Linased satsiga püksid.

 

Linasest sinakashallist kangajupist pidid saama suvised mugavad kodupüksid. Korralike küljetaskutega ei viitsinud ma mässama hakata ja tegelikult poleks selleks ka kangast jagunud. Mõtlesin, et teen küljele ühe lihtsa nelinurkse tasku, kuhu tikin peale portsu lavendliõisi (et ikka huvitavam oleks). No neidsamu lavendleid kasvab mu koduaias palju, eks siit siis inspiratsioon tuligi.

Hiljem selgus, et kangajupp oli ikkagi nii lühike, et püksid oleksid ulatunud napilt põlveni või isegi veel vähem ning selline pikkus jääb pigem häirima (proovisin ära - sellepärast on säärtel vana õmbluse jälg veidike näha). Nüüd otsisin kodust tumedamat hallikat linast kangast ja õmblesin püksisäärtele satsid. Väga palju krookida polnud vaja, sest muidu oleks tulemus jäänud üsna veider. 

Kahjuks meil siin Saue linnas ei ole ilusaid suuri lavendiväljasid, kuid see-eest on mitmed sobivas värvitoonis naistenõgese peenrad, mille taustal saime need pildid lõpuks tehtud :)

Nagu eespool mainisin, siis koduaias on mul lavendleid küllaga, aga puudub piisav avarus ning õhtuks jäävad kõik lavendipõõsad pigem varju, nii et pildistamiseks oli liiga pime. 

Lavendlid mu aiavärava taga.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 1,5 kuud.

 

On mai lõpp ja ma olen jooksnud 7 nädalat.

Maikuu on jooksmiseks ja jalutamiseks enamasti ideaalne. Kõik ümberringi tärkab. Kostub lakkamatu linnulaul. Toomingate lõhn asendub tasapisi sirelite lummusega. See annab nii palju elujõudu, värskust ja tahtmist. Vean pilgu mööda aasasid, et leida kollaseid nurmenukuõisi - ehk saab neid hiljem tee jaoks korjata. Aga tänavu nurmenukku miskipärast napib.

Jooksen tavaliselt 3,4-3,8 kilomeetrit või umbes 25 minutit (u 8 km/h) ning ikka 3-4 korda nädalas.

Mu vana pulsikella rihm on katki, nii et hetkel saan kontrollida pulssi vaid jooksu järel. Vahetult pärast jooksu on see umbes 160 ning paar minutit hiljem 130. See peaks olema täitsa hea tulemus. 

Üle 20-kraadiste ilmadega on tunduvalt raskem joosta. Minu jaoks tundub ideaalne 16 soojakraadi. Kui temperatuur on üle 16 kraadi, paistab päike ja tuult ka pole, on joosta märgavalt raskem. Jalad isegi jaksavad, aga võhm kaob kiiremini. Seega pidin soojemate ilmadega hakkama jooksma varahommikul või õhtul. 

Tegelikult see hommikune (tühja kõhuga) jooks mulle eriti ei meeldi. Joon enne jooksu piimaga kohvi ja siis umbes 30 minutit hiljem lähen jooksma. Aga tundub, et päris valmis keha selleks siiski pole, sest miskipärast on raskem joosta kui päevasel või õhtusel ajal.

Leidsin hommikuse vs õhtuse treeningu kohta ka ühe uuringu. Selles väidetakse, et hommikupoolikul tehtud treening tõi rakkudesse rohkem hapnikku ja sellel oli kehale noorendav mõju. Ka on hommikul treenimisel ainevahetusele kasulikum mõju kui õhtul tehtud trennil. Vot siis nii! Tuleb ikka hommikul joosta!

Teismeeast alates on mind kiusanud seljaprobleemid (lisaks skolioosile pidavat mu selgrool olema kerge vint peal), mistõttu väsib selg üsna kiirest näiteks seismisel või pingil istumisel. Mu alaseljas olid sageli valud. Neli sünnitust ei ole seda probleemi soosinud. Seetõttu olen rohkem kui 10 aastat teinud igapäevaselt selja tugevdamise harjutusi: umbes 10 minutit hommikul ja 10 minutit päeva peale. 

Tänu pidevale võimlemisele on seljavalud viimastel aastatel harvad - tekivad peamiselt siis, kui olen külmetanud või stressis. Aga rüht on ikkagi kehvaks jäänud ja vahest on mul tunne nagu mul oleks kaks vasakut jalga (ma kõnnin nii, et ülakeha on paremal pool ja jalad vasakul). No seda on raske ette kujutada, kui ise ei koge. 

Miks ma seda siin kirjutan? Sest olen üllatunud, et jooksmine ei ole mu selga traumeerinud. Sest üks põhjus, mis ma pole varem jooksnud või muud intensiivset trenni teinud, ongi see, et olen kartnud, et mu seljaprobleemid tulevad tagasi. Aga küllap on ikkagi võimlemisest abi olnud.

6,5 nädalase jooksu järel olen kaotanud umbes 1 kilo. Kaal näitas hommikul 65,7 kg. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Tagasihoidlik kübar.

Selle sinakashalli kübara heegeldasin küll vist juba 10 aastat tagasi, aga ma ei saanud seda kuidagi nii ilusti vormi nagu oleksin soovinud. Proovisin küll tärklisega ja PVA liimiga, aga isegi kui pead kattev osa oli enam-vähem vastuvõetava olemisega (ma seda väga kõvaks teha ei tahtnud), siis kübara äär ikka oli väga lainetav ja vajus näo ette. Allpool on sellest lodust üks pilt, aga veel parema pildi annab hoopis see vana postitus.

Selline oli kübar enne traadile tõmbamist.

Niisiis, panin kübara äärde peenikese traadi, mis on parajalt jäik ja hoiab kogu ääre korrektselt. Vaskne traat on tegelikult ääres näha ka, aga mind see ei häiri. Aga kes teab, äkki kunagi leian midagi veel paremat sinna äärde...

Kasutasin peenemat heegelniiti (mu vanades märketes on kirjas, et seda kulus umbes 75 grammi) ja heegelnõel oli numbriga 1,5.

Mustri leidsin pinterestist.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 1 kuu.

Ongi üks kuu joostud. Maikuu kestab.

Põlvede turse andis õnneks paari päevaga järgi. Jätkasin jooksudega, aga koormust esialgu ei tõstnud, st kolmel korral jooksin ikka vaid 15 minutit. Hiljem pikendasin oma teekonda ja jooksin umbes 20 minutit.

Kui algul oli plaanis, et nädala alguses panen oma (20-minutise) teekonna paika ning siis saan rahulikult paar nädalat sama teed läbida, siis nädala lõpus avastan, et jooksen jälle kiiremini kui esialgu arvestasin. Otsisin välja oma vana sammulugeja (sellel on stopper), nii saan jälgida aega ja vähem sõltuda kindla teekonna läbimisest. 

Pärast kuuajalist jooksmist võin rõõmustada, sest suudan peatumata läbida 3 kilomeetrit. OJEE!! See on uskumatu! Saaksin minna tütarlaste jooksule :) No jooksus ma olengi nagu algaja tütarlaps. Tegelikult on tõeliselt hea tunne, sest nii pikka maad joostes läbida ei ole ma kunagi varem suutnud. Seda, et võhma on rohkem, oli tunda ka reisil. Varem pidin pikkadel kiriku-, vaatetorni või majakatreppidel tegema mitu puhkepausi, aga nüüd astun neist hoopis reipamalt üles.

Lugesin kuskilt, et jooksu ajal peaks hingama järgmiselt: nelja jooksusammuga nina kaudu sisse ja nelja sammuga suu kaudu välja. Kui sellele väga aktiivselt mõelda, siis saan hakkama ja jooksmine on hulga kergem ka. Kui aga jätta mõte mujale jooksma, siis hingan vist veidi kiiremini ja pigem kas ainult nina kaudu või siis hoopis ainult suu kaudu. Pidevalt suu-nina-suu-nina vahetada on üsna tüütu ja vajaks pidevat keskendumist. Õnneks hingeldama ma nii või teisiti ei hakka. 

Kuidas teil? Kas jälgite pidevalt oma hingamist. 

Siit leiad artikli 4+4 hingamisest.

On olemas ka teistsugune lähenemine ehk uued tuuled hingamisest, aktikkel 3+2. Ei tea, kas peaks proovima?

Teine oluline küsimus on, kas joosta asfalttee peal või teepervel? Minu kodu lähedal on asfalteeritud kergliiklustee, kus seni olengi kõik oma jooksud teinud. Mulle tundub, et jooksmise eelis (nt jõusaali või saalitreeningu ees) ongi see, et mul on võimalus seda teha kuskile eraldi sõitmata, st saan alustada kohe kui koduukse kinni olen pannud. 

Esimestel jooksunädalatel jooksin täielikult asfaldil (sest kartsin kohtuda teepervele või murusse jäänud koerakakajunnidega). Aga muidugi olen ka mina teadlik, et pehmem pinnas on jalgadele parem, sest põrutamist on vähem. Asfalt seevastu tundub kuidagi kindlam ja stabiilsem. Tee ääres peab ikka jube tähelepanelik olema, et mõni oks silma ei torka vms. Nüüd jooksen vahest nii ja teinekord naa ehk vastavalt võimalusele. 

1. kuu järel ei ole kaal muutunud.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Ahjaa, tänased fotod tegin 2020. aasta 11.mail. Meil tuli siis ootamatult lumi maha. 

Tänavu aga üllatas juulikuu meid hullu rahega, mis tekitas sarnased lumehunnikud. Suured rahepallid püsisid hunnikutena maas järgmise päeva lõunani. Rahe hävitas kõik meie maasikad, tilli, koreanderi, salati, sibulapealsed, rabarberilehed ja paljud suvelilled. Õunad (need, mis puule jäid) pommitati puu peal kõik auguliseks ja pooled kirsid raputati alla. Pöörane!

Kirkad triibud.

Mul oli paar meetrit ilusate kirgaste triipudega puuvillast kangast. Tundus selline satiini moodi, tihe ja läikiv. Kuna sel on ka üsna hea langemine ja väga hullult ei kortsu, julgesin kangajupist õmmelda ühe lihtsalõikelise suvekleidi. 

Põhilõige sama, mida kasutasin ruudulise kleidi puhul (lõike leiab ajakirjast "Käsitöö" 2019.a veebruar-märts). Seekord seelikuosa krookisin ja vöökohta lisasin kummi. Ja kaeluse muutsin kolmnurkseks, minu lemmik variant.

Ära muretse, me ei käinud võõrast vilja tallamas :)

Samast kangast õmblesin ka peenikese vöö, aga ma ei ole veel kindel, et see kasutust leiab. 

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Jooksublogi. 3.nädal. On külm ja on igav.

On minu jooksu 3. nädal. Mai algus. On külm ja on igav.

Jooksin sel nädalal ikka oma 15 minuti pikkust ringi. Tavaliselt jooksen kella 11 ajal, sest siis on veidi soojem ning hommikusöögist on selleks ajaks möödunud vähemalt 2 tundi. Sellest hoolimata on mõnel päeval olnud sooja vaid 5-6 kraadi ja puhub vastik külm tuul. Seda on imelik kirjutada, aga kannan jooksu ajal poolvillaseid randmesoojendajaid, sest muidu sõrmenukid külmetaksid. Aga jooksu lõpetades olen ikka higine ning ões külmaga võimelda ei julge. Venitan end toas.

Kui eelmine nädal hõiskasin, et keha peab hästi vastu, siis nüüd hakkasid ikkagi liigesed valutama: põlved ja päkad tulitavad ning on kanged. Põlved läksid üks päev isegi tursesse, nagu vesi oleks põlves. Ei tea, kas mõjusid liiga külmad ilmad? Või milles veel võiks põhjus olla?

Tegelikult liikumist liigesevalu ei segagi, isegi jooksmise ajal pole midagi häirivat. Aga muidugi pidasin paar päeva vahet. Mudisin põlvesid ja tegin vaid lühemaid kõnniringe.

Mulle tundub, et joosta on igav. See ongi üks oluline põhjus, miks ma varem jooksmisega alustanud pole. Ok, on kevad ja see on tore, sest jooksu ajal saan ringi vaadata. Näen, kuidas loodus tärkab, lilled üksteise järel õitsema hakkavad ja linnud laulavad. See kõik on tõeliselt nauditav. Aga mu aju tahab tööd (kodus olen ma selline rööprähkleja, kes teeb sageli 2-3 asja korraga; näiteks koon, vaatan telekat ja joon teed).

Ma tean küll, et paljud kuulavad jooksmise ajal podcaste või muusikat, aga ma ei ole mingi eriline muusikafänn ja tegelikult ma veel ei suuda mõelda sellest, et peaksin kuskile riputama telefoni, et siis sealt jutusaateid kuulata. Äkki kunagi sügise poole... Ma vist ikka esialgu piirdun linnulaulu ja iseenda tarkade mõtetega. Teen jooksu ajal päevaplaane või mõtlen välja uusi kampsunimudeleid jne...

Hea on see, et enam ei ajagi peale jooksu köhima.

3 nädalase jooksu järel ei ole kaal muutunud.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Mesimummud

 

Vahest juhtub nii, et ostan mõne ühevärvilise rõivatüki ja mõne aja pärast otsustan, et see on ikkagi liiga igav. Sellel linasel triiksärgil on ka palju tühja vaba pinda, kuhu mahub ju natuke tikandit, eks.

Nii lendasidki mesilased triiksärgi turjale ning veidi ka varrukatele ja rinnatasku juurde. Tikkisin mulineedega.

Triiksärk on tegelikult minu oma, aga pildistamiseks sai see tütre selga. Nii on ta kohe topelt ülesuuruses :) 

Lühikestele pükstele lendas ka üks mesilane.

Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 

ja Facebookis @kudugurmee

Summ-summ-summ!!!