
Ongi üks kuu joostud. Maikuu kestab.
Põlvede turse andis õnneks paari päevaga järgi. Jätkasin jooksudega, aga koormust esialgu ei tõstnud, st kolmel korral jooksin ikka vaid 15 minutit. Hiljem pikendasin oma teekonda ja jooksin umbes 20 minutit.
Kui algul oli plaanis, et nädala alguses panen oma (20-minutise) teekonna paika ning siis saan rahulikult paar nädalat sama teed läbida, siis nädala lõpus avastan, et jooksen jälle kiiremini kui esialgu arvestasin. Otsisin välja oma vana sammulugeja (sellel on stopper), nii saan jälgida aega ja vähem sõltuda kindla teekonna läbimisest.
Pärast kuuajalist jooksmist võin rõõmustada, sest suudan peatumata läbida 3 kilomeetrit. OJEE!! See on uskumatu! Saaksin minna tütarlaste jooksule :) No jooksus ma olengi nagu algaja tütarlaps. Tegelikult on tõeliselt hea tunne, sest nii pikka maad joostes läbida ei ole ma kunagi varem suutnud. Seda, et võhma on rohkem, oli tunda ka reisil. Varem pidin pikkadel kiriku-, vaatetorni või majakatreppidel tegema mitu puhkepausi, aga nüüd astun neist hoopis reipamalt üles.
Lugesin kuskilt, et jooksu ajal peaks hingama järgmiselt: nelja jooksusammuga nina kaudu sisse ja nelja sammuga suu kaudu välja. Kui sellele väga aktiivselt mõelda, siis saan hakkama ja jooksmine on hulga kergem ka. Kui aga jätta mõte mujale jooksma, siis hingan vist veidi kiiremini ja pigem kas ainult nina kaudu või siis hoopis ainult suu kaudu. Pidevalt suu-nina-suu-nina vahetada on üsna tüütu ja vajaks pidevat keskendumist. Õnneks hingeldama ma nii või teisiti ei hakka.
Kuidas teil? Kas jälgite pidevalt oma hingamist.
On olemas ka teistsugune lähenemine ehk uued tuuled hingamisest, aktikkel 3+2. Ei tea, kas peaks proovima? Teine oluline küsimus on, kas joosta asfalttee peal või teepervel? Minu kodu lähedal on asfalteeritud kergliiklustee, kus seni olengi kõik oma jooksud teinud. Mulle tundub, et jooksmise eelis (nt jõusaali või saalitreeningu ees) ongi see, et mul on võimalus seda teha kuskile eraldi sõitmata, st saan alustada kohe kui koduukse kinni olen pannud.
Esimestel jooksunädalatel jooksin täielikult asfaldil (sest kartsin kohtuda teepervele või murusse jäänud koerakakajunnidega). Aga muidugi olen ka mina teadlik, et pehmem pinnas on jalgadele parem, sest põrutamist on vähem. Asfalt seevastu tundub kuidagi kindlam ja stabiilsem. Tee ääres peab ikka jube tähelepanelik olema, et mõni oks silma ei torka vms. Nüüd jooksen vahest nii ja teinekord naa ehk vastavalt võimalusele.
1. kuu järel ei ole kaal muutunud.
Ahjaa, tänased fotod tegin 2020. aasta 11.mail. Meil tuli siis ootamatult lumi maha.
Tänavu aga üllatas juulikuu meid hullu rahega, mis tekitas sarnased lumehunnikud. Suured rahepallid püsisid hunnikutena maas järgmise päeva lõunani. Rahe hävitas kõik meie maasikad, tilli, koreanderi, salati, sibulapealsed, rabarberilehed ja paljud suvelilled. Õunad (need, mis puule jäid) pommitati puu peal kõik auguliseks ja pooled kirsid raputati alla. Pöörane!