta:

anneli.tender@gmail.com

Leia blogi leht Facebook´ist.

Oma töid müün OÜ Keerukord kaudu.

Blogi saab toetada, kui teed ülekande arveldusarvele: 

EE327700771005967707
Keerukord OÜ



Hästi, võib-olla kunagi kirjutan siiski pikemalt... 

Päikest Su päeva,


Anneli. 

Foto autor: Diana Unt. 
Fotol mina ja minu koer Bruno.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar