Hippie säärised

 

Kudusin erinevatest lõngajääkidest vahvad kirjud säärised. Soonikus kude teeb need säärised kohevamaks ning eriti soojaks ja mõnusaks. Lisaks on neid lihtsam jalga tõmmata kui nende parempidises koes või mustrilisi vendi :) Sättima ka eriti ei pea, sest mida segasemalt need jalas on, seda toredam. 

Säärised on 50 cm pikad ning nende jaoks kulus 250 grammi erinevat villakoostisega lõnga. Vahest võtsin kaks peenemat lõnga korraga jooksma, et saavutada just paraja jämedusega kude. Nii mõnigi kord olen kasutanud "kaaslasena" mohäärlõnga ja nii on ka säärised veidike karvased.

Kudumiseks kasutasin vardaid nr 3. Silmuseid oli ringil 80-84. 

Kuna lõngajääke jäi mul muidugi veel järgi, siis mõtlesin, et järgmised säärised koon nii, et komplektis ei olegi täpselt ühesugused isendid...

Aga olemasolevad panen müüki. Hind 75 eurot. Kes soovib, annab teada anneli.tender@gmail.com

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Must ja heegeldatud.

Juba suvel sai mul valmis üks heegeldatud pluus. Selle varrukad panin kokku värvilistest motiividest ning musta kehaosa heegeldasin võrgulisena. 

Ma ei tahtnud poolikuid motiive kasutada. Samas oli mul motiive ette valmistatud niivõrd palju, et neid jagus ka õlgadele. Seega pidin nuputama ja katsetama, et välja mõelda, kuidas varrukate motiivid ühendada kehaosaga nii, et õlad jääks ilusti istuma ja samal ajal oleksid kõik motiivid terved. 

Motiivid heegeldasin erinevatest pärllõngajääkidest. Kehaosas ja motiivide ühendamisel kasutasin Drops Safran lõnga (100% puuvillane; 50g/160m). Viimast kulus 8 tokki ehk ligi 400 grammi. Pluusike kaalub kokku veidi alla 500 grammi.

Heegelnõelad oli numbriga 2 ja 2,5 mm.

Pildid tegime USA linnakeses nimega Collierville. See on üle 50 tuhande elanikuga armas ja hoolitsetud väikelinn, kus elavad keskmisest jõukamad ja pigem haritud inimesed. Samal ajal on see üks maailma kallima kinnisvarahinnaga linn. Muide, väidetavalt on linnas 78 kirikut!

Collierville peatänava ääres väljakul asub populaarne roheline kellatorn - piirkonna sümbol (vaata pilti allpool). 2014.a nimetati see tänav "Ameerika kaunimaks peatänavaks". 

Meie reisi ajal, augustis oli seal üle 30 kraadi sooja. Nii et õues ei olnud selline pluus eriti vajalik. Siseruumid, eriti poed ja muuseumid, olid aga enamasti väga jahedad, nii et alati pidi kaasas olema mõni kampsik või dressipluus.

Raudteejaam on linnas olnud alates 19.sajandist, kuid tänasel päeval rongid siin enam ei peatu...

Meie sattusime Collierville pühapäeva pealelõunal. Linna keskväljakul oli väga vaikne, just nagu suvisel nädalavahetusel Viljandis. Kohtasime vaid üksikuid inimesi, paradoksina ka ühte kodutut.

Collierville asub Tennessee osariigis Memphise lähedal. Sealsamas läheduses asub ka laulja Elvis Presley elupaigana tuntud Graceland, kus me augustis veetsime 1,5 päeva, sest meie peres on üks Elvise-fänn. Augustis oli Gracelandis suured mälestuspidustused, sest jaanuaris möödus 90 aastat Elvise sünnist (siis oli Memphises ootamatu lumetorm), aga augustis oli tema surma-aastapäev. 

Kas teate, et Elvis oli spordientusiast. Ta mängis (Ameerika) jalgpalli, reketit, golfi ja piljardit ning tegeles karatega. Iga hobi ja tegevuse jaoks lasi ta enda koju või elukoha ligidusse ehitada sobiva objekti (toa, väljaku või hoone). Meeletut kulutamist oli Gracelandis näha: palju autosid, kaks lennukit, mitu telekat (70ndatel), uhked esinemiskostüümid...

                             

Aga varsti naudime lund!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Oranž Muhu tekk

Mul oli suur rõõm tikkida eelmisel aastal üks suur ja värviline tekk, mis on tugevalt inspireeritud vanadest Muhu tekkidest. Teki motiivide, värvide ja kujunduse kavandamiseks vaatasin läbi erinevaid vanu oranži- ja punasepõhjalisi Muhu tekke ning koostöös teki tulevase omanikuga, kes soovis just oranžipõhjalist tekki, saigi mul juba jõuludeks valmis seesugune rõõmus ja suvine tekk.

Teki keskmes on suur roosi (justkui päikese) motiiv, mida märkasin paljudel oranžidel (ja vähemalt ühel punasel) Muhu tekkidel. Roos laiemalt sümboliseerib armastust, võimu, ilu ja müstikat ning meie arhailises tikandis peaks selline sümbolite kasutamine tooma õnne ja pakkuma kaitset. Just see, mida on vaja igal perel ja kodul.

Tekk on tikitud villasele kangale. Tikkimisel kasutasin peamiselt madalpistet, materjaliks villased lõngad (mõned enda värvitud, mõned Saara Kirjastusest soetatud ja üks koguni taaskasutuspoest leitud - see erkroheline ehe Muhu tikandi roheline oli väärt leid Humanast).

Teki mõõdud 160*100 cm.

Tekk rändas Muhu saarele :) Jätkuvat õnne sealsele pererahvale!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Toredat suve jätku!

Must-hall-valge kardigan.

Seda kampsunit hakkasin kuduma seetõttu, et tahtsin lahti saada peenikesest mustast ja valgest meriinolõngast, mis jäid järgi paarist varasemast projektist. Kuna musta ja valget tundus siiski nappivat, lisasin kooslusesse kodus olevaid halle toone. Tulemuseks on parajalt kerge ja mitte eriti paks kardigan, mida saan kanda nii suvel kui ka talvel.

Seekord kudusin kardigani omamoodi. Alustasin seljaosast, mida kudusin alt üles. Turja peale tegin rohkelt lühendatud ridasid, et kujundada trapetsi kuju. Seejärel kudusin ülevalt alla esitükid. Päris palju oli mässamist ja arvutamist sellega, et esi- ja tagaosa triipude värvid klapiksid. See, kas värvid  omavahel õigesti kohtuvad, selgus ju alles siis, esiosa ülevalt alla kududes kaenla all esitükk kohtus seljatükiga. 

Valge nööbiliistu kudusin kardiganile külge siis, kui põhiosa oli valmis.

Lõngadest: 

Valge ja must lõng olid Alize Cashmira, Pure Wool (100% vill). Lõngavööde järgi olid kõik 100g/300 meetrit, aga kududes selgus, et üks must lõng oli peenem kui teine (erinevad partiid). Seega pidin osaliselt võtma kõrvale musta peenvillase lõnga.

Hallid triibud tegin erinevate meriinovillaste lõngadega. Fotosilm on halastamatu ja nii on ka hallide triipude toonierinevus piltidel hästi näha. Oma silmaga ma neid toone toas ega õues ei eristagi.

Kokku kulus 440 grammi lõnga.

Vardad oli numbritega 3 (soonikutes) ja 3,5 mm.

Nööbid tellisin Karnaluksist (nendega küll vedas - täpselt õige suurus ja jämedus ja toon ja läige).

Pildid tegime juuni alguses Amsterdamis. Tulbihooaeg oli seal juba ammu möödas, aga see-eest õitsesid kõikjal roosid. 

Turiste oli väga palju, seda nii tänavatel kui ka söögikohtades ja muuseumides. Kui plaanid minna Amsterdami ja külastada Anne Franki muuseumi, siis osta pilet kindasti mitu nädalat varem ära!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist algavat suve!

Ruhnu valged sõrmikud.

Mai lõpupoole avatakse Tartus, ERMis maailma suurim Ruhnu kudumite näitus, mille tarbeks kudusin ühed valged vikeldatud sõrmikud. Valisin kudumiseks nö laisa kuduja kindad ehk sellised, mis valmiksid üsna kiiresti. 

Nende kinnaste originaalid kudus Lovisa Österman, kes enne 2. maailmasõda elas Ruhnus, aga hiljem asus elama Rootsi. Tema kootud kindad asuvad SOV (Eesti Rootsi Kultuuriselts) kogus Rootsis ja on tõenäoline, et need ongi kootud juba Rootsis.

Seltsi kodulehel on mahukas fotoarhiiv ja fotoarhiiv2, kus on ruhnlastest palju toredaid (ka 100 aastat vanu) fotosid. Sealt leiab ka 1950.aastal tehtud foto Ruhnu rõivastes Lovisa Östermanist, kes elas sel ajal juba Rootsis, Singö saarel.

Oma kindapaari oleksin tõesti päris kiiresti valmis saanud, aga õige jämedusega lõnga otsimine võttis omajagu aega. Esimese variandi kudusin kuni sõrmedeni hoopis peenikesest 10/2 lõngast, aga need jäid vanade kinnaste poolt etteantud silmuste arvuga ikkagi üsna kitsad. Suurema silmuste arvu puhul (mida ka katsetasin) ei oleks muster sõrmedele edasi jooksnud aga nii, nagu vaja. 

Õige jämedusega lõngaga sai aga kõik ilusti jooksma. Lisaks on kindad parajalt pehmed. Tundub, et see mudel oleks algajale Ruhnu fännile alustamiseks hea valik (vikeldamine sujub jämedama lõngaga ka lihtsamini).

Lõng Filcolana Pernilla (100% vill; toon 101; 175m/50g), mida kulus umbes 60 grammi.

Sõrmikuid alustasin number 2 varraste ja 80 silmusega, sest nii jäi ranne piisavalt veniv. Pärast randmeosa vahetasin vardad peenemate vastu (1,75 mm).

Kui enamasti on Ruhnu kinnaste ja poolkinnaste jaoks käeselja mustriteks vaja üle 50 silmuse (vahest ligi 70 silmust), siis minu kaheksakanna kiri vajas mustri jaoks vaid 30 silmust (käeseljal on kokku 34 silmus). 

Mustri kirjutasin kinnastelt maha foto põhjal ja ega päris kindel saagi olla, kas see sai täpne. Aga nagunii tahtsin anda oma kinnastele natuke parema kuju, et need oleksid mugavamad, nii et kasvatasin peopessa mõned silmused juurde, nagu on tehtud nii mõnegi teise Ruhnu kinda puhul.

Enam-vähem sarnane muster on poolkinnastel, mis raamatus "Ruhnu. Kirjad kudujate saarelt" on leheküljel 97 (Nordiska Museet, NM 990606A-B). 

Kudujate Koopiaklubi näitus "Ruhnu roosid – Runö rosor" avatakse ERMi osalussaalis 25. mail kell 11. See on väga suur näitus - oma panuse andsid ligi 70 kudujat! Eksponeeritud on nii kindaid, poolkindaid, sukki kui ka kampsuneid. Kõik need on kootud vanade Ruhnu esemete järgi.

Näitus on avatud 25.05.2025–31.08.2025. 

Lisaks valgetele sõrmikutele on näitusel eksponeeritud ka minu aastaid tagasi kootud roositud sukad. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Ilusat lehekuud!

Kangastelgedel kootud padjakatted.

 

Kuna meil on kodus nõudliku tooniga diivanid (st mitte neutraalselt hallid, pruunid või beežid, vaid hoopis petrooleumsinised), on raske poest leida nendega sobivaid diivanipatju. Nii mõtlesingi, et koon kangasteljetoas ise mõned padjakatted. 

Mul oli lõngakastis täpselt sobivat tooni nõukaaegset maavillast lõnga ja vähemalt 10 aastat vana poolvillast poelõnga. No sellest poelõngast oleks jagunud vaid ühe-kahe padjakatte jaoks, aga oh üllatust - Karnaluksis oli sama lõng ikka veel müügis, isegi toonivahet pole näha!

Padjakatete üks pool on väikeste rombidega ning teine pool siksakiline.

Kokku kudusin nelja padja jagu katteid. Suuremad padjakatted on mõõtudega 46*46 cm, üks väiksem jäi suurusega 40*40 cm.

Sinakas lõng on üsna jäme ja tummine Schoeller und Stahl Meike (50% meriinovill, 50% akrüül; 50g/65m; toon 16), mida kulus kokku 12 tokki (ehk ühele padjale umbes 150 grammi).

Veidike (heledamate täpikeste jagu) kasutasin ka Drops Andes lõnga (65% vill, 35% alpaka; 100g/90m; toon 6420 - seda tooni enam tootmises ei ole).

Nagu ikka jäi mul algul lõnga puudu ja pärast juurdeostmist jäi kolm tokki lõnga üle, nii et pean neilegi mingi otstarbe leidma...  

Sel talvel juhtus nii, et helekollased priimulad õitsesid mul maja taga talv läbi. Vahepeal olid küll õied lume all peidus, aga sellest hoolimata jäid lehed ilusaks roheliseks. 

Lumikellukeste õisi oli näha juba veebruari lõpus, aga siis tuli jälle lumi ning nii jäid nende varred väga lühikeseks. Nüüd jõuab kellukeste õitsemine juba lõpule, aga mõneks päevaks on nad uuesti lumevaiba all. Hea, et jõudsin neist enne pildi teha. Kärbsed, sääsed ja mesilased on ka juba aias uudistamas.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee