Lapid ja lõngakerad.

Periooditi meeldib mulle kolada taaskasutuspoodides. Viimastel aastatel ostan sealt küll harva, aga umbes aasta eest soetasin siiski ühe pikema teksajaki. Jakk oli suuruse poolest täpselt paras ning igati korralik, ei plekke ega auke - võib arvata, et vähekasutatud. 

Esiti mõtlesin, et las jääda nii - ongi lihtne ja tagasihoidlik ja klassikaline. Aga mind jäi painama see lihtsus ja puhtus. Pole vist minu moodi. Seega pidin oma jakki veidike rikkuma... Panin siia-sinna lapid peale ja tikkisin eelpistes lõngakerakesi.

Esihõlmale sättisin paeltikandi kursusel tehtud lillekimbu.

Ka kraeotsale sai üks pisike lõngakera... See meeldib mulle kõige rohkem!

Tütar tegi eile telefoniga paar klõpsu.

     

Tikitud võõrasemad.

Need punase, oranži ja kollasega tikitud võõrasemad on tellimustöö. Kui nende tikkimist alustasin, otsisin internetiavarustest fotosid sama värvigammaga võõrasemadest. Leidsin palju selliseid, kus võõrasemad olid täiesti ühevärvilised, st üleni kollased, oranžid või tumepunased (vähema või rohkema mustja sisuga), aga ka erinevaid kirjusid. Mõnedel oli sisu punakas ja servad heledad, aga leidus ka vastupidiseid variante. Võimalusi oli meeletult palju: mõned pikema kitsa kroonlehega, teised aga suure laia üksteist katvate kroonlehtedega (klassika) ning siis veel narmalised-sakilised, tiigritriipudega jne jne. Olin ühtaegu vaimustuses ja segaduses - nii palju huvitavaid taimi, millest inspiratsiooni hankida. 

Aga kui läksin aiandisse, et hankida omalegi amplitesse mõned huvitavad lilled, leidsin selle kombinatsiooniga kas üleni oranže või musta sisuga kollaseid võõrasemasid. Kõik väga tavalised, nii nagu neid on aastaid müüdud. Ei mingeid punase-oranžikirjusid, narmaid ega pitse... Soetasin siis mõned oranžid ning lilla ja kollasekirjud  taimed - ilusad on ju needki. Ja oma tikandi eeskujuks võtsin hoopis paar võõrast fotot.

Tikitud peenvillaste lõngadega. Mõned helmed panin kevadesteks vihmapiiskadeks.

Paar õit jagus ka tuunika alumise ääre kanti.

Jätkuvalt kaunist ja lillelõhnalist kevadet teile!

Saunapadi! Lõpuks ometi.

Kolisime siia majja 16 aastat tagasi, täpselt vabariigi aastapäeval. Soklikorruse saunaruumid olid sel hetkel veel välja ehitamata. Kõik tuli teha nullist - seinad nihutada ja vooderdada, põrandad plaatida, lava ja kamin ehitada jne jne. Ehitajad möllasid, mina aga olin 2-kuise  ja 1,7-aastase pojaga kodune ja muretsesin, et kas lapsed ikka saavad magada ka... Ma ise küll ei saanud. Jaanipäevaks sauna veel soojaks ei saanud, aga paar nädalat hiljem küll. Leiliruum tuli just nii suur, et kaks inimest saavad pikali olla. Mõnus! Mõtlesin siis veel, et kas ja kui kaua me viitsime niimoodi igal nädalavahetusel sauna teha, kaminat kütta ja pärast sauna koos perega kauminaruumis istuda. Oleme viitsinud küll, mõnuga! Vahest jääb mõni saunaõhtu vahele haiguse või reisi pärast, aga laiskusest küll mitte. 

Saunapatja oli mul juba ammu-ammu vaja. Ma ei tea, mis imelik puu- või kivipea mul on, aga ma ei suuda lamada nendel puupatjadel, mida müüakse saunapoodides. Puidust patju on meil saunas kahte tüüpi (üks madalam on lihtsa sirge kaldega, teine pea- ja kaelakuju jälgiva kumerusega), aga kumbki ei ole piisavalt mugav. Niisiis vajasin paku peale patja. 

Mitmeid aastaid lisasin selle soovi oma to-do listi ehk aastaplaanide nimekirja, aga kohe kuidagi ei saanud ma patja valmis. Esimesed aastad jäi teostus kinni ideepuuduse taha - ma ei kujutanud ette, kuidas teha patja, mida saab võtta kuuma sauna kaasa... Kui olin juba otsustanud, et otsin mõnest taaskasutuspoest villase meestekampsuni, mille vanutan ja padjaks lõikan-õmblen, siis muidugi ei leidnud ma sobivat tooni (sinist) kudumit. Olin juba lootuse kaotanud, sest lisaks valele värvile olid müüdavad kampsunid hoopis puuvillased või suure sünteetikasisaldusega. Lõpuks õnnestus mul leida üks helesinine ja üks hall naistekampsun (väikesed numbrid, mis läksid vanutades muidugi veelgi pisemaks), mille kõrvale sobitasin sinakashalli soonikkoelise kudumi. Neid kolme kokku kombineerides sain välja lõigata tükikesed oma uue padja tarvis. 

Ühe kamsuni nööbiliistu kasutasin oma padja servas. Nii saan padja täidist (milleks on paar vana saunalina) hõlpsalt vahetada ja pesta. Puidust nööbid tundusid mõistlik valik...

Et ühenduskohad ei jääks liiga paksud, panin servad üksteise peale ja lasin sik-sak pistega üle.  

Kui pealmise poole tükid olid omavahel ühendatud, siis tegin padjale puu - nõelvilditud õnnepuu.  Ma tahtsin ju sinist patja ja kuidagi tuli see sinisem mulje ju luua. 

Padi on umbes saunalava laiune (alumiselt pildilt on näha).

Lastel olid saunas oma mängud. Näiteks poistele meeldis paari-kolme-nelja-aastastena üht klaasseina "pesta". Küll võistlesid nad selles, kes saab nuustikuga kõrgemalt tõmmata, siis jälle proovisid seina võimalikult seebiseks teha... 

Kui ma Anni ootasin, siis käisin leili võtmas igal nädalavahetusel kuni raseduse lõpuni. Ja kui ta lõpuks sündis, siis juba nädalasena tuli ta meiega kuuma sauna. "Suuremana" oli Annil saunas karbitäis kivikesi ja teokarpe, mida ta ritta seadis (vahest isegi koos vennaga), rongi või ussi mängis, lilli ja puid "joonistas"... Ann ütleb ikka, et pühapäev on nii mõnus, sest siis saab pannkooki ja sauna. Nüüd tahab ta endale ka sellist patja - no ma oleksin pidanud seda aimama...

Muhu värvides sõrmikud.

Need sõrmikud läksid kingituseks ühele saare juurtega koolilõpetajale - nüüd juba paberitega ämmaemandale. Just seepärast tuli mul mõte kududa kinnastesse linnud, sest ikka ju soovitakse kooli lõpus tuult tiibadesse! 

Omalt poolt soovin ma Laurale veel raudseid närve ja head huumorimeelt, sest olles ise oma elu jooksul neli korda ämmaemanda käte vahele paisanud uue pisikese ilmakodaniku, tean, millises tunnete virr-varris tuleb neil hakkama saada. Eh, viimane kord andsin ma üsna tungivalt teada, et mina nüüd lahkun sellelt ürituselt (sünnituselt), nemad (ämmaemad ja abikaasa) võivad ise jätkata. No nii valus oli mul! Väide, et iga sünnitus pidavat eelmisest kergem ja/või kiirem olema, tundus iga kord pigem legendina.

Sarnase põhimõttega sõrmikuid - oranžitriibuline sakiline ranne, paar suuremat mustrikirja ja ühevärvilised sõrmed - olen paar korda varemgi teinud, nt need siin. Neid on väga mõnus kududa, aga eriti tore on eeltöö - mustrite ja värvidega mängimine. Seekord tahtsin tumesinise kirjapõhja asemele võtta pisut heledama sinise tooni, nii nagu see on vanadel Muhu sõrmikutel. Sobiva lõnga värvisin ise. 

Lõng oli 8/2 jämedusega. Silmuseid oli randmes 84, hiljem 76-80. Vardad olid numbriga 1,5 mm.

Pikalt mõtisklesin selle üle, kumba pidi need linnud sinna sõrmikutele asetada. Kas varbad panna sõrmede poole või hoopis randme poole? Kui olin läbi lapanud portsu muis.ee fotosid, raamatuid ja näitusepilte ning leidnud vähemalt kolm paari vanu sõrmikuid, kus linnu- või loomavarbad olid randme poole, otsustasin selle valiku kasuks. Tundub minu pilgule vastuvõetavam.

Muide, kui koolilõpetaja ema oma lapsele kingitust otsis ja minu blogi leidis, avastas ta, et me oleme olnud ühe hoovi lapsed. Olen siin blogis küll üsna napisõnaline, aga näed, ikka tuntakse ära :) Tervitused kõigile Rehe ja Smuuli tänava mängukaaslastele!

Koeravillalõngast randmesoojendajad.

Ilmad ongi nüüd sellised, et hommikul on kõige mõistlikum kätte tõmmata just randmesoojendajad. 

Need sõrmedeta soojendajad on kootud paksemast koeravillalõngast. Nimelt kogus Ülle oma suure ja pehme lemmiku karva, lasi sellest Julikal (Lammas Linnas villastuudios) teha palju-palju lõnga ning lõpuks kudusin mina randmesoojendajad ja pika kampsuni. Lõnga on veel, nii et kindlasti tuleb veel midagi...

Vardad olid numbriga 3 mm. Lõnga kulus alla 100 grammi.

Pildid tegime pea-aegu kuu aega tagasi Jägala joal. Küll seal oli palju rahvast...

Katus kuldse joa kohal.

Vikerkaart nägid?

Häid pühade jätku!

London ja minu kõrgusehirm. Muhu sukad ka.

Kui ma viimati vaaterattal käisin, siis tabas mind tohutu kõrgusehirm. See oli mõni aasta tagasi Helsingis Linnanmäki lõbustuspargis. Olime kogu perega vaateratta ühes kabiinis ning arvan, et jõudsime tõusta vaid kahekorruselise maja jagu, kui minus hakkas tõusma hirm. Õnnetuseks vaatasin ma hetkeks üles ja näin, kui meeletult palju me VEEL tõuseme. Seda tundus LIIGA PALJU, ebareaalselt palju. Ja ma hakkasin lihtsalt nutma - see hirm purskus minust välja nii tugevalt, et olin valmis kuidastahes selle eest ära põgenema. Ma ei suutnud ennast liigutada ega vaadata kabiini äärelt allakiikavaid lapsi. Mulle tundus, et nad kukuvad kohe alla. Rinnus vahetus kordamööda meeletu tühjus ja valu. Mingi hetk siiski rahunesin ning sain vaadet nautida (kuni vaateratta kõige kõrgema kohani, kus hirm tahtis paratamatult jälle kasvada).

Selle hirmu pärast kaalusin pikalt, kas julgen minna Londonis vaaterattale. Väikeseks lohutuseks oli teadmine, et London Eye kabiinid on täielikult kinnised. Samas on see üks suurimatest vaateratastest maailmas (135 meetrit kõrge) ja üles tõustakse jõe kohal.... Tundus meeletult õudne... Aga laste pärast pidime sinna ikka minema... 

Ja õnneks selgus, et olen leidnud ratta, kus suudan endaga kuigivõrd hakkama saada. Näiteks ei julgenud ma äärtele, st akendele liiga lähedala minna. Niisamuti oli õudne vaadata, kuidas mu laps aknale toetus. Aga võisin ikkagi rahulikult püsti seista (ja muidugi istuda), isegi pildistada.

London Eye asub Thamesi jõe lõunakaldal.

Vaateratta kabiinid on kinnised ja üsna suured - igas kabiinis saab nii istuda kui ka ringi kõndida. 

Pildistada saab ainult läbi klaasi. 

Udu ja päike mängivad õhus ning kabiiniklaasil.

Hoolimata udust oli nähtavus hea. Veebruaris oli värve veel vähe...

Algul mõtlesime, et vaaterattale oleks tore minna õhtuse päikeseloojangu ajal. Kahjuks oli viimane "väljumine" kaugel enne seda aega. Ja oligi hea, sest õhtuseid vaateid soovitan minna nautima hoopis kaasaegse kunsti galeriisse Tate Modern. Ka see asub Thamesi jõe ääres, vanas elektrijaamas. Reedeti ja laupäeviti on see avatud õhtul kella 10-ni, püsinäitustele ja kõrgustes asuvale terrassile saab tasuta. Hoone ise on ka äge (ja pisut skandaalne - milles probleem, seda saab vast aru igaüks, kes 10.korruse terrassil ära käib). Ülemine foto ongi tehtud terrassilt.

Tütar tahtis Londonis esimese asjana näha Big Beni, aga see oli ikka veel tellingutes. 

Nonii... Kui kõrgusehirmud ületatud, siis Muhu sukad on juba kökimöki :) :) Silmamine ja otsad veel...