Eelmisel nädalal võtsime perega ette väikese reisi Kirde- ja Ida-Eestisse. Kui välja arvata kuumusepeletuseks bensiinijaamas tehtud jäätise-stopp, siis esimene peatus oli Jõhvis, kus abikaasa näitas lastele koole, kus tema omal ajal käis. Teine peatus oli Sillamäel. Olin siin käinud ligi 20 aastat aastat tagasi ja siis oli linnapilt hoopis teine - inimtühjad rääbakal ja hooldamata linnatänavad ja rannajoon on muutunud järk-järgult kaunimaks, puhtamaks, põnevamaks ja rahvarohkemaks (uudistajaid leidus palju).
Samas oli ka nostalgialaks - promenaadil on väike kauplus, kus toidukauba müük toimub ikka veel vanamoeliselt leti tagant. Üsna mitu inimest seisis sabas ja kitsukesest poest hakkas saba juba uksest välja ulatuma. Novot, kui nüüd käib linnas palju turiste, siis promenaadi ainus poekene ei suuda nende jäätise- ja veesoove piisavalt kiiresti täita.
Sillamäe promenaad suveõhtu valguses.
Linna promenaadile täienduseks on korda tehtud ka rannaäär ehk merepromenaad, mis väärib samuti uudistamist. Ujumas me Sillamäel siiski ei käinud, kuigi korralikud riietuskabiinid olid olemas ning mõni üksik supleja oli ka vees. Samas tundus veepõhi (ja nagu pildilt näha, ka rand) üsna kivine. Kuna meie ööbimiskoht oli Narva-Jõesuul, kus teatavasti on imeline liivarand, siis panustasime kogu suplusega sellele.
Ja õigesti tegime. Narva-Jõesuu rand on tõesti mõnus! Ei mingit muret kivide pärast, sest vees neid ei olegi. Jõudsime vette just päikeseloojanguks (pildid tegin pärast ujumist). Meri oli esimesel õhtul rahulik ja vesi meeldivalt soe. Nauditav oli ujuda sellisele loojangule vastu.
Järgmisel õhtul olid lained juba poolemeetrised, aga madalas vees oli tütrega hiiglama äge neist üle hüpata ja veidi sügavamas lasta lainetel end õõtsutada. Küll on tore, et plika nii hästi ujuda oskab!
Vasakul Narva. Pindala 68,7 km², elanikke 53 424
Paremal Jaanilinn (Ivangorod). Pindala 7,7 km², elanikke 10 502. (Wikipedia)
Nende vahel voolab Narva jõgi.
Teise päeva veetsime Narvas, kus jalutasime Jõepromenaadil, vaatasime üle Eesti idapoolseima punkti, külastasime Narva Muuseumi ja Victoria bastioni kasematte.
Narva Hermanni linnus ja bastionimüürid. Linnus on lahti iga päeva kell 10:00–18:00.
Pärast jõepromenaadil jalutamist ja linnusetorni ronimist on meie seltskond linnusehoovi trepil nagu tuvid õrrel (pole mingi ime, sest õues on 30-kraadi sooja).
Pildil on kaev. Aga palju elevust pakkus ka vana põhjata WC-pott.
Muuseumis soovitan muuhulgas vaadata filmi Narva linnuse taastamisest. Mulle meeldis ka Sergei Tšetvertnoi fotonäitus „Narva – Eesti pärl“, kus näeb linna ilu erinevatel aastaaegadel. Linnuse torni saab ka, aga see on väikeste kinniste akendega, st klaas on igal pool vahel.
Meisterdamishuviliste lastega tasub minna põhjaõuele (samas saab ka süüa, juua või osta käsitöö-tooteid). Meie sõime külma suppi, mis maitses hää, aga ports oli liiga suur (nii kuuma ilmaga lihtsalt ei jaksa palju süüa).
See pilt on tehtud Eesti idapoolsemaisse otsa ulatuvalt kitsukeselt maaribalt, mis asub Narva jõel ja algab Narva Joaorult.
Eesti idapoolsemais punktis kasvab... vist alõtsa ☺ ja siit paistab Narva hüdroelektrijaam (kuulub Venemaale).
Narva Jõepromenaad on ligi 1 km pikkune ja asub osaliselt Narva kindluse ja bastionide kõrval, lähedusse jäävad väike vabaõhulava ning välitrenažöörid, rannahoone koos jõusaaliga ning ranna-ala. Jõepromenaadilt on hea vaade Jaanilinna kindlusele. Sealsamas saab ka jões ujuda (rand on ilus liivane, vesi läheb üsna kiiresti sügavaks - punased poid märgivad kohta, kuhumaani tohib ujuda).
Kindluse ja ranna vahele jääbki maakitsuke, mille kaudu saime sinna idapoolsemasse punkti. Ligipääs toimub vasakul asuva jalakäijate silla kaudu.
Jaanilinna linnus
Kindlasti tasub külastada ka Narva bastioni kasematte. Seda saab teha vaid giidiga ja selleks tuleb end registreerida muusemi kodulehel (siin). Kui sobivat aega ei leidu, siis tasub nendega ühendust võtta, sest suure huvi korral tehakse ka lisa-ekskursioone. NB! Käikudes on märg, libe ja jahe. Suur pleed antakse igale külastajale kaasa. Väga pikad mehed peavad arvestama sellega, et lagi on kohati üsna madal...
Narva-Jõesuu ja Narva vahel, maantee ääres on monument "Tank T-34", mis meenutab kohta, kus 25.– 26. juulil 1944. aastal ületasid Leningradi rinde väed Narva jõe. Kuigi väidetakse, et siin käivad Narva pruutpaarid, et ümber kahuritoru sõlmida värviline lint, ei näinud me siin ühtegi linti ega pruutpaari (kuigi oli laupäeva õhtu). Kes aga nalja mõistavad, võivad lugeda
teemakohast lugejakirja.
Kolmandal päeval sõitsime Alutaguse valda, Jumalaema Uinumise Nunnakloostrisse ehk Kuremäe kloostrisse. Kloostri territooriumile pääseb tasuta (annetusi saab jätta kirikusse), kirikusse sisenemiseks võiks ennast kohaselt riietada (meestel-naistel katta õlad, meestel võtta müts peast, pildistamine pole lubatud). Õues võib aga pildistada. Võimalik on tellida nunnadelt tasuline ekskursioon, mille jooksul näeb kloostrikompleksi ja vaadata erinevatesse kirikutesse sisse.
Koduleht on neil puhtitsa.ee, aga see on selline keel, millest mina küll midagi aru ei saa. Klooster on avatud kell 6.00-21.00.
Siin on kõik ülimalt korras ja hoolitsetud, lihtsalt imetlusväärne nagu muinasjutus.
Kuremäe klooster on rajatud 1891. aastal. See on Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Kloostris elab üle saja nunna ja noviitsi.
Iidsetel aegadel asus Kuremäel eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on täna tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest.
See on mesipuude vahel asuv kirikukujuline mesipuu ☺
Need puupitsid on nii kaunid, et ma lihtsalt pidin neid pildistama. Loodetavasti ma kedagi ei häirinud.
