Väike tikand pleedil

 

Tellisin mõnda aega tagasi Etnowerkist kaks halli-valgekirjut täisvillast pleeditoorikut. Kui paki avasin, tundsid need pleedid oma lihtsuses nii mõnusad ja maitsekad, et esialgu ei raatsinudki nendele midagi tikkida. Lõpuks otsustasin ühele pleedile teha tagasihoidlikud tikanditriibud ja paar väikest ristpistes motiivi. Ääred aga jätsingi viimistlemata.

Mõnikord ongi väga vähe vaja, et muuta kudumit vms isikupärasemaks. 

Muidugi sai sellest järjekordne kassimagnet (mis on hirmus tüütu, sest mustad kassikarvad on valgel tekil imehästi näha).

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Palmiku ja soonikuga helge kampsun.

 

Selle kampsuni juures tuli nuputada, kuidas omavahel kombineerida ühevärvilist valget lõnga ning siniste ja pruunide täpikestega valgepõhjalist lõnga. Tahtsin, et tulemus ei jääks liiga triibuline ega konkreetne, vaid pigem ühtlaselt träpsuline ja jutiline. Samas ei tahtnud ma kududa igavat parempidist pinda - neid saab nagunii liigagi tehti teha. Niisiis tegin päris mitu tööproovi ja jäin rahule sellise süsteemiga, kus üleni valge värviga tõmbasin kaks triipu ja kirjuma lõngaga ühe triibu. Esiosale kudusin palmikud, muud tükid said lihtsad 3+2 soonikud.

Kampsun on kootud 100% meriinolõngast Organic Aran (100g/166m). Kirju lõnga ostsin kunagi aastate eest Woolminti poest. Valge soetasin kuskilt mujalt hiljem juurde. Kokku kulus lõnga 600 grammi.

Kudusin varrastega nr 5, otsasoonikud tegin 4 mm varrastega.

Üldiselt ma meriinolõngade suur sõber ei ole (liiga kergesti kipuvad need topiliseks muutuma), aga see värviline lõng oli nii ilusate toonidega, et ma tahtsin talle võimaluse anda. Eks siis näeb, kui hästi mu meriinokampsun vastu peab... Mõnus pehme on see küll. 

Pärast kudumist loputasin kampsuni leigest veest läbi, mille järel venis kudum hirmus pikaks, aga kuivades tõmbus jälle ilusti parajaks ning kude vajus ka ühtlaseks. Seega esialgu on kõik hästi.

See kampsun on kootud alt üles, ringselt. Raglaani kahandusteks leidsin idee ühelt vanalt poekampsunilt. Muidugi tuli see kahandus sättida oma kampsunile sobivaks. Ilus jäi - tuleb teinegi kord kasutada.

Jätkuvalt kaunist kevadet!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Ups, juba ongi aprill!

Jube piinlik, aga mul on jäänud tegemata käsitöö 2022. aasta kokkuvõte. 

Alles oli ju aasta algus ja nüüd laiutab juba kevad, aprillikuu. Aga hiljuti märkasin, et viimasel ajal on korduvalt loetud mu eelmise aasta postitust 2021. aasta töödest. See tuletaski meelde, et tuleb uus nimekiri teha. 

Aga enne vaatame, millega ma 2022.aastal tegelesin.

Aasta jooksul kudusin: ühe Haapsalu räti, ühe Kärla kampsuni, ühe kampsun abikaasale, 2 suvisemat toppi endale, 2 paari sõrmikuid, ühed sokid ja veel nipet-näpet.

    

2022. aastal heegeldasin vaid ühe asja - kleidi. See-eest sai üsna palju õmmeldud: kolm kleiti, üks suvine (püksid+pluus) komplekt, pidžaamapüksid abikaasale, üks pluus endale ning üks pinal. Lisaks palistasin suure hulga köögirätikuid, kuna avastasin oma kapist mitu meetrit rätikuteks sobivat kangast. Ka kohendasin oma Mustjala rahvariideid, aga neid tuleb vist veel natuke sättida... 

Lõpuks sain valmis ka oma suure Muhu tikandiga teki, isegi heegelpits on sellel nüüd olemas. Üritan mõne aja pärast mõned fotod blogisse sättida. 

Tekist hulga väiksemad tööd olid tikandid kolmele särgile. Lisaks lõpetasin ühe padjakatte tikandi.

Muuhulgas alustasin 2022. aastal suure ristpistes diivanikatte tegemist.

2022. aastaks oli mul planeeritud 14 tööd. Neist sain täielikult valmis suure enamuse ehk 11 ning tegelikult jäi plaanist täielikult välja vaid üks töö (naiste kampsun). Üks kudum ja üks tikkimistöö olid aastavahetusel pooleli. 

1. Haapsalu rätt - tehtud

2. Saaremaa kampsun - tehtud

3. Muhu rohelised sõrmikud - aastavahetusel olid need veel pooleli, nüüd juba ammu valmis.

4. Suvine särk kududa - tehtud

5. Meeste kampsun kududa - tehtud

6. Heledates toonides naiste kampsun - ei (tundub, et ma ei kudunud eelmisel aastal endale ühtegi uut kampsunit, va Saaremaa kampsun)

7. Paar mütsi koos juhendiga - tehtud, aga juhendeid pole ma küll veel välja pannud.

8. Kleit heegeldada - tehtud

9. Muhu tekk valmis tikkida - tehtud

10. Kui Muhu tekk on valmis, siis võiksin alustada ristpistes diivanikattega (valmis seda nagunii ei jõua) - alustatud, üle poole on valmis

11. Üks särgi tikand - tehtud isegi mitu

12. Ruuduline kleit õmmelda - tehtud

13. Suvine pükskostüüm õmmelda - tehtud

14. Mustjala rahvariided kohandada: seelik tuleb sättida parajaks ja õige pikkusega, liistikule teha keerupael, särk üle vaadata - kõik on tehtud.

2023. aasta tuleb selline:

1. Rohelised Muhu sõrmikud (sai juba aasta alguses lõpetatud)

2. Naiste heledates toonides kampsuni (sain hiljuti valmis ja pildidki on tehtud)

3. Tütrele väike valge topp (juba valmis kootud)

4. Saaremaa mehe kampsun (töö käib)

5. Naiste kirju kampsun vms Noro lõngast (lõng olemas)

6. Pikk tumesinine kardigan (lõng olemas)

7. Naiste heledates toonides või valge kardigan (lõng igal juhul olemas)

8. Tütrele auguline heegeldatud suvesviiter (lõng olemas)

9. Haapsalu sall (lõng olemas)

10. Heegeldatud kleit (lõng olemas)

11. Taaskasutus tuunika ehk vanade kampsunite lapitöö

12. Õmmelda tuleks üks täpiline suvekleit (kangas olemas)

13. Padjakate (vähemalt üks)

14. Ristpistes diivanikate võiks aasta lõpuks valmis saada

Kaunist kevadet!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kollased lillekesed.

 

Ükskord tuli minuga poest kaasa üks täiesti hall viskoossärk. See tundus ideaalselt sobivat kokku rohelise seelikuga, mille ka sealtsamast poest soetasin. Tegelikult on särk jäänud siiski kappi seisma, sest ikka ja jälle tundus see mu jaoks liiga igav, lisaks meenutas ta vanu sõdurisärke... 

Lõpuks otsustasin särki tikandiga täiendada. Valisin tagasihoidlikumad kollased õied ja seelikuga sobivat tooni lehekesed.

Tikkisin puuvillaste mulineedega.

Eks need pigem fantaasiaõied ole. Kuna praegu on kevad, siis tulevad aga kohe meelde isatalu rikkalikud kuldtähtede väljad. 

Meie enda aias kuldtähed ei kasva. Samas eelmisel aastal märkasin kiviktaimlas paari õit - küllap on linnud neid külvanud või mullaga kuskilt kaasa tulnud. 

Üldiselt sibullilled meil eriti hästi vastu ei pea. Siin on hirmus raske, savine ja kuiv muld, mis ei lase sibulatel eriti levida. Lisaks pole meie väikeses aias eriti palju päikest (naabrite maja jääb ette). Nii on ka lumikellukeste ja märtsikellukeste hulk igal aastal üha vähemaks jäänud, krookustest rääkimata. Ainsad vaprakesed on tulbid - need levivad üsna hästi, hoolimata sellest, et sibulad ei ole üldse mitte 3 sibula sügavusel (pigem on neil vaid paar-kolm sentimeetrit mulda peal). 

Kui keegi oskab mulle soovitada kevadisi sibullilli, mis võiksid meie mullas hakkama saada, siis olen tänulik...

Üks õieke ja nuppudega vitsake ulatub ka turjale.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist kevadet!

Halli ja kollasega kampsun.

Kudusin talvel abikaasale kampsuni. Villased lõngad olin juba ammu ostnud ning tegelikult olin neid lõngasid varunud niisuguse arvestusega, et saan ühe üleni halli kampsuni ja teise kollase-sinepikarva kampsuni. Mina olin muidugi plaaninud kududa mõnusaid palmikuid või vikleid, aga läks teisiti. Kui kuduma hakkasin, arvas mees, et ta tahab ikka kirjut kampsuni. No tegin siis poole meetri jagu tööproove, katsetasin erinevaid mustreid ja lisasin paar sobivat värvigi juurde ning lasin tal endal lõpliku valiku teha. 

Nüüd on mul alles paras ports kollaseid toone ja halli lõnga teise kirju kampsuni jagu :)

See on lihtsustatud versioon kärjekirjast on meeste kampsuni jaoks muidugi hea valik: põnev ja vaheldusrikas on kududa ja mesine näeb välja ka :)

Nööpe oli sellele kampsunile hämmastavalt raske leida. Sinisilmselt arvasin, et halli värvi nööpe on poes lademetes, aga tegelikult olid sobivat tooni nööbid kas vales suuruses või oli neid liiga vähe. Sama jama oli rohekate ja kollakate nööpidega (tuttav teema, sest sama mure oli ka siis, kui otsisin nööpe oma Saaremaa kampsunile). Valisime poes nööpe vähemalt pool tundi, ladusime neid laialilaotatud kampsunile ning korjasime jälle kokku ja nii kümneid kordi... Lõpuks ostsime hoopis tumepruunid nööbid. Kas keegi oskab vihjata, kus on hea nööbivalik?

Lõng oli Norrast pärit Peer Gynt, Sandnes Garn (100% vill; 50g/91m), mida kulus kokku 18 tokki ehk 900 grammi. Halli lõnga läks kampsunisse 12 tokki, heledamat kollast 4 tokki ja sinepikollast umbes 1,5 tokki. Lisaks veidike ka muid värve (kaks erinevat rohelist).

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Kampsuniks sain inspiratsiooni kahest juhendist: koekiri tuli Anne Podlesaki juhendist San Juans Sweater ja väljanägemine pigem Marie Wallini Wessingtoni ainetel.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Padi kollase ringiga.

Kui juhendasin Sauel tikkimisringi, siis viimases tunnis alustasime üheskoos pärlniidiga puuvillasele kangale tikkimist. Mind on ammu kimbutanud mõte tikkida padi, mis sobiks üsna minimalistlikku, valgesse või hallides toonides elamisse. Kuna puuvillase padjakatte eelis on see, et puuvillast materjali (erinevalt villasest) võib muretumalt pesumasinasse panna, siis julgesin seekord tikkida valgele põhjale. 

Lisaks otsustasin valida pigem vähem värve (nagunii on enamasti mu tikandites ju värvide pillerkaar). Jah, siin on vaid 4 värvitooni - must, hall, oranž, kollane - ja padi särab ikka nagu päike, eks!

Tikand ise on tugevalt arhailiste sugemetega - elupuude, ristide ja sõõride tikkimine ei vaja erilisi oskusi.

Siin tikandis olen kasutanud varspistet, sämppistet ja ahelpistet. Pinnad täitsin peamiselt madalpistes. 

Kaunist märtsi! Varsti ongi kevad...

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Rohelised Muhukad.

 

Vaatasin aastaid tagasi seda muuseumifotot ja mõtlesin, et kunagi ma need sõrmikud endale teen. Siis, kui mu teele jääb ette sobiv roheline lõng... kui mul on olemas head peenikesed vardad, mis kohe kõveraks ei lähe... kui on aega tasapisi nokitseda... kui ma olen kindel, et oskan kõiki neid erinevaid tehnikaid... kui...

No igatahes võttis mul ikka aastaid aega, et nende sõrmikutega pihta hakata ning lõpuks kulus alustamisest valmimiseni veel ligi aasta.

Sõrmikud kudusin imepeenikeste 1 mm varrastega, mis sai tellitud aastaid tagasi Inglismaalt. Ongi head vardad - ei läinud üldse kõveraks (1,25 mm puhul olen suutnud kõik kõveraks kududa). Samas on need pisut liiga teravate otstega, aga sain sellest liiga hilja aru, nii et polnud mahti otsi lihvida. Püüdsin hoopis niimoodi kududa, et sõrmega vardaotsa ei lükka ning enamasti see ka õnnestus: vaid paar-kolm korda unustasin ja torkasin nõelterava vardaga valusasti sõrme. Tegelikult polegi see varda teravus probleem sõrmedele, vaid pigem lõngale. Nimelt kipub liiga terav vardaots lõnga lõhkuma. 

Sõrmikute tegemist alustasin mitte roosast randmest, vaid rohelisest kämblaosast. Linnud kudusin kohe kinda sisse, aga laiemas mustriosas (kasside ja lillebuketi kombinatsioon) on sisse kootud vaid erkroosa lõngaga motiivid. Kõik muu, st valged, heleroosad, tumepunased motiivid on hiljem peale tikitud (NB! tikkisin enne sõrmede valmimist). Kusjuures tikkimisel tuli kasutada erinevaid võtteid: suur osa on tehtud ristpistes, aga mitmed varred on ahelpistes ning siin-seal on läinud vaja ka silmamist. Paraku oligi just tikkimistöö selle sõrmikupaari juures kõige vaevalisem, sest kudumi silmused on ju imepisikesed ja nende peale üsna tiheda tikandi kandmine tundus pea võimatu. Arusaamatu, kuidas sellist tööd küll 100 aastat tagasi tehti - minagi oleksin aeg-ajalt luupi vajanud, et kadunud silmus kahe ristpiste vahelt üles leida :).

Kui sõrmiku roheline osa oli valminud, tuli heegeldada ranne. Selle heegeldasin eraldi, st mitte kootud osa külge. Ilmselgelt tundus eraldiseisvale randmele tikkimine ju lihtsam. Tikkimiseks kasutasin peenvillaseid tikkimislõngu, mida mu varudes on õnneks piisavalt. Pärast tikandi valmimist silmasin randme sõrmikule külge. 

Arvestades kõike eelmainitut pean märkima, et nende sõrmikute valmimine võttis aega tublisti enam kui 50 tundi (eks igaüks arvutab ise, mis tema enda tunnihinnaga korrutades on väärt üks taoline sõrmikupaar). Ja need ei ole kindlasti sellised tunnid, mida mina oleksin võimeline tegema 8 tundi päevas, sest selle töö juures väsivad ära nii silmad kui sõrmed. 

Lõngadest: 

Rohelise põhjalõngana kasutasin Saara Kirjastusest soetatud peenikest (nr 12/2) villast kindalõnga (25g/150m), mida kulus kaks tokki ehk ligi 50 grammi (seda tooni enam müügil ei ole). Lõng paraku kõige ideaalsem ei olnud. Tihedaks kudumiseks oleks vaja veelgi tugevama keeruga lõnga või vähemalt veidi siledamat olekut. Küll oleks tahtnud lõnga kuidagi vaigistada... Mul õnnestus liiga palju seda lõhkuda ja karuseks ajada. Tulemus on sellest hoolimata kenake: naturaalse, kerge ja pehme olemisega.

Erkroosa lõng on mu enda värvitud - see oli ka peenike 12/2, aga tallevillane.

Heleroosa randmelõng on vist Raasiku villane 8/2. Selle võtsin meelega jämedama kui teised lõngad, sest toekamale heegelpinnale on hoopis lihtsam tikkida ja ranne ise tuleb ka vastupidavam.

Ka sõrmikute peopesas on mustrid ja tikandid.

Minu sõrmikud ei ole täpsed muuseumikoopiad (ERM A 625:49/ab). Esiteks tuli mul teha originaalist pisut väiksemad kindad: muuseumi sõrmiku laius on 11,5 cm; minul kõigest 10,2 cm. Seega pidin mustri ümber kohandama. Teiseks tikkisin randmele samad lilled nii peopesa poole kui ka pealepoole (st valisin meelepärasemad lilled), kuigi muuseumifotodelt on näha erinevaid lilli. Kolmandaks on mu randmepits laiem ja jõulisem kui originaalil, sest mul oli ju jämedam lõng.

Muide, muuseumikinnas on olnud (enne pleekimist) pigem erkroheline, kuid minu helesinise mantliga sobib see heledam roheline just paremini.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee