Püsti-triibuga kampsun.

Kas teist keegi on harutanud üles mõne kudumi ja sellest lõngast midagi uut teinud? Ei, ma ei mõtle siin seda, kui esimene kudum on ebaõnnestunud. Pigem nii, et kudumiga on kõik hästi ning oled seda esimest eset aastaid kandnud, aga siis tüdinud või on see väikeseks jäänud vms. 

Igatahes mul oli nii, et kunagi kudusin Noro Silk Gardenist (hirmkallis, aga vastupidav siidisegu lõng) pika kirju salli. Siin on see näha. Ma käisin selle lõbusa salliga päris mitu aastat, aga aja jooksul venis sall siiski kitsaks soolikaks. Ühe korra venitasin salli ka laiusesse, aga eks see selline ajutine lahendus oli. Seejärel seisis mu kaelasoojendaja mitu aastat sahtlis ning ootas häid ideid: imeliste värvide komboga kallist lõnga ei saanud ju nii kergelt ära visata.

Kuskilt tuli mõte kududa püstiste triipudega lühike, kuid avar kampsun. Kuna ainult Noro lõngast poleks piisanud (lõnga oli ju vaid 150 grammi), siis inventeerisin oma lõngavarusid. Leidsin sealt samavõrra head musta lõnga (see tundus ainuke värv, mis Noro kirju-mirjuga vaieldamatult kokku sobis). Paraku oli see lõng pisut liiga peenike, mistõttu lisasin talle kõrvale tervelt kaks "niiti": musta imepeenikese mohääri ja lilla ühekordse villase. Lilla lisasin põhjusel, et värviliste triipude ja musta kontrast ei jääks liiga tugev - lilla mahendab seda nii hästi.

Mäletan, et vanasti juhendati püstitriibulist kampsunit kuduma nii, et hakati ühest varrukaotsast peale, kooti ja kasvatati tasapisi kuni kehaosani, seejärel kooti keha ning lõpuks teine varrukas. Kõik tehti ühes tükis edasi-tagasi ning pärast õmmeldi kokku varrukaõmblused ja küljeõmblused. 

Kuna mina ei teadnud täpselt, kui palju mul lõngast jagub ja kui pikad varrukad ma kududa saan, siis eelkirjeldatud kudumismeetodiga ma riskida ei saanud. Alustasin hoopis keskelt ehk kehaosast ja varrukad kudusin hiljem ringselt külge.

Lõngad.

Kirju lõng: Silk Garden (nr 282), Noro (50g/100m; 45% siidi, 45% kid mohääri, 10% villa), mida kulus ligi 150 grammi.

Must lõng: HjerteGarn Alpaca Silk (50g/165m; 60% alpaka, 30% meriinovilla, 10% siidi), mida kulus umbes 75 grammi.

Must mohäärlõng: Kid Silk, Austermann (25g/225m; 75% mohääri, 25% siidi),  mida kulus alla 25 grammi.

Lilla ühekordne villane oli arvatavasti Aade lõng (100 % villa) ja seda kulus umbes 50 grammi.

Vardad: 3,5-4 mm

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Värvilist sügist teile!

Tekk sai seinale.

Selle tekiga alustasin juba 2016.aastal legendaarse Anu Kaburi juhendamisel. Teki lõplik valmimine võttis aega mitu aastat, sest vahepeal jäi tekk korduvalt ootele - küll oli aega vähe, siis jälle ei olnud mõne lille värvi osas häid mõtteid. Kui tikkimise osa lõpuks valmis, jäi asi jälle toppama, sest ma ei suutnud otsustada, milline äär tekile teha: kandiga või kandita, heegeldatud või eriti rikkalikult heegeldatud. Teate, otsustamine ei ole kaalude tugevaim külg :) 

Viimaks sai tekk põhjakangaga sama tooni, ühevärvilise äärepitsi. Mul on selle lahenduse üle nii hea meel! 

Nüüd ootas tekk mitu-mitu kuud, et leida mu kodus õige koht. Vaatasin siia ja sinna ning lõpuks panin ta ikka kohta, kuhu 6 aastat tagasi (teki alustamise ajal) selle planeerinud olin ehk elutuppa, sohva juurde küljeseina. 

Teki ääred kantisin tagantpoolt kangaga (vt alumiselt fotolt). Nii on teki ääred tugevamad ja tõstmisele vastupidavamad - mul on üsna õhuke ja kerge kangas. Kantimist tegin käsitsi ja nii, et pealtpoolt ei oleks õmblusi näha. Siinkohal oli abiks nipp, et kant oleks nii lai, et ulatuks tikandi alguseni.

Minu tekk on inspireeritud Eesti Vabaõhumuuseumis asuvast tekist (selle tikkis 16-aastane Merike Varik Võrus, sünd 1960.a, EVM E 313:15), kust võtsin kujunduse. Värvid, tehnika ja lillede olemus on minu omalooming. 

Hiljem märkasin sarnast tekki (aga hoopis kolmanda värvikombinatsiooniga) ühes Nõukogude Naises. Selle oli tikkinud Aliide Lillak Viljandis (sünd 1932. a). Tema tekk on säilitamisel ERMis (ERM A 794:201). 

Aga kus tuli neil kahel inspiratsioon? Uurisin ja puurisin ning mulle tundub, et nende tekkide suured lilled (kus suurema lille peale on omakorda tikitud väikesed õied) tulevad Ekaterina Noodi 1920.ndatel tikitud tekkidelt. Ja tema omakorda on "kirjad vaadanud vabrikurättidelt"(ERM A 561:230). Olgu, kuidas on, iga tikkija käekiri on täiesti erinev! 

Minu teki suurus (koos äärepitsiga) on 97 x 151 cm.

Minult on korduvalt uuritud, kui mitu tundi võtab aega sellise teki tikkimine. Mõõtsin ära ühe nurga tikkimise - selleks läks umbes 40 tundi. Seega kogu teki tikkimiseks kulub umbes 4x40=160 tundi. 

Samas lisandub sellele keskmise osa tikkimine, kogu teki mustri kavandamine ja pealekandmine, tikandi viimistlemine (üliettevaatlik aurutamine), kandi ja riputuskanali õmblemine, äärepitsi heegeldamine ja teki külge õmblemine. 

Nii et kõik kokku võtab aega tublisti üle 200 töötunni.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kirju võrk.

Kui heegeldasin tütrele valge võrksärgi, tahtsin midagi teha ka endale. Vaatasin, et varasematest projektidest on mul jäänud järgi erinevat puuvillast ja puuvillasegust lõnga, mis enam-vähem võiks omavahel kokku sobida. Nendest sain üsna napi pluusikese, mida on hea kanda õlapaeltega kleidikese, maika või varrukateta pükstüki peal. 

Algul mõtlesin, et tegu on jube lihtsa projektiga - no et heegeldan kaks ristkülikut, mida tuleb hiljem omavahel külgedelt ühendada. Tegelikult nikerdasin päris palju, sest tehes esialgse idee järgi, jäi pluusike alt liiga lai ning hoidis halvasti. Seega oli õige kuju saamiseks vaja varrukatest allapoole heegeldada kahandavalt ehk tekitada arvestatav V-kuju. Siin ei piisanud vaid külgedelt kahandamisest, ka seljale tegin päris mitu kahandust. Lisaks pidin vaeva nägema, et erinevaid värve kuidagi mõistlikult jagada, sest mõnda tooni oli väga napilt. 

Heegelnõel oli numbriga 3,5 mm. 

Lõngad on erinevad, nt lillakas lõng on Dropsi Safran (50 g/160 m). Kokku kulus 225 grammi lõnga.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Väikesed Läti linnad.

Seni ei ole mul olnud põhjust sattuda teisele poole Liivi lahte, Loode-Lätisse, Kuramaale. Tänu eelmises postituses mainitud kindanäitusele viis suvine reis meid sedakorda just Kuramaal asuvatesse väikestesse Läti linnadesse. Käisime Kuldigas ja Talsis, kus mõlemas on alla 10 tuhande elaniku ning Sabiles (seal oligi kindanäitus), kus on kõigest 1500 elanikku. 

Talsi linnas asub kaks suuremat järve: Vilkmuiža järv ja Talsi järv. Neist viimane on väiksem ja üpris maaliline. Järv asub kohe vanalinna ääres ja selle ümber saab teha paarikümneminutilise jalutuskäigu: järve ühes ääres asuvad kohvikud, teist kallast ääristab muistne kurelaste linnamägi, kolmandas küljes on reas 100-aastased linnamajad ning kohvikust istudes näeb kaugusesse, linnast välja "metsapoole" ja marja- ja karjamaale. Imeline!

ES I TALSI - Olen Talsis. :) Nutikas!

Mida veel Talsi piirkonnas teha, loe siit. Näiteks võiks minna Šlītere tuletorni või Mazirbes kalapaatide kalmistule...

Kuldiga linn

Google ütleb, et Kuldiga suurimad vaatamisväärsused on ajalooline linnasüda, 1242. aastal ehitatud Kuldīga ordulinnuse jäänused, tellissild üle Venta jõe ning Venta juga. Me kõike seda vaadata ei jõudnudki, aga silla, jõe ja joa nägime ära. Lisaks eelnimetatule soovitan kindlasti teha pikem ring läbi Kuldiga linnapargi, külastada arvukaid vanalinna kohvikuid (arusaamatu, kuidas nii väikeses linnas saab olla nii palju kohvikuid, vinoteeke, restorane, koogipoode jne) ja jalutada mööda toredaid munakiviteid.

Ülemisel pildil seisan linnapargis, 1866. aastal asutatud Kuldīga Saksa Gümnaasiumi hoone eest. Kuigi 1899. aastal kool küll suleti, on seal hiljem asunud erinevad õppeasutused, näiteks mõne suure kooli filiaal vms. Igatahes on see punastest tellistest hoone tolle ajastu kooliarhitektuuri näide.

Linnapark on üsna suur, ulatudes jõe kõrge kaldani, kust saab vaadata alla joale.

Venta juga on Euroopa kõige laiem (240m), kuid vaid 1 meetri kõrgune juga.

Aprilli lõpus - mai alguses saab Venta joal näha, kuidas kalad lendavad (üleujutuste aegne kalade ränne). Sellega algab Kuldigas ka turismihooaeg.

Väidetavalt armastatakse suviti joa all ujuda (muide, tsaariajal sai seal supelda vaid raha eest), aga kohapeal tundus, et veelgi populaarsem tegevus on joa kohal kõndimine. 

Sabile on imeväikese vanalinna ja mõisapargiga vaikne linnake, kus ma pilte ei teinudki. 

Kui te seal piirkonnas ööbida soovite, siis vihjeks - meie ööbisime väikeses ja sõbralikus hotellis nimega Kuršu krogs. Hotell asub linnadest väljas, maanteede ristumispunktis, looduse lähedal. 

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee

Kindanäitus Lätis.

Ühes väikeses Läti linnas nimega Sabile on kuni 27. augustini üleval näitus pealkirjaga “Latviešu rakstainie cimdi” ehk "Läti mustrilised kindad". 

Sabile kunsti-, kultuuri- ja turismikeskuses avatud kindanäitusel on väljas 500 kinnast, mille on kudunud enam kui 260 osalejat kümnest riigist. 

Kui ma sain õigesti aru, ei ole kõigi kinnaste puhul tegemist koopiakinnastega, vaid Läti vanad kudumistraditsioonid on põimitud uute ideedega. Kahjuks ei ole näitusel iga kinda kohta taustainfo leitav (ka kuduja nime ei ole kinda juures märgitud), kuigi minu jaoks oleks olnud huvitav saada teada, milline on "vana" kinda järgi, milline kindaosa on omalooming ning millest lähtuti. Nimelt oli näitusel väga palju  põnevate tekstuursete mustritega ning väikese sakilise või mummulise randmega kindaid. Lisaks oli paar patentkoes kootud labakinnast, mille kohta tekkis huvi, millal ja kas üldse neid tehnikaid Läti kasutama hakati. Õnneks olid näitusel mõned stendid, kus räägiti Läti kinnaste ajaloost üldiselt ning sealt sain teada, et patentkoes kindaid kooti Kagu-Lätis juba 100 aastat tagasi.

Samas on arusaadav, et 500 kinda puhul oleks sellise info välja kirjutamine olnud mega suur töö.

Kinnaste piirkondliku paiknemise kohta on Lätis ka kaart, vaata http://latvijascimdukarte.lv/. Ma nii loodan, et nad seda lehte ka legendidega täiendavad.

Alljärgnevalt paarkümmend fotot. Esimene ports on huvitavatest randmetest...

Edasi püüdsin koondada erinevaid tekstuurseid mustreid...

Näituse stendil olid fotod mitmest tekstuursest kindapaarist, mis oli kootud 1971. aastal Riias. Kas sarnaseid ka varem kooti, mina ei tea, aga kui keegi oskab midagi lisada, täiendage mind kommentaarides.

Ja lõpetuseks paar "maasikat" ehk kirkaid värve. Huvitav, kas esimesel on roosat ja sinist lõnga veetud? Mulle tundub, et ongi veetud, sest paaris kohas on sinisega vead sees...

Selliseid värvilisi kindaid kooti 19.sajandi lõpus/20.sajandi alguses Edela-Lätis.

Instagrammis @annelikudugurmee 

Facebookis @kudugurmee