Lapiline kampsun.

Kudusin oma pojale lapilise kampsuni. Esiti võiks ju arvata, et see kampsun on proovilappidest või hoopis vanadest kampsunitest kokku õmmeldud, aga tegelikult siiski mitte. Kasutades erinevatest projektidest järele jäänud lõngasid ning paari uut, spetsiaalselt selleks kampsuniks soetatud lõngatokki, kudusin kogu kampsuni siiski täitsa nullist. 

Kuna lõngajäägid olid erineva koostise ja jämedusega ning lisaks plaanisin kududa pea-aegu iga lapikese erineva koekirjaga, siis eeldatavalt käituvad sellised lapikesed viimistlemise (eelkõige pesu) korral erinevalt. Nii ei arvanud ma heaks mõtteks kududa terve kampsun ühes tükis, vaid siiludena. See tähendab, et kehaosa kudusin pikkade, umbes 20 cm laiuste ribadena ning ühendasin need kokku alles pärast viimistlemist. Kuna mõni lapike venis ootamatult palju ja teine jällegi liiga vähe, siis oli harutamist ja ümbertegemist päris palju.

Varrukatega oli natuke lihtsam: need kudusin pikade varrastega kohe edasi-tagasi ühes tükis ning tegin vaid ühe ühendusõmbluse. 

Esialgu sättisin kokku rohelise, tumesinise, pruuni ja mahekollase toonid. Siis aga ütles poeg, et need sobivad liiga hästi kokku... Et võiks hullem olla... suvalisem... Ja et punast ja valget võiks ka olla ning erksinine meeldiks talle ka... No ma siis panin. Kõike. Südamest. Lisasin erkkollast ja lillatki :) Nüüd peaks küll piisavalt meeletu olema. 

Nagu mainisin, oli enamasti tegemist lõngajääkidega. Juurde ostsin vaid kaks värvi - rohelise Drops Nepal (toon 7238) ja rohelise-pruuni-lillakirju Drops Big Delight (toon 06). Kududes võtsin mõlemale kõrvale mingi peenikese lõnga, kas ühekordse villase lõnga või sallilõnga. Sellist kombineerimist tegin ka paljude teiste lõngade puhul, sest nii saavutasin enam-vähem ühtlase koetiheduse. 

Kapuuts ja känguru-taskud pidid sellel kampsunil kindlasti olema. Ka need kudusin ühes tükis ning õmblesin hiljem kampsunile külge. 

Mõned mustad õmblused lisasin lihtsalt pulli pärast :) 

Need sõrmikud kudusin pojale juba eelmiseks talveks. Siin saab näha 👦

Lapilise kampsuni soov tuli poisil Berliinist, kus ühel noormehel oli samuti seljas lappidest kampsun, kuid too oli veidi lihtsam - parempidises koekirjas ja veidi vaoshoituma värvivalikuga. 

Tütar juba ütles, et tal võiks ka olla selline, aga pruunides-beežides toonides... 

Lõnga kulus kokku umbes 1,1 kg.

Vardad olid numbriga 4,5 mm.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Viimast korda Kreetast.

Ausõna, see on viimane postitus Kreeta saarest. Ma lihtsalt pean mõned asjad veel ära rääkima...

Kreetal ei saa head kohvi ja ühel tõelisel kohvihoolikul võib siin päris raske olla. No hästi, kes armastab väga kanget kohvi, siis see võib saarel küsida Kreeka kohvi, mis sarnaneb (või ongi samasugune) Türgi kohviga. Mõnel pool küsitakse, kas soovite kohvi suhkruga või ilma. Kui seda ei küsita, siis üritage oma soov ise selgeks teha... Aga hoiatan, et see võib keeruline olla, sest väljaspool suuremaid linnasid ei osata inglise keelt eriti palju. Suuremate linnade hotellides ja kohvikutes võib muidugi saada ka head kohvi (nt cappuccinot), aga no palju sa nendes ikka oma aega veedad 😜Kui sulle aga pakutakse euroopa kohvi või muud sellist (näiteks piimaga kohvi), siis tea, et lauale tuuakse lahustuva kohvi pakike ja kuum vesi. Uh, päris hull! 

Meie üks hommikusöögi kohti oli Taverna Maria, Kastellos. Vaikne külake mägede vahel.

Oma reisil ära piirdu hommikusöögiga hotellis või liiga euroopalikus rannakohvikus. Kui vähegi võimalik, söö kohas, kus alustavad oma päeva ka kohalikud. Nii saad hommikul nautida päris õiget, imeliselt kreemjat kreeka jogurtit kohaliku meega (usu, see kreeka jogurt, mis on meil siin Eestis müügil, ei sarnane kohalikule). Muide, kreetalased on oma mee üle väga uhked. 

Lisaks soovitan hommikuks tellida omletti kartuliga (ja/või tomatiga) - see oli omamoodi elamus, sest meie ei olnud midagi sellist varem söönud (nii kahju, et me toidust pilti ei teinud). Värske kartuli suured sektorid tegid omleti väga toitvaks. 

Minule meeldisid ka pisikesed juustupiruka-kolmunurgad Tiropitakia´d, mida mõnel pool samuti meega pakuti. Esimesel korral tundusid pirukad üllatavalt soolakad ja võõra maitsega, kui mida päev edasi, seda rohkem ma harjusin magusa mee ja soolase juustu kombinatsiooniga 😍 Leidsin Tiropitakia kohta mõned retseptid - neist seda tasuks vist proovida... Lisaks tekkis huvi Kreeta saarel vähem levinud, kuid siiski traditsioonilise juustupiruka - Sfakiani Pita (retsept) - vastu, mida saab küpsetada pannil. 

Meie mägikülas kohvikut ei olnud. Tuli sõita eelmisse või järgmisse külakesse. Sõit võttis aega vast 5-10 minutit, aga kuna see oli tugevalt ülesmäge, siis hommikuseks jalutuskäiguks tundus see ettevõtmine liiga riskantne. Seda enam, et toitu tuli oodata pikalt - kreetalaste ei ole kiiret. Kuna toit valmistati värsketest toorainetest kohapeal, kulus ootamiseks ja söömiseks kokku vähemalt tunnike. Esimesel korral tundus just see ootamine ikka eriti pikk, aga eks tuli harjuda ja leppida. Ega meil endalgi ju kiiret kuskile ei olnud. 

Niisiis, kui tead, et toidu tegemine võtab omajagu aega, siis valmistud selleks ette ning võtad rahulikult - mina näiteks heegeldasin toitu oodates kleiti. Ja sain sellega rohkelt tähelepanu - isegi kohalikud mehed astusid ligi ning uurisid, mida ma teen, ning rääkisid, kuidas nende emad või vanaemadki vanasti samamoodi heegeldasid :) Tütar aga lahendas koduseid ülesandeid või luges.

Taverna Maria, kus hommikuti kogunesid ümbruskaudsed elanikud ja mõned üksikud turistid. Hommikul sõitis kohviku ette pagariauto; munad ja tomatid toodi aga naabrinaise aiast.

Muidugi toodi hommikuti lauda ka hunnik saia ja võid. Meid oli 3 inimest ja saime selle portsu... 

Vaja ei läinud ühtegi.

Avalikud WC-d (nt kohvikutes, muuseumides) on sageli üsna logud - mõnel ei käi uksed kinni (haaki/lukku), mõnes pole prill-lauda, enamasti on neis vaid külm vesi ja kätekuivatus paberit pole üldse. Õige pea sain aru, et sellistesse WC-desse peab igaks juhuks kahekesi minema - nii, et üks jääb ukse taha ootama... Aga õnneks olid need ruumid siiski puhtad.

Meie mägiküla lähedal oli pisike järv Kournas, kus oli mitmeid söögikohti ja vesirataste laenutus. Ujuda sai seal ka, aga meres on kindlasti mõnusam, sest järve kaldad oli mudased.

Üle 40 aasta vanused kohalike juurtega naised riietuvad tavaliselt musta. See on traditsioon, mis ulatub sõja-aega, kus suurtes suguvõsades oli ikka kedagi, keda leinata. Tänapäeval ei ole must enam niivõrd leinariietus, kui just austuseväljendus. 

Meeste puhul aga on nii, et tavaliselt kannab musta küla kõige tähtsam mees, nt külavanem vms. 

Suuremates linnades on väga-väga rikkaliku valikuga noapoed. Soovitan kindlasti vähemalt ühte sisse astuda! Poes, kuhu meie sattusime, oli vähemalt 4 sellist noa-seina. Nugade hinnad ulatuvad siin mitmesaja euroni - kõige kallimad on nö käsitöö-noad. 

Üks korralik nuga kaunistab nii Kreeta meest kui ka naist ning käib nende mõlema rahvarõiva juurde.

Kreeta Veneetsia - Hania (Chanià)

Hania on saare suuruselt teine linn. Looderannikul asuv linn on saanud mõjutusi nii Veneetsiast kui ka Türgist. Hania vanalinnas ja sadamas asub rohkelt restorane ning turiste oli siin rohkem kui kuskil mujal Kreetal. Siiski tasub linna külastamisele ohverdada terve päev, et jalutada vanalinnas, astuda sisse muuseumidesse ning poodidesse. 

Turistidele mõeldud nänni-"putka" Hanias. 

Põhjarannik kuskil Iraklioni ja Rethimno vahel.

Ilusaid ja huvitavaid randu on siin palju. Samas ei tasu tikkuda just neisse, mida kõik reisiraamatud ja -portaalid pakuvad, sest need võivad olla ülerahvastatud. Käi väiksemates kohtades ja uuri kohalikelt, kuhu nad veel soovitavad ujuma minna. Lisaks tavapärastele liivarandadele juhatati meid lõunarannikul kuskile kaljude vahele, kuhu mööda järsakut tuli turnida... aga see oli tore!

Rannad tundusid puhtad, kuid kohe ranna kõrval oli sageli "prügimägi", mis lehkas.  Seega tuleb jälgida, et liiga prügi lähedale oma rätikut või rannatooli ei paneks. 

Suuremates randades on rikkalikult söögikohti, kus sai korralikku toitu, mis ei olnud ka märkimisväärselt kallim kui mõnes linnas.

Listis beach on lõunarannikul

Vaade sadamale meie teisest ööbimiskohast.

Meie teine ööbimiskoht oli Lõuna-Kreeta rannikul Keratokamposes. Seal on üsna pisikesed külad ja turism alles areneb - ehitatakse uusi üürimaju ja basseine. Harva kohtab kohalikku, kes oskab inglise keelt. Meie maja oli rannast u 100 meetri kaugusel, kuid randa saamiseks tuli teha suur ring ümber mitme kvartali mööda järsemat kallakut.

Ann koos issiga meie Kreeta-"kodu" basseinis.

Ma üldse ei salga, et sellise vaatega bassein oli üks põhjus, miks ma tahtsin Kreetale minna. Fotod mereni ulatuvast basseiniveest tundusid lihtsalt nii ahvatlevad. Tegelikult jääb basseini ja mere vahele seesama 100 meetrit järsku laskumist, kuhu mahub mitu poolikut ehitust ja ports risu 😊 Aga vaade on sellest hoolimata kaunis ja merelt tulev kerge tuul meeldivalt jahutav. 

Ja kui nüüd keegi mõtleb, et miks minna basseini kui rand on nii lähedal, siis pean ütlema, et tegelikult jääb ujutav rand ikkagi mõne kilomeetri kaugusele, aga basseini on nii hea ka hommikul vara ja õhtul pärast päikeseloojangut hüpata. 

NB! Mitmes kohas on ajalised piirangud basseini kasutamise osas - veendu, kas hilisõhtul tohib sinu basseinis ujuda! 

Agia Galini rand asub Kreeta lõunakaldal.

Veel kaks kohta, kus me käisime ja soovitan minna:

↑ CRETAquarium Thalassókosmos - paraja suurusega ning mõnusalt vaadeldav akvaarium Iraklioni lähedal. Sissepääsu hinnad on 6-10 eurot.  

                 

↑ Reptisland - Iraklioni ja Rethimno vaheliselt teelt tuleb keerata sisemaa poole. Väike, aga tore roomajate kollektsioon, kus näeb (paljusid saab ka katsuda ja kätte võtta) erinevaid madusid, sisalikke, Kaimani krokodilli, konnasid jne. Giidiks oli noormees, kes tundus olevat tõeline fänn ja valdas hästi inglise keelt. Sissepääsu hinda ei mäleta, aga see oli kindlasti asja väärt (tasumine oli sularahas!). Ann ei tahtnud sealt kuidagi ära tulla... Väga lahe kogemus!

Ja muidugi nautige päikeseloojanguid!

Olge terved!

Kalami. Hüljatud küla Kreetal.

Neil nädalatel, kus meie liikumistel ja tegutsemistel on teatavad piirid, mõtlen jälle sellele, et rahvastiku linnastumisel on küll mingid eelised, kuid niisama palju on sellest kahju. Kas on nii, et eraldatusel, vaid iseendale lootmisel, ise endale toidu kasvatamise oskusel on sellistes kriisisituatsioonides teatav eelis? Või oleme jõudnud juba nii kaugele, et eraldatus on takistus, sest abi ei jõua õigel ajal kohale?

Igatahes, Kreetal käisime me ühes sellises tiheasustusega külakeses, kus 1970-ndatel elas koos umbes 150 perekonda, aga nüüd on sinna alles jäänud mõned üksikud vanemad inimesed. Aastakümnete jooksul on inimesed Kalami külakesest lahkunud, et leida kuskilt mujalt paremat elu. Nüüd on tänavad tühjad. Seal jalutamine mõjus õõvastavalt - olime justkui sattunud õudusfilmi. Paraku on see kõik siin reaalsus. Väga kurb ja murettekitav...



Kalami külake asub suurte kaunite mägede vahel, kuhu praegu viib täiesti korralik asfalteeritud sõidutee. Arvatavasti jäädi aga tee ehitamisega pisut hiljaks (nagu ka korraliku veevärgi arendamisega).

Ümberringi on aga rahu ja vaikus ning looduse lõhn. Kuskil läheduses on jõgi, oliivipõõsad ja apelsiniistandus. Lähim suurem linn Heraklion asub vaid 80 kilomeetri kaugusel. Et need kilomeetrid on mägedes, siis läheb nende läbimiseks rohkem kui tund...

Külakese enda teed on kitsad  - nendel liigeldi kunagi vaid jalgsi või eeslitega. 

Autoga siin mugavalt oma maja ette ei saa :)

Majad paistavad läbi.

Meie nägime Kalamis vaid kahte kohalikku elanikku ning kahte elamiskõlblikku elumaja. Suurem osa maju olid lagunemas (mõned juba ka varisemisohtlikud), uksed olid pärani lahti, sageli puudusid akendel klaasid. Tolmused esemed on põrandatel laiali, justkui oleksid elanikud majadest paanikas põgenenud. Postkontoris oli näha telefoniautomaatide jäänuseid, koolimajas olid alles vanad katkised koolipingid (sellised nagu meil 70-ndatel) ja põrandale oli kukkunud kriiditahvel. 

Ainus hooldatud hoone selles külas on kirik. Tundus, et seda oli alles hiljuti värvitud.

Siin-seal rippusid küpsed viinamarjad (oli ju septembrikuu). 

Need maitsesid magusalt 😃

Meie käisime Kalamis omapäi, aga sinna tehakse ka grupimatkasid. 

Küll mul on siin kodus hea! Soe vesi ja internet on toas, elekter pole viimaste aastate jooksul pikemalt kui 10 minutit ära olnud, auto on ukse ees, toidupood 15-minutise jalutuskäigu kaugusel, tööle või kinno jõuan 25-minutilise autosõiduga ning liivaranda 30 minutiga. Ilm on küll kehvem kui Kreetal ning viinamarjad ei kasva aknast sisse, aga linnulaulu jagub ning juba sügisel saab mahlaseid ploome ja õunu ka oma aiast. Elu läheb edasi! Olge terved!

Veel Kreeta käsitööd.

Lisaks linnas asuvatele muuseumitele võib Kreetal märgata teede ääres silte, mis kutsuvad imeväikestesse kodu- (või talu)muuseumidesse. Meie käisime ühes Lõuna-Kreeta külakeses sellises muuseumis ning soovitan seda teha teilgi.  

Muuseumi kahes ruumis oli vaatamiseks välja pandud peamiselt just käsitöö. Näha sai heegeldatud tekke, kangastelgedel kootud põranda- ja seinavaipu, tikitud seinapilte, tekke ja patju, vaidike rahvariideid ning muidugi kotte. Mingit varjatud või varjamata müügitööd vähemalt selles kohas ei toimunud. Kõik oli väga kodune ja armas.

Seda lina näitas perenaine erilise uhkusega. 20. sajandil oli populaarne seada tikandisse vanasõnu ning ajaloost või Vana-Kreeta mütoloogiast pärinevaid tegelasi.

Siin on väga pisikeste pistetega ristpiste-tikand.

Perenaine oma varandusega. 

Muusemi perenaine rääkis meiega vaid kohalikus keeles (inglise keeles teadis ta vaid 2-3 sõna). Kuigi me mõistsime tema jutust väga väikest osa, ei lasknud ta sellest ennast kübetki häirida, vaid jutustas nii toredasti erinevatest esemetest. Meie pikkade blondide juustega tütreke võlus aga tädikese täiesti ära, nii et lahkudes kallistas ta Anni just nagu oma lapselast :)

Sellise väljapaneku imetlemise eest oodati vaid 1 euro suurust annetust(kuskil ukse juures oli pisike purgike). Meie panuse järel andis perenaine tütrele veel kaks kodust (kohalikku) oliiviseepi (pidi olema näo pesemiseks eriti hea).

NB! Oliiviõlist seebi tegemine on Kreetal väga levinud. Kvaliteetse seebi jaoks kasutatakse kreeta parimat neitsioliiviõli, ürte ja eeterlikke õlisid. Seepi toodetakse saarel nii tööstuslikult kui ka kodustes tingimustes. Ükskõik kumma valite, eelistage külmmeetodil valmistatud seepe! Oliivõlist seebi hinnad varieeruvad 1-5 euroni (sõltuvalt brändist, lisanditest ja valmistusmeetodist).

Mitmel pool saab osaleda ka seebitegemise õpitubades (infot leiab nt siit).

Väljaspool suuremaid linnasid on teede ääres muidugi ka käsitööpoode, kuhu tasub samuti sisse hüpata. Kui üks keraamikapood välja arvata (kus müüja oli kohe eriti üleolev, pealetükkiv ja jutukas), olid neid kõik sümpaatsed kohakesed. Enamasti on sellised poekesed vanemates kreetapärastes majades, kus on tore sisustus ning lahked ja avatud müüjad (viimased oskavad üldjuhul hästi ka inglise keelt, mõnikord ongi nad pärit mõnest teisest Euroopa riigist ja üritavad kohapeal ettevõtlust arendada), kes ostjale siiski parajalt mõtlemis- ja vaatamisruumi jätavad. 

See pood oli meie mägimaja lähedal asuvas külas Kournas. Poes müüdi lähipiirkonnas valmistatud oliiviõliseepe, mett, ehteid ja mandalamaalinguga seinapilte, aga ka palju muud. Ann sai seal sõbraks kohaliku koeraga.

Poe sisekujunduses oli kasutatud mitmeid vanu käsitööesemeid ja - vahendeid (poodides näeb tihti kangastelgi või õli pressimise vahendid). 

Natuke nalja ka...

Meie ööbimiskoht - Kastellos Village - koosnes mitmest privaatsest majakesest. Meie maja nimi oli Barbagiannis Appartment ja see oli tõeline muinasjutumaja. Majas oli mitu erineva suurusega rõdu või terassi, üks neist hiigelsuur (seal meeldiski meil õhtuti ning hommikuti vaadet nautida, puhata ja süüa), oma pisike aianurk ning suur õuebasseini-ala (viimane oli küll naabermajadega mitme peale, aga me saime seda siiski privaatselt nautida, sest külastajaid tundus septembris olevat väga vähe). 

Meile meeldis, et hoone ja sisustus ei olnud liiga moodne ega euroremonditud, samas oli kõik stiilne ja puhas. Kõik voodid olid kaetud moskiitovõrkudega (kuigi siin me lendavaid putukaid ei kohanud; olid hoopis mustad ussikesed, kes niiskemal perioodil õhtuti mööda seina roomasid ja meid algul päris ära ehmatasid, kuid õnneks täiesti ohututeks loomakesteks osutusid).

Meie majakese piiretel rippusid villased tekid.

Vaade meie terrassilt.

Naabruskonnas asuv majake.

Meie ööbisime esimesed ööd mägikülas ja teised moodsamas rannakülas. Aga see mägimaja jättis mulle kustumatu mulje. Seal oli rahulik ja kodune, hommikuti kiresid kuked ja päeval jalutasid kitsed akna alt mööda. Mõnel õhtul, kui õues juba pime, kogunevad kohalikud pered kokku oma terrassidele sööma-jooma-lobisema-telekat vaatama, aga kõik see toimub ilma suurema lärmita.  

Kui te Kreetale ei lähe vaid rannapuhkust nautima, siis soovitan vahelduseks ööbida just mõnes sarnases mägikülas. Siin näete, kuidas kreetalaselt päriselt elavad, millised on nende rutiinid (mis kaup neile hommikuti ukse ette tuuakse ja milline tore laulukesega kaubaauto kord nädalas läbi külakese kihutab... just nagu meie jäätiseauto) ning mida nad tegelikult hommikusöögiks söövad (see ei ole üldse klassikaline continental breakfast nagu kuskil väideti) jne.