Heegeldatud lambivari.

 

Mu abikaasale meeldib vana mööblit jms putitada. Tundub, et eriti sobib talle lihvimise ja lakkimise/õlitamisega piirduvad tööd, aga mõnikord on ta isegi õmblusmasina taha istunud. 

Selle põrandalambi soetasime aastaid tagasi ühelt Tartu daamilt ja abikaasa sättis selle juba ammu ka töökorda. Viimast lihvi jäi aga ootama lambivari. Lambi vana vari oli heledast kangast ja küllusliku tumepunase sametise bordega. Oli väga ilus ja suursugune! Aga paraku olid kõik kangad kulunud, pleekinud, katkised. Ostsime uued kangad ja puha... Abikaasa õmbles esiti valmis lambivarju voodri ehk valge siseosa. Kui vari sai lambile sellisena peale pandud, tundus mulle, et sellise valgena sobib see meie elutuppa isegi paremini - jääb tagasihoidlikum ja helgem. Niimoodi voodrikangaga kaetuna püsiski põrandalamp mu diivani kõrval paar aastat. Mingi hetk ma isegi näppisin neid sahtlis ootavaid teisi kangatükke, et vari lõplikult valmis õmmelda, aga sinna need ikka jäid. Ja siis turgatas, et äkki prooviks hoopis varju kududa või heegeldada. Kuna kodus oli sobiva jämeduse ja tooniga heegeldamis-lõng, siis läkski just see käiku. 

Lõng on pehme nõuka-aegne puuvillane toode. See sobis lambivarjule hästi, sest pits ei pea vormi hoidma - varjul on tugev toetav vooder ja tugipulgad. Samas venis pits parasjagu, nii et ma ei pidanudki väga täpseid kalkulatsioone tegema. 

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

Külje heegeldamist alustasin ülemisest (kitsamast) servast. Varju pealmise osa heegeldasin hiljem põhiosale külge. Väljastpoolt sissepoole heegeldamine ja pidev kahandamine on tegelikult üpris tüütu ning väheste kogemustega heegeldajatele ma seda ei soovita (saab ju alustada ka keskelt ja kasvatada ühtlaselt nagu näiteks mütsi heegeldamisel ning siis jätkata kohe varju küljeosaga). Ma olin lihtsalt nii kannatamatu ning tahtsin kohe küljemustri sobivust näha.

Lamp ise on ka väga hea - saab reguleerida nii lambi kõrgust kui varju kallet, muidugi saab varju liigutada ümber lambivarre. Ja lisaks...

... sellel põrandalambil on kohvilaud (või raamatu- ja prillilaud, kuidas keegi soovib). Jah, ma tikin aeg-ajalt ikka oma tekki 😍 Aga veel...

... põrandalambil on all imeilus lehehoidja. Mina hoian seal peamiselt käsitöö-ajakirju - neid, mis vajavad veelkord ülelappamist. See pilt on tehtud eelmisel aastal - siis, kui parandasin üht vana tekki (see ripub nüüd trepi kohal seinal).  

Lamp ise on korralike rataste peal ning seejuures püsib hästi püsti.  Ühesõnaga, igati praktiline ja kaunis põrandalamp. 

Nagu mainitud alustasin heegeldamist ülemisest (kitsamast) servast ning A-lõike saavutamiseks suurendasin poole pealt järk-järgult aassilmuste arvu (neid, mis jäävad lehtede kõrvale). 

Alustasin 143 aasaga, mille peale heegeldasin 143 ühekordset sammast (mustriskeemil rida 1) ja seejärel tulid kõik ülejäänud read vastavalt allolevale mustriskeemile. Minu varjul on mustrit üksteise kõrval 11 korda. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Vanaemaruuduline tekike.

 

Juba ligi kaheksa aastat tagasi alustasin lõngajääkidest teki heegeldamist. Sellesse tekki eraldasin kõik erinevatest projektidest üle jäänud villased (lamba-, meriino- ning alpakavill) ja villasegused lõngad (nt sokilõngad ja mohäärlõngad). Päris kõiki toone ma sobivaks ei pidanud - eelistasin siniseid, rohelisi, pruune, valgeid, lillasid ja mahedamaid roosasid toone. Natuke sinepikollast sai pandud nö aktsendiks. 

Selle aja jooksul võtsin heegeldustöö käsile umbes korra aastas, et tekkinud lõngajäägid jälle uuteks ruutudeks vorpida ning seejärel pooliku teki külge heegeldada. Nii ta muudkui kasvas ja kasvas. 

Aga eelmise aasta lõpus tellisin endale elutuppa uue petrooleumsinise tugitooli ning kui see jaanuaris saabus, sain kohe aru, et toolile tuleb peale "visata" mingi tekk või pleed (paaril lapsel meeldib tugitoolis istuda risti üle tooli, jalad käetoel). No vot, siis võtsingi jälle oma "pooliku" välja, heegeldasin paari rea jagu vanaemaruute juurde, lisasin tagasihoidliku ääre ja viimistlesin.

Kogu töö on tehtud tõesti vaid lõngajääkidest. Mõned lõngajupid olid vaid meetri või paari pikkused - neid sai kasutatud ruutude südamikes. Kuna ühtegi lisalõnga ma selle teki jaoks juurde osta ei tahtnud, ei teinud ma motiivide ühendamist ühe ja sama lõngaga (mis minu meelest on tegelikult nii hea ühtlustav võte), vaid ka see viimane rida on erinevat värvi. Õnneks üldmulje väga kirju ei jäänudki.

Et tekk ei jääks liiga tume, siis on igas ruudus vähemalt üks rida valge lõngaga. 

Heegelnõel oli numbriga 3 mm.

Tekki suurus on 58 x 192 cm. Selleks kulus umbes 650 grammi lõngajääke.

PS! Vanaemaruut on tänavu rõivastel eriti populaarne. Vaata värskeid võimalusi nt siit.

Pahemast poolest ka üks pilt. ⬆⬆

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Pehmed toonid tütre kampsunis.

Juba aastaid tagasi mõistsin, et oma tütrele saan ma kududa/heegeldada vaid seda, mida ta ise siiralt tahab. Pole üldse mõtet midagi tema teadmata valmis vorpida ja loota, et tal on sama maitse, mis minul. Ajad ja moed muutuvad, värvid ja lõiked üllatavad. Seekord üllatas plika mind täiega, kui tahtis endalegi sarnast kampsunit nagu minu oma (see siin) ning valis värvideks roosa, sinise ja lilla. No tegelikult oli ta algul valinud ikkagi musta ja tumerohelise ja pruuni, aga mingi hetk otsustas ikkagi ümber... 

Kampsun pidi saama suur (ülemõõduline, nö oversize) ja parajalt pikk, et issi lubaks seda ka retuusidega kanda, ning nii pikkade varrukatega, et sõrmedki saaks vajadusel sisse tõmmata. Pehme ja karvane pidi kampsun muidugi ka olema. 

Kuna keegi ei osanud öelda, kui pikk ikkagi see kampsun peab olema, ei saanud ma kudumist alustada alt. Tuli alustada kas ülevalt või keskelt - nii saab alla jõudes jooksvalt pikkuse üle otsustada. Ma alustasin kudumist keskelt ehk roosa triibuga, sealt edasi ülemise valge osa ning lõpuks kudusin lilla ja sinise triibu. 

Muidugi oleks saanud ka päris ülevalt alla kududa, aga tahtsin ülemise valge osa ringselt kududa ja õlgadele kahandusi teha: nii jääb tore "längus" õlajoon, mida on mugav kanda. Et sama süsteemi kasutada ülevalt alla ringselt kududes, oleks pidanud silmuseid juurde kasvatama, aga kasvatuskohad ei jää enamasti nii ilusad, kui mulle meeldiks (eks sõltub lõngast). 

See valge õlg on kootud ringselt.

Lõngad olid peamiselt angoorasegused:

Gedifra, Angora Merino (80% angoorat, 20% meriinot; 25g/118m)

Fonty, Angora (100% angoorat; 25g/125m)

Ornaghi Filati, Camel - Hair (50% beebialpakat, 40% meriinot, 10% akrüüli)

Lisaks võtsin iga eelnimetatu kõrvale jooksma ühe peenikese lõnga, nt viimase, sinise triibu kudumisel kasutasin veel ühekordset lambavillast lõnga. Valge angooralõnga täienduseks oli Uusmeremaa lõng Filcolana, Lammeuld (100g/600m). Aga roosa ja lilla triibu sees on mõnikord hoopis litritega efektlõng Novita Säde (50g/205m). Ühesõnaga, nende kergete ning hirmkarvaste ja -lenduvate lõngade kõrvale on mõistlik võtta mõni stabiilsem peenike lõnga, et muuta kudum vastupidavamaks.

Vardad olid numbriga 4,5 mm (soonikutes 3,5 mm).

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Kokkuvõte 2020. aastast

Käes on juba 11. märts, aga mu eelmise aasta kokkuvõte on ikka veel tegemata. Vaatame siis asja üle...

2020. aasta jooksul kudusin:

4 kampsunit või mantlit täiskasvanule,

3 suvisemat toppi,

2 pikka kleiti,

1 väiksema lapse kampsuni,

1 paari Muhu sukki (tikandiga),

1 paari Muhu sõrmikuid,

1 Haapsalu salli,

3 paari suss-sokke,

1 paari käpikuid,

1 mütsi ja kaeluse.

Lisaks heegeldasin:

1 kaltsuvaiba,

1 lambivarju,

2 käteräti pitsid,

1 pika kirju seeliku,

1 bikiinid. 

Tundub, et enamik eelnimetatud asjadest on blogis kajastamata jäänud :(

Suvel sai üsna palju õmmeldud. Valmisid:

8 poekotti,

6 maski,

3 lapiseelikut,

2 lapikleiti,

2 pidžaamapüksid,

2 paari pajakindaid,

1 ühevärviline seelik,

1 üleõla kott,

kardinad, terrassile kiigekatted ja padjad ning kootud pitskleidi vooder.

Lisaks tegin mõned tikandid ning parandasin ära ühe vana ja väärika teki. See tekk, mille heegeldatud äär ja tikand oli mitmest kohast kulunud või täiesti purunenud (fotod all, esimeses reas), ripub nüüd mu kodu trepi kohal (alumisel fotol). Katkise äärepitsi neljast küljest sain motiive just niipalju, et jagus 3 ääre jaoks. Muidugi tuli mitu motiivi heegeldada pea-aegu või täiesti nullist, kuid sain selleks kasutada ühe eemaldatud ääre motiividest harutatud lõnga. Tikandit näppisin nii vähe kui võimalik: peitsin hulga rebenenud lõngaotsi ja tikkisin uuesti portsu varsi, lehti ja kroonlehti, aga väiksemad "vead" jätsin ikkagi nii nagu oli. Tahtsin säilitada seda vana ja kulunud olemist. Pidasin oluliseks, et tikandi parandused ei torgiks silma.

Ojaa!! Eriti tore oli, et eelmisel aastal viisin kohalikus seltsimajas läbi tikkimiskoolituse... Jõudsime kohtuda viiel (mõnedega ka kuuel) õhtul. Tikkimishuvilisi oli 12. Kuigi pärast igat koolitust oli elevus mu sees nii suur, et ma ei suutnudki öösel magada, jäi kogu koolitusest väga positiivne emotsioon. Põnev on jälgida, kuidas inimesed õpivad, tajuvad, arenevad... Igaühel tekib oma käekiri. Aga ülihea on kõige selle protsessi käigus iseennast veel rohkem tundma õppida. Avastasin, et mulle meeldis sellise väikese seltskonna ees "esineda", inimesi juhendada ja erinevate inimestega kohtuda. Ja ma ei olnudki närvis! Pluss veel see, et õpetamise käigus saan ma ise palju uusi teadmisi... No ja vahest sain teada, kui loll ma veel olen, aga no see selleks :)

Kui vaadata seda, mida ma 2020. aastaks planeerisin ja tegelikult tegin, siis selgub, et 17-st tööst sain valmis 13 (ehk 76%). Kudumitega oli möödunud aastal hästi: 12-st plaanitud kudumist valmis 10. Üks kudum jäi üldse alustamata ja üks on hetkel pooleli. Heegeldistega oli ka tegelikult hästi - selle covidi pärast tuli lihtsalt heegeldada teisi asju ja üldse mitte seda, mida ma planeerisin.

Siin on 2020. a aruanne - plaan vs tegelikkus:

1. Kärbestega tuunika - tehtud.

2. Poja kirju kampsun - tehtud.

3. Haapsalu sall - tehtud.

4. Saaremaa kampsun (Saara Kirjastuse juhendi järgi). Nagu ma aasta tagasi kirjutasin, ega ma lootnudki, et kampsun oleks 2020.aasta lõpuks valmis saanud. Detsembris olid aga varrukad varrukakaareni kootud ja töö saab käesoleval aastal jätkuda. Seega - töö on plaanipäraselt pooleli.

5. Üks Muhu kudum ehk tikitud Muhu sukad - tehtud.

6. 3 paari sokke - tehtud.

7. Sinise-lillakirju kardigan (lõng olemas, aga juba mitmendat aastat lükkub edasi) - ei.

8. Pikk kardigan-mantel - tehtud.

9. Sinepikollane kampsun-pontšo - tehtud (ei ole veel blogis näidanud).

10. Müts - tehtud.

11. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka - tõepoolest, sügisel võtsin teki jälle kätte ja tikkisin päris palju (valmis veel ei ole, vaata fotot postituse lõpust).

12. Heegeldatud vaip (vanadest T-särkidest) - tehtud.

13. Tütrele uus heegeldatud kleit (lõng on olemas, aga kuna viiruseaeg tuli peale, siis otsustasime, et kleiti ei tee, kuna nagunii pole sellega kuskil käia) - ei.

14. Heegeldatud jakk (vaata eelmist põhjendust) - ei. 

15. Minu lapiseelik - natuke õmblesin edasi, aga seda konkreetset veel valmis ei saanud. Samas õmblesin eelmisel aastal kaks teist lapiseelikut (üks õele, teine endale), nii et loen selle punkti siiski täidetuks.

16. Sinise pitskleidi vooder - tehtud (ma pole seda pitskleiti blogis veel näidanud, tegelikult pole olnud võimalust kleiti kandagi...).

17. Minu suvine siidkleit - ei.

Vaatame igaks juhuks uude aastasse ka... 2021. aastaks on sellised mõtted:

1. Taimedega värvitud lõngadega põlvikud (juba valmis ja olid ka blogis);

2. Tütre kampsun (juba valmis);

3. Kollakasroheline sviiter (lõng olemas, hetkel pooleli);

4. Saaremaa kampsunit koon edasi (Saara Kirjastuse juhendi järgi);

5. Vähemalt ühed sõrmikud (tegelikult loodan 2 paari valmis saada - ühed taimedega värvitud, teised Muhu-teemalised);

6. 1 paar sokke või põlvikuid (lõng olemas);

7. Sinise-lillakirju kardigan (lõng olemas, ideed ikka veel ei ole);

8. Lillakas-roosa kardigan (lõng olemas);

9. Tuunika (lõng olemas);

10. Meeste kampsun (lõng olemas);

11. Müts;

12. Hallikirju tikand (juba valmis ja oli ka blogis);

13. Heegeldatud vaip (vanadest T-särkidest, pooleli);

14. Heegeldatud jakk; 

15. Minu lapiseelik (no kaua võib seda edasi lükata);

16. Minu suvine siidkleit (kangas on olemas);

17. Koolitusel tikitud padi lõpetada ja valmis õmmelda.

18. Teki tikkimine. Äkki saaks isegi valmis!? 

Allolevad pildid tegin veebruari keskel. 

Osaliselt on tikitud teki üks pool. Suurem osa lehti-varsi on seal veel tegemata. Ka mõned väiksed lilled tuleb juurde tikkida. Teist poolt pole aga ma veel alustanudki...

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Käsitöö-kohtumisteni!

Hallid õied.

Jaanuaris oli mul tore võimalus tikkida halle lilli. Tikand tuli teha kliendi pika musta mantli hõlmale ja seljal asuvale põõnale. 

Halliskaala on üpris erinev - leidub nii sinakas-halle kui ka kreemikas-halle toone. Siia tikandisse valisin mõlemat: õied tegin enamasti soojade hallidega, lehed külmemate sinakashallidega. Kõige heledam hall jäi üsna intensiivne, just nagu oleksin tikandisse ka valget pannud. 

Tikitud peenvillaste lõngadega.

Seljale (põõnale) mahtus üsna väike tikandike.

Et tänane postitus ei jääks vaid musta-halli kirjuks, siis lisan paar pilti tänasest Pääsküla rabarajast.

 Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee