Väike triibuline topp.

Mu endale kootud kampsunist jäi üsna palju lõnga järgi. Ja kuna meie piiga soovis endale suvist nabasärki, siis kudusin nendest jääkidest sinise-kollase triibulise särgikese. Alla ja seljale tegin jälle kahevärvilised soonikud - see on parajalt tugev ja toetav. Traksid said aga palmikulised.

Selg tuli eriti vahva. Siin lähtusin noorte sportpesu lõikest. 

Fotod meenutavad, et särk sai valmis juba roniva hortensia õitsemise ajal - juunikuus. Kuna suvi oli mõnusalt soe, sai tütar toppi piisavalt kanda ja õlgadele rohkem päikestki. Aga no tegelikult ongi tal nii valge nahk ja kui ka veidike päikest saab, siis pigem läheb punaseks ja nädala pärast on uuesti lumivalgeke :) Täiesti erinev minust.

Mulle meeldib, et kudum nii hästi hoiab ega rulli äärtelt. Nii ei pidanud käeavade ümber isegi soonikuid vms kuduma. 

Lõng: Wooly Cotton (Performance), 57 % puuvilla, 43 % meriinot (50g/140m), mida kulus kokku veidi üle 80 grammi.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Mul jäi ikkagi seda lõnga umbes 40 grammi järgi. Nii et, kui topp piigale väikeseks jääb, siis harutan selle üles ja koon uue ja suurema (no kui nabasärgid veel popid peaksid olema). Lõng tundub selleks piisavalt kvaliteetne olevat.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Lapiline seelik

Seda seelikut hakkasin tegema nii-nii ammu. Arvan, et juba 4-5 aastat tagasi alustasin kangaste valimise ja lappide väljalõikamisega. Suurem osa kangaid on muidugi taaskasutuskangad (st mõned triiksärgid, paar seelikut, isegi padjakatted), aga leidub ka suur hulk teiseringipoest soetatud kangajääke. Mõned sobivat tooni pitsilised kangad ja paar täpilist sitsikangast soetasin aga täitsa uuena kangapoest - no ei saanud neist kuidagi passiivselt mööda mindud... 

Igatahes tahtsin teha pikka lapilist seelikut, kus domineeriksid sinised ja rohelised toonid. Õige natuke tuli lisada oranžikat või sinepit, et väga igavaks ei läheks. Tulemus pidi olema selline, et seelikuga sobiks käia ka külmemal ajal, kasvõi talvel.

Seelik on täisratasklošš. Lapid õmblesin pikkade siiludena kokku, just nagu teeks suurt tekki (nurgad jätsin muidugi tegemata). Kui kõik lapid ja siilud olid omavahel ühendatud, lõikasin sellest "tekist" välja korraliku ringi. Nüüd õmblesin seeliku umbes nii nagu Diinabeli Youtube video õpetab.

Miks mulle selline seelik meeldib? Selliselt õmmeldud seeliku puhul on triikimine lihtsam, kui tavapärase lapiseeliku puhul, sest minu seelikul ei ole krookeid. 

Mis mind veidi häirib? Seelik on üsna raske: pea-aegu 1 kg. Kui peaksin kunagi veel mõne sarnase seeliku õmblema, siis üritaksin selle siiski kitsama teha... midagi pool- ja täisratasklošši vahepealset vist. 

Kampsuni kudusin just mõeldes sellele samale seelikule. Paraku sai kampsun valmis juba 2019. aasta suvel. See näitab hästi, et kui mul on kindel idee, siis kudum valmib üsna ruttu, aga seeliku puhul võib selge idee ju olla, aga lõpliku teostuseni läheb aastaid. 

Meie linna kõrvale rajatakse uut suurt viadukti. Kurb on see, et puid võetakse maha ootamatult palju. Seni oli meil üsna vaikne - elu nagu maal. Minu maja juurde maanteemüra ei kostnud. Nüüd vist pole sellest pääsu, kuigi müratõke lubati ka ehitada... 

Sealt "sodi" hulgast murdsingi endale koju kimbu pihlakaoksi.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Heegeldatud kleit.

Ma olin pikalt seda värvi kleidist unistanud. Otsisin sobivat lõnga siit ja sealt, aga päris õiget ei leidnud või kui värv oli õige, siis polnud poes vajalikus koguses lõnga. Ja siis täiesti juhuslikult paar aastat tagasi ühel Tartu-reisil astusin läbi sealse ostukeskuse lõngapoest ja seal ta oli - imeilus läikiv rohekassinine lõng, just parajalt peenike pitsi heegeldamiseks.

See on see tore värvitoon, mille puhul meie peres on alati vaidlus, kas tegu on sinise või rohelise kleidiga. Minu silmis on see pigem roheline, aga abikaasa näeb vaid sinist. 

Igal juhul panin pitsile alla tumeda mürkrohelise voodri, aga kui võimalus tekib, siis tahan katsetada ka heledama, sinakas-rohelise voodriga... 

Lõng: Linie 164 Java (67% puuvilla, 33% viskoosi; 50g/158m), mida kulus 550 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 3.

Muster on mu enda kombineeritud.

Kleit on heegeldatud ringselt ülevalt alla. Seelikuosa on alt laienev, aga kindlasti mitte ratasklošš. Viskoosisisaldusega lõng langeb mõnusalt ja seda oli üsna hea heegeldada... 

Mul on sama lõnga ka kollast - plaanisin sellest tütrele kleiti, aga tundub, et tütarlaste kleidikandmise mood on lõplikult ümber, nii et nüüd ei teagi... Eks see lõnga jääb mõneks aastaks ootele, sest äkki ikka mõne suurema sündmuse puhul soovib preili endale ka kleiti. 😉

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Fotod tegi poeg nr 2.

Kirjumirju särgik.

Seelikust jäi järgi veidi puuvillast lõnga. Mõtlesin teha sellest suvise topi - midagi lühemat sorti maika moodi. Heegeldasin juba kõik valmis ja siis jõudsin järeldusele, et topp tuli suve jaoks liiga tume/sünge. No oranž ja helelilla lõng olid ju kõik seelikusse läinud. Järele jäänud sinine, roheline, lilla ja valge ei vedanud mu meelest üksi välja. Leidsin peenikeste lõngade kastist erinevaid kollaseid ja lillasid iirisniite, mis kahekordsena võetuna on enamvähem sama jämedad, kui mu teised lõngad. Harutasin 1.versiooni pea-aegu üles ning proovisin uuesti. Tulemus meeldis rohkem, aga seelikuga vist ikkagi ei sobi... Oranži puudumine on ilmselge viga... Ja pealegi on üldpilt nii kirju, et lausa karjub... Küllap sobiks siis, kui ühevärviline jakk peale visata 😀 Ma pole veel proovinud. 

Hoopis teine teema on aga topi pikkus. Kui selle valmis heegeldasin ja selga proovisin, tundus, et pikkus on sobilik. No aga tegelikult... Keha liigub ja seelik liigub ja topp liigub ja lõpuks ikka on kõik paigast nihkunud. Ega peatselt 50.ndat sünnipäeva tähistav naisterahvas ikka pea avalikult rahvale oma naba näitama, eks! Niisiis tuleb seda toppi ikkagi veidi alt pikendada - arvan, et kuskil 2-3 cm peab juurde heegeldama... Järgmiseks suveks saab tehtud!

Ühesõnaga, ega mul ka alati kõik kohe õnnestu!

"ei ma pole saaremaa peal käind ega saarenaise naba näind"

Mina alustasin topi heegeldamist rinna kohale jäävatest kolmnurkadest. Alumise osa heegeldasin hiljem külge. Arvatavasti saaks teha ka vastupidi.

Hetkel on särgi heegeldamiseks kulunud 200 grammi lõnga.

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

 Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Eriti kirju lõngajäägiseelik.

Selle seeliku heegeldamiseks sain inspiratsiooni internetist nähtud fotost. Võimalik, et mõte hakkas arenema juba Balmaini 2017.aasta kollektsiooni nähes. Kirju seelik tundus hea mõte veel ühest portsust puuvillastest lõngajääkidest vabanemiseks.

Peab tunnistama, et üks selline pikk seelik vajab päris palju lõnga (minu seelik kaalub ligi 600 grammi) ning minu puuvillastest lõngajääkidest jäi väheks. Seetõttu läksid jooksvalt harutamisele paar heegeldatud mütsi (nende kandjad on ammu juba nii suured, et seesuguseid mütse pole neil enam vaja) ja mobiilikotid, mis ka enam ammu kasutuste ei leia.

Kuna lõngade värve jääkide kastist eriti valida ei saa, on minu seelikus värvid üsna juhuslikud. Proovisin lihtsalt kõrvuti panna omavahel sobivad toonid.

Seelik on heegeldatud ülevalt alla. Algul heegeldasin 2 kolmnurkset tükki, mida muudkui suurendasin ja suurendasin, kuni need olid nii laiad, et ulatusid mulle puusade ümber (seelik peab ju puusadest üle mahtuma). Nüüd ühendasin need järgmise reaga kokku ja heegeldasin ringselt (ja sakiliselt) allapoole. Natuke jooksvalt kasvatasin  ka - puusade ümber on seeliku kõige laiem koht. Puusadest allapoole läheb aga kõik sirgelt edasi. Kui jõudsin sinna kohta, kust võiksid alata küljelõhikud, ei saanud enam ringselt heegeldada, vaid jätkasin edasi-tagasi. Hiljem heegeldasin ülesse ka värvli. Hetkel värvlisse veel kummi aetud ei ole, aga arvan, et aja jooksul venib see siiski veidi välja ning siis tuleb sinna ka laiem kumm ajada.

Heegelnõel oli numbriga 3.

Pildid tegi abikaasa Saaremaal, Mändjala rannas.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee