26. september 2020

Soonikkleit.

 

See on natuke nagu nööbi külge mantli õmblemise jutt.. Aga mul jäi sellest lainelisest suvetopist üle paras ports sini-sinist puuvillast lõnga. Ühtegi head ideed selle kasutamiseks ei tulnud. Suvel aga märkasin ühe moeblogi lehel triibulisi trikookleite - selliseid allapoole põlve ulatuvaid mugavaid kleite, mida saab kanda nii palja sääre kui ka retuuside või teksadega. Mõtlesin, et miks mitte kududa selline endale ise. 

Jah, just ise ja soonikkoes, sest ma ju EI ARMASTA SOONIKUT KUDUDA!! See on ju selline aeglane ja üksluine kudumine... Mõnikord takerdub sooniku taha uue sokipaari alustamine. Teinekord venib kampsuni lõpetamine just seetõttu, et jäänud on teha veel soonikkaelus või varrukaotsad... Vahest valin aga sooniku asemele mõne huvitavama koe. Seekord aga pidin ületama oma mugavustsooni ning soonikus kuduma terve kleidi!! 🙂 

No enamus lõnga tuli küll nüüd juurde hankida, sest 100 grammist ei saa isegi varrukaid...





Lõngad: Kõige rohkem läks siia beeži puuvillast lõnga Drops Muskat (50g/100m), mida kulus koguni 10 tokki ehk 500 grammi. Lisaks kasutasin ära ühest varasemast tööst üle jäänud valget viskoosi-puuvilla segust lõnga Drops Belle (53% puuvilla, 33% viskoosi ja 14% lina; 50g/120m) ning eelnimetatud sinist puuvillast lõnga, mille täpne päritolu ja jämedus on lahtine. Igal juhul klappisid need kolm erinevat lõnga hästi kokku.

Kleit kaalub kokku 700 grammi.

Vardad olid põhiosas numbriga 4,5 mm. Äärtele (u 5 cm laiuste) soonikute kudumisel kasutasin vardaid numbriga 3 ja 3,5 mm. 

Kleidi kudumist alustasin ülevalt. Kudusin ühes tükis ringselt. Seljale arvestasin alustades 43 silmust, ette 52 silmust ning mõlemale õlale 10 silmust. Kokku seega 115 silmust.

Tasku tegin seda värvi jääkidest, mida veel järgi oli jäänud. Nagu näha, siis beeži tooni nappis :)


Lõpuks on mul üks kleit, mida sobib hästi kanda ka laiemate pükstega.


Keraamiline kaelaehe on soetatud Astangu kooli (Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse) õpilastelt.


Eelmisel nädalavahetusel käis Tallinnas Pärnu mnt all, jalakäijate tunnelis vilgas tegevus: sealsed grafiti-seinad said uue ilme. 


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

9. september 2020

Suvest sügisesse kudum.


Panin kudumi selga ja jalutasin Lätis ringi. 


Kuigi olin veidi muretsenud, et sellised soonik-äärega poolvarrukad võivad ehk pikemal kandmisel küünarnuki kandis häirima hakata, siis tegelikult oli kõik väga mugav. Nii varrukas kui ka soonik on piisavalt avar. 

Kogu info lõnga ja kudumi kohta leiab siit.


Need pildid tegime Valmieras, Gauja jõe ääres, kus asub pisike ja madal, aga moodne (mitmeid auhindu saanud) vaateplatvorm. Otsi infot näiteks siit


Jõgi on siin lihtne ja rahulik, liivakaldad on kohati üsna rohtu või võssa kasvanud. 


Platvormile pääseb läbi suure pargi.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

3. september 2020

Träpsuline roheline


Kui ma siin mitme eelmise kudumi puhul olen olnud üsna kahtlev, et kas sviitri pikkus või laius on ikka õige ning kui pikk peaks olema topi varrukas, siis seekord teadsin ma täpselt, et tahan üsna laia toppi. See tähendas, et lai pidi olema nii kehaosa kui ka toredad, veidi puhvis varrukad. Topi ja eelkõige varrukate pikkust dikteeris aga olemasoleva lõnga kogus (mul oli seda vaid 6 tokki). Nii kudusingi seekord ülevalt alla ning pigem lühema topi, aga kui varrukateni jõudsin, siis need said täpselt nii pikaks, kui palju jagus lõnga. 


Lõng on 100 % puuvillane, sile ja üsna peenike. Need toredad värvilised träpsud on pisut paksemad ja õhulisemad kui lõng ise. Kududa oli hea, kudum jäi kerge ja õhuke. 

Lõng: Schachenmayr Catania Flammé (100% puuvill; 50g/120m), mida kulus 6 tokki ehk 300 grammi.
Vardad olid numbriga 3,5 mm (soonikus 3 mm).

Algul arvasin, et selle kirju lõnga puhul ei hakka mustreid kudumagi, aga katsetasin ja leidsin, et ümmarguse passe võib viklite ja aukudega teha küll. Pea-asi, et koekiri oleks pigem suur. Sobiva koekirja kujundasin ise. 


Kehaosast ei ole näha, aga selle lõnga koepind kisub veidi viltu. Eriti tugevalt oli seda märgata alumise sooniku puhul. Seepärast kudusin sooniku hoopis edasi-tagasi ning jätsin külgedele lõhikud.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee


Muidugi tulevad topp-seljas-pildid varsti ka...

28. august 2020

Kas sobib pükstega?

Kuidagi on nii, et mu kampsunite (aga ka kootud-heegeldatud kleitide) puhul on kõige suurem küsimus see, kui pikad nad teha. Kui kampsuni pikkus sättida kleidi järgi (st, et neid sobiks kanda kleidi -seeliku peal), siis ei sobi sama kudum mitte kuidagi pükstega ning vastupidi - pükstega sobiv kampsuni jääb seelikuga kandmiseks tavaliselt liiga pikaks. 

Kahjuks on nii ka seekord: hakkasin oma uut unistuste jakikest erinevate pükstega sobitama ja ei leidnudki ühtegi meelepärast kombinatsiooni. Ma ei teagi, kas mu kehakuju on nii vale (no ma tean küll, et taljet mul eriti polegi ja ülakeha on liiga lühike) või on kõigil naistel sarnane mure...

Igatahes, lõpuks leidsin ma teksapükstega kandmiseks sellise lahenduse, et klapitan jaki alla pikema kitsa särgi. Võimalik, et triiksärk sobiks ka... pole veel katsetanud. Muidugi, see pole mingi minu leiutis - eks ikka see ammuunustatud vana :)



Andmed lõnga jms kohta leiad eelmisest postitusest.

Piltidega oli nii, et kodus vaatasin, et tuleb ilus päikeseline õhtu - teeks kähku ühed kampsuni-pükste fotod, aga ma ei viitsinud make up´i teha. Mõtlesin, et panen oma suured päikeseprillid ette ja küll saame kuidagi hakkama. Kui aga metsatukas pildistamiseks läks, siis polnud mu prille enam kuskil - koju olid jäänud. Nii ma siis olen just niisugune nagu olen :) Tere õhtust!


Lõpetuseks mõned fotod Lätis asuvast vesiveskist. Ķoņi veski asub vaid 5 km kaugusel Läti-Eesti piirist. Veski on u 210 aastat vana. Seal peetakse erinevaid üritusi, nt pulmi, aga ka käsitöö töötubasid. 


Veskis töötavad vanad villatöö-masinad ja eritellimusel tehakse lõnga. 


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee


20. august 2020

Mul oli helesinine unistus.



Jah, sellisest jakist hakkasin ma unistama enam kui kaks aastat tagasi. Ostsin lõngadki tookord ära. Aga aega polnud ja natuke hirm oli ka... no et, kas ma saan lõpuks just sellise kudumi nagu olen mõelnud. 

Mõte oli siis järgmine: 
  • Koon toekama jaki (või kardigani), mida saab kanda kleidiga nii jahedatel suvepäevadel kui ka talvel mantli all. Seega peab jakk olema pigem lühike - ulatuma vaevu puusanukini. 
  • Kasutan mitmeid erineva tekstuuri ja koostisega lõngasid. Korraga jookseb varrastel 2-3 lõnga, sh üks neist on puuvillasegune, teine villane. 
  • Lõngad on sinise, türkiisi, valge ja beeži tooniga ning need vahelduvad üle kudumi tumedamast heledamani jne. Võimalusel hajutan toone üksteise sisse.
  • Jakk on raglaanlõikeline, kusjuures õlad ja kehaosa on kootud erineva lõngaga - tahtsin proovida, kas üleüldse on võimalik (ja jääb ilus) kui kehaosa ja varrukad ei ole kootud eraldi, vaid kohe ühes tükis, kuigi lõngasid tuleb kõigi raglaanjoonte peal vahetada.
  • Ees on klassikaline nööbiliist ja nööbid.
Maikuus sai kudum lõpuks siiski vardale. Oma osa oli sellel kindlasti mu lapikleidi valmimisel, sest jakk tundus selle peale hästi sobivat. 


Ega ma kindel ei ole, aga pakun, et kudumisse läks umbes 10 erinevat lõnga. Osad lõngad leidsin oma lõngajäägi kapist ning, nagu eespool mainitud, olin osad ostnud juba kaks aastat tagasi. Aga ühe, ergu türkiissinise puuvillasegu lõnga, leidsin vahepeal hoopis Uuskasutuskeskusest.  

Helesinine kergelt karvane lõng (ülemisel fotol jämedam) on Katia, Concept Cotton-Merino (70% puuvilla, 30% meriinovilla; 50g/105m). See on katsudes imepehme ja armas lõng. Kududa on lõnga ka hea, aga kahjuks läheb selline kudum üsna kergesti topiliseks. Loodan, et kududes teiste lõngadega koos on tulemus kestvam... Kasutasin kaht eri tooni - helesinist ja teksasinist.

Peenike helebeež lõng, mis mitmete lõngadega koos vardale jookseb on Katia, Concept Polynesia (56% puuvilla, 22% lina, 22% viskoosi; 50g/165m). See on ebaühtlane, kuid mõnus lõng - mugav kududa ja kvaliteetse olemisega (jääb kindlasti mu tulevikuplaanidesse ka iseseisva lõngana ootele). Ka seda läks kudumisse kaks tooni - heledam ja tumedam beež.

Tumesinine soonikulõng on Lana Gatto Soft (58% puuvilla, 30% alpakat, 12% polüamiidi; 50g/ 95m). See on sile, kuid pisut puine lõng, mida on kehv kududa, sest lõng on väga nõrga keeruga ja koosneb paljudest niitidest. 

Peenike üleminekuga lõng (ülemisel fotol peenem) on Lang, Merino 400 (100% meriinolõng; 50g/375m). Väga pehme lõng - heegeldasin sellest kunagi salli, aga paar pallikest jäi üle.

Lisaks kudusin jaki sisse hulk tundmatut valget meriinolõnga, kaht erinevat beeži puuvillalõnga, ergu türkiissinise efektlõnga ning halli beebimeriino.

Vardad olid numbriga 5 mm.


Tulemus on klassikaline ja üsna tagasihoidlik.


Nööbid leidsin oma nööbikarbist. Saan aru küll, et tegelikult sobiksid jakile pruunikad nööbid paremini, aga need helesinised klapivad ju ka. Igal juhul nööbi suurus on ideaalne.


Kehaosa kudusin alt üles. Jõudes kaenla alla, lõin abilõngale uued silmused varrukate jaoks  ja kudusin raglaaniosa. Alles pärast seda kudusin ülevalt alla varrukad kohe kehaosale otsa (abilõnga harutasin muidugi enne ära). Väga mugav variant. Kusjuures varruka ülemise osa laiusest saab ka kohe parema ülevaate. Selle nipi sain Inga blogist.

Raglaani kudumine oli paras katsumus - kuna õlapealsed on kehaosaga võrreldes erinevat värvi (st teiste lõngadega), siis tuli pidevalt lõngu vahetada. Vardal oli 5 komplekti lõngu ja iga komplekt koosnes omakorda kahest lõngast. Tuli olla tähelepanelik, et silmusest läheksid läbi alati just õiged lõngad. Aga raglaani kahandusjooned ise jäid lõpuks väga kenad.

Varrukas on sirge lõikega - ilma kahanduste-kasvatusteta ja mitte väga käe ümber.


Kleidi ja seelikuga tundub sobivat, aga pükstega on kahtlane... aga sellest järgmises jutus.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee

10. august 2020

Ruuduline-lapiline maksikleit.



See kleit võiks ju olla jätkuks mu üle-eelmisele kaltsuvaiba-postitusele, kust on näha, et meie pere mehed on kandnud rohkelt siniseid ja eriti türkiissiniseid t-särke, aga... 
Kui mul jäi oma sinisest lapiseelikust üle paras ports lapikesi ning mõtlesin need sobitada kapist leitud suureruudulise casual-triiksärgiga (mille omanikuks ei tunnistanud ennast ükski meie pere mees, nii et arvatavasti olen ma mõne võõra mehe riideid oma kapis hoidnud või on üks võõras seal kapis hoopistükis kokku kuivanud ja temast vaid särk mälestuseks alles jäänud...), millest suure sättimise ja külgedelt kokkuvõtmise tulemusena pidi saama lendlev maksikleit, siis selgus vastupidine. Valitud ruudusärgi juurde leidsin ma rohkelt erineva tumedusastmega siniseid särke, aga vaid kaks türkiissinist särki - üks imeõhuke oli abikaasa oma ning teine sitsikangast naisterahva pluusike (pärit ämma kapist). 

Kuidagi tuli selle värvivalikuga hakkama saada... 



Triiksärgil eemaldasin varrukad, kantisin käeaugud ning lisasin sinna väikesed pitsilised tiivad. Uute, taljet järgivate küljeõmblustega vähendasin särgi ümbermõõtu umbes 10 cm võrra. Alumise ääre lõikasin sirgeks. 

Lappe (mõõdud koos õmblusvaruga 25 x 25 cm) kulus seelikuosale kokku 36, sh ülemisel real on 8, keskmisel real 12 ja alumisel real 16 lappi. 


Pildid tegime Viinistu sadamas (see on sadam, kust saab kaatriga Mohni saarele). Meie saarele ei sõitnud, küll aga käisime juulis Viinistu Kunstimuuseumi taasavamisel (sealse kunstikogu omanikuks on Jaan Manitski), vaata ka https://viinistu.ee/.


Külasta mind ka Instagrammis @annelikudugurmee 
ja Facebookis @kudugurmee


Kaunist augustikuud!