Hallid suss-sokid.

Kudusin koera- ja lambavillasest lõngast suss-sokid. Lõnga ostsin juba ammu Facebooki kaudu ning täpselt villade vahekorda ma ei teagi, aga käetunde järgi võiks öelda, et koeravilla on siin vähem kui lõngas, millest kudusin selle kampsuni. Lõng on üsna tugeva keeruga, mitte eriti karvane ega torgi - tundub mõnus ja sobilik sokilõng. 

Vardad võtsin üsna peenikesed - numbriga 2,5 mm - et jääks ikka head tihedad sokid, sest tahan nende igapäevaselt toas ringi tatsata. 

Vardal oli kõigest 13 silmust.

Kanda kududes võtsin põhilõngale kõrvale ühe peenikese sokilõnga. Ehk peavad siis kannad veidi kauem vastu... Kauem kui mu eelmised koeravillasisaldusega suss-sokid, mille kudusin juba 2013. aastal, aga olen neid nii meeletult palju paiganud, et lõpuks sellest tüdinult pidin neile tallad alla heegeldama. 

Alumiselt pildilt on näha nii sokipõhjad kui ka heegeldatud tallad, mis nüüd juba kuluma on hakanud. Sokk nagu sõlepõhi, eks! 

Need tallad tegin küll vastupidavast tundmatust materjalist (mingi täissünteetiline nõukaaegne lõng), aga ma ei ole päris kindel, et see oli parim lahendus. Miks? 

Esiteks, isegi läbi villase sokipõhja ajasid sünteetilised tallad aeg-ajalt jalad higistama (mis on tegelikult väike mure, sest suss-sokid võib ju kodus alati jalast ära võtta). 

Teiseks, sokipõhi kulub ju soki sees ikka edasi. Tõsi, tunduvalt aeglasemalt kui ilma tallata. 

Kolmandaks (ja see on kõige olulisem), kuna mul on kodus nii kass kui ka eriti pikkade juustega tütarlaps (varem oli meil ka pikakarvaline koer), siis kõigi nende karvad ja lisaks ka põrandal leiduv tolm kogunes mu susside alla. Ma pidin mitu korda päevas seda tolmu ja karvakihti oma taldade alt kokku kraapima. Või siis rändas see jama mu taldade küljest hoopis diivanile... Mul on ühed sokilõngast suss-sokid ka, nii et ma tean, et sokilõngast kudumitega see probleem nii hull ei ole. 

Arvan, et edaspidi koon tallad pigem sokilõngast. Või mis te arvate? Kas on veel mingeid võimalusi? Nahast tallad? Või vildist?

Sokiots on kootud viltusena (nagu muhu sukkadel). Aga muidu sellised tavalised palmikud. 

Eks ma siis 5-6 aasta pärast kirjutan, kuidas need suss-sokid on vastu pidanud. 

Aga jälgi mind ikka ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Neist piltidest sai alguse...

Möödunud aastal juhtus veel üks kauaoodatud ime :) Saime söögitoa seinale pildid. Need ei ole mingid tavalised stiliseeritud lilledega pildid, vaid erinevate kihelkondade rahvarõivaste tikkimismustrid, mis on suurtele A3 paberitele trükitud Riigi Trükikojas (tegutses aastatel 1923-1940; trükikoda valmistas riigiasutuste tellimusel rahamärke, väärtpaberite blankette jm). 

Need kaunid kuldpringiga lehed leidis minu äi oma Ida-Virumaal asuva maja lakast juba enam kui 10 aastat tagasi. Paksud kollakad lehed olid pikka aega rullis seisnud ning seetõttu tugevate murdekohtadega, kohati määrdunud ja narmendavad (üritasin neid pisut puhastada), kuid kokkuvõttes siiski üsna heas seisus. Tookord ei olnud ma rahvariietega ega nende tikanditega eriti kokku puutunud, kuid õnneks taipasin siiski kohe, et tegu on meie rahvariietega - tikandite mustritega, kuhu isegi litrite asukohad on kuldse trükiga peale märgitud. 

Paraku polnud sel ajal internetist palju abi, et mustrite päritolu määrata. Lappasin mitmeid raamatuid ja suutsin mõned mustrid ka tuvastada, kuid nii mõnigi jäi tundmatuks... siiani. Niisamuti on teadmatuks jäänud nende lehtede päritolu või põhjus, miks need on üldse trükitud. 

Nagu mainitud, ei olnud mul tol hetkel rahvarõivastega erilisi kokkupuuteid olnud. Aga ega ma ei teadnud siis ka tikkimisest midagi. Mis muidugi ei takistanud proovimast... Teadmata midagi lilltikandile iseloomulikust kaldest või tehnikatest-pistetest, tegin ise esimesed katsetused (teksakangale). Appi!! See oli piin! Tulemus ei olnud just suurepärane, samal ajal kui ajakulu tundus olevat piiritu. Aga ma ei lasknud end heidutada, vaid läksin Tallinna Rahvaülikooli ning Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt korraldatud rahvarõivaste tikkimise koolitustele. Just nende vanade piltide pärast tundsin, et pean tikkimisest pisut rohkem teada saama. Seepärast läbisin kohe mitu erinevat koolitust - nii pilutikandi, lilltikandi, Muhu tikandi kui ka helmestikandi kursuse. 

Tütar oli mul siis vaevu aastane (poisid käisid algklassides) ja tagantjärgi meenutades oli see mul vist pea ainus võimalus mitmeks tunniks üksi koduste eemale pääseda. Tikkisin aga poole ööni - siis, kui keegi ei seganud. Nii huvitav oli!

Trükilehti oli kokku 7. Neist kolm andsin õele, kes elab Saaremaal kaunis tsaariaegses majas, kuhu need oma siniste ja beežide toonidega (fotod allpool) tundusid tol ajal eriti hästi sobivat. Tema söögituba ongi need juba aastaid kaunistanud. Endale jätsin nendest koopiad - kes teab, millal sealt mõnda mustrit vaja läheb...

Ülejäänud neli trükilehte jäid aastateks mu kappi ootama. Olen neid mitmel korral kasutanud tikandite kavandamisel, kuid seinale ei tundunud nad sobivat (meil olid enne erkkollase ja tumeoranži tapeediga seinad). Pärast remonti sai aga söögituba helesinise, beeži ja naturaalvalge ilme ning kolm vana pilti tundusid siia imehästi istuvat. Tuli neile vaid sobivad raamid ja paspartuu leida. 

Ma ei tahtnud liiga uue ega korraliku olemisega pildiraami, ka lumivalge, puidutoon või metall ei tundunud passivat. Muuhulgas selgus, et sobivas suuruses raamidega oli keeruline - tavaliselt ei olnud ühes poes kolme samasugust pildiraami. Lõpuks tellisime raamid ühest fotopoest ning paspartuud lasime teha ja pildid raamida Tallinnas, Pärnu mnt töökojas (Rolest OÜ - suurepärane töö).

Üks tugevate punaste toonidega leht (üleval) ootab veel oma saatust (sellel on Kaarma tanu muster, kaadrist jäi välja samal lehel olev Mihkli muster). 

Lõpetuseks üks foto meie söögitoast (hetk enne aastavahetuse lõunasööki).

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Miks mind ei märgata...

Meeleheitel koduperenaise pseudoprobleem ehk miks keegi mu uusi kardinaid ei märka.

Nojah, täpselt nii ongi, et juba septembri keskel panin söögituppa uued laia heegelpitsiga kardinad ja nüüd on sellest neli kuud möödas, kuid mitte keegi pole sõnagi öelnud... ei mees ega pojad (no ega ma neist lootnudki) ega tütar, külalistest rääkimata... absoluutselt mitte keegi. Ma ise olen ka täitsa vait olnud :)

Mitu aastat tagasi tehtud koduremondi järel ei olnud meie söögitoas pikalt üldse mingeid kardinaid. Siis soetasin kuskilt teiseringipoest ajutised helebeežid tüllkardinad, mille viskasin lihtsalt kahekordselt üle kardinatoru. Selline ajutine lahendus jäi üles umbes kolmeks!! aastaks. Seda hoolimata sellest, et olin juba paar aastat tagasi leidnud Seidla vanavaralaadalt täpselt sobivad imekaunid (peened, terved ja puhtad) heegeldatud kardinad. Isegi nende pikkus vastas olemasolevale kardinatorule. Ainus mure nende kardinatega oli see, et pitsile tuli üles õmmelda paarikümnesentimeetrine riideriba, millest muuhulgas saaks ka kardinatoru läbi lükata. 
Novot, selle riba ma suvel sinna ära õmblesingi, sest mida aeg edasi, seda enam hakkas tunduma, et ajutised asjad jäävad igaveseks. Teate ju küll, et sageli kipub nii just olema :) Ja septembris panin need kardinad üles, aga tundub tühi vaev :) Või siiski mitte, sest mina olen väga rahul. Milline kaunis pits oleks muidu raisku võimud minna!! Ja et ma sellega ikka lõpuks hakkama sain - enda kokkuvõtmisega!! 

No tegelikult (olgem ausad), kui akna ette oleks midagi sobimatut tekkinud, küll siis oleks see ka kellegi poolt ära mainitud. Küllap kardinad lihtsalt sobitusid nii hästi keskkonda :)

Uskumatult kaunis leid vanavaraturult, eks! Mul on nii hea meel, et neid seal märkasin...

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Kokkuvõte 2019

 

Head uut aastat! Soovin, et 2020. aastal oleks rõõmu ja tervist, jaguks aega tegeleda hobidega, et toredaid väljakutseid oleks tunduvalt rohkem kui ebameeldivaid! 

Nagu ikka, vaatan ka seekord möödunud käsitöö-aastale, teen kavandatu ja tegeliku olukorra võrdluse ning panen kirja uue aasta plaani.

Aasta jooksul kudusin:
10 kampsunit või pluusi täiskasvanule,
3 paari sokke,
2 paari sukkasid (ühed valged ja teised väga värvilised),
2 mütsi,
1 paari värvilisi sõrmikud,
1 soojad püksikud (nö keskea rõõmud),
1 pitskleidi, 
1 paari pikki-pikki sääriseid,
1 paari randmesoojendajaid.

Lisaks heegeldasin 2019. aastal kolm kleiti, sh ühe pikema pitskleidi ning kaks veidi lühemat kleiti. Neist on blogisse jõudnud vaid üks - lõngajäägikleit (foto päises keskmine). Tütrele heegeldasin aga vahva suvise komplekti (foto all keskmine).

Jõudsin teha veel kolm tikandit (neist üks ei ole veel pildile ja blogisse saanud). 
Õmblesin ühe suvekleidi, ühe paari pidžaamapükse ning ühed lühikesed püksid. Ja lõpuks omati sai valmis vanadest kampsunitest tehtud saunapadi.

2019. aastaks koostatud nimekirja tegelikkusega kõrvutades selgub, et 28-st tööst sain valmis 20 (ehk 71%). 17-st plaanitud kudumist valmis tegelikult 12 (ehk 70%), 3 jäi üldse tegemata ja 2 on hetkel pooleli. Finantsistina pean mainima, et tootlus on jällegi paranenud ja plaane olen seekord suutnud paremini jälgida :) Samas tean, et nii mõnigi kord lähtuvad mu tegemised hetketujudest ja üldsegi mitte plaanidest, aga mis seal salata - see ongi käsitöö juures mõnus... no et tuleb mõte ja hakkad aga pihta :). Jah, plaanivälised tegemisi oli palju... aga minnes tagasi 2019. aastaku plaanis juurde, siis tahtsin teha:

1. 5 paari villaseid sokke  (sh 4 paari täiskasvanu-mõõtu) - 2 paari täiskasvanute ja 1 paar lastesokke on valmis, ülejäänud on lõppfaasis.

2. Must sviiter - tehtud.

3. Angooravillane pikk kampsun - tehtud (pilt allpool). 

4. Soojad püksikud talveks - tehtud.

5. Briljantroheline kampsun - tehtud.

6. Sinise-lillakirju kardigan - ei (lõng olemas, aga juba mitmendat aastat lükkub edasi).

7. Kardigan - ei (ei ole ikka veel otsustanud, kas roosa või kirju - mõlema jaoks on lõng olemas).

8. Sinepikollane kampsun-pontšo - ei (lõng olemas, lükkub edasi).

9. Oranžikirju suvepluus - tehtud (blogis veel ei ole).

10. Veel üks suvepluus - tehtud (neid kudusin isegi mitu - ühe valge ja ühe punase ja siis veel üks kirju...)

11. Muhuhõngulised sõrmikud - tehtud (foto all). 

12. Muhu sukad - tehtud.

13. Koeravillased randmesoojendajad - tehtud.

14. Pikad säärised - tehtud (blogis veel ei ole).

15. Pihlakatikand - tehtud.

16. Sinise pitskleidi tikand- tehtud (blogis veel ei ole, sest kleidil puudub vooder).

17. Tikand sviitrile (võõrasemad) - tehtud.

18. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka - ei tikkinud, aga olin siiski tubli ja parandasin ära kaks vana suurt tekki, sh tekkide äärepitsid (kirjutasin nendest tekkidest siin).

19. Heegeldatud mürkroheline kleit - tehtud (blogis veel ei ole).

20. Heegeldatud tuunika lõpetada - tehtud (blogis veel ei ole).

21. Saunapadi - tehtud.

22. Köögikardinad - tehtud (blogis veel ei ole).

23. Minu lapiseelik - ei (alustasin).

24. Minu suvine siidkleit - ei (kangas on olemas, lükkub edasi).

Vaatame igaks juhuks uude aastasse ka... 2020. aastaks on sellised mõtted:

1. Kärbestega tuunika (lõng olemas, pooleli);

2. Poja kirju kampsun (osad lõngad olemas, midagi rohelist oleks juurde vaja);

3. Haapsalu sall (pooleli);

4. Saaremaa kampsun (Saara Kirjastuse juhendi järgi) - ega ma loodagi, et kampsun käesoleval aastal päris valmis saab, aga ehk kuhugi ikka jõuan :)

5. Üks Muhu kudum;

6. 3 paari sokke;

7. Sinise-lillakirju kardigan (lõng olemas, ideed ikka veel ei ole);

8. Kardigan - (ei ole veel otsustanud, kas roosa või kirju - mõlema jaoks on lõng olemas);

9. Sinepikollane kampsun-pontšo - (lõng olemas);

10. Müts;

11. Oma poolikut Muhu tekki tikin ka;

12. Heegeldatud vaip (vanadest T-särkidest);

13. Tütrele uus heegeldatud kleit (lõng olemas);

14. Heegeldatud jakk; 

15. Minu lapiseelik (no kaua võib seda edasi lükata);

16. Sinise pitskleidi vooder (kangas olemas);

17. Minu suvine siidkleit (kangas on olemas).

Kuna siin on mitu päris mahukat tööd, siis seekord rohkem ei julgegi planeerida. Spontaansusele tuleb ka ruumi jätta (ja mõnele tellimustööle)...

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Lillesakilised sokid.

Eelmised tütrele kootud sokid hakkavad väikeseks jääma. Lubasin talle lähenevaks talveks uued teha. Vanadest sokkidest oli järgi jäänud natuke neoontoonides lõnga. Mõtlesin need uutes sokkides ära kasutada. Kõrvale (või õigemini põhjaks) võtsin süsimusta sokilõnga. 

Uurisin lapselt, missuguseid sokke ta tahaks. Tema arvas, et sakilisi... Hm! Sakilisi!? Ma tegelikult olen kunagi kudunud ka sakilise pitsikirjaga sokke, aga seekord olid mu sokilõngad nii peenikesed, et ma eelistasin säärtele teha soojema kahevärvilise mustri, mitte pitsilise koekirja (seda enam, et musta värviga on üsna tüütu pitsi kududa). Niisiis kujundasin sokisäärele sakilise kirjamustri, millest kujunesid varred ja lehed väikestele kellukeste moodi lilleõitele.

Must lõng: HjerteGarn, Sock 4 (50g/210m; 75% villa, 25% nailoni), mida kulus umbes 1 tokk. Värvilisi lõngasid kulus alla 20 grammi.

Vardad olid numbriga 1,75 mm. 

Säärel oli 75 silmust ringil. Mustri leiad allpoolt.

Varbaotsad tegin triibuliseks, sest enne lõppu hakkas tunduma, et mustast lõngast jääb napilt puudu. No tegelikult ei oleks ikkagi jäänud, aga nii on ka ju tore :)

Üks veerg lillesakke mahutab 8 silmust. Tütre sokkidele mahtus 9 veergu ehk 9 mustrikordust. Kui sul on jämedam lõng, tee vastavalt ka vähem veerge. Näiteks kui sa tavaliselt võtad vardale 16 silmust (ehk ringile 64 silmust), siis mahub sinu sokile 8 veergu :)

Tee vars nii pikaks, kui ise soovid. Nende sokkide mustriosa on 11 cm pikk, sh lehed 9,5 cm.

Pildid tegime 2. advendil. Lund ei olnud. Tütar tõmbas suure venna plätud sokkide otsa :)

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Meestekas.

Tellimustööna valmis kõrge kaelusega meestekampsun. 

Lõng: Drops Alaska (100% vill; 50g/70m). Suurusele XL kulus 19 tokki. 

Ma ei olnud selle lõngaga varem kudunud, aga jäin tulemusega väga rahule. Kudum jääb pisut karmim (aga ei torgi) kui näiteks alpaka või meriinolõngaga, kuid see-eest on kampsun kergem ja loodetavasti ka vastupidavam. Lisaks on lõng väga meheliku ja eheda olemisega.

Vardad olid numbriga 5 (soonikutes nr 4 mm).

Sobiva mustri leidsime samuti Dropsi valikust. Kampsuni nimi on seal Silverwood ja algne juhend on koostatud väga jämedale Drops Eskimo lõngale. Seega tuli siin teha mõningaid ümberarvutusi. Lisaks kudusin ma nii kehaosa kui ka varrukad ringselt, mitte edasi-tagasi.

Imeline hallikaspruun (tooni number on mix50).

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee

Juhend ka Ravelrys.

Tahtsin vaid lisada, et panin lehtedega mütsi õpetuse ka Ravelry keskkonda - sealt on juhendit hea leida ja endale salvestada. Muide, juhend on tasuta!

Müts on kootud lõngast Drops Nepal, mida kulub kokku umbes 90 grammi. 

Vardad olid numbriga 4. 

Mustri leiad ka siitsamast. Koo ja anna teada, kuidas läheb! 

Leidsin 2017.aasta lõpust mõned fotod, kus seesama müts on minu peas - tõenduseks, et müts tõesti sobib ka täiskasvanule. 

Jakist rääkisin siin. Siinkohal võin täiendada, et käin jakiga jätkuvalt, aga pean seda pidevalt suurtest lõngatoppidest puhastama. Õnneks kirjul pinnal ei hakka need kohe silma, aga kui mu kudum oleks ühevärviline, häiriks see mind küll...  

Jälgi mind ka Instagrammis: @annelikudugurmee