Käisin abikaasaga septembri lõpus Roomas väikesel nädalalõpupuhkusel. Ilm oli megasoe - ligi 30 kraadi. Kolmandal päeval müristas hirmsasti, aga vihm jäigi meil nägemata.
Rahvast tundus parasjagu (õhtuti olid mõned tänavad täitsa umbes, aga muuseumides ja enamikes vaatamisväärsustes olid rahvahulgad piletite arvuga kontrollitud). NB! Kõigis kohtades, kus me käisime, tuli piletid ette ära osta. Tundus, et kohapeal piletite müüki üldse ei toimunudki. Kõigis muuseumides küsitakse sisenemisel vaktsineerimispassi, sageli mõõdetakse ka kehatemperatuuri.
Nii nagu headesse õhtusöögikohtadesse soovitatakse laud ette reserveerida, oli ka Rooma kesklinna parimatesse hommikusöögikohtadesse keeruline sööma pääseda - needki olid nädalavahetusel broneeritud.
Paljud söögikohad avavad end hommikusöögiks alles kell 8.30, mitmed kohad veelgi hiljem - nii et, kes tahab hommikuid kiiresti alustada, peaks ööbimiseks valima koha, kus hommikusööki saab kohapeal. Samas hakkab elu kesklinnas juba enne seitset. Koristajad alustavad varahommikul ämbrite kolistamisega, osad inimesed ruttavad (lärmakalt) tööle, titemammad kärutavad oma lastega ma-ei-tea-kuhu (võimalik, et turule, mis avatakse juba kell 7.30).
Meie leidsime oma ööbimiskoha booking.com kaudu. See asus tõeliselt suurepärases kohas, väikesel kõrvaltänaval (Leutari tee) Tevere jõe ja Pantheoni vahel. Maja oli mõnusalt itaaliapärane ja vana, sisehooviga ja hoovi avatud treppidega. Kuna korteri aknad jäid sisehoovi, siis kostis tänavamüra meile väga vähe. Samas jõudis hommikune sisehoovist ja koridoridest kostev lärm meieni topelt-kajana. Kuigi me olemegi harjunud kella 7 paiku ärkama, siis puhkusel oleks tahtnud veidi kauem mõnuleda... Lisaks pidime pärast nii varast ärkamist ootama uksest väljaminekuga, sest hommikusööki poleks ju nagunii veel kuskilt saanud. Sellised väikesed mured. Aga äkki kellelegi abiks...
Korter ise oli korralik ja puhas, kõik vajalik oli olemas ja toimis. Voodi oli minu jaoks liiga kõva (esimest korda elus selline kogemus, sest tavaliselt tunduvad kõik võõrad voodid pigem liiga pehmed), aga abikaasa ei kurtnud. Hea oli see, et igal pool oli piisavalt pindasid, kuhu asju panna (minu kiiks vist, sest neid kohti jääb sageli puudu).
Ülemisel fotol on näha sild, mis viib jalakäijad üle Tevere (ka Tiberi) jõe Vatikani. Just sellel päeval, kui sinnakanti sattusime, toimus sellel sillal ja silla ümbruses heategevuslik käsitöötekkide müük. Paljud vabatahtlikud käsitöölised oli heegeldanud või kudunud lapilised 1 x 1 meeter suured, neljast tükist koosnevad tekid. Neid tekke tundus olevat ikka sadu... Ühe teki hind oli 20 eurot. Müügist saadav tulu pidi minema naisevastase vägivalla ennetuseks ja ohvrite toetamiseks.
Teekond Vatikani. Kaugemal (see ümara kupliga hoone) on Püha Peetruse basiilika ehk Peetri kirik. Tegemist on maailma suurima kristliku basiilikaga.
Siin on Vatikani peaväljak ehk Püha Peetruse väljak. Väljakul on paar purskkaevu. Ega sa mind vist pildilt üles leia?
Kuigi mingi hetk tundus, et ristmikud ja osad tänavad olid täiesti ülerahvastatud ning meil tekkis väike hirm, et Vatikanis on selles osas kaos, oli nii väljakul, basiilikas kui ka Vatikani muuseumis üsna vaikne. Rahvast oli vähe, järjekordi pea-aegu polnudki ja kõike sai rahulikult uudistada.
Püha Peetruse väljak on ümbritsetud rohkete sammastega, mis peaksid tekitama mulje peopesadest, mis hoiavad väljakut :).
Laemaaling Vatikani muuseumis, teekonnal Sixtuse kabelisse.
Püha Peetruse väljak tundus väiksem kui ma varem ette olin kujutanud, basiilika oli ilusam kui ma arvata võisin ning muuseum - no sinna ma soovitan minna vaid siis, kui aega on väga palju käes või kui on soov midagi konkreetset imetleda. Näiteks vanad seinavaibad olid ägedad, samuti meeldisid mulle osade galeriide laemaalingud (ülemisel pildil) jne jne. Aga seda kõike oli väga väga palju. Lisaks ei ole Vatikani muuseumist vahe-väljapääsu, st kui oled juba sees, siis pead järjest kõik läbi käima (on vaid üks teekond ja see võtab aega vähemalt 1,5 tundi). Minu jaoks oli seal liiga palju vahekoridore ja treppe, kus polnud midagi vaadata. Ja no tegelikult jahmatasid mind need võikad ja sadistlikud maalid, mis jäid muuseumi esimesse poolde (kes on käinud näiteks Tallinna Raekojas maalinguid vaatamas, teab, mida ma mõtlen). Lastega vast ei tasuks sinna minnagi - võib muidugi juhtuda, et lapsed nii kõrgele ei vaata, aga ikkagi...
Teekond viib muidugi ilusasse Sixtuse kabelisse. Kabeli laemaalingu tegi Michelangelo aastatel 1508–1512. Vaata seda võrratut virtuaaltuuri.
Soovitus: kui teil on vähe aega, siis pigem jalutage see 1,5-2 tundi niisama Vatikani ja Rooma tänavatel ringi, astuge möödaminnes mõnda kirikusse sisse ning nautige sööki ja linnavaateid. Kui veedate Roomas rohkem päevi kui meie, siis on teil loodetavasti piisavalt aega, et ka muuseumis jalutada ja süveneda.
NB! Pilet tuleb muuseumisse ette ära osta. Mask peab alati eest olema.
Vatikanis asub Püha Peetruse basiilika. Sinna soovitan kindlasti minna!
Basiilikasse pääseb broneeringuta/piletita. Sissepääsul siiski jälgitakse, et rahvast liiga palju ei siseneks ning kotid valgustatakse läbi (ärge terariistu kaasa võtke). Naistel peaksid õlad olema kaetud. Meie käisime basiilikas laupäeval ja siis järjekorda ei olnud. Pühapäevase teenistuse ajal turist basiilikasse ei pääse.
Panteoni (või Pantheon) esine. Panteon (sammastega hoone, pildil paremal), "kõigi jumalate tempel" on ainus täielikult säilinud Vana-Rooma ehitis.
Panteon ehitati umbes 115–125 peale Kristust: seega varsti 2 tuhat aastat vana! Aga ehitis näeb välja, nagu oleks see eile valminud. Imekaunis just seestpoolt, suursugune ja eriline - soovitan kindlasti külastada. Aeg tuleb vähemalt nädal ette broneerida (pilet on küll tasuta, aga audiogiidi eest tuleb maksta - võtke kindlasti).
Ka Panteonis käisime laupäeval - sissepääsu ees oli hiigelpikk järjekord (no ootasime ikka üle 30 minuti), millest enamuse moodustasid inimesed, kes polnud endale piletit soetanud ja seega sisse ei pääsenud. Ka siin peavad naistel olema õlad kaetud (väljakul müüakse ka rätikuid).
Panteon on kuppelehitis. Siseruum saab valgust läbi kuplis oleva ava. Kuppellael olev "kõrvits" tekkiski selle avause tõttu.
Muuhulgas oli Panteonis ka kaasaegsemat kunsti. Need teosed on tehtud vähem kui 10 aastat tagasi - külluslikud helmetööd raamatukaante, kottide, ehete jms kujul.
Colosseum on amfiteater. Ka see ehitis on varsti 2 000 aastane. Colosseum mahutas 50 000 pealtvaatajat. Kuni 405. aastani toimusid Colosseumis gladiaatorite võitlused, hiljem loomade võistlused. Pea 1400 aastat seisis hoone kasutuseta ja lagunes, alles 19. sajandil hakati Colosseumi lagunemise eest kaitsma.
Ka Colosseumi tuleb pilet varem ära osta. Väravates tuleb kanda maski, aga objektil (õues) ringi liikudes mitte. Siin ei olnud järjekord väga pikk (oli pühapäev).
Peamised ehitusmaterjalid olid õhukesed lubjakivist tellised!
Üldiselt oligi siin vähe rahvast, kes hajusid erinevate vaateplatvormide ja koridoride vahel. Mõned grupid võisid küll troppe tekitada...
Ma arvasin, et Colosseumis tuleb palju ronida ja seal on tolmune (või liivane), aga tegelikult oleksin võinud kleidi selga panna ja heljuda...
Sama piletiga pääseb veel kahele vaatamisväärsusele, nt antiikse turu varemetele (Foorum, ülemisel pildil).
Trevi purskkaev - Rooma kõige kõrgem purskkaev. See on Rooma üks kuulsamaimatest vaatamisväärsustest ja seda oli kohapeal selgelt märgata, sest rahvast oli väljakul väga palju. Väljak ise on üsna väike ja olemine kitsas, nii et selget ülevaadet sellest kohast on raske saada (fotot purskkaevust kah). Me viibisime siin laupäeval kell 2 - võimalik, et nädala sees ja hommikul on rahulikum.
Navona väljak on samuti üks populaarne koht Roomas. Siin on märgatavalt rohkem avarust kui Trevi juures. Kunagi tegutses sellel väljakul turg, aga praegu on siin purskkaevud, palju kohvikuid, hotelle ja väikeseid poekesi. Kohalikud neis kohvikutes pigem ei käi ja hinnangud levinumates portaalides on üsna kesised. Hoopis hinnatumad on lähikonna tänavatel asuvad kohvikud.
Navona väljakust tasub lugeda siit.
Navona väljakul on hommikuti vaikne ja päikseline.
Need kaks fotot tegin eramuuseumist Doria Pamphilj, kuhu soovitan ka minna. Palee on hiigelsuur (mõni allikas ütleb, et suurim erakätes olev palee ja kunstikogu Itaalias), kuid galerii on vaid üks osa paleest. Palees on palju vanu maale (maale kasutati tapeedi asendajana) ja skulptuure, hästi säilinud mööblit, mille kogumist alustati juba 16.sajandil, kuid ruumid ise on ka kaunid (sametist tuba, tantsusaal, kabel jms). Otsapidi on hoone seotud sama aristokraadiperekonnaga, mis eelmainitud Navona väljak (Donna Olimpia, täisnimega Olimpia Maidalchini, saavutas 17. sajandi Roomas pea-aegu piiramatu võimu ja suure rikkuse).
Palee renoveeriti 18. sajandil, kui Andrea IV Doria Pamphilj Landi abiellus Savoy printsessi Leopoldina Mariaga. Galerii avati avalikkusele 1950. aastatel. Sajandi lõpus oli see aastaid remondis, misjärel taasavati 1998. aastal.
Suurejoonelisi pidusid, õhtusööke, vastuvõtte, kontserte ja moedemonstratsioone korraldatakse hoones seniajani. Ka pärijad elavad palees edasi - kumbki eraldi tiivas.
Piletid tuleks Doria Pamphilj galeriisse osta veebist vähemalt päev varem - siia lubatakse väga vähe külastajaid. Võtke kindlasti audiogiid!
Me sattusime kogemata ka turule. Fotol on Campo de' Fiori (avatud esmaspäevast laupäevani kella 7.30–14), kus võib leida suveniire (näiteks T-särke ja pisikesi likööripudeleid), kuid peamiselt müüakse siiski lilli ja eksootilisi puu- ja köögivilju ning juustu. Väidetavalt on see turg liiga turistikas. Kui tekib võimalus, siis järgmine kord lähen Porta Portese või Campagna Amica turule. Rooma turgude kohta leiab infot näiteks siit.
Veel 2 tähelepanekut:
Rooma on kleidiparadiis - järgmine kord (ja ma tõesti tahan sinna veel minna) võtan kaasa rohkem kleite ja vähem pükse.
Mitmes kohas olid Covid-telgid, kus saab teha testi.
Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee
ja Facebookis @kudugurmee
