Softyak sviiter.

Tunnistan ausalt - kui olen kasutanud kvaliteetset lõnga (ja enemasti nii ka on), harutan vana kasutu kudumi üles ning kasutan saadud lõnga uueks kudumiks. Seekord harutasin üles aastate eest tütrele kootud tuunika, mis oli talle ammu väikeseks jäänud (neiu on tänaseks juba 16-aastane). Harutatud lõngast kudusin endale sviitri, mida on lihtne teksadega sobitada. 

Mu uus kudum on alustatud kuskilt vahepealt, värviliste kaarekeste kohalt. Sealt kudusin kaared suunaga alla ning seejärel sai tehtud rohekas kehaosa ja varrukad. Vahepeal kudusin halli ülemise osa ja kaeluse ning alles nüüd sättisin kudumi alumisse äärde ja varrukaotstesse kõik järelejäänud värvid nii, et mingeid jääke ei tekiks. Eks see paras klapitamine ja nikerdamine lõpuks oli.

Lõng Rowan Softyak dk (50g/135m; 76% puuvilla, 15% jakivilla ja 9% nailonit), mida kulus kokku umbes 320 grammi.

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Tänavusel talvel kujuneski nii, et sellest sviitrist sai mu lemmik, sest erinevalt tavalisest puuvillasest lõngast on Softyak mõnusalt pehme ja mõjub soojalt, aga mitte palavalt. Talve lõppedes võin kinnitada, et hoolimata sagedasest kandmisest ei ole kudumile tekkinud toppe - ei teagi, kas mõjus "ümberkudumine" hästi või ongi see lõng mittetopiline...

Instagram @annelikudugurmee 

Facebook @kudugurmee

Kaunist kevadet!

Triibikud Kirbla moodi.

"Lisa veidike kiperoosat ja nad säravad!" - nii võiks nende põlvikute kohta sissejuhatuseks öelda. 

Põlvikute inspiratsiooniallikaks on toredad tumedapõhjalised Kirbla sukad (ERM A 590:14/ab) aastast 1915, mille legendis on huvitav lause "Valmistamise ajal selliseid sukki enam palju ei kantud". No jah, küllap need sukad seetõttu peaaegu kandmata jäidki ja kogujale anti. Igatahes nüüd võib julgelt kanda nende sukkade põhjal kootud lõbusaid põlvikuid.

Mina kasutasin kudumiseks üsna jämedaid lõngasid (nt kolmekordseid 8/3 ja kahekordseid 6/2 villaseid lõngasid). Paraku mahtus põlvikutele seetõttu hulga vähem mustrit: kui originaalidel on säärel 9 mustritriipu, siis minu omadel vaid 5. 

Põlvikute põhjavärviks on kergelt roheka tooniga tumehall; varbad ja kannad on tumepruunid. 

Vardad 2,5 mm

Soonikut alustatud 18x4 silmusega.

Kaal u 195 grammi

Sääre pikkus u 40 cm

Sobivad jalale numbriga 38,5

Instagram @annelikudugurmee 

Facebook @kudugurmee

Värviküllased põlvikud Muhu mustrites.

Need põlvikud kudusin paar aastat tagasi, kui sorteerides oma lõngakogu avastasin, et mul on mitu jämedamat erksavärvilist lõngakera. Eraldivõetuna oli neid üsna vähe, aga kokku pannes saaks teha ühed vahvad kirjud põlvikud... Sättisin mustreid ja klapitasin värve ning sain sellised veidi muhuhõngulised jalasoojendajad. 

Põlvikud on kootud täisvillasest lõngast (nr 6/2 ja 8/3). Muhuroosa lõnga olen kunagi ammu ise rodamiiniga värvinud. Teised värvid olen aastate eest poest soetanud või õe käest saanud. Lõnga kulus kokku umbes 190 grammi.

Vardad olid numbriga 2 ja 2,25 mm.

Põlvikud sobivad jalale nr 38 (ka 38,5 kui on kitsam jalg). Põlviku sääre kõrgus (maast) on 41cm ja sääre ümbermõõt võiks kandjal olla umbes 35 cm.

Need põlvikud on mu blogist tegelikult ka varem läbi käinud. Nimelt, 2024.aasta veebruaris näitasin, mille poolest erineb tihe ja peen Muhu sukk paksema lõnga ja jämeda vardaga kootud jalasoojendajast. Võib vaadata/võrrelda siit.

Instagram @annelikudugurmee 

Facebook @kudugurmee

Hippie säärised

 

Kudusin erinevatest lõngajääkidest vahvad kirjud säärised. Soonikus kude teeb need säärised kohevamaks ning eriti soojaks ja mõnusaks. Lisaks on neid lihtsam jalga tõmmata kui nende parempidises koes või mustrilisi vendi :) Sättima ka eriti ei pea, sest mida segasemalt need jalas on, seda toredam. 

Säärised on 50 cm pikad ning nende jaoks kulus 250 grammi erinevat villakoostisega lõnga. Vahest võtsin kaks peenemat lõnga korraga jooksma, et saavutada just paraja jämedusega kude. Nii mõnigi kord olen kasutanud "kaaslasena" mohäärlõnga ja nii on ka säärised veidike karvased.

Kudumiseks kasutasin vardaid nr 3. Silmuseid oli ringil 80-84. 

Kuna lõngajääke jäi mul muidugi veel järgi, siis mõtlesin, et järgmised säärised koon nii, et komplektis ei olegi täpselt ühesugused isendid...

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Must ja heegeldatud.

Juba suvel sai mul valmis üks heegeldatud pluus. Selle varrukad panin kokku värvilistest motiividest ning musta kehaosa heegeldasin võrgulisena. 

Ma ei tahtnud poolikuid motiive kasutada. Samas oli mul motiive ette valmistatud niivõrd palju, et neid jagus ka õlgadele. Seega pidin nuputama ja katsetama, et välja mõelda, kuidas varrukate motiivid ühendada kehaosaga nii, et õlad jääks ilusti istuma ja samal ajal oleksid kõik motiivid terved. 

Motiivid heegeldasin erinevatest pärllõngajääkidest. Kehaosas ja motiivide ühendamisel kasutasin Drops Safran lõnga (100% puuvillane; 50g/160m). Viimast kulus 8 tokki ehk ligi 400 grammi. Pluusike kaalub kokku veidi alla 500 grammi.

Heegelnõelad oli numbriga 2 ja 2,5 mm.

Pildid tegime USA linnakeses nimega Collierville. See on üle 50 tuhande elanikuga armas ja hoolitsetud väikelinn, kus elavad keskmisest jõukamad ja pigem haritud inimesed. Samal ajal on see üks maailma kallima kinnisvarahinnaga linn. Muide, väidetavalt on linnas 78 kirikut!

Collierville peatänava ääres väljakul asub populaarne roheline kellatorn - piirkonna sümbol (vaata pilti allpool). 2014.a nimetati see tänav "Ameerika kaunimaks peatänavaks". 

Meie reisi ajal, augustis oli seal üle 30 kraadi sooja. Nii et õues ei olnud selline pluus eriti vajalik. Siseruumid, eriti poed ja muuseumid, olid aga enamasti väga jahedad, nii et alati pidi kaasas olema mõni kampsik või dressipluus.

Raudteejaam on linnas olnud alates 19.sajandist, kuid tänasel päeval rongid siin enam ei peatu...

Meie sattusime Collierville pühapäeva pealelõunal. Linna keskväljakul oli väga vaikne, just nagu suvisel nädalavahetusel Viljandis. Kohtasime vaid üksikuid inimesi, paradoksina ka ühte kodutut.

Collierville asub Tennessee osariigis Memphise lähedal. Sealsamas läheduses asub ka laulja Elvis Presley elupaigana tuntud Graceland, kus me augustis veetsime 1,5 päeva, sest meie peres on üks Elvise-fänn. Augustis oli Gracelandis suured mälestuspidustused, sest jaanuaris möödus 90 aastat Elvise sünnist (siis oli Memphises ootamatu lumetorm), aga augustis oli tema surma-aastapäev. 

Kas teate, et Elvis oli spordientusiast. Ta mängis (Ameerika) jalgpalli, reketit, golfi ja piljardit ning tegeles karatega. Iga hobi ja tegevuse jaoks lasi ta enda koju või elukoha ligidusse ehitada sobiva objekti (toa, väljaku või hoone). Meeletut kulutamist oli Gracelandis näha: palju autosid, kaks lennukit, mitu telekat (70ndatel), uhked esinemiskostüümid...

                             

Aga varsti naudime lund!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Oranž Muhu tekk

Mul oli suur rõõm tikkida eelmisel aastal üks suur ja värviline tekk, mis on tugevalt inspireeritud vanadest Muhu tekkidest. Teki motiivide, värvide ja kujunduse kavandamiseks vaatasin läbi erinevaid vanu oranži- ja punasepõhjalisi Muhu tekke ning koostöös teki tulevase omanikuga, kes soovis just oranžipõhjalist tekki, saigi mul juba jõuludeks valmis seesugune rõõmus ja suvine tekk.

Teki keskmes on suur roosi (justkui päikese) motiiv, mida märkasin paljudel oranžidel (ja vähemalt ühel punasel) Muhu tekkidel. Roos laiemalt sümboliseerib armastust, võimu, ilu ja müstikat ning meie arhailises tikandis peaks selline sümbolite kasutamine tooma õnne ja pakkuma kaitset. Just see, mida on vaja igal perel ja kodul.

Tekk on tikitud villasele kangale. Tikkimisel kasutasin peamiselt madalpistet, materjaliks villased lõngad (mõned enda värvitud, mõned Saara Kirjastusest soetatud ja üks koguni taaskasutuspoest leitud - see erkroheline ehe Muhu tikandi roheline oli väärt leid Humanast).

Teki mõõdud 160*100 cm.

Tekk rändas Muhu saarele :) Jätkuvat õnne sealsele pererahvale!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Toredat suve jätku!

Must-hall-valge kardigan.

Seda kampsunit hakkasin kuduma seetõttu, et tahtsin lahti saada peenikesest mustast ja valgest meriinolõngast, mis jäid järgi paarist varasemast projektist. Kuna musta ja valget tundus siiski nappivat, lisasin kooslusesse kodus olevaid halle toone. Tulemuseks on parajalt kerge ja mitte eriti paks kardigan, mida saan kanda nii suvel kui ka talvel.

Seekord kudusin kardigani omamoodi. Alustasin seljaosast, mida kudusin alt üles. Turja peale tegin rohkelt lühendatud ridasid, et kujundada trapetsi kuju. Seejärel kudusin ülevalt alla esitükid. Päris palju oli mässamist ja arvutamist sellega, et esi- ja tagaosa triipude värvid klapiksid. See, kas värvid  omavahel õigesti kohtuvad, selgus ju alles siis, esiosa ülevalt alla kududes kaenla all esitükk kohtus seljatükiga. 

Valge nööbiliistu kudusin kardiganile külge siis, kui põhiosa oli valmis.

Lõngadest: 

Valge ja must lõng olid Alize Cashmira, Pure Wool (100% vill). Lõngavööde järgi olid kõik 100g/300 meetrit, aga kududes selgus, et üks must lõng oli peenem kui teine (erinevad partiid). Seega pidin osaliselt võtma kõrvale musta peenvillase lõnga.

Hallid triibud tegin erinevate meriinovillaste lõngadega. Fotosilm on halastamatu ja nii on ka hallide triipude toonierinevus piltidel hästi näha. Oma silmaga ma neid toone toas ega õues ei eristagi.

Kokku kulus 440 grammi lõnga.

Vardad oli numbritega 3 (soonikutes) ja 3,5 mm.

Nööbid tellisin Karnaluksist (nendega küll vedas - täpselt õige suurus ja jämedus ja toon ja läige).

Pildid tegime juuni alguses Amsterdamis. Tulbihooaeg oli seal juba ammu möödas, aga see-eest õitsesid kõikjal roosid. 

Turiste oli väga palju, seda nii tänavatel kui ka söögikohtades ja muuseumides. Kui plaanid minna Amsterdami ja külastada Anne Franki muuseumi, siis osta pilet kindasti mitu nädalat varem ära!

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kaunist algavat suve!