Laia-triibuline topp.

Ma pole vist ühegi kudumi puhul nii palju kahelnud, mõelnud, ümbermõelnud, harutanud, uuesti kudunud jne, kui selle topi puhul. Esialgu plaanisin pluusi tervenisti kududa mosaiik-tehnikas, nii nagu see lai triip. Paraku selgus õige pea, et nii jääb topp liiga soe ja raske ning lisaks on selline kude hirmus lõngaröövel, mistõttu oleks mul lõnga puudu jäänud. Seega otsustasin teha laiad triibud, millede vahel on kitsad mosaiik-tehnikas üleminekuread. 

Aga kas kõik triibud peaksid olema sama laiusega või võivad need olla erinevad, nii nagu parajasti lõngapütist tuleb (mul oli suur, 450 grammine värvi vahetav lõngapütt, vt siia)? 

No ja siis veel topi enda pikkus... Kas puusadeni või allapoole puusi? Proovisin nii ja naa, aga seekord tundus, et sellistele laiadele triipudele sobis kõige paremini tavapärasest pikem pikkus, mis mulle endale on pisut harjumatu (mis on imelik, sest mäletan selgesti, kuidas ma vanasti tahtsin just selliseid pikemaid pluuse ja kudumeid, aga vot ei tea, kas mood või pükste värvli kõrgus on siin teinud oma töö ning viimasel ajal olen eelistanud puusadeni või isegi lühemaid rõivaid). 

Lõpuks varrukad... kas neid on üldse vaja? Muidugi ma kudusin sinna korraks ka varrukad, aga need ei meeldinud mulle. Varrukad tegid topi kohmakamaks. Proovin ilma, seda enam, et varruka-avadesse jäävad mosaiik-tehnika servad on ilusad ja hoiavad korrektselt, st ei vaja mingit täiendavat viimistlust.

Pildid tegime jaanilaupäeval Raplamaal, Jalase loodusrajal.  

NB! Loodusraja laudtee on rekonstrueerimistööde tõttu 26.06-16.07 suletud.

Topp on kootud ülevalt alla ning veidike ka alt üles. Kudumist alustasin seekord hoopis rinna kohalt ehk laia mosaiik-tehnikas triibuga, liikudes ülevalt alla. Hiljem kudusin ülemise rohelise osa - see on kootud ringselt nii, et õlgadel on kahandused. 

Lõng: Stenli Tiramisu, (60% puuvilla, 30% meriinovilla, 10% akrüüli; 900m/450g), mida kulus pea-aegu terve pütt (no tegelikult jäi erinevaid värve järgi pea-aegu 100 grammi, seega kaalub topp u 350 grammi). 

Sellest lõngast kirjutasin pikemalt juba 2019. aastal (vt siia). 

Vardad olid numbriga 4 mm.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Lühike kleidike.

Kui mu eelmine mandalakleit sai valmis, jäi sellest järgi päris palju värvilist heegelniiti. Mõtlesin pikalt, mida nende jääkidega veel peale hakata. Vahepeal joonistasin pilte mandala-sallidest, aga tundus, et üks puuvillane värviline sall ei ole ikkagi minu stiil. Ei tundunud usutav, et ma sellise salliga käiksin. Seejärel tuli mõte, et heegeldan lühikese kleidi või tuunika - nii pika, kui palju mustast niidist jagub. Oleksin saanud kasvõi rannakleidiks sobiliku eseme... 

Esialgu tahtsin need värvilised mandalad paigutada vaid üles, passele. Kui aga selgus, et niidid ei taha kuidagi otsa saada ja neid jagub päris mitme tosina mandala heegeldamiseks, lisasin ringe nii allaäärde kui ka varrukate otsa. 

Lõng: peamiselt puuvillane pärlniit Perle 5 (Madame Tricote; 50g/210m). Veidike on ka mingeid teisi jääke. Kleit kaalub kokku umbes 340 grammi.

Heegelnõel oli numbriga 2.

Leidsin telefonist oma poolikust kleidist ka ühe pildi. See on ümmargune passe. Esialgu tegin pärast mandalaid ka kasvatusi, aga need läksid siiski hiljem harutamisele, sest kleit oleks tulnud liiga lai. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Toredat jaanipäeva!

Pirita triibuline

Nagu varem öeldud, siis õmblesin eriolukorra ajal üsna palju. Lisaks kohendasin hulga riideid, mis olid juba ammu ühes pesukastis "paremate aegade" ootel. Kast sai päris tühjaks, aga kasti põhjast ilmusid välja 2 puuvillast kudumit - poiste vestid, mis olin neile kudunud siis, kui nad olid veel lasteaia-ealised. Klassikalised eest viklitega v-kaelusega vestid - üks tumesinine ja teine helesinine, mõlemal soonikutes valged triibud. Nüüd on mu pojad juba toredad sihvakad noormehed ning vestid on neile ammu väikeseks jäänud. Kuna nad olid vestidega piisavalt palju käinud, olid need üsna ära trööbatud (vestid on korduvalt pesus käinud, topiliseks muutunud ja vormist välja läinud). Ma olin kunagi otsustanud, et harutan need üles ja teen lõngast midagi "tühist". 

Kuna eriolukorra ajal oligi tore vaheluseks kätega mõnda muud liigutust teha (lisaks kudumisele, õmblemisele ja arvutitööle), siis hakkasingi harutamisega pihta. Kui juba lõngad ilusti keradesse said, siis tahtsin muidugi kohe katsetada, milline jääb kudumi pind pärast pesu juhul, kui kasutada veidi jämedamaid vardaid. Ja pärast seda lõingi märkamatult ühe triibulise topi jagu silmused vardale. 

Sarnase jämedusega roosa lõnga leidsin oma lõngajääkide karbist.

Toppi alustasin ülevalt ja kudusin ringselt ühes tükis (ilma õmblusteta). Taha tegin mõned lühendatud read. 

Mustri osas mul esialgu ideed polnudki. Mõtlesin, et teen ette ühe mustrikorra jagu laineid, et hiljem oleks lihtsam aru sada, kumb poole ette - kumb seljale läheb. Aga kui olin kudumisega jõudnud nii kaugele, et tuli eraldada varrukate ja kehaosa silmused, siis tahtsin jätkata hoopis üleüldiste lainetega...

Lained tulid ka varrukatele.

Selliste lainete kudumiseks on mitmeid võimalusi. Allpool on koekirja skeem, mida kasutasin oma topi puhul. Kui esialgu (rinna kohal) on mustrit vaja kududa üle rea, st kudusin skeemilt vaid 1. ja 2. rida, siis rinnast allpool kudusin ühe mustrirea ja kolm parempidist rida (st read 1-4). Viimasel juhul ei jää koepind nii auguline. 

Puuvillane lõng jämedusega u 50 g/100 m. Kokku kulus 300 grammi lõnga. 

Vardad olid numbriga 4 mm. 

Käisime eelmisel nädalavahetusel lastega Pirital jäätist söömas ning Maarjamäel Kommunismiohvrite Memoriaalil ja Ajaloomuuseumis. Palusin tütrel muuseumi territooriumil endast mõned fotod teha. 

"Emme, sa oled udune", hüüdis tütar, kui mind läbi kaamera sihtis. "Ah, vajuta nuppu, kui näed, et keskel on punane täheke!", ütlesin mida. Nii saigi - kõik muu on ilus terav, aga mina jäin uduseks, sest ma polnud ju KESKEL. 

Need pildid tegi ka tütar :)

Muuhulgas on ajaloomuuseumi välialal nõukogudeaegsete monumentaalskulptuuride kogu. Seal eksponeeritakse ka Kuressaare kesklinnas seisnud Viktor Kingissepa kuju (pildile siiski ei jäänud, sest tegelikult tahtsin ma pildistada kujude taha jäänud puud ja selle tüvel kasvavaid seeni).

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Paar lindu jakil.

Mustale viltjakile tikandit kavandades tuli mulle meelde raamatus "Sõbast seinavaibani"  (koostaja V.Reemann) nähtud vaibatikand. Nimelt olid sellel (aastal 1933. a Amblas tikitud sohvatagusel) seinavaibail põnevad värvilised linnud ja mulle väga meelepärane värvikombinatsioon. Tekki saab uurida ka ERMi vaibakogus (vt ERM A636:57), aga usun, et sealt ei oleks see mulle üldse silma hakanud. Seevastu raamatus on just linnud esile tõstetud ja nende toredad suled ei saa kuidagi märkamatuks jääda.

Muidugi ei saanud ma jakil kasutada seinavaiba kompositsiooni. Paigutasin linnud seljale ning lilled nende ümber. Samas püüdsid kellukesi sobitada jakile paarikaupa, nii nagu need on vaibal. Kokkuvõttes sai selg üsna kirju ja rikkalik. Seetõttu tegin varrukatele ja esiosale tikandit veidi tagasihoidlikumalt. 

Tegelikult on sellel seinavaibal lisaks lindudele ka erilised spiraalsed lillemotiivid, mille tikkimist tahtsin kindlasti proovida. Üks sai seljale ja teine ette.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee

Kaunist juunit!

Tikitud kaunitarid 2.

Nende sukkade tegemisel ammutasin inspiratsiooni ERMis (A625:48; www.muis.ee) asuvatelt vanadelt muhu sukkadelt. Leidsin sealt uusi huvitavaid mustreid, väikeseid detaile ja sooniku alla toreda rohelisepõhjalise kirjamustri. Tikandite taustavärvis ei tahtnud ma siiski seda pruunikat lõnga kasutada ja nii kudusin suka ikka roosa-valge-rohelise kombinatsiooniga.  Originaalsukkade puhul on huvitav see, et esimese ja tagumise poole mustrid ei ole alati samasugused. Mina tegin need üsna sarnased - väikesed erinevused on mõne lehe või rootsu värvis ja arvus. 

Sukad on kootud tavapärase 8/2 lõngaga ja number 1,5 varrastega. Kude on siiski hästi tihe, sest mul on tugev käsi.

Soonikus (2+1) on 132 silmust.

Soonikus kasutatud neolõng ja roosa taustalõng on mu enda värvitud, teised lõngad on nö vabrikulõngad (peamiselt Aade lõng ja Saara lõng).

Valged otsad kudusin peenikesest sokilõngast Novita TicoTico (100g/400m; 75% villa ja 25% polüamiidi).

Andsin eile tellijale uued sukad üle. Daam ütles nii ilusasti, et see pole lihtsalt käsitöö, vaid kunst. Jah, olen nõus - muhulased oskasid seda värvilist ja kaunist kunsti! 

Seekord püüdsin ära mõõta, kui kaua selliste sukkade kudumine, tikkimine ja viimistlemine kokku aega võtab. Tuli ligi 70 tundi ehk pea-aegu kahe tiheda töönädala jagu tegemist, mis minul võttis tegelikult aega siiski üle kahe kuu, sest kitsas kohas (sukasääres) tikkimist tegelikult 8 tundi päevas siiski ma teha ei suuda - näpud ja randmed kipuvad kangeks minema. Ja kuigi kogu protsess on nii põnev ja ilus, on hea kogu töö jaotada ära pikema perioodi peale.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee