Jooksublogi. 7,5 kuud.

Novembri lõpp. Joostud on 7,5 kuud.

Juba septembris tajusin, kui mõnus on joosta jaheda ilmaga. Lõpuks oli käes aeg, kus sai vabalt valida, millal jooksma minna. Vahet polnud, kas joosta hommikul, päeval või õhtul - palavus ega külm ei seganud. Tuul ja vihm ei ole mind nende kuude jooksul üldse eriti takistanud. Kerge vihmasabina kätte olen jäänud vaid paar korda. Ka vihmasematel perioodidel olen ikka leidnud päevas mõne augu, et oma poole tunnine jooks ära teha. Novembri alguses tuli küll kord joosta nii, et terve tee sadas (no ma ei pannud tähele, et riietumise ajal oli vihma sadama hakanud ja ma ei hakanud enam ukselt ümber pöörama), aga õnneks oli õhutemperatuur umbes 10 kraadi, nii et kokkuvõttes oli isegi mõnus. Tunne oli üsna sarnane nagu talvises õuebasseinis, kus vesi ei ole kuum ega külm. 

Novembri teine pool on olnud üsna lumine, aga ka see pole mu jooksu takistanud. Väikese miinuskraadiga on väga mõnus joosta - parem kui suvel, kui sooja on rohkem kui 24 kraadi. Kui lumi ilusti püsib, st sulaks ei lähe, siis tahan jooksmist kindlasti jätkata. Libedaks pole ju õnneks veel läinud. 

Joostes pole ka külm kunagi hakanud. Kui uksest välja saan, siis esialgu on küll veidi jahe, aga see läheb kiiresti üle ja jooksult tagasi jõudes on tunne nii soe, et venitused-harjutused teen ikka õues. Tean, et kõige rohkem kardavad mul külma käeseljad, näpud ja pahkluud. Seepärast kasutan alati kindaid ja sääriseid, nii et siiani on olnud muretu.

Mida talvel joostes üldse selga panna, kui õues on -5 kuni -1 kraadi? Minul on tavalise spordikomplekti (pikad retuusid, t-särk ja pika varrukaga särk) peal veel üks pika varrukaga (fliisisarnane) dressipluus ja valge õhuke vest, jalas villasisaldusega püksid ja säärised, käes sõrmikud, peas õhuke puuvillane torusall, mille peale külmemal ajal tõmban villasisaldusega peapaela. Kilejopet ma ei armasta - ma ei ole kunagi olnud eriline jope-inimene, pigem mantli-kampsuni-kasuka tüüpi. Seepärast ka joostes ei meeldi mulle, kuidas jope kahiseb; lisaks tundub jope kohmakas, ükskõik kui sportlik ja õhuke see on. Talveks soovin endale tellida meriinovillase pika (võibolla ka lühikese) pesu. Paar poodi olen juba välja valinud. 

Muidu jooksen ikka umbes 5 kilomeetrit ehk 30 minutit 2-3 korda nädalas. Teistel päevadel kõnnin umbes 40-50 minutit. Kõige pikem jooks on olnud 6 km. 

See muidugi ei tähenda, et nüüd, kui ma olen jooksnud 7 kuud, ma ei oleks pärast poolt tundi jooksu väsinud ja higine - muidugi olen. Vahest rohkem, vahest vähem. Mõnikord on küll nii hea tunne, et võiksin veel kilomeetri või isegi rohkem otsa panna. Teinekord on jällegi nii, et kui uksest välja astun, mõtlen, et teen seekord väiksema ringi, aga juba paari kilomeetri järel saan aru, et tunne on hea ja võin vabalt oma tavapärase pikkuse joosta. Aga vahest teengi vaid 4-kilomeetrise sutsaka - näiteks siis, kui esimest korda lumi maha tuli.

Olen tähele pannud, et külma ilmaga joostes on pulss veidi kõrgem kui varem, seetõttu poleks vist väga tark oma esimesi jooksusamme just miinuskraadidega teha. 

Aga muidu on jooksmine mu tervisele hästi mõjunud, sest tavapärane sügisene külmetusperiood jäi seekord vahele. No muidu olen ikka igal sügisel nädal või isegi kaks väga nohune-köhane, aga seni on kõik viiruse-sarnased asjad möödunud ühe või kahe päevaga. Kui kevadel jahedamate ilmadega jooksin, siis koju jõudes tuli mul sageli imelik köhahoog ja kurk tundus kuiv. Praegu sellist muret enam pole - ei teagi, kas oskan paremini jooksu ajal hingata või on hingamisteed mu trennidega leppinud. 

Novembri lõpuks oli kaal langenud 62 kiloni. Olen 7,5 kuuga kaotanud umbes 5 kilo.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Saaremaa kampsun.

Ma teadsin juba aastaid tagasi, et pean endale kuduma selle Kärla kampsuni. Vahepeal jõudsin isegi kurvastada, sest Anu Pink tegi meie kandis ühe Kärla kampsuni koolituse, aga mul ei olnud mahti sinna minna. Õnneks avaldas Anu 2019. aastal kampsuni konstrueerimise ja kudumise juhendi Saara Kirjastuse kodulehel. Lisaks sai kirjastuse poest soetada kampsuniks sobivat lõnga. 

Lõnga ostsingi kohe sügisel ära, aga lõikeid hakkasin tegema alles 2020. a mais. Mõni kuu hiljem, suve lõpus, jõudsin "juba" proovitööni ehk vanadest kampsunitest väljalõigatud ja kokkutraageldatud jakini. Selle järgi sai lõigetele teha veidike parandusi ja siis võiski kudumine alata.

Tegelikult jäid need lõiked pooleks aastaks oma aega ootama. 

Õige hetk tuli just koroonaajaga, kus nagunii palju väljas (ja isegi tööl) käia ju ei saanudki. 2021. aasta suve alguseks oli mul valmis kootud kaks varrukat. Selleks ajaks olin kogenud, et tumedat lõnga keerdsilmustega kududa on küll raske, aga siiski täiesti tehtav (isegi hämaravõitu talveõhtutega), aga kui seda keerdsilmustega pinda peab harutama ning seejärel silmuseid uuesti vardale korjama, siis on see tegevus meie tavavalgusega (loe: kehva valgusega) VÕIMATU. Nii et võib juhtuda, et vähemalt ühes varrukas ja ühel hõlmal on rida, kus tänu harutamisele võivad ühel real olla keerdsilmused kas tegemata või hoopis topeltkeeruga... Kes teab... Õnneks pole see tagantjärgi selgelt tuvastatav, nii et - las olla.

Varrukaid sain harutada seetõttu, et mu esilagu planeeritud kasvatus oli liiga kesine, mistõttu kippu varrukas ülevaltpoolt liiga kitsaks jääma. Sain sellest aru alles siis, kui olin 1,5 varrukat valmis kudunud. Eks ma tegelikult kahtlesin ja kõhklesin liiga pikalt, oleksin pidanud varem nägema, sest lõikele paigutades oli ebakõla ikkagi selgelt näha. Aga ma algul mõtlesin, et ehk pole sellest hullu...

Igal juhul praeguse varruka laiusega olen väga rahul - rahvarõivasärgi lai varrukas mahub sinna väga mugavalt alla, samas mõne teise rõivatükiga sobib ka hästi käia.

Eks murekohti oli teisigi. 

Näiteks... mul on plaan kanda oma kampsunit Mustjala rahvarõivastega. Mustjalas on ilusad suured pitsiga särgikraed, mis käivad kampsuni peale. Seega pidin ma arvestama, et kampsuni kaelus jääks täpselt nii suur, et särgikrae saaks sättida ilusti kampsuni peale, aga samas ei tohtinud kaelus tulla liiga suur. Õnneks läks see kohe esimese korraga juhuslikult paika (natuke sai seda parajaks sättida ka kampsuni riidest krae õmblemise etapil). Milline õnn!!

Krae välimisele poolele panin õhukese musta villase kanga, sissepoole leidsin pehmema ruudulise villasegu kanga. 

Metalselt helkivad nööbid leidsin poest Kangas ja Nööp. Kahjuks polnud poes neid nii palju, et oleks ka varrukaotsesse jagunud. Nii on varrukatel hoopis teistsugused, pruunikad nööbid.

Neid ilusaid õlalappe võiks kasutada ka mõne teise, kaasaegsema moe järgi kootava kampsuni puhul... 

Kolmas mure oli pisut ootamatu ja selgus alles nüüd, sügisel. No ma võtsid oma kehalt mõõdud 2020. mais ja kampsuni sain valmis 2022. a kevadeks. Selle ja nüüd hilisema 2,5 aasta jooksul muutusid mu keha mõõdud üsna palju. Eks see vist jooksmisega ole seotud (sest dieeti ma ei pea), aga mu vööümbermõõt on vähenenud umbes 10 cm. 

No mis te arvate, kas kampsun sai siis seljas ilusti istuda? Ei, muidugi mitte - ma oleksin saanud paksu salli veel keha ümber ajada. Õnneks rinnust oli asi enam-vähem OK, aga küljeõmblustesse tekitasin lihtsalt ligi 2-sentimeetrised õmblusvarud. Vajadusel saaksin ka nööbid 1 cm võrra ümber tõsta, aga eks näis... Sama jama on ka seelikuga - selle värvli pean ka päris mitu sentimeetrit lühemaks tegema (ja alles ma seelikut sättisin). No ega ma tegelikult kurda, sest kellele ei meeldiks saledamaks minna...

Kõige rohkem meeldib mulle selle kampsuni saba ning puusadele tekkivad tiivad, mis koheva Mustjala rahvarõivaseelikuga imehästi kokku sobivad ja peaaegu märkamatuks jäävad, sest tiivad sulavad seeliku peale. Samas ilma seelikuta, näiteks teksade peal on tiivad üsna silmatorkavad.

Lõng: Saara Hea vanamoeline lõng (100% lambavillane; 50g/160m), mida kulus kokku 540 grammi ehk ligi 11 tokki.

Vardad nr 2.

Suur, suur tänu Anule juhendi eest!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 5 kuud.

Septembri keskpaigaks olin jooksnud 5 kuud.

Juulis, augustis ja septembris jooksin jätkuvalt 3 korda nädalas, iga kord 30-33 minutit ja umbes 5 kilomeetrit. Pulss oli jooksu ajal keskmiselt 151, maksimum jäi 160 kanti. Arvestades, et vaid mõni kuu varem läks mu pulss jooksu ajal julgelt üle 172, oli see tulemus päris hea.

Suvekuudel jooksin enamasti õhtuti, kui päike enam ei kütnud või vihma enam ei sadanud. Terve suve jooksul õnnestus mul märjaks saada vaid ühel korral, aga kuna ilm oli soe, siis polnud sellest hullu - jooksin oma teekonna ikka ilusti lõpuni. Võtsin seda kui lõbusat värskendust.

Hoopis ehmatavamalt mõjus see, kui jõudsin jooksuringilt koju ja venituste ajal leidsin oma tossu pealt puugi. Pärast seda olen hakanud muru sees jooksmist vältima.

Lisaks puukidele ei ole ma kunagi näinud kergliiklusteedel nii palju surnud linde, hiiri ja rotte, kui sel suvel. Ma ei saa aru, kuidas närilised satuvad teele surema... Imelik!

Augusti lõpus saabus selline aeg, kus saan joosta, millal tahan, ega pea arvestama ilmaolusid. Lõpuks! Selleks ajaks harjusin isegi hommikuste jooksudega. Ka 5 km ei tundu enam nii raske - pigem on see selline mõnusa pikkusega, peaaegu nauditav jooks. Vahest kaalun, kas võiks koormust tõsta, aga siis meenutan endale, et pidin pikemaks ajaks ikkagi piirduma 5 kilomeetriga, et ennast mitte liialt üle koormata. Seda enam, et ilmad läksid järsku üsna jahedaks ja kuigi mulle VÄGA meeldib joosta just mingi 14-16 kraadise õhutemperatuuriga, siis pean jälgima, et ma põlvedele liiga ei teeks. Seni on õnnestunud!

Otsisin uut jooksuringi. Mu vanal teekonna läheduses käivad juba ammu väga ulatuslikud teetööd ning seal liigub liiga palju traktoreid ja muid suuri töömasinaid, lisaks müra ja tolm... Seepärast tahtsin leida uut jooksurada, kus oleks vaiksem + saaks rohkem teepervel joosta + oleks võimalik vastavalt enesetundele teekonda pikendada. 

Kuna sattusin vahepeal Nike outlet-poodi, ostsin endale uue jooksusärgi ja pikad jooksupüksid (seni olid mul kasutuses ühed lühikesed, nö biker shortsid ning allapoole põlvi ulatuvad sportretuusid). Üllatusin, sest tavaliselt ostan ma rõivaid suuruses L, vahel harva ka M, aga Nike L-särgid oli mulle selgelt liiga suured. Kaalusin nii S kui M vahel ning lõpuks tegin valiku hoopis värvi järgi: mahedam oranž oli vaid M suuruses. 

Nii et on loota, et jooksud jätkuvad. Mõtlen tasapisi, mis saab talvel... kus joosta...

Septembri alguseks oli kaal langenud 63,5 kiloni (olen 5 kuuga kaotanud umbes 3,5 kilo). 

Selle foto tegin Oslos. Seal toimus septembris maraton, kus mina muidugi ei jooksnud. Aga samal ajal toimus mu kodulinnas Sauel iga-aastane linnajooks (5-kilomeetrine), kust ma oleksin esimest korda osa võtnud, aga no ma olin ju Oslos. Ebaõnn!

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Pildil lilla särk.

Sellest puuvillasest lõngast pidi esialgu tulema hoopis tütrele kampsun. No ise ta kunagi selle värvi valis... Aga noore neiu mõtted ja soovid muutuvad kiiremini kui käivad minu vardad ning nii jäigi see lõng mitmeks aastaks ootele. Sel kevadel otsustasin, et ega muud kui tuleb neist lõngakeradest endale üks suvisem kudum teha. Lõng on ju hea peenike - saab vahelduseks kududa midagi pitsilist. 

Puuvillasele lõngale võtsin kõrvale peenvillase lõnga. Kuigi mõlemad peenvillased olid lillaka tooniga, on piltidelt hästi näha, et varrukaotstel on üks toon ja kehaosal teine. Õnneks päriselt seljas pole erinevus nii silmaganähtav ja häiriv, aga fotosilm leiab ju halastamatult kõik üles.

Kuna ootamatult jäi mul seda lõnga isegi üle, siis on võimalik, et koon varrukad mingi hetk hoopis pikemaks. See ei saa tegelikult lihtne olema, sest särk on kootud alt üles. Nii et varrukad tuleks kududa ju ka enne valmis ja siis mustri järgi külge silmata (kui sooviksin pitsilisi varrukaid). See on võimalik, aga üsna tüütu tegevus. Teine võimalus on, et koon parempidises koes varrukad - nii on kõik väga lihtne, aga ma pole kindel, et tulemus mulle meeldib.

Vaatan, kuidas kujuneb...

Lõng: Drops Safran, värv 15 (100% puuvillane, 50g/160m), mida kulus umbes 4,5 tokki. Lisaks u 50 grammi peent meriinovillast lõnga.

Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikutes 3 mm).

Särk on kootud ilma juhendita, tunde järgi. Pitsiosa mustreid otsisin siit ja sealt. Tahtsin pigem midagi lihtsat. Enam-vähem sobiva mustri leidsin ühest mustriraamatust, aga kuna lõpuks tegin selle ikka ümber, siis ei hakka siin viitama. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Rikas Oslo 2

Kirjutan siia, mis mulje mulle Oslost jäi:

1. September Oslos tundus nagu meie (Eesti) jahe, kehvapoolne suvi. Sellest hoolimata käisid kohalikud riides harjumatult suviselt: enamasti kerge kampsuni ja suvekleidiga, isegi T-särgi ja lühikeste pükstega, harva oli mõnel daamil seljas kerge suvemantel, hõlmad lahtiselt lehvimas. Ka lapsed lippasid ringi pigem suveriietes. Selle pildi järgi pidin endale aeg-ajalt meenutama, et olen Oslos ja mitte mõnes soojemas riigis. Turiste (nagu ka meid) tundis aga ära jope ja teksade järgi, sest kuigi päevane temperatuur oli 14-16 kraadi piires ning tuul tundus pigem pehme ja soe, siis hommikud ja õhtud olid siiski üsna jahedad. 

2. Septembris on Oslos restoranide suvealad veel avatud. Tundus, et Oslo inimesed armastavad Itaalia toitu. Iga kolmas või neljas söögikoht Oslo kesklinnas oli Itaalia toiduga (enamasti oli selle nimi Olivia) ning need olid alati rahvast täis. Tipptundidel olid neil järjekorrad ukse taga (samal ajal kui kõrvalolevad restoranid olid peaaegu tühjad).

3. Koroona järelmõjuna on paljudes kohvikutes teenindus üsna nigel (aeglane ja abitu), sest pole leitud (või tahetud leida) ega koolitatud piisavalt uusi teenindajaid. Ka hotellis, kus ööbisime, oli teenindus alla igasugust arvestust, kuigi viibisime kesklinna üsna kallis hotellis. Kahjuks ei taibanud me enne lugeda hotellile antud värskeimat tagasisidet, kus sama probleemi kurtsid ka paljud teised.

4. Oslo kesklinn on vaikne ja rahulikult kulgev, sest see on muudetud peaaegu auto- ja müravabaks. Kuna ka tõukse on seal üsna vähe ning need peavad sõitma aeglaselt, siis on linnas väga hea jalutada - ei pea olema pidevalt valvel, et keegi sind alla ei ajaks. 

5. Oslos kestab rannahooaeg veel ka septembris. Mitmes kohas linna ääres on kohad, kust saab redelist otse merre ja seda võimalust kasutatakse väga palju. 

6. Purskkaevud on kokkuhoiu tõttu välja lülitatud. Tallinnasse jõudes imestasin, et pealinna purskkaevud töötavad - Eestis pole ei vee ega elektripuudust vist karta...

Saunakultuur olevat Oslo vallutanud. 

Oslo ooperimaja katuselt on näha sealsamas promenaadil asuvad erinevad saunamajakesed, kust sai muuhulgas ka ujuma minna. Hiljem jalutasime neist saunadest mööda ja märkasime, et saunad olid aktiivses kasutuses.

Oslo ooperimaja.

Oslo ooperimaja avati 2008. aastal. Sellest pidi saama Oslo uus arhitektuuriikoon, mistõttu pole siin millegagi kokku hoitud. Hoone välispind on kaetud Itaalia marmori ja Norra valgest graniidist plaatidega.

Hoones tegutseb Norra Rahvusooper ja -ballett.

Ooperimaja katus on niimoodi liigendatud, et see kaldub mitmes kohas maapinnani. Mööda neid kaldpindasid saab jalutada (või sõita tõukerattaga nagu näha ülemiselt pildilt) üles katusele ning nautida erinevaid linnavaateid. 

Neid hallikasvalgeid pindasid pestakse pidevalt, mistõttu näeb hoone välja nii värske nagu see oleks ehitatud alles hiljuti. Tegelikult valmis see ju juba 14 aastat tagasi!

Soovitan ooperimajja ka sisse astuda. Fuajeega tutvumine ei maksa midagi ega võta kaua aega (avatud alates kella 11-st, pühapäeviti kella 12-st). Hoone sisekujunduses on kasutatud tammepuitu - mõjub nii soojalt ja koduselt pärast valget kiviseina ja -põrandat. 

Fuajees asub ka Olafur Eliassoni installatsioon “Teine sein” (ülemisel pildil nähtav geomeetrilise mustri ja valgusmänguga seinapaneel). 

Oslo on täis erinevast ajastust, materjalist ja suurusega skulptuure. Ooperimaja katuselt on näha vähemalt kolme uuema aja skulptuuri. 

Ülemisel pildil on Monica Bonvicini roostevabast terasest ja klaaspaneelidest skulptuur nimega She Lies (ta valetab), mis avati 2010.aastal. Skulpuur või jäämägi hõljub fjordis vee peal betoonplatvormil ja tõuseb veepinnast 12 meetri kõrgusele.

Siinsamas Oslo südames, ooperimaja vastas asub väike kunsti, muusika, sauna, toidu ja arhitektuurikompleks SALT Langkaial. Väidetavalt on see ehitatud peamiselt taaskasutusmaterjalidest ehk veest leitud materjalidest. SALT on  kuue lava, kuue sauna ja mitme söögikoha (peamiselt tänavatoit) ning kokteilibaariga ala, mis peaks eriti atraktiivne olema noortele. 

Lugesin arvustustest arvukaid etteheiteid teeninduse kohta, nii et perega ei tasu vist sinna sööma minna. Küll aga toimub seal pidevalt õhtuseid üritusi, kus teeninduse kiirus polegi vast oluline... 

Akershusi kindlus.

Akershusi kindlus on Oslo üks tähtsamaid turismiobjekte. Siin on hea niisama jalutada (selleks võib kuluda koguni paar tundi), aga võib külastada ka militaarmuuseume.  

Lossi hakati ehitama 13. sajandil kuningas Håkon V Magnussoni käsul. Hiljem (1593–1646.a) lasi Taani kuningas Christian IV seda moderniseerida renessansiaegseks lossiks ja kuninglikuks residentsiks (Oslo sai sel ajal nimeks Christiania). Loss ümbritseti bastionkindlusega. 

Praegu pole loss enam kuninglik elukoht. Kindlust kasutatakse tänapäeval kontsertide ja pühade tähistamiseks. Kindluses asub ka sõjakool. 

NB! Kindlust valvavad vahimehed. Ärge ehmatage, kui nad kuskilt põõsa varjust välja ilmuvad!

Akershusi kindluse territooriumil asub ka 2. maailmasõja ohvrite monument. 1970. aastal avatud skulptuur kujutab väikest meest ja väga suurt naist. 

See Laura Fordi 2016. aastal loodud skulptuur "Glory Glory with Crutches" kujutab ühejalgset sõdurit omatehtud vaiadel, seljas prügikotid. Skulptuur asub samuti Akershusi kindluse territooriumil. Nii nagu põhjapõtrade pealuud, kummitas ka see must kogu mind mitu päeva...

See ülemine foto on tehtud linnaosas nimega Aker Brygge. Skulptuur "Mees vaiadel".

Aker Brygge asub üsna kesklinna ja sadama-ala lähedal. Alates 1980-90. aastatest on see olnud populaarne ostu-, söögi- ja meelelahutuspiirkond, samuti kallimat sorti moodne elamurajoon. Praegune planeering pärineb aastatest 2010–2014. Natuke sarnaneb see ala Tallinna Rotermanni kvartaliga, aga meri on neil palju kättesaadavam. Paljudele elumajadele ja restoranidele pääseb ligi lausa paadiga. 

Enne moderniseerimist oli Aker Brygge hoopis tööstuspiirkond. Peamiselt asus siin laevatehas. 

Piirkonnas asub ka Astrup Fearnley moodsa kunsti muuseum. 

Vigelandi skulptuuride park

Vigelandi pargis (ka Frogner Park) asub rohkem kui 200 skulptuuri, mis kõik on loodud ühe kunstniku Gustav Vigelandi poolt. Tegemist on maailma suurima skulptuurikollektsiooniga, mille on loonud üks kunstnik. Park on tema enda poolt kujundatud 20. sajandi keskel. 

Park on avatud aastaringselt, 24 tundi ööpäevas ning sissepääs on tasuta.

Arvatavasti on park eriti ilus sügisel kui parki ümbritsevad lehtpuud värvuvad kollaseks ja punaseks.

Skulptuurid kujutavad alasti inimesi erinevates poosides. 

Oslofjord ja suplusmajad. 

Oslo fjord (Oslofjorden) on sügav laht, kus asuvad sajad (väikesed) asustatud saared. Saartel on Norra ühed soojemad suved ja pehmemad talved. Tänu soodsatele temperatuuridele saavad seal kasvada külmatundlikud taimeliigid. 

Meie ühelgi väikesaarel ei käinud, aga sõitsime purjekaga nende vahel suure tiiru. Kui teete sama, siis kindlasti tuleb kaasa võtta soojemad riided, ka suvel. 

Fjordis on Norra tihedaim laevaliiklus. 

Ülemisel pildil on näha fjordi kaldale rajatud pisikeste suplusmajade (või kalurimajade) rivi. 

Oslo toomkirik

Oslo toomkirik asub kesklinnas ja see valmis 1697. aastal. Punastest ja kollastest Hollandi tellistest kirikuhoone taga asub kaarjate võlvidega sisehoov, kus kunagi kauplesid lihunikud (vaata alumist pilti). 1939. aastal otsustati see osa katedraalist lammutada, kuid siis algas Teine maailmasõda ja hooneosa pääses lammutamisest. Praegu on lihunike basaar kaitse all ning seal asuvad erinevad riidepoed, nännimüügiletid,  kohvikud ja restoran (tundus pubi moodi koht).

Iga ukse taga oli riiulike. Aru ma ei saanud, mille jaoks...

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Rikas Oslo, vaene Norra.

Oslo kesklinnas, sadama lähedal avati suvel uus muuseum - Norra Rahvusmuuseum (Nasjonalmuseet). Seda ehitati vana raudteejaama asemele umbes 10 aastat ning sellest sai nüüd Põhjamaade suurim muuseum (maksumus 645 miljonit dollarit). Kusjuures see uus hoone ühendab tegelikult mitut varem iseseisvana eksisteerinud muuseumi. Muuseumis eksponeeritakse Norra erineva ajastu kollektsioone, sajanditevanuseid kuni kaasajal loodud teosteni.

Meie reisi ajal juhtusid Oslos olema kultuuripäevad, mis sarnanevad meie muuseumiööle, kus õhtuti saab mitmetesse muuseumidesse ja avalikesse asutustesse (nt parlamendihoone) sisse tasuta ning tehakse giidituure. Me õhtusele ajale väga ei panustanud (käisime vaid toomkirikus kontserdil) ja õigesti tegime, sest mitmes kohas seisis rahvas ka veel hilisõhtul hiigelpikkades järjekordades (no need olid mitmekümne kuni saja meetrised). Meil siiski vedas, sest juhuslikult tehti uues rahvusmuuseumis juba päeval üks inglisekeelne giidituuri (neid tehakse haruharva, peamiselt on tuurid norra keeles), kus tutvustati hoonet ja kuulsamaid/huvitavamaid kunstiteoseid.

Rahvusmuuseum väljast. 

Oma kujult on see üsna tagasihoidlik kastike (kui seda ehitati, arvasid mõned elanikud, et tuleb vangla või haigla). Hoone fassaad on tehtud erinevat halli tooni Norra kiltkivist, mida Saksamaal töödeldi ja seejärel tagasi Norra toodi.

Muusemi kõige tuntum ese on Edvard Munchi kuulus maal "Karje". Samas on seal näiteks Prügimehe korter (mees, kes ei visanud kunagi midagi minema), mis on pisike nõukogude kommunaalkorter täis jooniseid, tekste, toitu ja prügi.

Ülemisel fotol on Baldisholi seinavaip. See on gobelään, mis on kootud umbes 1200. aastal ning on üks vähestest Euroopas säilinud selle ajastu tekstiilidest. Vaip leiti 17. sajandist pärit Hedmarki Baldisholi kirikust. Aprilli ja mai kuud kujutav gobelään on fragment suuremast teosest, mis peaks kujutama 12 kuud.

See ovaalne villane laudlina on tikitud aastal 1680. Pulmadeks kingitud vaip on rikkalikult kaunistatud lillede, puude, tuuleveskite, jahimeeste, loomade, puu- ja juurviljadega. 

Paljude vanade tekstiilide puhul ei olda (arusaadavalt) legendis päris kindlad: ei teata, kes need valmistas, kus tööd tehti ja kuidas need muuseumi kogusse sattusid. 

Muuseumis on väljas ka mitmed kuninglikud rõivad, peamiselt kuninganna Maudi ja kuninganna Sonja kleidid ja aksessuaarid. Ülemisel pildil on näha Norra kuninga Haakon VII abikaasa Maudi kroonimiskleit aastast 1906. Kuninganna Maud oli imepeenike.

Rahvusmuuseumi lühitutvustuse lõpetuseks näitan muuseumi sissepääsus olevat teost. Ma ei tahtnud seda postituse algusesse panna, sest see võib olla pisut ehmatav.

Tegemist on 400 põhjapõdra pealuust tehtud seinavaibaga (alumisel fotol).

 

Need pealuud on "käinud" varem ka kohtumaja ees, et protestida Norra valitsuse vastu, kes kohustas riigi põliselanikke saame tapma hiiglasliku põhjapõdrakarja. 

Koljudel on näha kuuliaugud. See jube vaip peaks panema mõtlema sellele, kuidas me oma kultuuripärandisse suhtume, mida ja kuidas hoiame või hävitame. Valus ja mõjus, eks!

Et mitte nii masendavalt lõpetada, panen siia lõppu mõned pildid Oslo muuseumide saarel asuvast Vabaõhumuuseumist (Norsk Folkemuseum). Selles muuseumis näeb, kuidas inimesed on Norras elanud 16. sajandist tänapäevani. Tutvuda saab nii linna- kui ka maaeluga.

Ait 1759. aastad. Norras ehitati toiduhoidlad tavaliselt vaiadele. Nii oli hiirtel ja rottidel raskem toidule ligi pääseda. 

See hoiuruum (kasutati ka magamiseks) pärineb umbes 1300. aastast. Muru või muldkatust kasutati sajandeid.

See keskaegne kirik teisaldati 1880. aastatel oma õigest asukohast Golist ning toodi Norsk Folkemuseumi. 1980. aastatel püstitati endisesse asukohta aga koopiaehitis.

Vana kiriku mõned osad on ehitatud pärast 1216. aastat, kuid sellel on ka vanemaid elemente. Kirik lõhnab suitsuselt, sest selle seinad ja katus on tõrvatud puutõrvaga, mis vahel päikese käes sulab ja voolab. Nii tõrv kui ka kõrged künnised nurgapostide all kaitsesid kiriku puitkonstruktsioone veemädaniku, sademete, tuule ja äärmuslike temperatuuride eest. 

Võimalik, et Norras ehitati keskajal enam kui 1000 sarnast kirikut, enamik neist 12. ja 13. sajandil. Kuni 19. sajandi alguseni oli neist säilinud veel 150 ja tänapäeval on alles vaid 28. Paljud hävitati usuliikumise osana.

Kahekorruselised WC-d olid umbes 100 aasta eest Norra linnaelanike hoovides.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Ei, see pole muuseumist. See on korvipunuja Oslo kesklinnas. 2022. aasta september.