Pompei

Vesuuvi vulkaani juures me ei käinud, sest aastaid tagasi sõitsime ringi Sitsiilias ning seal Etna just aktiivselt suitses ja susises. Üks suurem purse oli mõnda aega tagasi toimunud ja muidugi ronisime kraatritele nii lähedale, kui vähegi saime. Arvan, et selle vastu Vesuuv ei saa, sest viimasest Vesuuvi purskest on möödunud juba üle 70 aasta. Ja pole ka ohtu, et Vesuuv võiks lähiajal müristama hakata...

Vesuuvi kõige suurem ja kuulsam purse oli aastal 79. Siis mattis laava ja tuhk enda alla omaaegse Vana-Rooma linna Pompei (linn asutati juba 6. sajandil eKr), Herculaneumi ja teisedki ümbruskaudsed linnad koos sealsete elanikega. 

Niisiis, umbes 2000 aastat tagasi mattus Pompei 6-7-meetrise vulkaanituha, laava ja muu materjali (sh kõik see, mis laava oma teekonnal endaga kaasa haaras) kihi alla, jäädes aastasadadeks varjatuks. Alles 18. sajandi lõpus hakati linna uuesti välja kaevama. Selgus, et Pompei oli suurepäraselt säilinud. Kummituslikud hooned, tänavad, freskod, sisustus ja varemed annavad aimu tolleaegsete elanike igapäevasest elukorraldusest. 

Paljud Pompei tänavad olid ehitatud hiiglaslikest "tänavakividest". Võimalik, et needki on vulkaanilise päritoluga - mida muud nad enam kui 25 sajandit tagasi sealt ümbruskonnast ikka leidsid...

Et ristmikel kuiva ja puhta jalaga teed ületada, olid sinna asetatud mõned kõrgemad astumiskivid (pori, loomasitt jms oli ju vanasti tänavatel). Teekivide sisse oli uuristatud mingid süvendid. Vankrirattad? Vesi? 

Tekkis palju küsimusi. Oleksime äkki pidanud siiski giidituuri võtma, aga inglisekeelset tuuri oleksime pidanud üle tunni ootama. Tuur ise oleks kestnud 2 tundi.

See on tänapäeva mõistes kiirtoidurestoran. Siit sai 2000 aastat tagasi osta sooja sööki ja seda ka kohapeal süüa. Muide, ühest seinasüvendist leiti 3 kg münte, mis tollases vääringus oli väärt mitusada eeslit.

Muuhulgas on Pompeis säilinud mitu teatrit, sh vanim Rooma amfiteater (umbes 80 eKr), kus oli 20 000 kohta ning eraldi 5000 kohaga teater (pärineb 1. sajandist eKr). Nagu ülemistelt piltidelt näha, siis kõige suurema lava või areeni astmed ei ole eriti säilinud ning sinna istuma ei lasta. Seevastu amfiteatri (alumisel fotol) istmed olid isegi nummerdatud, nii et seal vist aeg-ajalt toimub midagi tänapäevalgi... Seal on hea teha väike lõunapaus, sest mujal ei olegi palju kohti, kus istuda.

Ahjaa, igaks juhuks mainin, et Pompei varemetes ei pakuta süüa-juua. Küll on mitmed kohvikud rongijaama ja Pompei väravate vahelisel teel.

See on kolmas, päris pisike ja järsk amfiteater. Kuskil olid veel kool, saun, basseinid jne. Aga kõik need säilinud eluruumid järjest ja järjest kohe tänavate ääres, just nagu tänapäeval, jätsid mulle kõige vägevama mulje.

Muide, Pompei on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. 

Ma kahtlesin pikalt, kas minna Pompei varemeid vaatama või mitte, sest eks erinevaid varemeid on nähtud nii Roomas kui ka Kreetal. Aga need Pompei omad on ikka täiesti erinevad ja klass omaette! See on äge kompaktne linn, mis on nii hästi säilinud. Pompei ei ole mingi helekollane vare liivakindlustest ja -lossidest, kus suurema osa pead ise välja mõtlema. 

Hiljuti vaatasin Discoveri kanalist saadet Herculaneumist, millest oli filmimise hetkel (2019.a) välja kaevatud umbes 25% ning seegi tundus äge, sest hooned olid säilinud veelgi paremini (koos katustega, papüüruste koguga jne)...

Meie käisime Pompeis pühapäeval rongiga. Hommikul sinna sõites oli rong kuhjaga rahvast täis, uksest tuli end sisse suruda ning peaaegu terve tee (u 45 minutit) püsti seista. Seevastu tagasisõit Napolisse kulges üsna tühjas rongis.

Kohapeal saab Pompei pileteid osta mitmest kohast: kohe rongijaama lähedal müüakse peamiselt giidituure, aga ka tavalisi, ilma giidita pileteid, millele on lisatud väike "vahendustasu". Õige hinnaga pileti saab, kui paarsada meetrit edasi, väravate juurde kõndida, aga seal võib olla väike järjekord. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Napolis

Aprillikuu lõpp möödus Napolis. Kuigi üks ilmaennustus ähvardas vihmaga, läks siiski õnneks, sest kogu vihm oli alla sadanud juba enne lennuki maandumist ning kõigil sealveedetud päevadel oli ilm täpselt kaks korda soojem kui Eestis, st hommikul oli umbes 13 kraadi ja päeval 18 kraadi. 

Arvestades nii ilma kui ka inimeste hulka vaatamisväärsuste lähedal, jäigi mulle mulje, et käisime Napolis väga õigel ajal. Rahvast ei olnud väga palju (mai alguses võeti Itaalias maha maskikohustus, nii et võib-olla paljud turistid lükkasid oma reisi aprillist maisse) ning üldjuhul saime sööma ilma järjekorrata (ühel nädalavahetuse õhtul nägime vanalinna tänaval ka hiigelpikka restoranijärjekorda, aga traditsiooniliselt tundsid ootajad end positiivselt ja ülevalt - jõid seistes kokteili või veini ning suhtlesid lärmakalt). Välisturiste tundus olevat suhteliselt vähe, pigem liikus vaatamisväärsustel ja restodes ringi itaallane ise.

Ülemisel pildil oleme sõitnud köisraudteega üles keskaegse Püha Elmo kindluse (Castel Sant'Elmo) juurde. Kindluses me ei käinud, aga vaade linnale ja Vesuuvi vulkaanile on sealt ilus. Välikohvikuid on seal ka. Ülevalt saab alla ka mööda treppe ning seda võimalust kasutati üsna aktiivselt, kuigi minule tundus see üsna pikk ettevõtmine...

See pilt kajastab väga hästi Napoli vanalinna kitsaste tänavate elu: siin on rohkelt tsikleid jms pisisõidukeid (NB! nad liiguvad ka tänavatel, kus neil tegelikult sõitmine on keelatud), väikestel rõdudel kuivab pesu ja ripub alla voodipesu (mõni neist tundus olevad aastakümneid vana - kaunistatud tikandite ja pitsidega), lõputud munakiviteed (väidetavalt on enamus neist vulkaanilise päritoluga kivimitest), tänavalt saab astuda otse pererahva kööki või elutuppa... 

Lisaks on tänavatel üsna palju prügi ja üleajavaid prügikaste (sellest olin ma juba varem teadlik, nii et oskasin ignoreerida ja mitte imestada). Suurematel tänavatel valitseb paras liikluskaos: autod signaalitsevad (et enda tegevusest viisakalt teada anda ja suuremaid kokkupõrkeid ennetada), pargitakse aeg-ajalt ka keset teed ning sõidetakse siis kui saab, mitte siis kui foor lubab. 

Aga jalakäijal tuleb üle tee hüpata just siis, kui vaja, mitte siis kui võimalus avaneb, sest tee ääres passides võibki ootama jääda (selle õppisin ma 2. päeva õhtuks ära). Samas siiski kõik toimis ja meie ühtegi liiklusõnnetust ei märganud. 

Aga taksosõit on omaette kogemus... proovige ära!

Aprillis oli linnapildis üsna palju õisi, paljud puud olid muidugi juba rohelised ning apelsini- ja sidrunipuud kandsid vilju.

Hoolimata kõigest eelmainitust, mulle Napoli meeldis - siin tundus olevat selline elegantne lohakus ning väljakujunenud korratus. Teenindajad ei olnud liiga pealetükkivad (ega ka ülbed), aga nad olid viisakad. Kuigi inglise keelega ei olnud seal üldjuhul midagi teha, saime alati täpselt seda, mida soovisime (seda nii söögikohtades, poodides kui ka mujal). 

La Plebiscito väljak (Piazza del Plebiscito) on Napoli üks suurim väljak (u 25 000 ruutmeetrit) ja üsna suure tõenäosusega satud sa sinna niikuinii. Meie näiteks jõudsime väljakule vähemalt kaks korda. Väljaku ääres on sammastega San Francesco di Paola kirik (ülemisel pildil) ja kuningaloss.

Napoleoni õemees, Napoli kuningas Murat kavandas nii väljaku kui fotol asuvad hooned 19. sajandi algul. Siinsed kloostrid lammutati ja nii saadigi keset linna selline hiigelsuur väljak. Hilisem kuningas Ferdinand I jätkas ehitust, kuid muutis ühe hoone kirikuks. Kirik on ehitatud Rooma Panteoni eeskujul (järgmine kord prooviks sinna kirikusse sisse saada). Kohapeal tekkis tunne nagu oleks kirik ja sambad ehitatud kõrgete elumajade sisse (või siis vastupidi - nagu majad oleks pandud kiriku otsa).

1963. aastast alates oli väljakul parkla. Õnneks on see nüüd täielikult jalakäijate päralt. 

Väljakut on kasutatud vabaõhukontsertideks. 

See ülemine pilt on tehtud sellesama väljaku ääres asuva kuningalossi hoovist.

La Plebiscito väljakust vaid 300 meetri kaugusel on klaaskupliga ostugalerii Galleria Umberto I, mis asub otse San Carlo ooperimaja vastas (viimasesse tahtsime ka ekskursioonile minna, aga kahjuks ei olnud meile sobivaid aegu). 

Galerii ehitati 19.sajandi lõpus ja see on mõjutatud Milanos asuvast klaasgaleriist. Galerii ühendab ärisid, poode, kohvikuid, kortereid. Galerii oli praegu üsna lage, mitmed ärid tundusid olevat suletud, toimisid üksikud kohvikud ja toimusid fassaaditööd. Samas andis see võimaluse rohkem ringi vaadata: näiteks põrandal olid ilusad kivimosaiigid, kesksel kohal sodiaagimärgid; laes aga imepeened nikerdused. Tasub kindlasti külastada!

NB! Napoli vanalinn (ajalooline linn) on alates 1995. aastast kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Kohvik Umberto I galeriis.

Positiivses mõttes üllatasid mind San Gennaro katakombid, kuhu tasub (inglisekeelne) giidituur osta vähemalt päev varem. Katakombide algus pärineb 2. sajandist pKr, kui nad olid maa-alused matmis- ja kultuspaigad. Siia on muuhulgas maetud Napoli esimesed piiskopid. 

Käigud ja matmispaigad raiuti poorse vulkaanilise kivimi sisse ning need asuvad kahel tasapinnal. Katakombid sisaldavad umbes 2000 matmissüvendit, sh umbes 500 neist on kaevatud seintesse. Maha maeti vaesem rahvas (mõnikord ka üksteise peale), seinte sisse "riiulitele" (ülemisel pildil) aga rikkam keskklass.

Katakombid olid aastasadu unustuses, need avastati uuesti umbes 400 aastat tagasi. San Gennaro katakombid taastati kohalike kodanikeühenduste ühisel koostööl. Enne tuli muidugi kõik skeletijäänused üle viia teisele kalmistule. Praegu haldab neid kohalikest noortest moodustatud rühmitus. 

Katakombe saab külastada esmaspäevast laupäevani kell 10-17 (viimane sissepääs 17:00) ja pühapäeviti 10-17 (viimane sissepääs 14:00). Aega läheb seal umbes tunnike. Temperatuur on katakombides 15-22 kraadi.

Kindlasti soovitan Napolis jalutada mööda mereäärset promenaadi, alustades näiteks Ovo merekindlusest. Sealt on hea vaade mäenõlval alla laskuvatele värvilistele linnamajadele, sinisele merele ja udupilves Vesuuvile (ülemisel pildil). Promenaadil on ka kohvikuid ja hotelle.

Pompeist teen ma eraldi postituse. 

Seekord jäi lisaks ooperimajale külastamata korallide muuseum (ei tea, kas tasub minna?).

Aga lõpetuseks üks pilt kirikust. Basilica di San Domenico Maggiore on väljastpoolt üsna ilmetu ja jääb märkamatuks, aga seest imeilusate marmorist põrandate, marmormosaiikidest kaunistuste ja kuldsete lagedega kirik. Meie võtsime sinna ka giidituuri (ja kuna teisi soovijaid polnud, saime privaattuuri kolmele) ning käisime muuseumis, mis sisaldas kloostri ja vanade tekstiilide, pühade esemete jms tutvumist. Aga ainult kiriku külastus ei maksa midagi. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Väikeste lehtedega randmesoojendajad.

Ma olen siin vist korduvalt maininud, et minu käeseljad on nii tundlikud, et ka praeguse kevad-sügisese jahedusega, kus temperatuur jääb kolme ja kümne vahele ning tuul puhub üsna korralikult, kipuvad nad kergesti karedaks ja praguliseks muutuma. Niisiis pean sellisel ajal randmesoojendajaid kandma. Mis siin salata, ka jaaniõhtul välja minnes on mul sageli randmesoojendajad taskus ootamas.

Tahtsin kududa randmesoojendajaid, mis ei oleks liiga edevad (pitsilised, satsilised, kirjud), aga samas ka mitte päris paksud, robustsed või igavad. Pigem pidid nad tulema sellised praktilised ja igapäevased, aga samas korralikud ja kenad :)

Väikeste lehekeste erinevaid mustreid olen kasutanud nii palju, aga pole neist ikka veel ära tüdinud. Ükskord varem panin need sinistele randmesoojendajatele, nüüd siis helerohelistele. 

Lõng: Katia Qina (80% beebialpakat, 20% bambusviskoosi; 50g/83m), mida kulus kokku 56 grammi.

Vardad olid numbriga 3 mm.

Silmuseid oli randmes 39. Pöidlakiiluga kasvatasin juurde 10 silmust. Soonikus, mis jääb näppude peale, on 36 silmust. 

Seda on lihtsalt nii naljakas märkida, sest koon praegu muhu sõrmikuid, kus vardal on 27 silmust ehk ringil üle 100...

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Metsaalused ja madalad jahedad lagendikud on kohati veel üsna lumised. See foto on tehtud küll 9.aprillil, kuid ka möödunud nädalavahetusel nägime Harjumaal sarnast pilti.

Ruuduline kleit.

Käesoleva aasta alguses sorteerisin kappides leiduvaid kleidi-, seeliku- ja mantlikangaid. Jaotasin nad peamiselt kahte hunnikusse: ühte tõstsin need, mille osas oli mul kohe idee, mis kangast võiks saada; teise hunnikusse sattusid need, mille tulevikku ma ei näinud või isegi kui mul tekkis ettekujutus, et kangast võiks saada näiteks kleit, siis ma ei teadnud veel, milline kleit see olema peaks. Nojah, esimene hunnik tuli hulga suurem kui teine. Nii et ma pidin selle esimese jaotama veel omakorda selliselt, et pealepoole jääksid need, mis võiksid leida varem oma saatuse ja allapoole muidugi need, milleni ma peangi jõudma kunagi hiljem, aasta või kahe pärast. Lihtne, eks! 

Nüüd on möödas pisut enam kui 3 kuud ja ma olen neid hunnikuid jõudnud juba veidi sassi ajada. Aga põhiline on see, et kangatükk, mille ma tõstsin "teadmata saatusega" hunnikusse, sai siiski esimesena kleidiks. See juhtus seetõttu, et mingil põhjusel sirvisin vanu "Käsitöö" ajakirju ning mulle jäi silma Maaja Kalle tuunika lõige (2019. a veebruar-märts).

Ennekõike jäigi see lõige silma oma mõnusa pika õlakalde ja kellukesevarrukate pärast. Juba ajakirja fotode järgi tundus mulle, et lõige võib kleidina päris hästi toimida. Nii lasin silmadega üle oma kahest kangahunnikust ja valisin välja just selle ruudulise kanga. Koostises on siin vist viskoosi ja villa. Igal juhul langeb kangas väga hästi, venib ka natuke, on kerge, elektrit täis ei lähe...  

Seelikuosa on iseenesest tavaline ristkülik. Ette ja taha paigutasin 2 laiemat volti. Mõnusad ruumikad taskud õmblesin peale (kuigi kangast oli nii vähe, et täpselt õigete triipudega tükke polnud võtta, petab ruuduline kangas üsna hästi ära). 

Mulle nii meeldib, kuidas triibud õlal kokku jooksevad.

Vööd mulle tavaliselt ei meeldi, aga selle kleidi puhul tundus see siiski hädavajalik.

Õnneks jagus kangast ühe napi vöö jaoks.

Ajakirja lõikel oli kandiline kaelus (mis omakorda ääristati kootud osaga). Mina tegin oma kleidile tavalise paatkaeluse. 

Tahan sama lõike järgi õmmelda ka ühe suvise kleidi. Mõtlesin katsetada puuvillase triibulise kangaga.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Säravsinine tuunika.

See on vist kolmas kudum, mille puhul olen inspiratsiooni saanud oma garderoobist. Ja nagu eelmistel kordadel, nii ka seekord, olen teinud uue eseme kudumisel päris palju muudatusi, aga põhilõige või -idee on siiski vanalt esemelt.

Tänase kudumi tegin ühe halli Lindexi tuunika (või minikleidi) järgi. Selle ostsin juba mingi 18 aastat tagasi, kui ma ei osanud kudumi koosseisule erilist tähelepanu pöörata. No see ese osutus 100% sünteetikaks, mistõttu läks kleit kiiresti topiliseks ja ajas kergesti higistama. Ma käisin sellega esialgu siiski üsna palju ning hiljem jäi ta mu kappi seisma just selle mõttega, et kunagi selle järgi ise midagi kududa. Hea konstruktsioon ju!

Lõngaga oli ka jant. Esialgu tahtsin selle kududa ühest villa- ja alpakasisaldusega lõngast. Olin juba ülemise osa kuni kaenlaalusteni valmis kudunud, kui sain selga proovides aru, et see lõng ei ole hea - torgib, on ebamugav ja lisaks tundus värv ka vale (midagi hallika virsiku kanti). Viskasin selle lõnga kõrvale, sest tean, et ebamugavat tuunikat ma selga ei pane.

Kaalusin ja silitasin kodus erinevaid lõngasid ning valisin välja ilusa sinise villa- ja puuvillasegu tviidlõnga. Mul on varuks sama lõnga erinevaid värve, kuid sinist oli kõige rohkem. Lootsin, et äkki olemasolevast kogusest jagub, aga mingi hetk sain aru, et tuleb teha kas väga lühike kleidike või lõnga juurde hankida. No poodides on see ilus sinine ammu läbi müüdud ja tootmisestki maha võetud. Nii et hakkasin juba mõtlema, et alumine 20 cm tuleb teha mõne teise värviga, aga siis võtsin appi vana hea näoraamatu (facebooki) ja sain vajalikud kaks lõngatokki: ühe Tartust ja teise Harjumaalt. Aitäh, Anne ja Krissu!

Võtsin vanalt kleidilt mõtte, et üleval kaeluses on ümmargune, peenikeste palmikutega passe, mis mingi hetk läheb üle raglaaniks. Kehaosasse ja varrukatesse kavandasin hulga erinevaid palmikuid ja parempidi-pahempidi koekirja, mida vanal esemel polnud. 

Külgedel on mõned kasvatused-kahandused ka.

Kitsaste varrukate kudumine on üsna tüütu tegemine. Valisin siia vahelduseks palmiku, mida ma vist polegi varem kudunud.

Lõng: Sublime Luxurious Tweed dk (60% villa, 40% puuvilla; 50g/135m), mida kulus 11 tokki. See on mõnus, nahasõbralik lõng. Ainus viga oli, et lõnga sees oli vääääga palju prahti -  nokkisin sealt välja hulgaliselt teravaid heinatükikesi.

Vardad olid numbriga 3,5 mm.

Natuke kardan, et äkki kudum venib liialt ja mitte pikkusesse (sest sellest poleks hullu), aga just istmiku ja küünarnukkide juurest. Aga eks me näe, sest teistest värvidest on mul plaan teha seeliku ja sviitri komplekt, aga kui ikka väga välja venib, siis pole ju seelikut mõtet tehagi...

Pildid tegime Kadrinas. Pildil on Kadri kleit.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee